Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Veedame suure osa oma ajast ekraanide ees enamasti aega raisates, kontrollides sotsiaalmeediat vaadates videosid kassidest, rättides ja šopates. Aga kuidas oleks, kui saaks need tegevused, Essemmessimised, staatuse uuendused ning juhusurfamise ära kasutada köitvate ja emotsionaalsete kirjandusteoste toormaterjaliks? Kas võtteri voos patseerides oleks võimalik kirjutada mõni suurepärane novell või õnnestuks hoomata Internetiaegade suurima poisina? Umbes selliste sõnadega algab sissejuhatus Ühendriikides Pennsylvania Ülikooli 2015. aasta kevadel algava inglisekeelse kirjanduse eriala loova kirjutamise seminari pealkirjaga raisates aega internetis. Internetist on saanud samaaegselt suurima kordamineku ning kah suurima ebaõnnestumise põhjus. Viimase puhul peetakse silmas aega, mida inforuumis suplusele ohverdatakse. Kuna aeg on inimese kalleim vara Võib kübermerre Bladistama läinud meeltest ekraani taha mahajäetud keha tunduda absurdse hoolimatusena aga seda vaid juhul, kui mainitud meeled tuleks tagasi tühipaljalt. Kursuse juhendaja akenet Kolsmid hakkas mõtlema, et näeme asju õigesti. Järsku ma lihtsalt ei oska mõtteliselt surfiresult allegorlisi mereande kaasa võtta. Kommenteerides ajakirjandusel on oma eesmärke tunnistas kirjanduse õppejõud, et ta on ühest küljest väsinud sõnumitest, kui paha on internet, eriti just üliõpilaste õppetööle. Sest järsku pole lihtsalt osanud kogu seda segavat ja raiskavat osa piisavalt kultiveerida. Professor flirdib kultuurile ülestõstetud juba häid vilju andnud ideega viidades kurnatuse põhjustatud une ja ärkveloleku piiriala maalides jäädvustanud Su realistidele. Internet ei lase meil teha seda, mida pahatihti nimetatud hetkel peaksime tegema. Nagu näiteks õppima internet röövib esmalt tähelepanu ja seejärel kogu aja. Kusjuures kõik see leiab aset keset katkematut tähelepanu pommitamist, erinevate signaalide sõnumite ning meeldetuletusega. Enamuse ajast ollakse seejuures internetis küll tegusad, aga tegelikult ei teadvustata praktiliselt mitte kunagi, mida tegelikult hetkel tehakse. Täiesti võimalik, et ülikooli õpe, koormuse kõrval samaaegsete Interneti infovoogudest külastanud aju saavutabki sarnase unelema seisundi, mida hindasid kõrgelt sürrealistlik. Miks siis mitte hüpoteesi kontrollida ja olukorda kasulikult hõivata. Sest järsku ei teegi internet meid. Rumalamaks lähemalt professor Koltsmet nii ei arva. Arvestuse tingimuste täitmiseks peavadki nende üliõpilased kevadisel meistril iga päev istuma kolm tundi ekraani taga kohustusega aktiivselt suhelda erinevates meedia keskkondades. Kellele tundub ülesanne. Mõistmatuna siis tehku seda, mida ta iga päev niigi teeb aga selle erinevusega, et nüüd on tegemist kohustusliku kolmetunnise tööga. Seejuures peavad üliõpilased samal ajal palviibi man taustal toimuvas õppetöös, milles analüüsitakse erinevaid taju, teooriaid käsitlevaid kirjandusloolisi tekste kusjuures kohustuslikuks osaks nimetatult kursusele. Keskendu matus, tähelepanu, hajuvus ja kõrvalejuhtimine samaaegselt mitme asjaga tegelemine ning sisutu unistamine. Washington postis eksperimendile pühendatud artiklis. Võrreldakse olukorda Roald Dahli lastelooga Matilda, milles üks ablas poiss varastas köögist koogi ja kui varas selles loos avastatakse, sunnitakse ta kogu kook üksi ära sööma, kuni poisil hakkab paha. Too kirjanduse kursuse ja siiski taga õelate üliõpilaste vastu kättemaksu vaid tegemist on enam-vähem siira üritusega. Õppijaid kogemuspõhiselt õppima tundma nii iseennast kui ka kaasaegsed meedia olukorda. Olla sünnib igaühe isiklikust kogemusest, siis reaalne tarkus, tarkus, nagu öeldakse, on intiimse protsessi vili see ei ole edasiantav, vaid seda peab ise järele proovides leidma. Paljud kuulsad kirjanikud on aega raisanud. Tegemist on sind kaheteralise mõõgaga, sest sõltuvalt indiviidist võibki olla totaalse raiskamisega. Aga kellelegi jaoks võib ju olla. Iseenda mõistmisesse professor Kolsmit loodabki, et keelatud vili muutub seekord tarkusepuuks, millest on rõõmu kogu inimkonnale.