Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja meie raadiorännusihiks saavad seekord ühed väga erilised ja pühitsetud paleed. Millega täpsemalt tegu ja kus nad asuvad, sellest kohe lähemalt kuulemegi. Jah, ta on dalai-laamade paleed Tiibeti. See oli praegu hommikupalve Tiibeti budistlikus kloostris. Seal oli kuulda nii naiste kui meeste harrast ja ühtlast palve teksti ja see on salvestatud piirilinnas Põhja-Indias ja see on üks tiibeti pagulaste ehitatud klooster ja, ja selliseid Tiibeti pagulaste pühamuid on tekkinud nüüd viimase poolsajandi jooksul väljaspoole Tiibeti, et päris palju sadu tuhandeid tiibetlasi pages siis, kui Tiibetist pages 14. dalai-laama 1959. aastal. Ja kui ta ära läks, siis jäid temast maha, tema residentsid Laasas ja need olid siis talvepalee botala ja suvepalee Narbolinka ja õietise Norbulinka oligi see koht, kus ta 31. märtsil 1959 siis siis pages ja ilmselt õieti tegi, sest väga võimalik, et praegu ei teaks maailmas temast üldse mitte midagi, kui ta oleks sinna paigale jäänud Hiina võimude kätte sattunud ja, ja, ja siis oleks väga teadmata, mis edasi üldse oleks juhtunud. Aga need, need paleed on alles ja Tiibetis olles loomulikult käisime nendes. Ja Nad on väga tähendusrikas ja ka omapärase ehitusega ja pärase mõjuga, kuigi dalai-laamat seal ei ole. Ja talvepalee botala, no see on. No kui sa esimest korda teda üldse näed, siit mõjub nagu mingisuguse niukse. Valge hiiglasliku ilmutusena mägede taustal on tohutud kõrged korrused, valgeid hooneid. Terve mägi on täis niisugusi korrus korruse otsa ja nad kõik õnnistesse süngete tumedate mägede taustal. Need helendavad seinad väga-väga eriline, kuskil kõrgmägedes näha, nii võimsate suurejooneliste ehitis. Seisukorras palee praegu üldse on ei lagune aga vä? Ta ei lagune, see oli nüüd niimoodi, et pärast seda, kui dalai-laama sealt lahkus siis ta jäi muidugi tühjaks, aga samal ajal hiinlased talle päris nagu tuld otsa ka ei pannud, et et ja isegi oli niimoodi, et selle Hongvee pingide märatsemisest jäi ta suhteliselt puutumatuks. Ja siis otsustas Hiina valitsus teha sellest muuseumi. Ja praegu on sellest tehtud niisugune täis niuke riiklik muuseum. Kult samal ajal ta muidugi ei ole muuseum, sest seal käivad ju tohutut palverändurite hulgast igast tiibeti nurgast. Aga mis muuseum siis Hiina valitsuse poolt oli mõeldud ajaloomuuseum ajalooline muus suure Hiina rahvavabariigi võid nüüd Liiveti osa sellest. Ütleme Hiina riigi lahutamatust osas Tiibetist ja selle ajaloost Selline näidisvärk jah, et näete, kuidas me mõtleme ja hoolitseme ja siin on kõik muuseum ja mis te veel tahate? Just nii, et väljastpoolt näeb ta päris päris kena ja ja esinduslik praegusel ajal välja ja varasematel aastakümnetel ta nägi kehvem isegi välja. Et praegu tal on, on niisugune noh, ütleme väljastpoolt vaadates päris päris kena, tegelikult muidugi tegelikult tema tähendus on ikkagi ta muidugi ei ole muuseum, see on tegelikult kõigi budistide jaoks, on ta midagi taolist, eriti Tiibeti budistide jaoks, nagu ütleme, Püha Peetruse kirik kanis. Et see niisugune vaimne märk on, tal ikka on väga tugev küljes. Põnev on muidugi sinna minna. No kõigepealt kas väravatest sisse lähed ja siis hakkad, see on üle 100 meetri kõrgune, kogu see ehituste kompleks, seal on 17 korrust ja rohkem kui 1000 ruumi. Nii et algul, kus sa lähed, sa lähed niisugust noh nagu niuksed kindluse tänavat mööda umbes meenutab natukene eestlase jaoks tuttavat lühikest jalga Tallinnas. Kujutleme, et lühike jalg on kõrgmägedes ja ta on kümneid kordi pikem. Siis ikka pikajalgne pikast jalast veel palju pikem, aga lühikese jala järskus on, tal on niisugune lihtsalt kõnnid et väga järsku kallakut mööda ja kõnnid ja kõnnid. Aga kuna sa oled kõrgmägedes, siis võtab ikka hinge kinni küll. Aga siis siis hakkad käima neis ruumides ja, ja noh, see on noh, me olime seal üle poole päeva hirmsasti väsisime ära. Ja noh, mida me nägime kübekese nägime tegelikult kogu sellest ehitusest ja ja muidugi peab ütlema ka, et see nüüd, kui ta on niisugune Hiina riiklik muuseum, siis väga suured osad botalast on ka suletud üldse ja ainult teatud kohtadesse nagu lastakse inimesi sisse. Aga, aga noh, need palverändurid nende kõigi oma rituaalidega seal kõrval, nad muudavad selle tegelikult elavaks, on näha, et et see ikkagi nende jaoks, see pole mitte mingi muuseum, nende jaoks on dalai-laama kohal siiamaani. Ja see vaimne kohalolek, see on väga tugev. Hästi kummaline seis, et tegelikult dalai-laama 14-st dalai-laama on tegelane, kelle pilti ei tohi avalikkuses olla. Ja, ja samas iga nii karm, nii karm. Ja kui sa tuled Tiibetisse, siis kõige parem asi, mida sa sinna viia võid, on üks peotäis väikeseid dalai-laama pilt. Ja, ja anda seal lihtsalt nendele, kellega sa oled paremini hakanud läbi saama seal kohapeal. Kõik iga tiibetlane väga igatseb sellist pilti saada kusagilt ja kui sa tiibeti keelt oskaksid, siis esimene küsimus oleks talled. Sina oled näinud dalai-laama. Et kuidas tal läheb nii et, et see on, see on nende jaoks väga väga elav tegelane ja kummaline on, et, et see on ju tegelikult see oli dalai-laama peakorter. Nüüd sealt on kõrvaldatud kõik tema pildid on alles jäetud, ainult üks, kus ta surub Mao Zedongi kätt. Ja samamoodi suvepalees Narbolinkas on kõik pildid kõrvaldatud dalai-laama kohta. Õieti on niimoodi, et kui sul on dalai-laama pilt, et niimoodi kusagil näiteks töökohas väljas, siis sa võid selle eest ikka tõsiselt karistada saada ja ka selle pildi näiteks andmine kohalikele, kui kohalik politsei seda näeb. Sellest tuleb suuri pahandusi. Et seal Norbolinkas on siis ka üks pilt alles temast dalai-lammaste 14 10.-st ja tema lähikondlastele, aga seal peal kõrval on valvekaamera, mis pidevalt Ta salvestab kõike, mida sealjuures tehakse. Ja ta on hästi niukses kõrvalises, pimedas nurgas, nii et sa pead väga hästi teadma, et see seal on ja selle sealt üles leidma. Et see on, see on väga kummaline. Samal ajal meie näiteks vist ütleme iga haritud eestlane Ki ütlevad 14. dalai-laama tuleb see pilt kohe silme ette, milline ta välja näeb, ta on ju poliitika ja kuld, tuuri maailma suurkuju, praegusel ajal see, see niisugune muhedalt naeratav nägu, kiilaspäine, suurte prillidega, eks ole niisugune vana mees sest niuke täitsa 10, kaheaastane ja et terve maailm tunnetada ja selles kohas, kus on tema kodu, seal on tema pilt keelatud. Võib-olla kellelgi tekib küsimus, et nagu teiegi mainisite, et on üks pilt, kus ta surub maod tungi kätte, et see oli ilmselt see aastat pikkade aastatetagune selline petlik hetk, kus tundus, et ta on nõustumas selle paratamatusega ja Hiina suurvõimuga, aga see hetk muutus päris kiiresti jälle ja, ja võimud asusid teda jälle suure hooga vihkama. Ja tema elulugu on täiesti uskumatu, kuidas tema elukäik on kulgenud, noh ta lihtsalt sattus elama väga erilisse aega. Selgus, et ta on ka väga eriline inimene selles erilises ajas ja noh, tegelikult võib-olla peab ütlema, et kest dalai-laamat üldse on, see on see on üks niisugune pikk rida Tiibeti usu ja riigijuhte, kes on sajandeid olnud seal valitsemas ja teistpidi iga tõsiuskliku tiibeti budistide jaoks on ta muidugi kaastunde jumala taassünd, et ta on niisugune ikka, mitte ainult inimene. Ta on taaskehastunud kaastunde jumal. Ja tema elulugu on tõesti uskumatu, tegelikult peab natukene sellest siiski rääkima ja kõik ju algab sellest, et üldse dalai-laamade valimine käib noh, meie jaoks, aga müstilisel kombel. Et siis teatud valitud niuksed otsimismeeskonnad otsivad terve Tiibet tee pealt üles poisikese, kelles nad tunnevad ära uuesti sündinud kaastunde jumal. Nii et ta on nagu eelmise dalai-laama taaskehastus Ja, ja kui eelmine 13. suri, siis mõned aastad pärast seda tema nii seletati, siis selle 13. dalai-laama surnukeha nägu pöördus iseenesest lõuna poolt kirde poole ja, ja samal ajal oraakel Tiibeti oraakel nägi oma vaimusilmas ühte kolmekorruselist pühamat. Ja seal kõrval oli teerada väike teerada, mis läks ja selle mäe kõrval oli pisikene maja, millel olid väga imelikud vihmaveetorud ja A tähte, ta nagu ka nägi oma nägemuses ja, ja otsimismeeskond läks Ando piirkondades on suur piirkond Põhja-Tiibetis ja hakkas niimoodi otsima õieti, mitu meeskonda otsisid kaua-kaua ja nad jõudsid lõpuks kohta, kus olid täpselt see nägemuse järgi selline tempel, selline rada, selline väike majakene ja siis on see jälle üks meie jaoks väga kummaline, et kuidas siis leitakse õieti, et see on just see poiss, need otsijad, nad on kõrged vaimulikud, nad riietes, võtavad ennast lihtsateks ränduriteks astuvad nagu muuseas püsiva töömaja seal majas ja, ja esimene asi, see oli kahevastane, siis meie praegune 14. dalai-laama kaheaastane poisike jooksis ühele nendest vastu, kallistas teda ja õikesed see eralaama sera laama sära on üks suur klooster, kust see laama tõesti pärit oli. Ja siis oli järgmine proov, oli siis see ette eelmiste dalai-laamade lemmik asju pandi sinna, et koos täpselt samasuguste asjadega, mis on palju uuemad, ilusamad ja säravamad ja Ta valis nagu eksimatult just need õiged esemed sealt vahelt välja. Et see on see seletus ja siis kogu see pere koos selle kaheaastase poisiga rändas siis Laasasse. Aga siis muidugi juhtus lugu äärmiselt keerukas aega, aga huvitav on see, et, et napilt enne seda väga keerukat, aga oli ju sealse meie rännumees Heinrich Harrer, kellest me ennegi oleme tekkinud ja kelle päevikute järgi on tehtud ka see film seitse aastat Tiibetis siis et tema sai selle poisiga siis kuidagiviisi väga lähedaseks siis kui see boss oli teismelise eas ja see on hästi, kuidas ta kirjeldab seal, et kui nad esimest korda oli juba mitu aastat Laasas elanud, sain Harrer, aga siis ikkagi juhtus niimoodi, et nad said päriselt tuttavaks ja et kui nad siis jäid kahekesi Norbulinkas omapead suvepalees suvepalees, siis et esimene asi, naine Harr kirjeldab, et et see oli üllatav, kuidas noh, niivõrd väärikas noh, ta nimetab seda jumal kuningaks tegelane tegelikult muutus kohe selliseks nagu avameelseks siiraks poisikeseks ja nad isegi hakkasid nagu 11 tögama seal natukene, et see poisike narris Harryt suure nina pärast, muide ka hiinlased nimetavad eurooplasi suur ninadeks nende meelest kõikidel tohutu suured splide ees meil. Ja teiseks siis, et tal olid karvad käte peal, et karvane oled ka. Ja siis endi Harrija ütleb, et tema silmad olid kuidagi sellised väga siirad, kuidagi ei olnud üldse niisugust nagu kavalust nendes silmades ja et tal olid kõrvad, olid asetsesid peast natuke kummaliselt eemal ja see on muide alati budistlikus kultuuris buda uuestisünni üks märk. Peast eemal, need olid esimesed tähelepanekud ja järgmised tähelepanekud olid tal kohesed. Et see poiss, kes oli elanud väga range kasvatuse all üksinduses praktiliselt, et tegelikult oli ta salaja tundnud meeletut huvi maailma vastu, ta oli lugenud igasuguseid kätte saada too, et vanu ajakirju õppinud oma pead inglise keelt, et siis tema käes oli mingisugune Leica fotoaparaat, mille ta oli lahti võtnud ja uuesti kokku pannud. Et niisugune eriline niukene, tehnikahuvi ja tohutu uudishimu maailma vastu kaugema maailma vastu ja Henry Harrerist said õpeta Harrer õpetajatele inglise keelt, geograafiat, arrer oli muide ise olnud enne ka kooliõpetaja just geograafia, spordi õpetad aitäh. Ja siis ta ühesõnaga õpetas teda nii palju, kui ta oskas, sest see oli ainus niisugune noh, lääne inimene, kellega nüüd oli sellel tulevasel dalai-laama tõesti otsene intiimne võimalus suhelda omavahel piiramatul ajaga. Aga siis tulid juba need karmid ajad ja see on uskumatu, et sel ajal, kui hiinlased sisse tungisid, sinna, siis ta oli viieteistaastane poisike. Ja juba tuli tal ta kiirkorras valiti siis nagu kõigi õigustega dalai-laamaga selles vanuses. Juba ta pidi pidama läbi rääkima kemisi Hiina valitsusjuhtidega India valitsusjuhtidega, tegema suurpoliitikat teismeline poiss ja ta tuli sellega toime. No nii hästi kui halvasti, aga ikkagi täiesti tuli toime. Aga muidugi olukord oli väljapääsmatu ja läks aina hullemaks ja ja see oli ilmselt õige otsuseta, siis juba kuskil 24 aastasena, siis pages ja väga kiiresti, kui nad Indias lõid seal oma keskuse ja hakkasid loomamaailmaga diplomaatilisi sidemeid, siis ta imekiiresti nagu piss ära selle diplomaatilise suhtlemise. Praeguseks ajaks on ta ju kohtunud, kui paljude suurriikide juhtidega kõige kõrgemal tasemel. Kui palju on tal tuttavaid maailma kultuuri tippude hulgas, kes kõik päevatega auväärseks teda ja tema käitumist aga väärikaks. Ja noh, peale selle muidugi igasugused piid olid ja kes need kõik on, ühesõnaga, tal on ta ei üheski olukorras. Ta, ta oskab suurepäraselt suhelda. Ta on tõesti suurkuju ja tema saavutusi on ikkagi ju pärjatud Nobeli preemiaga Nobeli rahupreemia ja ta on ju väga-väga hea suhtleja ja tema nime all on ilmunud kümneid raamatuid, aga enamik nendest ei ole tema kirjutanud tatud, vaid ta on lubanud teistel inimestel oma tsitaat intide kogusid avaldada tegelikult ja siis lihtsalt lasknud need üle redigeerida. Aga üks tõeliselt hea raamat on küll, kus on peale selle, et tema autori nimi peal on tõesti praktiliselt tema enda tehtud? See on vabadus paguluses on eesti keeles ka ilmunud, see on väga asjalik ülevaade tema elu elust tema enda pilgu läbi, tegelikult. Aga ühesõnaga kümnete raamatute autor, autor ja ja tõesti kogu maailmas ikka ikka väga-väga-väga silmapaistev tegelane. Noh, kuidas võtta see, mis oli tema õnnetus, eks ole, sai võib-olla maailmale õnneks, sest sest tegelikult selles selles väga täbaras olukorras ta ongi sunnitud hästi palju suhtlema ja olema esil kogu aeg, aga vaieldamatult tuletuse tal ka väga hästi välja tegelikult ja ta on tohutult ju käinud, ta on isegi Eestis kaks korda käinud. Väidetavalt Eesti riigijuhid ei olnud üleliia julged planeerima, temaga on see suur venna suurkuju selja tagaseina, hirm on selja taga, hirm on ikka hirmus suur ja, ja me jõuame vist tagasi dalai-laama paleede juurde, tegime väga vajaliku vahelepõike ja rääkisime, kes ta selline on. Aga tegelikult tema enda, need ruumid seal botaallas on, on praegu ainult väikses osas ligidal pääsetavad. Aga tõtt-öelda, kui, kui sa seal ringi käid siis mõtled ausalt, päris ausalt öeldes, et mina ei tahaks, et mul selline koduseks, sest ta on, need on pisikesed, hämarad rõsked, natukene külmad ruumid, sest see kogu see ehitus oli nii, et seda praktiliselt talvel ei köetud üldse. Ja, ja ta on ehitatud niuksed, paksud mitmemeetrised, kiviseinad, hästi pisikesed aknad ja, ja ta on niisugune ühtpidi niuke, pidulik ja suurejooneline, teistpidi ta on niisugune väga sünge askeetlik askeetlik ja dalai-laama ise kirjeldab just selles raamatus vabadus paguluses. Et kuidas seal oli, tegelikult oli väga üksildane poiss, tema ainus tegevus oli, olid need medit teerimised, lõputud pühakirjade õppimised, sest kui ta oli üksinda. Ta mängis nende vanade asjadega, käisin varakambrites ringi, näiteks vaatas neid vanu asju, aga samal ajal oli eelmised maailma riigijuhid olid igast kummalisi asju kinkinud Tiibet, kellele need olid tema mänguasjadeks ja üks tema lemmik, kelle elu oli pikksilm, täisti botala katusel ja vaatas pikksilmaga, mida Laasas tehakse. Ja niimoodi ta veetis tundides, kui ta magama läks, siis ta täitsa kirjeldab seda, et, et, et see oli kohe ikka tõeline katsumus sinna raskete linade vahele pugeda, väga uhke, suur voodi, kulda karda täis tuba, aga seal olid lutikad, palju lutikaid, seal jooksevad ringi rotid ja selle poisi elu oli mõnes mõttes tõesti karm, aga, aga ta sai ka muidugi äärmiselt põhjaliku budistliku hariduse just selleks ajaks, kui ta oligi aeg astuda nagu, nagu riigijuhi ametisse. Ta ise ütleb seda, et ta ei jõudnud ära oodata, et millal tuleb kevad, millal ilmad lähevad soojaks ja siis me saame sellest talvepaleest kolida suvepaleesse. Ja loomulikult kõndisin ka mina siis selle maa maha, see on umbes kolm kilomeetrit ja, ja siis ma kujutlesin just Henry Harrer jälle oma seitse aastat Tiibeti raamatus kirjeldab seda, et kuidas olid tohutu sündmus Tiibetis, kui see kuldses kandetoolis dalai-laama siis oma kaaskonnaga kolis üle talvepaleest suvepaleesse, mitmesaja meetrine rong, kõik sõjavägimuusikud, kõrgemad aadlikud, väga uhkelt riides, hobused ja tee ääres tohutu müür, tuhandeid tiibeti lihtrahvast, kes ootas õnnistust temalt ja palus, et tal kõik hästi läheks. See oli Tiibet. D iga-aastane suursündmus, tema kolimine ühest paleest täis siis Narbolinka see sinna siis, kui sa praegu sisse astud, see on jällegi muuseum, maksad aga piletiraha ja lähedaga väravast sisse. Ja esimene asi, noh, ma olin juba sel ajal ka Tiibetis kiltmaal seal mõned nädalad ringi rännanud, on see, et sind hämmastab see rohelus, mis seal on. Tal on tõesti hästi palju puiestik, hästi palju niukesi, kasuguseid, peaaegu metsa taolisi niisugusi dub, kasid ja lõputult käänulisi varjulisi teid tiibeti päike on väga palav, sa leiad nagu selle puude all seal nagu varju ja ka seda niiskust rohelist igal pool. Ta on suur kontrast ja võrreldes muu tiibeti maastikuga. Ja tegelikult eks ta selle mõttega oligi tehtud, et ta pakuks nagu täiesti vastandi sellele tiibeti karmusele kaevatud terve hulk tiike ja ja sildu ja. Samas muidugi, kui sa praegusel ajal sinna lähed, sa näed igal pool allakäigumärke, et ega need puiestikud ja, ja aiad, nad on sageli päris räämas, üsna võsastunud ei ole siis kedagi, kes nende eest hea seisaks ja no üks asi on vist see, et korraldamatus selline ilmselt Ta ei ole jah sellele pööratud nii suurt tähelepanu, nagu ta seda vääriks, ütleme, riigi poolt, et kui botalan ilmselt botalale on palju rohkem nagu, nagu raha kulutatud Narbolingat hoitakse lihtsalt noh, enam-vähem nii nagu ta on. Ja näiteks nendest osa nendest tiit, kellest on, on praegu lihtsalt kuivanud ja aga see Norbulinka ise ta koosneb nagu kahest tsoonist, üks on siis väline osa, kus on ka aiad ja, ja puiesteed ja seal võisid ka siis muud lihtsurelikud liikuda, sel ajal, kui dalai-laama seal elas ja pidada seal näiteks etendusi või, või piknik või põhiliselt küll aadlikud. Aga siis oli seal Narbolyncani praegugi, siis seal seespool on veel üks omaette müür ja selle müüride vahelt ühtegi ükski lihtsurelik naljalt sisse pääsenud. Seal oli 500 valvurit, oli seal Norboliit kasko kui tohutult igasuguseid kokkasid ja tallipoisse ja teenijaid ja, ja see terve see Norbulenka tegelikult koosneski siis nagu dalai-laama teenindajatest. Ja jällegi Heinrich lustakalt kirjeldab seda, mida seal kõik oli, et näiteks ja see on praegu ka seal on siis tehtud üks niisugune omaette osa kus on siis dalai-laamade autod, 13-st dalai-laama hakkas neid autosid saama seal kuskil kolmekümnendatel aastatel kingituseks teistelt riikidelt ja need autod toodi lahti lammutatud väikeste osade kaupa, siis sinna kõrgmägedesse pandi uuesti kokku, aga no teid ei ole, bensiin tuleb kanda seljas Indiast kohale ja loomulikult need autod, tuttuued täiesti, et noh, seisavad kasuti ja nad seisid juba sel ajal, kui 14-st dalai-laama oli siis murdeas poisike ja pöörast huvi tundis tehnika vastu, siis talle jäid need silmad ja mõtlesin, et kuidas niimoodi, et nendele peab elu sisse saama ja ühele väiksele sõiduautole saidki elu sisse, seal olid tal ka kohalikud mehaanikud, kes olid meistrid selle peale ja, ja ta hakkas sellega Norbulinka pargis ringi sõitma, ajasid põmdi vastu puud. Aga õnneks ainult auto oleks mõlki natukene ja, ja ega neil autodel palju kasutust polnud seal, huvitav, et ega üks üks jett oli nende hulgas ja nüüd dalai-laama sõbrunes Henri Harreriga siis tema alus Harrerit, palun ehita mulle üks kinosaal Harreolt kunagi nihukest asja teinud, aga ta oli ka kuldsete kätega ja siiski ühesõnaga niukse projektarile ühele hinge sisse puhuda ja, aga neil ei olnud elektrit, et seda kinowry hektarit käima lükata. Ta käsiajamiga käsiajamiga raske ja leidsid, et tegelikult jeebi mootoriga saab väga hästi seda teha, valad bensiini sisse ja ühe ratta pealt, siis generaator läheb nagu käima kuskilt seda bensiiniga sõitsid bensiini, oli aga seal lihtsalt apteegikaaluga kaaluda. Ja see oli suur suur lõbu siis ka kõrgemad riigiametnikud näiteks koos dalai-laamaga, siis vaatasid näiteks lääne mängufilme, seal dokumentaalfilme ja isegi dalai-laama ise poisikesena väntas ühe filmi sealtsamast Laasa ümbrusest nihukese dokumentaalfilmi ja Harr tegi ühe niisuguse ringvaate Tiibeti elust ja nad tundsid sellest suurt suurt lõbu. Et selline ta on, aga siis vaat selles osas, kuhu siis ükski lihtsurelik naljalt sisse ei pääsenud. Nüüd võib sinna siis igaüks minna, kes pileti ostab ja seal on siis müüride vahel see tõesti need ruumid, kus dalai-laama siis oli, elas seal on kõik tema söögituba ja magamistuba ja vannituba, vannituba, tohutu luksus tolleaegses Tiibetis. Aga neid vaadates on ühtpidi sa näed seda kullatud kandetooli, millega ta toodi sinna, mis on väga tiibetipärane. Aga teistpidi söögitoas Philipsi raadio, mingi 50.-te aastate Philipsi raadio ja väga palju niisugust 50.-te aastate euroopalikku mööblit mingid esemeid, mingit tehnikaasju, mingit tsivilisatsiooni leiutisi ta mõjub, ausalt öeldes need need ruumid mõjuvad natukene umbes niimoodi nagu 50.-te aastate tüüpiline moodne Euroopa kodu. See on kummaline, aga muidugi need palverändurid, kes sinna tulevad, nad noh, väga väga hardalt seal siis pomisevad oma palveid, jätavad neid katange, neid valgeid salle igale poole ja, ja raha igale poole, nende jaoks seal kõik püha püha paik nende jaoks Dalai Lama on ikka veel seal need kõige paremas mõttes. Ja siis on seal aeg seisattunud ja alustades mööblist ja lõpetades dalai-laama tajutava kohalolekuga. Täpselt, ja samas, kui sa mõtled selle peale, et aeg oli viiekümnendad aastad ja dalai-laama oli, oli nii noor nagu ta oli, et tema tohutu huvi ja võime ütleme, suhelda maailmaga ja läänemaailmaga, et kui me noh, mängult kujutleme, et ajalugu oleks kuidagi teisiti läinud, et, et ei oleks hiinlased sinna tunginud, Tiibet oleks oma iseseisvust saanud jätkata. See Tiibet, mis oli Harreri ajal, seal oleks igal juhul muutunud. Selline tunne tekib, kui sa neid seal vaatad. Dalai-laama oleks kindlasti viinud Tiibetis läbi suuri uuendusi ja see feodaalühiskond, mis seal oli mingil imekombel isolatsiooni tõttu kuidagi jäänud. See oleks muutunud millekski muuks. Aga nüüd Kehrasse ajaloo Rolitele sedapidi, et nüüd käivad inimesed seal ja, ja ma arvan, tiibetlane tunneb nendes ruumides umbes ennast samamoodi kui kujutleda, et nõukogude ajal oleks näiteks Konstantin Pätsi korter olnud muuseumiks tehtud ja sa lähed sinna mingisugune magus valu, eks ole, et, et need kõik, et siin ta on see kõik jah, et seal see on võib-olla see põhiline siin ta on, astud välja ja seal on hoopis teine tegelikkus just. Aga tegelikult noh, kokku on, on ikkagi see tunne, et kuna 14. dalai-laama on olemas, siis tema talve ja suvepalee on samuti olemas, nad on alles, nad on oma kohal, nad on ootamas dalai-laama raamat ja see, et nad ikkagi alles on, on ka omaette väärtus ja, ja annab ikkagi, noh, ma arvan nii sihukesele Tiibeti identiteedile väga suurt vaimset tuge. Jah, iseasi, kas sellel lootusel on ainuld alustata, kunagi saab Tiibetisse tagasi tulla. Ei tea seda tegelikult meid väga kahtlane. Seni läheb tema elu ikka edasi seal Indias Tiibeti pagulasvalitsuse residentsis. Seal on ja, ja tegelikult on tema. See on kummaline, et võib-olla enamik maailma kujutleb, et ta nõuab tiibeti täielikku iseseisvust, ta ei ole seda kunagi soovinud. Ta on soovinud, et Tiibet, et saaks väga suur autonoomia, sellest täiesti piisaks, ta oleks nõus sellega. Aga lihtsalt läbirääkimisi ei sa üldse alustadagi ei ole võimalik. Aga, aga igal juhul on annet tema kodud seal praegu alles. Ja siia puu, seesama piri palvelaul, mis läheb nüüd lõpuks üle niisuguseks üsna jõuliseks kloostri orkestrimuusikaks. Ja, ja see kõik annab tuge lootusele paremale tulevikule. Selline oli siis tänane saade dalai-laama suve ja talvepaleest ja kõigest sellest, milleks need paleed inspireerisid. Dalai Laamast endast ja tema elust Tiibetis ja Indias. Järgmise saatega on seesugune lugu, et spordiülekannete tõttu on meil kavas ainult hilisõhtune saade ja see on kordus. Uuesti jätkame Tiibeti teemadel seitsmeteistkümnendal veebruaril ja siis tuleb jutuks Tiibeti legendaarsed kloostrid. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Kuula.