Tere, mina olen Mart Juur ja ma olen melomaan. Kirjutasin üks päev raamatu Eesti popmuusikaalbumites ja kokku oli neid seal 101. Tegelikult on neid muidugi ilmunud palju rohkem. Rahvusraamatukogu teatab, et nendel on olemas umbes 5000 erinevat eesti albumit. Päris õiget numbrit ei tea ilmselt keegi. Nadja kaks arvas, et ühele plaadile või kassetile või CD-le võiks anda tiitli Eesti kõigi aegade parim album. Ja mina olen sellega loomulikult nõus ja nüüd tuled mängu, sina hea kuulaja. Tuleta meelde kuni 10 kodumaist poprock albumit, millest sa kunagi ei tüdine ja panen need kirja aadressil TVR kaks ehk allkriips halba. Tänast olulist albumit Eesti muusika ajaloos, mida palju kuulanud lähemate minutite jooksul seda plaati Mart Juure raamatust 101 Eesti popmuusika albumit otsida ei maksa. Kriitikute lemmik pole see ansambel kunagi olnud saati siis veel aastal 94, kuid siis 20 aastat tagasi. Oli ta üks olulisemaid bändaja olulisemaid suunanäitajaid Eesti popmuusikas, vähemalt mina tunnen nii. Me räägime Ansambli Jemm omanimelisest plaadist plaadist, mille kaanel on moosipurk ja sai sinna määritud moosi kaasa on vist covid loo või õuna toormoos. Moosipurgikaanel on Juss Tamm ja Mihkel Mattiisen. Jemm. Tahaksin seemneid. Joonista. Ainult seen. 20 aastat tagasi toimus Eestis arvutitarkvara plahvatus, mille järellainetust ehk ütleme nii tsunamit lausa hakati tagantjärele nimetama päkapiku diskaks. Korraga hakkasid noored tüübid tegema moodsate vahenditega moodsat muusikat ealistele pisut nagu põlkeks ja neist kõigist alustuseks ehk kõige musikaalsemana kõige professionaalsemad, mis kõige tähtsam kõige kiiremad olid äsja keskkooli lõpetanud Pet Shop Boysi fännid Juss Tamm ja Mihkel Mattiisen ehk ansambel tšemm. Nõudlus selle muusika vastu oli tohutu džämmi plaadiesitluskontserdile, sisuliselt bändi esimesele Keicale tippspordihoones toimuvasse saabus hinnang sugulisel kolm kuni 4000 Killivat Väike-inimest. Mänedžer Aarne Valmis, kelle senine põhiartist onu Bella hakkas tol ajal juba väsima, meenutas mõni aeg tagasi raadio kahes Sten Teppanile seda, kuidas ta džämmi leidis ja mis sai edasi. No sellest on aega ikka päris kõvasti mööda läinud, 90.-te esimene pool ansambel tšemm ja üks esimesi CD albumeid Eestis, mis ilmus aga ajast oli vist Aarne veel selline, et et kuigi CD-plaat oli poeletil olemas, siis inimesed eelistasid ikkagi ikkagi kasseti. Jah, plaat oli sihuke, noh. Ma ei tea, kas üks 10-le, võib-olla ei, ma ise ka arvanud vähem oli, et, et alguses tõesti plaate kuskil 500 ja 1000 oli juba metsik tiraaž. Samas kassette suudeti müüa 10000 ja niimoodi rohkemgi. Kuidas enda jaoks esinejaid, kelle kelle albumeid välja anda üldse leidnud oled, džämmi puhul on mul väga täpselt, selles oli kuskil mingi 90 94 suve lõpp või kuskil august september kui, kui ma kuulsin neid poisse, topp, raadio stiipriedel tegi saadet poisina tahame ilgelt plaati välja anda, tahan veel kord bändi teha, aga vaat natuke asjadest ja julgusest ja hakkamisest peale ja siis ma kuulsin selle raadiosaate ära, helistasin jälle isegi päeval veel Tiidule ja Tiidul oli poiste andmed olemas, helistan poistele, ütles, et nüüd on tarvis, tahab teha, mõtlesime, kuidas teha. Leidsime Linnistamis koha ja produtsendi Mikk Targo näol ja see plaat tehti kiiruga olme vähem kui kolme kuuma sai plaat valmis ja oli jõuludeks 94 ja siis juba müügiletil. Ja, ja meie jaoks eriline põnevus oli see, et Sämi džämmi ilmus plaadi kujul varem, kui kes oli nii-öelda lipulaev, tollel hetkel niukse kära tegemise soov oli ka sees. Kas vastab tõele Aarne, et, et mingil hetkel Juss ja Mihkel, kes teami moodustasid? Kas nad just sinu kasupoegadeks said, aga, aga sinu juures elasid ja töötasid? Päris päris nii hull see asi olnud, mõlemast oli ikkagi oma korralik kodu ja, ja uusikaalset vanemad. Aga meie läbisaamine oli, oli hästi tihe ja kuigi meil vanusevahe oli ikkagi üksjagu nii-öelda malliga poole vanemad olid 16 17 ja mina olin siis 35, eks ju, saime ikka päris hästi läbi ja ei olnud harvad need olukorrad. Ma 17 18, pigem 18 siis juba kui nad tulid taksoga, mul energia kas suvalisel kellaajal ja toppisid mind autosse, ütlesin, lähme kuhugi paari napsu võtma. Nii et meie läbisaamine oli, oli hea ja on siiamaani. On on, kui nüüd rääkida artistidest, kellega olen koostööd teinud, mingil põhjusel on need koostajad hakanud alati suhteliselt juhuslikult ja hetke aiandist ja ja kui rääkida näiteks ühest toredast projektist nagu pushup, siis sellega ju juhtus niimoodi, et Brüsseli meil stuudios tööl ja me tegime seal reklaame ja natuke lindistasime ühte bändi 11 bändi ja tekkis üheksakümnete lõpus, kuskil tekkis selline moment, kus veskile ütles, et näe nüüd selle töö me tegime ära. Aga mis me järgmine nädal teeme? Meil ei ole mitte mingit tööd, ei ole silmad lahti teha, tuleb lihtsalt vaadata, midagi teha ja samal ajal oli kakli saada just sel hetkel tütarlast praegusest istub seal, räägib, tahab laulda, Eksu tuleb helistada ja, ja nii lihtne see ongi, aga ma ise väga ei mõelnud selle peale, mis ma ütlesin. Aga miskil võttis sõnasabast kinni ja, ja enne kui oli kesköö käes oli ta juba margitile suutnud helistada. Kuskil järgmisel, ülejärgmisel päeval ma sain margite kokku. Sama nädala lõpus vist juba oli ta stuudios esimest lugu lindistamas. Nii et see oli lihtsalt, et ma sellel hetkel sattusin stuudiosse, et sellel hetkel poistel oli kõik töö tehtud, et sellel hetkel kahvli saates selline tütarlaps need kolm asja kokku ja sündis uus projekt. Üks asi viib teiseni. Me kuulame Chami algusaegu. Petlik õnn jammi debüütplaadilt. Kas. Sa. Kuna. Ütlikuks. Ega sa ei käi? Kunagi. Meile sai Lisaks petlikule õnnele on jammi debüütplaadil teisigi kavereid kesköö tund, näiteks samuti öised teed, ootan tuult. C5 viltkübar, narr ning CD boonuspala sõber. Aga on ka oma loomingut, miks minema lähed? Su järele igatsen maa ning tants, mida tantsime. Džämmi esimene singel, miks minema lähed, selle algupärane variant veel ümber tegemata veel. Lihtsakoelisem ja kodustuudios tehtud variant debüteeris raadioeetris Stop raadios 23. juulil 1994, järgmine kolmapäev möödub siis 20 aastat. Neli juulis, niisiis ansambel meie sekka ilmus ja esimesel septembril 2005 teatasid lahkuminekust. Päris hiljuti käis nüüdne tunnustatud helilooja no ja meelelahutaja kontsertpianist Mihkel Mattiisen külas raadio kahes Tõnu Pedaru, Maris ükstil ja rääkis, miks siis õigupoolest ta enam džämmi teha ei viitsinud? Ja muusika on selline teatavat tüüpi narkootikum nii-öelda, et kui sa titest peale sulle seda hakatakse ette kandma ja õpetatakse sellest aru saama ja õpetatakse seda hindama, siis hakkab sulle meeldima, siis ei tahagi nii väga ilma. Jah, sina said nagu selle, sul hakkas see niivõrd palju meeldima, et sa ei tundnud vajadust näiteks pärast keskkooli sellelt rongilt maha hüpata ja hoopis millegi muuga tegema hakata, sest selliseid näiteid on ju ka. On ja ma kaalusin seda varianti, ma arvan, et mõistlik on selliseid variante kaaluda alati ja kuskil üheteistkümnendas klassis hakkavad kindlasti inimesed mõtlevad, mida nad siis pärast keskkooli teevad ja ja, ja siis ma mõtlesin ka, et äkki ma jätan pärast 12. klassi lõpetamist aasta aega vahele, võtan kõikvõimalike eratunde ja lähen näiteks hoopis juurasse, aga seda ma sain siiski üsna ruttu aru, et tegelikult ju on see ala mida ma juba olen teinud. Rohkem noh, mis sa kui vana ma alustasin seal munitsipaalvaraküps, geenius juba nagu Mozart, et opositsioonil ei, kindlasti mitte Mozarti ka, ma loodan, et väga paljud inimesed ennast võrdlema ei hakka. Et selliseid näiteid on väga vähe. Muusika, kes on sellise geniaalsus tasemega nagu Mozart, aga ei nojah, ühesõnaga ma otsustasin siiski, et muusika on see, mida ma teha tahan ja. Ma olin rõõmus, et ma kaalusin ka muid variante nagu kuskil siis ju keskkooli või peale keskkooli, kus, millal siis tuli see au ja kuulsuse Jemm ja, ja kõik, see, mis algas kohe pärast keskkooli, Ann. Et kuidas oli nagu siis saadava sellise noh, Eesti mõistes ikkagi niukseks staariks. See käis kuidagi hästi kiiresti ja kuidagi loomulikult mõned täpselt enam ei mäleta, mis tunne oli, aga loomulikult oli tore, kui sa esined ja ja suur hunnik inimesi laulab kõik lugusid kaasa, kontserdile ja nii edasi. Aga selles mõttes ma ei mäleta küll, et selline mingi kuulsaks saamine oleks olnud omaette eesmärk, et nagu ma ka rääkisin, siis väiksest peale olen ma väga palju vanemate kaudu just suhelnud väga tuntud muusikutega, nii et see, see ei ole olnud kunagi mingi eraldi eesmärk, et tahaks kuulsaks saada, et. No ikkagi, olgem ausad, tüdrukud hakkasid ligi, ei kirjuta siis sulle, võib-olla tollal veel kirjutati vist paberi peale ja ei nojah, aga see kuidagi on selline asi, mis käib kõik minu arust asja juurde ja et vaevalt ikkagi spetsiaalselt selle eesmärgiga hakkab muusikat tegema, keegi võib-olla hakkab. Aga aga see on minu arust lihtsalt selline loomulik osa ja selles mõttes ma tihtipeale aru, miks inimesed, kes tegelevad muusikaga või muu alaga, millega seostuvad kohe paljud inimesed, kes sind teavad ja see sind tänaval ära tuntakse, et ma tihtipeale ei saa aru, et mis põhjust on nendele inimestele kurta, et ära siis tegelen selle asjaga, et seal on minu arust normaalne, et see käib kaasas ja kui sa oled muusik ja sind inimesed ära tunnevad ja tahavad nii-öelda tänaval ja nii edasi, siis on tegelikult normaalne, see näitab, et sinu muusika on kellelegi jõudnud. Jaa, jaa. Ja ma arvan, okei, on sellise asjaga täiesti harjuda selles suuresti ka klubi tuuris, noh, mis, mis oli tekkinud Eesti vabariigi ajal tuli ka palju esineda, kuidas säilitasid seal nii-öelda kaine pea või, või oli sul ka vaja Räheldaja võidelda, et siin on uimastisõltuvuste ja muude selliste nähtustega? Ei, uimastisõltuvusega on võib-olla selle probleem olnud, aga loomulikult mingi lased noored poisi klubisse lahti siis ega käis neid pidusid pärast kontserte, nii mõnigi kord mitte ei olnud küll muidugi pidevalt, aga selles mõttes kontserte meil oli ju tohutult palju, ma arvan. Mingi 10 aasta jooksul oli väga vähe nädalavahetusi, kus me ei oleks kuskil esinenud. Et see oli tore aeg, ma ütlen jaa, tõsi on see, et aga mul sai kõrini ja just see, mis sa nimetasid, et ööklubides toimub ju väga suur osa Eesti popansamblite esinemisest test ja ööklubides esinemises saime küll kõrini, sest sa istud seal mingi Sa lähed kohale, teed sound checki seal siis sa istud kuskil näiteks ma ei tea, poole kaheni öösel kuskil lavataguses ruumis, kui sa, kus sa kuuled ainult subwoofer, mis käib. Ja siis sa istud, ootad seal oma järge ja lähed siis teed seal võib-olla pool tunnikest ärajad siis vahepeal natukene puhkeda näiteks mingi kell pool kolm, lähed sellest teist setti tegema ja siis näiteks kell neli hakkad sa kuskilt Tartust Tallinna poole sõitma, et see on kõik selline ikkagi. Olukord, mida ma järjest vähem hakkasin nautima, kuni ühel hetkel ma tõesti tundsin, et ma ei suuda seda teha. Nii et praegu, kui me oleme siin rääkinud igasuguses küünlavalguses, kontsertidest ja nii edasi ja üldse kontsert noh, päris kontsertidest, kus inimesed tulevad kohale, Nad istuvad toolide peal, kuulavad sind, mis ei toimu ööklubides, vaid kus iganes mujal Saarides, mis algavad sulle näiteks kell seitse või kaheksa siis on ikka väga meeldiv tunne, kui sa saad mõistlikul ajal kõike seda teha. Et kui inimestel on endalgi veel pea selge ja nad kuulavad täiesti, mida sa seal teed. Veel üks lugu tähtsalt albumilt, meie muusikaajaloos, ansambli Jemm oma nimeliselt vöödilt su järele igatsen ma. N. Kuis võis olla seeni? Pelgust võis muuda võõras tundus siis. Ta veel alles räägime. Alla lase instilt. Kui tantsule siin, kas tahame, saab? Kas tõesti ei tunne sa? Su järele igatsed nii äkki kui sind kohtasin sinust ilma samas ma jäin ma mõtlematult, veetsin siin teine täis, enam ei näinud, kui laaduvust ka talu poole. Ja ta siin ja need tagasi isa tuules ootuses tõuks omas. Kas sa ei tea? Et ei anna Järele igatseda. Kas. Kas tõesti saab? Järele igatseda. Kas sa oled ja. Kas tõesti? Igasse. Tähelepanu muusikasõber, kui soovid võita endale komplekti Eesti kõigi aegade 10-st paremast popmuusikaalbumist, aitan, et kõigepealt valida tee seda internetis aadressil R2 poee kaldkriips. Album. Võitja selgub esimesel augustil.