Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tervist te kuulate saadet, stuudios on Peeter Helme, tere, Peeter. Tere, Urmas ja Urve Eslas Urve tera. Ja millal Urmas Vadi meil kõigil vasarat käes, kohe hakkame nendega rütmi taguma. Tinglikult võiks seda meie saadet nimetada täna Savisaare kopleeks või siis tribuudiks. Sest kui no 99 otsustas välja tuua muusikali savisaarest, siis mõtlesime meie neid omalt poolt tervitada. Me otsisime välja eesti luulest neid luuletusi, kus on juttu Edgar savisaarest ja, ja siis me vaatamegi, kes ja mida on Edgar Savisaarest kirjutatud. Nii kui meie saate rääniks jääb Savisaar siis kõrvale, loeme meie eile ilmunud sirpi Aarne Rubeni artiklit nõiajahist. Ja palu loeb meile ise katkendi oma loost, mis räägib ei rohkem ega vähem kui metafüüsilised. Suitsetamisest. Ja minuti arvustus on sel korral Olavi Ruitlaselt. Ma arvan, et oluline oleks siinkohal siiski silmas pidada, et mõni kuulaja valesti aru ei saaks, et tegelikult me ju räägime sellest, kuidas elavaid inimesi kunstis kujutatakse ja ilmselt ei ole Eestis ühtegi teist inimest, kes ei ole otseselt ise kultuuriinimene, keda oleks kunstis rohkem kasutatud ja käsitletud kui Edgar Savisaar. Nii et mulle meeldiks, kui jääks kõlama pigem seda mõtet. Ta on meil näitena, mitte et me kuidagi temalt Ja absoluutselt ei taha, me ei taha midagi lisadega öelda selle muusikali kohta, sest me ei tea sellest midagi ja me ei taha ka kuidagi anda mingeid hinnanguid Savisaare või teiste poliitikute kohta, kuigi samas võib ju anda ka, ega see ka paha ei ole. Aga ma mõtlen ka, et, et, et see, mis Peeter ütled, on tegelikult väga õige, sest ma hakkasingi, ütleme, et kas on veel ühtegi ükskõik mis ajast Eesti poliitikut, kes oleks nii-öelda rahvalauluks juba saanud, et jah, Lennart Meri on mingites teatrietendustes ja saadetes teles olnud ka väga läbiv, aga, aga just nimelt kirjanduses mina paremat näidet, kui Savisaar ei tea. Siin on kaks põhjust minu meelest, miks Savisaar on sellise positsiooni saanud, eks on selliste taas hirmudega seotud, mis on igal kultuuril veidike erinevad ja mis, kui näiteks Lotmani hirmu semiootika, et lugeda siis eestlaste selline üks baashirm on see, et, et keegi justkui väljastpoolt võtab ära nende ruumi. Ja see saab sellise, võib-olla natukese natuke sellise kseno hoobilise vormi aeg-ajalt, et see on üks aspekt, seda saad, sellest saab hiljem ka veidike pikemalt rääkida, ehk, aga teine on see, et eksju Savisaar olla ka ise veidike üks üht-teist selleks teinud just nagu ka teistes kultuurides sellise rolli võtnud inimesed. Et selleks, et sellise natukene võib olla ohtlik, kui on natukene võib-olla deemonliku vormi saada, peaks olema kuidagi seotud võimuga ja edasi juba need ülejäänud atribuudid, kas see on hea või halb, kas see kuidagi ohustab inimesi või mitte, et kõik need atribuudid juba inimesed ise liidavad sinna juurde. Aarne Ruuben kirjutabki enda loos lugu nõia Sobatist põhirõhuga Mati rütmidel, et väike ebausk sobib iga indiviidiga ja arutleb siis selle üle, kust üldse sellised nõiajahid siis hiliskeskkonnas ehk siis varauusaegses Euroopas alguse said ja käisid kumaka läbida küll otse ei ütle, aga siit kumab läbi see, et ikka on inimestel olnud kartus, et on mingid inimesed, kellel on võim mingi valdkonna üle mille üle neil endal võimu ei ole, ehk siis antud juhul on inimesed, kes on suutnud suhelda saatanaga kellel on mingisugune maagiline oskus, mida tavalistel inimestel ei ole. Ja mingis kummalises vormis kõlab see vist päeval tõesti poliitikaelukohta kaasa, et me arvame ka, et tal mingeid inimesi, mis me arvame, on inimesi, kes oskavad asju, mida meie ei oska teha, see on kuradiga. Kuradiga mingeid lepinguid sõlminud, verd andnud ja nii edasi. Ma isegi ei väitnud seda, aga need on inimesi, kes oskad näiteks maju ehitada. Mina ei oska sellele inimesele võim mingi, mida kardad teda? Ei, ma ei karda teda, aga ma saan aru, et sellistest asjadest võivad väga kenasti hirmud välja kasvada. Mulle näib, et siin on just selline demoniseerimise aspekt, on veidike sihuke hilisem nähtus. Et algselt mulle näib, et võim kultuuriliselt oli seotud just nimelt sellise natuke iseendale võimu võtmisega, natuke selline selline natuke teistmoodi olemisega, mille tõttu inimesed sulle siis selle võimu omistasid kasvõi sellised tead, ja inimesed, kes võib-olla oskasid mõnda kunsti natuke paremini näiteks oskasid, oskasid teha mingisugusest maagist metall, eks ju. Selles mõttes, et sellest, millest saab tööriistu hiljem teha. See kõik ületas sellise lihtsa inimese mõistuse ja seetõttu sai ta võibolla selliseks natukene natuke müstiliseks tegelaseks on see, et hiljem sai sinna juurde liidetud kas selline hea või halb omadus sellisele varasemale lihtsalt kummalisele või natuke hirmutavale või natuke suuremate teadmistega inimesele sai hiljem juurde liidetud, et üks on näiteks halb ja teine on hea ja üks on siis saatanlik ja teine on võib-olla siis siis ingellik või jumalik. Et see ikkagi vist tuleb sealt kristlikust kultuurist. Mulle tundub Tead, see tuleb sellest tõlkini Sõrmuste isandast pärast tuli ka kohe meelde see sinu sinu jutu peale, see ei mäleta enam seda, seda tegelast, võib-olla ta aitate mind, et oli üks tegelane, kes alguses oli väga hea haldjas, kes rõngad käis, kolm jah. Jah, kui Klonk oli jah, sõja, kes muutus lausa jubedaks tüübiks, et, et selles suhtes mulle tundub, et noh, lihtsalt näitena Savisaar, et temal on ka täpselt needsamad kriteeriumid olemas, et alguses oli ta selline õige mees kutsus rahvast Toompeale, kui seda vallutatakse ja õigeid otsuseid ja ja siis mingil hetkel kõik hakkasid, mitte kõik, kõik ei arva nii, tegelikult, aga, aga mingid osad inimesed ikkagi on kindlad, et, et ta on mestis saatanaga ja. Aga minu meelest siin ongi üsna üsna täpselt, mis sa ütlesid, on seeder, aga need mõlemad omadused on tal olemas, et ei ole tal ju kõik, ei arva, et ta oleks kuidagi deemonlik. Ja samamoodi kõik ei arva, et oleks kuidagi kuidagi hea või jumalik ingellik, et need korraga need omadused on olemas, see näitabki seda, et, et need omadused pärast siis üks või teine sihuke kultuurikiht paneb talle juurde. Et võib-olla kõige lihtsam näide korraks ida poole, et see aitab võib-olla võrrelda ja paremini seletada. Vaatame Vladimir Putinit, näiteks kes on korraga, ta on ju ka nii deemon kui, kui selline peaaegu pühak ja pühakuks jutt, mingid ringkonnad on tahtnud teda isegi tunnistada ja mingi mingisuguseid selliseid pühaku olemuslik atribuut on ta ka iseendale püüdnud omistada kasvõi see kurgede lendama õpetamine või tiigrid, taltsutamine või, või, ja nii edasi ja nii edasi, et midagi sellist on seal justkui olemas. Samas, kui vaadata seda, kuidas siis läänemaailm temasse suhtub, siis mulle tundub, et seal toimub rohkem müsselist. Teda deemon, nägemist. Kuigi samal ajal tuleks meeles pidada hoopis seda, et ega ta ei ole ju ei üks ega teine. Ta on keegi, kellel on natuke rohkem võimu kui teistel ja kes seda oskab väga oskuslikult välja mängida. Ja siin tuleb omakorda neid niisugune suhteliselt keeruline hetk, et juhul kui nüüd läänemaailm jätkab tema analüüsimist sellise deemonliku kujuna, siis tegelikult päris sellise noh, ütleme, et tõeni ei jõutagi, sest nagu öeldud, eks need sellised deemonliku jumalikud omadused olla miski, mis inimesed sinna juurde Aga see viib meid ju tegelikult juba Hanna aarenti kurjuse käsitlusele. Variant siis ju pärast teist maailmasõda sedastas ühena esimestest, et kurjus on banaalne, et ei maksa Hitlerit ja natsionaalsotsialistidest näha deemonlik aspekte, vaid need olid inimesed nagu kõik teisedki ja sageli üsna sellised tavalised ja labased inimesed. Just nimelt ja sama natukene puudutab ju ka savisaart, eks ole, et ega tema ei, ei, temal ei ole ju, noh, me ju kõik teame, et ei ole tal sarvi ega ei ole tal tiibu ega pühapaistet pühapaistet. No mina ei ole näinud, ma ei tea, võib-olla. Aga aga see, et osa inimestest ka Eestis siin mõtleb temast tõepoolest päästjast ja osad inimesed tõepoolest, siis mõtlevad temast ka sellisest peaaegu saatana saatana noh, ütleme saatanaga lepingu teenust, kes tõepoolest on need kolm tilka verd andnud ja seetõttu selline saanud natuke rohkem võib-olla seda võimu, kui tal peaks olema. Aga Urve jutt tekitab minus soovi lugeda ette üks Aarne Rubeni luuletus. Kui juba Aarne Rubeni artiklist oli juttu, siis oleks vist sobilik lugeda, et tema luuletus luupära on siis kirjutanud ühe sellise. Mina ise ütleksin, Mart Raualiku luuletuse, mille pealkiri on ood Edgar Savisaarele. Üks nimi raiutud on Vabaduse sambas. Tas kõlab mässuvööde võimas vastupanu ei ole marmorpinda seal, kus seisab nime paar vabastaja Edgar Savisaar. Siis nimes pole marmorite klantsi ja pole dolomiidi õõnsad kõlinat, vaid raskes põllukivis. Rahva talb on tantsinud juhti, õpetaja Edgar Savisaar on rahvas seda monumenti kandnud ja mõned kivid olid rohujuuresuurused, sest teati hulga südamete nurgis meid vabastanud Edgar Savisaar. Neil aastail, millal ahelais said adrad ennast vabaks, võitles meresopi, maa ja juba teisehäälselt meri. Luksuspangal käis Savisaar meid juhtimas koos rüütliga. Ja kui me Jumala sain veel. Ja kui me lapselapsed juba kandvad kaela, Me pinnal paesel jälle võõrad väed, rahvas ootab jälle valget laeva ja hüüab ahastavalt. Ärka, Savisaar. Nojah, me võime nagu siin naerda küll, aga kui Aarne Ruben selle luuletuse sinna kirjanike liidu listi saatis, kui sa kirjutasid seal listis jah, et palun saatke Edgar Savisaare luuletusi, kellel meelde tuleb ja kellel on siis tegelikult tekkis seal. Eks selline mõttevahetus, mis on päris huvitav ja läheb selle nõiajahiteemaga väga hästi, kui seal oli, nimesid ei nimeta, aga, aga öeldi kohe välja, et Aarne, kas sa tead, mis ikkagi on, et, et see on tegelikult ikkagi nagu nagu stalinistlik luuletus ja pugemine Savisaarele, noh, võib-olla nüüd lihtsustan aga, aga läbi selle, mulle tundub, tuli väga hästi välja see, et tegelikult me võime Edgar Savisaarest ainult ühtemoodi mõelda. No see on ju tegelikult seda, et me ei peaks üldse sel teemal rääkima, et kogu küsimuse püstitus on vale ja ei tohiks neid luuletusi otsida ja ei tohiks neist raadios rääkida ja et inimesed väga valuliselt reageerisid sellele Huvitav on näiteks see, et eriti just, et selline diskussioon leidis aset kirjanike listis, sellepärast et kirjandusel on ju olnud ju läbi aegade natukene selline. Noh, ma ütleks, kaitsefunktsioon just selliste võimu sümbolid vastu ja kui, kui miski siis just kirjandus ja võib-olla just natuke ka selline humoorikas kirjandus võiks teha suurepärast tööd selliste asjade konstrueerimisel selliste sümbolite lahti hammustamisel, nende seletamisel ja nii edasi ja just nimelt sellise väikse huumoriga meri. Sa oled üks minu lemmik kämbritsi õppejõududest, kes õpetab seal klassikalist filoloogiat, tema on kirjutanud suurepärase raamatu sellest, mismoodi nali ja naer suudab just selliste võimuatribuutide puhul olla suurepäraseks abimeheks, juhul kui on vaja neist kuidagi mööda vaadata või neist läbi vaadata. Ja see peaks olema just midagi sellist ka, mida, mida just kirjanduseks pakkuda. Vesti eesti kultuuris üldisemalt ja kui ma ütlen kultuur, siis ma pean silmas kõike, mida inimesed teevad või tegemata jätavad, on ju üldse kombeks väga polariseeriv olla, kas ollakse meiega või meie vastu, seda näitas ja suurepäraselt seesama hiljutine Ligi ja Ossinovski juhtum, kus mindi kohe väga populariseerivate, kusjuures ma ise julgeks isegi arvata, et Jürgen Ligi noh, kes ei ole ju rumal inimene, ma arvan, ta ei mõelnud seda kõike ka nii üheselt, nagu ta seda. Ja kui me siin me räägime, varjundid, võimalikkus, räägime kahest erinevast asjast, üks on jälle see, et me räägime sellest, kuidas käituvad poliitikud ja teine on see, et me räägime sellest, et kirjandus võiks olla see sfäär mis suudab sellest binaarsest mõtlemisest veidikene eemale vaadata ja nähagi asju veidike teisiti kui selliste vastanduste läbi. Hea küll, aga üks asi on see, mis toimus Kirjanike Liidu meili listis, aga teine asi on seesama luuletus, mida ma ette lugesin. Ma julgen väita, et sa Aarne Rubeni voodi Edgar Savisaarele näidet kassi nüansseeritud, sest et see on ju päris mitu kihti irooniat sisse. Absoluutselt absoluutselt, ja seda nüüd tõsiselt võtta ongi väga-väga kummaline, et keegi seda nõnda üldse võiks. Ma mõtlen, et äkki jätkaks Kivisildniku uudiga Savisaarele, kui eelmine saade oli meil külas Kivisildnik ja lugesime tema poeemi Putinile. Tegi erinevaid ettepanekuid Putinile, kuidas Eestimaad ära jagada ja eestlasi orjastada ja ja nii edasi, siis tegelikult umbes samasuguseid samasuguseid, aga, aga ütleme mingisuguseid ettepanekuid ja teeb ka Kivisildnik ikka selles luuletuses. Ma loen selle ette, ajame vilja minema ja hakkame koos elama. Kuum Edgar poeedi unistus. Savisaar ajame vilja minema ja hakkame koos elama, et oleks õige armastus, milleks naised? Selleks, et sünniks tütar hakkaks Kansandrosist kuulama. Me taunime Kansen rosist. Selleks et nad sinu elust totraid mälestusi kirjutaksid. Häbeneme Laanaru mälestusi, kuum Edgar poeedi unistus, Savisaar ajame vilja minema ja hakkame koos elama, et oleks õige armastus. Minu armastus sinu vastu on omakasupüüdmatu, sest sinus perma on haruldane asi nagu kullast purki villitud Coca-Cola, mida ei ole igalühel, kui ta, ei mida ükski Laanaru ei oska hinnata. Kuum Edgar poeedi unistus. Savisaar ajame vilja minema ja hakkame koos elama. Et oleks õige armastus, minu armastus sinu vastu on omakasupüüdmata, sest ma ei taha sealt last ja minu looming on surematu. Hakkame koos elama minu pompöösset testteostes elame igavesti. Meri ja Rüütel unustatakse, meie lugu aga õpivad lapsed koolis pähe ja teevad vahetunnis järgi. Nii elame me igavesti koos, kuum Edgar poeedi unistus. Savisaar ajame vilja minema ja hakkame koos valitsema. Kaheksas aprill 1996. Nii vana tekst aga mõjub täiesti aegumatult ja jällegi väga prohvetlik, eks ju, siis oli veel vilja vilja olemas, aga aga mis need sai, võib-olla tänu sellele luulatusele kõik Edgari eraelus muutuski. Jääge sinna on huvitav see, et, et üks nendest atribuutide tõepoolest, mis, mis sellistele selliselt muidugi mütoloogiseeritud valitsejatele omistatakse, ongi sihuke noh, niisugune ülim mehelikkus selline kõikvõimsus peaaegu seksuaalselt, eks. Et noh, mis ju nii tõepoolest Savisaare sellise loodud kuvandi juures roos hambus, eks ole, kõik need erinevad tütarlapsed, kuigi me tegelikult teame, tegu on pigem sellise vana ja väsinud mehega. Tegelikult on ikka ju hea olla seda lasta meediasse uusi pilte jälle mõnest kenast tütarlapsest, Savisaare käevangus ja nii edasi. Aga sama puudutab ka Putinit, eks ole, kõik need pildid lihaselisest ülakehast kas ta siis püüab kala või ratsutab hobusega või noh, ka sellised Moskuliinset sümbolid? Mida võin kohe kuulajatele öelda, et Urve erutub silmnähtavalt? Noh, tuleb tunnistada, et tõepoolest aga kui nüüd eelmine eelmine jaga absoluutselt sümbolit töötavate ja võim töötab tohutult tugeva sümbolina, eriti selles kontekstis. Aga kui eelmine luuletus nüüd rääkis sellisest, ütleme sihukese väikse homoerootilise või on viga, kas siis järgmine, mis on Grigorjeva luuletus savisaarest seened on küll selline, sihuke selgelt, mitte homoerootiline, ma ütleks hetero, erootiline luuletus ja ma loeks sellega, et Eestis on vaid kaks meest, kelle pilgu peale olen pidanud pead tagasi pöörama. Esimene kord juhtus paar aastat tagasi levikas, kui olin veel blond ja vihane. Nüüd olen lihtsalt vihane ja selleks meheks oli psühhoterrori solist redi. Teinekord oli eelmine aasta, kui jalutasime sõbrannaga ühest kohvikust mööda ja jäime mõlemad Ati keset tänavat seisma sellesama kohviku akna taha nurgas istuva silmapaari tõttu. Nii umbes 15 sekundi pärast saime aru, et mees, kelle lummuses olime juba jupp aega seisnud, ei ole keegi muu kui Savisaar ise. Ja kuigi mehe pühalikult lubasime sellest intsidendist mitte kunagi mitte kellelegi rääkida. Anna andeks, Kerli. Ometi tõdema, et Eestis on endiselt vaid kaks meest kelle pilgu peale olen pidanud pead tagasi pöörama. Ja nendeks on punkar, Fredi ning kallis linnapea, Savisaar. Ei teagi, räägib nendest meestest midagi, võika hoopistükkis minust. Selline luuletus tõepoolest, sellist kerget erootilist värinat siit ju paistis küll. On huvitav see, et me tahtsime hakata rääkima sellest, kuidas mingisuguseid nähtusi, mingeid isikuid, mingeid poliitikuid demoniseeritakse ja me oleme praegu ise langenud nendel lumma. Ei, aga see ei ole lumm, see on teine pool sellest, see on seesama, millele ma püüdsin alguses viidata, et ega ju ei ole selle ühe poliitiku juurde kirjutatud ilmtingimata see, et kas deemon või ta nüüd on päästja, et see on kuidagi kõik see, mis inimestes inimeste reaktsioonis reaktsioonina sünnib ja kaotustes inimeste ootustes ja, ja kas sa arvad, et näiteks seesama tekst, mida ma praegu lugesin, kas see oli nüüd päris irooniavaba, mulle tundub, et ei ole. Mina ei näinud seal üldse mingit irooniat, minu meelest oli see väga aus ja avameelne luuletus. Kirjanduskriitikuna võiks isegi seda luuletust kritiseerida, sellepärast et siin oli mõtet liiga selgelt autorit sees, sinna oli vähe sümboliks. No minu meelest on irooniline juba see, kui, kui Eestis on kaks meest punkarist, teine on Tallinna linnapea Ei, aga ma ei, mina, küll mina saan aru, tähendab kui, kui, kui paljudesse inimestesse näiteks ikka elu jooksul ütleme, jäägitult armutakse või kui palju on inimesi, kes suudavad paks armastust. Jah, no ma ei väida, et isegi, et Sveta Grigorjeva ei ütle ju siin, et armus, aga, aga ma saan väga hästi aru, et selliseid inimesi, kes suudavad sind nii tohutult mõjutada ongi elus väga vähe. Sellist teate, ma arvan, et võtame nüüd mõttepausi. Ja kuulame siinkohal meie lapsepõlve muusikat, JMKE eed, mis minu meelest kõlab tänagi väga hästi peale selle veel, et jutt oli just punkarist ja savisaarest. Nii peale JMKE tulema tagasi saade vasar stuudios on Urve Eslas, Peeter Helme ja Urmas Vadi ja me jätkame enda Edgarianaga, ükskõik mismoodi see siis välja meil kukub, et kas muutub siis juba nüüd siis Edgari ülistamiseks. Aga ühesõnaga, millest me nende juttu alustasime, oli just nimelt see see nõiajaht. Ja mulle meelde noh, seesama näide, kui mõned aastad gaasi Tõnu Trubetsky astus keskerakonda, siis mulle tundus, et sellest tekkis mingisugune poleemika. Aga hästi selge seisukoht kunstnikel humanitaaridele, kes tegelikult tavaliselt on vasakpoolsed, võikski noh, pigem seda toetada, aga tänu Savisaare nad ilmselt seda ei tee. Seda, seda Tõnu Trubetsky käiku, mis ongi nagu mingis mõttes praeguseni arusaamatu aga, aga et see, see vastasseis on niivõrd selge, et et me loe toimegi, võta seda keskerakonda ja savisaart, noh väga ühetiselt, ma tahaks seda kuidagi teistmoodi ise võtta. Aga mulle tundubki, et seda polegi võimalik kuidagi, et seal mingis sootsiumis survet. Et nii lihtsalt on. Minu meelest on siin seotud natuke moraaliküsimusega see, millele ma enne püüdsin viidata, ehk siis et sellise moraalse Reaalse kriteeriumi aspekti panevad sinna juurde inimesed siis sellistele sümbolitele. Ja siin on ka siis selline poliitika tegemise viis, võib olla veidikene, seondub sellega ja see omakorda on siis saanud sellise noh, ütleme, moraalse hukkamõistu. Nüüd vaatame seda täiesti neutraalselt, püüame vaadata täiesti väljaspool igasugust sellist eetilist moraalset hinnangut asjale mõelda, et see, mida te Keskerakond või mida te, Savisaar, on lihtsalt üks strateegiline lähenemine sellele, kuidas siis oma oma eesmärke realiseerida. Võib-olla, mis on veidike teistmoodi, on see, et ta ei ole meie kultuurikontekstis alati see, mida me saame nimetada moraalseks ja see on nüüd siis osaliselt ka seotud sellega, kuidas see kultuuriline sümbol kuidas sellele oluline aspekt just nimelt külge pannakse. No võib-olla üks selline teine mõte, mida tasub ka sellesse arutellu lisada, on see, et kui me vaatame ka, kuidas tehakse poliitikat nendes riikides, kellest me tahaksime kangesti eeskuju võtta läänemaailmas sel juhul ka võtame Ameerika ühendriigid, kuidas demokraadid demoniseerivad vabariiklasi ja vastupidi Inglismaal, kuidas leiboristid peavad toorisid täiesti hingetuteks värdjateks ja vastupidi, et selliseid näiteid leiab igalt poolt, et meil siin Eesti ühiskonnas on selline teatud polariseerumine nii-öelda valged versus mustad jõud, jäägu see iga kuulaja otsustada, kummad on kummad. Ei ole üldse nii väga ebatavaline. Jah, siin on ikkagi seotud natuke taas hirmuga, ehk siis, et selline väiksele riigile omaselt on meil selline terve territooriumi kaotamise hirm küllalt suur, kas siis seepärast, et me peame osa sellest ära loovutama või siis sellepärast, et et see võidakse nii-öelda sisustada elanikkonnaga, kes ei ole nii-öelda meie oma. Veel kord ma räägin siin puhtalt kultuurilistest mõistetest, siin ei ole midagi seotud poliitikaga. Selline baashirm on, on meil nagu selgelt tulemas ja seetõttu on, on siin ja Savisaar osaliselt võtnud väga selgelt ise positsiooni selle baashirmu suhtes. Kas need nähtused, mida sa kirjeldad, kõik need nähtused, mida sa kirjeldad, ongi ju savisaarel olemas, et ta justkui juhib ka neid hoobasid või vähemalt meil on seesama hirm, et, et äkki ta kodustabki kedagi ja me ei tea, mis asja ta seal Venemaa maga ajab. Just nimelt jah, ja samas on huvitav ja Savisaare kuju puhul just nimelt see metamorfoos, kus me mõtleme selle peale, millest Aarne Ruuben oma luuletuses kirjutas. Et tegu oli juhi ja õpetaja ja vabastajaga ja praeguseks on siis ta muutunud, kelleks. Oled sa ikka väga kindel, et see päriselt niimoodi oli ju, et päriselt ei olegi. Räägi mulle tundub, et seda metamorfoosi ei ole nagu päris toimunud, sellepärast et. Julgen küll väita, et 80.-te lõpus oli Savisaar väga paljude eestlaste jaoks kui mitte ühemõtteliselt, siis suuresti positiivse märgiga tegelane ja praeguseks on ta muutunud pigem negatiivse märgiga tegelaseks. Aga sa võtad jällegi Peeter enda seisukohast, eks ju, puhtalt enda. Et mäletan mul õnneks hästi hea näide, et ma tegin kas aasta tagasi, kui olid kohalikud omavalitsuse valimised, tegin, saate moti hindiga, läksin talle külla ja tal oli kapi peal, oli Savisaare saadetud postkaart. Savisaar naeratas selle, seal oli hästi suur kimp roose. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kas see on iroonia ja selgus, et see ei ole või noh, ma ei tea, mis see kaart on, eks. Kämpolis kaart, aga, aga ma küsisin Mati Hindi käest, et missugune suhe tal on Edgar Savisaare või Keskerakonnaga, siis ta ütles väga selgelt välja. Et jah, mina valisin keskerakonda. Tahaks sellise, noh, üllatav ja samas oli see minu enda üllatus minu jaoks üllatav, et et miks, miks ei või inimene valida keskerakonda ja ta ütles, et Mati Hint, et et see on väga huvitav, et me ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes valiks keskerakonda, aga Tallinnas on iga neljas inimene seda teinud. Hea küll, Urmas, aga siin me jõuame tegelikult ju rahvuspoliitikasse välja. Nii palju Tallinnas keskerakonda valivad ja miks me neid ei tea, on selle pärast, et me ei suhtle venelastega. Ja ei, ma ei arvagi, et tegelikult sa käid salaja valimas ja räägid siin teist juttu. Aga äkki me loeme veel luuletuse, mis te arvate, on kellelgi veel midagi? Minul on, eks Hando Runneli luuletus, mis hinnake teie, kas on irooniline või ei ole on 97. aastal ilmunud kogust üle alpide ja selle pealkiri on külaelu küsimus. See on hästi lühike külaelu küsimus, taluelu tasuvus, Savisaare valitsus, muretsegu lahendus. Peter, kas see nüüd on midagi sellist, mille kohta sa ütlesid, et ühel hetkel siis vaadati tõepoolest savisaarega sellise päästja suunas? See on huvitav, ma hakkasin praegu seda luuletust, kuulutas hoopis teisi mõtteid mõtlema, ma hakkasin mõtlema seda, et kas me ikka oleme nii lääneriik nagu meile meeldiks mõelda, et näed luuletaja, selle asemel, et mõelda, mida tema saab teha riigi heaks ootab lahendust kelleltki teiselt. Aga nüüd sa vastasid minu küsimusele, mida ma esitasin enne luuletuse lugemist, kas sa arvad, et siin tõesti ei ole jällegi kübekestki irooniat? Minu jaoks Nuretab iroonias. Absoluutne on minu meelest ka noh, vaadake seda aastaarvu 97, ma arvan, et, et ta viitab möödanikuna Runnel. Ja ma arvan, ta viitabki täpselt nendele inimestele, kes arvavadki, et keegi kõrgelt-kaugelt peab tulema ja lahenduse tooma. Aga mul on veel üks üllatus, et selline nagu saladus, mida väga paljud ei tea, et ma olen ka veel üks noh, nii-öelda katkenud. Et on olemas üks eks romaan mis ongi jäänud käsikirja. Ja see on Jüri eelvesti kirjutatud romaan, kuupuhastus ehk Savisaar, palav eremõtleja ja see on kirjutatud 99. aastal ja selle romaani või selle käsikirja tekkelugu on siis selline, et Edgar Savisaar ja tema meeskond peamiselt siis üks valges riietuv inimene. Siis tellisid eelvestid, et Savisaare kohta savisaarest romaani ja maksid ka raha selle eest ilvestele ilvestel käsikirja valmis sai, seda näitas Savisaarele, siis maksti helvestile veel korra raha, et ta seda mitte kunagi ei avaldaks. Ja see ongi jäänud ilmumata ja mõtlen, et ma otsisin katkendi sellest välja sellest romaanist. Siin peategelane siis kirjutab lastenäidendit, mis on oluline, häälda katkenud, kõlab selliselt. Pilt tundus olevat jõudnud loogilise lõpuni. Lõime, näed ja ma vajutasin magnetofonilt stopi. Kerisin lindi tagasi, kuulasin üle. Minu arust olime produtseerinud täiesti mõttetu dialoogijuppi Teie jaoks eriti mõistetamatu Virusk olijaga innustunud. Sa pead mulle nimega panema, mõtleme nüüd seda nime, asja. Paneme sellele luuaga tegelasele nimeks Lembit Virusk, pakkusin mina tavaültse liini, pahandas Virusk. Seda tegelast, keda mina kehastasin, pole üldse olemas. Ta on nagu mingi fantoom või Viruskonda, püüdsin mina. See nime assotsiatsioon piruskit eriti ei vaimustanud. Niiet ta jätkas puhtteoreetilisel teemal. Aga mingi päris inimene peaks seal ka ikka tõesti seal loos sees olema. Ja kas minu nimeks on seal muu pärisnimi või see sinu pakutud Viruskunda? Sel pole mingit tähtsust, kuidas ei saanud ma aru ja ta selgitas. Mina olen nii tühine inimene, et mind sama hästi kui polegi olemas. Sa võid mu päris enda nimega sisse panna, keegi ei usu niikuinii, et ma olen olemas. Ma nimetan su Edgar Savisaareks, püüdsin ma talle, kes ta juba trepil oli jõudnud, nurutama, miks ehk musta. Sest siis usuvad kõik, et juttu kellestki, kes on olemas. Selle romaani esmaesitlus katkendi esmane esitlus, vaata, kas raha tuleb tagasi maksta. Ma ei tea, Jüri ja sellest peaks vist kuskilt hauast seda tegema. Mina küll ei tahaks maksta. Et seesama katkend minu meelest näitas päris hästi sedasama probleemi, millest me siin enne rääkisime, et kuidas teatud tegelased muutuvad justkui suuremaks kui elu ise. Me kipume teatud inimestele, kes tegelikult ju tegutsevad siinsamas meie ümber omistama omadusi, mida päris inimestel ju ei ole. Et, et kipume mõtlema, et mingisugused inimesed on jah, teatud maagiliste võimetega nagu, nagu needsamad tead, kellest siis Aarne Ruuben eilses sirbis kirjutab, et ja, ja see on hästi veider, et et millest see tuleb, eks, et ega me vist selles osas mingisuguse ühese järelduseni jõuda ei saagi, et inimestel On lihtsalt kalduvus mõelda, et on inimesi, kellel on omadusi, mida meil ei ole. Jah, et keegi juhib meid keegi meiega. Või, või siis vastupidi, et ühest küljest, et keegi, keegi juhib meid, aga teisest küljest, et kuskil on ka see suur pahategija, kes jällegi meie plaane katsub nurjata. No ja siit me jõuamegi enda jutuga teise sirbi teemani, milleks on Tiit palu kirjutatud artikkel, mis räägib suitsetamisest, suitsetamisest teatris ja, ja tänasest päevast ja siis mööda nikkust, kus siis võis suitsetada, mis oli suitsetamine, tähendus toona teatris, kuidas inimesi, kui teie ja nii edasi, kuidas see nüüd on tabu ja keelatud, noh, põhimõtteliselt samasugune võrdlus selle selle nõia nõiajahiga. Nüüd olekski võib-olla hea kuulata Tiit palu esituses lõikudema artiklist. Millest räägib sigaret laval? Suitsetada oskab igaüks televiisorist nähtud, isegi suitsetavad gorillat ja lasteaiaeelikut. Koguni Arnold Rüütel olevat suitsetama hakanud, kui Gorbatšov teda tappa ähvardas. Teha aga suitsu, nii et see tegevus muutub kõnekaks. Olemuslikuks. Nõuab pikale ealist kõva ja teadlikku treeningut. Kunst ei sünni kergelt. Laval suitsetaja ümber tekib nukra ilu aura. Suitsev sigaret võtab ajalt kindla pikkuse ning muudab asjad suhteliseks ja seega huvitavamaks. Suitsetaja on rõhutatult üksi isegi siis, kui ta suitsetab kellegagi koos, kes samuti suitsetab. Suitsetamine toob pingiotsale istuma vikatimehe, kuid mitte meditsiinilise tervisekahjustuse fakti tõttu vaid elu mõtestamise vältimatu lõppjäreldusena. Kui süütab sigareti, siis on ta teadlikuma surelikkusest ja vaeb oma järelejäänud valikuid. Suitsetamine tapab, ei tähenda, et see poleks kaunis või ei seostuks ülevate hetkedega. Suitsetamine on nagu konti kunstiteos, mis see teine, ühtki pragmaatilist eesmärki. See ilmneb hoopis esteetilise ära tundmisena raskemeelse, puhta iluna mida ta suitsetaja ellu toob. Suitsetamine on terviklik ja kõnekas tegevus, millel on tugevad sidemed maailma ja Eesti kultuurilooga. Elu ei muutu mitte ainult üha tervislikumaks, vaid ka aina kiiremaks. Varsti polegi enam mahti suitsu ette panna. Teatris püüeldakse tõmmata ja veel lühemate stseenide ning suurema kirevuse poole et põgeneda tekkivate tähenduste eest. Sest just tähendustest hoidumine on moodsa kunsti peamine eesmärk. Suitsetamine aga võtab aega. Suitsetaja astub korraks eluvoost kõrvale ja mõtleb järele don tähenduste otsingul jõudnud vähemalt poolele teele. Tundub nii, et enim tähistabki suitsetamine pingsat mõtlemistööd võimalustega saagimist tagasi ja ettevaatavat pilku enne otsustavat tegutsemist. Ega ilmaasjata öelda, et kus suitsu, seal tuld. Lihtne on kujutada teeni tegelastega, kes midagi tegemata suitsu pahvivad. Suitsetamine ise ongi see midagi, mis on korraga nii piisavalt kõik kui ka mitte midagi. Suitsetamine annab usutava sisetegevuse sisutule dialoogile ja tuge viletsale rollile. Kuid ka lakkamatu suitsetamine ei suuda päästa kehva lavastust. Ajastul, kui tubakataime mõrvarlikus on paljastatud, on sellest valmistatud toodete tarvitamisel eriti selge rituaalne tähendus. Dovskilik teatri ideaalnäitlejast, kes kehastab nii preestrit, altarit kui ka ohvriandi saab teoks igas laval tõmmatud mahvis. Suitsetamisteatris kui olulist kultuurilist nähtust ähvardab hääbumine, kui tulevased põlvkonnad ei mõista enam selle tegelikku sisu. Nii võimegi suitsetamisest rääkida kui ohustatud käsitöövormist, mille kadu võib kaasa tuua kultuurikatkestuse. Vana teater olid sellised ajad. Näitlejad tulid aegsasti teatrisse, et enne proovi algust kohvi juua ja suitsu teha. Proovi proovi vaheajal. Ja pärast proovi istuti ja suitsetati. Samuti enne etendust ja vahel pikalt pärastki. Sageli süüdati üks sigaret eelmise hõõguva konist. Suitsetate garderoobides, koridorides proovis hallides, kabinettides, kohvikus ja trepikojas suitsetajatega vaikides ja omaette, kuid peamiselt hulganisti koos juttu ajades. Need, kes ei suitsetanud, püüdsid ikka suitsetajate lähedusse hoida, sest seal oli alati huvitav. See ei suitsetanud ei tähendanud, et ta võinuks vahel siiski suitsu teha. See oli aeg, kui teatripärimust ei antud edasi mitte koosolekutel, trükistele siselistides vaid inimeselt inimesele, vanemalt nooremale, kolleegilt, kolleegile, üksteisele Pakist, suitsu ja tikult tuld pakkudes. Ent koitis päev, kui suitsetamine keelati kõigepealt kohvikutes siis juba igal pool. Esialgu veel kogunesid näitlejad ja lavastajad poolsalaja garderoobides trepialustesse rühmadena suitsetama. Kuid ruumidesse paigaldatud seadmed ja tõsiste nägudega inimeste range kontroll tegi sellele kiire lõpu. Mõni andiski alla ja lõi suitsetamisele käega. Teised nõustusid suitsetama selleks rajatud erikabiinides. Kuid suitsetamise metafüüsika oli saanud surmahoobi, millest pole kerge toibuda. Olen mõnest teatrist möödudes näinud aknast väljaulatuvaid sigarettidega käsi ja kurbi tuttavaid nägusid, suitsu õue puhumas. Esietendus piduda rajal koguneb õlgadel jopedega inimrühmi välisuste taha. Kas seal hoitakse hõõgvel tuld, mille inimkonnale kinkis Prometheus või aetakse niisama juttu? Ühel kuulsal Jaltas tehtud fotol istuvad kõrvuti Churchill, Truman, maalin. Neil kõigil on suitsud, ühel muidugi, sigar suus või näpu vahel. Nad on võitnud Hitleri, kellel oli plaan keelata suitsetamine kogu planeedil. Nikotiinisõprades kolmik jagas maailma omavahel ära. Kuid oli vaid aja küsimus, et selguks tegelik võitja. Vaid Saksamaal, kus suitsetamise akt kannab senini anti totalitaarse vastupanu tähendust on suitsetamine ka praegu aktsepteeritud osa kunsti ja kodanikuvabadusest. Me jätkame saatega vasar stuudios on Urve Eslas. Peeter Helme ja Urmas Vadi Mina ise suitsetaja ja ei ole, aga ma olen Tiit paluga väga nõus selles mõttes, et naljakas, kuidas mingisugust nähtust demoniseeritakse ja minu meelest on see ka selline hästi kahepalgeline käitumine, mida ma ikka panen ime, eks kui inimesed leiavad, et, et me peame nüüd näiteks lasteaias kuidagi eriti viisakad olema või lasteaias ei tohi suitsetada või ei tohi teatris suitsetada sesse Aki innustab kedagi suitsetamine ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal me ise teeme neid kõiki neid patte, mida me siis katsume kuidagi kahepalgelised varjata kas avalikus ruumis või laste ees või mingisuguses kindlaks määratud keskkonnas. Aga siin on jälle kaks erinevat asja, minu meelest üks on see, mida võib nimetada selliseks sotsiaalseks kokkuleppeks mingisuguste tegevuste tegemise puhul, eks ju, näiteks et me ei ropenda mõnes või ühes või teises kohas või näiteks, et me tunneme erinevaid kultuurikeeli, mis tähendab, räägime ühes seltskonnas selle seltskonna keelt, sest see on viisakas. Ja loomulikult võib neid reegleid murda ja neid reegleid saabki murda siis, kui sa neid reegleid tunned. Jah, muidu sa oled lihtsalt lihtsalt väheste teadmistega inimene. Aga teine asi on see, et, et juhul, kui me räägime millestki, mis omab mingisugust mõju füüsikalise maailmale ja suitsetamine on selles mõttes selline veidike piiripealne nähtus, et ta ei ole mitte üksnes selline nagu sotsiaalne kokkulepe, et suitsetamine on kas hea või halb, ta natukene mõjutab meie keha ju ka. No hea küll, aga näiteks õgimist ei peeta taunimisväärseks, aga miks ei peeta samamoodi selles seltskonnas võid vohmida, palju sa tahad ja keegi ei vaatasid. No kõik oleneb sellest, kui palju sinu keha eelnevalt näitab märke puhnemisest. No tegelikult seal on vohmimisel suitsetamisel see konkreetne vahe, et kui ma näiteks lähen ühe enda vana hea sõbra poole, kes nende toas suitsetab vahetpidamata pärast tulen koju, panen kampsuni pesu ja pean ka ise kohe duši alla minema, sest ma haisen selle suitsu järgi. See, kui ta enda toas kaks või kolm praadi ära ja viis magustoitu, siis see mind tegelikult ei häiri. Nagu. Ma olen sellega täitsa nõus, et ma rõõmustasin väga, kui Eestis avalikes kohtades mõtlen, siis joomaasutustes keelustati suitsetamine, et varem oli tõesti nii, et kui ma käisin õhtul väljas, siis hommikul oli mul see tunne, et tahaks kõik enda riided ära põletada. Mul on meeles üks kaadionist pärit kahekõne mõne aasta tagusest ajast. Omavahel vestlesid alkohoolik jah, aga inimene, kes armastab napsu võtta, Ta inimene, kes armastab suitsetada ja vaidlesid siis selle üle, kumba harjumus siis lõpuks on kahjulikum, kuna mõlemad ja maksavad riigile makse ja nii edasi. Ja üks ütles, et, et see, mida siis jah, selline joomalembene ütles, et see, mida mina teen, see muutub minu keha läbides uriniks. See, mida sina teed, muutub sinu keha läbides suhteliselt mürgiseks gaasiks. Teeme niimoodi, mina ei urineeri sulle sahtlisse ja sina ei puhu oma suitsu mulle ninna. Sellega hästi jälle sellega ma olen ainult nõus, aga, aga samas tulles tagasi, eks ole meie küsimus asetuse poole, et miks, kuidas ikkagi demoniseeritakse, et kultuuri kokkulepe, eks, aga samal ajal tuleb ju siiski tunnistada, et suitsetamise son teatud romantiline võlu nagu sedasama katkendki meile sinna. Üks asi on absoluutselt üks asi on romantiline, aga teine asi on, on puhtalt filosoofiline. Minu meelest suitsetamine on äärmiselt filosoofiline tegevused, on isegi võib-olla rohkem seda kui joomine. Seened. Mida, mida Tiit palugi tegelikult Jah ja see nüüd ei tohiks kuidagi kõlada suitsetamise propagandana, kindlasti mitte. Aga, aga siin on mingisugune mingisugune hetke tabamise küsimus. Aga see tekitab minus kohe küsimus, et kas siis kas me elamegi ühiskonnas, kus selliseid natukene tervisele kahjulikke. Aga romantilisi ja filosoofilisi asju taunitakse sellepärast et ühiskond tahab olla nii praktiline ja efektiivne. Ma ei oska seda öelda, sellepärast et on terve hulk muid asju näiteks raamatu lugemine avalikus kohas või ei ole taunitav, kui ka see on äärmiselt filosoofiline tegevus. Et võib-olla päris päris sellist üldistust teha ei saa, aga samas see, et, et me võib-olla natukene, mis pidi hakkama mõtlema, et võib-olla see nõndaviisi, et sellised natukene ohtlikud asjad võib-olla seostuvad meile mingisuguse siukse sügav mõttelisusega. Sest kuidagi selline noh, nagu sellesse samas artiklis oli, oli kirjas, eks et eks see natuke olla seotud sellise enda surelikkuse tunnetamisega ja kui sinna juurde veel panna selline väike annus justkui enesetapu juurde Teadliku muuta teadlik opositsioon mis on ju seesama, millest me ju oma saate esimeses pooles rääkisime. Mõni inimene võib ju tõesti hääletada Edgar Savisaare poolt just nimelt selleks, et protestida selle nimetame seda siis üldiselt levinud hoiakuks, et selle üldiselt levinud hoiaku vastu, et Savisaare poolt ei tohi hääl. Et sellise teadliku opositsiooni positsiooni võtta. Ja aga see ei ole ainult see mulle tundub, suitsetamise puhul ei ole mitte ainult teadlik opositsioon, aga see on ikkagi mina üksi. Või siis keegi teine inimene üksi võtmas hetke maha ja mõtlemas oma surelikkuse üle ja mida, kuidas saab seda veel teha paremini kui see, et kui seal samal ajal ennast väga leebelt väga aeglaselt tapad. Kui krediitpalu kirjeldab suitsetajad kui Krotovski ideaalset tegelast, kelles on koos kõik see pahupool see taevalik pool, ühesõnaga selline tõeliselt võimas tegelane, siis mulle tundub, et Edgar Savisaar on ka täpselt sedasama suurepärane Krotovski tegelane. Ühesõnaga, Edgar Savisaar on suits. Näete, vaadake, mis, millega me ikkagi ise oleme hakanud jälle tegelema mütologiseerimisest jällegi seda ühte tegelast, äkki oleks hea lõpetada mingi luuletusega ja siis kuuleksime minuti arvustust, sa tahtsid ise seda Rutlast lugeda vä? Okei neid autoreid, kes on Edgar Savisaarest kirjutanud otseselt, ega viitaliselt on päris palju on olemaski Jürgen Rooste ja ja, ja on ka ott on kirjutanud, aga mõtlesime, et me loeme lõpetuseks et täiesti idiootse laste laulukese põhjal tehtud Olavi Ruitlane luuletuse. Aga minuti arvustas, on Olavi Ruitlane alt siis selle sissejuhatuseks seal väike luuletus minemine, tema savisaare ets, Koit Pikarol relvis on rets, mine minema Savisaare ets mööda teed, mine step by step. Mine minema. Savisaaremetskülas just on meil tulvil Tulviste bet, sinu eksistents kurvastab meid, sinu joru ei liiguta meid. Mine aja seda viljale, kuni pole hilja veel. Et, et Savisaare, sinu joru Eywa ja me, et, et Savisaare heitmine aja seda viljale. Küsisin toitlase käest, see on kirjutatud Assadi 98 99. Saadet peabki lõpetama Olavi Ruitlane. Ühe minuti arvustus, mis räägib Hanno Kase raamatust teekond kalameheks. Ja meie stuudios olid täna Urve Eslas, Peeter Helme ja Urmas Vadi. Kohtume nädala pärast. Viimane mõnus raamat oli Hanno Kase teekond kalameheks, see on vana looduse hullu teekond lapsepõlvest tänasesse päeva. Siiras värk, õige tunne, otsekui vana kalamees istuks sul üle laua, räägiks oma lihtsaid jutte. No ei ole Õnnepalu, aga saate aru hala juttude puhul parem ongi, et ei ole ja loed ja saadki aru, et need asjad on päris ja ongi nii, nagu on. Ma ise kirjutan praegu raamatut, lapsepõlvelood samuti läbi kalastusprisma majad põlevad inimesed sisse, müüakse Davina tapamajast varastatud liha. Ometi on tumedama poole kõrval sama palju või rohkem helget. Märtsis on asi poes tagasi. Teekond kõlastajaks, Hanno Kask kumab läbi selline asi nagu loodusega kooskõlaks olemine. Minu jaoks on see ellujäämise küsimus. Ma ei saa enam inimestega aga kontakti, kes on väga kultuuri või millegi sellise tootmisse kinni jäänud või treipinki või pudelisse päriselt. On huvitav, päris asjad, päris lood. Teekond kalastajaks on äge. Kuigi kuhu mul enam minna?