Täna on see lõpuks nii, mina olen koolist prii. Tere, kõik sõbrad, kes te olete surnud koolibri saadet kuulama. Mina olengi ja kuulan päris lustilise meelega seda muusikapala, mis praegu kõlab. See on krokodill Gena lauluke. Mina olen temast multifilme näinud ja ma arvan, et teised ka väga paljud see muusika viib mõtted sünnipäevale. Aga ma ei räägi ei krokodill Gena sünnipäevast. Ehkki tänases saates tuleb krokodillide juttu küll ega enda sünnipäevast, vaid lasteraadio omast. Lasteraadio saab vähem kui kahe kuu pärast viiendal mail 70 aastaseks. Oi kui vanaks, eks ole, päris naljakas kohe. See on ju memme ja taadi vanus, aga nagu sa ju näed, on lasteraadio alati noor ükstaskõik, kui vanaks ka tegelikult ta saab. Ja tõesti, see oli siis viiendal mail. Pool aastat pärast seda, kui sündis Eesti Raadio Eesti ringhääling siis oli eetris ka esimene lastesaade. See oli lastetund ja seda tegi juba siis kuulus raadioreporter Felix Moor, keda lastesaadetes hakati kutsuma raadioonu. Sellelgi aastal Eesti Raadio 70. sünnipäeva aastal on olnud saateid lasteraadio heliarhiivist kus on räägitud sellest, milliseid lastesaateid on paljude aastakümnete jooksul Eesti raadios olnud. Tänagi on mul kaasas mõned kujundused, kas päris kujundused või tunnusmeloodiad, nii nagu meie ütleme ja need iseloomustavad selliseid saateid, kus on pakutud teadmisi kuulajatele ja mitte ainult teadmisi, sest et teadmisi tahetakse pakkuda ju ikkagi lastesaadetes peaaegu et igas saates. Aga Need on sellised saated, kus kuulajad on saanud esitada oma küsimusi ja nendele küsimustele on saanud raadio kaudu vastuseid. Need on sellised saated, millel on olnud pealkirjad. Küsi julgesti. On olnud ka koostesaateid. Soome raadioga näiteks, küsi julgesti, küsib poiss. Või siis sellised pikemad raadioajakirjad, kus on olnud üsna palju omaette rubriiki, millest nii mõnigi on küsimuste-vastuste vormis olnud. Et ikka kuulaja küsib ja raadiosaates, siis tuleb vastus, nõnda siis kuulaks mõnd vana tunnusmeloodiat kujundust. Võtame siis kõigepealt kooste saate, küsi julgesti, küsib pois. Mis oli kavas oktoobrikuus 1979. aastal. Alustame saadet, küsi julgesti, mis on valminud Eesti Raadio ja Soome Yleisradio koostööna. Vastame eesti kooliõpilaste küsimustele Soome koolikorralduse, õppetöö, õpilaste vaba aja veetmise ja harrastuste kohta. Lasteraadio kavas oli noorukite programm, mikri veski. See oli 10 aastat järjest, 1979.-st 1989. aastani ja seal oli ka väga palju väga huvitavaid rubriiki ning üks nendest oligi. Küsi julgesti. Küsi küsi. Stiideeiidi. Seal oli ka selline raadioviktoriin ja võistlus, kus kuulajad said vastused oma küsimustele ja kus ka kuulajate käest küsiti üsna palju ja nemad pidid andma vastuseid. Ja see rubriik algas siis niisuguse kujundusega Äkki see on koerahunt jänes püksis, nägu? Nagu hane seljast vesi, see on tôesti. Siililegi selge. Loodusteemaline viktoriin siililegi selge. Nõnda siis kõlas üks väga lustakas kujundus ja sellest loodusteemalisest Viktoriinist mikri veski saates kasvas hiljem välja terve oma saade siililegi selge, kus aastate aastate jooksul üsna palju loodusteemasid sai läbi arutatud ja kus kuulajaid said vastused oma väga paljudele huvitavatele küsimustele. Tänases koolibri saates me teeme jälle nii-öelda taaselustamise ja taaselustame, siis küsi julgesti saate vormi. Accessis küsige, küsige. Kersti Keiu, sina saad õiguse täna küsida ja siis selles saates loomulikult anname sinu küsimusele ka vastuse. Mina küsiksin midagi lemmikloomadest, minul on lemmikloomaks kodus koer bimbo ja kuna tema on alles kolmeaastane, siis mõnikord on ta vägagi mänguhimuline ja temaga on väga lõbus koos aega viita. Mul on olnud ka kaks hamstrid, kuid et hamstrid pole just eriti seltskondlikud loomad, siis meeldib mulle koer natuke rohkem. Kuid mind huvitab selline küsimus. Kas kellelgi on kodus ka sellist erilist looma, kelle kohta võiks muidu õelda, et ta pole just eriti sõbralik? Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Teie olete tänase koolibri saatekülaline ja eks see lasteraadios esinemine on teile ja ka aastate pikku üsna tuttav töö ja väga sageli on tulnud esineda just sellistes saadetes, kus on oodatud vastust mõnele küsimusele. Kas see on siis olnud tõepoolest saade pealkirjaga, küsi julgesti või mõni rubriik mõnes ajakirjatüüpi saates, kus on olnud jällegi kellelegi küsimus ja on oodatud vastust. Nojah, tähendab see niisugune inimeste ja eriti õppurite teavitamine on ju loomaaia üks põhiülesandeid ja ja kuna ma nüüd loomaaias olen kaunis kaua vastu pidanud, siis, siis on see olnud üsna nii tihti ja pikalt mu tegevuseks. Täna me räägime siis sellel teemal, et kuidas on lood ikka nende lemmikloomadega, sest et. Need kõrgemad olendid selles loomariigis on kuidagiviisi võtnud pruugiks, et nendel peab ikka kuskilt sealt natukene madalamatel astmetel ka sõpru olema või kas me üldse tohime ütelda, et inimene on seal kuskil kõrgemal ja, ja mingi loom või lind on kuskil madalamal. Ma tahtsingi just hakata parandama, et minu lähtekoht on niisugune, inimeseloom on üks paljude loomade hulgas ja ja, ja see on patuasi, kui me neid nimetame teda ilmtingimata kõrgemaks või looduse krooniks kogunisti või looduse valitsejaks. Sest tegelikult pole ju inimesele keegi andnud seda õigustada, võiks teiste üle valitseda, et see on natuke selline imperialistlik mõtlemise viis. Ja tegelikult on asi sedasi, et oleme pärit sealtsamast, kus kõik ülejäänud loomad ja kõik loomaliigid ja mitte ainult loomaliigid, vaid ülejäänud loodus samuti suhtub üksteisesse ja mõjutab üksteise tegemist ja olemist. Ja ainult inimene on enda kätte saanud vahendid, millega ta mõjutab muid liike ja ümbritsevat eluta loodust niisuguse jõuga, mis tegelikult seab ohtu teda ennast ja kogu kogu maakera ja, ja veelgi enam iseenesest inimene oleks võimeline praegust õhku laskma mitte ainult maakera, vaid päikesesüsteemi. Kui jätaksime tänases lemmikloomade jutus need need kõige tüüpilisemad koera- ja kassi näiteks kõrvale siis on ju tegelikult küsimus püstitatud nõnda et kas võib olla ka selliseid lemmikloomi, keda just nagu esimesel hetkel ei söandakski, nii väga sõbraks loomaks pidada, on teada ka fakte, kus päris erilised loomad on. Meie kodudes elavad meie kõrval poevad meile sülle ja kaissu. Kõik elus on suhteline ja, ja siin ongi, mida eriliseks pidada, sest ütleme, kui nüüd meie jaoks võib mõni elukas olla väga eriline, mis ütleme seal Kesk-Aafrikas või Lõuna-Ameerikas on niisama nagu varblased ja rotid meil ringi jooksmas ja sealjuures Varblased näiteks, aga noh, võib-olla peab natuke lahti mõtestama selle, miks üldse lemmikloomi, kui niisuguseid peetakse ja palju neid siis maailmas ikkagi ikkagi peetakse, tegelikult ei ole ju olemas koduloomi ja metsloomi selles mõttes, et nad algselt oleks seda olnud. Ja, ja need koduloomad kõik, olgu need siis nii tulundusloomad kui lemmikloomad tegelikult on ju kõik mingil määral inimesega kokku puutudes muutunud. Metsloomad ei ole nii nagu piibel kirjutab, et jumal lõi metsloomade pudulojused, tähendab, kõik need pudulojused on olnud aastasadu või tuhandeid tagasi ka metsloomad ja, ja lihtsalt koer ja kass on natuke vanemad koer muidugi oluliselt vanem kui, kui, kas koduloomana ja ja need mitmedki muud on kohati kujunemas uueks koduloomaks, sest näiteks sealsamas Aafrikas märksa kasulikum teatud situatsioonides pidada sellest kohalikust loodusest välja kasvanud elukaid ka tulundusloomana, sest need muust kliimas välja kujunenud ja, ja seal koduloomaks muutunud ja siis väga kuivadesse või vastupidi, ka väga niisketesse tingimustesse sattudes nad ei olegi kõige hõlpsamini peetavad, nad on väga tundlikud paljudele haigustele ja muudele hädadele. Samal ajal, kui nad juba kusagil niisuguses kohas koduloomaks muutuvad, siis tuuakse neid ka mujale. Praegu on isegi päevakorral Eestimaal paari jaanalinnufarmi asutamine. No meie mõistes on ju üks väga eksootiline elukas. Samal ajal Rootsis on seda asja juba mõnda aega harrastatud, sest nagu traditsiooniliste põllumajandussaaduste turg on üsna ammendatud, aga, aga kui on võimalik ikka sadakond kilo jaanalinnu broilerist linnuliha saada, see on puht põllumajanduslikult ka juba näitaja ja ja kui nüüd inimene koguneb linnadesse inimene kui liik, siis ta eemaldub üha enam tegelikult sellest keskkonnast, kus ta kunagi puu otsast alla tuli ja hakkas välja kujunema. Ja Niuke nostalgiline igatsus on tegelikult see, mis, mis meile kogu aeg ikkagi meelde tuleb ja kas teadlikult või alateadlikult ja ja see, et me tahame enda ümber näha ka muid loomi peale teiste inimeste. See tulenebki sellestsamast ajast, kus me olime koos omasugustega ja suhtlesime enam-vähem võrdsel tasemel üksteisega. Nii nagu kunagi, Fred Jüssi on öelnud, et inimene tahab alati meenutada, kust ta pärit on. Siit nüüd tulebki see, et kui inimene on Urlestunud, nagu Tammsaare ütles ja nagu teaduslikult öeldakse, urbaniseerunud siis tal enam neid tulundusloome ei ole tarvis. Ja tihti nii intensiivse tootmise ja kaubanduse juures, nagu linnades on, jääb nii raha kui aega üle. Aga samal ajal võimalus suhelda nende kunagiste, nii ajaloolises, kas lapsepõlvesõpradega see see nagu puudub ja vot siis hakataksegi endale igasuguseid elukaid koju tooma näiteks Ameerika Ühendriikide statistika järgi meil ei ole niisugust statistikat elada linnades kaks korda nii palju lemmikloomi kui, kui elanikke ja sinna on siis nüüd arvatud juurde mitte ainult kassid, koerad, vaid ka kõikvõimalik, muu, mida on üsna palju. Väga palju on kalu ja, ja muid, ütleme vee-elukaid üsna palju on on juba kujunenud täiesti koduloomadeks, selles mõttes, et sadu või tuhandeid põlvi on juba kodudes paljundatud mitmed maod seal boad näiteks või siis suured Kekkot kee, kes muidu on pärit Indiast ja ka osa linde on seesama viirpapagoi, mida me kõik tegelikult teame, see on Austraalias nagu varblane ja, ja seal ta ei ole nii värvikirev, need värvilised on kõik tegelikult tõud, mida on aretatud seal on ta niisugune rohekaskirju. Räägime neid Mati Kaal, teie oma eksootilisest koduloomast ja see on ka tõepoolest boamadu. Ja nii on ja, ja sealjuures mitte nüüd kusagilt Kesk-Ameerikast loodusest toodud vaid vaid üks järglane nendele samadele sadadele põlvkondadele mida on koduses teisolus paljundatud ja Lääne Euroopas ja Ameerikas võib niisuguseid elukaid zookaupluses aasta samamoodi nagu akvaariumikalu või valgeid hiiri või merisigu. Kas see tähendab siis, et selle teie kodulooma iseloom on juba natukene muutunud, inimesed on oma mitmete põlvedega teda juba natukene teiseks teinud, kui tema esivanem kuskil ütleme seal Ladina-Ameerika džunglis. Noh, mingil määral kindlasti, sest et kõik on muutuv öeldakse ju, et isegi ühte jõge ei ole kaks korda olemas, rääkimata siis erinevalt põlvkonnad selles mõttes lõpp-produkt. Niisugusel asjal näebki nii palju erinev välja looduslikust esivanemast, kui näiteks hunt ja koer omavahel on, sest see niisugune valik paljusid põlvkondi inimese lähedal kasvadesse tahes-tahtmata valib teatud suunas inimese maitse järgi nii iseloomu, välimuse mõttes ja samal ajal looduslik elu. See eeldab inimpelglikud järjest suurenevat kasvu ja just paljude inimese juures mittevajalike omaduste säilimist, nii et et see on ikkagi üks t lahe, kui kui inimene hakkab mingit elukat, et enda juures pidama, siis paljude põlvkondade järel ta tahes-tahtmata muutub ka akvaariumikalad, näiteks. Väga paljud on oluliselt muutunud sellega võrreldes, mis nende esivanemad loodusesse. Kuidas teie maa nimi on? Minu nimi on Gabriela kaua aega ja nüüd on ta Gaabriel Gabriela ja siis ma kutsusin teda Gabrieloks, aga, aga need on asi selgeks tehtud, võtan Gabriela ja antud hetkel on asi kogunisti, nii et ta ei ole juba üks aasta või poolteist olnud minu juures kodus, sest mul on nagu olnud nii palju muud tegemist ja muud probleemid seal küte ja muu niisuguse asjaga, et ta on viidud loomade kostile. Ja üldse siinjuures peaks nagu ilmtingimata minu arvates peatuma sellele, et on see elukas siis kas koer või, või mingi boamadu või sisalik või akvaariumikala või mis iganes inimene, kui ta võtab mingi eluka enda juurde, siis ta nii nagu tuleb ka välja, kui lugeda väikest printsi seda vestlust Väikse printsi ja rebase vahel, kus väike prints teeb rebasele selgeks, et ma ei saa sind ära taltsutada, sellepärast et ma pean siis võtma vastutuse sinu üle. Ja nii on ka kõikide, nii traditsiooniliste kui vähem traditsiooniliste lemmikutega kodus. Et enne kui hakata teda endale soetama, tuleb selgeks saada, kas on küllalt aega, kas on küllalt, ruumides on küllalt raha, kas on küllalt kõike, mida selleks vaja on, et see sõber tunneks ennast sõbra juures hästi ja kui seda võimalust ei ole, siis, siis tuleb selle asemel tulla natuke tihedamini loomaaeda või käia mõnes muus kohas uudistamas näit ja suhtlemas nende loomadega aga, aga mitte niisukese uisapäisa hurraaga seda elukat enda juurde võtta. Ja siis pärast teda jäta küll nälga, küll ilma muudest nendele elukatele vajalikest tingimustest. Rääkimata muidugi ukse taha löömisest, mille tulemus on meil Eestimaa peal praegu väga drastiliselt näha nende hulkuvate koerte ja kasside näol. Jutustage natukene Gabrielist. See on nii, et kui ma sõbrast rääkima, kas siis saab saateaeg otsa, aga aga kui ma ta endale omal ajal sain, siis ta oli tõesti niisugune alla aasta vana pliiatsi jämedune pojakene ja, ja praegu on ta juba kolme meetri kandis. Ja vastavalt siis muidugi ka enam mitte pliiatsi jämedune, vaid jämedam kui õlavars. Ja ta on niiviisi minu kodus kasvanud ja kõik sõbraks saanud ja ja tunneb meid meid lõhna järgi, sest lõhnamaailm on see, milles madu põhiliselt elab. Ja see näiteks seda keelt limpsib niiviisi, et see keel kaheharuline on, tähendab tegelikult teda nuusata. Sest madudel on suulaes üks niisugune lõhnatundlik organ, võetakse Jakobson elundiks. Ja kui nüüd madu limpsib selle keelega sedasama moodiga, see Gabriela siis lõhnaosakesed langevad tema keele peale, tõmbab limpsti sellest Jakobson elundist läbi ja ja saab siis aru, mis, mis lõhn on ja kui nüüd kahearvulisel keelel ühel harul on rohkem Milana osakesi ja teisel vähem, siis on selge, et sealt selle arupoolt see lõhn tuleb. Silmnägemine on tal järgmine elund ja, ja kõrvakuulmist praktiliselt pole üldse. Kuidasmoodi siis sõbraga mängimine on või, või kuidasmoodi need niisugused omavahelised hetked välja näevad. No nii nagu omavahelised suhted ikka tähendab. Kui madu on harjunud pererahvaga, siis ta meelsasti roomab nende juures ja nende toas vabalt ringelda peal ja ja, ja, ja naudib seda sõbra lõhna, sellepärast et see sõber on see, kes teda on kogu aeg hooldanud ja talle võimaldanud selles koduses olus, seda, mida ta, mida ta igatseb ja, ja päris korterit pidi nüüd pidevalt lahti. Niisugust elukat ei saa pidada sellepärast et temaga võib siis õnnetus juhtuda, et jääd mõnel jala alla või mis iganes. Ega tema eeldab seda, et teda nähakse ja temale liigaid sõbrad ammugi mitte. Ja sellepärast ongi nii, et tal peab olema siis niisugune teraarium tehtud, kus ta elab ja teda võib sealt ainult aeg-ajalt jalutama lasta, kui kõigil vähemalt neil, kes on nagu lähikonnas on küllalt aega jälgida, mis ta teeb ja ja kus ta on ja kuidas ta on, sellepärast nii muude toimetuste kõrval võib talle kergesti liiga teha. Koer tavaliselt hüppab ja kargab rõõmust, kui peremees koju tuleb ja näitab igati välja oma head töö ja lõbusat ja lustilist meelt. Mida te boamadu siis, kui tal hästi lõbus tuju on? No maoga on nii, et madu on nii nagu indiaanipealik, ta väga ei näitama emotsiooni nii energiliselt välja kui näiteks koer. Pealegi koer näitab seda mitte ainult inimese puhul, vaid ka muude karja liikmete puhul, see on, ütleme üks osa karja sisemisest suhtlusest. Madu ei ole karjaloom, ta elab erakuelu ja selles mõttes ta näitab pigem välja, kui miskit on võõras. See, kui madu on väga rahul ja rahulik, see näitab, et miski teda ei häiri ja ta on kogu selle seltskonna ja ümbrusega rahul. Tundes meie lõhnada. Meelsasti tuleb meie juurde roomama, aga võõrad inimesed võõra lõhnaga näitaja võtab juba kerge niisuguse hirmu ja ettevaatusega ja see on, on väga hästi märgata, kui ütleme, meie võime temaga hõlpsasti igasuguseid liigutusi teha, siis mingid väga järsud liigutused võõra lõhnaga inimeste poolt. Ta võtab juba hirmu nii intensiivseks, et võetakse siis niisugune hoiatusasend ja ja ollakse valmis igasuguseks järgnevaks käitumiseks. Miks ka mitte rünnakuks? Kas vahel on Gabriel aga oma koduste peale pahandanud? Nojah, on ette tulnud, et on lausa hammustanud sellepärast, et kas hoolimatusest või või mõnel muul põhjusel unustada ära see, mis, mis parajasti toimub või mismoodi sõber ma hetkel mõtleb. Aga tegelikult ju boamaohammustus ei ole mürgine, aga katsi võib ka teha vist küll. No tähendab, ta ei ole mürgine ja tal on terve rida hirm peenikesi hambaid, mistõttu see hammustus näeb välja nagu nõelatorget rida ja olenevalt sellest, kui tundlik on inimene allergiline, ses mõttes läheb kas pisut roosaks või, või üldse mitte, nii et mürgita maa puhul ei teki nagu seda Aga ma kujutan ette, et ära ehmatada võib ikka küll, aga tegelikult, et need Boama puhul kardetakse palju rohkem seda, et kui ta pahaselt ennast kellelegi ümber kerib ja, ja teda siis natukene jõuliselt pigistab. Niisugust jõulist kallistamist ei ole ta teinud. Oma pahameelt väljendada, see ei ole tema tema kombeks, kui ta hammustab seda, kerib välkkiirelt murdosa sekundi vältel ümber käe ja siis laseb pärast seda seda lahti. Ja kui nüüd ta inimese peal roomab, siis ta ei võta ju inimest kui saaki, sest see on tema jaoks liiga suur, ta võtab inimest kui substraati, mille peal roomata ja, ja ta võib hakata pigistama siis, kui teda näpistada või talle kuidagi liiga teha. Ja no muidugi inimesel on, on mõni niisugune natuke tundlikum koht, no kasvõi minu poolest kael, kus on need unearterid? No niisugune kolme meetri pikkune ja käsivarrest jämedam madu kaalub üsna mitu kilo ja juba see, kui ta näiteks kerib ennast ümber kaela ei ole ju tahtlik häda tegemine, vaid ta võib lihtsalt kogemata inimene üsna viletsa ehitusega, tegelikult võrreldes looduslike liikidega ja, ja selles mõttes see karuteene, mis on muinasjutust tuntud, ei teeks karule midagi, aga inimesena küll. Ja nii võib ju rumal loom selles mõttes, et ta ei tea, kui pudesse inimene on, võib ju häda teha, inimesel peab nii palju endal mõistust olema, ta teda siis ei lase nüüd ainult ümber kaela kerida. Kui ta niisama ümber ümber keha keerab, siis ta ilmaski ei tee seda selle mõttega, et nüüd inimest surnuks kägistada. See on kõik seiklusjuttude ja, ja kõmureporterite niisugune vaimusünnitustegelikult. Ta pigistab sedavõrd-kuivõrd, on see vajalik, et püsida inimese kehal? No Keiu, kas sa said need vastuse oma küsimusele? Sain boa Gabriela lemmikloomaks, see oli põnev, aga nagu meie saate alguses lubasime, et täna tuleb juttu ka krokodillide eest, siis lubadust tuleb teoks teha. Miks? Ei peaks andmata. Koodi Willinis. Jõudmas juhu aprilli mehitantseebiga Prokoodil. Krokodille läheme otsima taimaale. Kuidas sina, Raul, suhtud krokodillid? Eks nad ühed mõnusad. Väiksed loomakesed olen. Ega nad inimesi nii hea meelega ei söö? Mulle on isegi natuke võib-olla meeldivad, nad on nagu head ujujad ja kiire reageerimisega. Sa ütled, mõnusad väiksed loomakesed, lihtsalt esid küll nalja. Natuke peab nalja ka tegema, seda ma muidugi tean. Krokodillid võivad kasvada väga-väga suureks. Ühes saates näidati, kuidas kinni püüti näiteks viiemeetrist, krokodilli ja vot see oli alles suur. Seal oli vist suur madin, see kinnipüüdmine ja kuidagi need seal võrkude ja ma ei tea, millega veel sahmisid ja lõpuks saidki kätte, sidusid kinni, kiskusid autosse. Sellest on ikka räägitud. Krokodill pidi olema üsna õela loomuga, et ega ta niisugune väga südamlik ei ole. Et kui võtad kodus näiteks plaaniks vannis väikest krokodilli poissi hakata kasvatama. Need ta vist ikka niisugune sõbrapoiss sul ei ole kui, kui koerakutsikas. Nojah, ega ta koera eest need ei ole küll ühte juhtumit, ma tean, kus krokodill nagu kasvatati kodus üles ja oli nagu toaloom, siuke väiksemat sorti. Oled sa krokodilli näinud? No olen seal, kui ma ei jäta pargis käisin siis loomaaias ikka nägi mis ta tegi, magas tavaliselt nad jah, tukuvad päikese käes või mudalombis niimoodi, et ainult silmad paistavad sellest oksuvast rohelisest kõntsast välja, seal ta lamas oma väikse kraavi perve peal ja elektrilampide algusel ja täitsa mõnus, aga ta oli väga väike ka poolteist meetrit. Taimaa on selline maa, mis on krokodillide päris kodu ja seal ei ole vaja soojendada neid elektrilambiga. Seal on päikese ja loodus, mis Neile soojust ja, ja kõike, mis nende jaoks tarvis läheb, annab reisikiri krokodillifarmis. Niisiis 30 kilomeetrit Bangkokist kuurortlinna Pattaya suunas asub nii, nagu seda paika reklaamitakse maailma suurim sammut Pracarni farm, kus asub üle 30000 krokodilli kaasa arvatud Lõuna-Ameerika alligaatorid, Niiluse krokodillid ning kõik Tais leiduvad liigid. Farm saadab maailmaturule kõrgekvaliteedilist, krokodillinahka ja valmistooteid. Ja peab ütlema, et on ikka vahe küll. Kas sa vaatad loomaaias üht igavusest vaevlevad tukuvad nati, keda soojendavad elektrilambid ning kes ei liiguta aimugi või Krokkadest kubisev aiti. Kuulge, kus kliima ja elu-olu on neile normaalne, kus on liikumist ja lõugade laksutamist, kus ka krokodilli beebide juures on hoiatussildid. Ettevaatust, ohtlik. Räägitakse, et selles farmis elavad ka Guinessi rekordiraamatu eksemplar aga kes nendest viie meetri nottidest selle kõige kõvema pilguga küll oskab välja valida? Krokodillišõu. Suur amfiteater keskel valliga ümbritsetud esinemise paik, tsementeeritud kõrgendik ja ümberringi on vesi. Vesi on täis tukkuvaid krokodille. Šõu mehi oli kaks vana ja noor punases rüüs paljajalu muide, Väike-kepikene käes. Kui alguses ja millal hakkas krokodillide sabapidi veest välja sikutamine ja nood üsna kurjakuulutavalt seepeale rapsisid ja äkkliigutusi tegid. Niisiis, kui alguses võis arvata, et mõni paljasjalgne terve seeria neid küll oma varbast ilma jääb siis lõpuks selgus, et tegu oli vagaste ja ära harjutatud loomakestega. Puseriti hammastega lõugu lõid nad küll valju pauguga kokku aga siis, kui dresseeri oma pea nende hammaste vahele pistis oli Kroku Paimatest Paim. Rahvas loopis õnnelikult rahataltsutajad, korjasid raha kokku ja panid rahatähed ja mündid krokodille suhu. Ja raha hoidis looduslik hoiukassa alles. Sest siis, kui šõu läbi tegi krokodille oma kummaliselt heleda kurgulise suu pärani lahti. Raha oli seal olemas, see korjati puseriti hammaste vahelt kokku ja pandi taskusse. Rahvas plaksutas, kõik olid rahul. Niisugune elamus on kahtlemata selline, mis kunagi meelest ära ei lähe. Nii et kui te satute kunagi reisima taimaale koos oma isa ja emaga näiteks siis öelge oma vanematele, aga, aga kuidas on lugu krokodillifarmiga, sinna tahaksime me kindlasti minna. Niisugune oli siis meie lugu krokodillide eest. Küsi julgesti saateid, saame edaspidigi oma kavasse võtta, kui kirjutad või helistada, ma küsimuse kirjuta aadressil Eesti raadio koolibri Gonsiori 21, Tallinn EE null üks 100 kordan veel aadressilt Eesti raadio koolibri Gonsiori 21, Tallinn EE null üks 100 või helista telefonil neli kolm neli kaks kaheksa kolm. Ja kui telefonil on sisse lülitatud automaatvastaja, siis oota ära lühike signaal ja pärast signaali loe telefoni helilindile selgelt oma küsimus. Ära ka oma nime ja vanust unusta. Niisiis telefonil neli kolm neli kaks kaheksa kolm. Tänase saate sisustasid Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal Keiu Jurma, Raul Palmaru, toimetaja Reet Made ja koolipriid, lõpetama jääb laul krokodill Pupasime mille esitab 10 aastane Anita heegerland rootsi keeles.