Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mokki eesti lugu. Tere kuulama saadet eestlastest Rootsis. Suure tee teise ilmasõja ajal läände põgenenud eestlaste mälestuste kogumisel teinud etnoloogia arheoloog Edgar Saar. Edgar Saar on koostanud Eesti Rahva Muuseumi küsimustiku pärast Eesti taasiseseisvumist kogunud väliseestlaste mälestusi Rootsis, Inglismaal, USA-s, Saksamaal, Belgias ja Hollandis. Üle 150 inimese on talle oma elust rääkinud ja Eesti Rahva Muuseumis on salvestatud kaugelt üle 150 tunni meenutusi. Selles saates räägib Edgar Saar Rootsi jõudnud eestlastest ja me kuuleme nende mälestusi teiste hulgas. Räägib Rootsis tuntud ja tunnustatud arheoloog Lili kaelas sellest, kuidas ellu jäädi ja oma elu uues kodus edasi elati. Minu nimi on Piret Kriivan kõigepealt sõna Edgar Saarele. Põgenemine kodumaalt algas juba pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aastal. 1940. aastal lubati 110-l Pakri saare rootslasel ümber asuda. Rootsi Pakrile tehti Nõukogude sõjaväebaas. Kokkuleppel sakslastega läks 1943. 1944. aastal Rootsi enamik eestirootslasi. Suur osa nendest sõitis laevaga. On mis tegi 21.-st juunist 11. septembrini 1944 üheksa reisi. Eestirootslasi viis Rootsiga mootorlaev triina agar Vootsimindiga mootor maatidega. Eestirootslastega koos õnnestus Rootsil läätsedega kas valedokumentidega või muul viisil umbes 2000-l eestlasel. Eestirootslaste rootsimineku üks korraldajaid oli praost Jalmar Pähn. Abiga õnnestus paljudel eestlastel Rootsi minna. Suur eestlaste Rootsi põgenemine toimus 1944. aasta augustis septembris ja oktoobris. Rowoti põgeneti nii inimeste endi, paatide ja väikestele päevadega kui ka Rootsist saadetud paatidega. Rootsis korraldasid ülevedu eesti põgenikeorganisatsioonid, Eesti abistamisorganisatsioon ja Eesti komitee. Eesti abistamisorganisatsioon asutati Rootsis novembris 1942. Selle esimees oli August Rei. Aktiivsemat põgenikke. Üleva korraldajad olid August Trei, Arvo Horm, Rudolf Moore, Claus Shell, Alfred Treiman ja Aleksander veski. Eesti komitee asutati siis 1944 Stockholmis ja selle esimees oli Rudolf Penno. Tema peamised abimehed põgenike ülalpidamise korraldamisel olid Aksel nink, Horst Bertha Ingel. Heldur Tõnisson. Jeans ronimois. Edgar Saar salvestas 2001. aastal Halmsustad linnas Rootsis laine Bergreni põgenemisloo, mis algas 1944. aasta septembris Läänemaalt Põgari külast. Üks mälestus on mul selge, rääkis laine Bergren. Sinna sadamasse oli kogunenud palju inimesi. Millegipärast võib-olla oli tulnud randa teisi paate. Põgenikud tulid randa ja inimesed lihtsalt olid seal ja vaatasid. Mul tädil olid kaksikud väikesed pojad, kaheaastased. Siis ta tuli paljajalu, teine laps oli teise käe peal. Siis need rootsi daamid tõsid suud lahti. Ta oli must ja juuksed sorakil ja üks laps kummagi käe peal. Mina vaatasin neid, kes vaatasid, keda me olime pääsenud igal juhul ja meid võeti vastu nii südamlikult ja hoolitseti. Meid pandi ühte suurde koolimajja, see oli võimlemise saal, kuhu meid magama pandi. See oli kaunis pikk, pikk saal, oli, vahed tehti madalatest pinkidest vahele, pandi inimesed magama. Igaühele anti paberist aluskott, paberist tekk ja paberist padjad. Kõik olid paberist, niisugusest kõvast paberist trepp paberimoodi paberist. Ja seal magasid kõik naised, mehed, lapsed, kõik segamini pikkupidi. Seal ei saanud keegi und, silma lapsed nutsid. Kui need ei nutnud, siis keegi keeras, oli hirmus kahin. Me ei mõelnud selle peale nii palju, sest me olime pääsenud igal juhul. Seal me olime kaks nädalat umbes, siis pandi meid karantiini. Jõulujumalateenistus oli meil Gotlandi kirikus, me käisime kõik seal ja minu isa ka, kes iial elus ei olnud kirikus käinud, ta tuli kirikusse. Põgenike paat, kus oli laine Bergen, jõudis slike linna seal Gotlandi saarel. Gotlandil oli laine Bergend põgenik laagris 1945. aasta jaanuaris saida tööle hotelli toidunõude pesijaks. Hiljem läks ta elama Lõuna-Rootsi Halmstaadi linna, kus ta töötas tehases. Al stardis oli palju põgenikke Eestist. Nad asutasid seal eesti seltsi. Bergen võttis aktiivselt osa eestlaste kultuurilisest tegevusest. Ta laulis laulukooris, tantsis rahvatantsurühmas ja mängis näiteringis. 1948.-na aastal korraldasid eestlased Stockholmis laulupeo kus esines ka hals saadi koor. Berglen ütles, et see laulupidu suurendas eestlaste kokkukuuluvustunnet. Järgnevalt kuulame Helju Karin Aasma. Põgenemislugu põgenemist alustas ta Pärnust Rootsi 1944. aasta septembris. Ta oli siis 18 aastane. Jalgsi läks Helju Karin oma kahe õega Pärnust Pootsi külla. Paadiga sõitis Kihnu ja sealt laevaga Rootsi. Haasma põgenemisloo lindistasin 2000-l aastal Jöteboris. Ja hakkasime minema, siis vaikne ilm oli ja purjed ei tahtnud võtta õieti tuult ja mõtlesime, et mis me nüüd teeme, kas jääme Sõrve sääre taha. Aga siis tuli tuul, saime sealt mööda, järgmisel päeval oli torm, läks aina hullemaks, mast murdus, kukkus maha, veetünn läks üle parda, rooli enam ei saanud õieti roolida, kaptenit ka ei olnud. Siis üks võimlemisõpetaja, kes oli rooli oma kätte võtnud, katsus teha nii hästi, kui sai inimesed all, sattusid paanikasse ühest pardapinnast lained ohtusid üle kogu aeg, see oli niisugused kaunis, ütleme, traumaatiline ülesõit. Süüa meil midagi ei olnud, juua ei olnud siis kõige lisaks üks saare mitte saare, vaid rannanaistest sünnitas lapse tormi keskel. Õnneks oli kaasas Pärnust kaks halastajaõde, kes olid talle siis abiks, kapteni hütis oli üks pangetäis, vett, pesti last siis. Ja tormiga kõikusime laeva peal, ööd-päevad olid segamini, juba ei teadnud, kas on öö või päev ja lõhkusime seal, inimesed olid merehaiged ja viletsas seisukorras ja üks päev siis olime, see võis olla neljas päev, kolm, neli ööd-päeva olime siis vaatame, kaugelt tuleb üks laev. Muidugi kõik allavarda peal ei tohi keegi olla, et nüüd on venelane. Me teadsime, olime kuulnud, et venelased ja sakslased kordamööda pommitasid, lasid laevu, tuleb lähemale ja lähemale. Rootsi laev, Rootsi ristleja. Me olime Rootsi vetes kaugel küll, aga Rootsi vetes ja see võttis meid peale. Nortšeping oli nimi, ma mäletan, selle laeva nimi ja naine koos oma väikese imikuga kanti kanderaamiga suurele laevale anti talle arstiabi. Sellega oli kõik ilusti. Pojale pandi Jurka nimeks, kuna selle laeva nimi oli Jurka ja viidi meid kuskile saare peale. See juhtus olema üks neljapäevane päev. Neljapäev on Rootsis hernesupipäev, mäletan, siis sai süüa hernesuppi ja pannkooki. Roos. Siis õppis Aasma Stockholmi ja Göteborgi ülikoolis kunstiajalugu etnograafiat ja arheoloogiat. 1000 961. aastal kaitses ta filosoofia, litsent saadi kraadi. Väitekiri käsitles Lääne-Rootsi kirikute sisekujundust. Ta töötas mitmes muuseumis ja õpetad Göteborgi ülikoolis kunstiajalugu. Ta on uurinud ka Eesti rahvakunsti ja Saaremaakirikuid. Kuulama Eevald Tomingas põgenemist Rootsi 1944. aasta septembris ja ta elu Rootsis. Tomingas sündis 1000 924. aastal. Paadiga põgenemist alustas ta Harjumaalt Viimsist. Tomingas mälestused lindistasin 1999. aastal lasteroosi linnas. Me saime hommikupõõsas pääle ja siis mõned tunnid tegime saared, panime peale. Abinõud mullaga navigeerimiseks ei olnud kui kooli, kas aga siis kompasse selle kompassi, Alisoni vene kompass, sellena sain vene miini, Alaver oli Said karile, oli poolest saadik vee all ja sealt kajutist, ma pean seal kompassi lõppema. Et see oli väga hea abina. Siis funktsionaalseks läänekurssi, kuskile ükskõik siis pääseb. Aga öösel läks tormiks, näiteks murdlaine pühkis selle. Täismootori hooratas läks vee sisse, pritsis küünlal pea märjaks vaatleja seisu. See on risk, kui vaatan küljega vastu, murdlainetuses täidab ära visata, sest meil oli lasti sees ka ikkagi. Toiduainet oli kartuli ja liha ja et ega ma ei tea selle nädala juhtum, eks. Aga siis anduritega ja pumpadega, siis saime paadi tühjaks, uuesti mootor käima, sest ta oli tuline auras, vesi auras külma, talt ollakse uuesti ports käima. Saime hoida jälle, Kogoekesime passima, murdlained, ahtri, pöörad pastakuise muudedes, teised jäid kõik mäda haigeks. Et mina ja minu õde oli kahekesi, olime seal harjunud merega kahe pumbaga õitsema, siis paadi üleval, selle jaoks prograllija. See võll tagus tagant buss ning tagus selle puruks. Ja pressis, vesi jooksis kogu aeg sisse, tagant ei saanud seda v seas parandada. Siis jõudsime ühe majaka juure, umbes kulub Rootsi majakas oli. Aga seal on, see oli ehitatud ühe karri peale, mis murdis lained kokku kahelt poolt, need ei reageerinud sõna üldse, oleks tagunud meid paadi puruks. Oleme sunnitud edasi sõitma. Üleval aga siis kella kuue paiku nägime, üks suur sõjalaev tuleb põhja poolt. Kahtlustasime, et seal sakslane lokeerib Põhja-Soomes. Aga meie vaatasime välja, need on abi saama. Ja siis mul oli autu prožektorist oli tehtud vastav helgeid ja siis sellega andsin SAS-i signaali. Selle vaevaga väitis, kui me vaatasime, et ei teegi meist välja viimases keeras ringi ja jättis meid nii-öelda allatuuleaia, siis nägime, et Rootsi lipp oli maskis. See oli üks Rootsi hävitaja, mille nimel risk. 1944. aasta suvel ja sügisel võeti eesti põgenikud Rootsis abivalmilt ja, ja tahtlikult vastu. Rootsi valitsus oli ette näinud põgenikevoolu naabermaadest ning organiseerunud põgenike vastuvõtmist. Rootsi laevad päästsid mere paljud uppumisohus olnud paadid. Pärast Rootsi saabumist anti põgenikele süüa öömaja ja vajadusel arstiabi. Suurt abi osutasid põgenikele Lotad, naiskodukaitse, kes paljudes kohtades võtsid põgenikke vastu võileibade, sooja kakao ja kohviga. Esimese ööbimiskohaga Nad olid rahvamajades, koolimajades, võimlates, palvemajades, suvilatest, hotellides ja ka eramajades. Esimestel päevadel saadeti põgenikud sauna, kus täitõrje eesmärgil kuumutit rõivaid toimus arstlik läbivaatus. Algul olid põgenikud karantiinis, hiljem koondati naat põgenikelaagritesse. Eestlasi oli umbes 175. laagris. Laagrites asutati laulukoorid rahvatantsurühmad ja mõnel pool ka näiteringid. On, et rohkem kui 50. laagris moodustati laagrikoolid. Rootsi vajas tööjõudu. Laagritest saadeti põgenikud tööle Cap põgenikud ise tahtsid tööle minna. Kõigepealt saadeti pagulasi metsatee ja põllutöödele haga, tööle võeti ka sööklatesse ja restoranidesse. Suur osa eestlastest asus tööle tekstiilitööstusesse Russia kudumisvabrikutesse. Need vabrikud olid voosis Noržepingis, jate poris ja Malmes. Haritlased pandi mitmesugustes asutustes arhiivi tööle. 1945. aasta hilissuveks olid põgenemislaagrid likvideeritud. Teise maailmasõja ajal põgenes Rootsi ka soomlasi taanlasi, norralasi, lätlasi, leedulasi. Sõja lõpul oli Rootsis umbes 400000 põgenikku. Pärast sõja lõppu Läksid soomlased, norralased, taanlased koju. Rootslased tahtsid, et ka Baltimaade põgenikud läheksid tagasi koju. Rootslased pidasid Nõukogude Liitu ida- ja Kesk-Euroopa avastajaks ega saanud aru, et kommunistlik režiim on terroristlik. Ajalehtedes kirjutati sakslaste kuritegudest terrorist, nõukogude liidus teadsid vähesed rootslased. Rootsi kommunistid suhtlesid Nõukogude Liitu suure poolehoiuga ning nimetasid põgenikke Eestist, Lätist ja Leedust fašistideks. Rootsi ametivõimude seisukoht oli kuigi mingit sunduste nendeta on Rootsi soov, et põgenikud kodukohtadesse tagasi pöörduksid. Põgenikud nägid palju vaeva, et selgitada, miks nad kodumaale tagasi ei saa minna. Põgenike tegi ärevaks see, kui 1946. aasta jaanuaris andis Rootsi Nõukogude liidule välja 146 saksa sõjaväevormis Rootsi põgenenud baltimaalast, kellest seitse olid eestlased. Rootsi üldsus oli nende baltimaalaste väljaandmise vastu. Kuningale tehti palvekiri millele koguti umbes 100000 allkirja. Kuningas Gustav viies pöördus palvega Stalini poole lükkate väljaandmine aasta võrra edasi, aga Moskva vastus oli eitav. 146 põgenikku anti nõukogude liidule välja. Missugune oli põgenike olukord paguluse algul. Nad olid kaotanud oma kodu varanduse tulnud võõrale maale. Rootsi jõudes oli neil vähe esemeid kaasas. Osal põgenikest olid need vähesidki merre uppunud ning nad olid puupaljad. Paguluse algul oli üheks suurimaks raskuseks see, et ei osatud rootsi keelt. Enamik eestlastest sai Rootsis teistsugust tööd, kui nad Eestis olid teinud ning nende töötasu oli madal. Rootsi ei osalenud teises maailmasõjas ja majanduslik olukord oli seal Paremsõjas olnud maadest. Vee alla niisugune perekond, et ma olin nagu perekonnaliige saada. Ja muidugi mina tundsin juba ja siis ma ütlesin ennast üles, et nüüd ma lähen minema selle kanna alla. Miks haarale jäänud talutselt male andma? Ma veel edasi ja poodi. On seal palka vähe või palju sa palka tahad? Tehasest sõja vedas? Näri aitab nüüd sellest rohkem ei räägi. Siis sellise vastuolus ja läksin otsima tööd. Ei saa tööd, saaled, põllud sessoridesse, õppel põllutööühenduses meie tööle võtma. Sa pead olema eriline luba. Maakonnavalitsus. Ma läksin sinna, sain vastav loo ja hakkasin vabrikus tööle. Mina. Aga ma pean hakkama kuskil poodides käima, sest mul ei olnud rohkem kuueklassiline algkool, sest sõda tuli vahele ja ma ei saanud edasi minna. Siis. Gümnaas, kolmas muidugi keel ei olnud veel täitsa selge, maitsendaksesse beib juure ja siis käisin kolm aastat õhtuti tehnikumis. Ja siis 1961 siis ostis. Aga see on üldse fabri Ameerikast spetsiaal masinad, mis töötasid rootsi keele numeeris, tööda linn linti panid peale sisse ja masinad kas automaatselt töötama. Siis mina hakkasin tegema neid programme, neid masinaid Rootsis varem ei olnud. Mina olen ütelda, mina olin üks esimesi Rootsis, kes hakkas programmeerima, vastavad kursused. Ja siis hakkasin tegema programm. See oli masin, mis mina programme tegin, oli free, siis puuris aas viite ja vahetad siis automaatselt tüllid võimet tööriista tegelikult, eks ole, selleks sellega selle tööga mas teene nii kaugel. Olin metsas kuni 1987. Eestlaste korteriolud olid algaastatel viletsad. Arnold Kilk, kes elas Kumla linnas, rääkis mulle, et algul elasid nad viiekesi üheksa ruutmeetrises toas. Õhtul, kui magama heideti. Siis oli terve tuba magamiskohti täis. Kolme kuu pärast said nad siiski suurema korteri. Põgenikud olid teadmatuses kodumaale jäänud lähedaste inimeste saatusest. See rõhus neid. Oli neid, kes ootasid sõda Nõukogude Liidu ja lääneriikide peamiselt Ameerika Ühendriikide vahel. Nad lootsid, et sõjaga vabastatakse Eesti. Eesti põgenikud ühinesid Rootsis mitmesugustesse seltsidesse. Tekkisid laulukoorid, rahvatantsurühmad ja näiteringid. 1946. aastal asutati Stockholmis eesti pagulasteater. Ilmus mitu ajalehte, Rootsi oli põgenenud ka kirjanikke hakkas ilmuma ilukirjandusteoseid. Pagulased koondasid ka kiriku kogudustesse. Pärast põgenikelaagrite likvideerimist lõpetasid tegevusega laagri kuulid. Koostöös Rootsi võimudega asutasid pagulased Sigtunasse ja Stockholmis eesti gümnaasiumid. Asutati ka mõned Eesti eraalgkoolid, aga paljudel eesti kooliõpilastel tuli minna Rootsi kooli. Nende õpilaste jaoks, kes õppisid Rootsi koolides asutasid pagulased täienduskoole, kus õpetati eesti keelt, eesti teadust, Eesti ajalugu ja laulmist. Eestlased olid välised, üldse üsna sarnased rootslastega. Suurem osa eestlasi olid luterlased nagu rootslasedki. Kirjanik Helga Nõu rääkis, et rootslased ei saanud algul aru põgenike püüdlustest eestlust ja eesti keelt säilitada. Soovitati võimalikult kiiresti assimileerida ja hootslaseks saada. Noored kohanesid pagulased paremini. Helga ütles, et tema vanemad ei kohanenud täielikult iialgi nad täit rootslaste seals võõraks elu lõpuni. Kui eestlased Rootsi põgenesid, lootsid nad peagi kodumaale tagasi saada. Pagulus venis aga pikaks. Rootsis on eestlased loonud suure kultuuripärandi. Sinna põgenes mitukümmend kirjaniku August Mälk, August Gailit, Marie Under, Karl Ristikivi ja teised aga ka heliloojaid. Eduard Tubin, Johan Havik, kunstnike, Kaarin Luts, Eerik Haamer Rootsi põgenes teadlasi. Nad asutasid seal Eesti Teadusliku Seltsi. Kui nimetada mõned tuntumad teadlased, siis Rootsil läksid keeleteadlased Andrus Saareste Julius Mägiste, folklorist Oskar Loorits, etnoloog Gustav ränk ajaloolane Arnold Soom, kunstiteadlane Armin Tuulse, geograaf Edgar Kant, psühholoog Teodor Künnapas. Aastakümnetega eestlased kohanesid. Pärast eesti taasiseseisvumist on Rootsist vähe eestlasi tagasi kodumaale tulnud. Rootsis töötas ennast üles ja pälvis tunnustuse teadlasena arheoloog Lili kaelas, isa poolt, eestlane, ema poolt, soomlane Lili lõpetas Eestis Tartu Ülikooli kunstiajaloo ja eesti keele ja kirjanduse erialal. Abiga Aleksander kaelase järele, põgenes Lily 1943. aasta detsembris Soome. Aga sinna ei olnud võimalik kauaks jääda. 1944. aasta septembri keskel teatasid Soome ametivõimud eestlastele, et Soomel ei ole võimalik eestlastele julgeolekut tagada ja soovitasid neil Rootsi minna. Lili ja Aleksander kaelas sõitsid laevaga Stockholmi. Mõni nädal olid nad karantiin nii laagris, kus Aleksander kaelas haigestus, raskesti ja pandi haiglasse. Lily, las võeti elama Rootsi perekonda. Ta hakkas otsima tööd. Leili kaelas tõlkis soome keelest algul saksa, hiljem rootsi keelde soome arheoloogilist kirjandust. Tõlkimisega. Ta õppis arheoloogiat. Ta täiendas end arheoloogia alal Stockholmi kõrgkoolis ja sai 1953. aastal filosoofia. Litsents saadi kraadi. Stockholmis töötas ta riiklikus ajaloomuuseumis ja riiklikus muinsuskaitseametis. 1957. aastal läksid Lily ja Aleksander kaelas elama Jötebori, kus Lili kaelas asus, arheoloogina tööle ja Deborgi arheoloogiamuuseumisse. Samal seal oli ta Jötebori Ülikooli arheoloogialektor. 1968. aastal oli ta arheoloogia külalisõppejõud Ameerika Ühendriikides Californias Los Angelesi ülikoolis. 1000 969.-st kuni 1983. aastani oli ta Jötebori arheolu roogia Muuseumi juhataja. Sel ajal töötas ta väga intensiivselt. Näitused tegemisel oli mul probleeme kaastöölisi veenda, et see on vajalik. Selle tõttu ma ei söandanud algul nii suuremat plaani kaastöölistele üldse esita, tegi vaid ikka nii aastate kaupa. Eriti kui ma alustasin suhte rahvusvaheliste näituste korraldamisega mis toimus nii, et laenasin jõud välismaalt suuremast muuseumis. Ja korraldasime siin kohapeal. Teine näitus oli kõigepealt näidati, oli, oli Rumeeniast päritud leidudele ja see tegi alguse Stockholmis. Ja sealt me tõime leiud siia Göteborgi. See oli kõik mõnd sillerdas vendiga hõbedat, aga peamiselt kuldesemed, seal tohutu suur näitus. Kuid meie tegime selle näituse hoopis teisel viisil, kui see oli korraldatud Stockholmis, kus näidati kuldleide kui kuid kunsti kullassepakunsti. Minu arvamine oli, et seda on vajalik näidata, kui, kui osa ühe maa ajaloolisest majanduslikust arengust ja kunstilises tasemes tasemeni aga mitte ainult kunsti, vaid eksponaati maa sotsiaalsest olukorrast. Seenenäitus said tohutu tähelepanu osaliseks. Ja nagu öelda süües kasvab isu, ma jätkasin seda. Järgmisel aastal alustasin koostööd. Muuseumiga aga näitusest on ju vähe, kasu on ühe ühe teadusliku asutuse ülesandeks on kah publikatsioonid, teaduslikud, publikatsioonid, populaarsed publikatsioonid, juhunäituste kataloogid, mitte ainult loetud elud, vaid, mis selgitab, sõnas, mis ei ole võimalik vaatajal esemetest ise välja tuua. Et mul oli muuseumi juhatajana neli uut publikatsioonide seeriat. Teaduslik seeria, populaarne ja väljakaevamiste raportid ja juhunäituste kataloogid. Ja 84.-st aastast peale läksin pensionile, Rootsis on 65 aastane pensioniiga ja tol ajal seal ei olnud üldse võimalik pikendust saada, kuigi personal käis palumas. Aga see on alati nii, et juhataja kohale on palju soovijaid ja kõik tahavad sellele kohale. Enne lõpetamist oli mul kah veel ajaloomuuseum minu juhtimisel ja mul oli karjääri lõpul umbes 75 kaastöölist juhendada. Lili kaelase esimene abikaasa Aleksander kaelas oli jurist ja poliitik kes oli Eesti teaduslik selts Rootsis liige Aleksander kaelas, see arhiiv oli selles seltsis. 1000 995.-le aastal andis selts selle arhiivi Tartu Ülikooli raamatukogule. 2000-l aastal andis Lili kaelas Ülikooli raamatukogule veel kohvritäie materjale kaelas. Arhiivis on palju huvitavaid dokumente, aga eriti väärtuslikud on Aleksander kaelase. Kas päevaraamatuköidet päevaravatu esimene sissekanne on tehtud 23. novembril 1943. aastal Helsingis. Aga sündmuste kirjeldus algab teisest novembrist. Kirja on pandud Aleksander, lase põgenemislugu Tallinnast, Soome elu Soomes. Põgenemine Helsingist Stockholmi 1944. aasta septembris ja paguluse algus Stockholmis. Viimane sissekanne on tehtud teisel septembril 1946. Päevaraamat annab ilmeka ülevaate nii Aleksander kaelase kui ka teiste eesti põgeniketegevusest. See päevaraamat vääriks trükis avaldamist. Liiviga lase õepoeg Andres Küng, kelle elu aastad olid 1945 kuni 2002 oli ajakirjanik, kirjanik ja poliitik. Küng oli Eesti Kongressi liige ja Rootsis Baltimaade iseseisvuse toetuseks korraldatud esmaspäeva miitingute korraldajaid. Miitingut toimusid 1990. Aasta märtsist kuni 1900 91.-na aasta septembrini. Lili kaelas asutas sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri fond Andres Küngi fondi mis toetab iseseisvaid vabakutselisi ajakirjanikke. Selle fondi esimene stipendium anti 2007. aastal Grete lõbule. Eesti kunstimuuseumis on 33 tüli kaelase kingitud kunstiteost. Muuseumis on üks Karin Lutsu üks Endel kõutsi, üks aller sander mardi, üks Johannes freenbergi maal, aga ka Erik Haameri, Märt Roosma Veeberi, Salumen Trei, Herman Talviku ja Malle Leisi graafikat. Aga seal on ka Jaapani, Hiina ja Pärsia graafikat. Targem bee esemetest on maalingutega portselannõusid ja mõned hõbeesemed. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Mile kinkis kaelas Ernst Jõesaare kavandi järgi loodud suure põrandavaiba ja Joseph Franki kavandite järgi valmistatud Rootsi mööblit ja lampe. Ajaloo Instituudi arheoloogiaosakonnale on Lili kaelas kinkinud mitukümmend arheoloogiaalast raamatut. Lili kaelas oli Suurbritannia ja esimene ajaloo seltsi auliige ja Jötebori Kuningliku kunsti ja teaduse seltsi liige. Etnoloog Edgar Saar, kes on kogunud Eesti Rahva muuseumi jaoks üle 150 tunni mälestusi rääkis tänases saates Lily kaelasest tunnustatud arheoloogist Rootsis ja teistest eestlastest, kellel õnnestus sõjamöllus Rootsi pärale jõuda. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Pikemalt mälestusi kuulata ja pilte vaadata vikerveebis aadressil Eesti lugu, punkt vikerraadiopunkt e kuulmiseni.