Fotograafia nimeline avastusteadvus, mis paelub suurvaime kunst, mis inspireerib kõige targemaid mõtlejaid ja ometi saab sellega tegeleda iga lollpea. Nõnda on fotograafia 1856. aastal defineerinud prantsuse ajakirjanik ja fotograaf nodaar. Terminit fotograafiaAga kasutas tõendatavalt esmakordselt nimelt ajalehest fossis sait õng 1839. aastal saksa astronoom Johann Heinrich von meedler. Mees, kes uuris Marssi ja kuud ning kaardistas neid kõrvalepõikena, meenutame, et seesama formeedler oli aastatel 1840 kuni 65 Tartu Ülikoolis astronoomiaprofessor ja Tartu tähetorni direktor. Termin iseenesest on kokku pandud kreekakeelsetest sõnadest fos valgus, omastavas käändes Photoos ja grafo. Kirjutan nii, et lihtsalt tõlgituna on fotograafia valgusega kirjutamine kuni 20. sajandini mõeldagi photography all kõiki pilte, mis tekkisid keemiliselt töödeldud pinnale üksnes valguse abil. Ilmselt tuntuimaks meetodiks kujunes piltide jäädvustamine hõbetatud vaskplaatidele, mis muudeti joodiauruga valgustundlikuks. Nii valmistatud pilte nimetati ta Kerro tüüpijateks meetodi kasutuselevõtja prantsuse kunstniku luinda Kerri järgi. Fotode ülesvõte aparaat ehk kaamera on saanud oma nime, fotograafia eellaste kaamera obescura järgi. Ladinakeelne nimetus pimekamber viitab pimendatud ruumile või kastile, kust ühest seinast läbi augu langev valgus tekitab vastasseinale ümberpööratud kujutise valgustatud objektist. Seda optilist printsiipi tundis juba Aristoteles neljandal sajandil enne meie aja arvamist. Kolmeteistkümnendas sajandil valmistasid astronoomid kaamera obs kuulasid selleks, et jälgida päikese varjutusi. Kui keskajal hakati klaasist läätsesid lihvima, paigutati lääts ka kaameroobs Kuura augu ette ning seda teatud nurga alla seades sai kujutist näiteks seinale projitseerida. Sealt võis osav joonistaja sellega paberile kanda, mida tegidki mitmed tuntud kunstnikud näiteks kannaletu või Jan Vermeer oma kuulsate linnavaadete maalimisel. Nõnda sai tulemus tõesti peaaegu fotograafiliselt täpne. Esimene säilinud fotojäädvustus on ka muide tehtud kaameroobescuraga 1826. aastal prantslase Joseph Nis refor Niepsi poolt. See kujutab vaadet tema töötoa aknast. Kõrvalhoonetele. Fotoaparaate tänapäevases mõistes hakati konstrueerima 19. sajandi teisel poolel mitmest Saksa ettevõttes. 20. sajandi algul sai üheks edukamaks neist Ernst Laits Verke firmaomaniku nime esisilp pühendatud sõna kaamera. Esimese silbiga andis ühtekokku toote nime Leica mis ta ei vaated fotoaparaadi sünonüümiks profifotograafide seas kogu maailmas. Kes ei vasta Ameerikast 1880. aastal asutatud fotograafiatarbeid tootva firma kodak nimi on puhas väljamõeldis. Nimelt otsiti täiesti suvalist tähekombinatsiooni, mis ei seostuks mitte mingisuguse päriselt. Olemasoleva sõnaga. Oleks kõikidest keeltest hääldatav, kuid eelkõige lühike, ära vahetamatu ja lihtsalt kirjutatav. Kodaki kaamera listele käsitlemisele viitas aga firma reklaamlause jupress debatt on viidud rest. Teie vajutage nupule, meie teeme üle tänu. Hästi meelde jäävad ja kergesti hääldatavat nime osteti ka maailma esimesele minikaamerale, mille prototüübi valmistas 1936. aastal Tallinnas baltisaksa päritolu leiutaja Walter Zapp. Selle väikesed mõõtmed andsid lähtepunktiks düna miniatuur millest kõigepealt moodustati tollal üsna levinud tootenimede lõppsilbiga aks nimetus Miinaks. Kuid üks sapi kolleeg muutis hoogs ja nõnda Saise tillukene spioonikaamera, mis oli käepärast niitšeim spondilgu igast irlitzil endale nime Niinuks.