Tere, pühapäeva hommikust. Jeesus ütleb, et tema äike on mõnus, ei sooni kaela ja tema koorem on kerge. Aga sellegipoolest ei saa olla tema järelkäija lõdval flonkides. Juku võib esimesel koolipäeval öelda. Tapeta ei tea mitte midagi. Kese on sulatõsi, aga mitte, vabandust ta viitsimatusele. Sokratese suus kõlasse sedastus, teisiti. Inimvõimete piiridele püüdmine, piiritu pingutus ja kirjas heebrealastele nenditakse. Teie ei ole veel perest saadik vastu pannud patu vastu võideldes. Eks ole üks g, viska oda juhuslikult kaugemale kui kõik teised. Enne lõputu harjutamine ja enesedistsipliin. Paulus kirjeldab, tsiteerin hiljuti eesti keeles ilmunud uue maailma ladusalt tõlget. Kas te ei tea, et võidujooksus osalevad küll kõik jooksjad kuid auhinna saab vaid üks. Jookske, nii et teie selle saate. Iga võistleja valitseb end kõiges. Võistlejad teevad seda selleks, et saada kaduv võidupärg. Aga meie selleks Ada kadumat võidupärg. Seepärast ma ei jookse sihitult. Ma suunan oma hoope, nii et ma ei peksaks tuult. May boksi niisama õhku pekstes. Ma hoian oma keha ohjes ja teen selle enda orjaks, et ma, olles teistele kuulutanud ise jumala soosingus ilma ei jää. Jah, mure, et ma ise kõlbmatuks ei osutuks ega jumala armust ilma jääks ei osutuks diskvalifitseeritud, nagu mõista, variserid, nõudke oma hingeõndsust taga kartuse ja värinaga. Mäletan, kuidas ma ammu-ammu lugesin Soome 19. sajandi kuulsaima äratusjutlustaja Paavo Roodsalaise elu lõpust ning ta hinge ahastusest, kui ta surivoodil otsis armulist jumalat. Sõbrad, kes seisid ta kõrval, olid imestunud. Sina, Paavo, kes sa oled tuhandeid jumala juurde juhatanud, kardad nüüd ise tema palge ette astuda? Paavo vastas, et see kõik ei loe viimselt midagi. Mõistan tüütada. Olen üle poole sajandi kuulutanud jumala sõna. Aga ma ei tea, kas jumal mu vastu võtab. Apostel Jaakobus hoiatas, ärgu saagu teie seas liiga paljud õpetajaid. Smabennad. Te teate ju, et meie osa, kas on karmim kohtuotsus? Pildiga öeldult? Võib-olla kolmikhüppes meistersportlane. Aga kui kuristik tuleb ületada lisasööstuga kukkudik alla? Kuidas on võimalik Küle surma sügavikku hüpata? Lõplikust lõpmatusse? Tean, et see on võimalik kui hüpates lasta lahti iseendast, unustada avamina nii suremisele, mõtlemisel kui ka surmatunnil. Piiritu pingutus. Ja lõpuks piiritu usaldus. Sinu tahtmine sündigu. Et ei klammerdutakse elu külge, ei pageda õnne külge. Vaid usaldus oleks tõepoolest kõiges. Kõnekäänd lõpp hea, kõik hea on õigupoolest üsna lahja lohutus. Jah, romaanidel on reeglina happy end. Aga nii ei ole see tegelikus elus. Kõik võib minna teatuda ülesmäge, aga mitte lõputult ja siis lange kui puu lõuna või põhja poole. Ta jääb sinna, kuhu kukkus. Aga kui tulemuse määrab surmamoment, ei tarvitse olla tipp vaid armetu inimvare. Kas mõtleb tühjaks eelnenud kuidas on eluga, kui võtta ka Alzheimeri haigetel või dementsetel, kes enam kedagi ega midagi ära ei tunne olgu neil kuitahes arukas elu olnud. Kas vanadus ja tõbi kustutab selle täielikult. Ka võib-olla on lugu nii, et mitte ainult nendel, kes oma viimased elupäevad või koguni viimased eluaastad viibivad vegetatiivse seisundis vaid viimselt kõigil teistelgi kaob surres nii mälestus kui muu. Seega isiksus. Jeesus ütles sadus äridele, kes ei uskunud surnute ülestõusmist. Te jätsite ei tunne pühi kirju ega jumala väge. Kui surnud üles tõusevad, siis nad jõe Naiaga naitu, vaid on nagu inglid taevas. Aga kui ma ei mäleta taevas enam oma kõige lähedasemat kellega olen olnud üks liha siis ei ole ju enam mina. Piiblis tõdeb koguja üsna vastavuses tänapäeva loodusteadlaste vaadetega. Ma mõtlesin südames, see on inimlaste huvides, et jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega. Neile kõigile sünnib sama nagu sureb üks, nõnda sureb teine ja neil kõigil on ühesugune Heing. Inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine, kõik lähevad ühte paika. Kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole? Võigas loomade Heing vajub alla. Kummatigi vahe siiski on? Jah, põrm saab jälle mulda nõnda kui ta olnud, aga vaim, tuul läheb jumala juurde, kes tema on andnud? Kristus Jeesus, kes, olles kujul jumal, ei arvanud saagiks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju saades inimese sarnaseks ja paistis välimuselt inimesena. Võib-olla tuleb ka meil põrm lastel anda tagasi meisse puhutud eluhingus. Lakkab Ta olemast indiviidid ja pääsed eraldatusest endale tähenduse omistamise eest. Ja ehk on see võimalus. Mitte vähem olla kui isiksus, vaid lõpmatu, palju enamat. Kui tulla tagasi Pauluse võidujooksu mõistujutu juurde, siis mind vaevas küsimus, kuidas saab olla nii, et võidujooksus osaleb palju jooksjaid. Kuid võidupärja saab vaid üks. Kuni ma mõistsin, see üks kristus, lunastatud, võib öelda. Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan, lihas, seda ma elan usus jumala pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma tean ja inimesena mõistan hästi, et selline sulandumise mõte pelutab. Aga lugu on viimselt nõnda et me võime mõelda või soovida surmale järgnevat mida tahes. Tegelikult saab osaks ikkagi just see, mis saab. Ega ma ei tea, mis mind või meid ees ootab. Usun vaid, et jumal on suurem kui minu kujutlus temast. Praegu me näeme ju aimamisi nagu tinapeeglis siis, aga palgast palgasse. Praegu ma taipan poolikult, siis aga taipan kogunisti nii nagu jumal, mindki on taibanud, kogunisti. Palvetagem. Issand.