Tere, Sulev Keedus. Tervist salvestada seda vestlust Tartus täna ja sellepärast tartlased Te, olete siin, Tartus, käisite Peipsil pildistamas. Mida ja mille jaoks pildistasite tekkis selline huvi. Kui nüüd aus olla, siis täna oli nii külm ilm, et ma ei teinudki ühtegi pilti kuigi aparaat oli kotiga kaasas, aga ma käisin siin Emajõe suursoo-aladel ringi natukene. Otsisin ühe tuleviku. Noh, ma ei tea, nüüd öeldakse filmide kohta projektid, ütleme siis ka projekti ühe sellise projekti jaoks kohti, mis ei ole küll kindel, et, et see üldse teostub, aga et seda kuidagi oma mõtetes nagu selgemaks mõelda, siis, siis on tihtilugu õige käia ja natuke ringi vaadata. Ja siis tekivad seosed ja siis on võib-olla natukene lihtsam teistele omi mõtteid selgeks teha. Aga pilti ma täna ühtegi teinud jah, sest et ilm oli külm, et käed olid kõvad taskus rusikas. Isiklikult, me ei tunne teineteist ja ega ma ei tea ka näiteks seda, et kui suur teie ego on või et kas te näiteks noh, sallita teistest inimestest rääkimist enda puhul, aga millegipärast ma olen nagu tunne, et et vast sallita. Mul on nagu kaks nime, kellest ma tahtsin kohe rääkida teiega. Ja mulle tundub, et see on ka väga sobilik, et esimene nimi on Madis Kõiv. Ja noh, ju see teile ka väga üllatuseks ei tule, sest et kaks teie mängufilmi Giorgiga ja sanan puul. Et need mõlemad filmid, olete te koos Madis Kõivu ka stsenaariumit kirjutanud, mil moel Madis Kõivu ka haakub? Et kui mõelda nende kahe filmi peale, siis noh, Georgika algab kohe poisi juuste lõikamisega ja noh, see on ka üks Madis Kõivu mingeid sundmõtteid, kus siis nagu käärid lõikavad ja vastik on ja, või, või siis see, et nendes mõlemas filmis sarnambulise körgikas on see, et, et ema on ära läinud, jätab, lase maha. Ja, ja noh, ka see loo jutustamine muidugi mida siis arutatakse, mingit mälupilt arutatakse lihtsalt lahti, et küsimus oligi see, et, et kuidas te, Madis Kõivu kohakute niimoodi ühepoolselt Poolset ma võin vastata, eks ole, kõigepealt ma tahaksin ütelda, olen muidugi väga suurega kuigi ei taha endale seda kuidagi tunnistada, aga, aga see, see tuleb eriti välja siis, kui siis kui on tegemist mõne intervjuuga ja, ja siis ma pärast seda teksti loen, siis ma saan aru, et ma põhimõtteliselt kogu aeg räägin mina-vormis iseendast. Ma arvan, et kuidagi vanadusest tuleb mingisugune tarkusepidur peale ja, ja piinlik on tihtilugu. Ma arvan, et ka praeguse saate puhul ma ma nagu kasutan seda minavorm või välja endale pärast hiljem piinlik kuulata, aga Kõivust. Madis Kõiv on selline inimene kellest on raske isegi kõige parematele tuttavatele midagi rääkida. Sest et ma ei tea, kas ma üldse oleksin. Tähendab, kindlasti ma ei oleks neid kahte viimast mängufilmi teinud enne seda ma olin ühe ühe nagu filmi oma diplomideks teinud, mille nimi oli ainus pühapäev. Aga aga ilma kõigutamagiorgikat ja sauna puhul kindlasti teinud, ma arvan kõigi kõigis kaariumi kirjutamine ei läinud kummagi filmi puhul vist väga lihtsalt mitte mitte selles mõttes, et oli palju lahkarvamusi või, või pigem sellepärast, et et Ma arvan, et ma ei suutnud nagu kõigule oma oma tahtmisi väga selgelt välja öelda ja ja noh, rääkimata sellest, et neid kuidagi peale suruda. Vaatamata sellele, et midagi lihtsalt ole temaga koos nagu nagu sündinud vaatamata sellele oleks noh, ma nagu ei oska mõelda. Et kellega, kellega ma nagu mõnda lugu rohkem tahaksin koos teha, kui, kui mitte tema käest, et kas on kindlasti kindlasti sellist tarkust, mida me kõik kõik otsina siin inimeste keskel, sellist mis minuni võib-olla mitte kunagi isegi ei jõua. Koostöö on selline, et ta on selline kahepoolne ja ja väga-väga raske, on siin üksinda nagu rääkida ja. Ja ma arvan, et, Madis Kõiv vist nagu ei oskaks ka meiega koostööd kuidagi kommenteerida. On ikkagi selline kokkusaamine, vahest ühel tunnil suurem väärtus kui võib-olla poolel aastal. Ja vahest on ka möödarääkimisi. Maailm, mis mõne mõlemas neis filmides on ja natuke Kõivu näidendites ja romaanides on ta ikkagi selline kriipiv või? Mõlema filmi tegevused, toimuvad saarel mingi üksindus, rusuv, midagi maha jää ja ja tegelasi on kaks või natukene rohkem ja paar looma ja, ja ongi kogu lugu, et võiks ju arvata, et, et mingisugune noh, mingi paine või mingisugune sundmõte sunnib neid lugusid tegema või sedapidi haakuda kuidagi Kõivuga või tunnetad ära, et jah, see, mida kõige kirjutab, on, on see kuidas teie maailma näete või mingit lugu. Tooksite jutustada noh, see nagunii, aga ma arvan, suurem põhjus on isegi mingisugune teistsugune äratundmine, et kui sa inimesega niimoodi näost näkku kohtuda ja tuttavaks saad noh, niivõrd-kuivõrd, kellega rohkem, kellega vähem, aga noh, tema puhul On meie kohtumised olnud, sellised algasid ülikooli raamatukogus ja noh, minu minu initsiatiivil muidugi kui kergikat hakkasime tegema, siis ma üleüldse see oli minu jaoks päris selline, üllatav, et ta selle asjaga kaasa tuli või üleüldse haaks, kes ma, kes ma siis ikka nii väga olin. Ja saun on pooli samamoodi. Ma ei tea, kuidas kuidas tahtmine tuli just sellest ajast filmi teha ja, ja ma mäletan, kui ma kõigule seda rääkisin, siis ta sest ma sain aru, Ta on nagu ise tahtnud sellest ajast just väga kirjutada ja ja, ja noh oli juba Eesti vabariigi Uuse küps aeg ja kõik võis suhteliselt avameelselt teha. Need pidurid, mida? Noh, kuigi mina olen endast noorem isegi mina tundsin ju Vene ajal, kui ma filme hakkasin tegema, siis olid ikka väga-väga suured pidurid peal, millest ei tohtinud rääkida ja ja need need sai siis nagu unustada ja minu jaoks oli see nagu väga suur käivitus etest sai neid lugusid rääkida väga avameelselt ja siiralt. Aeg nagu hästi oluline, kuigi noh, mingil hetkel võib kas näiteks prantslane või hoopiski kuskilt väljastpoolt Euroopat inimene neid filme vaataks tundowski, noh lihtsalt mingisugune soomlambul selles mingisuguses segaduse või, või noh, et ongi kõik mingisugune uni või või, või, või noh, mingi väljamõeldis. Et, aga, aga see ajaline taust on, on noh, ma ei tea, kui tähtis see on, on see esmatähtis. No ta kindlasti on tähtis, aga mitte esmatähtis. Seda filmi on ka prantslased vaadanud ja mul on selline mulje, vähemalt teavad, et prantslased oskavad sellest filmist rohkem välja lugeda kui meie idanaabrid. Idanaabrite juures on see filmest tekitanud probleeme, nad on pidanud seda filmi selliseks, aga hüste saunapoolist, kui räägime eriliseks väljamõeldis, eks ja et ma olen mõnel festivalil Venemaal käinud ja püüdnud siis ka nende küsimustele vastata ja ma olen aru saanud, et see nende jaoks on ikka väga-väga mõistmatu lugu. Põhjus ei või olla selles, et see sein tuleb nende jaoks, et juba selle koha pealt, et 44. aasta ja, ja Vene väed tulevad sisse Eestisse ja kõik põgenevad Eestist, noh mingi osa inimesi põgeneb Eestist ära, et mulle tundub, et juba sellelt pinnalt ei saagi nagu võib-olla nendega enam mingit dialoogi pidada. Nojah. Ma arvangi, et see, see, need taustataustteadmised on neil hoopis teistsugused, nad tõlgendatud ajalugu teistmoodi, seal sealt tekivad need küsimused. Et, et see on üks peamine põhjus olnud ja aga noh, midagi väga, väga sellist ülesaamatut juht mingisugust tülliminekut ei ole olnud või skandaali, selle filmiga kaasnev. Aga kas. See tõlgendamisvõimalus, et üsna selge, et Sulev Keedus, kui te tudengifilmi teete, siis teil on mingi oma lugu ja oma noh, vajadus midagi öelda, aga et et see, mismoodi seda filmi tõlgendavad, vaatajad, kriitikud kuivõrd palju te tahaksite näha neid võimalusi või, või te tahaksite näha seda, et et võimalikult paljud näeksid seda mõtet, mida teie olete algselt Nad selgus, on alati voorus. Kõigi need mõlemad filmid kindlasti ei ole nagu sellised lihtsalt loetavad filmid. Mitte kunagi ei saa ise iseenda tööga rahule jääda ja alati on, on hiljem, hiljem on see tagant tagantjärgi tarkus, et millega ei ole küll midagi peale hakata, aga aga mul ei ole küll sellist filmi kunagi olnud, mida ma kavandan ja siis just selline ta tulebki, et et kogu aeg tööprotsessis filmimise käigus kogu aeg ikkagi mingid asjad lisanduvad, mingid asjad muutuvad tähtsusetuks ja kukuvad ära ja see kõik valmib just sellises tempos ja just siis, kui kui teda lõpuks siis suurel ekraanil näidatakse, et on valmis noh, siis ei ole enam kuhugi taganeda. Muidugi, kes ei tahaks, et kõik vägas sinu asju mõistaksid ja ja veel parem kui neid kõik kiidaksid ja kes seda ei tahaks. Aga ma arvan, et see ei ole nagu kõige olulisem kõigepealt ja see vist ei olegi nagu kõige parem tunne, kui kõik sulle ainult pai teevad. Seda, erinevad arvamused on alati noh, ikkagi huvitavamad vaidlused ja seal on nagu mingisugune võimalus ka edasi minna, edasi mõelda või järgmist tööd teha, siis võib-olla see kõlab natuke eneseõigustusena. Mis puutub nendesse vaatajatesse või eksesise mõistmine, aga aga noh, see on muidugi sellega seotud, aga ütleme, et publikut kokku nagu numbrid või kui palju inimesi neid vaatab, et noh, selge on muidugi see, et, et selliseid autorifilme ei ole vist kunagi ega arvatavasti ka ei saa kunagi vaatama nii palju inimesi, kui noh, mingeid selliseid Hollywoodi naljafilme või selliseid melodraamasid. Aga, aga noh, iseenesest filmikunst on ju juba selline liikus noh, võiks ju eeldada, et, et sealt vaatab palju inimesed, filmi vaatavad paljud inimesed, et inimesed käivad kinos. Kas see kuidagi? On teil kuklas tiksumas, et näed, et et võib-olla, kui ma teeksin mingisuguseid teistsuguseid filme, siis vaataks mingit rohkemad inimesed noh, mitte see, et, et ma hakkaks nüüd teistsuguseid filme tegema, aga, aga ütleme see, et noh, et on mingid inimesed, kes võib-olla kunagi ei tahagi näha seda ja kellele need ei sobi ja ja seetõttu nad ei vaata ka seda Ei saa eitada, et et see kuklase tiksuks. Ma arvan, vaatajate hulk, mida suurem ta on, seda suurem on ka sinna tagasiside. Et on kindlasti oluline. Mina olen kuidagi sellisesse vette sattunud ja siis hoov sisse sattunud, et ega, ega mu filme vist jah lai publik pole kunagi eriti armastanud. Ma ma olen mõelnud, et kas mul on üldse siis õigust oma järgmist teosekest hakata tegema, kui on ette teada, et ta ei saa populaarseks rahva seas. Siin vahepeal ju väga palju räägiti sellest, et, et kõik käib maksumaksja raha peale. Ja siis, kui need maksumaksjad ei tahagi seda filmi näha, mille eest nad maksavad. Et eks ta on selline mööda nööri käima, et, et ma ei tea, kuskohas see piir ette tuleb, millist filmi nagu ei tohiks teha, sest et seal puhtalt selline autoritele iseenda filmi tegin, ma arvan, seda ma ei ole küll kunagi nagu mõelnud, et, et et mul ei lähe üldse korda, mis teised või, või kui palju. Kui palju neid vaateid siis üldse on, teen, teen iseendale selle filmiks, seda ei ole mõelnud, aga vahest on tõesti selle tagasisidemega. Ma mäletan, kui suunan puuri näidati Eesti televisioonis, siis filmioperaator kes huvitub Muhumaal ja kellel on seal palju häid naabreid ja tuttavaid, ütles, et huvitav küll, et et ta arvab, et kõik need külamehed ja tuttavad vaatasid filmi, aga keegi järgneda midagi rääkijaid. Ometigi meil oli see noh, tema jaoks ikka selline poole aasta töö, suur suur töö ja. Ma arvan, et ise ise ei pea seda nagu ebaõnnestunud tööks. Et noh, vot sellised vahest sellised sellised löögid tulevad, kas sellel naabrimeeste lood, aga ei, või olla muidugi, et lihtsalt, et, et noh, nende jaoks sellise noh, võib-olla nad vaatasid isegi lõpuni ära selle ja võib-olla isegi neile meeldis, aga aga selliste filmide puhul või lugude puhul üldse, et tekib see küsimus, et kas ma sain õigesti aru, et, et noh, et et see küsimus, et võib-olla ei tahtnudki sellepärast rääkida, et siis hakkad nüüd, kas sa, kas sa üldse aru sai, mees, mida, mida ma näitasin sulle? Ma nagu ei arendanud seda teemat edasi ja ma usun, et ega temagi temagi, nagu see oli sellise emotsiooni pealt rohkem rääkida, mitte et mulle. Et näed, selline selline asi, et, et muidu tavaliselt ikkagi, kui mõni tema tööga seotud asi televiisorist läbi käib, siis vahest ikka võetakse kuskil kartulivao. Kui jututeemaks siis, aga seekord ei olnud, nagu oli täielik vaikus. Head viisakal naabrimehel aka riida. Kõik õigus ei räägitud, siis räägiks sellest teisest teemast ka, et väga paljud on teie puhul maininud ka seda Tarkovski, kust noh, mida selle all silmas pidada, on kindlasti need pikad voolavad kaadrid ja kus selline väline tegevus ei ole just kõige kiirem ja, ja tempokam. Et mis suhe teil tarkovskiga Mul ei ole. Sellist, või kas sa ärritab hoopiski teid, et no mis asja nüüd kõiv Tarkovski. Tarkovski ärritas küll, kui peole Georgikat, kui hakati sellest rääkima, sest et noh, teadlikult ma küll ei olnud mingisuguseid tsitaate sinna filmi pannud, aga sealsamas ma ei saa seda mitte kuidagi eitada ja ma arvan, Eestis ei saa ükski filmiinimene eitada, et Tarkovski mõju on meil kõigil tuleb filmidesse kaasa, kellel, kellel siis rohkem vähemasti. Ta on ikkagi niivõrd mõjukas filmi autor ja niivõrd lähedalt. Ja eriti veel neile, kelle pool on kuidagi Venemaaga seotud. Minu filmikool oli Moskvas kaks aastat. Ja kuigi meil seal ei, Ma ei mäleta, kas ma seal üldse tarkovskit vaevalt vats meile näidatud seal minu Tarkovski vaatamise tõid siinsamas Eestis, kui ma käisin keskkoolis käisin pedagoogilises instituudis, oli ta siis, et kesistarkovskiti vaadanud loomulikult, kes filme tegid, vaatasid ja mõned vaatamised olid sellised, näiteks mina vaatasin rubleovi, Andrei Rubio, vaatasin kinos pioneer, mis oli Viru tänaval, mille fuajee haises päris jubedalt ja, või paar-kolm inimest istusele. Filmi näidati niimoodi, et sa võisid filmi keskelt sisse minna ja noh, ükspuha millal sisseseansile minna ja siis üks püha, millal siis sealt ka välja tulla. Ja mäletan, et see oli talveaeg, seal oli ahi, kõik need üksikud, kes seal istusid ahju lähedal, ahi oli köetud, muidu oli jahe. Ja mul on meeles, et et need, kes seal ahjul lähemal, olid need tegelikult seal kinos lihtsalt tukkujad. Nii et ma ei tea, kui palju seal vaatajaid üldse oli, aga ometigi käidi. Need on sellised filmid, vaatame, mida ei saa kuidagi unustada. Pole ju midagi teha, sest et alateadvusest nad ikkagi kuskil salvestavad ennast ja ma ei ole nagu kunagi tahtnud hästi Tarkovski filmi teha, eks. Aga, aga, aga sealsamas ma olen selle üle väga palju mõelnud. Et mis asi see on, milleni ta jõudis või milles nende filmide jõud on, et ma mäletan, kui ma vaatasin ohverdust sõpruses Kinos Sõprus et siis oli Tarkovski surnud, vist paar kuud tagasi oli ta surnud ja siis see film jõudis Eestisse, see, tema viimane film, mäletan seda ühte ja ainust mõtet, mida ma mõtlesin, et huvitav kui ta nagu ei oleks saanud veel filme teha, kuhu ta siis oleks jõudnud. Aga seda on nagu raske kirjeldada, et ta on ju mitmeid raamatuid kirjutanud, isegi Eesti üks autoritest on kirjutanud tarkovskist raamat ja ma tean, et ta, kuid andis käsikirja ta diaanil monovitšistanud, kui ta andis käsikirja lugeda tarkovskile, siis Tarkovski oli kommenteerinud, et ohoo, aga huvitav, et ma ei teadnudki et mu filmides sellised mõtted ja sellised noh, et kuhugi sinna või sinna võivad nad juhtida inimesi. Ma küll juba küsisin teie käest Sulev Keedus, et selle tõlgenduse koha pealt, et noh, näiteks vaatasin just paar päeva tagasi defilmi Giorgiga üle. Ma leidsin mingeid selliseid väikseid detaile ja ma hakkasin mõtlema, et, et üldse, mis mulle tundub nagu teie filmide puhul, et seal on hästi palju selliseid Astingulisi või mingeid tunnetuslike mänge, kus need näiteks piim läheb pliidi peal ümber nagu niivõrd tuntav asi või et sa juba tunned, kuidas see piim haiseb. Aga teine asi ongi mingid sellised väikesed detailid, et mis peaks viitama võib-olla veel mingitele tekstidele või lugudele, et noh, näiteks ma vaatasin seda, Georg, ikka filmis oli see paat, mis viis selle väikese poisi saare peale, kus vanamees elas. Sellel paadil oli üks number, aga seal numbri ette oli kirjutatud Errn. Herman lühend Eesti Rahva muuseum. Mis noh, võiks ju väga tabavalt ka kokku võtta seda situatsiooni, mis sellel ajal, kui see film aset leidis filmi tegevus aset leidis. Ka olla, et Eesti Rahva muuseum sõidab Eesti Rahva muuseumisse, et kõik muutunud muuseumiks, et et noh, rahvast enam ei ole midagi sellist. Nüüd nende leidsite küll. Detaili filmist, mis on puhas vigamaid, mis on selle koha pealt minu jaoks suur õnnetus, kui mõni selline viga sisse satub. Ma arvan, et ega Georgikas palju rohkem vigu ei ole, aga see paadinumber ja see oli täiesti juhuslik, see oli seotud sellega, et viimases hädas ma mäletan, et üks paati sobinud, ma ei mäleta, miks ta ei sobinud, kas seal oli tullidega mingi noh, et tehniliselt ei toiminud ja siis viimasel hetkel tõstetud, et kogu see korv ja heinakoorem tõsteti teise paati. Tähendab, ma ei märganud, pööranud nagu enam sellele numbrile tähelepanu ja tean seda sellepärast, et hiljem on mulle ette heidetud, kuidas selline viga nagu läbi läinud. Ja see on, see on tõesti puhtalt selline lohakusviga või seda hästi karmilt kritiseerida huvitoritest selle välja lapsite, sest et sellel ei ole absoluutselt mingisugust tagapõhjaga tähendust. Et Ta lihtsalt sattus selline paati, selline number ja ju siis ju siis isegi kunstnik ei mõelnud sellele sellel hetkel, sest et mingi asi vahetati välja ja ja kõik olid õnnelikud, et see välja vahetatud asi kuidagi toimis. Tihti ongi Eesti filmides, on see, see tegemine on niivõrd põlve otsas nikerdamine ja noh, püütakse võimalikult odavate vahenditega läbi ajada, vaata siis tekivad sellised hästi tobedad tehnilised asjad, mis, mis ei tööta või mis pidurdavad. Ja keegi ei tea siiamaani, kes, kes need inimesed on, kes peaksite nende asjade eest vastutama või ja ei ole ka platsil sellist nagu kunagi eeldusest sellist füürerit, kes siis kamandab või, või kes, kes siis lõdvalt kellelegi läbi sõimab, et tõesti mõjuks inimene hakkaks väga hoolsalt. See on selline asi, mille, mille puhul ma võin piinlikkust tunda küll, jah. Vabandust oleks ma teadnud, et piinlikkust tekitama ei oleks küsinudki selle kohta. Et me oleme hästi palju ja pikalt rääkinud Georgikastes hambulist arste võiks rääkida dokumentaalfilmidest ka, aga, aga kas need kaks filmi on teie jaoks omavahel väga seotud, et mingite väliste tunnuste põhjal näitlejad Põhjala, Evald Aavik on mõlemas filmis peaosas ja, ja noh, mingi mingisugune üksindus, suletus. Ja see on üks vanamees siis temaga noor poiss või siis noh, tema tütar ja nad on justkui nagu suletud ja ja midagi on justkui läbi. On see teie jaoks justkui üks film või noh, nagu need, et Shrek üksiasse. Kaks ja minu jaoks ei ole, aga algusest peale ma aimasin, et see tunne võib vaatajal või siis või mõnel kriitikul tekkida. Ja ma püüdsin võimalikult seda vältida. Kui nüüd rääkida sellest, et mõlemas filmis on Evald Aavik väga kandvas rollis, siis ma mäletan, et kui saunapuuri jaoks valisime Kothridi, siis ma nagu kogu aeg mõtlesin sellele leiaks kellelegi noh, juba sellepärast, et Georgi, kas oli Aavik, et leiaks kellegi, kes Isaroldi võiks sama hästi teha, kui Evald Aavik igasuguseid kaalutlemisi oli ja see, see otsus ei olnud kerge uuesti Aavik võtta ja, ja ma arvan, et ka Ewaldil endal ei olnud nagu kerge uuesti tulla ja tema isegi oli kõige skeptilisem algusest peale. Ma saan aru ka, miks ta teadis, kellega ta platsil kokku saab. Et seesama seesama keeduselle ja ja eks ta ju väga tõsiselt suhtus sellesse eelmisesse filme ja sama samamoodi ka teadis ja väga tõsised suhtus summambooli ja, ja aimas ette, et see nagu raskemgi roll talle kui Cervikas, et ma püüdsin ise vältida. Aga loomulikult, seal on mingisuguseid ühiseid jooni ja väga palju ja loomulikult on neid inimesi olnud, kes juurde tulnud ja küsinud, et miks need filmid nii sarnased, miks, miks, kas sul on ainult üks teema või nii ühtemoodi. Ja noh, nende jaoks siis on mu minu enda jaoks küll nagu ei ole või on väga, väga oluline vahe. Aga noh, võib-olla on see nagu iseenda petmine, aga nad on, mõlemad on tähtsad. Et las nad siis olla. Küsimusi ka on tekkinud seoses just näiteks loomadega, et ma mäletan, et kunagi lapsena, kui nägin viimset reliikviad, siis seal vist silla pealt kukub üks hobune niimoodi vette, täna kindlasti ei saa kuidagi väga terveks jääda. Et kindlasti selle hobusega midagi juhtus. Ma kujutan ette, et kui palju on tehtud filme, kus ma ei tea mingeid sõjafilme, kas hobused või ükskõik mis loovad, lihtsalt surevad või, või vigastavad ennast või noh, neid vigastatakse. Et siis noh, ma usun, et eks teile kindlasti juurde tuldud ja küsitud, miks te tapsite soomlambulis lehma ja, ja kuidas Georgikas oli seal väike poiss, kes hakkas hobust justkui taguma ja see hobune oligi just sellise näoga, et ta võib varsti teda hammustada, seda poissi või siis kabjaga virutas seda, et kas mingit nagu noh, sellist eetilist küsimust, et kuidas nende loomadega käituda või kuidas neid kujutada. Ei ole, on kindlasti, need küsimused on kogu aeg kummitanud, seda enam, et nendele just tol ajal nagu hakati tähelepanu pöörama, hakati rääkima sellest, kui palju kas või nõukogude liidu või siis vene filmide ajal loomi piinati või missuguseid vahendeid kasutati, et saavutada siis väga efektne tulemus. Šokeeriv tulemuse, kuni sõjafilmideni, kus kasutati päris verd ka mõlema filmi puhul, nii hobuse kui lehma puhul on asjalood hoopis teistmoodi. Et muidugi filmis tundub, et lehma piinatakse või lastakse ta maha. Aga seda ma olen ka rääkinud, et seda kaadrit oli väga raske filmida sellel põhjusel, et professionaalne loomaarst, kes platsile tuli ja kes tegi siis lehmale uinutav žesti, temapoolne? No see oli selline, et ta umbes kuni 20-ks minutiks nagu jääb magama, et teda on siis võimalik pikali tõmmata. Aga tegemist oli eesti tõugu lehmaga, kes käitus täiesti ootamatult ja, ja kellele see annus ei mõjunud. Ja meil, Me kulutasime terve ühe filmimise ühe võttepäeva pärast, et see oli Pöide kirikus ja kogu grupp sõitis. Ma ei tea, kui palju seal kilomeetrit vahe, nonoh pakun välja kuskil 60 kilomeetrit, sõitsin teise kohta Pöide kirikus seda filmima, siis siis ei jäänud muud üle, kui me pidime ootama vist nädal aega, tähendab muud muid asja filmima, siis uuesti tagasi minemast, et uuesti uudsest ei tohtinud enne nädalat teha sellele lehmale. Sest et siis tehti topelt, sest et arst ütles, et noh, et see on nüüd maksimum, mis saab teha. See oli enam-vähem sama, mis ühe süstiga. Arst ütles, et tema praktikas sellist looma pole olnud ja kui me lõpuks selle kaadri saame filmitud, siis viie minuti pärast oli Tom oli kirikust väljas ja sõi isukalt sõnaga, viidi koju tagasi. Ja kui me ta välja valisime, siis oli üldse peremehel oli just plaan ta tapamajja viia ja valisime välja suvel ja filmisime kevadel, nii pikendasime selle looma eluiga. Aasta härra kindlasti, sest et peale seda ma ei tea kui kiirelt, sest peremees ta tapamajja viis omamoodi Georg ikka hobusega oli ju väga palju selliseid episoode, mis väga pikkadel ja külmadel öötundidel sai tehtud nii-ütelda silos silotornis, kus koguma, maailm hakkab ümberringi lagunema, hobune hakkab tornist alla kukkuma, jalad tõmmatakse alt ära ja ja ma mäletan, kogu see konstruktsioon ehitati ja seal oli ainult üks filmitegijate poolt oli nendele ehitajatele ainult üks kindel nõudmine, tingimus oli, see loomale ei tohi mingil juhul mingisugust vigastust tekitada ja seal sellele hobusele tõesti ka ei tekitatud mingisugust vigastust. Ja tehti ka ainult see üks uinutav süst, kui seda hiljem on järgmisel hommikul on siis kui matseenasta leiab, sealt kirikumüüride juurest tõstab ta pea siis siis oli tegemist uimastatud loomaga, kes siis mõne aja pärast uuesti jälle normaalne. Ma nüüd ei teagi, kas siia peaks nagu mingisuguse suure pausi tegema või kuidagi teemat nagu väga järsult muutma, et kui rääkida teie dokumentaalfilmidest mida on palju-palju rohkem kui mängufilme, noh, selge on muidugi see, et need ei ole sellised sisekaemuslikud autorifilmid nagu teie mängufilmid on? Ei saagi olla, aga aga milline see kõige suurem erinevus on dokumentaal- ja mängufilmi jaoks on need kaks täiesti erinevat maailmad või või milline see suhe teil sellesse dokumentaalfilmi on? Dokumentaalfilmide puhul minu tähendab, oleneb autorist, minu puhul on see asi, et on nagu, lasen või lasen sündida, seda ma nagu ei dikteeri dokumentaalfilmide puhul suurt midagi, ma pigem olen. Olen oota ja jälgija ja püüan siis koos filmiga avastada selliseid asju, mille peale noh, mida nagu raske välja mõelda. See päris kogu aeg ei ole nii olnud. Kui ma omi esimesi filmide filme tegin, siis dokumentaalfilm siis mis tähendas dokumentaalfilmi tegemine, see tähendas seda. Sõideti Väljagrupiga koosnes väga paljudest inimestest väga suurest tehnikast. Et dokumentaal, kui ma läksin oma esimest dokumentaalfilmi tegema, siis selles grupis oli, ma arvan, noh, üksikult üles lugema, aga kuskil 10 kuni 15 inimest siis terve rodu, igasugust tehnikat, mitu veoautot, jõujaam, valgustajad, kaamera tehnikut, siis mitu kaamerat üks sünkroonkaamera kaalus oli nii raske, sai ainult ainult statiivi peale panna, tähendab, see ei tulnud alles, aga sellega sai käest filmida. Ja statiivi peale tõstis kaks meest üksinda ei jaksanud seda keegi tõsta alles 80 kilokaamera. Ja nii edasi ja nii edasi, et grupp oli väga suur sõidetit tööle. Tähendab, see oli suur selline ettevõtmine. Film oli Iisakust ja me sõitsime sinna talvel sinna Iisakusse ja terve pool maja oli filmigrupi täis, elasime seal, ma ei mäleta, mitu nädalat ja, ja vahepeal pandi film seisma, sest et keegi koputas keedus filmi, seda inimest, keda kutsuti ka õhugrupp tagasi ja siis mind kutsuti vaibale ja tehti selgeks. Tegelikult ei tehtud mitte midagi selgeks. Siis läksime uuesti tagasi filmima sellised, sellised tagantjärgi hästi koomilised seiklused. Aga noh, see selleks, et siis oli nagu teistmoodi, siis siis ikkagi tuli dokumentaalfilmi lavastada niivõrd-kuivõrd ikkagi väga täpselt pidi plaanid nagu ette mõtlema, sest et nii palju inimesi oli, see oli nagu pool mängufilmigruppi. Ta on ette, et teie viimast dokumentaalfilmi Joonatan Austraaliast seda polekski võimalik olnud, sellise mehaanika ja meeskond, aga filmide või noh, ma mõtlen selle all seda, et et sellist noh, intiimsest, mis nendest portreelugudest välja paistab, millesse üks suur võlu ongi, et seda vist ei oleks olemas, siis. Ja kindlasti mitte, see viimane film sai tehtud nii, et me olime kolmekesi, aga kui toimus filmimine, siis me olime ainult kahekesi, oli siis helirežissöör, mina koos kaameraga. Kolmas inimene oli lihtsalt selline läbirääkija ja abiks meile kogu aeg. Kaamera oli selline. Et seda oli väga kerge kohe nagu ära unustada, et kaamera, sest et kaamera mõõtmed on juba taolised, et selle fotoaparaadiga segi ajada. Lihtsalt ära unustada. Näiteks ka veel see vahele, et viimane dokumentaalfilm Joonatan Austraaliast see vist oli kas kevadel või suvel, oli ta ka ETV-s näidati seda filmi ja see on siis mustjala inimestest portreelood. Ja siis käib Saaremaa sadama ehitus pidamine ja sinna sõidab lõbusõidulaev Lili Marleen ja. Tegelikult mingeid inimesi väga palju riivanud, mingit sellist poleemikat üles kütnud, et milles, milles siis asi on, et näiteks Malve kolli, kes oli ka Mustjalas esilinastusel, ütles, siis niimoodi tema tekst on lehes ära toodud, et ma võin ju aru saada selle filmikunstilises eesmärgist. Aga kas me saame Ühe käputäie joodikute najal panna Mustjala niimoodi halba kirja? Võib-olla ma astun seda, et osa mustele inimestest võttis seda väga isiklikult ja noh, justkui filmisime seal peaaegu terve aasta, siis tundsime kõiki ja nemad tundsid meid, neil tekkis tunne, et see tuleb selline selline film Mustjalast mis siis näitab Eestile või siis ükspuha kus nii mustjala, selliseid toredaid asju kui ka kui ka võib-olla natukene mingisuguseid kriitilisi asju. Aga nendeni jõudnud see, et me tegelikult ei teinud filmi Mustjalast ka filmi nimes ei ole toonitatud, et tegemist on just must jalaga, et me tegime, tegime filmi sellistest inimestest, kellest mööda mindud või keda ongi raske mõista, miks nad sellist elu elavad ja miks me seda mustlastegime selle, sellel lihtsal põhjusel, et sattusime mustel ka tähendab, mina sattusin Mustjalga ühe teise tööülesandekeelse ja tundus, et seal nagu nende inimeste kontsentratsioon toon on nagu eriti silmatorkav, eriti suurus ühele pindalaühikule või ja loomulikult need poe juures õllejoojad on, on ühtepidi on nad kogu Eestis sarnased ja see pilt on igal pool taoline. Aga teistpidi mulle tundus, et, et all on nagu sellised sellised mehed, kes ei ole nagu tigedad või kelle omavahelised naljad on ka noh, nii palju kui ma siis seal ringi käisin ja kuulsin, on ühtepidi võib-olla ropud, aga teistpidi sõbralik. Üks liin või, või tegelane ongi muidugi see saaremas sadam, mida ehitatakse ja siis oodatakse justkui sellist valget laeva sakslastele turismilaeva Lili Marleen. See oli küll täiesti imeline või, või noh, tunned, et, et seal on nagu mingi jumala käsi mängus olnud, et et te sattusite selle laeva peale, kus siis öeldaksegi, et see firma, kellele see laev kuulub, et see on pankrotti läinud ja mitte midagi tegelikult mingisugust turismiühendust või midagi ei hakkagi toimuma. Mida te ise tundsite? Noh, see on, ütleme nii, et see on dokumentaalfilmi suur võlu see, see juhuslikkus ja sa ei tea, kuhu sa lähed ja mis juhtuma võib hakata ja sa pead alati olema valmis igasugusteks ootamatusteks, et loomulikult see oli, see oli suur juhus. Kõigepealt me tahtsime sellele laevale saada ja juba suvel aga meid ei võetud, et noh, kõik reisid olid välja müüdud ja ma arvan, et meeskond ka väga sügavalt pidas aru, kas on vaja filmitegijaid, kes ei tee reklaamilaevale, aga kes tahavad näha seda, seda elu, mis seal laeva peal toimub. Et mõistlik üldse laevale lasta lõbuks tehti meile see järeleandmine viimasele reisile ja küll tulge ja, ja tõepoolest siis, kui Helsingist välja sõideti, siis kaks tundi peale seda kuulutati välja pankrot, mis oli kõigile šokeeriv ka meeskonnale, kuigi ma tean, et paar tundi nad ette ikkagi midagi hakkasid aimama, aga see toimus aga kähku ta nagu jah, haakus hästi sellele, sellele mõttele või sellele nägemusele, mis, mis minu jaoks valge laev oli Saaremaa jaoks. Või saarlastele. Ja loomulikult oleks võinud ju seal teha intervjuusid sadamas kasvõi seal rannas inimestega, kes lootsid, et uus sadam toob töökohti ja toob palju palju turiste ja, ja saab oma käsitööd müüa ja saab oma mustela pulmaetendust näidata ja, ja kõik hakkab teistmoodi käima ja mustele muutub Saaremaa teiseks pealinnaks ja nii edasi. Tunnistused olid väga suured, aga vähehaaval need hakkasidki nagu kokku kuivama, mis on jälle väga eluline, inimlik, selles mõttes. Laev nagu mängis kõikidele nendele küsimustele, mida ma oleks võinud esitada oma filmi tegelastel, mängis ise nagu selle vastusega. Lehma ja hobuseeetilisest küsimusest räägitud, aga, aga noh, et kust läheb see piir, et minu jaoks nagu noh, kes ma tõesti väga nautisin seda filmi minu jaoks, nagu oli see piiri ületamine, see, kus üks mees kuusest teise täis, et seedimine oleks nagu selline nagu alatu. Noh, ma mõtlen, et teie kui režissööri poolest vaata nagu sellist asja näidata või filmida. Jah, loomulikult oli selle episoodi üle või õigemini, selle episoodi lõppu üle oli väga palju arutamist ja kaalumist aga toimus kaamera ees, seda enam, et et ja umbes niimoodi, et ma tähendab, ma ei teinud panoraami põrandale, enne kui tuli mulle kõrvale üks kohalik mees, kes näpuga lausa kaadrist näitas, et vaate põrandale ja siis ma ei saanud enam muud teha kui mulle. Kui mulle tuleb keegi kõrvale, kes paneb käe kaadrisse, suunab pilgu alla mõeldes, et ma ei ole seda nagu ise märganud, siis ma keerasin kaameral siis oli selge, noh, mis siis nagu toimus? Mul üks tuttav ütles minu arust päris täpselt, et see on nagu aadrilaskmine. Et vahest on seda vaja selleks, et jõuda selgusele või jõuda, siis noh, mingist asjast üle saada üle, et siis edasi mõelda. Ja noh, ainuke küsimus on selles, et tegemist on siis purjus inimeste. Ja, ja noh, et nad on justkui süüdimatud ja nad ei anna sellel hetkel aru, Nad ei saa, noh nad ei saa aru, kas neid filmitakse või mitte. Siis siis üks tegelane selles meest selles kaadris ja neljas siis on see, kes suunab panoraami alla. Siis siis nendest üks oli tõesti nii purjus, kes ma arvan, et ei saanud tõesti aru, mis toimub, aga teised väga hästi teadsin, ma ei olnud seal varjatud kaameraga, nad teadsid, et ma seal olen ja nad lihtsalt kai aimanud, mis toimub ja mis kaalses toimub, nad ei saanud aru. Ma mõtlesin neid mehi kuidagi hoopis teistmoodi, tähendab minu minu jaoks sa isegi ei olnud enam või kasvõi noh, nad olid nagu sellised see, kuidas nad üksteise otsas seal magavad ja nad on nagu kassipojad, kes otsivad soojust. Noh, kes on millestki kas siis oma või kellegi teise süül millestki väga olulisest ilma jäänud juba pikka aega või, või ei ole leidnud ja siis nad püüavad kuidagi omavahel seda kompenseerida või mina vaatan seda sellise pilguga ja ma arvan, et On see on seesama plaan, mis on soomlambulis, lehma, mahalaskmine seal ja ma ei tea, kas Georgi, kas on siis plaan, aga võib-olla anda. Kas te olete näinud sellist filmi nagu tabamata Ta ime, mille on teinud Andres Maimik see on selline mitu filmi lühifilmi kuus, jah, jah, et see film algab, Andres Maimik on teinud seal ühe ühe filmist ei olnud vist jah. Et see film algab sellega, kus on ühe filmi tabamata Ta ime esilinastuse nagu pidu, film lõpeb ära ja need filmi viimased kaadrid on siis nahkest. Kaamera tõuseb õhku. Õnneks meri maotornmajaks võiks maja. Ja, ja siis tuleb režissöör, kes on, nagu ta on, seal. Olete te seda ja ma olen näinud seda Von Krahlis vaatamas, et aga millal see tähendab, kas küsimuse mõte on see, et kas ma võtan selle väga isiklikke jah, et kuidas nagu selliste asjade peale nagu vaatate, et ütleme, kas see on nagu kirjeldatud või noh, viidatud teie filmile, mis iseenesest võiks ju isegi meelitav olla, aga see valgus las ta ei ole nagu enam väga meeldiv. Muidugi seda ei saa üheselt võtta, sest seal on viiteid veel paljudele paljudele teistele filmidele ja filmimeestele. Et loomulikult. Mul ei olnud nagu kerge seda Maimiku välja vaadata, sest et mingisuguseid äratundmise asju oli seal teisigi, mitte selle esilinastuse peal, kuigi, kuigi mina ei ole sellist esilinastust korraldanud, sellist pidu korraldanud ja aga noh, vihjeid oli, mitte ainult ühe tegelase poolt seal. Aga hiljem ma nagu iseenda jaoks vähemalt mõtlesin, nii et et äkki ma võtsin seda isegi liialt isiklikult või. Ja Ma ei tea, ma ei ole küsinud, keda, keda nad kõike silmas pidasid, keda nad seal noh, keda nad seal mängisid, keda nad jäljendasid, kellele nad mida näitasid. Et, et ma ei ole nende käest küsinud ja ma arvan, et minul ei ole seda uudishimu või sellist iseendas. Sest surkimist, et, et minna ja need asjad nagu klaariks rääkida, aga. Aga te võtsite seda väga isiklikult, aga aga kas ta nagu just selles ei tohtinud näha sellist noh, mingit kujundit või mõtet või, või mingit sõnumit? Ma ei arva üldse, et selles filmis sõnumit ei olnud ega kujundit ei olnud. Ma arvan, seal oli seal oli väga-väga täpseid vihjeid ja, ja väga-väga-väga palju selliseid asju, mille üle ma ka ise olen mõelnud. Mitte ainult iseenda kui filmitegija pärast teisi filmitegijaid jälgides koondkuju. Aga noh, midagi ei ole teha, see amet on selline, et et ühte režissööri võtteplatsil imetleda ja armastada on ikka väga raske. Mõistan tihtilugu väga raske, sest et teostab tihtilugu selliseid asju mida on raske sõnastada või, või, või või isegi Mõttetu sõnastada, mõtetes selleks aega raisata, sellepärast et ta, need otsimised on tihti sellistes pisiasjades sellistes nüanssides kinni, mida isegi ise Endale on nagu raske raske jaagu sõnastus on, see on sellise noh, vahest on ainult mingisuguse tunde peale küsimus. Ja ma kujutan ette, et minul n ennast platsi peal jälgida oleks ka väga raske ja see meetod, millega võib-olla mina raskem nagu kirjeldav, aga ma, ma arvan, meetod, kuidas mina püüan tööd teha, et see on suhteliselt talumatu. Sest et inimesed saavad aru, et et aetakse taga mingit kindlat asja, mida, mida tahetakse nii kaua taga, kuni saadakse vähekenegi kätte, eks loobuta ja ei tehta kompromisse ja vaadata kella ja noh, hea küll, kui see toimub üks, kaks, kolm päeva, siis on see aga kui, kui võtteperiood toimub kolm kuud ja ollakse kuskil tervist ülejäänud maailmast suhteliselt eraldada. Tööpäevad on mõnele inimesele 16 tundi pikad ja nii edasi ja nii edasi ja tuttavad ja perekond on kuskil mujal kus tahaks olla või puhkust ei ole niipea näha ja need on ikkagi väga professionaalsed ja, ja aga oma tõest pidavad inimesed, kes suudavad kõik seda taluda, seda ikkagi teevad režissööri kõrval. Ja tore on, et neid neid siis ikkagi ikkagi on, ma ei tea, kui palju neid ära osta saab. Ma ei usu, et saab, sest et see palk ei ole nii uhkem noh, et seda kuskilt mujalt nagu teenida ei oleks võimalik. Te kuulsite saadet režissöör Sulev Keedus, Est Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tombahja toimetaja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist. Vikerraadio koduleheküljelt. Kohtumiseni.