2003. aasta viiendal märtsil võitis Moskvas Kotellichiskaja kaldapealse stalinistliku stiilis ehitatud elumaja juurde kiirabiauto. Juhuslikud möödakäijad jälgisid suure uudishimuga, kuidas sanitarid kandsid hoolikalt kanderaamil majast välja ühte elatanud naisterahvast. Mitte keegi juures. Olijatest ei tundnud temas aga ära Nõukogude perioodi ühte kõige eredamad filmitähte Marina Landõninat. Tähte, kellele oli antud elada veel 50 aastat pärast seda, kui kustus tema sära ning 35 aastat kauem oma elu ainsast suurest armastusest. Filmirežissöör Ivan põrievist. Stalini ajal rippus Moskvas Gorki tänava alguses kaks maja suurust portreed. Ühelt tänavapoolelt seiras möödakäijaid oma karmi pilguga Jossif Wizarjonovits, Stalin ise teiselt poolelt saatis talle vastu aga oma pimestava naeratuse Marina laviinina. Laviinina õnn algas tutvusest Ivan põrjeriga ning lõpeb tema viimase kinolinal mängitud rolliga pärast mida ta kaotas, kõik selle, mis oli talle oluline. Stuudios on taas Triin Ella ja Jaak Jõekallas ning meile kõlab avakoor helilooja Isaac Dunaevski sulest marinala töönina kõige tuntumast filmist Kubani kasakad. See oli ühel 1936. aasta kaunil kevadõhtul kui marinale töönina kohtus mehega, kes muutis alatiseks tema elu. Tulles koos sõbrannaga kinost viis teeneid täiesti juhuslikult kokku ühe sõbranna tuttavaga, kelleks oli noor algaja filmirežissöör Ivan. Põrier mehel jätkus silmi vaid Lathnina jaoks ning arutledes elavalt äsja nähtud filmi üle liiguti bussipeatuse poole. Põrjev kiitis ka enda uut filmi, jättes mainimata aga fakti, et on abielus filmis peaosa mänginud näitlejanna Ada. Neiud sisenesid saabunud bussi, kuid mees jäi hetkeks neist veidi tahapoole ning uksed tema nina ees sulgusid. Järelikult pole saatusest määratud, oli ta sunnitud kibestunult tõdema. Buss sõitis aga mõned meetrid ning avas uuesti uksed. See on siiski saatus. Hüüatas põrjev ning saatnud marinale töönina tolle koduukseni, tunnistas, et on temasse armunud, pakkudes talle oma kätt ja südant. Oma uue armastuse nimel oli ta valmis maha jätma ka oma perekonna. Marin ala töönina sündis 11. juunil 1908. aastal ühes mahajäetud Siberi külakeses. Tema vanemad olid lihtsad talupojad, isa, kolmeklassilise külakooli haridusega emaga üldse kirjaoskamatu. Peres oli viis last, Marina, neist kõige vanem Päeval, valvas tooma kolme noorema õe ja venna järele. Öösiti luges aga raamatuid. Pärast kooli lõpetamist sai temast esialgu õpetaja kohalikus külakoolis. Vaba aja pühendas ta ka teatrile, tehes kaasa kohaliku draamateatrimassistseenides. Just sea soovitaseks kastroleeriv näitlejad on minna õppima Moskvasse, kinkides talle kuulsa Stanislavski raamatu. Neiu ei osanud uneski näha, et vaid mõned aastad hiljem nimetab selle raamatu autor teda Nõukogude lava tulevikulootuseks. Marina Ladõninal, kes alustas oma lavateed kuulsas Moskva kunstiteatris, tekkis tutvumist Ivan põrjeviga armuromaan Itaallasega ning sellega seoses kutsuti ta ülekuulamisele KGB peakorterisse Lubi Ankale. Talle pakuti koostööd KGB-ga, milles ta ettevaatlikult aga keeldus ühest tema kirjast sõbrannale. Võime lugeda, ütlen vaid seda, et olin juba peaaegu sõitmas Itaaliasse ning keeldusin viimasel hetkel. Nii kahju on lahkuda, kui ta teatrist, kodumaast ja kõikidest lähedastest. Ning peale kõige on mul kohutav hirmutunne. Kuid õnneks mind ei puudutatud. See oli suure terrori keeruline aeg ning kogu ohtlik afäär lõpes Ladoninale tõsise hoiatusega võimude poolt ning teatrist vallandamisega. Pärast seda teenis nooruke näitlejanna endale elatist pesu pesemisega oma endistele teatri kolleegidele. Marina Ladõnina ja Ivan põrjev abiellusid 1936. aastal, kuid selleks, et kasutada oma vastset abikaasad filmides, pidi põrjev saama loa KGB-lt. Kuna naine oli tänu romaanile välismaalasega tembeldatud rahvavaenlaseks ning pärast üht järjekordset Heiko lubjankale võis ta teatada rõõmusõnumi. Sõidame Kiievisse. Sa hakkad mängima peaosa minu uues filmis rikas pruut. Samal ajal algas ka põrievjala tõeline loominguline konkurents Nõukogude filmimaailma esimese paari Grigori Aleksandrovitš juba Forlovaga. Aleksandrov oli, selleks oleks saanud juba Stalini preemia oma esimese Nõukogude džässkomöödiafilmi lõbusad semud eest. Põrjevil polnud sellele aga esialgu midagi samaväärset vastu panna. 15. 100 aastat tagasi olid Aleksandrov ja põrjev tulnud koos Siberist Moskvasse. Aleksandrov sai peagi heaks sõbraks Sergei Eisen Steniga ning debüteeris tolle kõrval peagi teise režissöörina filmis soomuslaev Potjomkini. Mõned aastad hiljem võttis Einstein Alexandra Vi kaasaga reisile Ameerika ühendriikidesse, kus too sattus täielikku vaimustusse Ameerika muusikalidest. Tagasi. Nõukogude liidus hakkas ta kavandama oma esimest filmi just sellest žanrist, millele tema endine sõber Ivan põrjev andis küllaltki põlastava nimetuse. Kur suid, kino. Silmrikas pruut Marina Ladonile osas valmis põrjevil 1937. aastal. Selle võtted toimusid Kiievis ning film saadeti ülevaatamiseks Stalinile isiklikult. Saanud teada, et kõikide maade ja rahvaste suurele juhile film meeldis, hakkas põrje nutma. Grigori Aleksandrov PUR suilikule filmi muusikalile vastandas põrjev teise filmižanreid muusikalise rahva muinasjutu, vene külaelust. Ta oli leidnud filmitüübi, mis oli ideoloogiliselt laitmatu ning mis peale selle meeldis ka lihtsale kinokülastajale. Sotsialistlik realism oli taustaks lüürilistele stseenidele koomilistele vahe paladele ja imeheale muusikale ja selle kõige keskel. Heledajuukseline sinisilmne, energiline ja sarmikas Marina Landõnina kes kujutas endast täielikku vastandit Alexandra Vi esinäitlejannale staarilikule Ljubov hor loovale. Filmirikas pruut menu oli tohutu. Vallatogolhoositari rolliga sai Marina Ladõnina kuulsaks üle terve tollase nõukogude liidu. Ta võlus publikut oma elujõulise mängu, ilu ja talendiga. Ladõnina suutis end kohandada filmi ideaalse klantspildiga, kaotamata sealjuures oma isikupära. Film, millele kirjutas muusika populaarne helilooja Isaac tuna Jevski pälvis ka Lenini preemia. Ja meile laulab Marina Ladõnina. Pärast filmirikas pruutvõtteid läksid aga Ivan põrjevia Marina la tõnina lahku kuna mees jumaldas oma poega Eerikut esimesest abielust ega suutnud end temast lahutada. Põrievee kirjast pojale võib lugeda. Ma väga muretsen sinu pärast, pojake, kuna armastan sind ja mõtlen sinule palju ja nii kaua, kuni ma suudan, tahan olla sulle toeks. Põrjev käis nõnda kahe naise vahet. Lathnina ei suutnud aga sellega leppida, seda enam, et ootas temalt last. Viimaseks tilgaks karikasse sai mehe esimese naise Aada ootamatu saabumine filmirikas pruutvõtetele Kiievisse. Ühes kirjas oma sõbrannale tunnistas tõeline. Naise rollist sattusin ma järsku armukese osasse, märkamata isegi, kuidas see juhtus. Diivan põrje ei suutnud elada ilma oma uue muusa Marina Ladõninata ning talle omasel kirglikul moel palus naiselt andestust põlvitades tema ees keset Kiievi tänavat ning rääkides möödujatele. Ma armastan teda, aga tema ei usu mind. Guila tõelina sünnitas poja, andis ta talle oma perekonnanime. Põrjev tuli sünnitusmajja, jättes noorele emale raha, lilli ja kingitusi. Mida too aga keeldus vastu võtmast siirdudes kohe pärast sünnitust koos pojaga Odessas. Valmistades oma uue filmi traktoristid võteteks nägi Gurjev selle peaosas. Vaid ühte näitlejannat marinala töölivat alguses ei olnud Mosfilmi juhtkond nõus teda sellele rollile kinnitama, väites, et pärast tuulepäist tüdrukut filmis rikas pruut ei suuda Ladõnina kehastada traktori brigaadi brigadiri. Põrjev jäi aga oma nõudmise juurde ning peagi sai jätkuvalt Odessas viibiv Ladõnina Mosfilmis telegrammi järgmise tekstiga. Kui teile on armas Ivan põrjevi elu. Siis peate te tagasi tulema. Nad hakkasid taas koos elama. Põrievaga katkestas alatiseks suhted oma esimese perekonnaga. Baudovoitsik elas lahutust raskelt üle, katsetades korra isegi enesetapu. Ladõnskajale ütles taga järglast. Ühel ilusal päeval jätab ta maha ka teid nagu mind. Ent Marina keeldus sõdurist. Film traktoristid tuli kinoekraanidele 1939. aastal. See tõi Ivan põrjevile ja Marina Ladõninale nende esimese Stalini preemia. Põrjev sai paugupealt üle maa tuntud režissööriks Lathnina naeratavaid portreid anti välja ka postkaartidel, Assissidel ja ajalehtedes. Filmivõtetel juhtis Ladenina ise traktorit ning sõitis ilma dublandita mööda steppi mootorratta seljas. Tema kehastatud uhke brigadiri tegelaskuju taga võis aimata ka naiselikku pehmust Jahabelikust. Näitlejanna õrnus ja graatsia pehmendas ka tunduvalt filmi propagandistlikud ülesehitust. Sellest filmist sai Nikolai Kriškovi esituses tuntuks helilooja Dmitri pograssi laul kolm tankisti. Pärast traktoristide menu otsustasime põrjev jätkata muusikaliste komöödiate ka alustades filmi seatalitaja ja karjus võtteid. Algamas oli aga teine maailmasõda ning põrje otsustas minna vabatahtlikuna rindele kuid ta toodi kogumispunktist peaaegu vägisi tagasi, käsuga lõpetada linateos nii ruttu kui võimalik. 1941. aastal kinodesse jõudnud filmi võtsid kriitikud vastu skeptiliselt, nimetades seda küla kalaganiks ja odavaks vaatemänguks. Vaatajatele see aga meeldis ning ei sõda ega pommitamine ei takistanud inimesi minemast kinno, et unustada pooleteiseks tunniks alatine surmahirm. Marina ala tõeline oma pimestava naeratusega suutis aga taas kõiki võluda ning populaarseks sai filmi põhilaul laul Moskvast Tihhon fännikovi sulest. Teatriloo preemia. Ka. Toad. Ivan põrjevi näol oli tegu äärmiselt andeka režissööriga ning samas tohutu töö fanaatikuga, kes magas ööpäevas vaid kolm kuni neli tundi. Samasugust suhtumist Ossa nõudistaga näitlejatelt teda ei huvitanud. See, kas keegi on haige, ei huvitanud nende probleemid ja nende arvamus, näitlejad olid talle vaid töövahendid. Filmivõtetel käitusid põrjev sageli äärmiselt pidurdamatult. Ta võis äkiliselt koos mööda võtteplatsi taga ajama hakata kogemata sinna sattunud kõrvalist isikut visata talle mitte meeldinud stsenaarium aknast välja selle autori juuresolekul või keerata ümber malelaud, kui võis selguda, et ta osutub kaotajaks. Karjuda, aga näitlejate peale oli van põrjevile lausa normiks. Filmi traktoristid võtetel kerkis pinge sellises staadiumini, et Marina Latõnina isegi minestas korra kurnatusest. Kui ta taas teadvusele tuli, esitas tõrjuv talle vaid ühe küsimuse. Kas sa suudad edasi mängida? Kuulust heina Ranjevskaja, kes tegi kaasa ühes põrjevi filmis, on öelnud. Ma võtan niigi väga palju tablette, kuid nüüd vajan ma veel ühte põrjevi vastast. Ühe järjekordse filmivõtete ajal kirjutas Marina Ladõnina ühes oma kirjakesest põrjevile. Mu andekas imeline kunstnik filmi ilma vihata maailm on sellele vaatamata ilus ja las olla immuniteediks kõigele halvale meie armastus. Väljaspool võtteplatsi sai põrievist aga õrn ja hoolitsev abikaasa näiteks pärast Lathninaga koosveedetud ühist mõttepäeva mõista talle õhtul öelda, kui nad koos autosse istusid, mis need koju viis, et pere siis polegi ju täna veel kohtunud. Erinevalt Ivan põrgemist käitus aga tema konkurent Grigori Aleksandrov nii võtteplatsil kui ka eraelus ühtemoodi härrasmehena. Mitte kunagi ei tõstnud ta häält oma jumaldatud naisel juba For loova ega ka kellegi teise peale. Marina Ladõnina, kes vaatas ära kõik Karlova filmid, oli sunnitud tunnistama oma konkurendi kohta et too nägi igas filmis välja aina kaunim ja sarmikam. Kord tõdes ta ilmse kibestumusega. Sel ajal kui põrje filmis mind koos sigadega lendas Ljubov Karlova kahurist kuu peale ning laulis digi digiidu. Pärast filmi seatalitaja ja karjus pälvis Ladõnina hüüdnime Nõukogude liidu esimene seatalitaja. Ning sel ajal, kui Ljubov var loovat peeti tõeliseks staariks, saabusid Mosfilmi tuhanded kirjad seatalitaja nimele. 1942. aastal, teise maailmasõja kõige pingelisemad perioodil evakueeriti Moskagine astid alma taasse ning Ljubov, Karlova ja Marina Ladõnina sattusid elama ühte majja. Ja ehkki nad elasid seal lausa ühes trepikojas, ei kohtunud nad seal kordagi. Horlova tõusis alati väga varakult, tegeledes pidevalt enda füüsise vormis hoidmise ja lõputute iluprotseduuridega, mille nimel ta ei kohkunud tagasi isegi lastilistest operatsioonidest. Kõik selle nimel, et säilitada igavest noorust. Ladovnina oli selles osas talle täielik vastand ning armastas kaua magada. Ühest tema kirjast Moskvasse jäänud Ivan tõrjevile võib lugeda. Mu kallis, armas Ivan, on tunnid ja päevad, mil ma igatsen sind nii et ei suuda seda sõnadesse panna. Ilmselt tuleneb see sellest, et ma tean, et meie lahusolek on ajutine, et sa oled minu oma ja et sa armastad mind. Et ma olen sinu naine ja et meil on ühine elu, tunnen puudust sinu armsatest, tugevam vaata Stembustest õrnadest ja kirglikest suudlustest. Sinu silmadest ja poisilikust naeratusest. Sõja-aastatel valmistusin tõrje uueks filmiks, mille algne pealkiri pidi olema tütarlaps Moskvast. Ent kui sõja võidukas lõpus enam keegi ei kahelnud, sai silm endale uue pealkirja. Kell kuus õhtul pärast sõda. Ladeenina ei tahtnud mängida selles vägagi patriootliku suunitlusega linateoses, kuna ei pidanud erinevalt põrievist vajalikuks avaldada pidevalt austust stanilistlikule ideoloogiale. Film tõi neile aga nende kolmanda Stalini preemia. Ivan põrieri ja Marina Ladõnina järgmine ühine film kannab pealkirja jutustus siberi maast. Se filmiti Tšehhoslovakkias, kus olid head võtta paviljonid ning filmi suurejooneline esilinastus leidis aset 1947. aasta sügisel saades aga suhteliselt jaheda vastuvõtu osaliseks. Ladõnina kohta söandati välja öelda, et ta on selle rolli jaoks juba liiga vana, kuid kõikide arvamused kustusid huultel pärast Stalini kommentaari. Ei, ma pole teiega nõus. Mulle Se näitlejale meeldib, ta areneb iga filmiga. Marina Ladõnina ja Ivan põrjevi kõige kuulsamast filmist, mis kandis tööpealkirja. Lõbus laat sai võtete käigus Kubani kasakad. Selle nime pani filmile muide Stalin isiklikult. Ladõnina pidi selles kehastama otsusekindlat, asjalikku ning samas ka hingelist ja lüürilist kolhoosi esimeest. Sellist lõbusat ja värvidest kirevat linateost ei osanud sõjast laastatud Venemaa oodata ning filmi saatis-fenomenaalne menulaulud sellest linateosest dist saak Dunaevski sulest on populaarsed kuni tänapäevani. Kubani kasakad Tõi, Marina Ladõninale ja Ivan põrjevile nende viienda Stalini preemia. Kahepeale kokku oli neil neid tervelt 11. Helilooja Nikita Bogozlovski lubas endale sellel teemal nalja. Ühes voodis on kuus 11 laureaati mõista mõista, mis see on. See tulemus osutus kättesaamatuks kõikidele teistele tolleaegsetele kino perekondadele. Grigori Aleksandrovitš, Ljubov har loovaga, Sergei Gerassimovi, Tamara Makarov Aga ja Mihhail Rommile, Jeleenakusiminaga. Inimesed samastasid Marina Ladõninat tema kehastatud tegelaskujuga filmis Kubani kasakad ning saadetud kirjades palusid, et ta võtaks neid tööle oma kolhoosi. Isegi Stalin olevat peale filmi kinnist läbivaatust öelnud. Polegi meil ju põllumajandusega, nii halvasti, kui räägitakse. Marina Ladõninast oli saanud põrjevi näitleja ning mitte ükski teine režissööri tihanud teda oma filmi kutsuda. Ent aruka naisena said aru, et vanusest tingituna pole tal varsti enam rolle oma mehe muusikalistest, komöödiafilmides. Tõrje ei suutnud filmivõtetel aga varjata oma sümpaatiat noore andeka näitlejanna Jekaterina assaavinova suhtes. Mis toimus Marina ala töönina hinges võib vaid arvata. Filmi Kubani kasakad võtteplatsil hakkas Marina Ladonina üha sagedamini põrivaid provotseerima ning ükskord ei pidanud too vastu ning plahvatas. Ladõnina partneril filmis näitleja Sergei Lukjanovil tekkis mõte ühest stseeni teisiti lahendusest ning naine julgustas teda oma arvamust põrjevini välja ütlema. Põrjev vastas. Vot kui sa kunagi filmid mõnda filmi kui rezis. Aga sinust ei saa kunagi režissööri, siis võid teha neid oma väljamõeldisi. Aga sina oled loll, teatas tala tõninale. Ma lähen ära, ütles naine vaikselt, mine, ammu on juba aeg, kõlas vastuseks. Ladõnina pöördus ümber ja lahkus haud vaikusesse tardunud võte paviljonist. Mõne minuti möödudes pöördus põrjev rahuliku tooniga oma assistendi poole. Palun minge ja paluge, Marina Aleksejev, Nat, et ta tagasi tuleks. Öelge talle, et oma, kutsun teda. Kui 1953. aastal plaanis Ivan põrjev Marina laadõninat kasutada oma järgmises filmis ustavuse proov sattus just ajahetkele, mil anti välja kinoliidu määrus, mis keelas režissööridel oma naisi oma filmides kasutada. Põrjev kogus seepeale kukub kõikide pretendentide fotod. Viis need kino liituja, ütles. No mis te tahate öelda, et nad näevad paremad välja kui Ladõnina Ja naine kinnitati rollile. See film jäi tema loometee viimaseks. Saatuse iroonia tahtel kehastas ta selles naist, kelle jätab maha tema abikaasa ning just sama juhtus temaga ka päriselus. Põrje vormus talle omasel kirglikku moel 19 aastasest näitlejannast Ljudmilla Martšenkosse võttes tolle koguni ilma ühegi proovitanastinka rollile oma filmis valge TÖÖD Dostojevski jutustuse põhjal. Ta jälitas noorukest näitlejatari igal pool, ent Martšenko tõrjus kõik võimuka režissööri lähenemiskatsed tagasi. Ühes kirjasla teeninale üritas põrjev tekkinud olukorda selgitada. Masha, palun sind ära usu kõike seda jama, mis räägitakse ja ära mõtle midagi halba. Mul on kohutavalt valus ja eelkõige sinu pärast. On sulle, et midagi tõsist pole juhtunud ja ei juhtu alati sinu ja ainult sinu, Ivan. Ent laviinina ei pidanud seda mängu kaua vastu ning teatas, et soovib lahutust. Äkilise loomuga põrje. Vastus oli lista. Hästi. Ma annan sulle lahutuse, aga nõnda, nagu sa seda uneski näha ei oska. Mitte keegi ei kutsu sind enam mitte kunagi mitte ühtegi filmi. Ning tuginedes oma mõjuvõimule. Ta oli sel ajal Mosfilmi direktor, keelas kõikidel kasutada oma endist naist filmides. Üha hasardsemalt sekkus ta teiste eludesse, lõhkudes noorte näitlejanna karjääre, kui nood keeldusid vastamast tema lähenemiskatsetele ning koostas isegi niinimetatud musta nimekirja. Ning need, kes sellesse sattusid, ei pääsenud enam kunagi ekraanile. Hümnina mõistis, mis saatus teda lahutuse ees ootab, kuid mehega koos elada enam ei suutnud. Ma armastan teda sellisena, nagu ma teda mäletan, mitte sellisena, nagu ta on. Keelepeks nende ümber ei vaibunud ning enamik tuttavaid narkopõrjevi poolele, soovimata endale sellist ohtlikku vaenlast. Ladõninat süüdistati aga tänamatuses mehe vastu, kes oli teinud temast pähe. Tema eelistas aga vaikida, sulgedes selle teema igaveseks. Põrjevi suhtes Martšenkoga aga asja ei saanudki. Martšenko abiellus küll mõned korrad, ent üks tema abikaasadest rikkus ühe kakluse käigus alatiseks näitlejanna näo. Põrjev tegi ka pärast seda talle abielu ettepaneku ent sai taas keeldumise osaliseks. Ivan põrgem suri 1968. aastal. Marina veeninaga ei kohtunud, nad aga enam kunagi. Matustel küsiti Ladõlile käest, kas te armastasite teda väga. Pärast pikka pausi kõlas vastus. Ma armastan teda veel praegugi. Pärast lahutust Ivan põrievist proovis marinala Tonyna pöörduda tagasi teatrilavale ent seal teda enam ei vajatud. Kirjas ühe teatri juhtkonnale tunnistas ta nõnda. Ma veendusin oma õuduseks, et isegi minu populaarsus ja rahva armastus pole minu jaoks plussiks, et saada tööd teatris. Ma armastan teatrit kirglikult ja ma ei tea, kuidas see on nii juhtunud, et ma olen sellest nii kaugele jäänud. Aidake mind, palun teid, võtke mind oma teatrisse. Viimaks saigi ta tööle filminäitlejate teatrisse, kus mängis väikeseid rolle ning kus töötas kuni vallandamiseni. 1992. aastal. Suure meelerahu leidis Marina Ladõnina aga kontsert reisides mööda maad. Alles siin suutis ta ühendada kaks enda jaoks olulist asja. Hea muusika ja sügavasisulise poeesia. Ta luges oma kontsertesinemistel bloki Svetajeva, Ahmaatova, Jessenini ja teiste luulet ning laulis. Inimesed mäletasid ja armastasid teda jätkuvalt ning tema esinemised läksid suure menuga. Marina ala tõeline üheks meelisharrastusteks Saiga reisimine. Esimest korda viibis ta välismaal 1946. aastal Khani filmifestivalil ning sealtpeale reisis ta palju alguses kino delegatsiooni koosseis oli Se liikmena ning hiljem juba iseseisvalt. 1975. aasta jaanuaris suri Marina Ladõnina alatine rivaal kinolinal Ljubov Karlova. Marina Ladõninale Saili vahvarlova lahkumine mingis mõttes suureks isiklikuks kaotuseks ning ta oli sunnitud tunnistama Oli ilus naine ning vapustav isiksus ja ta oli väärt seda kuulsust, mis talle osaks sai. Kaheksa aastat pärast Orlova surma puhus Grigori Aleksandrov oma jumaldatud naise legendile veel korra tuule sisse portreefilmiga ja puhvarlova et siis aasta hiljem ka ise igavikuteele. 1997. aastal meenus vene Gininastidele järsku marinala tööle sisuliselt juba elavaks legendiks saanud 89 aastane vanadaam toodi publikut ning kolm tema veel elus olevat filmipartnerit Vladimir selgel Jevgeni samoilov, Jablad, lenda võidab, ulatasid talle maineka Nika filmiauhinna tema elutöö eest. Oma elu viimased aastad veetis Marina laadeenina üksinduses. Ta peaaegu ei väljunud kodust ega andnud ka intervjuusid. Marina Ladõnina ja Ivan põrjevi pojast Andreist sai samuti filmirežissöör, kes tunnistas aastaid hiljem ühes intervjuus, et tema ema ei mänginud enam filmides mitte sellepärast, nagu oleks see olnud kõikvõimsa isa keeld vaid hoopis sellepärast, et pelgas väga vananemist ning ei tahtnud kehastada filmides vanaeitesid. Väidetavalt ei andestanud Ladõnina ka oma miniale kuni surmani fakti, et too tegi ta vanaema. Marina Ladõelina suri 10. märtsil 2003. aastal vaid veidi enne oma 90 viiendat sünnipäeva ning ta on maetud drestiisikalenovodeevitši kalmistule Moskvas. Kui kirss tuli vaevalt hauda lastud, astus näitlejanna poja juurde televisiooni võttegrupp. Öelge meile midagi, küsisin. Nad, kas te olete kõik lolliks läinud või, kõlas vastus. Ma mõtlesin just praegu oma ema. Mida ma pean teile kommenteerima, mida? Saadan sulle kõikuma, suudlused, millal me saame jälle kokku? Ehk me saavutame siiski rahu? Me ei lahku teineteisest enam kunagi. Me oleme ju üks tervik. Seda kõike võis Marina Ladõnina nüüd öelda oma armastatud Ivan põrjevile seal kauges teispoolsuses, kus pole enam neid maiseid muresid ning kus kõik on ehk veel kaunimgi, kui mõnes filmis. Vaatajad ei unustanud Marina Ladõninatega kunagi. Filmid tema osavõtul jooksevad kuni tänase päevani suure menuga Venemaa teleekraanidel ning tema kehastatud kangelanna paeluvad jätkuvalt oma siiruse, ilu ja naiseliku sega. Ja stuudios oli prii Vello Jaak Jõekallas ja helioperaator Vivika Ludvig. Nostalgia.