Lähenesin minagi 60.-le meridiaanile mitte küljeefreemo viieffjodorovski eeskujul kõige rahutumat sirget otsima vaid õppima kauge sugulasrahva komide keelt. Varasematest kogemustest Karjalast ja liivlaste juures oli nüüd vähe kasu. Siis oli ees ikka keel, millest mõne päeva jooksul hakkasid veidi arusaama. Nädala pärast võisid aga isegi rääkida. Nüüd tõestas seljatagust ainult kiiruga läbi sirvitud grammatikaõpik. On komi keel meie sugulastest üks kaugemaid kergesti silmatorkavaid ühiseid jooni. Komi keelega on lihtsam leida ungari keelest kui meilt. Eestis on seni selle vastu vähe huvi tuntud. Tõsi küll, päris võõrasse maa ja rahvas ülikooliperel ei ole. Alles paar aastat tagasi kaitses Tartus oma väitekirja noor komi keeleteadlane Jevgeni kul. Jajah. Meie üliõpilastest on aga seal käinud vaid mõned bioloogid ja geograafid. Mida teadsin siis varem Komi ANSV-st. Et seal on põhjas tundra ja mujal metsad. Et ta on tähtis naftatöötlemiskeskus. Varkkud taaga kiiresti kasvav linn väga mitmekesise tööstusega. Et kasvatatakse põhjapõtru. Aga sääsed kasvavad ise ja neid on nii palju nagu ehk kolhoosi mesilaspereheitmise aegu rahutatiivulisi. Oi, neid mõtteid, mis meelde tullvasid kuidas näevad välja Komilased. On neil sarnaseid jooni soome-ugri hõimurahvastega. Kas napi ajaga jagu keelest kuidas vastu võetakse ja nii edasi ja nii edasi. Aga nagu ikka pikka teed üksi sõites tuli ka teistsuguseid mõtteid. Need põhjustas kogu teekonda saatev vihm mis laskis Smuuli suurel hallil ümber sündida millekski raudtee nukrusetaoliseks. Ent peale vihma oli mul veel teine lahutamatu teekaaslane. Mets. See oli raasike lõbusam seltsiline. Tavatses istuda küll väärikas tumerohelises mantlis, mille hõlma alt vilksas vahetevahel jõe sinine vöölint. Ent kelmikad, järvesilmad tilkusid pruunide ripsmete vahelt vandiseltslaslikult. Mets on Komima kuld. Loodusvarade vähesuse üle see maa kurta ei või. Siin on naftat loodusliku gaasi sütt Urali nõlvadel väärismetalle. Aga kõigist tähtsaim on mets. Sellest räägivad kõik vastu ruttavad rongid, võimsad jõed ja tibatillukeste jaamade avarad laadimisplatsid palkidega. Vaigulõhnalised töömeeste kuued vagunis ja nende omanike Judki. Aastas annab Komi ANSV umbes nii palju metsamaterjali kui kuluks meie Pärnust pisut väiksema linna ehitamiseks. Metson põlisele Komilasele tema elu. Nii ma tutvusingi juba teel selle omapärase palavusega tutvusin ka esimeste Komilastega, kes oma keeleoskusest mulle üht-teist üle anda püüdsid ja külla kutsusid. Külalislahkus ja siiras sõbralikkus ongi teiseks jooneks, mis mulle sealsest rahvast eriti meelde jäi. Neljandal päeval pärast Tartust lahkumist saabusin Kistruktowcari Kaasas koondkonspekt grammatikaõpikust tüse sõnaraamat, kõhukas, pudel sääskedele surmaks ja mõõtmatul hulgale avastamise õhinat nagu ootaks mind ees valge laik kaardil. Kõik laabus imelihtsalt. Tööle asusin Teaduste Akadeemia Komi filiaali keele osakonnas, kus juba esimeste uudiste vahetamise järel tassiti mu laud täis kommi, kirjameeste töid. Sukeldusin vapralt raamatutesse, et täita kodust kaasa antud ülesannet. Õppida õigesti hääldama, lugema ja tõlkima, võimaluse piirides ka rääkima komi keelt. Juba esimesel päeval avastasin kõige raskema häälikukeeles mis kirja pannakse kõrvu seisva tee ja seega hääldades ei tohtivat aga kumbki eraldi välja kosta. Päris häda, et seda tuli nii tihti vaja, et see oli sisse trüginud kõige igapäevasem matesse sõnadesse. Särtsakad Komilasest toanaabril oli õige mitu päeva naeruhelk silmis, kui ma tere või nägemiseni laususin. Minu kord oli rõõmustada siis, kui mu video olen ja Angeleses lõkked parasjagu helisevaks pehmeks kõlavaks tunnistati. Järgmistel päevadel, kui see õnnetu häälik teistes sõnades ette tuli, oli tahtmine ikka enne videole lausuda, alles siis uues kombinatsioonis proovida. Südamel hakkab soe, kui meenutan inimesi, kellega kokku puutusin. Meenub pikakasvuline blond sinisilmne keemik, raja ehtkomilase tüüpi tütarlaps, kelle juttudel ei paistnud küll lõppu tulevat. Tema vedas mind ühest linna äärest teise hulkuva metsa ja palju ei puudunud, et oleks meelitanud palgiparvega jõge mööda alla sõitma. Tema jutustused talvistest, suusamatkadest, Janile, järgnevaist, muinasjutuõhtutest, metsa üksindusse uppunud talutares olid nii ahvatlevad et kuskil südame kandis lausa kõrvetas soov kõike seda ise kaasa teha. Või siis suure valge habemega vanageoloog, keda pool linna hüüdis habemeks ja kelle päevinäinud Pobeda oli vist küll kogu linna lasteperele tav. Ei juhtunud kordagi, et habe oleks sõidust üksi tagasi tulnud. Mind huvitas habe selle poolest, et ta oli ainuke, kellega selle aja jooksul mõned eestikeelsed laused vahetasin. Taati, räägiti, oskavad kuutteist, keelt ilma eta, Moskvast kaugemale oleks saanud suurepärane mälu, terav kuulmine ja huvi. Neist kolmest piisas, et põhiliselt raamatute abil üht-teist ära õppida. Unustada ei saa ka 73 aastast keelemeest mitriandrejjevitši, kes pensionäri rahulikust elust ei tahtnud mõeldagi. Minule korraldas ta iga tööpäeva lõpul palava eksami. Pidin siis komi keeles ära seletama, mida ma söön, joon selga, jalga panen, kus ma eelmisel õhtul käisin ja mida nägin. Keelepraktikaks olid need vestlused ületamatud. Puhtkeele õppimise kõrval tutvusin ka filiaali keele osakonna tööga õppeplaanidega, pedagoogilise instituudi ajaloo-keeleteaduskonnas ja muidugi komikirjandusega. Meil teatakse kommikirjandusest üsna vähe. Ometi on siin huvitavaid prosaiste ja andekaid luuletajaid. Meie loominguga sarnaneb kord kuus ilmuv ajakiri Vaiv kaduv põhjatäht. Ent uusi luuletusi sisaldab tihti ka Päevaleht ju kõtui. Helge tee. Viimaste aastate proosast on üldise tunnustuse võitnud Juhniini romaan helepunane pael mis on tõlgitud ka vene keelde. Tähelepanu väärivad venis Eurovi jutustused, Fjodorovi kaheköiteline romaan koidikul ja teisigi teoseid. Üllatavalt rikkalik on luule. Jutustatakse kommi, omapärasest, loodusest, tööst, uuest elust, inimestest. Tänapäeva poeetilist on eriline koht, sära siin Popovil koguga sinitaeva all. Üks andekamaid on ka noor luuletaja Albert maneer. Tema kogust sündisin põhjamaal, õhkub soojust, lihtsust, südamlikkust, kuulakem, näiteks luuletust suve lõpp autori esituses. Väsinud põhjamaa suvi liugleb meil päästamatult ära tappa kui jäärad, kus libisevad kivi. Kauaks tal haljust ei teagi, haakssenie teisi veel olles põlema lahvatada, peagi sütena hallaöökoldes juba lõunamaa kutsel kadunud lindudel rahu. Tiibade sirutus katsel pojadki pessa ei mahu. Talv valvab padude taga linde, ta pagemas sunnib lindude igatsus aga kevadel uuesti sünnib. Põhjamaas suvised päevad. Aeg nõnda helde ja kaduv. Siin sulle mõistmatuks jäävad, need kes ei salli su kodu. Vanadest on üks nimekamaid autoreid Viktor Savin. Tan kirjutanud jutustusi, näidendeid, poeeme luuletusi. Paljud tema luuletused on viisistatud ja nii levinud rahva hulgas. Üks neist sünged Laaneid ümberringi on eriti populaarne. Külades lauldakse sele mitmeid variante, sageli autorit ei teata ja ollakse veendunud, et see on rahvalaul. Sünged Laaned ümberringi, seal ma tulin ilma takust, amet kõbu kingi kandsin ilmast ilma. Tööle pandi kohe sana kael, kui hakkas kandma. Väike-venda Äiutama ahju piima andma. Oh sind lapses, lapseva, jääb ta väheks vakka, jooksed nii, et uks jääb lahti, porri taredak. Juba päris vanaema, kuhu jätsid välje kibedasti, sähkab tema vits mulle külje. Vabarlaidiad Toomemäe ammu, memm toob õhtul tulles võldat, laps kasvas ammu kõlki jäänud meelde, mulle. Loomulikult jäi kõige muu kõrval aega ka linnas ringi vaatamiseks. Tänapäevasem tõhk Aron uus ja ilus linn on linn, mis oma näoga meelde jääb ja tagasi kutsub. Valged kivimajad, rohelised tänavad ja üllatavalt moodsa kujundusega kohvikud on jäädavalt jumalaga jätnud tsaariaegse usse Solskiga. Nii meeldis linna nimetada Jekaterina teisel, kui määras selle tsaaririigivastaste elukohaks. Nüüd meenutavad ammuseid välja saadetud ainult kahe linnaosa rahva hulgas levinud nimetused sadama piirkonnas Pariis kus elanud palju prantslasi. Ja siis oli madalal kaldal Veneetsia kus vastavalt olid itaallased. Armsaim kohtutes kallastele on aga pärgsesse, oli kõrgel kaldal, kus laste jaoks suuravad karussellid. Noorukeid meelitab piljardi ja malepaviljon. Vanem ja väärikam Publicaga, istub meelsasti kaskede all kõrgel kaldal ja laseb pilgul puhata jõe tagusel kaunil maastikul. Sest seal on eestlase jaoks suur jõgi umbes neli korda laiem kui Emajõgi Tartu all. Kilomeetrit poolteist linnast. Albul suubub taga võtšekdasse. See mahutaks omakorda kaks kolmsus olid. Kaardil aga märgib teda ainult tillukesi jooneke. Millised küll võivad siis välja näha võimsad Siberi jõed, kui juba võtsin ta vee väljast vaimustusse, sattusin. Pühapäev viis mind kahe jõe vahel asuvasse küladesse. See oli ebatavaline teekond, sest kilomeeter kilomeetri järel möödusid aga jalg maapinda ei puudutanud. Nagu muinasjutus. Kõikjal liiguti Sillakestel. Umbes kahe meetri kõrgune kitsas puusil Sookleb külade vahel. Iga maja juures hargneb veel väiksemaks Sillakeseks, mis viib otse uksest sisse. Majad on naljakalt kõrge vundamendiga. Kõik see jõgede pärast. Kevadeti olevat siin ehtne Veneetsia. Kõikjal vesi, vesi, vesi. Kalurid võivad otse majast paati ronida. Jutuka teede taga jooksevad naabri juurde uudiseid koguma kuiva jalaga. Tore on seda kujutleda. Komilaste sõbralikkus ei jätnud mind siingi maha. Helevalge põrandaga puhas tare ei hiilanud küll erilise jõukuse poolest aga teest keeldumisega pererahvast solvata ei võinud. Minu tähelepanu köitsid toredat põdranahast sussid põhja pool elavate sugulaste kingitus. Küll aga oli seal midagi meie etnograafide jaoks omapärane muusikariist Sigudoc mängitavat poognaga. Kahjuks polnud peremeest kodus ja nii jäin sellest imest ilma. Lohutuseks laskis noorik tulla päris ehtsa rahvalaulul. Oli soe ja kaunis kevad. Oli saaja kaunis kevad, elada oli nii hea, aga lõppesid õnnepäevad ja minuga jäi vaid suur mure. Kahju oli lahkuda armsast noormehest. Ent teda kutsusid uued metsajõed, uued palgiparved ja võib-olla ka uus tütarlaps. Sellepärast laulan nüüd oma kurba laulu. See kevad ei unune mul kunagi. Komilased armastavad muusikat. Kui näiteks vanu rahvarõivaid kantakse veel ainult pulmade ajal siis omapärased rahvapillid ja traditsioonilised laulud on püsinud au sees tänini. Sageli kogunetakse laupäeva õhtutel jõe kaldale, et koos laulda, mängida. Küla heledaim hääl alustab laulu esimese reaga. Siis liitub teine pisut madalam. Kolmas rida lauldakse juba kolmekesi kolmel häälel. Refrääni toetab aga terve koor. Kõlab hästi. Kus küll on nende meloodiliste laulude autorid? Seda ei tea keegi. Ja see lauljat ei huvitagi. On vallatuid, Trallitamisi on igatsevalt, aeglasi on munatoonsid. Kuulata on aga kõikide ore. Nii möödusid praktikapäevad Komilaste juures lahkuda oli kahju. Maha jäi nii palju toredat, nii häid sõpru. See on maa, mis jääb südamesse. Jääb inimeste pärast ja südamlikkust pärast. Ja põhjamaise karguse pärast mida õhkub küladest, metsadest, jõgedelt ja kirjandusestki. Parim, mis ma sellest kõigest seni lugenud olen, on minu meelest vaneeri luuletus minu sünnima. Tean oma pesadest dokkuvaid, detektori põldpüü jälgillumises, maa tundras, soppides varjunud põtru syndinud Sakkolkani pulbitseb ka. Uusi maanteid ja metshaldjarada unuvaid muistendeid mäletan ma oh minut põhjamaa peidetud vara minust sünnimaa isade maa. Kare, külm palgilaas ootab töömeest. Mets pole mugav magamisruum, härmatan kirved tüvesse, lööme käed on kohmetud, turi kuum. Kuidas jõuna ei pakast? Ei Lundma, sest mu süda ju haiget ei saa. Armastan sind, ma. Minust sünnimaa, isa, tema. Lumes ja söetolmus pikka aega kesta ei tohi, liblika lend. Ustava püssi ja ustavassaega, minu isa siin elatas end kindlata, käed olid sitked, sooned. Kergete õnne ei jahtinud ta. Need on mu põhjamaa meeste jooned minust sünnima, isade maa. Mina siin igikeltsa ses tundras õnnelikumaks siiski ei pea neid, kes on määratud päikest tundma, neid, kes lõunamaal pakast ei tea. Emapiim mulle lembuse andis ning ma maha jätta ei saa kallist kodus siin põhjakandis sind mu sünnimaa isade maa.