Tere hommikust. Jeesuse mäejutlus on vaimustanud mitmeid mõjusaid rahva juhte, nagu Lev Tolstoi mahvatma kandi ja Martin Luther King. Vaatamata sellele, et Jeesuse kuulutus on kõike muud kui ratsionaalne paistab, et pigem on ta võlunud just oma radikaalsusega. Moosese seadus oli mõistlik ja mõttekas ning ei ole oma tähendust kaotanud ka aastatuhandetega. Näiteks hammurapi ja muuseas sätestatud silm silma ja hammas hamba vastu ei olnud julmus, vaid õiglus. Üksnes ettekavatsetud mõrva karistus oli surmanuhtlus. Vigastuste tekitajad tuli nuhelda proportsionaalselt ja varsti asendas sellegi rahalise kompenseerimise võimalus. Ent Jeesuse antinoomiad on ühiskondliku normina ilmvõimatud. Ilmekalt on seda kirjeldanud Ilmar Vene, kes on palju mõelnud mäejutluse problemaatikale. Tsiteerin. Kõlab üsna talutavalt õpetada, et too, kellel ajatati vastu paremat põske, peab ka vasaku ette keerama. Aga ei saa soovida, et inimene, kellele näkku sülitati peaks oma näoilmega uusi süljel ära kaid taotlema. Üleolek võib selles avalduda, aga säärase üleolekukandjal pole. Kas ühiskonnas kohta? Venelane õigus. Ühiskond ei kanadega, inimeste oma ei saa lubada provotseerivad erinemist ei alla ega ülespoole. Aga vene on selgesti näinud ära ka tõelise raskuse nõuete paradoksaalse, tsiteerin. Kuidas arutada, lõpptulemuseks kujuneb ikka, et inimliku puutult kuse taustal ilmub pühaklus esmajoones ebaloomuliku hälbimusena evangeeliumis esitatud juhis. Inimene, kellele vastu paremat põske laiatatud pöörakuga vasak ette kõlab esmapilgul väga arusaadavalt ja isegi täiuslikule alandlikkusele manitsevalt. Kuid lähemal peatamisel hakkab esmane mulje hägustuma. Kui kedagi karistatakse kõrvakiiluga, siis alati selleks, et uut kõrvakiilu ei sooviks. Üldreeglina seda ka ei tehta. Juhul aga, kui ta pahema põse siiski ette keerab siis mõjub see kui mitte ebameeldivalt siis vähemalt ebaloomulikult. Sest millele muule kui mitte surmapatule nimega kõrkus saaks omane käitumisviis osutada. Sina oled nii vihaseks saanud, et lajatad mulle vastu põske. Mina aga olen sedavõrd eriline, et pul sinust ja su vihastumisest pole sooja ega külma. Head sõbrad, näe jutuse ning tegelikult Jeesuse järel käimise tõeline raskus ei ole mitte selles või vähemalt mitte ainult selles kuidas kannatada välja pööbli peksja sülg, vaid selles, kuidas olla sellisest alandamisest üle ometi ja oma üleolekut iseenese südames tähtsustamata. See näib õigupoolest võimatu. Ja mõnes mõttes ta seda ongi. Paljud ühisemategi eneseületamiste puhul ei suuda inimene jäta endale õlale patsutama, sest et ta on ikka tubli samaga ei vastanud nurjatule. Ent evangeeliumides rõhutatakse, et just kõrt, kus mitte tavalised liha patud jätab taevariigi ukse taha. Kas sellest elemas on üldse pääsu? Ühest vastust dist ei ole. Aga kui ristiusku võtta tõsiselt, siis ei saa jätta Ta lahendus sotsemata. Räägin alanud nädala hommikutel mõnest aspektist mis mulle isiklikult on olnud olulised. Palvetagem. Issand ole meile armuline. Aamen.