Tänasel õhtutunnil EKNi 65. sünnipäeval kuulame meenutusi ja mõtteid Eesti komsomoli rajajatelt ja sõjajärgsetelt EKP keskkomitee sekretäri delt. Saate autor on Reet Made. Olga Lauristin ja Hendrik Allik, kui meie käes oleks praegu niisugune võimus, et oleks siin üks ajaratast tas ja saaksime seda 65 aastat tagasi keerata ja praegu katsute mingit hetke sellest ajast meelde tuletada siis mis küll võiks olla Te, olite mõlemad väga noored, teie vist 19 aastane ja teie 17 oli niimoodi küll. Mina mõtlesin, et kõigepealt tuleb tegelikult meelde see viies detsember see suur koosolek tööliste majas, kus sai asutatud üle eestimaalane, noor proletaarlased ühing. Talle sai küll pandud niisugune nimi, et seal ei oleks seeesse sõna kommunist või kommunism, sest kõik kommunistlikud organisatsioonid olid väga rangelt keelatud. Seepärast saigi mõeldud välja niisugune nimi. Ja see koosolek on jäänud meelde, jääb kohe elu lõpuni meelde. Noori oli väga palju koos. Olukord oli sel ajal väga terav, kommuniste jälitati, eriti lasti kohtuge ja kohtute ja just aasta ennem seda oli toimunud selles samas ruumis Karja tänav 18 suures saalis. Üle-eestimaaline ametiühingute kongress, kus kongressi delegaatide oli üle 100 inimese teisel kongressi päeval arreteeritud 25 maha lasknud ja nii edasi ja nüüd olime noored seal jälle koos, tunnistasime ennast kommunistiteks pärast, et sellel samal koosolekul sai 1000 otsus vastu, et meie siin, kui te meid praegu asutasime kommunistliku noorsoointernatsionaali platvormile, hakkab teostama neid samu ideid ja eesmärke, mis on seotud kommunistliku noor internatsionaali poolt üles. Kas on teil meeles veel, missugune päev siis oli, missugune ilm, missugune õhtu, missugune Tallinn, et see oli. See oli talvine päev, oli pühapäevane päev, viies detsember Jeff viienda detsembri kohta oli suhteliselt küllaltki külm, aga ma tahaksin hoopis teisest päevast rääkida. Sellepärast, olgugi et nüüd komsomol pühitseb oma 60 viiendat aastapäeva aga ta tahab ennast nooremaks teha. Tegelikult tema on vanem, sellepärast kui nüüd varasemad, kõik asjad nii vahele jätta, siis järjepidevuse mõttes. Organisatsioonile pandi alus esimesel juunil 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kus toimus sellessamas saalis, kus viiendal detsembril 1000 920. aastal loodionobertaallaste ühing toimus Tallinna sotsiaaldemokraatliku noorte Klubi asutamise koosolek mis hiljem nimetati sotsiaaldemokraatlikuks noorteühenduseks. Mispärast on järjepidevas järjepidevus seisab selles, et seesama sotsiaaldemokraatlikku nute klubi asutamiskoosolek võttis vastu otsuse tunnistada omaks bolševistliku, tähendab tollal räägiti enamlikku part, Tai poliitilised taktikalised põhimõtted ja neist tema pidas ka kinni. Ja selle lühikese aja jooksul, mis temast sai tegutseda kasvas Tallinnas liikmete arv umbes 1000-ni. Praeguse arvu juures tundub väiksena ka, tol ajal oli see väga palju üle maa oli 2000 juba umbes nii, et seitsmeteistkümnendal, 18. veebruaril toimus seal sammas tööliste majas Tallinnas üle-eestimaaline töölisnoorsoo-organisatsioonide esimene kongress, kus moodustati juba ülemaaline ühekson, tähendab Põhja-Balti kommunistlik noorsooliit. Naguniiviisi nimetati. Nii et mina paneksin selle meie Eesti komsomoli asutamisaastapäevaks, niisama nagu Tallinna organisatsiooni asutamisaastapäevaks võib julgesti panna esimene juuni 1917 ja vahepeal noh, oli Saksa okupatsioon, kus ei saanud tegutseda, siis tuli kodusõda kodusõja ajal, kus oli suur osa territooriumil, taastati nõukogude võim, Põhja-Balti kommunistliku noorsooühingu organisatsioonid tegutsesid nagu näiteks Tartus ja nõnda edasi. Ja õieti me tahtsime 1919. aastal jäneseesimees ame tööste kongressi, taastad ülemaaline organisatsioon, kuid ühenduses kongressiga, kus palju aktiviste lasti maha, saatid välja, jälle käsi toppama ja pikkadeni rehkenduste ja takistuste järele. Saime siis selle asja käima 1920. aastal, vot sedasama viienda detsembri koosolekul, millest siin seltsimees Lauristin juba rääkis? Kui te nüüd mõtlete tolleaegse noore inimese peale ja võrdlete teda nüüd natukene tänase noorega, kas erinevus oli olemas? No muidugi erinevust oli väga palju, võib-olla heas ja halvas mõttes, tähendab heas mõttes võrdes öeldes, sellega oli muidugi see, et praeguse Noron hulga haritum, meil on praegu vähemalt paberil üldine keskharidus, tegelikult võib-olla seda veel kõigele ei ole. Aga tol ajal olid päämiselt töölisnoored, nende haridus piirdus 24 aastaga, praegu on kõik kirjamehed, aga siis kui oli koosoleku juhataja protokolle kirjutada, valimine tulid ka mõeldavad protokolli kirjutatakse valida see, kes tõesti seda protokolli kirja panna, nii et see kahtlemata on paremus ja palju teisi asju paremaks. Ta on, harjutame mitmes asjas teadlikum. Aga mis võib-olla puudu jääb, on see, et tol ajal me pidime muidugi tööle hakkama hoopis varem. Ja selle tõttu meie olime past eluks rohkem ette valmistatud. No ma võtan näiteks kasvõi enese järele. Et tänapäeval viieteistaastane on siiski veel koolilaps. Aga mina alates 10.-st eluaastast olin kodus võib-olla aastas, no kõige rohkem kuu-poolteist muidu ikka kusagil mujal, aga 15 aastast peale on juba täiesti omaette töötasin. Nii et selles mõttes me olime past elu küpsemad. Neiud ka seitsmeteistkümneaastane neiu tollal mina olin kooli õpilane, nii nagu tänapäeval öeldakse, keskkooli õpilane. Ma olin siis sellesse Tallinna tütarlaste kommertskooli eelviimases klassis ja meie koolist võtsid sellest koosolekust, kas noor perearstil on küll alus pandud fil mitugi teist õpilast, osa minu klassikaaslane äärne saarencestide valiti nõrgasti ühingu juhatusse ja kui oli, siis nagu kolme ja poole kuu pärast ühingu sulgemine, arreteeriminesid, kedagi arreteeriti ja nii edasi. Lihtsalt see oli ka meie koolis, tema oli ka selles ühingus ja nii, et meie kvaliteedi mitmed ja olidki teistest Tallinna kooli tütarlaste gümnaasiumis näiteks oli Wilhelmine Klementi ja oli Õpetajate seminaris Tallinnat sellest seminarist ja õiglaste kaubanduskoolide õpilasi oli kah, kes võtsid osa sellest õpetajast ühingu asutaja ütlemisest. Noh, ja siin juba räägiti, tol ajal olid töölisnoored eluküpsemad, kuna varakult tuli tööle asuda. Minul seda otsest tööle asumise muret ei olnud, aga keskkooli põlvel ikka püüdsin tundide andmisega ja mitmel moel ikka juurde teenida, et mul oleks ikka natukene oma raha, vaid ma ei peaks mitte ema käest raha küsima. Muidu jumala on toimunud ja õigusselgus emal ei olnud jah, sest tal oli kolm last takisti toita. 18. aasta algul, kui sakslased tulid sisse, siis minu isa, kes oliive, kommunistliku partei liige ja aktiivne selle nõukogude korra ülesehitaja siin Eestis nendel esimestel nõukogude korra kuudel siin Eestis oli ära minema ja meie kolm last, mina kõige vanem jäi mesisema toita ja sellepärast oli mul kähku vaja ikka ise teenida. Aga tol ajal üldse ei olnud minule ja teistele, kes kommunistliku noorsooühingusse astusime, neile ma ütleksin, ideelist Ta ei olnud probleemiks, mis sul seljas on või mis sa sööd. Ikkagi olime haaratud sellest võitlusest ja püüdsime kõigiti olla selles võitluses kasulikud seal, kus meid vajati. Ja nii siis ma käisin tütarlaste nüüd kommertskoolis, see maja on just tööliskeldri kõrval. Ja praegune merekool need peale tundide sai ka kohe keldrisse mentides keldrisse mindud, et mis teha on kas midagi millestki asjast seal siis kaasa aidata ja ja nii edasi, sinisiis kasvasin sellesse liikumisesse sisse ja nii ta läks. Kas ideele kaasatulijaid oli palju või tuli ka Kitaatoritel tõhusat tööd teha noorte hulgas siis selgitada, sest et küllap oli ju seda tollal keeruline tehasest kodud olid teistsugused, kasvatus oli teistsugune ja kogu see ideeline kasvatus ja kõik see oli teisiti säetud. Millele me seda nii massiliselt tegime, kokku puutusime, see oli tavaliselt näiteks üks valimiste puhul. 23. aastal olid riigikogu valimised, need olid maikuu sees ja sügisel olid siis juba omavalitsus välimised nende linnavolikogude ja nii edasi. Kommunistlik partei, olles põrandal ne organisatsioon, ei saanud nutika esineda oma nimekirjaga kommunist nimekirjaga. Aga need revolutsioonilised ametiühingud, need ühinesid kommunistliku partei juhtimisel ja oli siis töörahva ühise väerinnanimekirjad. Me käisime siis nendega, meie noored ka ja muidugi täiskasvanud vanemad ütlesid kõik, nüüd ütleb agitaatorid siis majast majasse töölisrajoonides tutvustamas siis seda nimekirja ja tutvustame peamiselt ühise väärine valimisplatvormi, neid nõudmisi, mille eest võitleb ja see oli väga huvitav ja kõikjal. Nüüd võeti meid hästi vastu. Ja tulemused näitasid, kuidas siis suhtuti sellesse meie selgitustöösse. Väga palju anti hääli. Nii et kui ei oleks Tallinnas takistatud töörahva nimekirjade eest hääletamist, siis oleks riigikogusse valitud üle maa, mitte ainult 10. Nüüd riigikogu liiget, see oli üks kümnendik riigikogu liikmete arvust vaid ka arvatavasti kahekordne arv, aga sügisel Tallinnas, kus linnavolikogus sai valida ka, kes neid nimekiri tühistatud 36 protsenti Tallinna linna volinikest oligi väärina need kandidaadid, see oli ikka selle ägitatsioonid tulemus, noored võtsid sellest asjast väga innukalt. See oli siis üks nii-öelda käegakatsutav tulemus, kahe mida olid ära teinud kommunistlikud noored. Tol ajal oli väga suur tähtsus just suur sõnaliselagitatsioonil. Praegu meil on ju raadio, meil on televisioon, seda tollal ei olnud. Praegu on siin noorte ajalehed ja kodanlikus korras, muidugi need said väga nii jupphaaval ilmuda. Neid suleti tihti. Aga kui me räägime seitsmeteistkümnest aastast, no meil Eestis siis, kui oli üldine kirjaoskus, aga kogu vanas tsaaririigis enamik rahvast, tere, oskamata ta lehte lugeda ei osanud ja teiseks, paberid oli vähe ja raha oli meil vähe ja võrreldes kodanlasega meie saime oma ajakirjandust väga vähe välja anda. Nii et siis oli just tähtis, et iga kommunistlik noor niisama nagu iga kommunist pidi seda suusõnalist agitatsiooni tegema ja just igal pool olgu siis tööl, olgu siis trammi vagunites, olgu siis leivasabas ehk isegi saunalaval, ühesõnaga agitatsiooni käis igal pool. Ja sellepärast, kui te vaatate võrdlete, võib-olla meie põlvkonna inimesi praegustega, siis te olete tähele pannud, et meie oleme siiski harjunud rääkima, kuna praegune põlvkond rohkem loeb paberi pealt. Aga tol ajal, kui me oleksime paberi pealt lugenud, siis ma kahtlen, kas oktoobrirevolutsioon oleks olnud. Ega siis meie ei olnud koosolekul, seal oli meie vastaseid, olid seal, oli igasuguseid sul olid ju vahele ja siis sulle räägiti, vastu oli sõna ja sa pidid, ühesõnaga ma olen ma alati löögivalmis ja nii edasi. Löögivalmidus see oligi tol ajal esimene, mis agitaatoreilt nõuti ja kui me räägime üldse töörahva võimu püstitamisest, siis meie partei uni jänest valitsevaks parteiks rääkinud. Sellepärast olgu ta oktoobrirevolutsiooni kodusõjas otsade lõbuks relvaga. Aga et inimene relva haaraks, selleks oli paja ette mõtlesin, veendumus oleks, ja vot seda veendumust saime meie temal just selle rääkimisega sisaldada. Sellepärast meie võime julgust öelda. Tohutu jõud on elaval sõnal ja seda ka praegustes agitatsioonitööd. Mitte midagi ei asenda. Eestimaa kommunistlik noorsooühing loodi 65 aastat tagasi, aga see tee tänase päevani on olnud pikk ja mitte sugugi alati lihtne ja kerge. Ja alates 21.-st aastast kuni 40. aastani tuli sellel organisatsioonil tegutseda keelatud organisatsioonina põrandaaluse organisatsioonile, kus sellesse firmasse kuulumise eest liiget ähvardas arreteerimine, sunnitöö isegi surmanuhtlus. Sellele järgnes uus ajajärk alates 40.-st aastast, see oli nagu uus, nii ellu kamine väga-väga tormiline, väga kiiresti kasvas organisatsioon, noored olid suurepärased, kaasalööjad kaasa tulejad. No ja siis algas suur isamaasõda ka selles võttis kommunistlik noorsooosa kommunistlikud noored kõikjal nagu noore kommunistliku noore nagu kommunisti kohus ikka Iisrinal võideldes. Järglased tuli jälle uus ajajärk, järje sõdasi ülesehitamise ajajärk ja tänapäeval jälle uute ülesannete teostamiseks periood. Aga mis teie tänase noore juures nii kõige rohkem hindad? Ma arvan, et ma hindan tema juures seda, mida me kõigi inimeste juures hindame. Tähendab, kui tema on korralik nii oma käitumises, tähendab sotsiaalses, suhtumises teiste inimestega, kui temaga korralikult täidab oma tööülesanded. Ma arvan, et sarnase noorega Me võime rahul olla ja sarnase noorega. Me võime julgesti tulevikku minna ja ma arvan, et komsomoliülesanne ongi see aidata kaasa kasvatada kõiki noori headeks nõukogude ühiskonna liikmed, kes on võimelised üles ehitama kommunistlikku ühiskonda. Eile hommikul kogunesid EKN keskkomitee büroo saali sõjajärgsete aastate EKN Keskkomitee sekretärid et kohtuda tänaste komsomoli töötajatega. Muusika, mis neid vastu võttis, oli Tallinna mererajooni pioneeride maja rahvamuusikaansamblit. Kokkutulnuid tervitas Elken keskkomitee esimene sekretär Arno Allmann. Et me tahaksime selle kokkusaamisega kõrvuti selle väikese tähelepanu avaldusega tuua Teieni tagasi, võib-olla siin juubelikeel kasvõi ühe pilguga tagasi teid teie noorusaega. Vaadates täna siin otsama endistele ja praegustele kolleegidele Tuleb meelde see aeg, kui te töötasite komsomoli keskkomitee kandsite, komsomoli, keskkomitee sekretäridele ja komsomoli, siin on ka inimesed, kes on olnud aastate jooksul komsomoli keskkomitee juures tegutsevate ühiskondlike formeeringute juhid. Nendel ametikohtadel kandsite suurt koos ja vaadates oma kolleegidele otsa ja silma USA tuleb kas või hetkekski tagasi see aeg, mida mitte asjatult, mitte ühed komsomoli põlvkonnad ei nimeta kõige ilusamaks ajaks. Ma tean, et on väga palju vastuseid niisugusele küsimusele, mida andis meile eile me saime kokku siin komsomoli keskkomitees, meie komsomoli Eesti komsomoliloojatega, kes täna veel rivis. Ja me küsisime nende käest, mida andis neile Kauks. Mis on loodud? Ja kui me küsime tänaselt põlvkonnalt, mida nemad hindavad selles, mida andis neile komsomol, siis nad vastavad seda. Komsomol andis neile julguse otsustada julguse võtta vastutus enda peale. Oskuse tunnetada oma kohta elus. Mul oli aega. Endiste komsomolisekretäride nimel kõneles Maia Leosk. Väga suur tänu, et vabariigi komsomoli juubelil meid meeles pidasite. On alati muidugi rõõm, kui komsomol meelde tuletab. Ma olen alati tsipakene kade nendele veel, kes täna kommunistlikud noored oleks väga hea, kui eriti komsomoliaktivistid, komsomoli töötajad tunnetaksid sõna tõsises mõttes seda rikkust, mis nendel on neil aastail, kunas töötavad komsomolis. Ennist öeldi, et komsomole nad palju julgust, see tõesti on nii. Ja muidugi need sidemed, mis komsomolis loodud on. Need on hiljem elus väga vajalikud. Ja kõige kallim muidugi täna see on ikkagi vist meie noorte meie komsomoli sõprus. Küll on hea kõik töötades parteidel või mõnel teisel ametipostil saades kokku oma kolleegidega. Samas kohtud nende kui endiste komsomoli töötajatega. Me sobime tänasele noorsooühingule tõesti sellist suurt rõõmu, oma tööst, aktiivsed agarad tegevust ja omalt poolt lubame ükskõik kus me töötame, et nii palju kui võimalik on. Püüame igati kaasa aidata sellele, et kõik need, kes peavad agaralt noortega tegelema tõesti seda teeksid. Teadsin. See sõna tegu, ta praegu eriti omandanud minu meelest järjest uut kõla, poeetilist kõla ja neid tegusid tahakski soovida praegusele komsomolile aina aina rohkem kõlava sõnaga öeldud selles komsomoli keskkomitee majas, teda ümbritsesid pärast sõda varemed, näha olisi pritsimaja ja kõik oli üsna lage. Ja siis oli üheks tähtsamaks esimeseks teoks meil ju kõigil taastada varemed koorida, siluda. Ja meie komsomoli keskkomitee töötajad käisid siin Lenini puiesteel praegusel ja siinsamas oma maja kõrval olid varemed, tegime selle imekenasti siledaks ja läks aasta-paar mööda hapeti siia uut maja ehitama. Ehituse juhataja, seal veel koguni üks meie komsomoli keskkomitee töötaja, siis oli täitsa ehitusel. Komsomol kasvatas meisse kõigepealt vajaduse tegusid teha ja neid tegusid armastada ja mäletada ja hinnata, ükskõik kui väikesed võiks, kui suured nad kauem ja vot niisugust poeetilise sõnaga tähistatud pehmude tegemist, soovin ma tänasel päeval tänasele komsomolile ja. Elsa pajumaa kinkis tänastele komsomolitöötajatele viis Göte mõtet, mis ta arvas väga hästi, sobivad ka komsomolitegevusse ja mis temal on talletatud oma komsomoliaastatel. Ei juhtu midagi arutut, mida aru juhus, järjekorda ei teeks ega midagi arukat, mida arulageduse juhus noriai võiks ajada. Teiseks leidub inimesi, kes üldse ei eksi, kuna nad midagi mõistlikku ette ei võta. Kolmandaks kes vaielda tahab, peab valvel olema, et asju ei ütleks, millele keegi vastu ei vaidle. Neljandaks valitsema õppida, kerge juhtima õppida, raske. Üsna harva teeme midagi nii, et ise rahule jääme. Seda tröösti vangu ei ole midagi teinud, nii et teised rahula. Indrek Toome. Ma tahangi ainult ühte asja öelda, neiu teiega oleme kõik komsomoliveteranid ja mitmel pool ametis. Ja nähtavasti meie esimene ülesanne, kui veterani jäägu endise komnoore või, või või on ka selline ilus, ütleme need, kes on kord komsomolis tõeliselt olnud, et see jääb selleks kuni surmani oma südames alati hellalt ilusti kannab seda toredat aega, seda ühingut. Mis ma tahtsin öelda, et me ikka jälle mõtleksime oma töökohal. Kuidas saaks komsomolile täna midagi head teha. Indrek Toome jätkas oma mõtteid veidi hiljem, kui vastuvõtt büroo saalis lõppenud oli. Komsomol tegi need väikest statistikat ja seal tuli välja niisugune huvitav asi, et teie olete olnud kõige staažikam esimene sekretär. Ja kui te nüüd nendele aastatele tagasi mõtlete, siis mis olid need teie aastate kõige põletavamad komsomoliprobleemid? Et minu meelest need aastad, mis ma komsomolis töötasin ja esimese sekretärina need nüüd küll nii palju vist välja ei andnud, ma kõige staažikam olen mu hinge jaoks mu südame jaoks, sest minule tundub nüüd tagantjärgi, et nad läksid väga kiiresti, ju nad olid siis täis sellist elu ja sellise rütmiga, et vot sellise tunduda mulle jättis hinge. Kuna ma alustasin tööd omal ajal üliõpilasosakonna juhatajana, siis tuleb meelde ehitusmalev, sellepärast et seal sai väga palju tehtud, kuna see alguses vastad keerukad ajad Eesti õpilasmaleva tänase sellise suure ja, ja kõike haarav organisatsiooni väljaarendamine tuleb meelde need suured komsomoli löökehitus, et kui nüüd minna väljapoole vabariiki nagu Pam kuhu mäletan, saatsime esimese meie noorte komsomolirühma Komsomoletš Estoni. Muuseas, ma võin öelda, et mul on kuni tänase päevani nendega side ja kui nad astuvad Tallinna maid läbi või, või siin mõni aasta tagasi Tartu mail, siis nad astusid alati mu juurest läbi. Leisson hoidis mind kogu aeg kursis, kuidas siis seal töö läks ja kuidas siis perekonnad kasvasid ja kellel lapsed juurde sündisid ja kes siis otsustas päris Siber lähex hakata. Ausalt öeldes ja tegusid olid väga palju jagu, meenutad neid aastaid, siis tahaks neid tagasi, aga nagu ikka, ei saa ju. Aga nüüd nendest tegudest, mis mõned võib-olla ka veel pooleli jäid ja tuli minna teise töö peale. Kui nüüd tänasel hetkel vaadata, siis mis nendest kõige rohkem nagu kõige tõhusamalt valmis on saanud? Minul on selline tunne, et komsomolitöö on selline, kus ei tohi kivist lasta endale sellist mõtet tekkida, et, et midagi on valmis Tallink ja nagu tal lingi seepärast, et see on lõpmatu töö. Sest et komsomoli kogu aeg tuleb uus kontingent, seal on kogu aeg nagu paralleelliikumine ühed tulevad sisse, käivad selle komsomoli kooli karastuse läbi siis oma 14 aasta jooksul 14. kuni 28. eluaastani ja läheb edasi siis ja uus kontingent tuleb kogu aeg peale ja need, kes seda komsomoli tööd teevad, jäävad just seda arvestama. Vahes süüdistatakse, et näete, teil on sellised juba väga ammused vormid kasutusel, nii aga need vormid ju sellele uuele kontinendile komsomoli astujaid on ju täiesti uued ja sellepärast ma usun, et vot see töö, mis komsomolis ongi peamine, et kasutada juba häid neid läbiproovitud vorme, otsida midagi uut, et panna just tänases päevas ilusti mängima kõlama selle tänase noore jaoks, kes mitmete on ju teistmoodi. Vaat see ongi minu meelest üks kõige tähtsam asi ja muidugi katsuda leida uusi, et tõesti me saavutaksime selle eesmärgi, mis su komsomol Meil on pandud noorte kasvatamisel, et oleks oma kodumaa sünnimaa tuline patrioot, ta toetaks tema kõiki ettevõtmisi valmistuks eluks, saama siis heaks, töömeheks, tööinimeseks, avara pilguga, ingliskultuurseks inimeseks. Ja ma ei kahtlegi, et see tööpõld on avar ja kena jätta ikka iga aastaga, mida edasi töötab efektiivsemalt. Vestlusringi on kogunenud nüüd komsomoli kooli sekretärid erinevatest aastatest. Neil on olnud erinevad komsomoliprobleemid, komsomoli, muret, komsomoli rõõmudki. Kui nüüd hakata vaatama ajaloos natukene tahapoole, siis kõigepealt Elsa pajumaa, kuis aastatel 60. algus, mis probleemid olid? Korall õppiv noorsugu on niisugune, kes annab ilme tulevasele komsomolile üldse. Seepärast kooli komsomolielu on üks minu arvates tähtsamaid olnud, niikaua kui üldse komsomol püsib. Ta on raske ka sellepärast, et pidevalt kontingent muutuks, väga noored tulevad, komsomoli ei ole ju veel praktiliselt mitte mingist organisatsioonis ja kogemusi, neid tuleb õpeta, nad teevad midagi juba tegema, nad teavad juba midagi teistele edasi andma. Seetõttu meie Ajal, kui nii võib nimetada, olid probleemid just komsomoliaktiivi õpetamine. Mitte kantselei iilikult ja suurtes saalides, vaid just nimelt isegi väljaslaagrid des komsomoliaktiivi laagrid, konservatiivi kokkutulekud ja üldse vabariiklikud komiski. Noorte ja pioneeride kokkutulekud said nagu hoo sisse nendel aegadel. Need on jätkunud. Ja veel nende last oli väga huvitav ja tõsine üliõpilaselu. Kuigi me oleme kooli sekretäri taga üliõpilaskogule ka sellesse valdkonda. Ja mul on väga hea meel, et need niisugused traditsioonid nagu üliõpilaste laulupeod on alanud Eesti maantee Tartust. Ja kui mu mälu ei peta, siis järgmisel aastal peaks saama vist 30 aastat esimesest üliõpilaste laulupeost Tartus. Ja mulle tundub, et see peaks jäämagi üliõpilaslaulupidude kohaks. Tartu Toome org. Silvi-Aire Villa, mina tulin komsomoli keskkomiteesse 1969. aastal, kere jäinsi üsna kauaks, viieks aastaks enne sõda tegelaseks sekretär õppiva noorsookõigi kategooria, nii et ega sellest ajast olime kahekesi Allan kullastega. Tema tegevuse sfääris kuulusid üliõpilasnoorsugu ja keskeriõppeasutused ja kutsekoolid. Ja minule üldhariduskoolide pioneerid. Noh, see oli esimest korda siis niisugune võimalus antud väga sügavalt tegeleda üldhariduskooli komsomoliga just selle astmega, kellest Elsa pajumaa rääkis, kus komsomoli astutakse, alles niisuguse esimesed kogemused saadakse ja mul oli algusest peale jääks väga tõsiseks probleemiks sellel ajal noh, niisugune levinud arutelu, kuidas ikka komsomoli astumine peaks välja nägema ja kas ei ole vaja kasin kandidaadi staaži ja ja kui noorelt vaja komsomoligrupid üldse moodustada ja kas seitsmendas klassis on teda ikka vajaja, kõigepealt see, et oleks õpilast komsomol ja et õpilaskomsomol moodustuks õigel ajal põhikirja järgi ja ja nii nagu vaja, sai alguses väga tõsiseks probleemiks meile ja ühesõnaga komsomoliridade kasv aastast aastasse, selle kindlustamine, aga muidugi nõustuksin väga Elsa vaevama ka, et edasi järgmine oli tõesti igasuguse abi andmine õpilaskomsomolile eriti just metoodilise abi andmine ja võib olla. Ma ei tea, kas oli viga või, või, aga igal juhul iseloomulik oli see sellel ajal, kui mina töötasin, et meie otsime väga tõsiselt kontakt õpetajatega ja püüdsime õpetada pedagoogilist kollektiivi kuni koolijuhtide välja tegelema. Komsomoliga. Muidugi aktiiv oli, oli ka ikka vabariiklik õpilasakti. Maia Leosk, mina kohe jätkasin Silvi Villo tööd ja ka meie töötasime selles liinis, et tõepoolest kooli komsomolis õpilasaktiiv saaks oma tõelised esimesed komsomolitöö kogemused. Selles mõttes jätkasime muidugi aktiiviga agarad tööd, aga ma meenutaksin võib-olla ka mõningaid selliseid erilisi üritusi, dusi, mis eriti meelde on jäänud. Eks kõikide ürituste ettevalmistamine nõuab väga palju vaeva, väga palju tööd ja sellepärast nad tõesti jäävad eriti meelde. Üks suurim, mina mäletan, oli meil suur aktsioon, õpilaste solidaarsus, fraktsioon, mis haaras õpilaskomsomoli haaraska, pioneere, see oli tõesti terve suurüritustesari ja võib-olla kõige kaalukamateks seal, ehk oligi see õpilaste tööde näitus näitusmüük ja me tõesti nägime, kui suurt huvi tunti ühelt poolt õpilaste tööde vastu ja kui hästi neid osteti ja kui lõpuks kõik need summad kokku lõime ja kui me leidsime, et 13000 oli kantud õpilaste poolt solidaarsusfondi, siis ma arvan, et see rõõmustas mind tõesti kõiki laienes ja arenes edasi seegi liit, kui me olime, millega ta enne oli rohkelt tegeldud, näiteks liikumine, kaitseme loodust mu arvates väga õilis liikumine, mis oli kodu-uurimuslik töö ja sinna perioodi langeb ka vabariikliku neljanda koolinoorte laulu-tantsupeo läbiviimine mille ettevalmistamine ja läbiviimine nõudis meilt kõigilt suurt vaeva ja hoolt, laienes õpilasmaleva liikumine nendel aastatel kõvasti d hakati rohkem tegelema töö ja puhkelaagritega ja üldse otsiti ka õpilasmaleva raames neid võimalusi, kuidas Heldi aktiviseerida sõna tõsises mõttes kooli komsomoli. Head aastad olid Annela laht praegu nüüd täiendada. Millegagi oleks väga raske, sest kõike seda, mida tehti, seda, seda püüdsime me ka edasi teha. Aga üks asi, mille vajalikkusest ma ise väga veendunud olin ja, ja tõesti tahtsime, et see teoks saaks üliõpilaste teadusliku ühingu loomine. Sest koolis töötades küll mitte pikka aega noolib näha, et õpetajate jõud läheb põhiliselt nendele, kellel õppimisega raskusi on, kahjuks nii on see seatud ja nende lastega, kellel mingis aines konkreetsed huvid on mida tuleks tõepoolest juba kooliajal arendada, et sellest ka edaspidi elus kasu oleks. Vot nendega tegelemiseks ja teaduslik ühing mõeldud oligi. Ja praegu nüüd komsomoli ajakirjanduses lugedes, kuidas õpilaste teaduslik ühing kasvanud on ja kui toredasti need aktiivsed liikmed seal esinevad on tõesti niisugune hea tunne, et selle sünni juures oldud. Kersti Rei. Ja ma usun, et minul on kõige raskem esineda ja rääkida sellepärast et minu tööd ja tegemised, plussid ja miinused on teil kõikidel väga hästi silmade ees. Ja ma tahaksin öelda seda, et ajast aega need probleemid, mis eelnevalt juba välja toodid, olid ka meil väga teravalt tähelepanu all. Kuid mõningatel moment siiski tahaksin peatuda, me püüdsime väga tähelepanu alla saada noori õpetajaid ja taaselustasime noorte õpetajate kokkutulekud. Meie vabariigis. Viisime esimesena Nõukogude Liidus läbi noorte õpetajate kokkutuleku. Moodustasime vabariikliku noorte õpetajate nõukogu, kelle etteotsa sai Sulev Valdma ja tahan öelda seda, mul on väga hea meel kuulda nüüd seda, et Sulev Valdmale on antud leninliku kommunistliku noorsooühingu preemia. Ta on siis esimene Nõukogude liidus, kes selle vääriliseks on saanud. Kui ma siit komsomoli keskkomitee hakkasin ära minema, siis minule esitati küsimus, et mida jätad sa siit endast järele? Ja kui natuke tagasi poole vaadates, siis ma paar väikest traditsiooni, mis üheskoos diski ära tegime, nimelt vastu 19. mail kell 16, null null. Kõikide linnade õpilased, mitte sajaprotsendiliselt, aga üle poole on elava lõkke juures traditsioon, mis on saanud nüüd ka juba kindlaks traditsiooniks, on see, et sai alguse retked pioneerikuulsuse paikadesse meie vabariigis. Tahaksin siia lisada veel ainult ühe momendi juurde. Ta nimelt selle, et õpilasomavalitsusele püüdsime jätkata seda, mida teised on teinud ning saavutasime selle. Viimased õpilaskokkutulekud on juhtinud kokkutulekust appi õpilast a- ja viinud need kokkutulekud nii paides, nüüd kui Tartu rajoonis väga kenasti läbi. Te kindlasti jälgite ja vaatate ka tänast kommunistlikku noort. Mida te arvate sellest tänasest noormeeste neiust? Lapsed on meil tänapäeval targad. Nendel on suuremad teadmised kindlasti, kui neil sel ajal olid kui nii vana toime, kuni ma praegu. Aga muret teeb natuke, võib-olla see, et mingisugune vastutustunde puudus ilmneb siiski paljudel juhtudel. Ja ka pealiskaudsus natuke, võib-olla. Võib-olla see tuleb aastatega süvenenud, sest me hindame praegu tagantjärele seda muidugi loomulikult noorusel on niisugune, vabaduseta läheb mööda ja tarkus tuleb tihtilugu tagantjärele. Aga üldiselt mulle tundub, et eriti kui ma kuulasin täna, kuidas need lapsed tervitasid meid siin ja laulsid, siis ajast aega kõlavad tervitustes ühed ja samad värsid ja see teeb väga südame soojaks, nii et kõik jätkub nii nagu peab olema. Teevad, noored eksivad, parandavad ja pärast saad ikka targemaks. Tänased noored on igati tublid. Viinud edasi seda, mida me oleme tahtnud näha konnas. Lõpuks tänagi küsiti meilt siin, et kui vanalt võib komsomoli astuda ikka 14 kuni 28 ja seda vanusevahet ei saa üldsegi ühesõnaga hinnata, mis on 14 või 28. Nendelt inimestelt nõuame me erinevat. Kuid minul on küll õnne olnud kõigi komsomolijärgsete aastate jooksul kohtuda väga tublide noortega ja usk nendesse on täiesti olemas. Ma tahaksin korrutanud üht mõtet, mida täna siin kohtuma seal mitu korda öeldud rohkem tegusid tänastelt noortelt. Paljud tänas, kommunistlikud noored töötavad meie töös väga urklist, sellega kaalukatel kohtadel. Mäletan rajoonis, kui läksin komsomoliaktiivi, tõsis tihti vaator, kes nad siis on? Nad on enamuses töökollektiivide peaspetsialistid, kellest tõesti oleneb väga palju ka iga töökollektiivi demeesklises, praktilises igapäevases töös seedus. Ja mina arvan, et nendele kui spetsialistidele või kui tööinimestele aktiivne töö, komsomoli algorganisatsioonis annab juurde häid kogemusi, organisatsioonilise töökogemusi ja ma tõesti tahaksin soovida seda, et nad oskaksid seda hinnata. Nad tõesti võtaksid agaralt osa komsomolitööst, siis nad saavad mõtlevad kaasa väga väärt päranduse, millele nad on tänulikud kogu elu. Alati, kui vanemad inimesed hakkavad kritiseerima praegust noorsugu, siis on iga kord suur soov kõva häälega öelda, et aga need on teie lapsed või lapselapsed. Tähendab praegu nad on täpselt niisugused, nagu me ise oleme kujundanud, kasvatanud ja minu meelest mulle meeldib, et praegu ütleme, õppiv noorsugu, kuller, sugu. Ta on targem, sellest juba räägiti, sõnad on tõepoolest väga laia silmaringiga, aga natukene natukene liiga iseenesestmõistetavalt kõike võtab. Kõik on nagu olemas, kõik nagu kuskilt tuleb, keegi tuleb, keegi teeb, keegi läheb ja kaitseb meie kodumaad kuskilt nagu mingid muud üleloomulikud jõud peaksid olema rühm, mis seda igapäevast tööd nagu peaksid tegema ja noored võib-olla päris ei ole valmis pikki positsioone siin maailmas enda kätte võtma, kuigi nende kätesse saatus läheb. Ütleme tänagi siin koosnenud siiski komsomoliaktiiv, kui nii võib öelda. Meil on väga head mälestused, aga kahjuks on meil siiski päris palju neid noori, kes ainult liikmemaksu maksnud ja teevad seda ka praegu. Ja kogu seda rõõmu ja põnevust ja toredast midagi asuval pakub nad sellest, nagu osa ei saa, tahaks, et nende arv nende noorte arv kasvaks, kes samamoodi rõõmsalt võivad alati osaleda, tagasi vaadata. Kosovo oli aastatel, nagu meie on öeldud niimoodi, et noorte päralt on tegude rõõm. Noorte päralt on tänane päev. Yahomnegi nende ehtida jääb. Tahaks, et oleks rohkem tegusid, rohkem usaldust noorte vastu ja rohkem nõudlikkust nende vastu. Kuulsite keskeprogrammi eel KMÜ 65. Saate autor oli Reet Made. Muusikaliselt kujundas Silja Vahuri.