Oma kadunud sõbra Artur Alliksaare puhul mõtlen kurbusega, et homme täitunuks tal alles 70 eluaasta. Mul endal on aastaid, paraku juba üle 80, seepärast julgen teda ikka veel pidada paremaks kaasvõitlejaks. Meie sõpruse algusest Narva koonduslaagris 1950. aastal kirjutasin paar aastat tagasi ajakirjas Looming. Täna tahaksin peatuda tema hilisematel elujärkudel. Kui Alliksaar 1952. aasta algul Narvast pikad appi saadeti. Kuna ta oli kaaskannatajate hulgas sageli isikukultuseaegseid olusid sakiliselt kritiseerinud, siis sai tema järgmiseks peatuspaigaks üks Mordva maal Gorki oblastis olnud vangilaager. Ja sealsest olukorrast jutustas mulle hiljem tema laagrikaaslane pastor Woldemar Huljus. Selles laagris hõljus peeti rangelt kinni nii-öelda seisusevahedest. Nimelt ei soovinud poliitvangid absoluutselt suhelda kemina vangidega. Alliksaar ühtlus teatavasti kinni mingi väikese raamatupidamise alase pisi patu pärast ja tähendab murd lisaksin et Narvas ta oli olnud elavas läbikäimises näiteks lastekirjaniku Elar kuusiga. Eesti ühe juhtiva tegelase, Bernhard Lindega, keeleteadlase Rein Nurkse ka helilooja vetikuga ja rea teiste meie kultuuritegelastega korki oblasti laagris tundis, tähendab kuidagi maha jäetuna. Ja selles depressioonis saatiski ta Moskvasse avalduse. Pastor kuljuse teatel oli selles avalduses lugeda miks mina, Artur Alliksaar, saksa armee vabatahtlik pean siin istuma kriminaalvangide hulgas. See väljend saksa armee vabatahtlik oli küll luuletaja fantaasia vili. Saksa armeesse mobiliseeritud, aga tegelikult ta oli veendunud hitlerismi vastane, selle ma mäletasin veel Narva laagrist Moskva troika keeris alliksaare avaldusele kiiresti. Tulemuseks oli 25 pluss viis. Sellise väljakutsuva käitumise tõttu toimus ka tema vabastamine Sofi amnestia alusel võrdlemisi hilja, alles 1957. aastal. Vabastamise venitamiseks saatsid teda laagrist laagrisse, nii et vajalikud paberid jõudsid talle alles hiljem järele. Ta vabanenuna puudus tal Eestis elamisluba ja seepärast elas algul Vologda oblastis ja seejärel Petseris, Petseris ta siis salamahti siirdus Tartusse. Siin õnnestus Ain Kaalep-il ja teistel sõpradel hankida talle pikapeale elamisluba, aga Venemaalaagrites oli kehvale tervisele vaatamata töötanud. Töödel ehitas ta endale pärast abiellumist Tartus Vikerkaare tänaval väikese maja. Aga muidugi oli ta sügavalt huvitatud oma luuleloomingu jätkamisest. Juba Narvas armastas ta kirjutada peaaegu iga päev iga mõned värsivead ja Narvas, muuseas, ta harrastas veel sonetivormi pärast temast sai vabavärsi eest võitleja. Tartu aja algul. Ta külastas sageli oma sõpra ja saatusekaaslast Rein Sepp, maa, keda me nüüd tunneme Väljapaistva eepose tõlkijana. Rein Sepp elas tollal Harju ristil. Ja kui Alliksaar sealt tagasi tulla, niisiis ta aastus tavaliselt läbi ka meie pääsküla aiamajast. Kaalusime siis ühiselt ka tema luule avaldamisvõimalusi väljavaated olid kurvad. Tema nimi püsis ikka keelatud autorite nimekirjas. Nagu oli olnud lugu ka läti klassiku rannisega, kui tema sajandi algul Siberist asumiselt koju tagasi jõudis. Aga kuna Mu vanem tütar Merike pöörduva töötas tollal Eesti raadio kirjandussaadete toimetuses, siis tema abil saime seal Alliksaar luuletõlkeid avaldada. Kirjandussaadete toimetuse juhataja Vilma Jüri salu muidugi teadis, et alliksaare kohta kehtib trükikeeld. Kuid raadiosaadete puhul tollal polnud õnneks vaja tõlkija nime avaldada. Ja nii sai Alliksaar endale loometööga ka pisut raha teenida. Muuseas luuletajatest Emponeeris talle eriti särge Jesseenin, kelle luulet ta siis ka raadiole tõlkis. Kui me võtame 1009 181. aastal ilmunud Jessenini luulevalimikku siis leiame sealt tervelt 35 Alliksaar tõlgitud luuletust teistest hüljakamatest. Jessenini tõlkijatest. Mainiksin siin veel August Sanga, Jaan Krossi, Heli Jürisson i ja teisi. Aga Alliksaar nägi ikka kõige rohkem selle poeedi vahendamiseks vaeva. See Jessenini luulekogu tuli alles aastal 1981, nii et 15 aastat pärast Alliksaar surma. Aga kui professor Sakkovib toimetused ilmus loogia postitõllaga läbi Eestimaa siis sealt näeme, et ta on koos Merike pauga tõlkinud ka Igor süverjaanini luulet, nii et tema luuletõlkeid on laiali mitmesugustes trükiväljaannetes, ajakirjandusega alates ja kogumikega ja lõpetades. Aga kuna mul oli sidemeid ka pärnukommunistiga, mu noorem vend Leo oli seal toimetada asetäitja siis ma saatsin Alliksaare luuletõlkeid ka sellele ajalehele seal seejärelvalve nagu väiksem, kui ta käega seal ka kõik trüki ei pääsenud välja jäi näiteks üks Rainise sajandi algul kogus tormi küllub ilmunud luuletus, mille algus Alliksaar tõlkes kõlas. Räägi nii, oma tõlkijategevuse algul sain ma mitmeid töötellimusi Loomingu Raamatukogu toimetajalt foto, sammalt ja valisime siis koos sammaga tõlgitavaks teoseks Nobeli laureaadi Hermann Hesse jutustuse klingsari viimane suvi. Ja aga ma ütlesin samale kohe, et mina luulet ei ole tõlkinud. Et ma hea meelega ütleksin, need tõlked Alliksaarelt. Ja mul sama oligi sellega igati nõus ja nii need värsitõlked sellesse väljaandes ka ilmusid. Honorar läks muidugi temale, aga tema nime tõlkijana sellest raamatust ei leia. Kui Leonhard kaapin kunstiklubis mulle selle tõlke ja ka sealsetel luuletuste halvel kiitvaid sõnu lausus, oli mul päris piinlik. Sõber Alliksaar kui kaastõlkija nime ja selles väljaandes ei olnud. 1960.-te aastate algul tõi sõber Alliksaar mulle tutvumiseks Ma luulevalimikku käsikirja sest vahest on mul kuskil võimalik seda ka populariseerida ja laiemalt tutvustada. Aga varsti pärast seda juhtus tema kodus tulekahju, kus põles osa tema käsikirju. Meile toodud valikkogu jäi õnneks alles ja ta käis sellel varsti. Kohtumine oli 1966. aasta algul Tallina kohvikus. Istusin seal alakorrusel oli kange pakane väljas ja äkki hämmastusega näen, et üks mees tuleb esikust läbi kohviku kuuel õel ja selgus, et oligi sõber Alliksaar Taali muidu istunud kohvi kõla korrusel, aga käinud all Telefoneerimas ja iso siis minu lauda, ajasime jällegi seal pikemalt juttu. Ma teadsin, et ta oli olnud eelmise aasta lõpul Tartus haiglas ravil vähi kahtlusega ja nii. Aga ta oli väga optimistlikult häälestatud, et arstid olid väga hea diagnoosi talle kandnud, jää talid täis optimismi ja teotahet nagu avati ja muuseas tülid sealsamas kohvilauas pikemalt juttu siis tema lemmikautorist Rainer Maria vilkest. Tema teiseks lemmikuks oli hoopis Ameerika kuulus poeet hoogolt utman, aga ka see saksa poeet, hülge oli tal juba narvalane laagris südamel, minul juhtumisi oli siin savi insel puisharai, sel insel pühe räi sarjas oli mulle velge luulevalimik väike valimik küll ainult seda luuletust, aga selle valimikku oli koostanud Filge ise. Ja kui ma sellest Alliksal rääkisin, siis ta tundis väga huvi selle valimikku vast või ma tahan selle siis postiga. Saatsin muidugi, aimamata, et see kohtumine jäigi meil meil viimaseks. Juhtus nii, et ma 66. aasta augustis olin ekskursiooni giidina parajasti tar. Kui ma kuulsin, et eelmisel päeval oli surnud. Asi ei avaldanud sel puhul isegi mitte järelhüüet. Võtsin tema mälestamiseks sõna küll hiljem Tallinna linnamuuseumi kodu-uurijate ringis, aga no see oli ikka selline kitsamas ringis. Olen viinud ka ekskursanter raamatusõpru tartlus Alliksale hauale, sõbrad on pannud sinna peale nägusa mälestuskivi, kuhu on raiutud tema värssid. Olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Paraku peab ütlema, et tema represseerimine jätkus veel peale surmagi. Laagrikaaslane Henno Lineva see oli üks Elvas elav sõber kal, kellega Alliksaar küll oli pidev kirjavahetus oma laagriperioodil Lineva. Olin neist kirjadest välja noppinud terve mapi täie aforisme ja toimetas need minu käest. Et ma saan kuskil avaldada ja ma tegingi neist meest väikese valimikku ja saatsin Need Kuressaarde ühele Alliksaar entusiastidele enda kaablile. Ja see oli seal ka toimetuses töötas ajalehe juures ja enda naaber tahtiski neid Foritsme avaldada kohalikus ajalehes kirjanduse rubriigis. Kuid õnnetuseks juhtus sel puhul toimetusse üks Tartu võimu kandja ja nägi seal seda korrektuur tõmmist. Ja käratas kohe peatoimetajale, et keda te tahate sina avaldada. Ja tulemus oli see, et nad jäidki avalda Malta. Aga need keelud ei kehtinud ainult Eestis. Riias tõlkis Kamala virtsane tema näidendi nimetu saar haid ainukese raamatuna, kui ma ei eksi Alliksaar eluajal, aga kui Tallinnas sellest kuulda saadi, siis keelati selle teose avastamine Riias. Olin oma koduses vaktsiinis säilitanud vea Alliksaar kirju ja tõlkeid, on vist juba aeg mõtelda nende lohutamisele mõnele muuseumile. Mul on ka juba aastaid nii palju. Aga sealjuures, Ma ühtlasi mõtlen, et rääkimata sellest, et tuleks välja anda halliksaare kogu säilinud algupärane looming, aga Alex ehk Väga tarvilik isegi välja anda ka tema tõlgitud luuletuste kogu ja lõpetaksingi Toomas Liivi tsitaadiga akadeemilisest Eesti kirjanduse ajaloost kus kirjandusteadlane ütleb, et halliks saare liiga vara katkenud loomingul on eesti uuema kirjanduse arengus kaugelt suurem tähtsus ja tähendus, kui võiks arvata tema napi trükiproduktsiooni põhjal. Minu tänasest sõnavõtust natuke selgus veel tagamaid, miks trükikonstruktsioon nii napiks jäi? Ta oleks palju rohkem avaldanud, aga. Lahendas veel seegi, et meile mõlemale peaaegu ühel ajal sündis poeg ja tema poja nimeks sai Jürgen. Minu kadunud nimeks oli Olaf Jürgeni sünni puhul. Siis Alliksaar distatust, president Kennedyle telegrammi. Teatan teile kõrgeauline, härra president, et minule sündilisena poeg ja ma palun kõigest südamest, et hoolitseksid selle eest, et jumal ei tuleks iialgi sõtta minna. See oli nii tüüpiline Alliksaar, mõtteviis ainult et ei tea, kas see telegramm ei oska ennast või Tallinnast kaugemale jõudis olles küsitav, aga inglise keeles on selle Telegrami saatis.