Minu vanemad Olid ise on pärit Virumaalt kuid tööpuuduse tõttu Eestis sõitsid ära Peterburi ja mina sündisin 1903. aastal juba Peterburis. Isa, tol ajal töötas butiilovi tehases töölisena. Algkooli, aga keskkooli lõpetasin Peterburis ja siis 18. aastal tulin mõneks ajaks elama Eestisse. Kuid kodanliku korra tingimustes Eestis maaga edasi töötada ei saanud ja 19. aastal jälle siirdusin tagasi Venemaale ja Allas pärast kodanliku korra kukutamist Eestis. Tulin jälle kodumaale tagasi ja sellest ajast nüüd töötamegi Tartu Ülikoolis. No esimesed õpiõpingute periood oli siis ka Peter Ja seal ma õppisin algkoolis ja ka gümnaasiumis. Seal tuli see uuri, tekkis huvi ka teadvuse vastu. Õppides veel gümnaasiumi teises klassis hakkasin ma juba nii iseseisvalt ka kodus tegutsema katsetega need kopikat, mida ema andis. Trammi jaoks või võileiva ostmiseks kasutasin ma peamiselt ikka kõiksugu prooviklaaside ost miseks ja vähehaaval tekkis mul juba ka kodus oma isiklik laboratoorium. Korteritingimused muidugi ei võimaldanud mulle seda laboratooriumis korralikult korraldada, nii et maja pööningul oli mul üks nurkus, ma juba siis 13 14 aastane poisina iseseisvalt, siis püüdsin uurida kõiksugu keemilisi ja füüsikalisi probleeme. Esimesed katsed, mis nendesse olid esimeste katsete tulemused, olid need püksid ja saapad, kõik olid läbi põletatud. Hapnikutega ja vahel sainike ema ja isa käest ka rihmaga selle eest. Nii ja nüüd esimene elukutse. Te olete pidanud ja no Juba 14 aastane õppevaheajal ma hakkasin koos isaga töötamaga tehases hiljem elades Eestis. Tegelesin põllutööga. Aga 16 aastane siis hakkasin juba pidevalt töötama kooliõpetajana, kuna minu teadmised olid tõepoolest suuremat ja laiemat kui teistel selleealistel noortel siis juba 16 aastane. Ma hakkasin õpetama matemaatikat, kat, füüsikat ja keemiat. Keskkoolis, mis oli äsja asutatud Oudova maakonnas Eesti läheduses. Just esimestel pärast revolutsiooni aastatel puudus õppejõududes õpetajatest oli väga suur ja muidugi praegu on raske endale ette kujutada, kuidas 16 aastane missugune võiks seda teha, kuid vot tol ajal niisugune asi oli võimalik ja ma kolm aastat, siis töötasin ma keskkoolis kooliõpetajana. No on teil midagi natukene nagu mälestustesse jäänud ka midagi sellest ajast huvitavaid. No võime öelda kasvõi sellest, et kui kõrgemad instantsid see oli juba siis Peeter Petrogradi kubermangu Haridusosakonnad said teada, et vot ühes koolis töötab 16 aastane kooliõpetaja, siis saadeti spetsiaalse inspektorid kontrollima tema tööd inspektori istus minu tundidel ja vist jäike rahul, sellepärast midagi vahele öelda ei võetud ja siis hiljem tõesti oli palju juurde juttu sellest, et vot näed, ka Peterburist tulnud spektorfe kiitis heaks selle noore õpetaja tegevust ja nii ta siis edasi kolm aastat õpetajatööd. Nojaa, aga siis selle õpetajatööga oli tõesti rahul, kuna pärast sõda mind juba maakonna Haridusosakond viis üle Oudova linna ja määras seal kooli direktoriks, siis ma olin 19 aastane ja siis kaks aastat töötasimegi selle kooli direktorina. 21 aastaseks, siis mind määrati juba maakonnahariduse osakonna juhatajaks ja kaks aastat töötasin. Vot selles osakonnas siis minu allu, seal oli umbes 200 kooli ja umbes pool 1000 kooliõpetaja. Siis te olite, kui vana. Selle hariduse osakonna juhataja kohal ma olin siis kaks aastat. 20 vanus oli siis 21 aasta 20. 26. aastal, siis ma sain juba 23. siis oli järgmine etapp minu elu käigus siis juba kubermanguorganid viisid mind yle Oudova, saan siis maakonnakeskusest Oudova linnast Peterburi ja seal ma hakkasin töötama kubermangu. Niipea, kui ma sattusin juba peterburi tol ajal juba Leningradi siis ma kasutasin võimalust oma haridust jätkata. 20. Üheksandal aastal lõplikult, siis juba jätsin maha töö ja hakkasin õppima Leningradi ülikoolis fotomaa füüsikat ja lõpetasimegi ülikooli. 34. aastal. Kahtlematult huvitab nüüd kõiki kuulajaid, küsimus, kuidas te füüsikalt, kui püüdlev, kuidas te valisite just oma erialaks luminestsentsi. No see juhtus nii võib-olla mõningal määral ka juhuslikult ollas ülikooli. Üliõpilasena teisel kursusel. Mind kutsus enda laboratooriumit töötama professor direenin Raivo, on ta juba ammu akadeemik ma ilmselt tuntud teadlane kes töötab füüsika ja keemia valdkonnas, nende teadlaste piim ja katsetades seal uurides üht nähtus maa, siis avastasin ühe niisuguse Mis oli seotud just Lübinistsentsiga, üks aine, millega ma tegelesin kindlates tingimustes hakkaks, hakkas helendama. Hakkasleminisseeruma ja sellest ajast olengi ma seotud luminestsentsi. Ma hakkasin seda nähtust edasi uurima. Nii tekkis minu esimene juba tõsine uurimistöö. Üliõpilasena sain ma seda ka trükis avaldada pärast ülikooli lõpetamist jängi direeninud laboratooriumis töötavad mind, jäädi ülikooli juurde. Olin aspirant. Töötaja ja juba 30 30 36. 37. aastal. Siis organiseerisin iseseisva laboratooriumi, mis ansi alammida. Ma hakkasingi juhatama ja selle laboratooriumid ja ma olin seotud juba kuni. 51. aastani, millal mind määrati Tartu Ülikooli rektoriks. Kõik oleme muidugi kuulnud sõna luminestsents, aga vot kindlasti väga paljud ei tea, mis selle taga peitub, mis võiks tähendada üldse ja. Lumiseanss on üks füüsikaline nähtus, mida teisiti võiks nimetada, nimetataksegi külm valgus sellele, mis seltsiga meil on tegemist kasvõi vot helendavate helendavate ekraanide näol televiisoriekraani Jaanil, kõiksugu elektrontorude katoodtorude ekraanidel ja ka päevavalguse lampides votlemisensus Lurssens lampidest, meil ongi just tegemist sellesama lemissensida. Ja nüüd siis kõige rohkem muidugi lihtsureliku huvitab alati see, mis on tema praktiline tähtsus. Kuidas seda praktikas kasutada saab? No praktikas seda kasutatakse väga laialdaselt. No vot ma juba ütlesin televiisorit, kui ei oleks mingisse Lümissensilviseeruvaid ekraane, siis me ei saaks üldse midagi näha. Televiisoris samuti need Netlemissens, lambid, aga praegu on olemas väga palju kõiksugu teadusliku ja tehnilise aparaate, kus leviseeru ekraan on ka üks tähtis. Osa. Toome mõned näited. Kas või needsamad? Raadiolokaatori siis ostsillograafid siis spetsiaalsed riistad, millega saab elektrilise pilti. Teha nähtavaks saada elektronide abil optilise pildi ja paljud teised. Võimalusel me teame, et luminestsents oli Eestimaal vanasti enam-vähem, võiks öelda peaaegu tundmatu asi, mida ei uuritud ja teie tulekuga Tartu Ülikooli rektoriks sai siin lõpuks Tartus ka see teadusharu jalad alla. Kuidas see tegelikult siis algus, kõik see asi alguse algas ja kuidas see asi toimus? No tõesti varem ümin essentsiga Tartus ja üldse Eestis keegi ei tegelenud. Pärast seda, kui ma siia tulin, ma otsisin ikke andekaid nooreid üliõpilaste seas, hakkasin nendega töötama. Pärast ülikooli lõpetamist jätsin ka neid ülikooli juurde, niisamuti kui minu õpetaja akadeemik direening jättis mind oma laboratooriumis Leningradis ja nii haaval tekkis juba terve. Nüüd võiks öelda, suur kollektiiv, mis töötab Tartuslemissensi alal. Minu õpilaste seas on praegu mitte ainult terve rida teateid, kandidaate on juba ka esimene. Ja nii et vaata, üks juba üks nendest on juba praegu teaduste doktor seda lusti ja on ka terve ridateadustega. Haavašova ja teised üldse meil Tartus töötab praegu Lümissensee alal umbes 50 inimest. Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis on spetsiaalne laboratoorium ja ka ülikoolis on teine luminestsentsialane laboratoorium. Nende laboratooriumite tegevus sai juba nüüd tunnustus ka väljaspool Nõukogude Liidu. Me anname välja ka oma ajakirja, mis saadetakse laiali kogu maailma suurematele raamatukogudele, ülikoolidele ja uurimisinstituutidele. Praegu nii on ilmunud trükis umbes 250. Teaduslikud tööd luminestsentsi alal, mis on tehtud siin. Kui nüüd võrrelda üldse Tartu osa kogu nõukogude liidu luminestsentsialase uurimistööga missugune Tartu osa oleksin? No sellest on muidugi raske endal rääkida, aga ikega vist teised. Erapooletud teadlased arvavad, et Tartu kogu liidu ulatuses on võib-olla teisel võib-olla kolmandal kohal. Kõige suurem keskus on meil muidugi Moskvas, üleliidulises Teaduste akadeemias, aga teised koha eest võistlevad omavahel Tartu ja Leningrad. Ülejäänud keskused, mis on ka ütleme Kiievis, Odessas, raatoris, tom, skis, need on meist kindlasti maha jäänud. Praegu ja edaspidised perspektiivid luminestsentsi uurimisel Tartus. No kuna oli, mis on tihedalt seotud ka teistele füüsika erialadega, praegu me ei kavatse nii otseselt ainult kitsalt essentsiga tegeleda, aga hakkame töötama ka nende naaberaladel, et kasutada Lümissansi, saabuda dusi teiste alade uurimiseks. Mis alad need on, pull juhtit siis tahte kehaspektroskoopia üldse siis ütleme, keemiline analüüs, spektroskoop ja ka Lümissensi abil. Nii et praegu me hakkame tegelema juba mitte ainult otseselt lumiseltsiga, aga ka nende naaberaladega, kus luminestsentsi, saapra Nii jutt oli juba nüüd luminestsentsialase kaadri kasvatamisest aga peale luminestsentsi noorte inimeste, kes hakkavad hiljem tegema luminestsentsi ka olete te ju Tartu riikliku ülikooli rektor ja teile ju allub kasutada kogu ülikool. Ja no iseenesest arusaadav rektorina ma pidin tegelema kõikide nende aladega, mis on esitatud ülikoolis ja ka siin põhiline mure oli nende noorte talentide Väljaots kes võiksid edasi arendada üht või teist teaduse ala. Nojaa, mõningal määral seda võib ka lugeda, õnnestub, kasvõi keemia alal praegu kateedrid, keemia kateedrid juhatavad noored tõepoolest andekad teadlased, kas või dotsent Palm, kelle laboratoorium keemilise kineetika jätkata lüüsi alal sai tunnustust juba terves Nõukogu liidus, kes viis siin läbi Tartus ka juba üleliidulise teaduslikult konverentsi oma küsimuste alal või teine dotsent past. See on anorgaanilise keemia kateedri juhataja, kes ka väga edukalt juhatab oma noore kollektiivi. Kaunis palju sai tehtud ka matemaatika alal. Praegused professorid, professor Kangro, professor Lepik, need on ka saanud professoriteks doktoriteks juba. Ja meil ülikoolis töötavad paljud nende õpilased, kes on ka teadlaste kandidaadid dotsendid, kas dotsent Kaasik, kes omalt poolt juba organiseeritus organiseeritud meie elektronarvutuskeskus ja edukalt juhatab seda keskust, see keskus sai ka tunnustus seal viiakse läbi väga huvitavat TÖÖ matemaatika, rakem rakendamise küsimustes kas või põllumajanduses, tööstuses ja nii edasi. Ja paljudel teistel aladel, vot see põhiline Ülikooli saavutus minu arusaamisel on just see, et me suutsime leida palju nooreid, andekaid inimesi, kes on nüüd vallaga või kellest on nüüd saanud juba tuntud teadlased. Võib-olla nüüd juba tundub ülearuse nõu ma siiski küsin, kas teile meeldib? Stronoori no vot mind vahel võib-olla ka sõimataks selle eest, et ma tegelen peamiselt noortega, arvates, et tuleb neid igati edutada ja võimaldada nendele ka kogu oma noore energia rakendada teaduse arenguks. No lõpuks jah, noortes on ju meie tulevik just nii. Nii nüüd ühe asja oleme esialgu veel päris kõrvale jätnud, teie tegevus rahvasaadikuna, te olete juba olnud õige mitu aastat, rahvas. Ja Tartu linna kodanikud on mind juba kolmandat korda valinud Üleliidulise ülemnõukogu saadikuks. Ja muidugi tegevussaadikuna, see on ka üks suur osa minu elu. Viimaste aastate jooksul. Ülemnõukogu poolt ma olin valitud seaduste eelnõude komisjoni liikmeks ka juba kolmandat korda ja seoses sellega ma pean tegelema kõik meie uute seaduste ettevalmistamisega, nende projektide arutamisega ka siin kohapeal, Tartus, mitu korda sai korraldatud nende uute seaduste projektide arutamist ka ülikooli juristid, väga aktiivselt võtsid sellest osa. Aga teine töörleid saadikuna on seotud sellega, et ülemnõukogu mitu korda määras mind oma delegatsioonide koosseisu niinimetatud parlamentide delegatsioonide koosseisu ja ma pidin Nende delegatsioonide liikmena palju reisima. Käisin välismaal. No kasvõi Tšehhoslovakkias, Norras, Itaalias, esitasin seal meie Nõukogude Liidu ülemnõukogu, meie parlamendi ja teiselt poolt tutvusin selle maa rahva eluga ja selle maa parlamendi tegevusega. Nii ennem kui me hakkame nüüd natuke põhjalikumalt rääkima reisidest, mul oleks veel natuke küsimus rahvasaadiku töökohta, kõigepealt jutt oli meil siin, et ka meie ülikooli juristid aitasid kaasa seaduste uute seaduste väljatöötamisel, kuidas see siis praktiliselt näiteks üldse seaduste koostamine üldse toimub? Nõukogude liidus ja teine asi on see Teil? Kahtlemata on väga palju kokkupuuteid olnud oma valijatega ja kindlasti midagi huvitavat ka sellest rääkida. No mis puutub seaduste väljatöötamisega, siis meil kehtib järgmine kord. See initsiatiiv algatus seaduse projekti väljatöötamisel võib-olla valitsusel siis valitsus määrab ühe komisjoni, kes valmistab ette projekti kuid ka seaduseelnõude komisjon ise ka võib hakata omal algatusel tegelema ühe uue, ühe või teise seaduse ettevalmistamisega. Nii esimesel kui ka teisel juhul projektid tulevad lõppude lõpuks ike siis ülemnõukogule ja just meie komisjoni meie komisjon, siis arutab projektid oma istungitel, tihti moodustati veel spetsialistide komisjonid, kes omalt poolt veel täiendavalt uurivad seda asja ja töötavad projekti kallal. Ja siis, kui see projekt meie seisukohalt on juba nii kõlbulik vastab juba nõutele, no siis me tavaliselt organiseerima juba laiema projekti arutamis laiemat arutamist rahva hulgas igaüks meist, komisjoni liikmetes, siis seal oma valimisringkonnas arutab seda projekti omav valijat ega või nende spetsialistidega nende asutustega, kes, mis tema ringkonnas on olemas vastaval alal. Mina kasutasin siis seda, et mul ülikoolis on õigusteaduskond ja meiegi juristid, siis iga kord võtsid osa selle projekti läbiarutamiseks kuid projektid saavad väga tihti avaldatud kartulit kis vastavas ajalehes vastavas ajakirja ja siis sel teel ka iga Nõukogude Liidu kodanik võib oma arvamust avaldada selle projekti kohta kõik need ettepanekud, arvamused, kriitilised märkused tulevad jälle kokku meie komisjoni ja siis me uuesti arutame küsimus, vaatame, millised ettepanek tuleb siis arvestada, millised tagasi lükata ja pärast sõda lõplikul kujul seaduse projekt läheb juba ülemnõukogu istungjärgule Gustada võetaksegi vastu. Kas teil on olnud meie Tartu juristidega siin konsulteerida, kas nende ettepanekuid on ka arvesse muidugi võetud? Jah, vot on väga meeldiv, et terve rida meie, Tartu juristide ettepanekuid, kriitilisi märkusi on arvestatud. No kasvõi näiteks vot tsiviilkoodeksi alust. Meie tsiviil. Tsiviilõiguse ja protsessi kateeder andis terve rida ettepanekuid ja märkusi, samuti ka kriminaalõiguse ja protsessi kateedrist. Tuli terve rida ettepanekuid, nii et praegu selle kaudu selle tee kaudu Tartu Ülikooli õigusteaduskond leidis tunnustust ülemnõukogus ja meie poole tihti pöördpöördutakse ühe või teise küsimuse lahendamisel. Nii nendest mõni sõnases kokkupuudetest ka oma valijatega. Peale tööd otseselt ülemnõukogus on palju tegemist ka siin kohapeal valijatega esmaspäeviti. Saadikul on ris kõnetunnid, kus iga valija võib tulla tema juurde oma muredega ja peab ütlema, et rahvast käib nende kõne tunnidel päris rohkesti. No nende üheksa aasta jooksul mind külastas ikke mitu 1000 inimest, igalühel on siis omad mured vahel päris isiklikult isiklikud osal pensioniküsimused või, või töötülid. Ma räägin nendes isiklikes küsimustes pensioni, töötülid, vahel ka kvartaliga seotud küsimused, kuid päris tihti tullakse ka oma asutuse tegevuse küsimused selleks, et abistada ühe või teise küsimuse lahendamisel kõrgemates organites ja see nõuab, et ma vahel, et ma astuksin kontaktiga ütleme kasvõi üleliidulise ministeeriumiga, kellest sõltub selle küsimuse lahendus. Ja muidugi iga kord kõik need asjad, kõik need küsimused võib-olla ei õnnestu lahendada ka terve rida juhtudel ikke õnnestus abistada nii üksikuid valijaid kui ka terve asutusi. Ja vot mina saadiku kantseleis on terve rida ei valijate kirju, kus nad ikke tänava siis nõukogude võimu selle eest, et, et see abistas neid ühe või teise nende küsimuse lahendamisel. Nii ja nüüd siis ehk tagasiteereiside juurde, no neid on olnud kahtlematult palju. Ja viimastel aastatel tõesti sai kaunis palju käidud ka välismaal peale seda, et ma parlamendi delegatsiooni koosseisus käisin ma juba ütlesin Tšehhoslovakkias, Norras, Itaalias, ka Poolas, ka teistes liinides, mul õnnestus külastada terve rida riike. Käisin Ameerika ühes Ühendriikides ülikooli rektorina, tutvudes seal Ameerika ülikooli ülikoolide tegevusega. Külastasin seal umbes 12 ülikooli, kus nii päris üksikasjalikult istusin ka loengutel. Olin laboratooriumites vaatasin, kuidas seal valmistatakse spetsialiste. Peab ütlema, et selle teadusliku taseme poolest teadmiste ulatuse poolest Ameerika Ühendriikide ülikoolid on ikka tõesti maha jäänud võrreldes meie nõukogude ülikoolidega käisin kaks korda Prantsusmaal. Ka rahvusvaheliselt teaduslikul kongressil, kus puutusin kokku ka teiste spetsialistidega Lümiiženzi alal. Peab ütlema, et üldse meie teaduslemissentsi ala leidis kõrge tunnustuse rahvusvahelistes ringkondades. Nii et ka meie etega need muuseas ka tartust esitatud, et ega need olid väga soojalt vastu võetud. Nii no muidugi välismaal viibides ja eriti ülikoolides käies olete näinud seal ka neid üliõpilasi, kes õpivad seal ja nüüd võib teda võrrelda meie üliõpilasi nendega. Ja no peab ütlema, et tõesti nad mõningal määral erinevad. Ühelt poolt, seal saavad õppida ainult need, kel on võimalus tasuda küllalt kõrge Maksuvot selle õppimise eest, kel on kaunis, kelle vanematel siis on ikkagi küllalt suured sissetulekud või siis inimesed, noored, kes õpivad, peavad ühtlasi kogu aeg ka tööta omavahel ka katkestama oma õpinguid jälle töötama, teenima raha ja siis edasi õppima ja. Niisugune üks tavaline pilt oli väga raske selgeks teha, et meil Nõukogude liidus ülikoolides üldse ei ole mingit maksu, et õppimine on tasuta, et suurem osa nurgas meil Tartu Ülikoolis 80 protsenti üliõpilastest riigi poolt veel stipendiumi väga tihti juhtus nii et üliõpilased, kellega ma ajasin juttu, lihtsalt ei uskunud, et see on nii arvasid, et vot k rektori näol. Neil on tegemist niisuguse haigitaatorigi, kes ajab vale jutt propaganda ja see oli ainult puha punane propaganda. Aga mis panid nii rõõmustama see, et igal pool, kus ma käisin, ma nägin väga suurt huvi nõukogude liidu vastu, meie rahva elu vastaga meie õppeasutuste tegevuse vastu, nii Ameerikas kui ka Prantsusmaal, Itaalias, Norras, paljud nüüd õpivad vene keelt õppivad. Seda vene keelt hakatakse õpetama ka keskkoolides. Paljud teadlased õpivad vene keelt igal pool igal pool laialdaselt kasutatakse meie nõukoguderaamatuid teadusliku ajakirju, neid tõlgitakse, no kas või Ameerika ülikoolis ma nägin paljut meie nõukogudeõpikut füüsika alal tõlgitud inglise keelde ja mida nüüd kasutavad ka Ameerika üliõpilased. Mitmedki ülikooli õppejõud on viibinud pikemat aega, samuti välismaal. Ja viimasel ajal palju käisid nüüd välismaal peale rektorid, meie professorid, ka meie nooremad õppejõud, professor Ariste käis mitu korda ka Soomes ja Rootsis. Dotsendid, gaasid, palm. Terve aasta jooksul töötasid Ameerika Ühendriikides. Paljud käisid ka. No kasvõi professor Moosberg ja paljud teised, nüüd iga aasta eriti suvel ka turismikorras terved grupid, meie õppejõududest külastavad välismaalast. No teil on muidugi minu arvates kõige parem vastata sellisele küsimusele eriti nüüd mõtlesin, et õige pea saate juba 60 aastaseks. Millal te peate kõige tähtsamaks noorele teadlasele üldse teadusega tegelemise juures? Muidugi, kõige tähtsam on see, et ta tunneks sügavad huuli oma eriala vastu et see ei oleks talle ainult nii töökohustus, aga see oleks ta maaelu siht, see oleks see, ilma milleta ta üldse ei saa töötada. Ta ei piirduks oma ametlikke tööpäeva tundidega, et tema teadusliku tööküsimused, teaduslikud ideed, probleemid, millega ta tegeleb. Et nad alati oleks meeles, et aga unes näeks neid ja kui ma mäletan, kuidas töötas minu õpetaja, kuidas ise töötasin, võib öelda, et kõige õnnestunum, kõige rohkem õnnestunud ideed on tekkinud tõesti vahel õhtul lõunasöögi ajal või ka peaaegu unes. See tähendab, et inimene on kahe läbi imbunud oma nende probleemidega, mille kallal ta töötab ja ilma selleta vist tõsi tõsiteadlast üldse ei saagi kolba. Või mida te arvate julgusest teaduses? Ja, ja muidugi väga tähtis mõte teaduse arengus. Tihti juhtub nii, et üks või teine teooria, mis on nii Kõikide poolt vastu võetud nii tunnust tuleb ikka nüüd ära Ta, kuna uued teaduslikud faktid 100, no aga siis tekib vajadus hakata ka autoriteetide vastu võitlema ja igaüks võib-olla ei julge usaldada oma katsete tulemusi rohkem kui nende autoriteetide arvamus ja julgus. Nii me oleme nüüd rääkinud teie elust elukäigust TTÜ rektorina, rahvasaadikuna teadlasena muidugi, reisidest, aga nüüd peale kõige selle muu, kas teil ka on olemas mingisugune niisugune eriti huviala, millega ta peale töö ja kõige muu tegelete veel? No ka kodus, vot ma juba rääkisin, iga teadlane muidugi tegeleb oma teadusega, loeb, kirjutab, vestleb, aga kui sa oled ikka päriselt väsinud, no siis, siis jääb veel ilukirjandus, siis jääb veel muusika. No aga kui, kui ma teaksin, et seda edasi ei anna, siis ma ütlesin, ütleksin, et võtma isiklikult luban endale veel vahel tegeleda koos oma lastelastega ka sillata liiaga postmarkide korjamisega. Aga see võib olla eriti sobis rektorile. Üliõpilased ka juba teavad sellest nii suur selle saladuse ikka ei ole. No tegelikult on ja mitmed teised tähtsad mehed tegelenud ja nüüd ma küsin kohe ligemalt, keda te armastate näiteks kirjandusest kõige rohkem lugeda puhkehetkel. No ma hea meelega ka praegu juba uuesti loen klassikuid nii vene klassikuid kui ka välismaa klassikuid. Aga palju huvi pakub ka kaasaegne progressiivne kirjandus lääne kirjandus ja nõukogude kirjandus. No välismaa kirjanikudest Nonii aga siis muusikat, missugust rohkem armastate? Pean ütlema, et võib-olla ma olen selles mõttes maha jäänud, aga kõige rohkem mulle meeldib klassikaline muusika. Beethoven, Tšaikovski kaasaegses muusikast siisike, Prokofjevi Šostakovitši väristada. Moodsat muusikat ma aru ei saa ja see mulle ei meeldi. Need ja veel siis viimased sõnad. Kahtlematult soovime kõik meie kogu raadio korrata, nimi on teile veel palju jõudu ja indu edaspidiseks tööks, nii teadusepõllul koidab valijate rahvasaadikuna rektorina. Aga mis te ise arvate, mis teil on tegemas tulevikus plaanis ja veel edasi jätkata, kuidas oma elukäiku? No igalühel meist on ikke väga palju neid plaane, aga selles eas tuleb hakata nüüd juba Valima, mis sa veel jõuad ära teha. No mul on rida. Nii oma šanssi alal kui ka teistes küsimus, mis on seotud üldse Teaduse organiseerimisega kõrgemate õppeasutuse tegevusega selle tööprintsiipidega ja alustega ja tahaks nüüd kirjutada rida artikleid nendes küsimustes, kuid kahjuks igapäevane jooksev töö jätab liiga vähe võimalusi selleks. Ja mul on niisugune üks salajane lootus, et võib-olla üks kord lähen pensionile ja siis hakkan tegelema. Vot nende küsimustega.