Tere hingamispäeva hommikust. Nädal hakkab lõpule jõudma. Ja mul on meeles, et lubasin rääkida ka Jeesuse ühest raskemast käsust armastada oma vaenlasi. Seal tõepoolest võimatu, kui me armastust võtame emotsionaalse suhtena. Emaarmastus eeldab oksütotsiini. Tilise külgetõmbe taga on omad hormoonid ja nõnda edasi. Ja isegi siis, kui me mõtleme, et kreeka sõna kaape ei eelda lembetundeid vaenlase vastu on kapelk tema sallimine, väljakannatamine. Kui ikka tegemist on tõelise vaenlasega käsu peale võimatu. Käskama vaenlasi armastada käis isegi pühale Paulusele üle jõu. Ta kirjutas Timootosele. Vaskse Aleksandrias on valmistanud mulle palju kurja issand tasu, kui talle tema tegude järgi. Ja see, mida TEMA teistelegi soovitab on loobuda ise kätte maksmast ning jäta see jumala hooleks. Ärge makske ise kätte, vaid andke maad jumala vihale, sest on kirjutatud. Minu päralt on kättemaksmine, mina tasun kätte, ütleb issand. Vaid, kui sinu vaenlane nälgib, toida teda. Kui tal on janu, anna talle juua. Sest seda tehes saab kuhjata tuliseid süsi tema pea peale. Ära lase kurjal võita end vaid võida kuri heaga. Ainukene mees, kes suutis enamat, oli vere tunnistaja Stefanus kes palus, kui teda kividega surnuks visati. Issand, ära pane seda patu neile kirja. Jah aga tema ei olnud enam siin, vaid ta nägi taevast avatuna ja Kristust seismas jumala paremal käel. Tema oli juba läinud. Kui aastakümnete eest sai nuku Masingut lugeda Carlos Castaneda Don fuanni õpetusi Kirjutasin sealt endale ära ühe lõigu, mis mind väga puudutas. Ja hiljem sain teada, et tegemist on müstifikatsiooni. Iga sellegipärast on mõtlemapanev, mida vana don Huan ütleb? Ma tõotasin oma isale, et elan hukkamaksta mõrtsukaid. Aastaid otsa helitasin seda tõotust iseendas. Nüüd on see tõotus kõrvaldatud. Mind ei huvita enam kellegi hävitamine. Ma ei vihka eksikaanosid, ma ei vihka kedagi. Olen õppinud, et need loendamatud teerajad, mida inimene ristab elu kestel on kõik samaväärsed. Rõhujad ja rõhutu kohtuvad viimati. Ning ainus asi, mis jääb peale kõigist, on see, et elu oli üksiti liiga lühikene mõlemale. Täna ma pole kurb, et mu ema ja isa surid nõnda, kui suri. Olen kurb, et nad olid indiaanlased ning ei teatud iialgi, et nad kõigepealt olid inimesed. Küsimus, kuidas olla üle vihkamise aspektist, ei ole vastatav retsepti andes. Sest ta ei ole mingi isoleeritud moraalse vägiteo sooritamine, rääkimata ülbest üleolekust. Pigem on tegemist indikaatoriga, mis näitab, kas meist on juba inimesed, kes kannavad jumala nägu kes vähemalt palvetavad nõmeduse sviibijate eest. Jeesuse sõnadega armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid jälitavad. Et te saaksite oma taevase isa lasteks. Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja üle kohtuste peale. Palvetagem. Issand, ole meile armuline. Aamen.