Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust ja kena päikeselist pühapäeva kõigile on üheksas september, olen Tallinnas raadiomajas ja meie tänane külaline on Tartus, sest seal on tema kodu. Ja täna on ikkagi puhkepäev. Tere hommikust, Jaak Aaviksoo. Tere hommikust. No kas pole tore veeta pühapäevakodulinnas? Loomulikult on tore. Ma arvan, et kodu on üks tähtsamaid kohti üldse. No mitu korda nädalas te Tallinna ja Tartu vahel sõidate ainult nädala lõpuks vä? Vahel saab ka nädala sees käia, ametid siia toob, aga valdavalt ikka ainult nädala lõpus. Teil on oma pesa Tallinnas ka olemas või? No midagi ikka ja kas tüütuks ei, ei lähe see Tallinna ja Tartu vahel pidevalt sõita, noh ma ei teagi, kuidas teil see asi korraldatud on, võiksite vahel ju Laine jänesega peaministri autoga küüti saada või saaks tööasju arutada ja puha. No eks niisuguseid asju on ka ette tulnud, aga eks need käigud olegi erinevatele inimestele üsna erinevad ühitada, neid on suhteliselt raske. Ma ei tea, kas mitu ministrit korraga ühes autos tohib Eestis turvakaalutlustel olla. Ei tea, kas siin mingeid piiranguid on, aga, aga nii mõelda võib vähemasti jah. Jaak Aaviksoo, miks te Tallinna ära ei koli? Keeruline küsimus üks ma arvan, et põhjuseid on mitu. Esiteks pean ma ikkagi ennast eelkõige akadeemiliseks inimeseks ja alles seejärel poliitikuks või ministriks ja neil ametid on kõik niuksed, tulevad ja lähevad, aga aga mingi hariduslik baas ja maailmakäsitlus ja neil on veidi jäävamad asjad, nii et ma arvan, et ühel päeval, ühel päeval ma leian ennast jällegi ülikoolist, auditooriumidest. Vaat siis ikka see tartu vaimu jutt tuli nüüd siit välja, eks ju. Et see akadeemiline elu Eestis on ikka Tartus rohkem. Eks ta natuke vist niimoodi on, et, et need asjad, mis on Tallinnas olulised ja need asjad, mis on Tartus oluliselt veidi erinevad üksteisest ja seda ma olen tajunud üsna pika aja vältel, kus ma olen mõlemas linnas ju tegelikult töötandega. Rektori amet tõi mind ka paar korda nädalas Tallinnasse vähemalt. Mida see perekond ja peresuhted teile praegu tähendavad lapsed, on teil minu teada juba päris suured? Nojah, eks nad ikka juba iseseisvalt elavad oma elu ja, aga teistpidi. Eile olime maal suvilas ja nokitsesime seal, kui nii, võib öelda kõik kõik koos, nii et see on siiski üks üks asi, mis annab nagu edasist selle pingutustele ja elule mõtet. Ma saan aru, et ain, poeg, siis peaks arst nüüd olema juba või. No tema on jah, oma arstiameti küll ma ei tea, kas ajutiselt või lõplikult kõrvale pand ja on hoopistükkis Praxise tegevdirektor ja meditsiiniprogrammide juht ja võib-olla see see meditsiini korralduse edendamine niisugusi mittetulundusliku asutuse kaudu on eesti meditsiinile vähemasti sama oluline kui mõne arsti tegevus. Vaat siis mitu aastat sai ülikoolis käidud ja, ja hoopis midagi noh, natuke ikkagi midagi muud tehtud kui, kui kunagi valitud. Eks sellega on ju. Teed enamus inimesi tõenäoliselt ei tööta erialal kasutada omaaegset Nõukogude terminit ja moodne maailm tegelikult toodab niisuguseid inimesi juurde ülikoolis või ka või ka kutsekoolis ei omandata ju mitte haridus kogu eluks vaid pigem ikkagi võimet edasi areneda, midagi uut juurde õppida ja seetõttu peaks ülikooliharidus minu arvates olemagi üsna laiapõhjaline õpetama, mõtlema, analüüsima ja missugused ametit selle oskusega kaasas käivad kogu pika elu jooksul, see on hoopis teine küsimus, nii et eks, eks, eks minagi ei tööta eriala, kui nii võiks öelda ja palju siis neid üldse on, kui me mõtleme näiteks poliitikuid või, või, või, või ka, ütleme, riigiametnikke, erasektori töötajaid, kes võivad öelda jah, seda ma õppisin ja teen, kui elu lõpul. Eelmisel nädalal sai ju lõppude lõpuks ametiketi kaela ka Tartu ülikooli uus rektor, eks ja tema on siis Alar Karis, rektor Karis ütles muu hulgas, et jaak Aaviksoo on seisnud selle eest, et alma mater ei muutuks sammastega kutsekooliks. No kas see kõditas meelitusteid või, või, või on teie arvates teil mõni muu peamine saavutus ülikoolis tehtud? Ma ei tea, kas ta nüüd kõditas või, aga see on olnud niisugune sõnastus, mida ma olen korduvalt kasutanud ja mida me sellega ise olen silmas pidanud, on see, et ülikool peaks olema midagi enamat kui õppeasutus, mis annab mingisugused kindlad oskused kindlal erialal või ametialal või kutsealal tegutsemiseks, vaid vaid teatava vundamendi, kuhu hulka käivad muidugi ka eri-, ameti- ja kutsealased oskused, aga ainult endale rõhumine, nagu moodsal ajal paljudel juhtudel kombeks on, ei ole minu arvates õigustatud ja ma olen sellele välisele survele vastu seisnud. Nii et jah, ei, kui on natukene õnnestunud ülikooli hakata teemilisele maa hoida, kui võib-olla võib-olla muidu oleks läinud, siis on see, olen ma selle hinnangu eest tänulikult. Professor Aaviksoo, enne kui teist sai kunagi kultuuri ja haridusminister siis sai direktoriks ja veel parem, kui teist sai poliitik, tegite ise teadust ja te ütlesite ka, eks ju, et see praegune amet on võib-olla mõnes mõttes nagu ajutine, et võib-olla tahate teadvusesse tagasi. Mis Ennast akadeemilistes ringkondades kõige kindlamini tunnete, mis asi see on, mida te teate? No füüsik. Jah, see on kõik väga õige, aga eks füüsiku karjäär ole ka olnud niisugune käänakute ja keeldudega, sest ülikooli ma lõpetasin teoreetilises füüsikas. Mis siis peaks tähendama teooriat ja, ja paberi ja pliiatsi ja peaga töötamist, aga mitte niivõrd kätega? Oma oma lõputöö oli juba palju rohkem uurimuslik akadeemik saari käe all. Hiljem olen, olen ka just eksperimentaalfüüsikas laserite ja pooljuhtide ja ülikiirete nähtuste maailmas midagi püüdnud ära teha, aga juhtus tõepoolest niimoodi, et 92. aastal, kui ma korduvatelt väliskomandeeringutes tagasi jõudsin Eestisse ja Eesti taasiseseisvunud oli siis toonane rektor professor Kärner ütles, et nüüd tuleks ülikoolis midagi ära teha ja ja sealt siis hakkaski, see võib olla füüsikateaduses kaugenemine ja, ja administreerimine ja, ja ka poliitiline tegevus nüüd, nii et niisugused pöörded on olnud, aga kuidas tagasipöördumisega on seal hoopis keerulisem teema, et vaevalt nad küll sellesse füüsika valdkonda, kus ma omal ajal võib-olla kõige kaugemale jõudsid? Sest see muutub nii kiiresti ja raske nagu ree peale tagasi saada vä? No, eks jah, Tallinn vajab ikkagi igapäevast harjutamist, me ju teame, kui kiiresti tippsportlastel vorm ära kaob, kui nad igapäevaselt ei harjutaja ega tippteaduse, milles paljuleerin. Vaata te olete tegelenud laseritega ja siis nende optiliste nähtuste, aga ma saan aru ka siis natukene vä? Ma olen hästi piltlikult selgitanud seda niimoodi, et tavaliselt me võtame, võtame ühe, ühe klaasitüki või kristalli. Paneme selle hästi külma, et ta maha rahuneks ja siis saadame ühest otsast valgust sisse ja vaatame, missugune valgus teisest otsast välja tuleb ja selle põhjal püüame siis selgeks teha, mis seal, mis seal kristallis või klaasitükis sünnib. Ja noh, sealt või kell üks samm edasi, et kuidas võiks seda siis kasutada. Inimesena loomulikult kasulik valdkond sellest nimetatakse opto elektroonikaga siis ehk siis ütleme tavalisest elektroonikast umbes 1000 korda kiiremate protsesside elektroonikas. Jaak Aaviksoo, kui hästi te inimesi läbi näete? Vot, see on küll üks hea küsimus, kus seda oskab keegi ise hinnata. Vähemasti väga selgelt, et see on üks väga tähtis omadus teadvuses, võib-olla vähem, aga, aga poliitikas ja ka ütleme, administratsioonis või, või inimeste juhtimisel või suunamisel võib-olla oleks isegi. Me võime öelda, on see äärmiselt oluline, tajuda seda, mis on inimeste motivatsioon ja tegelikult kavatsused. Et kindlasti on mul arenemisruumi Kas läbinägemisvõime toob pettumusi või, või, või positiivseid kogemusi? Mõlemit, ma arvan, pettumusi selles mõttes, et kui, kui oled vähemasti enda arvates inimesest lootnud enamat või, või, või ütleme niimoodi, et, et ühel hetkel leiad, et need, need välja öeldud kavatsused ei olnud siirad. Tänud, aga aga teistpidi võib muidugi ka endale nii-öelda otsa vaadata peeglis ja mõelda, et, et võib-olla oli see sinu kui juhi ülesanne mõista neid tegelikke motiive või siis inimesi läbi näha, nagu te enne ütlesite. Et need mõlemad on olemas päris kindlasti need mõlemad pooled. Valimiste aega niipea ei tule, eks ju, ja ja loosungeid pole, vajab praegu esitada, et te jätsite rektori ametiaja pooleli ja tegite avaldused, soovite hakata kujundama ise poliitikat? Öelge palun inimkeeli, miks teine poliitika? Ütleks ütleks natuke niimoodi, et ma olin ju tegelikult mitte mitte teadlane või füüsik, vaid, vaid ühe suure õppeasutuse juht ja kui, kui, kui on olemas ettekujutus, kuidas asutus peaks arenema nii oma sisemise loogika järgi kui ka selleks, et vastata nendele ootustele, mis ühiskonnas on. Ja kui ta siis sellel ametipostil taod peaga kogu aeg vastu lage või vastu seina, kui sa näed, et, et need sõnumid ei jõua kohale. Ema ei häbeneks öelda kahet. Et kui need põhimõtted, mille alusel Eesti kõrgharidust tollal perioodil juhiti, olid minu arvates täiesti kohatud ja teisejärgulised, siis, siis ühel hetkel tuleb virisemisest, et edasi minna tegudeni ja see tähendaski tegelikult, et tuleb seda poliitikat ise püüda suunata. Res Publica pool olite te juba tükk aega vaadanud või? Ei, nii, ma kindlasti ei ütleks, ma ei arva, et ma vaatasin mingite erakondade poole, ehkki neid kontakte ju oli ja võib-olla oleks õigem öelda niimoodi, et on olid mõnede erakonnad, kelle maailmavaateline lähenemine aga võib olla, mis veelgi olulisem, mingi mingi mingi eetiline baas tundus, tundus nagu vastuvõetavam kui teine, sest sest ma arvan, et poliitikas on üks olulisemaid kvaliteet, on see, mil määral ütleme, kuhu piirini ollakse valmis minema kompromissile ka või siis oma huvide teostamisega, et et kui, kui sa tajud, et need piirid on kadumas või, või neid üldse ei sea tagi ja valitseb niisugune võimuga võimu üheks kõige suuremaks riskiks olev kõikelubatavus oma otsustes ja käitumises, et siis see on midagi, kus mina ilmselt ennast hästi ei tunneks. No te tulite poliitikas Tartu Ülikooli rektorina Alma Materis tükk aega ise olnud ja seda siseelu näinud. Tulite poliitikasse värske pilgu ja, ja ka rohelisena, siis ütlesite muuhulgas nõnda, et et Res Publica Isamaaliidu siis ühendamegi ühendamisega seoses. Et meie edu eeldused on head siis, kui liidame oma tugevused Isamaaliidu praktilisuse ja Res Publica teotahte ja nooruslikkuse. Seda oleme siis, kui peale jäävad praegusedki puudused, korporatiivsus ja võimukeskseid poliittehnoloogiad. Keeruline lause, aga te oskate kindlasti hinnata, kui korporatiivne on meie Eesti elu väljaspool akadeemilisi ringkondi. Ma arvan, et ta on väga korporatiivne jäi see ja seda ka mitte väljaspool akadeemilisi ringkondi ta, meie akadeemiline elu on väga korporatiivne. Jah kuigi seal ei ole need ametlikult korporatsioonid olemas. Muuseas muidugi ka see näide, et need, need üliõpilasorganisatsioonid või korporatsioonid on, on meil olemas, on üks näide sellest, et ühiskond on korporatiivne, teatavasti niisugused korporatiivsed üliõpilasühendused enamuses riikides on, on nagu jäänud ajanud ja seda mitte sellepärast, et nad oleksid iseenesest pahad olnud, vaid just nimelt sellepärast, et avatud ühiskonna arusaamadega nende printsiipide ühitamine on raske, et noh, me teame klassikaliselt korporatiivse üliõpilaskorporatsiooni vilistlaskogu ja noor kogu on on üksteisega seotud ka teatud niisugustena sidemetega, mida avatud ühiskonna jaoks võib käsitleda kuni kurb biilseteni, ehk siis ehk siis aidatakse oma korporatsioonikaaslase näiteks näiteks ärilises või, või ametialases karjääris ja nii edasi. Aga mis neid selleks kohustab Nathan järsku sõbrad ja see sõprussuhe lihtsalt kohust. No aga kas, kus, kus ka sõprussuhte sõprussuhte baasil toimuv kustutamine mingis süsteemis sisuliselt piirneb üsna tihedalt onupojapoliitikaga, nii et see, see kõik on üsna niisugune keeruline ja eks meil, eks meil niisuguse ütleme seljataha jäänud seljataha jäänud ajaloost on päris palju momente, mida me võib-olla ise päris hästi ei taju või mil määral nad ei ole kõige kohasemad avatud demokraatlikus kodanikuühiskonnas ja siit siis ka need väljalöögid muudes eluvaldkondades sinna korporatiivsus, suletuse sellega kaasas käiv kohatise, piirata tuse poole, nii et need kahjuks jah, see on aga, aga noh, ma ei oleks ka ülearu kriitiline või asetaks ennast kuidagi välja poole ja paremate inimeste hulka. Et eks me kõik oleme tulnud ühest, ühest minevikust läheme ühisesse tulevikku ja lihtsalt, kui me oskame seda tähele panna ja sellele tähelepanu juhtida, siis võib-olla homme lihtsalt sutsu parem, kui täna. No kas pool sellest parteist, kus te ise praegu olete, seda Isamaaliidu poolt on ju selles korporatiivses nagu kõige rohkem ma ei tea, jutumärkides või päriselt. Nagu süüdistatud, eks ju, et et kuidas sellest asjast üle saab. No eks selle ülesaamine on, käibki eelkõige avanemise kaudu. Majanduses väga palju rääkinud, meie majandus on erakordselt avatud või vähemasti meie formaalsed tõkked oleme selle majanduse teelt ära lükanud, et saaks tulla siia võõras kapital, uued inimesed, uued ideed, meie kaubandussuhte tuletuksid üle maailma ja nii edasi ja see kõik kehtib ka tegelikult tegelikult poliitikas ja ja noh, ega, ega ka rahvussuhted on ju tegelikult üks korporatiivsus, vormed, kui kaitstakse ennast oma oma etniliste keeleliste kultuuriliste piiridega, tuntakse ennast seal mugavalt eelistatakse oma oma tilise grupi liikmeid teistele lood, mis iganes ametialases või, või muu suhtlemises siis see on see, see on ka üks, üks korporatiivsus niisugune ilming ja mis, mis puutuda eriti Aattalistesse, grupeeringutesse või erakondadesse, siis seal ju arusaadavatel põhjustel Se korporatiivsus on loomuldasa kõige tugevam. Kes ei ole meiega, on meie vastu on ju üks üks niisuguse endassesulgumise filosoofia üks nurgakive. Sel kuul alles täis aasta drell is et ja te ise olete ühinenud Isamaa ja Res Publica Liiduga sellisel keerulisel ajal ja te olete öelnud, et Res Publica Läks pärast kõrgelt kukkumist kaheks suuremaks tükiks. Need tükid esindavad erinevaid seisukohti ja stiile aga kõik saavad aru, et kolme jala peale edasi Liibatus ei tule midagi head välja. Kas kolmas jalg oli see Isamaaliit? Siis nüüd või võiks vast niimoodi öelda jah, vähemasti tol hetkel, kui see sai niimoodi formuleeritud, oli mitut jalga IRL praegu liipab. Ma arvan, et praegu on niisugune ülemineku või selginemise periood, et väga kiiresti tormata, kuhugi pole vaja ja seetõttu võib-olla see lonkamine ei paista ka nii väga välja, aga selge on see, et erakondade ühinemine on väga, väga valuline protsess ja, ja ega noh, me võime ju kavandada Ta tänasele sellele erakonna osale otsa, mida nimetatakse Isamaaliiduks ja ka seal on varasemate liitmiste liitekohad ju tegelikult näha. On see siis inimest suhtlusringkondades või, või ka poliitilistes hoiakutes paljudes küsimustes, nii et need on, need on väga-väga pikaajalised protsessid ja ja ühenderakond, ma usun, tasapisi liigub siiski tervikliku nägemuse poole. Loodaks väga, et enne kohalike omavalitsuste valimisi ja europarlamendi valimisi 2009 siis konsolideerumine jõuab oluliselt kaugemale, kui ta praegu on. No. Te olete üsna värske mees Well-is, aga ega ta sinna nüüd mingisugusele väiksele ametikohale saamise mõtetega ei läinud ka, eksju, et te olete praegu IRL-i üks aseesimeestest aga ma siiski saanute ühendatud erakonna esimeheks veidi valitud presidendikandidaatide vooruste lõplikuks soosikuks ja teie enda erakond ei esitanud teid ka riigikogu esimeheks. Võitjaid pakuti kõigest kaitseministriks. Ja see viimane asjaolu vihastas isegi Olari Taali niivõrd, tema tõi IRL-i ukse tagantkätt kinni. Kuidas te ise hindate selle aasta jooksul, et kas teie poliitiline karjäär, naer on läinud ülesmäge või, või kaotuselt kaotusele? Ma ei, ma isegi ei mõtle tegelikult üldse nendes kategooriates või ütleme nii, et ma kujutan ette, et nii võib, nii või kui mõelda, kui kuskilt kaugelt vaadata ja teha panuseid ja vedada kihla, et kuhu keegi inimene mingisuguses organisatsioonis välja jõuab. Aga, aga minu jaoks nagu mõju valguses ka ütlesin, ei olnud oluline mitte see mitte see post või mitte see karjäär, vaid, vaid võimalus, võimalus mõjutada seda poliitikat, mida Eesti vabariigis teostatakse esiesimeses või kõige enam küll just haridus ja teaduspoliitikat puudutavalt, aga mitte ainult ja rakesena sinna sellesse tegevusse kuulub ka seel korporatiivsus või suletuse või moonaklikkusega, kui soovite. Vastuseismine ja selles osas ma arvan, et on see tegevus siiani olnud rahuldustpakkuv ja nii mõnigi asi, ma arvan, on, on ka minu osalusel veidi veidi helgemast seisus, kui ta oli mõni aeg tagasi, aga mis puudutab nüüd ametiposte, siis, siis ega ma Eks me ikka veel ei tundnud teda ära kasutatud või kuidagi nagu visatud Jotile ja siis jälle haavatuna tagasi toodud ja siis jälle järgmisesse. No ma, ma tean, et ma tean, et paljud niimoodi mõeldakse ja mind on, mind on ka nii-öelda heatahtlikud, otseses mõttes heatahtlikud, mitte ülekantud tähenduses heatahtlikud sõbrad ka hoiatanud, mis iganes ka kasvõi selle kaitseministrikoha vastuvõtmise puhul, et see pannakse tanki ja saadetakse ja sunnitakse tegema seda ja teist ja see nüüd ikka päris nii lihtne see asi nüüd ei ole ja oma tahet on muidugi peab ka asjast natuke taga olema, eks enamgi veel. Tähendab, ma olen ma veel kord ütlen, et noh, kui inimene, inimene on, on tegelikult nii-öelda igasuguste kompromisside ja, ja, ja võib-olla mille iganes kas või karjääri nimel valmis ükskõik mida käima no siis juhtub tõepoolest, satutakse olukordades, mis, mis nagu on endale vastuvõtmatud ja, ja võib-olla ka teistele, aga aga ma siiski olen veendunud, et kui ikkagi on mingi selge ettekujutus, mida ollakse nõus tegema, mida ollakse, olda nõus tegema, millised on nagu. Partneritele selgeks teha, ehkki huvid on ju väga vastandlikud ja ega selle liigseid illusioone toon ei maksa poliitikas kunagi teha, et ma tulen ja nüüd teen, nagu mina tahan ja siis jäävad ju kõik teiste huvid kaitseta, et nii palju respekti peame oma partnerite vastu olema, et ka nende huvid vajavad esindamist, kaitsmist ja realiseerimist. Kui palju teil on olnud nagu tõelisi pettumusi selle aasta jooksul, noh te olete ju pettunud mingitest lubaduste, mitte kinnipidamistes ja kuidas te sellega hakkama olete saanud? No ei mingeid väga suuri pettumusi ei ole olnud, ma ei, ma ei ütleks, et, et oleks olnud mingeid olulisi olulisi pettumusi, võib-olla võib-olla üks niuke kriitiline, kui on, on enam-vähem praegu, mis puudutab kogu koalitsiooni edasiliikumist eelarvega seoses, et eks lubadusi sai jagatud nii nagu ikka ikka juhtub sutsu rohkem, kui selleks on reaalseid võimalusi ja siis kuidas kuidasmoodi formeerub, see formeerub, see lõplik-lõplik, eelarve, kelle huvid saavad kaitstud, kelle positsioonid, missugused varasemad lepped peavad ja ei pea on, on, on väga olulise tähendusega ja ka mina tajun siin praegu praegu olukorda, kus, kus kas või näiteks need punktid, mis on, mis kaitsepoliitikat puudutavad, kui, kui nende arvelt arvelt kiputakse tagasi tõmbama kompromisse tegema ja siis noh, eks see, selle sellega tuleb arvestada, nii et nii et vaatame, vaatame, elame-näeme, ütleme nii. Noh, jäävad ka huvitavad ajad tulevad, kuigi, aga kui tuleme nende valimislubaduste juurde. Pealtvaataja jaoks on olnud see poliitiku aasta esimene pool nii-öelda rohkem teil erakonna ehitamine, eks ju, teine pool on olnud nüüd see töökaitseministrina ja, ja, ja need, kes väga nagu kaitseministeeriumi töödest aimu. Ma noh, saavad aru mõnedest nii-öelda emotsionaalsetest asjadest, eks ju. Aga on kindlasti palju selliseid varjatumaid, üldsust, vähem huvitavaid teemasid, millega üks kaitseminister peab tegelema. Öelge selle valimistega seoses, kas teie enda valimislubadustes oli ka idee pronkssõdur Tõnismäelt ära viia? Ei olnud ja mida ma arvan, et tegelikult niisugust lubadust ma üldse ei mäleta? Ei programmilisel tasemel kirjapanduna, ühelgi erakonnal ega ühelgi poliitikul ehkki teema oli üleval ja positsioonid olid suhteliselt selged, aga, aga nii nagu siin ka ette heidetakse ühele ja teisele, et see oli nagu lubadus, mille, mille najal siis ratsutati valimisvõiduni või valimistulemuseni, et see ei ole faktidele otsa vaadates väga adekvaatne, see on niisugune tagantjärele tarkus. No see on tagantjärgi tarkus, aga ometi rahvale on jäänud mulje, et Ansip lubas pronkssõduri ära viia ja ta tegigi selle ära. Kuigi musta töö tegijad olid sotsist siseminister ja IRL, sest kaitseminister kas ei ole nii või? Ei asi on, ei, ei ole päris niimoodi, et ega seal seal pole musta ja puhast, mis, mis tegelikult oli, oli siiski tõepoolest tõepoolest koalitsiooni otsus sellele pinge kerivale monumendid ükskord niisugune lahendus leida, mis stabiliseerib olukorda Eesti riigis, mitte ei laseks ta eskaleerida igasuguste provokatsioonide kaudu. Ja selle koalitsiooni otsustuskindlus teda samm astuda oli kõige suurem väärtus ja kes mingit rolli mängis, see oli tegelikult teisejärguline, mis oli hea? Ma arvan, on tõesti oluline ja võib-olla ka koalitsiooni edasise kestmise jaoks oluline, et pärast seda, kui oli kabinetiistungil otsustatud, et, et sellega minnakse edasi siis mitte ükski asjaomane ministreid toonud. Et ettekäändeid, miks ta ühte või teist asja teha ei saa või miks te seda ei saa teha nii kiiresti. Sest me teame, et ega kõigis erakondades neid, kes oleksid selle selle samba rahule jätnud ja ega ma võin ausalt öelda, et kuni küll tõesti viimane viimane paar aastat olen, ma olen veendunud, et me ei saa enne rahu majja, kui see ausammas on sealt kadunud. Aga 50 aastat elasin mina selle ausambaga rahuneda, ei meenutanud mulle midagi positiivset, aga ma ei pidanud vajalikuks ka, et Eesti, Eesti rahvas võtaks, hakkaks järjekindlalt kõik ja okupatsioone meenutavaid mälestusmärke sihikindlalt ära vedama. Aga nüüd on niimoodi läinud ja mis puudutab edasist, siis ma arvan, et, et ei olnud selle selles ürituses, ei, ei musta töö tegijaid, kohtade tegijaid ja peaministrile tuleb lihtsalt au anda, et ta on suutnud niisuguse koalitsiooni kokku panna ja, ja seda ka tegude tegudega aga kinnitada ja ja selle eest on ta, ma arvan, ka kiidusõnad ära teeninud, nii et iseküsimus on nüüd, kas, kas. Populaarsuse tõusu on ju Reformierakond ära napsanud, kui palju IRL-ile Ansipi aupaistest veel järele jäi? Tolm maha langeb, ega siis, ega siis eesti rahvas loll pole, küll tema ikka pikapeale aru saab, kes, kes kes, kes on tegija ja kes ei ole, tegi ja kes on selle selle odavam väärsuse peal väljas ja kellel kellel, kelle peale võib kindel olla, aga pikas perspektiivis, nii et ma ei võtaks väga tõsiselt neid, neid, neid küsitlusi ja neid populaarsustabeleid, mõni inimene, nii väljapool poliitikat kui poliitikasse, see, see ongi nende tabelite ja populaarsustega liiga palju tegelema hakanud ja siis jääb põhitööks nagu vähe vaev. Te olete vist see, kes ütles, et et kui asjad on küll rahunenud, aga, aga tähelepanu kulub nüüd partei poliitilisele kasumivõtmisele, et et, et, et, et kaua me siis nüüd kiidame seda, et küll on tore, et pronkssõdur teises kohas all. Nojah, aga ega, ega ma ütleks niimoodi, et eks see parteipoliitiline kasumivõtmine ka, et no sellega ei tohi üle pingutada, aga mis tööaega, poliitikal ka oma loogika ja, ja eks, eks erakonna eksistentsi mõte on ju sellele, et olla võimul ja seda eeldab populaarsust, nii et ärme nüüd nendele erakondadele väga pahaks ka panema, kui nad kui nad väga pragmaatiliselt mõtlevad, pingutaks sellega ikka midagi, midagi sellele, selle õhu võngutamine või populaarsuse tagaajamise kõrval muud ka reaalselt ära teeksid. Jakobi soo, selle pronkssõduri teema võib olla viimaseks küsimuseks või et on igasugused müüdid ja legendid. Levivad asja kohta, eks ju, et kumba müüti te tahaksite, et me peaksime uskuma, et kas see, et valitsusasutus, raamatuks ja pronksiöö sündmused väljusid kontrolli alt ja rullusid iseenesest valitsusele kõiki ettenägelik sündmused kulgesidki neli kuud tagasi kindlast stsenaariumi järgi. Ja ma arvan, et mõlemad on mõlemad, on suhteliselt õnnetut õnnetud lahendused, aga neid on lihtne uskuda, et selles on nende hea võlu, on selles, et nad on niuksed, piisavalt seksikad, nendele tähelepanu pöörata ja spekuleerida et päris kindlasti valitsuses ei tahtnud näha mitte mingisuguseid rahutusi. Eks me mõtlesime, et rahulik peamine seadusega kooskõlas liitumine, väljakaevamised, langenute tuvastamine, siis koostöö nende kuhu lastega ja niisugune, noh, nimetame seda siis tsiviliseeritud lähenemist, lähenemine, et see leiab mõistmist ja me saame mingisuguse, rahuliku rahulikku, teineteise mõistmise, ehkki võib-olla mitte alati kõigega nõusoleku läbi mingi lõpptulemuse, aga see, mis välja kujunes, oli sellest oluliselt erinev. Mõnda riskime, aimasime ette mõneks ajaks lisaks me olime paremini valmis, aga mõneks ajaks ei olnud valmis ja mõnda elu külge võib-olla ka alahindasime. Nii et tekstid tolle õppida, aga eks see ole ka näha seda, et et valitsus siiski suutis ka kriitilistel hetkedel adekvaatselt käituda või ütleme, vähemasti enam-vähem adekvaatselt jätkuolukord kontrolli alt väljunud hetkeks. No viis kuud on möödas nendest asjadest, kas see veel nii-öelda kummitab siiamaani või, või on aegse Tõnism asjad ära unustada, mis, mismoodi teie igapäevast tänast tegevust toonased sündmused mõjutavad? Põhilises osas kindlasti mitte, aga eks eks teatud teatud taust ja foon on sellega loodud. Inimesedki tulevadki ligi ja võib-olla paljudel juhtudel tahavad rääkida rohkem porokk sõdurist, kui ütleme muust kaitsepoliitikast või valitsuspoliitikast, aga ma ei heida seda ju neile ka etta paistitega välja nendel sündmustel. Nojah, eks ma seal üks pikemaid olin selles seltskonnas, kes seal osales, nii et sellest vahest aga, aga aga ei, noh, see, see ju tegelikult ka, kui silmas pidada meie kaitsevõimet ja, ja neid suhteid, mis meil on vene föderatsiooniga, siis see sündmus ju iseenesest on, on üks väikene killukene või indikatsioon väga, ka väga olulisemate teiste sündmuste taas, mida, mida on kümneid kui mitte sadu ja me ei tohiks seda kuidagi üle tähtsustada, arvata, et see see parandas või halvendas meie suhteid kellega iganes, kas siis Eesti sees või Eestist väljapool. Aga ta muidugi jah, tõi ehedal kujul nii kodumaisele kui rahvusvahelisele avalikkuse ette see kogu see kogu selle suhete keerukuse, aga, aga sisulised probleemid on palju, palju keerulisemad kui sambad ja eks sama asi käib ka meie meie vabadussamba ümber, mis on ka natuke kaitseministeeriumi rida, niiet. No isegi päris vist. Jaak Aaviksoo, öelge miks vabadussõja mälestusmärgi konkursist ei saanud kunstisündmust? Ma ei oska öelda, siin on igasuguseid arvamusi avaldatud, ma võib-olla respekteeriksin kunstiinimeste seisukohta, et meil on selle monumentaalkunstiga, ei ole paremad ajad ja meil pole lihtsalt kunstnike või noh, ma ei tahaks nii-öelda ütleme nii, et meil ei ole parimad ajad, et võib-olla kunagi on olnud paremaid aegu ja ja, ja need 42 tööd, mis siis seal mis ju ka riigile avalikkusele nähtaval olnud, et noh, need, need olid täpselt niisugused, nagu nad olid ja ja valik sai tehtud, see soov juba eelmisel parlamendi koosseisul jõuda mingi lahenduseni oli üsna üsna selge. Hirm parduda, nagu siin varasematel kordadel on korduvalt juhtunud, tund oli, oli, oli suur, eks, eks sellest tekkisid ka teatud niisugused krambid ja pinged, võib olla. Ärge nüüd ka äpar tuge ja, ja öelge, et et tuleme viie aasta pärast uuesti kokku ja paneme 95.-ks aastapäevaks. Ei noh, ma arvan siiski, et õigus on, õigus on nendel inimestel Võtame ka seda, seda asja rahulikult ja, ja liigume, liigume edasi sellega, mis meil on. Kriitikat tuleb teha ja ma olen väga-väga tegelikult väga tänulik sellele avalikule diskussioonile, mis on olnud ja teisest küljest nendele noortele autoritele, kes on seda diskussiooni jälginud ja kes on, kes on näidanud üles väga, väga kahe suurt valmisolekut sellest korjata välja see konstruktiivne osa, millega edasi minna, aga, aga olen isiklikult ja, ja ma arvan, et seda seisukohta jagavad väga paljud inimesed, nii nii valitsuse tasemel kui Parlamendis kui ka kui ka väljaspool, et ja nii edasi võimupoliitikud, kes ütlevad, et jah, paneme selle püsti oleme ju niimoodi ei ole, ei ole, ma kui ma juhinduksin ainult võimupoliitikutest, siis, siis, siis, siis ma ei saaks oma tööd teha, et ma, ma arvan, et see töö, mis me oleme teinud ka avalikkuses nende seisukohtade kaardistamisel ja nende jälgimisel ja ja ikkagi vägagi sõltumatute inimeste seisukohti tasakaalustatud pilti pannes, kes on, kes on sõna võtnud kes, kes tõepoolest ei sõltu mitte mingil mingil määral võimupoliitikutest, siis siis me näeme, et see pilt ei ole kaugeltki ühte väravasse. Ajakirjandus ka ju ütleme Postimees ja esimese hooga oli väga entusiastlik ja tugines oma autoriteetidele pidas vajalikuks 200 viivituseta püstitama. Pärast pärast see seisukoht muutus ja see kõik, kõik need mullistused ja avaliku elu turbulentsid, need tuleb arvesse võtta, aga me oleksime pealiskaudselt, kui me, kui me mõningate nii-öelda veidi eksalteeritud eitavate seisukohtadega nüüd lõplikult kaasa läheksime, siis me ei suudaks Eestis üldse midagi korda saata. Nii et see liberdas tuleb nii ehk teisiti No ütleme niimoodi, et Ta ainult issand jumal teab mis, mis lõplikult ees seisab, aga, aga praegu ei ole siiski ühtegi niivõrd kaalukat põhjust silmapiiril või välja käidud, mis sunniks selle selle protsessi peatama või nurjunuks tunnistama ja pöörduma tagasi ma ei tea siis küll kuhu, aga, aga mitte selle projektiga edasi minema, kaitseministeeriumil on vastav vastav ülesanne olemas ja veel kord see noorautorite kollektiiv või õigemini üllatusena ma arvan, siiski väga paljudele kõik need kolm noort autorite kollektiivi Kespremeerituks osutasid. Need noored inimesed, ma arvan, arvan, tajuvad päris hästi seda, mis võiks Eesti vabariigile vabadussõja peale mõeldes oluline on, kuidas sellega edasi minna ja kui nad leiavad ka kunstilised lahendused, mis, mis ajapikku Eesti rahvale ja meie meie partneritele vastuvõetavaks osutavad. Härra kaitseminister, sügis koputab uksele. Peagi tuleb Eestil otsustada, kas jätkata Iraagis. Millise ettepaneku te ise olete valmis mõelnud. See on väga raske küsimus, väga raske küsimus, ma, olles käinud ise nii Iraagis kui Afganistanis, olen mitte endalt kui kaitseministrilt, vaid endalt, kui, kui maailma ja Eesti kodanikud küsinud, et mis me siin teeme, et miks me siin oleme ja mida me peaksime tegema, nähes kõike seda, mis siin sünnib. Ja kindlasti ei ole sellele mustvalget vastust, aga, aga ma juhinduksin selles selles otsuses siiski eelkõige sellest arusaamast, et nagu, nagu elus tihti ette tuleb, et valida ei ole mitte ja, ja väga hea lahenduse, vaid halva, veidi halvema lahenduse vahel, et. Et väga, väga ja enesekeskselt ja nagu ma siin varem rääkisin korporatiivselt küsimusele lähenedes on õigustatud küsimus, et mis me seal teeme ja kui meid sinna, kui meil seal ass sinna asja pole, siis tuleme sealt ära nii ruttu kui võimalik. Kui ma küsin küsimus, et mis saab paremaks tee, mis teeb see paremaks nende inimeste jaoks, kes seal Iraagis elavad, kellest kellest enamus soovib kõige rohkem stabiilsust konfliktide ja verevalamise lõpetamist ja ei soovi diktatuuri tagasi? Ei soovi tagasi neid aegu, kus valitses sadam ja kus, kus terroriterroriakte ei sooritatud, nii nagu muide totalitaarses Nõukogude liidus, aga inimesed sellegipoolest ei olnud õnnelikud. Tagalasse korporatiivne rahvas otsustab selle ise, kuidas edasi läheb. Lähen, ma kardan metsa, korporatiivne rahvas ei ole, ei ole täna, kui te peate silmas siit eesti rahvast, tähendab või peate silmas, ei, ma pean, siis ei saagi näha, et Iraagi rahval, Iraagi rahval, selle otsuseni jõudmine on väga raske ja seal puuduvad demokraatlikud traditsioonid, seal puudub teatud tolerants, mida demokraatia eeldab teiste arvamuste suhtes. Selle selle kergitamine on, on riikliku kultuuri edendamise küsimus ja, ja ma ei taha tõmmata Albu paralleele, aga aga, aga vähemasti ma ise olen mõelnud ka selle peale, et kui meie sisemised julgale, Kuu jõud ja suhtumine nendesse Eesti rahva poolt oleks oleks 90.-te aastate alguses olnud tagasihoidlikum ja meil oleks tulnud ka silmitsi olla füüsiliste konfliktidega relvaga kasutamiseni erinevate maailmavaadete vahel, olgu see siis siis ida, Ida-Virumaal võib-olla pea ümber, et ja, ja kui siis meie sõbrad oleks ütelnud, et las nad tulistavad seal niikaua, kuni kuni püssirohtu jätkub, et mis see meie asi on, siis, siis, siis ma ilmselt ei oleks seda seisukohta mõistnud heaks kiitnud. Iraagist ma väga väga väga loodan, et et need signaalid, need signaalid kõikide partnerite poolt, kes seal koalitsioonis on selleks, et lõpetada see missioon nii ruttu kui võimalik sõjalise missioonina andes andes siis tasapisi seda võimu üleilmselt. Ta sünnis enne 2000 üheksandat aastat, et see on mõistlik, väärib toetust. Ja seetõttu seetõttu kõike seda kõike seda arvesse võttes. Ma ma arvan, et me läheme taotlema ka Eesti tagasihoidlikule või ühe rühma tasemel panusele pikendust sest sealt sealt rahatulek oleks, oleks raskemini põhjendatav ja ma arvan, ei, ei, ei, aitaks kaasa selle probleemi lahendamisele, mis on kindlasti meie huvides, et Lähis-Idas oleks liikumine stabiilsuse pooles, ehkki stabiilsuse endale on ilmselt väga pikk tee. Saaks proportsionaalset võtta, siis võib-olla ühe mehe kaupa võiks hakata tagasi kutsuma. No eks ta unes Prühm olema täiskoosseisus kohal, eks nii päris ei saa jah, et võtad ära, võtad ära ühel hetkel kuulipildur ja siis võtad ära, võtad ära soomukijuhi ja niimoodi, aga aga tasapisi sealt välja tõmmatakse, regrupeerumine toimub ja ütleme, ütleme siin ka lätlased, leedulased, kes on olnud nendes piirkondades, kus julgeolekupositsioon on palju parem olnud, siis eesti vastutusalal, et, et need on oma kontingenti vähendanud ja jätnud järele vähem inimesi ja selles suunas liigub, liiguvad kindlasti ka kõik teised riigid, aga aga need suuremad riigi kui Eesti isegi suuremad riigid kui Eesti, aga veel kord, see on väga, see on väga oluline. Me oleme, Me oleme selles niinimetatud tatud tulises kolmnurgas seal Bagdadi lähedal ja, ja miks me seal oleme, miks me ei ole kuskil kuskil, kus on väiksemad riskid, see on omaette küsimus. Siin võib ka nii poolt kui vastuargument olla, et kas, kas me peaksime hoidma kõige kõige käige osanud hommiga ära? Jah, ei, ma ei, ma ei tea, kas pane keegi küsimus püsti, et, et noh, et kui te nüüd ära lähete, siis ameeriklased arvavad, et me oleme neid reetnud või vastupidi. Et nii, nii lihtne see ei ole, et me meil tuleb ära minna seal, kui, kui meie ära tuleb, pikemas tiivis aitab lahendusele kaasa mitte takistusele lahenduse saabumist, ma arvan, see võiks olla see põhimõte ja, ja kohapeal käies vaadates, vaadates seda, seda situatsiooni, rääkides inimestega ma arvan, tekkinud selline teine, teine pilt, et jäävad vähemaks emotsioonid ja, ja, ja on võimalik mõelda, et mis, mis võiksid olla need sammud, kuidas edasi liikuda selleks et need inimesed seal ei tulistaks üksteise pihta. Kuidas saavutada seda, kuidas saavutada seda pöörduksid välismaise valitsuse vastase toe vastu lähtuda Süüriast Iraanist või, või, või minu pärast Põhja-Kurdistani, Türgist või kust iganes, et siis on väga keeruline ja emotsionaalsed hinnangud siin ei aita ilmselt kohalike inimeste tulevikule palju kaasa. Te olete ise Iraagis Afganistanis käinud, siit vaadates on kuulda seda, et meie kaitseväelased peavad välismissioonidel juba mitmendat raksu. Et kas teile ei tundu, et Eesti sõdur on väsinud välismaal teenimisest? Ma ei arva, et, et seda võiks nii-öelda, seda väsimust nende inimeste silmist ka sõnadest ei kajanud, kui ma nendega kohtusin nii Iraagis kui Afganistanis. NATO raamides on ka aga kokkulepe, et kaheksa protsenti maavägede koosseisust võiks olla missioonidel väljas neid konflikte, kus, kus on vaja relvastatud jõudu olukorra normaliseerimiseks või stabiliseerimiseks ehtida, selle üle võib vaielda, et mis on siis, mis on siis rahu tagamine, mis seal stabiliseerimine, mis on sõda. Et ja me oleme selle oma 250 sõduriga selle piiri peal ja ma usun, et me oleme suutelised ja et ka Eesti pikaajalise kaitsevõime ülesehitamiseks sellise taseme säilitamine on, on mõistlik. Aga jah, tõsi on, on inimesi, kes on seal käinud üks kord, kes ei soovi sinna kunagi tagasi minna ja on inimesi, kes on käinud seal kolm korda ja soovivad võimalusel veel kord tulla, nii et nii, et inimesi on erinevaid, hinnanguid on erinevaid ja, ja ühe vitsaga siin kindlasti lüüa ei saa. No ma olen aru saanud, et, et teie enda soov on siin mõne paari-kolme aasta jooksul välismissioonil viibivate kaitseväelaste arvu tõsta 250 pealt 450-ni Ei, see on jällegi jällegi ma nimetan seda ajakirjandusega mürakse valgelt lugesin seda ja see on see jah mõnikord mõnikord inimestele ütlema, et, et mõelge natuke enne, kui te kirjutate, mis te tahate saavutada. Ja meil on, meil on plaanitud ja nii on ka valitsuse kabineti otsus hoida seda taset 250 juures. Nüüd tõsi, me oleme 2010.-ks aastaks lubanud koos kolme balti riigiga valmistada ette veel kord niukse balti pataljoni ruumemale saadaksime 250 inimest ja need peaksid olema niisuguses ettevalmistus, et neid võib kuskil kasutada, kui tõesti peaks vaja minema. Ja see on poole aasta jooksul 2010 alguses, mis tähendaks seda, et kui neid tõesti peaks vaja minema, siis, siis võib tõesti juhtuda, et sellel 2010. aasta esimesel poolaastal on Eestist oluliselt rohkem, noh eeldatavasti siis kuni 400 inimest väljas missioonidel. Aga see ei ole meie eesmärk ja see, see väljale, kui nii võib öelda, on tõepoolest 210, esimene poolaasta. Selle põhjendus on tegelikult see, et meie balti koos kaitsekoostöö tugevdamine on, on väga, väga oluline prioriteet, kui me peame oma tegelikku kaitse suutlikkust siin Baltikumis silmas. Et kui me ühiselt suudame tegutseda ühise, ühiselt ühiselt nii-öelda võidelda, siis, siis see on ka meie potentsiaalse vaenlase jaoks üks väga-väga tõsine signaal, et, et tegemist on tõsiste tähist riikidega. No siis on jälle üks õppetund teile kui rohelisele poliitikule, et, et kuidas ajakirjanikega suhelda ja, ja milliseid numbreid välja anda. Jaak Aaviksoo kahjuks. Kolm minutit on jäänud saate lõpuni. Aasta tagasi astusite Isamaa ja Res Publica Liitu. Veebruarikuus vabastati täid alles rektorikohast ja olete olnud nüüd kaitseminister. Vanasti armastati inimesi jaotada lüürikuteks füüsikuteks. Öelge, kas poliitikas on parem hakkama saada lüürikul või füüsikaga? Eks sinna ole mõlemaid vaja, aga mina ilmselt suudan seda füüsiku füüsiku põhjaga poliitiku rolli veidi paremini täita, kui hakata luuletajaks ümber kehastuma. Mis tänane päev toob? Aga tänane päev on, meil paistab ka tartus, malevlane, Tartus paistab ka päike igatahes soe ei ole ja, ja ilmateates ütles, et läheb, läheb veelgi jahedamaks, eks koduseid asju on palju, mida teha vaja on? Jaa, jaa. Kui tuleb ju puhata ka, et esmaspäeval uuesti Tallinnas peale hakata. Kas ühele 53 aastasele mehele sport on kontimööda veel vä? Vähem kui võiks. Selge Jaak Aaviksoo, aitäh, et olite nõus tulema pühapäeva hommikul jutusaatesse mõned asjad selgemaks ja, ja taustast lahti räägitud. Soovin edu ja, ja ilusat pühapäeva aitäh aitäh küsimast. Stuudios oli kaitseminister Jaak Aaviksoo, minu nimi on Margus Saar. Selle saate kordus on täna pärast südaööd. Soovin kõigile kaunist nädalavahetust.