Astusin Paksu Margareeta juures trammi peale ja mu peas hakkas kummitama üks laul kunagisest noorsooteatri lavastusest. Sõitsin, ümisesin ja mõtlesin, kui paljud tuntud laulud on teatripäritolu, ilma et me seda teaksime. Ja kui palju muusikat on koos teatritükkidega meie mälust hoopis kadunud. Kui tramm Kadriorgu jõudis, oli plaan selge. Linnateatri musikaalsed näitlejad on just paras kamp, kellega võiks ette võtta retke eesti teatrimuusika ajaloos Koidulast Ehalani. Sellised saatesõnad on kirjutanud Riina Roose oma kokkupandud lavastusele, mis tuli linnateatris lavale ja mis aastal 2006. Õige mitu preemiat. Ja sellest lavastusest pealkirjaga Eesti teatri laulud lähtub ka meie tänane saade, mis seostub eelkõige just selle muusikaga, mida on Eesti sõnateatris ette kantud, armastatud ja õpetatud ka publikut armastama. Tere, Riina Roose. Tervist. Tänane saade tõukuv eelkõige sellest linnateatri menukas lavastusest, aga mitte ainult meil on siin ka muid muusikalisi episoode, mis seostuvad küll kahtlemata Eesti sõnateater ka ajalooga ja eelkõige sõnateatri tihedatele kokku puutumistele muusikaga, sest. Me saame olla väga õnnelikud, et Eesti teatris on alati jagunud väga musikaalseid näitlejaid. Aga kusteka selle saatega pihta hakata, kui mitte ärkamisajast. Kui meie rahvuslik teater ju alguse sai. Niisiis, alustame Mareti ja Miina kukleegaja näidendist Kosjakased ja see on siis 1870 valmis saanud ja kohe ette kantud Vanemuise seltsimajas, mis muide praegu mina ei ole seal küll veel käinud. On just vastremonditud laulupeomuuseum Tartus. Oleks väga huvitav sinna minna ja vaadata ja kujutada, kuidas seal seda asja tehti. Mille poolest see lugu on erilise taustaga minu jaoks on noh, loomulikult Lydia Koidula suurepärane luuletaja, ta kirjutas palju muid selliseid tekste ka teatri tarbeks, aga ta tegi sinna muudki juurde. No, ja et need kupp pleed on vähe teada, tema kirjutas väga teravmeelseid kupleesid, et et minul endal oli samamoodi enne niisugune pilte, ta kirjutas põhiliselt, eks ole, isamaalist luulet siis need näidendid ja sellega asi piirdus, aga pilt muutus esmakordselt minu jaoks, kui ma juhuslikult antikvariaadist leidsin ühe noodi, kus oli juures kommentaar, et selle meloodia autor on Lydia Koidula ja et see on tema õe laulmise järgi üles kirjutatud ja Miina härma on sellest seade teinud. Ja vaat siis mul, kes üldse suurem huvi, et on ilmselt veel midagi, mida ma ei tea, Lydia Koidulast selgus, et seda oli päris palju. Kas või see, et temaga interpreet, et kui need kuplesid ette kanti, siis ta saatis klaveril. No just ja et ta oli väga haritud ja väga mitmekülgne, et lihtsalt meil on noh, nagu sageli paljudest asjadest või paljudest inimestest jäänud mingi üks niisugune natuke klišee moodi teadmine. Ja siis natukene seal tuulates selgus ja et need, kui pleed on hoopiski Need, olid päevapoliitilised nagu üks tõeline Lee peab olema, eks ole, võtab tänase päeva sündmused niimoodi iroonilisel moel kokku. Muidugi selleks, et nüüd neid laulda, nii et praegune seltskond sellest aru saaks, ma ise kaasa arvatud, siis me natukene teksti kohandasime. Sest seal oli no ma praegu niimoodi Oscarit näiteid tuua peast ei mäleta enam neid sõnu nii täpselt, aga siin-seal tuli natuke kobestada, kes muidu oleks nali võib-olla seal rohkem kaduma läinud, oluline on ikka selle Kublee puhul, et siin ja praegu ta toimiks ja saaks aru, millest jutt. Niisiis katsume nüüd puhastada oma sellise akadeemilise aru saama Lydia Koidulast kui pateetilisest Isamaa laulikust kujutame nüüd ette noort särtsakat daami, kes tuiskas mööda Tartu linna ringi ja kirjutas iroonilise tekste. Ja siit tulebki Mareti ja Miina Koblee. Eesti sõpru leitakse silmas enam veel, kui arvan praegu sinu silmis ustavam kui oma mees, küsi talt, mis ajal aitage minu armsad isana varsti kuni ajad näitvadki. Minul selja taga, ütleb ta kutselt kõigega, kas ei, kutsun naerusuu. Eestimaal on kange tuju, rahvas kipub ära sealt. Näljasurmakuju pole ka lahkunud, seal hullud nägu, haputainas paisub. Vegan nagu jänesesorrist Käinas, elate kõik praegu? Nõnda. Ei olnud Antsi naerusu. Öeldakse, et Vanemuine olla väga taheti veel, et temast siis õhus on luine, kammitsas ta eesti meel au võõraks. Meile toodi ikka kena. Saksin saksa. Siin kuuldus need ühed kaksikud. Kui Moskva jõuaks siia preaats oleksime eile hea, kas ei, kutsun naerusohu? Selle Kublee esitasid Argo Aadli ja Mart Toome, Maretina ja Miinana ja sageli lõi igasugustes raamatutes, kus ikka Lydia Koidulast juttu on ja, ja siis tema seosest teatriga. Kui on mingi foto, siis see reeglina on sealt kosja kaskedest, kus kaks patsidega tüdrukut seisad ja siis tähelepanelikult põrnitseb mind, selgub, et need ei olegi tüdruk, kuid vaid need on kaks meest. Et tookord Tartus mängisid Maretitiamiinat Lydia Koidula õemees Heinrich Rosenthal ja tema vend Harri Jansen, kes pärast tuli tsensori ametis hoopis kellest on, kas veerand oli tund sellest? Aga lähme meie edasi sellel eesti teatriskaalal, aga see küsimus on ikka alati õhus, et kes on siis oma põhivaldkonnast eemal ikka paremad, kas näitlejad laulmises või lauljad näitlemises. Noh, ma ei tea, kas me peame selle välja selgitama. Ma võiks ainult öelda küll, et see meie linnateatritrupp, kes seda teatrilaulude maratoni ette võttis on küll üks haruldane seltskond. Et see oli päris pikk ja vaevaline töö ja me ju täpselt ei teadnud, kuidas see välja tuleb. Ja et nad olid valmis kõike katsetame me ju palju lugusid, õppisime selgeks, heitsime nüüd lõpuks kõrvale ja nad olid täiesti valmis ja tööaldis ja ja tulemusega võib igati rahule jääda. Nii et ma arvan, et neid võib küll ainult kiita. Aga Eesti. Need on alati silma paistnud hääl lauluoskuse poolest suuresti see ilmselt on seotud ka meie tugeva koorimuusika traditsiooniga. Ja ilmselt ka ei ole sugugi mitte juhus, et linnateatri muusikaala juhataja on hariduselt just nimelt kooriv. No võib-olla ka ja ma arvan, et selline musikaalsus ja, ja need, kes on kas enne mingit pilli õppinud või rohkem laulnud mingis kooris või, või ka ansamblis või üleüldse muusikaga kokku puutunud. Et see tavaliselt annab inimesele mingi eelise. Ta oli juba natuke laval olnud, ta on pidanud midagi harjutama. Ta midagi millessegi pidanud süvenema, kui ta on pilli õppinud iseenda eest vastutama. Need on kõik niisugused asjad, mis ainult annavad plusse. Näitlejale. Aga kui nüüd võrrelda eesti sõnateatrit mõne teise rahvuse sõnateatriga, siis kas meie teatriinimesed on kuidagi eriti muusikakesksed muusikalembesed? No me teame, eks ole, Venemaalt Võssotski loomulikult, ka Põhjamaades on neid, aga millised me selles pildis oleme? Ma arvan, et see on ka jälle nii, et musikaalseid inimesi on igal pool palju pigem on hoopis see, et kas neile satub tööd, mis seda välja tooks või kes nendega satub, tegelema, kas neil on selliseid tükke, kus seda musikaalsust ära kasutatakse? See on umbes nagu Steiner pedagoogika tegelikult anded on igas inimeses olemas, on vaja neid üles leida. Ja kindlasti, sest ega lõpuks ju ei valita kooli ja selle alusel see ei ole prioriteet, aga see lihtsalt kujuneb nii. Et kuidagi see musikaalsus Nazan pluss inimesel, aga ta mingil määral on olemas kõigil, ma ikka ütlen, et hüpata oskab iga inimene lihtsalt noh, mõni võib hüpata, eks ole. Koos teibaga kuus meetrit, mõni hüppab vähem, mõni ainult natukene, aga ei saa, keegi ei saa öelda, et ta üldse, et mina ei oska üldse hüpata. Ma arvan, et selle laulmisega on sama asi. Järgmine lugu on Mart Saare sulest. Oli ausalt öelda minugi jaoks üllatus, et lindude laul väga tuntud koorilaul on pärit lastenäidendist kadunud printsess, mis tuli lavale 1932. aastal Narva teatris. Selle esitab meile Heino Kaljuste juhatamisel lastekoor ellerhein. Ellerheina laste esitaski seda nii, nagu see algselt oli mõeldud. Et kui Mart Saar kirjutas laste näitemängule kadunud printsess muusika siis ta pidaski silmas kas laste või naiskoori ja see oligi klaveri saatel. Ja selle näitemängu enda, kirjutas Julius Oro üks Hiiumaa mees ja temaga oli niisugune lugu, et et tal oli väga traagiline saatus, et ta elas ka kõigest neljakümneaastaseks. Seetõttu too ta lihtsalt 41. aastal lasti maha olles kirjutanud tõesti ainult kas lastejutte või nad oligi lastekirjanik. Aga see lugu ise, see lindude laul on ju elanud, et niisugust kirevat elu, et ta on üks Mart Saare populaarsemaid lugusid ja see, et ta Steini vaimukas segakooriseade on tänu toodu rätikule. Et see lugu vastan, tore, kuidas seades endised Tuudur Vettik anused Mart Saar kirjutaks sellest seade ja ja siis sündis niimoodi. Saar seisis püsti kas klaveri või laua juures, kirjutas selle ühe hooga valmis ja isegi proovinud klaveril läbi ulatas noodid võtta see noot. Ja päris pentsik on ka see mõelda, et omal ajal, kui kodanliku formalismiga võideldi, siis seda saare lindude laulu kogu aeg piitsutatud, et see nüüd ehe näide formadismist, kuidas sotsialistlikust ülesehitus DSL linnud absoluutselt ei räägi. Jah, seltsimees Nikolai Karotamm oli väga pahane, et inimesed imiteerivad lind, et see ei ole, see ei kõlba kuskile. Nii et see oli teatud aja põlu all, ei tohtinud laulda seda. Järgmine lugu on aga hoopis teisest ajastust, kuigi aastakümneid vahel ju väga palju polegi. Aga see tunnetus on teine ja inimsööja laul on pärit Raimo Kangro ja leelo tungla sulest ning selles laulus me kuuleme suurepärast hele Kõre laulmist. Jah, siin on hele, võib-olla vähe ootamatumates registrites, oma hääled vallandanud ja peale selle veel jällegi Tallinna kammerorkester kaaslasest Raimo Kangro alligise kirjutatud orkestrile Nende solistide ja lauljate kooridega, kuidas tal need lood olid kogu selle lukku muusikali vältel? Mina isiklikult seda polnud enne üldse kuulnud, ma sain soovituse leelo tungla alt. Et see on üks vahva lugu ja sealt võiks midagi leida sellest saabastega kassist. Ja siis muuseumist tuulates ja niimoodi sirvides tundus, et tõepoolest see võiks just see olla. Ja minu arust hele teeb seda suurepäraselt. Niisiis nukumuusikalist saabastega kass, kõlab inimsööja laul ja laulab Elegar. Paigust karbonaadi. Süüa tavaks. On kurb, kuigi inimsuguaks inimese ja süüa. Oh kurbus. Kui siil uit Nute hea nali. See oli siis hele Kõre, kes kui lavale tuleb, tundub selline õrn ja õbluke, aga näedsa laulab hoopis sedavõrd karismaatilise inimese laulu ära. Ja noh, väikese eelteadvustusele võib öelda sedagi, et selle hakkab laulma järgmisel aastal ka laisad kaunis muusikalis minu veetlev leedi. Aga mis on meil järgmine? Järgmine lugu on Eino Tambergi valgesse uttu ehk miskit Haun siin aastast 1965 ooperist Raudne kodu. Tol ajal esitas seda Ülle hulla ja minul on sellest väga niisugune võimas mälestus, sest sellest tehti niisugune filmilõikest sellest laulust. Ja kohe pärast seda ooperi väljatulekut. Ja see jättis ja see oli niisugune välismaa värk, see, see film ja kõik see, kuidas see laul oli ja kõik, kuidas see tehtud oli, see tundus, et no see on nüüd mingisugune ühendus läänega. Ja sellepärast on samale Gustamatult meelde jäänud. Ja võib-olla oleks tore siia rääkida see lugu, et kuidas ma selle loo leidsin. Ma ju ei ühendanud seda lugu üldsegi raudse koduga. Ma teadsin, et on selline laul, oli mulle jäänud meelde see Ülle Ulla tohutult võimas laulmine. Ja siis ma olin Estonias noodikogus, otsisime mingit muud asja ja ma lihtsalt võtsin, kuna mul oli ees raudne kodu, nagu need olid, need toodingeelonoomerre sinna oli peale kirjutatud, aga tegin seal lihtsalt niimoodi lahti. Selleks plärtsti selle koha pealt lahtise Misty town. Ma mõtlesin, et ah, see on see laul tähendab et see laulan sellest ooperist. Ma ei ühendav neid üldse ära ja siis mul oli kohe lugu käes ja see, mida me otsisime, seda ei leidnudki ja üldiselt mul polnud vajagi seda. Sest ma olin minagi väga head tehtud. Ja siin on sobilik öelda ka seda, et see etendus Eesti teatri laulud on jõudnud ka nii video kui ka helikandja peale, mille pealt selle esitused ei lasekski. Ainult et see ei ole nüüd täpselt sugugi mitte see versioon, mida saab linnateatris kuulata, vaid siin on ikka natukene teistmoodi, seal siis rattad. Siin on suurepärased pillimehed appi tulnud, et kuuleme loo ära ja siis ma ütlen, kes mida mängis. Saada. See oli Misty town ehk valgesse uttu Eino Tambergi ooperis raudne kodu Uno lahe tekstile. Ja see oli üks etendus, mis jõudis 1965. aastal Estonias lavale ning nüüd siis väike kajastus oli sellest eesti teatrilauludes jah, ja laulis Evelin Pang, siis laulis, laulsid seal kõik poisid, kes meil tõkis kasutusel on. Ja pillimeestest loeksin. Saksofon Raivo Tafenau kitarr, Ain Agan klaver, Jaak Jürisson ja löökpillid Toomas Rull. See lugu lõi küll sellise suitsuse baari õhkkonna, mis kuidagi ei sobinud jälle sellise sotsialistliku ülesehitustööga kokku, eks ma saan aru, et sellepärast ka nendel aegadel, kui seal lõpuks Jatsu festival ära keelati ja kui näiteks alati ära ka Uno Naissoo muusikal, kui IRL ja nii mõnigi teine tükke jõudnud lavale, siis me jäime päris paljudest headest muusikatükkidest ilma. Jah, nii ta oli. Ja siis ma ise mõtlen ka, et võib-olla vahel liiga palju jauranud selle minevikuga või ütlen, et näete, nii ei saanud teha ja seda ei olnud ja aga samas see oli siiski kõik nii alles, et me ei tohiks seda ära unustada. Ei saa öelda, et, et see on igaveseks. Need ohud on möödas või eks ole vaadata, mis ümberringi toimub. Me peame valvel olema. Kogu aeg järgmine lugu tuleb heliloojalt, keda me kõik kindlasti teame, aga kui me ei ütleks Riinaga seda nime ette, siis mine tea, väga võimalik, et väga paljud seda ei oskaks öelda. Niivõrd ebatormislik on see Veljo Tormise lugu, mis kõlama hakkab. Ja tema ilu ning hurmav õlu. Hõiska Harr, mul läks see onni on kael. Oleks jätu köik püüded leeki. Need olid siis kaks laulu Veljo Tormise sulest mis olid kirjutatud kiitise eesti stuudio diplomilavastusele, Figaro pulm, esimene oli Figaro aaria, laulis Mart Toome ja teine oli basiili laul, laulis Indrek Ojari ja need olid esitatud orkestriga ehk siis Tallinna kammerorkestriga, kes ka selle plaadi väljatulekul kaasa lõi. Suur tänu neile selle eest. Ja mis on selle loo puhul huvitav, tõepoolest, see ei ole ju Veljo Tormise käekiri, aga temal õppetöö tema õppis Moskvas, samal ajal, kui need kiitises eesti kursus õppis ja nendel oli seal tarvis, et keegi kirjutaks neile muusikat. Ja meil oli siis nagu Vannast Ta kirjutas sinna need vahvad lood ja eriti ta ütles, et eriti kasulik oli talle see, et tema õpetaja Seba liin ütles, et ah Figaro pulm, eks ole, tegevus toimub Hispaanias, kirjutame hispaania stiilis, mistõttu ta siis on meile justkui võõras. Ja ta kirjutas, need terve sureb partituuri täie. Ja siis, kui seda hakati seal esitama, siis loomulikult siis orkestrit ei olnud võtta, need esitati kas klaveriga või hiljem, kui nad Eestis seda edasi mängisid, kui nad kooli ära lõpetasid, tulid draamateatrisse, nad mängisid siin siis oli siin Draamateatris Eino Tamberg, just muusikaala juhataja tegi mingisugusele väiksele ansamblile selle seade ümber ja siis nad mängisid niisuguses koosseisus, ehk siis orkestriga ettekanne on käinud selle plaadi peal. Ja, ja tore oli veel see, et veljo ise arvas, et need noodid on kindlasti kadunud ja neid pole olemas, aga õnneks on olemas Lea Tormis, kes arvas, et ilmselt on need muuseumis alles, mida nad ka olid kuivanud, et sealt üles leidsin, siis oli välja ise ka väga üllatunud ja siis ta tormas kohe sinna muuseumisse ja siis mul oli suurepärane võimalus kuulda tema ettekandes neid lugusid. Mul oli kahju, et rohkem ei olnud publikut. Kõikide nende Eesti andekate näitlejate keskel üks täiesti erandlik kuju kogu oma andekuses ja mitmekülgsus oli ja jääb kahtlemata ka selleks. Juhan Viiding, poeet, näitleja väga hea muusika, tunnetusega, inimene mida kõike veel. Juhan Viiding oli tõesti erakordne isik. Ja sellepärast ma arvasingi, et papa Carlo laulu ehk vanamehe laulu võiks just tema esituses kuulata, et et kõik need esitused vääriks kuulamist. Aga võib-olla kõige täpsemalt seda asja olemust siiski edastab Juhan Viiding ise. Ma usun, et see on kindlasti üllatav, esitas ka selle poolest, et kui teil on mingisugune stampettekujutus sellest, kuidas kõlab tavaliselt Olav Ehala muusika siis siin on ka noh, nii-öelda koduses keeles öeldes Volko muusikaga tegemist, aga Viiding läheneb sellele muusikale ja loomulikult enda kirjutatud tekstile hoopis teistsuguse kandiga. Ja klaveril saadab teda Tõnis Rätsep, isonics avalik salvestus olnud, aga võib-olla on huvitav veel ette teada, et kust üldse asi alguse sai. Nimelt 75. aastal etendus Buratino Riia noorsooteatris ja see oli Adolf Shapiro instseneeringu ja sellele kirjutas muusika, Olav Ehala, Shapiro ja Ehala tegid palju koostööd. Ja kui see seal väga edukalt läks, siis keegi juhtus seda kuulma nägema ja arvas, et miks mitte seda ka Eestis teha. Ja tookord kirjutas nende laulude tekstid muide Adolf Shapiro. Ja see oli venekeelne tõks Riia noorsooteater oli, seal oli kaks trupi läti ja vene tropp ja kui see tehti, siis noorsooteatris, siis paluti Juhan Viiding neid tekste siis eestindama. Ja siis muidugi sellest papa Carlost kujunes niisugune haruldane lugu, ehkki, kui ma vaatasin seda noorsooteatri lavastust, siis seal etenduses ausalt öeldes kadus ära, ta ei olnud niimoodi serveeritud, et ta oleks kuidagi väga esile tõusnud, aga ta hakkas üsna pea oma elu elama ja ma arvan just tänu Juhanile endale kes teda vahel siin-seal laulis. Ja no vaat kuidagi niimoodi ta kujunes, et teatraalide hulgas on, kui on kas koolilõpupidu või või mingi oluline hetk, see on selline pool hümni moodi laul jääks ikka tänu nendele sõnadele. Ja Olav Ehala veel ütles niimoodi juurde, et kui ta siis uuesti lasi tõlkide tagasi Adolfile, et mismoodi Juhan Viiding on selle sõnastanud, siis ütles Adolf Kanyeštma On poeet. Niisiis, vanamehe laul laulab Juhan Viiding, klaveril saadab Tõnis Rätsep. Seda ennekõike ja ei ma, mis on vanal mehel siin enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis, kuigi maalitud on kolle Annapsu ja tuli ja tean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järeltulija, tean mu elu. Nüüd jätkab poeg, mo järel tuli. Sina jõuad kaugemale mõnikord ka ise oled mul üks on mingi vale. Ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on varsti lõpetamas, olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pikk. Sina jõuad kaugemale. Mõnikord ka ise oled mul üks on? Mingi vale, ei saa kustutada igavese, tõsi, luutuld. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja Est. Curry las udutab ainult seda omaks, hüüa, mis su hinge puudutab, ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Sina jõuad kaugemale, kui need kord ka ise oled uld. Üks on tõde, mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Väga tänan tähelepanu eest. Et juhin tähelepanu, et Juhan Viiding oli ligi kolmekümnene, kui ta kirjutas selle teksti eriti see kolmas salm, et see on niisugune kreedo, mis ta sinna kirja pannud. Üheltvaraküpselt ja, ja väga kiirelt elatud elutu. Järgmine lugu on meil Valter Oja keerult ja tema kirjutas. Ooperi kuningal on külm, loomulikult, libreto põhineb Tammsaare näidendil, aga Ain Kaalep on seal ka kõvasti kaasa aidanud ja tekste kirjutanud. Ning selle esitab meile üks vägagi karismaatiline eesti näitleja. Selle esitab Einari Koppel ja, ja see salvestus on mitmekordne ümber võt küll filmi, küll videolindilt siis seetõttu võib-olla ta natuke krõbiseb ja krõbiseb ja on monovõte, aga vaatamata sellele tuleb sealt läbi see Einari Koppeli haruldane teksti valdamine, tema karakter, tema musikaalsus. Ja. Ma pean küll ütlema, et kui me seda vaatasime seda videot oma laulu seltskonnaga, et sealt noh, et saada aimu, missugune see asi oli siis me muidugi kõik olime pöörases vaimustuses, nagu veel pilti ka juurde näeb. Ja see, selle ooperi kirjutas Valter Ojakäär, nagu ta ise ütles kuidagi pool juhuslikult ja ta ei olnud veendunud, kas sellest üldse midagi välja tuleb ja ja veel, küsis nõu Voldemar Panso käest. Panso oli olnud, oh, ole nüüd ooperit sellest küll ei tule, sa mõtle, millised pikad, et mõte ei tunne, et kuidas sa selle kõik sinna muusikasse ära mahutad. Aga jällegi Valter ise ütles, et suure niisuguse kindlusetunde andis talle see, et Ain Kaalep oli nõus tegema libreto ja tema tõi sinna palju huvitavaid asju sisse. Pluss või kõige olulisem ongi vastse nuhkida liin. Et seda niisugusel kujul Tammsaarel endal ei olnud, aga ooperis oli seal üks niisugune hea võimalus öelda asju justkui noh, nii-öelda ridade vahelt lugedes. Niisiis kujutage nüüd ette seda aega 40 aastat tagasi, kui peale Hruštšovi sula hakati jälle kraane kinni keerama ja eks neid pealekaebajaid ja keelekandjaid oli siis ju õige rohkesti liikumas. Nuhkide koor ja meile esineb suurepärane Einari Koppel. Estonia teater 2007. aasta novembris saab endale lubada seda lõbu, et tähistada operetisajandat aastapäeva Estonia teatris. Nimelt aastal 1907 oli operett esimest korda Estonia mängukavas. On selgitus aga ei läinudki palju aega mööda, kui tuli ka esimene eesti operett. Ja see oli Paul Pinna libreto le operett jaaniöö, mille muusika kirjutas Albert Virk, Hous ja seal kindlasti ja ka paljudes teistes etendustes sai särada Paul Pinna talent oma nii-öelda täielikus skaalas. Paul Pinna on kahtlemata selline mees, kellest ei saa üle ei muusikateater, iga sõnateater. Eesti teatriajaloos. Jah, ja see libreto, mille tema kirjutas, on õnneks säilinud, erinevalt muusikast, mis on kadunud ja hävinud ilmselt nendest tulekahjudes. See libreto oli päris vaimukas, niisugune jant nagu operetis pidi olema. Aga muidugi arvata võib, et et kui juba Paul Pinna lavale lasti, et et põhiliselt mängis vaimukaks Paul Pinna, selle asja rahvast tuli just nimelt teda vaatama, jah. Ja no kusagil oma mälestustes on ta öelnud, et et kui keegi jälle kirisest tema kallale pika mingisuguse hävitava artikli kirjutas, et noh, las läheb aeg mööda. Et selle kirise ja nime ei mäleta pärast keegi, aga Paul pinnad mäletatakse ja nii ta on, me ei tea neid, kes kirjutasid need hävitavaid artiga kleid, mitte ühtegi nime ei oska öelda. Aga küll me teame, Paul Pinna, et isegi see, kes võib-olla vaevalt teda kuulnud on palju. Me oleme saanud kuulda tema laulmist. Aga teemegi nüüd selle teene meie raadiokuulajatele, laseme kuulda neil ehedalt Paul Pinna laulmist, mis sest, et see on väga aastakümneid vana helimaterjal. Jah, see natuke jällegi Kragisi peab, krigiseb ja ja ilmselt kuskilt möödunud sajandi algusest on ja ta kannab pealkirja, kui oleks ilmas seda teanud. See on uskumatu, et missugune vaene mutikene inimene, hoidioon sündima peab, suurikatvama, peab koolis käima, pead kroonust teenima, peab võtma, peab abielu taastama, teatas vabastama, teada ka. Ja ma ka siis, kui mu teataga ja suurima teada ka siis kui tüütijatele samma vorstikatlasse rändavad. Niisiis, see oli Paul Pinna, kes esitas selle lõbusa Koblee, kui oleks ilma seda teadmata. Meelega oleks teile muidugi mänginud mõne helinäite Virk house'i ja pinna ühiselt loodud operetist jaaniöö aga no mis sa teed, ei ole paraku seda operetti, tema täiuslikkuse säilinud teksti on neist alles, aga muusikat, külmikut? Nüüd aga, kuna pinna on tõesti täiesti erakordne kuju, ei tahaks tast nii ruttu lahti lasta. Ja leian, et oleks seda erakordsest veel võimendada, siis üks teine erakordne mees, Voldemar Panso kõneleb temast. See salvestus on aastast 1959. Mul tuleb meelde üks lugu Draamateatrikoolis siis kui me käisime Estonias vaatamas. Opereti Nahkhiir, kadunud Paul Pinna mängis vanglaülemat, mispärast ma seda lugu räägin, tuleb, meil oli niisugune määratlus suur kohanemisvõime, sellel inimesel oli, ta tuli lavale ja köhides ja aevastades andis rahval tunda, et täna siin midagi head loota ei ole, ta oli nii häälest ära lihtsalt totaalselt külmetanud. Olime mitu korda juba seda operetti näinud ja teadsime, et pinnal on etteaste laul, selleks suur omad pikk number ja ootasime, kuidas ta sellega nüüd hakkama saab, sest häält tal ei olnud, ta üsna sosinal, rääkis. Pinnaga vilistama vilistab terves aaria orkestri saatel nii suurepäraselt maa see Estonia teatrisaal, see helises ja kõlises vastu, kui pinna vilistas ja oleks kuulnud, missugune metsik aplaus järgnes pärast seda. Vilekontserti. Rahvas oskas hinnata kohanemisvõimet näitleja talenti olukorrast välja pääseda vaatamata tervislikule seisukorrale. 1949. aasta kevadet, kui Paul Pinna suri võib vist eesti sõnateatri ajaloos pidada üheks kõige mustemaks ajajärguks sest oli ju äsja olnud suurküüditamine siis mõni päev peale seda oli pinnasurm. Noh, ma usun, et me kõik oleme kuulnud või näinud pilte sellest meeletust rahva hulgast, mis pinna matustel oli jaa, jaa, noh, ma usun, mis hinges need tuhanded inimesed ilmselt kandsid ka leina kõigi nende omaste pärast, kes olid äsja just rongiga Siberisse viidud. Ja siis peale seda olnudki sugugi palju päevi mööda kui tuli kõrgemalt poolt. Selge initsiatiiv selle kohta, et Estonia teatri draamatrupp tuleb laiali saata. No see oli põhimõtteliselt üle päeva tehtud otsus, kuidas täpselt sündis. Kes selle asja juures olid, ma arvan, et see on veel väärt teatriteadlastel tulevikus uurida. Kindlasti oli sellega seotud partei keskkomitee kellele tõenäoliselt ei olnud meeltmööda see tugeva rahvusliku meelestatusega draamatrupp Estonias, kes pealegi oli olgem ausad, ka Estonia tollal kõige populaarsem osa kogu teatrist, noh, see on fakt, et et sõnateater on alati olnud ka publiku, ka täituvus despopulaarsem, kui on muusikateater. Aga kindlasti kasutati seda hetke ära, kui rahva hulgas populaarne teatriliider oli lahkunud. Ja siis mõned näitlejad läksid Estonia draamatrupist kõrvalmajja draamateatrisse tööle, kuid see ei olnud sugugi selline automaatselt viimine teise majja, nagu seda on nõukoguliku teatri ajaloos püütud kirjeldada meile. See oli ikkagi ühe väga elujõulise tugeva trupi lõhkumine päevapealt ja koos sellega kõikide traditsioonide katkestamine. Aga läheme uuesti Panso juurde. See mees on taas üks omaette peatükk Eesti teatriloos ja täiesti epohhiloovmees. Jah, ja see jutt ja see vaimustas, kuidas Panso nii kirjutab, kui räägib pinnast see on juba üks, omakorda vääriks ülelugemist täiesti ükskõik kust selle Panso raamatu näiteks need portreed minus ja minu ümber lahti lööd siis ükskõik kellest või millest ta räägib, ta räägib seda niisuguse põlemises sädelemise niisuguse samas nii kaunis eesti keeles. Et ma iga kord imestan iga kord, mulle tundub, et oi, seda kohta ma polegi lugenud. Ja Mansoli tõesti väga mitmekülgne ja võib-olla jällegi vähem on teada, et ta oli ka väga musikaalne. Ja tema musitseerimisest on minu teada väga vähe salvestusi. Mina teangi ainult üht, aga see on ilmselt minu teadmine. See on siis filmis näitleja Joller, laulab ta koos Jüri järveti ka ühte laulu, mida Jüri Järvet olevat kusagil isegi nimetanud teatri hällilauluks ühes oma intervjuus. Ja see on 1961 tehtud film, režissöör virve, aruoja ja Pansost võiks rääkida ja peakski rääkima, eks ole, tunde. Siin meil seda aega ei ole. Ma arvan, et see võiks olla üks ilus punkt sellele saatele kuidas Voldemar Panso ja Jüri Järvet laulavad. Niisiis, me rääkisime täna eesti teatrilauludest ühenduses sellenimelise linnateatri lavastusega ja need laulud olid eelkõige rõhuga just eesti sõna- teatril. Ja tänase saate külaline oli linnateatri muusikaala juhataja Riina Roose. Jääme kuulmiseni ning viimasena jääb kõlama muusikapala, mille tekst on Voldemar Panso alt ja viis Gennadi Bodelskilt ning selle näitleja Jolleri filmist pärit loo esitavad teile Jüri Järvet ja Voldemar Panso. 50 aastat lauguse ja kärva Ülo sööstmiskid ja. Hiina ei tea, kuidas Oidipus suuri raame teostun, Nata. Seina ja töö, et ja kool kuriei, ollu. Tiina ja Margus ei saanudki kui arm oli. Nii raha eest oska, võib kraam. Olen. See on veel. Kuu ja kaasvad sassi. Ja. Olla. Või mitte? Olla?