Ma mõtlen, kuidas ma püüan kirjeldada seda olukorda, kus ma olen. Siin ei ole võimalik olla. Kui tuleb niuke korralik inimene siis ta näpud hakkavad kohe sügelema, hollandlane kaob ruttu midagi paika panna, aga noh jah, aga kirjelda, kus sa siis oled, mis siin toimub? Võib-olla kõige paremini ja annab seda edasi üks pilt, mis minu ees avaneb, selline ruum, piklik ruum. Seina peal on selline nõukogude aegne stend, sisenesin rappa vajunud sohva ja sohva kõrval pruun kapp. Kapi peal on, mulle tundub, et tehislik taim poti sees ei ole päris taim. Ja selle kõrval istub üks mees, sinises mantlis ja kirsadegajat on sama suur kui see pott ja teistsuguse kapi servale siit vaadates tundub, et ta loeb või midagi teda seal teeb. Vaatab enda ette või anda vanamutt. Ühesõnaga selline ruum, mis on täis kola. Ta on nagu selles mõttes kellelegi garaaž või selline töötuba. Siin on liimib otsikuid, ajalehetükke. Üks tõmbekapikene on siia tehtud, kust läheb aknasse mingisugune toru. Laua peal on vanamutt, väike pliiatsikarp. Ühes pliiatsitopsis paistab koera pea. Ühesõnaga selline ruumise ruum asub sellises majas, kus, kus selliseid ruume tundub, et on veel, tundub, et siin majas on omamoodi meeldivad segased inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas nii palju toredaid inimesi selles mõttes huvitavaid inimesi on sattunud ühte majja. Mina olen siis Andri Luup. Me istume nukufilmis ene Mellovi töölaua taga. Räägi ene, milles sinu töö siis seisneb? Kes sa oled? Ma olen täiesti tavaline Ene Mellov ja minu töö seisneb selles, et ma aitan valmis saada ühel nukufilmil. Ma ei tea, kas sul on või ei ole, aga ilmselt ma oletan, et sul ei ole nimekaarti. Ene Mellov nukufilm, aga kui sul oleks nimekaart, siis mis sinna Ene Mellov ja alla oleks kirjutatud, on see? Jah. Ma ei tea, mis seal, mis, mis sa arvad, mis oleks? Muidugi, mul ei ole. Emaili ka ei ole midagi, ei ole, autot ei ole ja aga mis sinna siis võiks kirjutada. Ja ametinimetus on Ene Mellov valmistab nukke. Noh, aitab küll, siis, siis võib juba igaüks ise mõtelda, et kui abi. Mis veel, on ju igast autoabid, igast asjad aga ei, nukuvalmistajakunstnik. Ma arvan, et ma olen natuke ikka kunstnik ka, et et see on kutsumus. Kunstnik nukuvalmistaja. Ma ei tea, see nimi on nii välja mõtlemata, sellist ametit pole olemas. Jah, see Ene Mellov, kes ei tea, mis amet tal on, selline kentsakad me peame olema, sest. Ma arvan, et niisugune väga-väga ratsionaalne ja niisugune noh, ütleme piirides olev inimene, tal on siin natuke paha olla, ta ei saa, ta ei saa seda, seda nukku ega seda filmi teha, sest ta hakkab muretsema liiga palju. Aga meie, me ei tohi muretseda, meie peame, me peame elama. Me Me oleme. Jah, me oleme selles nuku kambas ja selles filmiga hambasse on nagu perekond, saad aru, sugulased, sugulased. Nii, ja nüüd minu küsimus selle pika jutu tulemusena seisneb selles, et miks siin majas ei tegeleta millegi kasulikuga, näiteks nagu rauasulatamine, energia tootmine või miks ei tehta siin tiivikuid, millest saaks toota ökoenergiat. Miks te tegelete selliste asjadega, millest ei ole inimesel mitte mingisugust kasu, kuidas ta neid tarbib? On küll kasu, kuidas ei ole. Kui me siin teeme ikkagi ühe filmi valmis ja õnnelikult esilinastusel, näitame seda ja siis on see väga kasulik. Minu küsimuse tagamõte oli kusagil seal, et kui ühiskond meie ümber tundub tegelevat selliste asjadega rohkem, millest on reaalne käega katsutav tarbimiskasu, siis nukufilmil justkui käegakatsutavat väärtust või kuidas seda öelda ei ole. Mina leian isiklikult, et see on väga ilus, et selliste asjadega tegeletakse, mis justkui esmapilgul ei avane või on absurdsed, aga et kas sinul kui nukumeistril on olnud raskusi kohaneda ka selle ajaga, mis tundub, et on üsna asine? Mul on niisugune tunne, et vaat siin ma jään küll natukene selle jänni selle vastasega, sest mulle tundub see nii loomulik, nii normaalne ja nii seegi natukene, isegi mitte selles mõttes tavaline, vaid vaid iseenesestmõistetav. Et ma siin olen ja et ma kõike seda, mis ma siin iga päev pean tegema, et ma teen ja ma ei tea, kas elu on film mida me elame, aga mina ei suuda enam mõtelda, et ma teen mingit asja, mis mis ei ole asine, see on, see on minu jaoks niivõrd igapäevane ja samas mitte mitte halvas mõttes, vaid, vaid igapäevane selles mõttes, et nagu ma hingan, nagu ma söön, nagu ma joon. Nii ma teen oma tööd, see on minu töö, eks, aga muidugi mõni ütleb, mängid seal nukkudega? Nojah, muidugi mängin, aga, aga see ongi asine asi, see on ju tõsine, tõsine küsimus, kas ma suudan või suuda, kuidas ma, ma koostööd teen, kuidas ma kaaslastega suhtlen, kas meil on üksteisele oma tööga tööd tehes midagi ütelda? See on kõik asine väga esine. Vahel, kui ma oma lastega räägin, et teen seal seda ja teist ja neid nukke ja siis nad kellus vahel vaatavad mind natukene natukene niimoodi omapärase pilguga nad vist mõtlevad, et nende ema on terve elu mänginud nukkudega, et teed, äkki võiksid ikkagi midagi asisemaid teha, vahel noh, ütleme, kui on tekkinud palga suhtes mingi, et miks te nii nii ja nii palju ei teeni kui need, kes nii ja nii palju teenivad. Et siis, ja kui ma siis neile ütlen, et teate, aga mul on närvid korras, ma lähen tööle, ma olen, ma lähen rõõmuga, ma lähen, jään hiljaks, aga ma lähen rõõmuga ja ja kui Maret muga riidleb, siis ma nii pean tast lugu, et, et muidugi ta tahab, et ma kell üheksa tulen ja hakkan seda omaasist asja tegema. Aga see on ju kõik selline normaalne, et me Maret hoolitseb selle eest, et nukk saab töösse ja et ma seda teen ja ja mina hoolitsen selle eest, et Maretil oleks hea tuju ja püüan siiski, kui ma hiljaks jään, siis püüan seda kuidagi nagu tasa teha, Etmed, et teen midagi muud, võib-olla, mis selle Maretile ja tuju teeb, et see tähendab sedasi pugemise mõttes vaid vaid see on, et me samas need asised inimesed hoolitsevad üksteise käekäigu eest ka, eks, et me, me tahame millegipärast. Me ei anna endale aru, aga ma arvan niimoodi, et me teeme neid asju, olgu nad asised või käegakatsutavad või mitte. Aga meil on siin sisse nagu pandud niisugune üks mootor, mis jaguneb kõigi meie vahel ära, et kui, kui see üks kruvikene liiga hästi ei tööta, siis hakkab logisema, et see on meie asisused. Me siiski veame nagu üks vedur ühte rongi, eks mina ei tee vahet, kas näiteks mulle väga meeldib tänavapühkija, ma imetlen neid tänagi, ma vaatasin, üks mees, luud käes, pühib, teeb sammu, pühib teisele poole chow ja niimoodi kujutad ette, on see siis, on see, mis on siis on nagu näid näib oleva asine. Aga mida ta mõtleb sel ajal, kui ta pühib, ma ei tea, tal võib-olla võib-olla ta läheb õhtul koju ja kirjutab mingi loo valmis, kust ma tean. Et tegelikult ei ole ühtegi asja, mis on asised, ma, ma ei ole nõus, ma tõesti ei ole sellega nõus, ma arvan, et igale inimesele on antud oma asi teha. Kas ta on natuke vähem asine või rohkem. Ja kui see inimene sellest on õnnelik ja, ja ta öösel magab ja ja ta närvid on mõnusad, ütleme siis, teeme oma asja, teeme lihtsalt, me teeme seda ja ja see on meie elus on meie hingamine, see on meie kulgemine kuskile edasi ja läbi nende vahendite, mis meil lubatud on, eks. Et asi seid asju ei ole olemas? Ei ole mitte mingil juhul minu minu jaoks. Ma ei tea. Ma ei saa teiste Eesti rääkida, ma saan seda öelda, mis ma ise arvan asjast. Jah, asi asjad on päris hea asi, asi. Olen tahtnud sinult juba mitu päeva küsida, et kas nukul siis on ka sisu olemas. Muidugi on, tähendab, minu jaoks on nukul alati sisu olnud, aga nuku sisu on üks asi on materjal, eks see on niisugune noh, selline füüsil ta ei ole nagu selline iseloomu näitav sisu. Aga kui nukk valmis saab, siis tal peab ju olema iseloom, tal peab olema midagi ütelda. Tähendab, kui nukk on niisama seisab ja on tuim siis tal, ma arvan, sisu puudub, aga aga kui see tegelane, kes valmis saab, on võimeline seistes midagi ütlema, lihtsalt ta isegi tarvitse midagi liigutada, vaatad talle otsa ja ta sulle midagi ütleb, siis, siis tal on sisu, igavest elu, ma ei tea, kas nad ootavad need nukud, aga aga hing niinimetatud hing peab olema igas nukus, mina igal juhul eelistan neid filme, kus, kus hing on võimalik siiski sisse puhuda. Aga paraku on vahel sellised filmid ka, kus on tõesti vaja massiga lüüa. Ja siis siis see hing ei ole mitte selles ühes tegelases, vaid on massis ja, ja see mass, vaat siin ongi, et nukkudega saab niimoodi, et massiloning ja üksikul nukul on hing. Ja see oleneb täiesti režissöörist ka, et mida ta selle hingega nagu peale hakkab, eks, et et kas ta oskab selle nukujuhtide abiga panna tegutsema niimoodi, et ta mõjutab tõesti väga lühikese ajaga vaatajaid filmivaatajat vahel see ei tule nii hästi välja, aga aga ma arvan, et selle poole ikkagi. Me püüdleme kõik siin, et et me tahame hingestada, me, me tahame, see Ani meerimine, see on ju hing, eks sealt tuleb see sõna animatsioon ka. Et eks me ikka tahame selle hinge sisse puhuda küll. Et kui see, kui see midagi ütleb, siis on hing, aga kui ta jätab ükskõikseks, siis mõtled, et kas on või ei ole või. Aga inimestega on ju ka niimoodi, et vaatad, mõni on niisugune ei ütlegi midagi, aga hing on kõvasti sees. See on, see ei ole inimese süü, et teine on niisugune, et see hing on kuskil nii kaugel peidus, et sa isegi natuke nagu ei märka, et kas seal on või aga ilmselt ikka on, jah, on ikka. Aga nukust peab olema jutumärkides, aga, aga hing peab olema. Meil oli Rihol siin kunagi, ta tegi ühe filmi, hing sees, et seal oligi, küsimus oli Tammsaare järgi, oli Tammsaare. Appi noh, ütleme lugu ja, ja oli oligi dialoog, et kas nukul on hing sees p ole hinge sees, siis õde ütles, et on, paneb ju silmad kinni ja teeb lahti. Vend ütleb ei ole. Et noh, seal oli ja seda me pidime ka ingestama, see oli väga keeruline ülesanne, tookord. Ma ei tea, kuidas kuidas sellega on, kas ta on inimestele sama mõju, aga me püüdsime seda hinge sinna paigutada küll. Kui nukul on selline sisu olemas, siis kas sa mõnikord kõnnid tänaval ja vaatad inimesi või ikka sageli inimene märkab teist inimest kasvõi eemalt kas siis mõtled nendele inimestele ka, kui nukkudele või, või kus neid ideid ja kõike seda ammutud, et kas inimesed on ka sinu ümber vahel nagu nukud? Ma kahtlen, ma ikka inimesi nukkudeks ei taha nagu niimoodi nagu pidada. Aga inimesed panen ju see bussi ja jalakäija inimene, minul autot ei ole ja ma ma elan hästi palju inimeste keskel ja mulle tõesti meeldib inimesi vaadelda, ma teen seda niimoodi salaja, mul on selleks oma kindel nipp, mul on üks kübar peas, armastan kübarat kanda ja selle ääre alt ega mu silmi eriti keegi ei näe ja siis mina saan väga rahulikult ümber ringi vaadata ja ja vahel on näiteks mõni nukk, keda on vaja teha siin mõni aeg tagasi juba tükk aega tagasi, tegelikult oli Riho Undi filmis oli vaja üks tähtis tegelane teha ja ma ei teadnud, kuidas ma polnud nagu õieti tähele pannud, see oli meesterahvas ja seal tuli habet teha ja igasuguseid niisugusi natuke jälgida, kuidas silmad ja kortsud ja mingid. Ja siis ma küll nägin ainult mehi niuke sedasorti, selles vanuses teatud vanuses ja jälgisin, millised nad on ja ja inimesed on abivahendid. Paraku häbi öelda, aga mis teha. Ja kuna nukk on, eks ole märk või selline noh, selline inimesest kokkupressitud sümbol, siis, siis tuleb vaadelda inimesi ja, ja inimesed on ju võrratud, miks mitte neid vaadelda ja mul on kõik võimalused selleks ma olen vaba, ma võin seda teha, kuna ma ei sõida autoga, ma näen neid palju. Ja nad on nii huvitavad ja ma olen kindel, et nad mõjutavad kindlasti mõjutavad minu tööd. Ma mõtlesin eile sinu peale ja tabasin end üllatava mõtte pealt, et et sa oled ise ka nagu nuku natukene. Olen jah. Et sul on ka sellised säravad silmad ja siis iga kord, kui sinuga kokku saada, et siis tuleb sellist mõnusat nagu energiat, mis mis on selline energia, mis nagu annab hästi tuge ja siis siis ma mõtlesin, et sellist energiat tavaliselt kohtab nukufilmides ja, ja vahel ka multifilmides animatsioonis, et seal tunduvad olema sellised tegelased, kes siis kuidagi suurelt rõõmustavad või suurelt kuidagi on, et nad on nagu sellised energilised ma ei oska seda isegi paremini selgitada ja siis ma mõtlesin, et, et sa oled ka natukene nagu selline tegelane. Vabandust, et ma niimoodi üldistan sind või lihtsustan, aga kas, kui ma sinu käest energiat ja, ja sina panete oma energiat nukkude, siis, siis kas sa saad sellist samasugust energiat vastu ka oma nukkudelt? Noh, ma ei tea, millist energiat ma võiksin välja anda, aga ega lõpuks mõtleme selle peale, et kust see energia üldse tuleb, eks. Nii et vaevalt see nüüd minust väljub, et ma ise arvan niimoodi, et see ikka antakse kõrgemalt poolt. Ja usun sellesse väga palju ja hommikul ikkagi ärgates ma mõtlen just nimelt, et tulgu see energia minul minule minu sisse mis ei ole minu oma, aga saab sellest hetkest, kui ma olen valmis seda vastu võtma. Et siis siis on see minu energiaga, mitte ainult minu, ma ei saa seda enda sisse jätta, sest see see lihtsalt liigub ja sa küsid, kas ma saan vastu, muidugi ma saan, sest energia käib ringi. Ja kui ma oma nuku ütleme õnnelikult lõpetan, siis igal juhul ja ma näen, et see on välja tulnud, siis mina saan, muidugi nukk võib mind täiesti toita, see on nagu inimenegi. Et ega siis mina küll enda peale ei julge öelda, et ma mingit energiat kuskile paiskan. Ma arvan, et see on kaks inimest, kohtuvad siis on peegel, üks näeb ennast teises ja, ja mina näen näiteks ennast, kellega ma parasjagu juttu ajan või räägin näiteks sina võid olla minu peegel, et et see on niisugune salapärane olukord, eks, et et kui ma ei ole kade ja ma ei, ma ei hoia seda, mis minul on. Ütleme jumal ikkagi annab mulle minu päeva ja minu hommiku ja minu energia ja kui ma seda oskan niimoodi ilusti nagu kasutada või pean sellest lugu, siis ma kujutan ette, et see energia hakkabki kuskile mujale ka liikuma, et et ja mina saan sinult energiat, sina saad minult ja see on meie ühine energia, ühine ruum, ühine õnnelik olemine näiteks või, või ühine kurbus või, või ükskõik mis. Aga kui, kui ta on ühine, siis sellest võib rõõmu tunda, olgu ta isegi kurb või masendav, teinekord midagi, aga see energia missugune see ei ole minu oma. See ei ole üldse minu oma, mina kasutan seda. Ja nukk ei ole ka minu oma. Ja ja nukk jagab selle energia mis on paljude inimeste nagu kogum, eks hakkab seda välja paiskama ja seal. Selge, et kui me ei pane uksi kinni siis me ei ole üksi. Me teeme nad lahti, me võime välja minna ja, või võidakse sisse tulla ja see on energiaga ka, ma teen oma südame lahti. Palun. Ma ma rõõmustan alati. Sinna voolab igal juhul midagi niisugust väga ägedat. Mulle nii meeldib see, kuidas ma täitunud ja siis siis ma hakkan, lähen natuke närviliseks teinekord, sest seda on nii palju, et ma, ma lihtsalt pean selle ära jagama ja ma ei, ma ei tee seda üldse ise, see, see liigub. Kui anum on täis kuuse, siis näiteks vesi voolab, kuhu ta siis läheb, ta hakkab üle ääre ajama, läheb igale poole. Nii on energiaga. Ma käisin jõulude eel, käisin kaubamajas ja läksin laste mänguasjade osakonda, tahtsin osta kingitust ühele lapsele ja kaubamajaosakond oli tohutu suur. Ja mulle tundus, et seal ei ole pääseda kingitus sellepärast et kõik need mänguasjad ei ole mänguasjad, ei näinudki ühtegi mänguasju ega ega nuku ega tundus, et seal ei ole midagi lihtsat enam, vaid et kõik on hästi keeruline ja samas tundusid need mänguasjad on tänu sellele kuidagi, et nad on keerulised, on nad ühtlasi ka väga kurjad kuidagi. Ja lõpuks ma leidsin miskit ainult ühes sellises nurgataguses riiulis, kus oli pandud mingi väike tühine auto plastikust ja see oli lihtne ja siis selle maa ka soetasin ja ta oli ka väga odav, sest ta ei olnud keeruline ja tundus, et valmistajad ise võib-olla peavad seda mõttetuks või kauba väljapanijad ja siis selle ma ostsin. Ja minu küsimus on see, et miks mänguasjad on selliseks läinud ja kas nad on kas nukud või mänguasjad üldse on ka sinu ajal teinud läbi mingisuguse arengu või millised olid nukud siis, kui sina tulid nukufilmi või esimest korda, mäletad nuku üldse? No nukke ma ikka mäletan enne nukufilmi ka, aga ma pean ütlema, et nüüd küll võib natuke ära imestada, kes mind kuulab, et, et kui ma olin laps, mina ei mänginud nukkudega, ma, mul ei olnud mingit lemmiknuku, ma isegi valeta kunagi. Jah, mul mul ei olnud huvi nukkude vastu ainult nii palju, et kui ma olin natuke suurem, et tegime kuskil võib-olla esimestes klassides või kolmandas või neljandas et siis oli üks üks mingisugune aeg oli, kus meie minu meel oli kord küllalt suur korter, et siis ema-isa olid tööle, et siis me tegime nukuteatrit? Jaa, jaa. Ma mäletan, et ma tegin mingitest kaltsudest või ma ma nagu tegin mingeid nukke, see oli mu esimene, mäletan, see on mul meeles, et ma midagi tegin, mida täpselt ma isegi ei mäleta. Mul on niuke lühike mälu. Aga, ja muidugi nukud on muutunud. Kui ma nüüd alustada mõtelda nukufilmi tulekust. Ma olin 26 aastane väga kaua tagasi, et siis olid nukud natukene nii sugusemad, abstratsemad einell, silmad tilkunud ega, ega ei olnud selliseid materjale, mis meil praegu praegu käsil. Siin võimalused on tohutult suur muudatus. Kõik vooliti näpu vahel ükshaaval teadja käed ja kui olid näiteks puidust film, see oli minu esimene üldse soss-sepp, siis oli üks hästi tore mees. Nimelt Peeter Künnapuu, tema meie Villem Künnapu, kuulsa arhitekti isa, ta oli hästi tore, Ma mäletan, ta oli mul hea sõber ja mammale Ta on, kuidas ta voolis, kuidas ta seda nuga hoidis ja, ja mida ta sinna sisse pani, et ise ta oli omal ajal tahtnud lenduriks saada ja siis istus seal laua taga ja voolis neid nukke. Siis ma mõtlesin, et imelik mees istub siin ja voolib, aga pärast ma sain aru, tema oli mu suur õpetaja selles suhtes, et mitte ta ei näidanud, kuidas nukke teha. Tema suhtumine oli mulle natuke ehmatav, sest mina olin seal niisugune täiesti võõras kala, vales basseinis. Ujusin, ma ei saanud üldse aru, maa kartsin hirmsasti, mul oli tõesti nukkude vastu suur hirm, aga samas nii kõva tõmme ja huvi, aga kogu aeg värisesin see sisemiselt. Et ma mõtlesin, ma ei saa iialgi neid hakkama ei oska, ma ei oska. Nii kartsin, et mind aetakse minema, et ma mul ei tule välja ja sisse, Peeter Künnapu tuli hommikul, pani suitsu ette, siis tohtis suitsetada, igal pool istus mu lauanurga peal ja küsis, et noh, et kuidas siis hommik ka algas või ta küsis hommiku kohta, mõtlesin, räägib, et me teeme siin nukke. Aga see oli nii tore, ta viis mu hommikusse ja ta näitas, see oligi minu nukufilmis minu, minu eluhommik, sest ma siis alustasin seda karjääri, mis ma siin nüüd nagu karjäär on küll tore sõna ja et noh, ütleme seda, seda elu ma ikka olen terve elunukke teinud, tuleb välja. Aga, aga kui toreda oli ja, ja siis ta läks, istus oma laua taha ja hakkas seal meisterdama ja kuidas tal olid kõik minu laud on, siin, on näha suur segadus temal olid kõik asjad reas niimoodi, ta oli nii täpne, kõik puhas. Samas ta tegi nii fantastilisi asju, jube hea skulptor ja siis olid asjad olid nagu teistmoodi nagu nagu lihtsamad. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks meie nukud on läinud. Aga mina ei tea, minuga on küll vist midagi valesti, et vahel ma mõtlen, et need mitteliikuvad näod võib-olla isegi on minule natuke lähedasemad. Sina õppisid minu andmetel arhitektuuri. Kuidas juhtus, et sinust sai nukukunstnik nukumeister. Kuidas sa sattusid nukufilmi? See ei olegi väga keeruline. Mulle meeldis õppida arhitektuuri, ma maad tegelikult tunnistasin natuke skulptuurist ka, aga ma mul puudus igasugune ettevalmistus üldse, et kunstiinstituuti tol ajal oli see Erki, kui ma astusin. Ja siis vaadati mu klassitunnistust ja öeldi, et vohh, et mis teie, ärge siin muid asju hakake õppima, et minge arhitektuuri, et teil on füüsika ja mata on nii head ja ja mina olin kohe, ma olin ju Kehrast, ma olin ju maalt, ma kartsin esiteks kõiki inimesi. Ja, ja samas ma uskusin kõiki, kes mulle juba mingi ametnik kõrge ametnik ERKIs ütleb, mina olin täiesti kindel, et otse loomulikult ma lähen arhitektuuri õppima ja ma ei kahetse, ma olen väga rahul, sellepärast et see oli just õige asi, mida ma õppisin, kuigi mu nagu nagu ma loobusin sellest arhitekti tööst ja ja mõte oli selline. Ma mõtlesin, et kui mul on pere ja mul on lapsed, et siis nii tähtsat asja ma teha ei suuda, et, et see oli liiga suur vastutuse. Nii suured majad ja kui ma panen akna täitsa valesse kohta või katus on mingi imelik, et mul mulle tundus, et mu südametunnistus hakkas millegipärast tööle. Ma mõtlesin, et ei, ei, et ma ma ei tohi, ma ei tohi seda sellist asja teha, et ma ma ei tea, nii, ja samal ajal kui ma mõtted selliselt ma juba töötasin arhitektina natukene aga siis olin ma, mul oli siis üks tütar sündinud, saale oli ja, ja Elbertuganud sattus tulema meile koju, elasin koos oma ämma ja äiaga. Ja minu ämm, kunstnik Siimaskop, tema oli kuulus lasteraamatute illustraator, meelitas Elbertuganovi end külaskäigule. Tähendab, tema ei meelitanud, aga Elbertuganov arvas, et äkki minu ämm võiks olla ühe filmikunstnik. Aga ämm nagu ei tundnud suurt huvi ja siis tema jälle olin natuke edev ka ja tahtis näidata kuulsale filmi režissöörile, et mida tema minia oskab teha ja mina olin Saarele teinud mõningaid mänguasju, ma tegin talle tegelikult kõik mänguasjad ise. Ja, ja see oli nii nalja, ma nii häbenesin, ma mõtlesin, ma parem vajuksid põrandast läbi, et ma olen, ma mõtlesin, et õudne, mis ta nüüd teeb ja ma olin vist ma ei tea, mis värvi. Ja siis kanti vaatas neid asju ja ütles. Et tulge meile nukufilmi tööle, et meil on just vaja ja sööks, minu nukk sobis ühe filmi tegelaseks ja ma arvan, et ma olen lihtsalt mingi õnnetähe all ikkagi sündinud küll, sest see, mida ma tegelikult tuli mul nukk juba siis sees selle aja peale näiteks kui ma õppisin arhitektuuri, ma ikka käisin ju palju raamatukogus ja tol ajal nii palju kui neid ajakirju siis näppu sattus, lehitsesin ja vaatasin ja nii kui mõni nukk kuskil ääre peal istus, oli kõik muu projekteerimise mõte kadunud ja ma kohe sisenesin nukumaailma, et ma, ma tean, et tegelikult ma, ma pean tegema nukke ja ma pidin neid tegema. Ja näiteks diplomitööks ma projekteerisin, lihtsalt valisin ise, keegi kunagi polnud varem teinud, ma tegin nukuteatri ja see oli mulle ka, miks ma selle siis tegin, nukud olid ju seal, et mul oli vaja nukkudele teha mingi kodu, mulle mul oli, see on hullumeelne, aga, aga ma olen nukuinimene ja midagi pole teha. Ma arvan, et, et lihtsalt nüüd ma saan aru, et, et mina pean tegema nukke, kõik, ma ei pea projekteerima niimoodi, ma olen arhitekt, nukutegija, kuigi ma pole mingi arhitekt, aga mulle meeldib arhitektuur ja nukk, ongi inimene, on ju ka arhitektuur, eks ole. Et inimene niuke ehita ja nukk on ehitatud ja maja on ehitatud ja ja see on kõik, ega siin pole ükski asi teisele võõras, on, see on nagu noh, kõik on seotud ja saatus saatuseks, aga mina arvan, et minu eest on nii hoolitsetud, et mulle on lihtsalt antud asi õppida, mida ma ise nagu ei valinud. Keegi teadis, et ma pean just seda õppima ja keegi teadis, et helbertuganud peab tulema meid külastama, kus ma elasin ka ja keegi keegi teadis, et Elbertu kaanov vaatab, et minu ämm on natukene edev ka, et õigemini ta polegi nii edev, aga ta tahtis, ta tahtis hirmsasti näidata, noh, mis nukud meil seal kodus olid ja see on kõik nagu väike ketikene niimoodi üks pärl, teine või pärlikee või midagi. Et see on nii eriline. Ma ma ei hakka veel surema, aga ma teeks nagu niukesi mingit imelik kokkuvõtet. Ei, ma ikka veel elame, aga, aga see nii mulle nii meeldib. Niimoodi, vahel tänu sulle, ma praegu mõtlen niimoodi, ma ei, ma ei arva, et ma nüüd kogu aeg niimoodi mõtlen. Et ja kõik, see tuleb mulle meelde, et nii eredalt, nii nii äge. Ma olin ju tööl peale ülikooli lõpetamist poolteist aastat ja siis ka siseministeeriumis peaaegu vanglas. See oli selliste, see oli väga kummaline büroo, kuhu ma sattusin sinna nimelt sellepärast, et ma ei pannud tähele, millal see suunamise komisjon oli. Ma ma olen nii, ajame enne, ma ei teadnud seda ja siis kõik oli ära valitud ja üks koht jäi üle ja see oli mulle paras. Ja siis ma kandsin tol ajal mingit triibulist kampsunit. Ja siis Mart Port Ta oli nii rõõmus, ütles, et oh see kampsun sobib hästi sinna, kuhu tööle lähete. Ja mul on see meeles. Ma olin pettunud, aga see oli natuke kummaline büroo, sinna sattusid tõesti need tegijad, kes olid natuke vahele kuskil jäänud, mitte otse vanglasse sattunud, nad olid väga toredad inimesed kõik, aga noh, mingi viga oli kuskilt tehtud ja siis neid taheti niimoodi karistada, pandi tööle siseministeeriumi arhitektuuribüroosse, aga ega seal midagi teha ei olnud, mingit üks pioneerilaager tuli natuke ümber teha, ma mäletan, see oli päris naljakas, seal polnudki midagi teha. Päris ruttu sain kõik asjad valmis ja siis oli mul seal üsna igav ja siis vaatasin natuke, puudusin töölt, päeval tegin pikad lõunat ja siis mulle öeldi, et ikka ei tohi, peab ikka tööl olema ja siis ma sain lugeda palju ja õppisin keskenduma, nii et ma ei kuulnudki, mis mu ümber räägiti ja aga toredat pooled olid venekeelsed inimesed ja nad olid väga mad. Nad pidasid must, palju lugu, minu suur saavutus seal büroos oli see, et kui nad nad ütlesid, et teatse tuba tuleks, mööbel, tuleks ümber tõsta, et uksest kohe oleks näha, kui me viina joome, seal. Mul tuli kohe mõte, kuidas kapid ümber tõsta, et nad olid nii õnnelikud. Söödi torti ja joodi viina ja mitte kas ei olnud igapäevane, see oli niukene pidupäevade, aga ikkagi nad tahtsid ka privaatsust ja, ja nad nii armastasid mind, ma, ma nii mäletan, ma jäin seal haigeks, ilmselt mul oli stress pinge, et ma pean seal müüride vahel olema. See oli seal oligi endine vangla seal Tartu maanteel, kus ma töötasin ja siis nad tulid mulle haiglasse ja tõid mulle arbuusi ja kõik olid mu ümber, ma mõtlesin, ma hakkan surema. Aga nad, nad olid nii suure südamega ja ma mõtlesin, et huvitav, et kas siis see, et nad seal töötasite, et neid nii karistada. Ei, ma ei tea. Nagu otseselt ei küsinud, aga jah, ma sain sealt enne suunamisaja lõppu, kolm aastat oleks pidanud, sain nagu ära tänu ühele ukrainlastele, kes mu sealt ära päästis. Ta sai aru, et mul tõesti seal tööd ei ole ja ta oli nii suuremeelne, et, et seisis minu eest. See oli väga huvitav aeg. Sa ütlesid, et esimene mälestus oli see, kui te tegite nukuteatrite, sa ise valmistasid midagi täpselt ei mäleta, mida. Millised mälestused veel tulevad sul nukkudega seoses meelde või ongi see ainuke, sa ütlesid, et nukkudega sa üldse ei mänginud? Nojah, ma ei mänginud, ma ronisin puude otsas ja meil siin rahvastepalli ja tegin sporti, aga mulle meenub küll üks väga omapärane asi, nimelt kui mina olin väike, siis televiisoreid ju veel ei olnudki õieti, nad hakkasid tulema ja raadiod olid ka niisugused küllaltki kallid asjad, aga minu isa oli selline omapärane mees, et ta oli teinud ise raadio ja mulle tundub, et see on praegugi veel kuskil, võib-olla ema isa on surnud, aga ema juures või kuskil ta peaks olema, aga see ei ole nagu päris nukk. Aga ma olin üks vist natuke ikka kummaline ka, et seal oli üks raadiolamp ja see oli niisugune nähtav, see lampraadio sellest esiosast nagu ümmargune auguke lõigatud ja seal oli selline lamp. Ja seal see oli niisugune niisugune natuke kiiskav roheline ja siis Raadio mängis siis ma istusin seal ees, vahel vist väga pikka aega ja mulle tundus, et seal lambil olid nagu kaks kardinat, mis läksid niimoodi nagu lahti. Ja keegi teine ei näinud, aga mina nägin, et seal tantsisid nihukesed pisikesed imetillukesed. Need ei ole nukud, aga need olid tantsijad, need olid nagu baleriinid, kuigi noh ma arvan, et ega me eriti balletti näinud ei olnud, aga need olid mingisugused imetillukesed seal lambi sees ja ma mäletan, et ma veetsin seal lambi juures mõni võib-olla ema, võib-olla keegi mõtles, et ma kuulan muusikat või midagi, aga ma tegelikult mul oli seal lambi sees mingi teater või mingi võib-olla hakkas fantaasiaga liikuma, ma seda täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et ma minu jaoks oli seal üks elu ja ma arvan, et need, see oli võib-olla see seeme, võib-olla see, see nukumaailma sisenemise esimene, see roheline hõõguvlamp ja mina seal ees ja siis need pisikesed väiksed nagu need olid nagu paiskad, aga ma ei teadnud patskadest midagi, kes siis tol ajal maalt, kes mind sinna balleti siis viis viinud. Aga jah, see see oli üks ja siis oli veel teine asi, et isa oli meil niisugune, ta tellis meile ühe ajakirjapommi, oli saksakeelne ajakiri ja vot see karu mulle tõesti meeldis, kollane karu ja sellest ma isegi unistasin, ütleme otse välja, aga ega ma olin nii tagasihoidlik, ega ma oma vanematele sellest ei rääkinud, ma lihtsalt vaatasin pilte ja ja see karu oli mulle kuidagi väga armas ja, ja võib-olla karumaa oleks isegi tahtnud. Aga mul ei olnud kunagi ühtegi karu ja ma ei, ma ei tea, ma ei olnud nukuinimene. Aga siis ma olin kümnendas klassis, oli veel üks suvi, kus oli hirmus kõva torm, kõik vanaema juures olime emaga ja Endrist ja keegi oli veel ja siis seal tormijärgselt oli nagu metsas paarikal, vaarikaaegu oli, see ei käinud ja siis kõik puud olid maha murtud ja siis mul tekkis idee, et ma nägin, vanaemal olid seal vanad kasukad. Vot nüüd ma teen karu ja tegingi. Lõikasin välja mingid suurtega nööridega lambanahast vanast kahte värvi veel oli, oli tume, must lammas ja heledam, nad olid hästi vanad ja hästi niuksed kulunud. Toppisin hein oli siis see, mida ma sisse toppisin ja tuli täitsa täitsa karu tuli ja muide see karu on juba poes 67, mis ta siis on, nii 40 ja üks aastat saab augustis. Ja ta on mul kuskil siiski olemas, aga hiljem ma vahetasin need heinad mingi porolooni vastu ja nüüd on see poroloon muutunud niukseks kleepuvaks massiks, et ma mul on, ma andsin ausõna oma karule. Ma ütlesin, et ma restaureerinud su ära, kui ma aega saan, aga aeg kuidagi läheb, lipsab ja lipsab ja karu ootab ja ta on täitsa lapikuks läinud seal kuskil ühes kastis, aga ma arvan, et tal on täis ja kannatust ka. See oli mul nagu ka, noh, siis ma enam ei olnud ju laps, ma olin ikkagi 17 ja siis üks üks üks tütarlaps nägi seda karu ja tahtis Endale vat ei raatsinud, ei andnud ära ja siis tegin talle teise natuke väiksema ja see oli, see oli siis nagu Need olid mu mänguasjad, mida ma olin teinud, aga ma arvan, et nad natuke ikka elasid ka. Sest see minu lapsepõlveunistus karu saada, ma paigutasin sinna midagi sisse ometigi. Nii et eks ta oli niuke omamoodi õmmeldud, aga kui ma need teda nüüd ma pole viimasel ajal vaadanud, aga peaks uudistama, mis tast saanud on. Aga ma võtan ta ette külma lubanud, ma tõesti luban. Kas karu ees v mõne muu asja või kellelegi ees, aga no ütleme, sinu eest, ma luban, et ma oma karu taastanud kuidagimoodi. Sellel saatel inimese sisu on selline komme, et lõpus võib inimene küsida midagi kelleltki. Tahad sa küsida kelleltki midagi? Noh, küsida on ju kogu aeg midagi, sest kes ei küsi, see või pillid kotti ka panna. Aga muidu võiks ju tõesti küsida, et, et näiteks sinult, et, et mis see nukk sulle ütleb, et mis, mis sinu jaoks nukk on või et kas sina suhtled ka nukuga? Ma ei oska öelda, kas ma nukuga suhtlen, aga ilmselt ma suhtlen nukuga küll kindlasti, kui minu teele üks nukk satub siis ma kindlasti temaga suhtlen, et ma astun temaga samamoodi kontakti nagu selle siin sinu ees laual oleva nukuga ma olen kuidagi kontaktis veel ei ole nagu sellist täiskontakti, aga tango pooleli võib-olla. Et praegu sellel hetkel siin tundub, et nukk on midagi sellist, et ta on nagu uks ühte sellisesse maailma ja ma arvan, et see uks on hästi oluline uks, et tema kaudu pääsenud ta nagu võti või uks. Et ma pääsen kontakti ühe sellise maailmaga ja ma ei tea, mis seal maailmas on ja siis siis ma saangi sinna, pääsen ma täpsemini ei oska sellele vastata. Mul on kaasas, mul tuli meelde üks asi, mul on kaasas üks nukk, mida ma tahtsin sulle niisama eksperimendi korras näidata, et siis sa oskad öelda, et kas ta on elus või, või on ta pooleli või surnud või mis on tema plussid või miinused. Kohe näitan. Siin on nüüd see nupp, mis ma mõtlesin, et ma annan ta sulle hoida korraks ja mõtlesin, et ma ei räägi midagi tema kohta, et sa ise siis ütled, missugune ta on või või räägid temast. No see on täitsa elus nukk kuigi tal ei ole nüüd ütleme niisugust väga realistlikku pead valmistatud. Aga tal on siin vaat mis on ainult biit roosas roosaga ärav niiskuse sea roosa, natuke tumedam, värvitud peas on üks mees. Tal on linasest lõngast väga ägedalt tehtud juuksed. Sümpaatne Ta on hallis sellises noh, hõlstis. Tal on väga tore lilleline, lai lips, aga sellel Nugu on, ma ütlen, et see on väga elav nukk. Eriti kui sa teda, see on käpiknukk. Kui nüüd ma kätt sisse praegu talle ei pane, ma ei ole nii hea näitleja, aga ma liigutan ta pead ja ta räägib mulle. Valgusele, kuidas valgus langeb, ta ilme võib muutuda, ta näiteks vaata kui on, ta vaatab natuke nagu allapoole, siis ta mõtleb, tal on mingi kuskil mingisugune, see ei ole probleem, aga tal on sügav mõte, kui ta vaatab ülesse vaata kui rõõmsaks ta läheb. Ta Ena ära ta suu ei liigu, ta võib olla väga rõõmus, ma ei tea, kes selle on teinud, aga see on väga hea nukk. Niisugused nukud mulle meeldivad, sest nad ei ole nagu päris inimene. Ta on elus, vot sellised nukud, mulle meeldivad mani, imestan alati selliste lihtsalt tehtud, see on teos, on, sellega on palju nii-öelda, see nukk võib kõigest rääkida, ta võib isegi solvunud olla, näe, ta ei. Ei taha praegu minuga väga, ta võib-olla ei meeldinud, mis ma ütlesin. Aga võib-olla ta lihtsalt mõtleb. Ja näe, nüüd me leppisime ära. Nüüd nüüd on rahu meie vahel kindel. Ma ei tea, kes selle on teinud, aga see on elus, nukk, see on, see on hea valik. Nii et tore nukk. Mul on selle üle eriti hea meel, sellepärast et ma ootasin suurt kriitikat ja sürrealistlik on selle loo puhul see, et selle nuku autor olen siis mina ja ma pidin. Ja ma pidin tegema selle iseenda autoportreena. Õnneks ei ole ta minuga väliselt nii sarnane, et ene ei tundnud teda kohe ära ja selle üle on mul hea meel. Tegelikult ma sain aru küll, et seal Andri lahkama ma jätsin selle enda teada. Ta on sarnane tahad või ei taha, aga temas temas on ka noh, sellist sa räägid nuku nokusse nagu uks salapärasus. Aga vaata selles, selles karakterist selles olendis temas on ka ja just see, et tal ei ole, tal ei ole midagi nagu eriti välja nagu ekstra nagu joonistatud ja räägib, sa oled muidugi sina, ma, ega ma nii pime ka ei ole. Ma kuulutan oma eksperimendi läbikukkunuks, sest enese aru ei õnnestunud sind ära ära veto varjata, seda? Jah, see on üks autoportree, mille ma tegin. Ja tema nimi on Herman. Sobib Herman, sobib ja, aga mind huvitaks, kuidas sa näiteks praegu sellega toime tulla, et mis sa nüüd endast teed. Ma ei tea, millal sa selle oled teinud, selle nuku. See nukk on tehtud kuskil teagi 10 aastat tagasi või et ilmselt praegu ma teeksin täiesti teist sugulasega, ma ei olegi selle peale ka mõelnud. Aga mis, mille üle on mul hea meel, et sa taastasid nagu minu suhte Hermaniga, et mul oli vahepeal Hermani ja minu suhe oli nagu jää, et ma arvasin, et ta ei ole elus nokk, et ta on nagu surnud ja siis ma tõin ta sinu juurde. Et noh, ütle sina kained Seenuke ei ela, et siis me saame rääkida sellest, et mis, mis elu on nuku sees, aga siis, kui kui ma nägin seda nukku sinuga käes siis nukk, uskuge või mitte, see hakkas täiesti elama sellest olemasolevast, väga tänulik. Suur tänu sulle, aitäh. Palun ole, ole hea ja. Palun pane see nukk nähtavale kodus ära teda peida ära kuskile sahtlinurka. Talle ei meeldi seal, usu mind ja võib-olla ta ootab veel kedagi enda kõrvale, teeks talle üks kaaslane. Õnnitlen igal juhul. Aitäh sulle, ene, sa taastasid minu suhte Hermaniga ja hea ja aitäh sulle ka kõikide nende hästi toredate mõtete eest. Ole hea. Kuulsite saadet nukumeister enim Elloviga. Saate panid kokku Maristombachi Andri Luup.