Tere hommikust selle nädala hommiku mõtiskluste teema variatsioonidega on olnud kristlik Maximalismi perfektsionism. Sellel on tavalise kõigile tuttava täiuslikkuseihaluse ka nii sarnasusi kui ka erinevusi. Milline on tark õppejõud? Kas see, kes loengul loeb oma õpikust ette ning eeldab, et eksamil vuristas laitmatult sama teksti talle peast? Oh ei, korralik professor teab lõpmata palju rohkem ning auditoorium tunneb. See, mida ta sel korral põnevat räägib. Ei ammuta teda tarkusest tühjaks, vaid lihtsalt nire, mis üle ääre meieni voolab. Tõepoolest, tark oma ainet tundev ja armastav õppejõud on enesekindel ent samal ajal on ta ego peidus. Ta pole enesekeskne. Ta energia pole suunatud auditooriumis domineerimisele, vaid selles armoonilisele eksisteerimisele, üliõpilaste kaasa haaramisele. Tegelikult aeg-ajalt me kõik Toinimegi nõnda sukeldudes üle pea mingisse töösse ei vastanda. Inimene keskkonnale ei näe ennast tähtsa olendina, kelle eesmärgid ja kavatsused on üle kõige vaid tunnistab end osana ümbritsevast ja üritab selles anda endast parima. Inimene tunneb end kõige paremini siis, kui teadvuses valitseb kord. See juhtub siis, kui psüühiline, energia või tähelepanu on suunatud reaalsetele eesmärkidele ja kui oskusi tegutsemiseks on piisavalt. Eesmärgi järgimine loob teadlikkuses korra sest inimene peab nüüd keskenduma konkreetsele ülesandele, unustades hetkeks kõik puu. Selline alandlikkus mõistmine, oma eesmärgid tuleb ohverdada millegi suurema nimel on tugevate inimeste tunnus. Hea piloot teab pidada, oskab, usub lennukisse, millega ta lendab. Ja teab, mida teha orkaani või tiibade jäätumise korral. Ta jääb eneses kindlaks igas ilmastikus, mitte seetõttu, et ta sunnib lennuki endale alluma vaid seetõttu, et ta on vahendiks mis viib lennuki omadused välistingimustega vastavusse. Ta lennuturvalisuse mõttes asendamatu. Et ta saab oma eesmärgid realiseerida siis, kui ta käitub vahendina katalüsaator Torina osakesena õhulennuki inimese süsteemis. Alludes selle süsteemi reeglitele. On tõsi, et ristiinimene taotleb midagi viimselt võimatut, et jumala tahtmine tema tühises elus sünniks. Ent ta saab seda paremini korda, mida vähem ta seda taotledes ise endale mõtleb. Ta on jumalalt saanud lõpp, vaata palju rohkem, kui teab end väärivat. Nuriseda pisiasjade üle pole, tundub, et kristlase püüdluste taga on tänulikkus kogetud suure armu eest. Ülevoolav tänu ei ole pingutamine, et üle saada võlglase tundest mis teatavasti oli üsna ebameeldiv. Maistes suhetes saab ebamugavustunnet muidugi vähendada, öeldes, et ah, mis tema rikkuse juures ikka talle maksis või muud säärast. Aga tänu võib-olla tõepoolest ka ülevoolav rõõm, et on selliseid häid inimesi, häid tegusid ja ammugi siis, kui koged jumala heldust ja halastust, mis sind kannab. Palvetagem, issand, ole meile armuline. Aamen.