Juba eemal tujus meile vastu kosutav voorus mereõhku. Ja mida ligemale jõudsime, seda selgemini hakkas mu tallinlase kõrv kuulma lainete, ühe toonilist ja siiski nii elustavat kohinat. Me jõudnud Musta mere läänepoolsele kaldale meie ees natuke maad kaunis kõrgest kollasest rannast eemal. Kerkis üles hea kobar, madalavõitu kivimaju, samm rukki ehk perega voo jõeküla. Nii kirjutas ligemale 70 aastat tagasi Eduard Vilde pärast oma Krimmi matka kus ta kogus materjale ajaloolisele romaanile Prohvet maalset. Tookord võis Vilde seal juttu ajada ehtsat temalt lastega suure vaeva nägijatega kes olid oma karavanid ega möödunud sajandi keskpaiku Eestist siia rännanud. Ta kohtus ka prohvet Maldseti salapärase abi prohveti Tiskre neitsi Miina Reninguga, kes perega voe külas abiellumise järel kandis torbiti nime. Mis on sellest külast aga nüüd saanud. Mõned kuud tagasi kasutasin vabariigimuuseumi töötajatega Krimmis viibides juhust, et seal üles otsida see klassikuraamatute järgi tuntud Maltsutluste asula. Kust ukraina kolhoosnikest täidetud buss hakkas meid logistama läbi tühja ja üksluise stepi eelpool kirjeldatud sihtpunkti. Sellest külast on vahepeal kasvanud Ukraina NSV suur kolhoosi alev. Võiks öelda isegi linnake. Siin elaski veel mõni pere suguvendi meie avastuseks ka kunagise legendaarse Maldset. Lase Miinarenningu Dorbecki sugulasi. Hakkasime kohe kõige silmapaistvama ajaloolise isiku jälgi taga ajama. Vanade eestlaste surnuaial, musta mere vääres. Otsisime ristidel ja hauakividel olevate koduste nimederägastikus Miina nime. Abilisteks Sophie krossfelt ühes oma poja Oskar Dorbekiga. Järgnevalt kuuletegi sellest heliülesvõtet, mille mitte kõige paremat kvaliteeti palume vabandada. Kas me siin survel ei saa siis enam üles leida? Miina Dorbecki, mina hauda mina küll ei leia. Ma ei või mitte arvata, kus koha peal. Kas te võite näidata, millised on siin nende vanade maalsetlaste esimeste väljarändajate hauad sest siiani hiljem palju peale maetud keekled on siin, see on näiteks meie Pirist niigi nende isa ja vend. Aga see on minu vanaisa vaid see on ka sealt tuld eestimaalt Eestimaalt siis olivad veel seal visanud Vilde nimetab Kawizardeid Lõõnsmanni, tulid viisorti, tulid ja siis olid Laamanisi, on siin väga, tahtsin kohas, käin tallame, aga kuskohast nad on täiesti märjad ja ristidel kohtame nimesid, mis on ka Vilde romaani ja maitsekalt külgedel, seepärast näo ongi. 1000 814. aastal sündinud, need on muidugi sealt juba tulnud, krigin, vanimad seal suur kivirist. Nüüd viibime samade inimestega valgeks lubjatud seintega ukrainapärases majas. Sophie krosselgi sõbralikkus toas on mu käes vana paks perekonnaalbum milles leiduvad vanaaegset kabinet, portreed pildistatud tsaariajal Simferoopol linnas. Fotod on juba luitunud ja tuhmunud. Nendelt vaatavat aga veel ka praegu väärikate nägudega omaaegsed asunikud taluperemehed, taluperenaised, külanoored erinevates aastates. Neil kõigil on huvitavat vanamoodsad, ülikonnad ja kleidid seljas, kaabud, schleif, kübarad peas. Meie kunagised mõisateooriad said krimis jalad alla. Kas siin albumis me võime ka leida, Miina Remming, Dorbecki fotot ei ole, mina olen temast hulga noorem ja ja minu liivale. Sellel ajal ei mindud photography juure, kui veel see naisprohvet, mina lemming tarbecelas perega, kes on see talunaine tsaariaegse moega, on see palital seljas? See on minu vanaema, tegi selle legendaarse vaevarikka valusa retke mere ja veeteesid pidi läbi stepis siia perega poja külla. Tema tütar, tema on siin. Kuidas kohalikud elanikud veel mäletavad? Miina Reening toodekit, keda me täna taga otsime, asjatult. Siin enam ei olegi neid inimesi, kellega võiks rääkida, aga te olete praegu küla kõige vanem ja mina elan, jäätsin. Vahemärkuseks kuulajaile Miinarenning Dorbek mängis tähtsat osa malts lasteliikumises oma kuulsate ilmutustega. Miinal oli võime endale nii-öelda vaimu peale kutsuda, mis puhul ta langes teadvust kaotades krampides ja hakkas meediumina taeva Issi kuulutama. Vilde romaanis kannab 14. peatükk pealkirja jumala ilmutus. Sealt selgub, kuidas prohvet Maldsvet alisele usu, haige neiu endale tööriistaks ja lasi tal teistele maalset lastele Harjumaal ranna vallas Tiskre külas teha erakordse tähendusega ilmutust. Nendel tuleb Eestist välja rännata. See saigi fanaatilise suure lahkumise alguseks. Miinal Maldsed lastega kaks korda valget laeva oodanud. Algul Aegna saare Leesi küla all teinekord Lasnamäel. Ja mis mälestus teil temast on, tina käis ühes peres minu tädi juures. Ja oli seal ja tuli tal see kramp ka peale ja nii edasi ja kui keegi tuli kuskilt, kaugeltki ei uskunud seda. Näiteks kui ei, ei, ei, ma ei hakka rääkima. Vot siin tulebki, ei usu, tõusis kohe üles ja kui tal kramp peale tulid, mis ta ilmutas, mina olin laps ahnii ja, aga aga kuulsin, räägib kogu aeg silikaat tema pidanud rääkima ja ei teab juba, kes seda ei usu. Temal jääb jutt pooleli, enam midagi räägid, tema vist nagu tundis ette jutt, tema tuleb, ei räägi enam, ta ei usu. Mul jäi ainult niisuguse mulje, kui meie lapsed, käisime nendel seal. Siis ta alati määris paksu korra võid leiva peale andis meile leiba, nii et Oidistasid lapsi. Peale ja seda ma mäletan, tal nina oli nina kont tuli sisse löödud. Endal seal saksa kubjas on Eestis nina sisse löönud. Seda jutud nii palju, nüüd ma mäletan, mäletan põgu talis vanad udi. Kas teie siine grimmis teadsite, et tema ilmutuse läbi Juhan Leinberg ehk prohvet maalsed otsustaski Krimmi välja rännata, kas siin perega külas oli temal ikka see kuus solvunud kuuldinu vanainimestest, et, et ütles midagist rohkem smanni ja nüüd nii palju on aega mööda läinud ja nagu me nägime sõrmejälgi, paljud haavad on juba rohtunud ja isegi rist enam ei ole ja nii ka on raske neid vanu mälestusi ja neid vanu inimesi jälle ellu äratada, täpselt nii, nagu nad ajaliselt õieti olid. Aga teie, Sofi krossfelt, mida teie mäletate veel omaaegsete mased lastejuttudest elust saksa mõisnike ikke all, kui ma lugesin seda, siis ma sõin seada mudunud vanainimeste juttu. Alati ikka eelnevalt vanasti oli nagu lapsed tulid vana liistuga õnge minema, pole vaja kuulata, mis inimesed räägivad seda testi. Aga kas teile nende juttude järgi sai selgeks, et ikka pidi suur häda olema teie esivanemate-vanaisade vanaemade kodumaal, et nad siia nii kaugele välja tulid? Nende jutujärjele, et nendel muidugi oli raske seal ja tuli otse eiei Hakatus oli neil ka nii raske, kui ta nad siin hakkasid ehitama, kus, kuidas oli Krimmi sõjaaegne tatari niukseid ärasid ja maja uusikuid jäivad nad igaüks, kus saivad, kellele esitasid juuri ja ei elama ja kui mastustasid siia tulid, siis leidsid nad siit eest ühe vana patarei, külaseme, sest tatarlased olid ära läinud, türgi maletsid siia, Mahavad, lambakarjad, viljaväljad ja, ja majad, meel siis ei olnud suurimad, kedagi meil ei olnud, nii et meil oli vesi väga kaugel, kolm kilomeetrit tuli, viie toomine amiidiga toodi vet, kodu, neli olnud vett kuskil. No nüüd on küll ligidal, aga merevesi ei kõlba kuskile. Must meile nii soolane nagu nagu kupja tünni sees olev soolvesi. Aga miks nad tulid just siia rimi steppides olid teised mansard lastega, Nemad olid kalameedia, tahtis kala saada mere ligemal. Ja sest nad olid Tiskre vallas ranna vallas praegu, kus on Tallinna lähedal rannamõisa, kõik olid kalamehed, võitsid kala ja alati oli värsked ja soolast igasugust kala, nii et siin see kuldrannake meresinine silm, mis nüüd siia meelitas, seega andis ka seda, mida nad lootsid. Kas leiba oli, ei olda, kala oli veel ka riskid ja mis need on vaja vaja püüda ja siis näidata. Kombria tulid ja lõngad, Oskar Dorbek, mida teie võite öelda siin kalapüügi kohta siis oli, lubab võiduv. Püüa igaüks omale niipalju kui taha, et Türgi piir on siin. Piir on siin kohe teie laste solvaja. Kobriidzivotseeni mustas meres, mis see on? Kam saadeda õitseks, ahilk. Seda palju lootadega. Hüpici ja Stav riigajad oli palju. Merel on ohtlik kala püüda ja on ka niisugune, ta annab värskelt krae vahele, vett ka? Ei anna seda musta mehe tarvid musta mere terve suure tormi küll talveaeg on suured tormid värjagi pikaphilistluse ja siin perega poe all on ta ju pool kallast maha surnud ja järjest kõrge kollane liivakallas variseb alla ja meri uhab jälle minema ja, ja murrab jälle uuesti kallast juurde. Step läheb järjest merre ja väga suured tormid, tulingi jõgulilt, kaugel mere siis kuskile sadamasse. Lõbutkata. Eestlased said siin perega poja külas 1105 Grentiinu maad, kuidas talupojad oskasid siini kohanduda ja tundmatut steppi harima hakata. Härjad olid tagant jälle ägedaid, miks oli palju parem sellest härielaskid lahti seal kõigis ise omale toitu, aga hobusele vaja jälgi kaer anda ja seda ikka vilja anda, heinamaad siis Jeltsin suurimad, ei olnud. Ise jääridu oma põldu. Aga siis, kui kollektiivselt, siis hakkas muidugi esimesed aastad, see oli kõik see uus asi ja kõik oli veel sedasi ütelda rahvule kuuliks, miski võõras asi muidugi majandusse siis korraga siig teost midagi maksma oli siis veel nii vilets noored hüppasid, lõi küll linnu putku. Siis edasi oli vähem, oli künder, loomi oli, siis hakka seda rohkem seniks õigeks põllule viia, põld andis head saaki ja nii siis ma ei usu seda, ei peagi siin nisu. Nisu, siin oli kasvada ja meil on punased maadi, rasked maad, saue maad, savi ja rauaalusega ja kuna need ühendused ja ühenduses kollane, see parem pool maad on kõik kollane savi, aga siin kulisi pahem pool, kõik on punane, sai raske, savi. Kõva savi, et kui vihma tuleb, viskub pütis vesi taha kaavita, vastane. Ravijad väga jalad alla külgi ja vankriga viinud selle pääsu viinamari, kasvab seal peal ja viinamarjad kasvavad ja, ja nüüd on teil siin kolhoosis viinamarjausk, jäätšeti usu asemel meiega koosison 1700 hektari viinamarjaaedu, kuidas siin maalset lased, hakkasid tama, mis see kollane Divi on, millest siin maju ehitatakse, see on siin mitte nii väga kaugel, meil tuleb kohe maa seest välja ja seal Leiko tähendab viadukti lõigata kohe saega lõigatakse tilli lõigatakse saega aega, niuksed blonid, suured plaanid ja sellest ehitavad maja, see peab siis olema endine mere põhi, nagu üldse Krimmi poolsaar tõusis merest üles vanad majad, need on ikka merikivist tehtud, nii tehakse rohkem viisile saetud kivist. Käsitsi sae kõiki kombainid. Millised tööd olid naistele jäätud? Keerasid lõnga, kudusid kangast, kudusid sokki, kapukaid, Lindlik, jäik oli oma käsitöö ja see on veel minu vanaema. See vaid nagu põrandal, see on ruuduline vaip, son punase ja jää rohelist kirja siis kootud. Siis see, minu vanaema tegi keegi lastelt, tal oli neli poega. Ja neli tütart. Üldse palju lapsi oli teil siin vist kõigil perekondadel, nende vanainimestel ikka oli igaühel. Jumal tänatud. Ja siis ta tegi igaühele teki on praegu murdil mälestus vanaema mälestused üle 100 aasta juba, nii et Eesti naised tõid ka Krimmi oma esivanemate vanaemade ilumeele ja, ja näputööoskuse ja selle tõttu ängi köik maltsa laste järeltulijate kodud, nii kaunid ja käsitööd on igal pool välja õmmeldud vaibad ja linikud ja kududa, õpete siidikangast teha ja seal aga ei ole enam neid kanga tellid, pole villu enam. Vilde kirjutab, et siin kõik naised läksid ruttu mehele lihtsalt sellepärast, et meie oli siin rohkem kui naisi, kasvõi seda ka omal ajal märgata, et vanatüdrukuks jäämist siin krim eesti külades oli. Väga harva oli ka oni vanni. Tema Elacintsi ropulis ja oli hästi rikas Mati Roos, kuulda oli tal kohe kullatud uur, sõrmuksid keegolidel, kuulas vanatüdruk, seega siis Vilde läikselt eksib. Kas teil siin oma Eesti päeval ka oli? Andres Tuisk, Andres tundis, võttis Vilded vastu, kui Vilde siin käis. Kiirpilk oli, peale selle enam ei olnud. Kas siin oli ka laulukoori näitemänge või midagi taolist? Töö see aeg oli, laulukoor oli tema, oli see laulujuhataja ja näitemängu ja kas teil kündis on ka olnud eestlaste laulupidusid? Üks esimene laulupidu oli, pasunakoorid olid liiga külastada, iga külas oli. Laulu kukuvad sallid kangest, müüd ju Kulauladki televiisori geni, rikuvad kõik ära, läheb laulutuju, kuuleme sealt, ta tulebki vahele. Kas Eesti ka oli teil ka sidet, kirjavahetus oli? No see oli või? Mul on praegugi kirjavahetusega, kas Eestimaal olete käinud? Ei ole, jäinzuega kahetsen mul ruttu vanaks jäänud. Sõidavad ikka vaatama oma isamaad. Oli niisugune, elu oli suurimad, ei saanud sõita, oli puudud, suured puudused oli peale sõda ja, aga nüüd noored käivad ikka vaatorites. Jää. Sest seal midagi teha, me täna me nägime, kuidas veoautod sõitsid ja tagakastid Nonii ja viinamarjaistandusse on saanud teile suurimaks tuluallikaks jääd dubki suurimat tulukalt koosile Tubina marjad, ajad, me nägime ka, kuidas see kunagine kõrbe igav ja hall step, see oli nüüd täis viinamarjaistandusi ja oli tuulevees hõljus nagu uus veri, roheline meri, sinise kõrvalonid tekkinud teil viinamarjadest roheline vili läheb vähemaks iga aasta loomapidamine see kaugtaliselt ära juba Krimmi veini üle maailmakuulus, kas teie oma kolhoosis kasvatate ka need? Kõige paremad sordid, siis on see nagu sõrmed Krõmski meesti, vana Krimmi sordid. Need juba hakkavad ära kaduma, sest nii palju on häid sorti sisse toodud. Need, vanad sordid juba kõhklevad, kaovad iseenesest ära samamoodi nagu hobune. Kas need on kolhoosi poolt ehitatud? Tänavad, majad ja kõik need uued majad on koos, esitab? Kes on tänapäevase perega, voo jõe põhimised asukad, keegi rohkem nende uute majandusse tulude, Ukraid. Kui teil on ka oma isiklik viinamarja histandas mitu sorti viinamarju teie peale 20 sorti. Üks, mis on su Hiina jaoks mulle, seal ma Krõmski, aga ma siis tegi sama sorti siis maha, et vaadata, mis, missugune on siis pere ja milline on teie kogemuste järgi kunstis sise-mustköömneviinamari. Daamide konjak, jää, daamide konjak. Vahest ise kallasin ta läbi, ongi konjak. Kas teil on ka isiklik veinivabrik kodus ja tuleneva maamid ja matrjoška oma kõiklasend läbi ja tennise pädema viima, mitu liitrit teie Ühe aasta saadi viinamarjadest veini tööte on ka head aastat siis ma saanud koldonniga kolm tonni veinid ja kuidas te seda kolme tonni kasutate? Ainult endale imete, mina olen mitu aastat alko põnelastab õue. Ostavad ära ja eks see ole veel alati laua peal. Joodu vihasenile ka lõkke joogi juhtsada. Tiina, teie naine, ütles Oscarete isegi vahel öösel tulete üles ja groot oma oma. Siis seda Kle kama. Miina, teie maja katusel on ka televisiooni antenn, millal tuli perega vaekülla televiisor seitse kaheksa kontserni esimese televiisorit, kui välja tulid, juba hakkasime võtma, millises linnas teie saateid antakse? Möldre, saametrans, läätsed Simferoopol-ist, tihti kuulume eestimaalt kuulamise alt välja, astuvad sealt Moskvas ja pidu ja kui on saade kesktelevisioonile Tallinnast, siis teie näete. Kas teie Sofi krossfelt teadsite, et Eestis oli suvel suur laulupidu? Ma kuulsin, et tuli. Kas te ei tahaks oma esivanemate kodumaale? Eks eesti laule laulda? Mis on ka siin Kellis veel meeles olnud, eks käskmil kässis, sest maja uksest Miia oli lapse elu ainult seltsimees. Ta andis vilu varju. Ta mähkunud kosutas suureks sain, siis pidin. Tahkuna kuidas olnud, millal? Seepärast segamini ongi peaaegu kõik õigesti pidu hakkab, pidu hakkab paljuded teeni kuidas ikka õllevaadid ja kitsa Lulikkuvad, kõik. Imas sööda siis isamaalaud ja Sofi klastelt. Kuidas on teie tervis, kuidas tervis on vilets juba hambritele suus? Lõks on vaja välja tulid, ja siis pole enam. Reisuka pool kilomeetrit merekalda peale ehk vaatan Musta merd. Elan üksipäini, tervitan kinki, tõsi ja Windowsi elada ja nägu suurt röömisele elust. Samasuguse saate võiksime koostada ka Krimmi sõitmata me enda vabariigis sest viimaste aastakümnete ajaloolised sündmused on esivanemate maale tagasi toonud paljusid eestlasi, nende hulgas ka maalsetlaste järglasi. Loodame järgmine kord neile jutujärje üle anda.