Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Enamus inimesi, kes peavad koera või siis keda koer peab, võtavad karvaga onu pereliikmena. Kui koerast nähti kosmonauti. Kõik lapsed teadsid, kes on laika. America lapsed võisid koerakest karta, sest too lendas üle nende riigi ja vanemad rääkisid külmale sõjale omaselt külmavärinaid tekitavaid hirmujutte. Nõukogude laste kurjadest. Kavatsustest Euroopas oldi tolerantsemad, eriti arvestades, et poole moodustasid Nõukogude mõjusfääri kuuluvad sotsialistlikud riigid. Laika oli hulkurkoer Moskva tänavalt, kes pääses õnneliku juhuse tõttu kolmandal novembril 1957. aastal esimese koerana kosmosesse. Kui täpne olla, siis oli koerake üleüldse esimene ametlikult kosmosesse pääsenud elusolend. Masinajärjekorra number sputnik kaks viitab ka asjaolule, et üleüldse oli see teine kosmosele pärast kuu varem neljandal oktoobril toimunud esimese sputniku lendu. Mõlemad lennud olid märgilise tähendusega. Ning olgu nüüd meenutatud, et oktoobris maa orbiidile lennutatud esimene tehiskaaslane põhjustas USA-s kollektiivse paranoia kui Piipitab rannapalli suurune teras kul lendas tõrjumatult üle ameeriklaste pead. Mõni kuu hiljem otsustas USA kongress asutada Kosmoseuuringute agentuuri. NASA ja ülikoolid said nii tõhusa rahasüsti, et nii mõnigi raskuses olnud haridusasutus jõudis lühikese ajaga. Maailma tippu, kus nad on seal tänaseni. Mõne aasta eest kongressile peetud kõnes lausus Barack Obama, et USA vajab uut sputniku-momenti, mis käivitaks järgmise tehnoloogilise ning majandusliku tõusulaine. Noh, olgu presidendile meenutatud, et, Putinit pole kuhugile kadunud ja see tiirutab oma orbiidil kuni tänaseni kuid tulgem tagasi laika juurde. Koerake leidis koha kompekitele, postmarkidel, rääkimata paigast laste fantaasias, mõnikord varjatud kadedusega, et kogu see seiklus sai osaks koerale. Seikluse isend toimus maapinnas 1500 kilomeetri kõrgusel kiirusega kaheksa kilomeetrit sekundis ning reisilisel kulus maale. Peale tegemiseks tund ja 42 minutit. Mõned eurooplastest loomakaitsjad olid siiski nördinud ning piketeerijaid Nõukogude saatkondades ja läbisite üleskutsed kõikidele koerasõpradele osaleda iga orbiidi loodud päeval minutilise leinaseisaku sest olukord oli uudne ja keegi ei teadnud, kuidas neljajalgne sõber koju tagasi saab. Samal ajal rääkis nõukogude propaganda õnnelikult unikaalsel reisil viibivast koerakesest. Kes on lennu jaoks hästi treenitud ja jõuab peagi koju. Seniks koerake seal piisavalt süüa, juua ning hingamiseks vajalikku õhku. Aga tegelikkus oli mitmes mõttes kurve. Tõenäoliselt polnud laika isegi esimene kosmonaut, sest arvatavalt oli enne teda tehtud. Analoogseid loomkatseid uurimaks kosmosesõidu võimalikkust. Paraku puudusid igasugused plaanid katselendurimaale tagasitoomiseks ning koer ootas ees. Otsa saamine treeningut asendas koera päritolu, sest teadlased valisid teadlikult hulkurkoera Moskva tänavatelt arvestusega, et neljas ning karmis kliimas ellujäänuna oli koer ees ootavad eks Miinsutusteks piisavalt ette valmistatud. Alles 2002. lastel tunnistas üks projektis osalenud teadlastest, et koer, kosmonaut hukkus juba. Tunnid pärast paari-kolme tiiru ümber planeedi sputniku termoisolatsioonikihi ning seadmete rikki minemise tõttu tõenäoliselt kuumarabandusse. Seni kehtinud ametliku ja legende sünnitanud. Informatsiooni järgi olevat koerakaga pärast kuuendat päeva uinutatud armusurma seoses. Nikku varude lõppemisega pärast 100 kuutekümmend kahte päeva ja kahte tuhandet seitsetsada viitekümmend tiiru ümber koduplaneedi. Sputnik kaks hävines ja laika enam maale tagasi ei jõudnudki. Laika lendab aga ühel teisel omapärasel orbiidil, mis jõuab iga aasta kolmandal novembril inimeste teadvusesse küsimusega kas loomad peaksid. Maksma inimese uudishimu eest. Ja küsimus, eriti kui arvestada, et Sputniku missioonist Polnud võimalik suurt midagi õppida.