Päevast siin toimetaja maris Johannes emakeelepäev oli eile kõigile heade soovide soovijatele, aitäh. Aga kõik kallid kaasautorid, kuulajad teavad ilma kuulutamatagi, et kõnelejate kirjutajatena elame emakeele sees iga päev. Nii et häid emakeelepäevi kõigile. Aga ei saa salata, emakeelepäev inspireeris mindki veidi pidulikumat saadet koostama. Nii loevadki keele luulet täna Voldemar Panso, Mikk Mikiver ja Katariina Lauk. Aga tähtsam veel. Täna alustame uue etümoloogia sarjaga, mille autoriks on ajakirja Looming toimetaja Udo Uibo. Nimelt sellel kevadel on igas keele kõrvas oma kohtetumioloogia minutitel, kus Udo Uibo jutustab meile ühe või teise eesti sõna päritolust ja sugulussidemetest, alustame seda sarja päevakohaselt sõnaga emakeel. Raadio etümoloogiasõnastiku ettevalmistamiseks saime Udo Uibo jaoks stipendiumi Eesti Rahvuskultuuri fondist ja aitäh Helmut ein palule. Aga enne emakeele etümoloogia juurde jõudmist uurime, kuidas keeli omal ajal keedetud on ja mis sellest moosist välja on tulnud. Sõnajärg Voldemar Pansole aastasse 1960. Kuus doktorfeesman meie esimene täisharitlane ja oma ajastu gigantne kuju on kirjutanud kunstmuistend sellest, kuidas Leenu taevast tuli. Kuidas Vanemuine lauluga maable tuli inimestele elajatele sel ajal üks keel, keel oli aga igapäevaseks pruukimiseks. Nüüd kutsuti kõik loovad üldisele koosolekule, kus nad pidu keelt pidid õppima. See on laulu, et rõõmustada ja jumalaid kiita. Kõik tulidki elu ja hing sees Tartu toomemäele, kus püha tammik kasvas õhku, sündis südantlõhestav kohin ja laulujumal Vanemuine tuli maa pääle. Ta sülitas oma käharaid juukseid ja habet, kohendas riided, köhatab hääle puhtaks ja katsus siis mängu. Nüüd mängis ta ees mängu ja laulis viimaks kiidulaulu, mis kõigi kuulajate südamesse tungis talle endale. Aga kõige enam. Vaikus valitses koosolekule, igaüks kuulas tähele pannes laulu, Emajõgi peatas oma voolutuul, unustas ruutu metsloomad ja linnud kuulasid tähele pannes ja kõversil mets Saljaski vahtis metsa puude vahelt. Aga mitte kõik, kes seal olid, ei saanud kõigest aru. Tammiku puud pidasid jumala mahatulemise Kohila meeles ja kui te tammikust kõnnite seda pühalikku kohinat kuulete siis teadke, et jumalus tegelikult niigi on. Emajõe meeldida riiete kohinal tihti, kui ta kevadel oma uuest noorusest rõõmustab koisepana, nagu ta kohisemis seal puhunud tuul oli kõigel heledamaid hääli tähele pannud, mõnele loomale oli häälte kõla meele järele olnud, teistele jälle keelte helilaululinnud, pidasid ta ees mängu meile seisaralises ööbik, jällo. Kõige viletsam lugu oli kaladega selles lapisside peas silmini välja kõrvalteed või alla sellepärast laulu kuulnud ja seepärast tummaks jäänud. Üksnes inimene sai kõigest aru. Sellepärast tungib ta laul südamepõhja ja üles jumalate eluasemele. Ja vanake laulis taeva suurusest ja maa toredusest Emajõe kallas tehtest nende endisest ilust ja inimsoojadest ja õnnistusest. Ja laul liigutas ta südant nõnda, et tal pisarad silmist veeresid, mis tungisid läbi kuue, kuue ja seitsme särgi. Ja siis lendas ta vanataadi eluhoonetesse, talle laulma ja mängima. Nii palju siis jumalikust, pidu, keele õppimisest, meie jätkame keele igapäevast pruukimist. Ja siinkohal on mul hea meel tutvustada teile sõna uurijat. Uudo Uibot keelega koostöös sünnib raadio etümoloogiasõnastik. Meetomioloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu ja annab võimaluse mõtiskleda sõnade algupära ja sugulussuhete üle. Udo Uibo. Asi on mulle huvi pakkunud ikka juba lapsepõlvest peale, kui võib nii öelda, kust sõnad tulevad, aga kuidagi elus juhtus nii, et vahepeal viisid rajad keeleteadusest kõrvale ja kui ma nagu keeleteadusega rohkem seotud olin, siis ega ma ka selle alaga nagu ei tegelenud. See asi sai vist alguse ikka mingist vihastamisest, et ma jälle vaatasin mingist olemasolevast käsiraamatust, otsin mingit sõna taga ja ei leidnud sellele korralikust seletust, siis nagu vihastasin ja otsustasin, et teen ise sellise sõnaraamatu valmis. No et ega meil ju Eestis sellist korralikku etümoloogia sõnaraamatut ei ole, meil on sellised väikesed pisikesed, pudeneb. Jah, ei no meil on olemas tegelikult meil on olemas Julius Mägiste väga mahukas mustandkäsikiri, mis on paljunduses välja antud, aga noh, nüüd sellisel tavalisel keeletarvitajal sellest nad väga suurt kasu ei ole ka teadlaste tarbeks välja antud, seda ei saanud Mägiste valmis ja see on suurte Lõnkadega siis selle osaliselt selle käsikirja põhjal on Alo Raun teinud väikese etümoloogilise Miku, mis üldiselt on praegu meil ka antikvariaatides kättesaadav. Aga noh, see on jälle liiga põgus sellest inimene vaata, seal on mingi sõna, selle järel on mingi konks siis kirjutatud mingi lühend, ta ei saa sellest mitte midagi aru, lihtsalt minu arust see ei ole selline rahvalik etümoloogia sõnaraamat, see on liiga napp. Ja tegelikult võib öelda, et praegu ei ole, aga teoksil on neid mitu, sest see praegu on jälle juhtunud nii, et tehakse mitmes eri kohas ja kui hästi läheb, siis on lootust, et me saame kolmeline kontsentromoloogia sõnaraamatut. Keelekõrvas on aegadest ammustest jättemioloogia teemal olnud üks kuldrääkija, Huno Rätsep. Ja ja Huno Rätsep palk ma loodangi, et tuleb kõige esimene ja noh, selline põhiline soliidne sõnaraamat peaks tulema Eesti keele instituudis, kus on olemas etümoloogia baaskartul ehk seal on kolm inimest minu teada jah, selle asja neil see asi ka päris hästi, nagu ma olen aru saanud omavahel konsulteerida ka või? Valdkond räime ja valdkond teiega ja midagi ei oota, aga Eesti keele Instituudi demioloogidega on meil üsna hea läbisaamine. Seda hirmu ei ole, et kõik kolm tulevad ja katavad 11. Anne. Seda hirmu pole üldse, sest noh, esiteks selliste asjade puhul tuleb esiteks sõna valitavaliselt erine, teiseks tuleb käsitluslaad erinev ja praktika on näidanud, et neid asju tehakse võrdlemisi erinevalt. Etümoloogia on sama, aga sõnaraamat tulevad erinevad. Mis laadis teie oma sõnaraamatut? Aitäh Ma tahaks teha ikka sellise, mida, nagu rahvas kasutada saab, sealt on võimalik aru saada. Võtsin üheks põhimõtteks, et ma, et ma ei kasuta lühendeid sellepärast et tavaline inimene keeleteadusest ta teadmised on nullilähedased, ta ei tea isegi seda, mis on vanaülemsaksa keel ja mis on keskalamsaksa keel ja kui neid asju hakata sinna veel lühenditega panema, ta peab seda kuskilt otsima, noh siis ta läheb peast täitsa sassis. Ja kusjuures mul on tähele pannud, et keeleteadlastel on sageli raske seda jälgida ja ma vaatasin vana soome keele etümoloogilist sõnaraamatut, nad on kohati endal need lühendid ka ise kas asja ajanud. No põhimõte on ju see, et tuleks tekstina, loetakse. Kirjeldage pisut siis kuidas ühe või teise sõna nagu tausta uurimine käivitub, neid etappe pisut pisut kirjeldada, sest noh, järgnevad me kuuleme ka ühe teise sõna lugu ja seal on ka mõningaid viiteid juba, et millised on need kõige populaarsemad kohad, kuhu otsima lähed ja nii edasi. Sõna puhul tuleb selgeks teha tema taust, kõige esimene asi on see, kas ta on meil sugulaskeeltes, on tal vasted olemas. Seda, see on väga palju enam ei tarvitse otsima hakata, see asi on enamasti ära tehtud kuigi võib-olla mitte täielikult, aga suurema osa sõnade puhul saab sellele, mis tehtud, on üsna kindel olla juba teine asi, mida minu arust mida on natuke meil Eestis alahinnatud, on sõna esinemine kirjakeeles minu arust meil on võib-olla alahinnatud seda selle tõttu, et meie kirjakeele ajalugu on üsna lühike ja teiseks ka selle tõttu, et noh, meil on ta suurelt jaolt läbi töö tõmmata, praegu tullakse, 16-st sajand on olemas, ilusasti sõnaraamatuks tehtud, tehakse seitsmeteistkümnendat kaheksa üheteistkümnendat, aga seal on vahepeal on ikka üks periood, kus kirjandust on ilmunud väga palju. Ja see on noh, vahepeal nagu sõnaraamatutega korralikult katmata. Hoolimata sellest, et meie kirjakeele ajalugu on lühike tegelikult mina olen ise leidnud, et meil on enamik sõnum, on üsna uued, neid vanu sõnu on tegelikult noh, on suhteliselt vähe, meie sõnavara hulgas enamik on ikka uued, eriti kui tuletisi võt tuletised ka juurde võtta. Liitsõna ja kirjakeele andmed annavad väga palju juurde sellele asjale. Kolmas asi on muidugi murda, sest murdes tulevad sageli välja igasugused variandid mille põhjal saab otsustada, aga kuidas ja kindlaks teha, see on nagu sageli juhus, asi ja sageli ei olegi võimalik kindlaks teha. Aga kui palju sellistes leidudes on ka seda juhuse mängu või või juba nii-öelda vana kala, teab? No on nii ja naa, sest osadel juhtudel on ka mingi metoodikat, võtad selle asja kätte, vaatad sõnaraamatut läbi siit ja siit siit, aga osa on sellised, kus tähendus on muutunud ja mis ei ole nii, triviaalsed osad on lihtsalt sõna, kool on tulnud alamsaksa keeles, seal on tas skoole ja asi on lihtne, siin ei ole mitte midagi erilist, aga paljudel juhtudel on sõnakuju muutunud sõna tähendus muutunud ja need on, need on palju keerukamad juhud, siin on sageli, tuleb juhus või lihtsalt satud ühe asja peale ja aga selleks tuleb kõvasti kirjandust vaada, et ega see juhus muidu appi ei tule, kust abi saab? Lemmikumad kohad on igasugused sõnaraamatud, niipea kui ma olen jälle uue sõnaraamatu kätte saanud, ma olen igast sõnaraamatust midagi väikest lisa leidnud, meil on tegelikult Ta on väga paljud asjad on läbi töötamata, sest noh, nagu ma avastasin eesti keeles, üks põhiline laenuallikas on ju alamsaksa keel, see on keskajal ja veel paar sajandit hiljem olin siinse ülemkihi keel. Ja noh, meil ei ole ju heina oskav oskamise, pole tähtis, seda raamatut saab niisama ka kasutada, aga aga meil Eestis ei ole neid alamsaksa murdesõnaraamatuid suurelt osalt üldse olemaski. Saksamaal on olemas, aga meil Eestis noh, mis on, mida on kasvatatud, on keskalamsaksa see on siis see periood kuni 1600 taastani, aga edaspidi, kui räägitakse uus alamsaksa keeles, siis on siis on need sõnaraamatud murrete kaupa, need on Põhja-Saksamaal kõneldavad saksa murde praegu. Ja noh, need on meil raamat, kuuldes suuremas osas puud, sõnaraamatud. Millistes sõnade etümoloogiat on nagu kergem kätte saada, on need oma sõnad vaid ainsana. Laensõnad on kergemad, oma sõnad on ikka oma sõnade puhul on see asi palju raske. Sellepärast et need, mis eto Mologiseerimatoon siis need on noh, suhteliselt keerukat juhtumit juba. Sellised lihtsamad on kõik ära tehtud, aga, ja siis tuleb vaadata murdevariante ja need on sageli jälle õnneasi, kui paned õiget murdevarianti tähele ja sealt hakkab oma sõnade ettumalogiseerimine, on ikka tunduvalt keerulisem. Aga laesõnade puhul võtad neid sõnaraamatuid riburada ette ja. Kompama lihtsalt loed ka vahepeal ja noh, siin on ka muidugi erinev, sest laensõnade vanus on ju erinev ja noh, need, mis on uuemad laenud, siin on asi lihtsam, aga kui on vanemad laenud, mis on tulnud vanadelt balti ja germaani hõimude, seal peab olema juba asjatundjaga balti ja germaani keeltealale, sest neid etümoloogia ei tehta mitte tänapäeva keelte puhul ja isegi mitte vanade kirjakeeleandmete puhul, vaid seal on ka veel vanemad, need on rekonstruktsioonide põhjal ja seal peab juba natuke nende keelte ajaloolist grammatikat. Mis põhimõtte järgi te meie raadiosõnastiku sõnu valima hakata? Ma teen nii, nagu jumal juhatab, osa on sellised, mida ma olen ise käsitlenud, aga noh, ma käsitlen neid sõnu, mis on varem teiste polka tehtud juba, aga panen siis nende hulka mõned, mis ma olen nagu ise etymology seerinud, osa sõnu nii teada etümoloogia seisneb selles, et sugulaskeeltes on vasted olemas. No ütleme, et meil siin lähisugulaskeeltes. Aga see on ainult see, et me teame, et on küllalt vanasõna, aga see ei anna veel vastust sellele, et kust ta tulnud on. Aga palju peab selles jälitustöös olema sellist ajaloolase vaistu või elulaadi tundmist ja palju piisabki sellest filoloogi teadmisest. Kui sinna vanemasse aega minna, siis ikka oleks kasvõi väga kasulik, kui oleks need ajaloole teadmisi. Ka mina olen ise esialgu esialgu püüdnud ikka etymology seerida, uuemat sõnavara, aga noh, iseenesest neid sõnaraamatuid vaadates on tekkinud ka mõned ikka väga vanad etümoloogiat, aga neid ma olen enamasti seni enda teada hoidnud ja oodanud, kuni ma natuke ennasttari nendega välja tulla. Oskate te nõu anda sellisele asjaarmastajale etnomioloogile, kuidas tema peaks nagu alustama või on seal ka mingisugused sellised käsitöönipid? Alga epidemioloog peaks kõigepealt filoloogilisse haridusse omad, ma arvan ega muidu noh, sedasi, et sülgad lakke ja ootad, kuni see alla kukub ja selle aja jooksul on etümoloogia valmis. Selliseid oskab igaüks teha, aga tuleb ka nagu teda võtta selle asja juures puhas fantaseerimine, seda võib ju asjana puutuda. Kas te pikalt öelda ka seda, et millal teie etümoloogia sõnaraamat juba kas trükikujul või, või kuskile arvutisüsteem, mis valmistab? Ma nagu igaks juhuks välja ei ütle, aga ise olen endal kavandanud, et püüan lõpetada järgmise aasta lõpuks käsikirja. Ja kui suur on siis maht ja kui suur on? Eks üks artikkel, artiklite pikkus on erinev, mõned sõnad on lihtsalt huvitav, nendest saab natuke pikemalt lobiseda ja mitu sõna? Vaat seda ma ei oska öelda, see sõltub viimasel minutil, mis ma sealt välja viskan. Sest käsikiri, noh, mustand tuleb paksem, aga minu taotlus on see, et sõnaraamat võib olla paks, aga ta peab mahtuma ära ühte köit, kes see on saksa keeleteadlase Herman Pauli põhima, sest üheköitelist sõnaraamatut on lihtsalt meeldivam kasutada. Midagi jõudu teile, aitäh. Ja siin ta on esimene sõna meie sõnastikus. Nii ema kui ka keel kuuluvad meie iidse sõnavara hulka. Mõlemal sõnal leidub vasteid ka meie kõige kaugemates sugulaskeeltes juurtest kuni samojeedi keelte nii välja ja mõlemad peetakse ürkonnaks uurali sõnaks. Emakeelepäeva lähistel aga on vahest sobiv rääkida sellest, kuidas ema ja keelseid kokku ning sünnitasitsionaa emakeel. Teame, et ka meie sugulaskeeles soome keeles näidingeeli ja ungari keeles on jälle. Need on küll moodustatud, samuti kui eesti emakeel. Liidetud on emo ja keelt tähendab sõna kuid keele materjal on erinev. Samasuguseid sõnu aga leidub rohkesti ka paljudes keeltes, mis meie sugulaskeeled ei ole. Inglise keeles on mõõthang saksa keeles muutersbrahe, rootsi keeles moders, mool, prantsuse keeles lang, maternell, itaalia keeles lingvamaterna, tšehhi keeles Maatriovski ja sõik, uuskreeka keeles meetrice, Klossa ja nii edasi. Seda näidete rida võiks pikalt jätkata. Keelendi lai levik võib hõlpsasti viia mõttele, et tegemist on omamoodi universaaliga, mis on kogu inimkonnale ühine ja mille keeleline väljendusvorm on eri paigus tekkinud iseseisvalt. Nii see siiski ei ole. Emakeele mõiste põley universaalne ego iseendastmõistetav tiikmaailmas polnud emakeeles kellelgi veel õrna aimugi. Küll aga oli vanadele roomlastele tuntud patriust Sermo ehk siis sõna-sõnalt tõlkides isakeel. Vanad kreeklased ei saanud sellegagi kiidelda kreeka foone patria on üsna hiline tõlkelaen ladina keelest, mille esmakasutaja au kuulub teadaolevalt, olles meie ajaarvamise teise kolmanda sajandivahetusel elanud vastu paavstile hobuste vangivalvurite kaitse pühakule, hipo Lütusele. Ja mis puutub tänapäeva Euroopasse, siis põle emakeel siingi ainuvaldav. Eesti on rõhuvas ülekaalus. Venelastel hurraad, nuia söök ehk sünnikeel või sugukeel nagu seda ukrainlaste riidnamova ja valgevenelaste radnaja muuba. Läti keeles on Maates valuda ja leedu keeles motinoskalba küll levima hakanud ent see näib olevat üsna uus nähtus. Vanad keelendid lätlaste valuda ja leedulaste kimptoika halba tähendavad ikkagi sünnivõist, sugu, keelt, mille täiendsõna on sama päritolu kui ladina generaare sünnitama ja kents sugu. Omapäraseks erandiks Euroopa taustal on poolakad, kes räägivad isa keelt nagu vanad roomlased. Õpetatud mehed, kes on üritanud emakeele juuri välja kaevata, on need avastanud Põhja-Prantsusmaalt. On arvatud, et keskkünnisel, kui frangid liikusid lõunasse assimileerusid nad alles ajapikku ja see ala püsis veel kaua. Kakskeelsena randi naised säilitasid pikka aega oma esivanemate keele ja mõiste emakeel oli niisiis esialgu käibel täiesti sõnasõnalises tähenduses. See oli keel, mida rääkis kodus ema vastandina kohalikule keelele, mida räägiti väljaspool kodu. Ajapikku mõiste maht laienes ja emakeel hakkas tähistama rahva keelt üldse vastandina sakraalsele, skulaarsele ja sageli ka ohvitsiaalsele ladina keelele. Sellistesse seletuskatsetesse võib suhtuda nii või teisiti märksa kindlamal pinnal on teadmine, et keskaja ladina keeles on väljendi maternalinguva esmakasutus tuvastatud 1119. aastal. Riburada järgnevad rahvakeeled 1350. Taani modurmaal, 1380. aastal, inglise Mazett hang 1424. aastal alamsaksa moders, praaki ja nii edasi. Ehkki keskajal puudus emakeele mõistel praegune tundeküllane sisu ja see oli vaid üks võimalus rahva keelt tähistavate väljendite kirjus reas torkab silma, et isegi nii väärikad persoonid nagu Jeesus Kristus ja issanda inglid kippusid pühakutega nende nägemustes tihti just emakeeles rääkima. Näiteks võib tuua meilgi hästi tuntud Pirita kloostrile nime andnud Rootsi kaitsepühaku Birgitta, kellega Ingel kõneles Inlinga. Materna peate Birgitte ehk siis õndsa Birgitta emakeeles kes selle kohale tõusis emakeele mõiste 16. sajandil, kui reformatsiooniliikumine Saksamaal Martin Lutheri juhtimisel Rooma vastu tõrkuma hakkas ja kõige muuhulgas rahvakeelset jumalateenistust nõudis. 1523. aastal soovib Martin Lutter ühes oma kirjatöös, et sakramente tuleb kummardada. Allaine Aussainer muuta tersbra üksnes oma emakeeles. See on sõna emakeele esmakasutus Lutheril ja ongi lähedal hetk kui saksa hinge korjaste huulel jõuab aktuaalne ja moodsaks saanud mõistega Eestisse. Seejuures saab eestikeelse sõna teadaoleva esmakasutuse fikseerida lausa kuupäevaliselt täpsusega. Veidi rohkem kui 400 aastat tagasi, 16. septembril 1603 pani Tallinna püha vaimu koguduse pastor Georg Müller pühapäevast jutlust ettevalmistades kirja lause ning Perastmedi Elo ning tegu EPoi jumala meelepärast mitte olla. See olgu siis, et meie jumalakartuse sides teda kauni lauludega täname ning medi emakeele kaasappi hüüame. Sellega oli sõna emakeel teekond meie emakeeles alanud ajani, mil üks seitsmeteistaastane imelaps paneb kirja kas siis selle maa keel ja kõik teised ülevad sõnad oli jäänud täpselt 215 aastat. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles omad kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdic ilusas kalja varusei või õitseda kaunisti kas siis meie maa keel, mis kui tasa ojak, oma ilu tundmata heinamaa läbi sinise taeva kullasest tules rahugan jookslemas ehk ka toreda häälega oma rammu tundmatu taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, selge, sinise taevatähed maa peal, kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda. Siis ma laulan sind, see kuningas, kes pilvedes yles KUI ungasta Lillikel lõbuse valge palgega üles tõuseb taeva all, kus tulised käed maha on langemas sinu eest musta pimeda udu sisse. Nõnda, inimeste vaim, oled sa udus ujumas, kui see mõte on otsimas jumalat tähtede Alta. Meie esimene riimita vabavärsimees see tase oli nii kõrge, et pidi mööduma ligi 100 aastat, enne kui sellest aru saadi. 50 aastat hiljem pärast Kristian Jaak räägib üks teine mees, Viljandi mees Ado Reinvald selle maakeelest. Kuid viis ja helikeel on sootuks teised. Kui kuninglikult kõlazza mu ema kodukeel mis väikses saunahurtsikus ma kuulsin eluteel sel keelel, ema kiigutas mind õhtul magama. Sel keelel rääkisin eluaeg ma armsa isaga. Nüüd iga kord, kui kevadel mul laulab linnusuu, siis nagu eesti keelega, tal kostaks iga puu. Kui kätte jõuab talvekuu ja sume sügise siis nagu eesti keelega. Mind lüüakse eideke, nagu manitseks ta mind sealt haua põhjast veel. Laps. Keel voolab verb, jookse, perred. Tungib tuiksoonde täht, kui on uinunud korrektor väärt ja väärneil käriseb äär. Ei lõppe, mõte vaid muutub. Elavhõbe ja vaba aja taga ei taba ammuta jõge kaasa viid ikka vaid vee ammuta tõde. Vaid vanasõnad on see. Aga ammuta ikka. Ammuta ammendamatust armastusega. Mis on arusaamise amm. Verbis kohiseb keele veri, värskus, vägi ja ramm. Kuinud. Korrekter. Keel puhked, uhke ja pöörane. Iidne. Õudne ja uudne uskumatus õide. Kõlasid Kristian Jaak Petersoni, Ado Reinvald i ja Doris Kareva tekstid. Emakeelest kõneles Udo Uibo. Teoloogia sõnastiku valmimist toetab Eesti Rahvuskultuuri fond kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.