Siin Tallinn. Saabe kaluritele. Head uudised on otsekui oodatud külalised ja kui nad veel ootamatult tulevad, on üllatus seda suurem. Nii oli see ka mõni päev tagasi. Istusime kalurikolhooside liidus kalakaitseinspektor Helmut Kiviloo ning võidu teie kolhoosi esimehe Harri Rooseniga. Kui tootmisosakonna juhataja Hugo Maide Riiast kaugekõne vastu võttis. Admiral nahimov nimelise kalurikolhoosile Anti Lääne basseinide kalatööstuse peavalitsuse rändpunalipp esimene preemia siis hästi töötlesid Me traallaeva teises kvartalis 20 59, kapten Aavik Hiiuvalvurist. Ja siis Emmertee Viinistu kolhoosist võidutee kapten seltsimees Uustal said. Vimplid ja siis esimesed preemiad, kaks preemiad üldse on basseinide alates peavalitsuse, mõlemad tulid meie vabariigi. See näitab, et meie traallaevad ja üldse meie kolhoosid käesoleva aasta teises kvartalis tublit tööd märgiti ära. Need tulemused. Raadiokuulajad kõik meie kalurid ütlevad, tublid mehed, töötage nii, et teil poleks vaja rändpunalippu ega vimpleid kellelegi loovutada. Soovime selleks jõudu ja edu, sest saavutatud positsiooni on võibolla raskem hoida kui esimest korda kätte võita. Loodame, et see haapsalu Viinistu ja Hiiumaameestel ka hästi korda läheb. Mida Harri Rosen oma traalimeeste kohta ütleb? Muidugi tuli meil ju möödunud aasta sihuke asi, et me laevi püüd kuigi hästi tuli vahetada kaptenina vahetasime noore kapteniga muidugi väga energilise mehega ja ma mõtlen, et see vimpel täiesti õigustatult temale anda, kui noorele trügi mehele kaptenil. Nii et siis see vanasõna peab paika, et uus luud pühib hästi jah, niimoodi jah, pead küll ja vaatad, kui nii tublid mehi oleks meil palju, siis siis meie müügitulemused salati paremad jalaga ja ainult Kiviloo ütleb kindlasti, et kui kõik kanged mehed, Alexis meri tungitakse tühjaks varsti kalast. Nojah, ega siin palju teisiti mõtelda ei saa, sellepärast et kui ikkagi traallaevastik ja püügiüksuste arv suureneb, siis. Ma saan aru, et kindlasti selle tõttu hakkavad kannatama ja eks nad olegi praegu juba nii-öelda osaliselt traalpüügi tõttu kannatanud, ma mõtlen eriti räime, varusi kost kalurite oma jutu järele, Soome lahest enam räimi peaaegu nii ei olegi teises kvartalis saada. Mis puutub edastraalpüügi laiendamisse, siis meie arvates peaks sellele laiendamisele mingisugune ja niisugune piir leitama ja Limiteeritama, kas siis välja püütav kalakogust, nii nagu on tehtud seda pärnu basseinis või siis Limiteeritama traallaevade arv, mis oleks muidugi reaalsem olema ja sellest limiteeritud Trallad arvustada igal juhul kinni pidama, siis on nii-öelda kõik kalurid rahuldatud ja kalavarud. Teatud jah, aga tavaliselt on nii, et igale väitele oma vastavaid veele Sellega võib nõus olla et traalüksuste arvu ei ole mõtet suurendada. Suurendada väljapüüki ühe traalüksuse kohta. Soome lahes näitas. Kuid see väide just räime on ära peamiselt traalpüük, võib-olla see ei pea paika kaasest. Siin 55. aastal oli Soome lahes kõige paremad räimesaalid seismine autodele peale seda meetraalpüük ei olnud veel nii kõrgjärjel nagu praegu, kuid 50 67-l aastal räimesaagid seisvates vähenesid. See ei olnud just mitte timmitud võib-olla traagilist kuid majandusmehed peavad mõtlema sellele, et debüüt püüdiviis oleks teda lihtsam, kõige odavam, lihtsam, odavam. Teine diviis on traalpüük ja sellepärast me teame seda täiustama, kuid selleks, et kalavarusid säilitada, peame minu arvates Limiteerima traalüksuste arv eriti Soome lahes. Ja need ei ole mõtet suurendada. Aga mis vilistub, mehed arvavad, missugusel seisukohal ollakse? No üldse, kui me nii võtame põhjaranniku ulatuses, meie traalpüük on ju veel võrdlemisi nii tagasihoidlik, meil näiteks iga iga viie mehe kohta või isegi mõnel väiketraalid on kuus mees. No Mei tingimata peaks oma väiketraalpüügi natukene suurendama mõne üksuse võrra. Muidu tegelik meie, meie kaluri keskmine töötasu jääb ju võrdlemisi väikeseks. Ei saa öelda, et kalakaitseinspektorid ja kalurid 11 alati hästi mõistavad. Nii ka nüüd. Ühed arvavad, et püüki tuleb piirata, teised kinnitavad, et kala jätkub. See poleemika on kestnud aastaid. Kuid selles ollakse üksmeelsel arvamusel, et teises kvartalis, kui on rasked püügitingimused, tuleks kilu hinda tõsta. Et see poleks mitte 11, vaid 19 kopikat kilogramm ükskõik siis mille arvelt see sünniks. Juunis-juulis selle vastu aga Mil kilu kvaliteet soovida jätab, noh siis võivad ka hinnad odavamad olla. Admiral nahimovi nimelise kolhoosi esimees Rein Remmel ütles tänavu kevadtalvel, et oleks tema teha. Ta keelaks kilu püügi sel ajal hoopis. Ja kui kuulad kalakaitseinspektor Helmut Kiviloo väiteid, tuleb ka nendega nõustuda. Traalpüüniste arvu suurendamine Soome lahes on meie arvates jõudnud juba peaaegu oma haritipule kuna olemasolevate traalpüünisega on võimalik täita riiklikud tiigiplaanid ja edasine traali arvu suurendamine ei ole otstarbekohane, kuna, kuna see tingibki seda, et nii-öelda plaanid ületatakse või täidetakse õieti juba nagu käesoleval aastal mõningates Soome lahe kolhoosides 10.-ks augustiks juba see muidugi ei ole, ei kalavarude seisukohalt loomulik, ei ole samuti ta seerumi loomulik tarbija ja seisukohalt ja samuti ei ole ta kalatunnustajate seisukohalt loomulik, sest praegu, kui me vaatame, siis nagu tundub, et, et seda madala kvaliteediga Augustiku kala keegi ei taha osta. Nii et on tekkinud siis küllaltki niisugune, komplitseerib olukord, mehed tahavad kala püüda, aga kaubandusorganisatsioonid ei lähe seda vastu võtta. Me peame täitma puuplaanid ja näe, selles oleme augustikuu alamtäiesti, graafikuse, kvartaliplaani täitmise tornaado kvartaliplaani täitmisel olema ka täiesti rahul, kus need üle suurt püütud ei ole. Ja viimases Lääne basseinide kalades peavalitsusse. Kolleegium otsuses märgiti ära siin võidutee kolhoos, kus esinejaks, seitsmes Roosel juulikuu sees ei müüdud ühtegi kilogrammi kala ja see näitas, et see kolhoos töötab halvasti. Need väga vastukäivat tegurid on siin. Ühed ütlevad, et püüa teised, et ära püüa, Ühed keelavad, teised käsivad. Igaühel on omamoodi õigus. Aga kõik see tuletab meelde seda ammu tuntud lugu Albiger hantsust ja tema pojast. Mida peavad siis kalurid tegema? Nemad hakkavad selles vägikaikavedamisest vist küll kaotajaks pooleks jääma. Tänavu kevadel nad seda olidki. Kombinaadid ja kaubandusorganisatsioonid pakkusid värsket kala kõlbetserisse ja Pihkvasse, luugasse ja Novgorodi. Aga oma mehele äärse vabariigi siserajoonides tundsid tarbijad kevadise suur püügi ajal värske kala järele suurt igatsust. Sama turustamise mure on ka Põlula kalamajandile. Nende elus forelli ei taha hea meelega ükski kaubandusorganisatsioon, käiakse mööda kauplusi, restorane ja sööklaid ja pakutakse eluskala siia natuke sinna natuke. Kalaturustuse kontoris ollakse koguni sellisel arvamusel, et realiseerige ise meie ainult vormistame paberid. Kes siis praegu julgeks öelda, et meil värsket kala ja koguni veel eluskala ei ole ja et selle järele puudust tuntakse. Sellepärast on seltsimees Rooseni järgnevas ettepanekus paljugi kasulikku, mis kala vastuvõtjatel ja turustajatel meeles tasuks pidada. Ma mõtlen, et see asi ei ole päris nii meil korralikult seatud, see kala vastuvõtmine üldse ja nii värskelt rahvale toiduks transportimine, sellepärast et kala võetakse meil vastu näiteks täna seda võetakse vastu, homme õhtuks viiakse ta Tallinna ja ülehomme ta läheb staare peale, noh, see kalaprae koju kindlasti ei kannata, seda tulles ta võrdlemisi kiirelt nii viia, et teda tema kvaliteeti säilitada. Kala muidugi ütleks, kui kalur tuleb maa lõpaadiga, siis on ju kala kõige värskem oleks ka tarvis. Momendil kohe pandaks ta siis masinasse, ehk meil on praegu olemas suured külmetusmasinad, salvesta sinna hirmutas masinasse, siis ta oma kvaliteet enam ei kaude. Minu arvamine on veel selle kooperatiiv müügikohta näiteks kooperatiiv, ostab kala, tahab inimestele müüa seda noh, teinekord on ka sarnane juhus, et, et jää, keegi ei ole ju alati nii, et inimesed ostavad lõplikult ära ja siis peaks olema võimalus kooperatiivil, et temast saaks siis soolata, kui minu teada praegu seda võimalust neil ei ole. Aga mis jääb järgi ja näiteks sooja ilmaga rikneb, teine päev, täna müügile panna ei saa, see on kooperatiiviga ahju selle asja. Muidugi peaks nii kõrgemalseisvad organid järel kaaluma, et seda asja nii et reguleerida maakauplused on kalast tühjad inimesed, küsijades kalur, kolhoosi esimees, kala. Tarbijate nõudmised on õigustatud ja neid terve, see keeruline ja mitmeski paindumatu turustamisega tegelev organisatsioon üldse ei huvitagi. Tarbija tahab, et see kala, mis tema toidulauale tuleb, oleks kvaliteetne ning et seda oleks saada kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Eks siin aita kaasa kolhooside suitsutus, tsehhid, samuti saaksid kolhoosid näiteks kilukonserve teha. Merest püütud värske kilu on selleks kõige sobivam. Viinistul võidud ees seda tehtigi, kuid nüüd tõmmati sellele kriips peale. Vürtse ei anta, eeskirjad ei luba. Aga kas selles, et kui kilu üks, kord päeva või paari pärast kalatööstusse jõuab ja alles siis karpi pannakse, pole üks põhjusi, et Tallinna kilu oma kuulsusest palju kaotanud. Kuidas seda keerdsõlme lahti harutada, et tarbija saaks aasta ringi värsket kala, eeskätt aga kvaliteetset kala. Kas selles, kui kaubandusorganisatsioonid sõlmivad lepingu kaluri kolhoosidega ja kala läheb otse ja viivitamatult kauplustesse või leitakse mõni muu lahendus, seda peab näitama lähem tulevik. Igatahes 1959. aasta sügisel, mil kilusaagid olid erakordselt head viisid Tallinna majaka mehed täiesti värske kalatarbijatele koju kätte. Ostjaid oli alati, enne lõppes kala otsa, samas kõrval aga päev või paar kaupluses seisnud kala ei ostnud keegi. Et turustamine on vaja operatiivsemaks muuta ning aegunud eeskirju tuleks revideerida, on vist päevaselge. Ja et see ei saa sündida kolhoosi transpordi arvel, peaks olema ka arusaadav, sest kalur on ikkagi kalapüüdja ja mitte turustaja. Või arvatakse kaubandusministeeriumis teisiti. Mõndagi kasulikku oleks meil õppida lõunanaabritelt lätlastelt, arvab seltsimees Maide. See asi muidugi natuke paremini organiseeritud, sest neil on kalur, kolhoos, kalatööstus on praktiliselt ühes kohas ja arenevad koos. Tähendab, kus on kalurikolhoosid, on majandusliku, tugevamad on suuremad ja peamiselt on see laevastik koondunud ühte sadamasse ja samas on ta kalatööstus, kuid meile selle vastu väikesed kolhoosid ja need on laiali pillatud mööda rannaäärt puuduvad muidugi sadamad ja siis ka need ka kala vastuvõtupunktid on algelised. Ei ole mõeldav, et igal pool soolema külmule ja No arusaadav, eks siin on tööjõuga varustamine ka ja siis parem kui ütleme üks üks niisugune kolhoos nagu teenindab seda seda kala täitsa. Nojah, seal kalatööstuses töötavad siis kalurinaised ja tähendab mehed, kalurid ja põllumaa muidugi. Nendes kalurikolhoosides puudub, kuna meil veel paljudes kolhoosides, On tähendab põllumaa ja kalurite perekonnaliikmed tegelevad põllumajanduses. Selle tulemusena puudub siis kala vastuvõtupunktidest, mis eriti teravalt andis tunda käesoleval aastal tööjõud. Paljud on käinud läti kalurikolhoosides ja on veendunud, et see, mis seal on tehtud, on õigesti tehtud. Ja ega selleks olev aja Läti NSVs sõitagi meie oma vabariigis on samuti ühinenud ja tugevail jalgel seisvaid kalurikolhoose. Ja hästi edeneb kalapüük seal, kus kaluril pole vaja kibekiirel püügil künda, külvata, heina niita ja vilja lõigata. Seega probleeme on palju. Öelgu nende kohta oma autoriteetne sõna kalurid ise ning kala turustamisega ja kalurikolhooside juhtimisega tegelevad asutused.