Väga raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa leiab, et ta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere, eestlasi on lahkunud Eestist igasse ilmakaarde täna ja järgmistes saadetes räägime väljarändamisliikumisest itta, Venemaale rändamise 50. aastapäeval 1914. aastal tõmmati vene riigivõimu esindaja Suh ruumis Eesti laulupeol eesti hümni laulmisega haneks. Kuidas täpselt sellest saarte lõpust? Kõigepealt sellest, miks ja millal eestlased Venemaale väljer lendama hakkasid, räägib Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg. Saatejuht on Piret Kriivan. Eestlaste väljarändamine 19. sajandil professor Tiit Rosenberg võib-olla kõigepealt, et ega enne üheksateistkümnendat sajandit suurt eestlased Eestimaalt välja ei rännanudki. No mingisugused rändad on ikka kogu aeg toimunud, aga see on tagasihoidlik ess mõõtmetes, nii nagu ka on sel ajal üle Euroopa olnud suureks rändamiseks. Miks siiski alles 19. sajandil, kui selle taga oli kiire rahvastiku juurdekasv ja emamaal hakkas järjest kitsamaks minema siis asus rahvas liikvele ja lisaks hakkas seda liikumist soodustama ka kommunikatsioonisüsteemide areng, raud laevandusauru jõul ja lihtsamalt kui, kui ainult jalgsi ja vankriga. See on siis nagu selle põhimomente. See tähendab ka seda, et mitte ainult Eestist ei rännatud välja, vaid rännati Euroopas üleüldse. Jah, 19. sajand ja 20. sajandi algus on, on Euroopale olnud selliseks ajaks, kui rahvastik on enneolematult kiiresti kasvanud, seda nii absoluutselt kui ka suhteliselt maailma rahvastiku kasvu tausta vaadates. Ja OPA osatähtsus ei ole ei varem ega, ega hiljem olnud sellest aspektist nii suur. Ja see on siis võimaldanud tal jagada oma oma elanikke ka teistele Mandritele suuremal määral kui kuivast kunagi. Varem-hiljem. Ja siin on muidugi Euroopa puhul vaja vaadata, ka regioone valiti, see on üpris ebaühtlane olnud. Rahvastiku arvuga on kasvanud ühes piirkonnas esialgu paremini, seejärel siis sellele tuginenud ka väljaränne ja, ja seejärel on tulnud teised piirkonnad. Nii et võib öelda, et rahvastiku turu kasv 19. sajandi jooksul oli aeglasem Edela-Euroopas kiireim oli Ida-Euroopas ja üsna kõrgega Loode-Euroopas ja eesti rahvas, Aru kasvutempo on Euroopa keskmisele olnud üpris ligilähedane. Ja kasvanud siis näiteks 19. sajandi keskpaigast kuni kuni esimese maailmasõjani ligi 1,6 korda 730-lt 1000-lt üle 1,1 miljoni. Ja selle järgi on siis kulgenud ka, ütleme need rahvastiku liikumine ütleme geograafilisel tasandil. Et rahvaarv kas kodus ja seejärel siis selle laiali pudenemine mitmes mitmes suunas, olenevalt siis piirkondlik kest. Majanduslikest võimalustest, poliitilistest oludest, liiklusoludest ja ilmselt ka psühholoogiline moment on siin kaasa rääkinud ikka liikumine, täht vokaasa masse ja, ja paneb inimesed liikuma kõigepealt peas ja siis järgnevad liikumine jalgade läbi. Aga kust, kuhu liiguti, kas liiguti rohkem oma riigi sees võid liiguti juba 19. sajandil ka ikka peaaegu et massiliselt välja oma riigis. No muidugi liiguti nii ja naa, ainult et selle üle arve pidamine on allikatega mõnes suunas raskendatud, noh näiteks riigisiseste rännete üle seal on vaja, ütleme selliseid mikrotasandi uurimusi. Ja teine on siis riikide vahel ja juba maailmajagude vaheline milline siis 19. sajandi keskpaigast hakkas üha enam niimoodi sellist transkontinentaalset iseloomu omandama ehk Euroopast väljapoole eeskätt üle Oceani Ameerika mandrile, nii põhja kui Lõuna Ameerikasse, Austraaliasse ja, ja Aafrikas isegi. Aga võib öelda, et kui 1800. see on siis 19-l sajandil algul elas väljaspool Euroopat kopad ja noh, Siberit ka kui Venemaa osa vaid umbes neli protsenti euroopaliku päritoluga inimest siis enne esimest maailmasõda oli selliseid euroopalikku päritoluga inimesi väljaspool Euroopat juba kõvasti üle viiendiku ehk 21 protsendi emigreerumine Euroopast suurenes järsult just 1800 neljakümnendatel aastate teisest poolest ja see sai kiirenduse kolmest peamisest tõuke ja tõmbejõust. Esiteks suur iiri nälg 1845. aasta järel ja samaaegne agraarkriis Kesk-Euroopas. Teiseks mõjutas seda 1840-ga kaheksanda 49. aasta revolutsioon Euroopas mis pani liikuma suure hulga poliitiliselt motiveeritud väljarändajaid, eriti Saksamaalt, Austria-Ungarist ja kolmandaks kullaleiud Californias, Põhja-Ameerikas ja Austria Itaalias 1850.-te aastate algul, mis siis eurooplasi hakkas tõmbama ühelt poolt tõukejõud siit ja teiselt poolt tõmbejõud tulevasest asukohamaast. Kuni 1880.-te aastate keskpaigani valitses Euroopas niinimetatud vana väljaränne poodi ja Kesk-Euroopast põhiliselt niinimetatud germaani maadest ja keeldiliselt Iirimaalt. Iirimaa on olnud see koht siis, kust on pidevalt välja välja rännanud esialgu Inglismaale ja hiljem siis Ameerikasse. Seejärel siis tõusid esirinda itta itaallased, kes edestasid juba sakslasi ja 1890.-test aastatest Gabrite. Ja just itaallased said siis selle esijoones, lõuna- ja Ida-Euroopast lähtunud nüüd uue üle mere rändeestvedajateks tõmmata siis endaga kaasa ka taanlasi ja portugallase, kes läksid enamasti oma endistes asumaadesse ladina ja Lõuna-Ameerikas. Samuti liitusid selle uue lainega massiliselt mitmed rahvad Austria-Ungari ja Vene impeeriumist. Ja impeeriumist minejate hulgas paistsid eriti silma siis juudid. Kuna Venemaa oli siis saanud peamiseks juhtide niimoodi asukohamaaks 18. sajandi lõpul noh näiteks Poolat liites poolakad ja leedulased paistsid silma ja Euroopa emigratsiooni, selliseid absoluutarvud hakkasid eriti hüppeliselt kasvama 1800 kaheksakümnendatel aastatel veel kord siis sajandivahetusest. Ja siin on siis just kaasa aidanud need kommunikatsiooniolude paranemine. Aga selle kõrval on kogu aeg eksisteerinud ka tagasiränne. Nii et see on muidugi olnud palju väiksem kui, kui väljaränne aga siiski üpris üpris ulatuslik ja eriti oli see tagasi Nende just uute emigrantide hulgas ja ulatunud kümnendik kuni kuni kuni viiendik kuni siis väljarännanute eest. Ja muidugi tuleb siin mängu ka side välja rännanud ja kodumaale jäänute vahel, mis on siis kaasa aidanud ka sellele asukoha, võtab koduma Maale, kus välja rännati. Sest eriti siis nende vaesemate maade puhul ei, see väljarände laine puhul on siis suurt osa mänginud kodumaa alles jäänud sugulastele saadetavad rahad summad, mis siis on mõjutanud, esialgu kui see väljaränne Euroopat tabas, siis räägitigi arutati palju, et kas on kahjulik või kasulik nii nagu teema ja et välja minnakse ja leiti, et noh, see on suisa niimoodi tore, väheneb see rahvastikusurve on ventiil. Aga kui nähti, et välja ei rända mitte niivõrd ütleme, vaesemad kellest sooviti nagu lahti saada, vaid just esijoones avama keskklassi või keskmise klassi liikmed kellele oli säästusid ja, ja, ja kes oleks olnud niimoodi ikkagi soovitud kodumaale jääma ka haritlasi ja käsitöölisi ja taolisi, siis hakati rääkima, et seda väljarännet tuleb pidurdada. Aga nendes uutes, kas väljarändemaades selles vaesemas Lääne-Euroopa osas muidugi öeldi lõpuni seda meelt, et see väljaränne on ka siis emamaale kasulik sest saadakse natuke kergendust. Ja samas saadakse ka kasu välja rännanud. Väga hea näide siin on, ütleme Leedu, kus siis ju see kujunenud diasporaa väljaspool Leedut on leedu edaspidisele arengule ju väga palju kaasa aidanud. Aga noh, see oleks täiesti omaette põnev peatükk Leedu ja Leedu väljaränne ja, ja selle mõju. Nii jätame siis leedu praegu kõrvale, aga, aga põhimõtteliselt on siis niimoodi, et mitte ainult eestlased ei ole välja rännanud oma kodumaa maha jätnud, vaid kõik rahvad rändavad rohkem või vähem. Nojah, see on kaasaegse maailma modernse maailma üks loomulikke nähtusi. Oluline on, kui rahvaste liikumisest 19. sajandil rääkida, siis Venemaasisene ränne. Jah, Venemaasisene ränne on muidugi meid kõige otsesemalt ütleme puudutanud, me oleme selles olnud üpris aktiivsed kaasalööjad ja siinsele venelane rändeuurimisega on viimasel ajal väga suurt ja ja head tööd teinud minu hea kolleeg professor Aadu Must, kes on just eriti seda Venemaa olulisimad migratsioonilainet ehk Euroopa, Venemaa ja Aasia Venemaa vahelist ehk siberi rännet uurinud. Ja Venemaa jaoks oli muidugi peamiseks see, et impeerium laiendas oluliselt oma piire. 19. sajandi esimese poole jooksul suurendas Vene impeeriumi oma oma piire ligi viiendiku võrra uuelt alalt, vot mis suures osas olid ka ütleme, majanduslikult halvemal järjel ja, ja, ja võrreldes siis Kesk-Venemaa endaga palju hõredamalt asustatud tingisid selle, et hakati siis soodustama. Ma seda sisekolonisatsiooni ehk uute haavade siis hõlvamist oma asukatega. Ehk siis tihedamalt liita neid uusi alasid Vene impeeriumi külge. Ja eestlased, lätlased, teised siin mitte Vene rahvad on selles osas olnud vene kolonisatsioonipoliitika, noh, ütleme nii, tööriistadeks. Aga samas on, ütleme kõigel sellel liikumisel siit, et siis Venemaa suunas olnud oma emamaast antud juhul meil siis eestist üpris tõsiseid tõukejõud. Üks on siis rahvastiku kiire kasv. Ja teine on muidugi see, et siin ei jätkunud piisavalt maad sellele kasvavale rahvastikule ehk agraar sellele rahastusele külas. Ja muidugi selline rõhutud seisund, eriti siis 19. sajandi keskpaigani, vähemalt kui siis mõisnike ja talurahvavahelised. Sotsiaalsed pinged kasvasid väga teravateks konfliktideks ja väljarändeliikumine oli sügavalt majandusliku ja sotsiaalse ja ütleksin ka rahvuspoliitilise varjundiga liikumine. 19. sajandil hakati Siberisse välja rändama kui kaugelt, kas meist kaugemalt ka veel? No väljaspoolt Vene impeeriumi piire nüüd Siberisse ei rännanud, Siberisse rändamine algas tegelikult ikkagi massiliselt 19 kümnendandi lõpust. Kui valmis sai suur Siberi magistral, enne seda oli tegemist ikkagi põhiliselt sundrändega karistuspoliitika vahendina saadeti Siberisse, ei igasuguseid kurjategijaid. Kas kriminaal- või poliitilisi soovimatut momenti ja sellist vabatahtlikku rännet esines tagasihoidlikul määral. Üldse arvatakse või hinnanguline arvu. Sajandi jooksul on siis Euroopa Venemaalt Siberisse ehk teisele poole siis Uurale siirdunud umbes seitse miljonit inimest, neist siis umbes üks miljon, on sunniviisilise migratsiooni siis ohvrit. Kuni 1870.-te aastateni on noh, nagu see domineerinud ja, ja riigi poolt siis niimoodi suunatuna ja organiseerituna on selline siberi ränne siiski 20. sajandi alguse nähtus. Kui, kui hakati väga teadlikult ja moodustada riigi poolt ütleme, soodustama seal seda rännet siis ja on see Siberi suund ja Siberisse ja Kaug-Itta suunatavat rändevood plahvatuslikult kasvanud. Te olete jaganud eestlaste väljarände Venemaale kolme etapi ja esimene etapp on varane stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani. Jah, siin tõepoolest uurijad ja mina, nende hulgas oleme sellised kolm kolm etappi välja välja toonud. See on siis niinimetatud vene ajal toimuv, kui, kui Eesti oli siis Vene impeerium. Alanud juba enne seda, kui kui Eesti ala Vene riigi koosseisu sattus võib rääkida varasest väljarändest, nii nimetad immigratsioonietapil 16. seitsmeteistkümnendal sajandil ja see kulges sel ajal siis üle Rootsi Vene riigipiiri, kuna Eesti ala oli siis Rootsi riigi koosseisus ja kulges siis ütleme Ingerimaa suunas, see on siis see on nüüd niimoodi, ütleme Eesti lähiala lähivälismaa ja siis on tekkinud mitmed Venemaa eesti asundused mis nende oma asukate legendide põhjal on koguni veelgi varasemal ajal Vana-Liivimaalt alguse saanud. Aga sellesse aega jäi ka vastupidine liikumine Venemaalt siia tulemine vene vanausuliste immigratsiooniga. Meie Peipsi-äärsed vene asundused on just ütleme sel ajal alguse alguse saanud ja stiigilist migratsiooniliikumist sellest peale, kui, kui Eesti ala Vene impeeriumi koosseisu lülitati on siis immigratsioonist saanud migratsioon ja, ja siis on sellele kaasa aidanud õige mitu-mitu asja. Kõigepealt, et on tekkinud selline soodne protestantlik kultuuri Maastik Peterburi regiooni ümber Peterburi. Selles piirkonda tekkisid saksa kolonistide asundused maale. Samuti siis Peterburi sellised välismaised eesti, eriti saksa, aga ka Soome ja Rootsi kogudused Peterburis ja Kroonlinna. Ja tekkisid luterlikud etno konfessiaalsed kogukonnad. Ning õige mitmed eesti kogukonnad on tekkinud algselt kui näiteks Soome koguduste või saksa koguduste, Eesti Eesti pihtkonnad ja veel baltisakslastest mõisnike tekke sellesse piirkonda, sest Vene riik oma teenistuses väga olulist rolli omanud baltisaksa aadlik, planeerisid siis maadega ja nii paljud baltisaksa päritolu aadlikud, tackelbergid, Ungernid ja mitmed teised pistramiti ja teised on saanud siis maaomanikeks Peterburi kubermangus. Ja muidugi on nendele olnud siis soodne tuua kaasa ka asjatundlikke eestlasi või lätlasi kas mõisaametnikest mõisavalitsejateks või lihtsalt seal mõisatöölisteks ja või siis rentnik, eks. Ja nii on siis hakanud järjest tekkima sellise sellise moel eesti asundusi öelda, et seal oleks nagu kas siis üksi või siis perekonniti eestlaste imbumine Ingeri maale ehk siis Peterburi kubermangu Narva-tagusel alal, alal ja Oudova ümbruses ongi siis sageli just baltisakslastest mõisa omanikele ja rentnikele kuulunud mõisates hakanud kujunema siis kaks eestlaste peamist asunduskollet niinimetatud lähivälismaal ehk lähiVenemaal ja kolmandana siis Peterburi kasvav pealinn on siis tõmmanud eestlasi nii tööpakkujana kui ka haridus hariduse pakkujana. Nii et hakanud siis kujunema ka Peterburi linna Diaspora. Ja 19. sajandi keskpaigaks oli siis Peterburi kubermangus niimoodi hinnanguliselt kuskil juba kahe ja poole 1000 eestlase ringis ja Peterburis lisaks veel 6000 eestlase ringis, nii et eestlaste arv Peterburis kubermangus hakkas juba 10-le 1000-le liginema, mis oli juba päris päris suur, karm ja siis algas ka Peterburis sele Eesti rahvuslikus ärkamisest liikumises olulist rolli etendanud Peterburi eesti patriootide rühmitusse kujunema. Nii et see on väga-väga oluline meie arengu aspektist vaadates. Et väljarännanud lähiVenemaale või lähivälismaale välja rännanud eestlased, nende side kodumaaga oli ilmselt väga tugev. Nii et, et ei olnud niisugust lõplikku väljarändamist. Eks ta, eks ta ikka oli jah, eriti hakkas see muidugi siis tugevnemas soov säilitada oma uues asukoha maas rahvuslik keskkond, rahvuslik kultuuriline keskkond 19 sajandi lõpust peale, kui eesti asundustes hakati juba enam-vähem, ma pean siin silmas juba just seda, ütleme niimoodi Peipsi tagust ja Peterburi Ingerimaa olevat olnud juba jõudnud, ütleme sellisele järjele ei olnud enam vaja kogu oma jõud ja energia pühendada siis. Ma ülesharimisele ja, ja ja, ja siis oma hoonete ehitamisele, vaid võidi hakata mõtlema juba ka ütleme, lastele, hariduse andmisele ja hingehooldusele, oma koguduste niimoodi rajamisele ja koolide käima panemisel ja ka seltsielu edendamisele ja ja muidugi siin aitas kaasa ka, ütleme, et kaasaegse kommunikatsiooniolude paranemine, sealhulgas ajalehtede jõudmine oma kodumaalt ja kirjanduse jõudmine siis nendesse asutustesse ja, ja see side tugevnes üpris üpris kõvasti. Nii et eestlaste väljarände ütleme kõige olulisem suund ja, ja suurim siis asunike arv on ikkagi sündinud siin eesti läheduses ehk lähiVenemaal Aga kas kõige rohkem ja kõige suurema tuhinaga eestlasi läks ikkagi 1800 viiekümnendatel aastatel? Ja siis saab alguse massilise väljarändeetapp. Ja see lahvatab tõesti 1850.-te aastate teisel poolel või lõpust. Niimoodi see tung, väljarändamistuhin oli hõõrunud vähemalt Liivimaa talurahva hulgas juba 1840.-test aastatest kui oli püütud välja asu taga, kui, siis võimude poolt. Mõisnike survel oli sellele siiski suudetud veel vastu seista. Aga nüüd sa hakati välja rändama Oviga, otsida uut maa. Ilma mõisnik. Ja lühikese ajaga kujunesid sellised keskused, kus talupojad hakkasid koos käima arutamas siis neid ümberasumise kavatsusi. Ja algusest peale kaasnesid nende sündmustega ka teravad mõisnike vastased väljaastumised. Mõisnikelt teatati, et tahetakse kohe ja kõige aga kõik korraga ära minna ka siis, kui lahkumist takistatakse. Eriti paar aastat, aga sageli ka peremehed jätsid mõisatöö ja läksid linna välja ränuks basse nõutama. Kas Eesti asundustegelasi August Nigol pastor, kelle sulest pärineb ka põhjalikum ülevaade eesti asundustest Venemaal, mis 1900 18 ilmus, iseloomustas väljarändamise põhjusi siis pool sajandit hiljem just nii peale mõne üksiku jõukama ja reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks nälg maa järele ja võimata, rasked olud meie kodumaal. Mõisnikud muidugi seisid sellisele liikumisele vastu ja nende suhtumise väljarändamise on väga täpselt lahti seletanud mõisnike põllud, leht Baltische vahend 1000-ga 863. aastal, siis kui juba juba oluline hulk eestlasi oli, oli polnud eeskätt siis Liivimad kus nenditi, et väljarändamine toob meile suurt kahju, tähendab mõisnikelt. Esiteks kaasavõetav kapital läheb Eestist välja, teiseks, palgatööjõud väheneb tunduvalt. Ja kolmandaks jälle tulemusena tõuseb siin töötasu. Peab hakkama siinsetele rohkem maksma. Ja, ja muidugi see odavam tööjõud ära läheb, see nagu oli mõisnike jaoks kõige-kõige suuremaks kaotuseks ja seetõttu on siis kogu aeg püüdnud seda takistada. Ja teisest küljest on jälle seda rändamist ütleme soodustanud vene keskvõimupoliitika just selle vallutatud alade koloniseerimise eesmärgil. Ma ütlesin, et 19.-te esimesel poolel oli Vene impeerium suurenenud viiendiku võrra. Asundustegevus sai just 1830 seitsmendad aastal loodud riigi varanduste ministeeriumi üheks ülesandeks uute alade siis koloniseerimine, riigimaade asustamine Volga-äärsetest, Jaakob ja Samaara kubermang, kudes avas seis ka Eesti talupoegadele esimese kongressi BC sihtmaa. Kuhu siis valitsuse loal võidi suunduda. Ja 1855. aastal ongi esimesed väljarändajate grupid Võrumaalt, Väimelast ja lõunad Tartumaal, siis minu kodukandis sangastest siirdunudki sinna suunas. Järgmise sihtkohana lisandus siis tatarlaste väljarännutõttu Vene Krimmi sõja ajal järel lisandunud Krimm, mis oli siis mõnevõrra tühjaks jäänud ja kuhu siis suundusid ümber asuvad JärvaMadise ja Järva-Jaani kihelkonnast. 1860. aastate algusest Krimmist omakorda asus peatselt haab perekondi edasi Stavropoli kubermangu avades niinimetatud Kaukaasia suuna. See liikumine oli siis selline koldeliselt leviv ümberasumislaine, aga see aitas laiendada eestlaste silmaringi asumis võimalusi ja pani siis aluse järgnevate ümberasumisvoolude sihtkohale, sest noh, nagu saadi praktilisi kogemusi, kuidas toimida noh, seal oma oma kuulajate väljasaatmine edasi siis võimudega suhtlemine lubade saamiseks nii siit lahkumiseks kui ka ütleme uurde kohta asumiseks seal siis ütleme maades saamiseks ja nii edasi ja teadmised geograafiast ka oluline moment veel saadi siis juba selgemat aimu, mida kujutab see suur Vene impeeriumis. Ja selle võimalused noh, algusaastal kulges ümberasumisliikumine veel suuresti seadusevastaselt. 50.-te lõpp, kuuekümnete talgus. Aga pidurdamatuks hakkas ta muutuma juba pärast seda, kui, kui kehtestati uus passiseadus 1863 ja see andis siis juba paremad legaalsemad võimalused lahkumisest. Ja varsti pärast ei jäänud sellest asumis liikumises puudutamata pea ükski piirkond Eestis. Ja noh, tollases Eesti Liivimaal olenevalt siis kohalikest oludest, tõest, suhetest, mõisnikega saagiaastast, üldisest majanduskonjunktuurist ja ka siis valitsuse koloniaalpoliitikast, mis elas üle ka tõuse ja langusi kitsendusi, leevendusi siis on see liikumine olnud kord elavam, kord kord natuke tagasihoidlikum, loiu. Kogusele koldeliselt leviva teatud uutele väljaränderajoonidele suunatud intensiivse ma rände lainetamise kõrval on toimunud kogu aeg ikkagi ka see pidev ja hajutatud ümberasustamine, millega siis täiendati juba juba tekkinud asundusi või siis otsiti ka töövõimalusi Venemaa linnades. Ja selline pidev hajutatuma loomuga on olnud just see asumine Eesti lähipiirkondade, see, mis, mis juba 19. andi esimesel poolel olid tekkinud Peterburi ja Pihkva kubermang, noh, ka veel Novgorodi kubermangu. Ja see niinimetatud Lähis-Venemaa muutus eriti populaarseks 1860.-te aastate lõpul ja seitsmekümnendatel aastatel mil Peterburi Pihkva Novgorodi kubermangus tekkis üle 30 eesti asunduse ja uute maade õlvamine ja asunduste loomine seal kulges intensiivselt kuni esimese maailmasõjani välja eriti suurt külgetõmbejõudu omassi Hamburgi kreis ingerimaal ehk siis Peterburi kubermangus ja taga Peipsi Oudova oma praeguse Ktovi Ktovi linnaringis. Ja seal on eestlaste suhtarv kasvanud üpris märkimisväärseks. 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil elas Jamburgi maakonnas ilma Narva linna arvestamata, mis kuulus ka Hamburgi maakonda. Üle 10000 eestlase ehk üle 16 protsendi kogu maakonna rahvastikust. Oudova maakonnas elas veelgi rohkem üle 15000 eestlase ehk üle 10 protsendi sealsest rahvastikust, aga seal kasvas just eriti järgnevatel aastakümnetel see väga kiiresti ja 1900 seitsmeteistkümnendaks maastaks elas Oudova maakonnas juba ehk teisel pool Peipsid umbes 40000 ehk ligemale 25 protsenti ehk veerand selle piirkonna elanikest ja eestlased hakkasid juba seal kohalikus omavalitsuses päris niimoodi olulist rolli mängima. Need suutsid oma asundustes kõik vajalikud ametimehedki oma rahvusest niimoodi kohale panna. Ja muidugi järjest olulisemaks siirdekohaks muutus Peterburi kui suurim tööstus- ja hariduskeskus. Samuti mitmed teised Peterburi tööstuspiirkonda kuuluvad keskused ümber Peterburi ja 1917 18 tsaaririigi. Siis lõppedes arvatakse, et Peterburis, kus enne sõda elas umbes 25000 elanikke nende arv oli kahekordistunud muidugi mobilisatsiooni ja sõjaväelaste nende arvel veel ka oli ligi 50000 eestlasega Peterburis tegemist. Aga sealtpeale siis muidugi algas see opteerumine ehk tagasi kodumaale pöördumine. Aga ikkagi see Venemaa eestlaskond jäi, jäi siis üpris üpris suureks. Ja siit eriti just selle lähiVenemaa näitel saab välja tuua olulist sellist iseloomulikku joont eestlaste väljarändes. Esiteks selle suhteline lähedus, ligi kaks kolmandikku välja rännanutest asus Eesti vahetus läheduses. Ja kogu väljarändest jäi esimese maailmasõja alguseks kui rändeteed olid eestlase viinud ka Vene impeeriumi kõige kaugematesse nurkadesse, vaikse ookeanini välja jäi ikkagi üle 90 protsendi Euroopa Venemaa koosseis. Euroopa Venemaa-alale. Ehkki räägime sageli välja rännates ja Venemaa eestlaste seerik nagu rõhuasetusega Siberisse, ma ikkagi ütlen, et suurem osa jäi ikkagi siia Euroopa Venemaaossa. Ja teiseks iseärasus, eks oli väljarändaja graarne iseloom, eestlane tahtis ikkagi, tahad saada maad, olla ise peremeheks ja ka Venemaal jäid välja rännanud valdavalt põllu harjateks asudes elama siis kolooniat ehk asundustena, mille praegu ulatus sajandivahetuse paiku üle 120 ja kasvas 1900 seitsmeteistkümnendaks aastaks juba üle 300 üle 300 Eesti asundused. Ja põhiline osa need olid siis maapiirkonnas. Nii et kui nüüd selle siis tagasi pöörduda, et kuhu siis ikkagi need asundused tekkisid ja kuidas see piirkonniti jaotus, siis siis ütlen, et 50.-te aastate lõpuks Kuuekümnendate aastate alguseks oli siis esimesed suunad ja kohad paika pandud, aga nendele tuli järjest juurde nüüd uusi oluliselt mõjutama, kuidas väljarännet suunama näljahäda, mis tabas Eestit 1860 869. Ajal kui, kui meie esimene üldlaulupidu toimus, mida me väga hästi teame, aga seda näljahäda, mis muidugi eriti valusalt tabas Eestimaad ehk Põhja-Eestit eriti selle läänepoolsemat osa Läänemaad ja Hiiumaad ning Liivimaalt Saaremaad on siis viinud suure hulga saarlased ja hiidlased, aga ka teisi Eesti elanikke Põhja-Kaukaasiasse Kubanima ja kalmõki stepialadele ja Kaukasuse eelmäestiku nõlvadele rajati sel ajal just mitmeid suuri ja hiljem õitsvaks kujunenud eesti asundusi. 80.-te aastate keskpaiku tekkis terve rida eesti asundusi Kesk-Venemaa kubermangude, siis need on Tver mogilioff Orjol ja 1800 üheksakümnendatel aastatel ka Põhja-Venemaal Jaroslavli ja jätka ning eriti 20. sajandi algul sai populaarseks logda Põhja-Venemaa. Ja 80.-te aastate keskel said Eestist lisa ka need esimesed Volgamaa asundused. Raator siin Pirski eriti just nüüd siin Pirski kubermangus kuhu siis Volgamaadele tekkis 23 eesti eesti asundust ja 80.-test aastatest võib öelda, omandas see eestlaste juba nii vabatahtlik väljaränne ka siis transkontinentaal see iseloomu ehk Euroopa Venemaa Euroopa osast juba ka Venemaa Aasia ossa, eeskätt Taga-Kaukaasias, mis on ju juba Aasia eesti külad, rajati Musta mere rannikule Abhaasiasse ja Armeenia mägismaale karsi lähedal, mille siis Venemaa oli vallutanud Türgil 1878. aastal Vene-Türgi sõjas. Aga kui siis see karsi piirkond 1921 taas Türgiga liideti, siis sattusid need Eesti asunikud juba türgi kodanikeks. Ja muidugi tänu siis sellele juba mainitud suur Siberi raudteemagistraali peamisele, mis siis teostus. 1890.-te aastate keskpaigaks hakkas uue väljarändekohana järjest olulisemat osa etendama Siberi suund. Varem oli eestlasi Siberisse saadetud vaid sunniviisiliselt karistusena kuritööde ja mässamise eest. Siis sunnitööle või asumisele. Ja esimesed eesti asundused ongi osaliselt nende poolt tekkinud, aga see on teema, millest kindlasti lähemalt räägib mu hea kolleeg Aadu Must. 20. sajandi algus, kui te ütlesite, et eestlased põhiliselt ikkagi läksid suuremalt jaolt selleks, et maad saada ja põldu harida siis kuidas see Venemaa peaminister Stoloppine, tema reformid mõjutasid eestlaste väljarännet? No see andis ülevenemaalises mastaabis muidugi väga suure hoo sellele ümberasumisliikumisele, see oli valitsuse poolt, organiseerib keritud ja õhutatud ja Eestist on ka selle lühikese aja jooksul väga palju liikumist väljapoole. 1906.-st kuni siis 1914. kastani. Vähem kui 10 aasta jooksul rändas Venemaale siit 18 kuni 20000 inimest. Ja nüüd siis soodustas seda siis 1904. aasta kuuenda juuni seadus talurahva ja põld varjuvate linlaste Aasia Venemaa riigimaadele siirdumise kohta, mis tähistas ju Venemaa reaalpoliitikas ka olulist pööret hakati peale maksma nendele, kes, kes siis siirduvad ja püüti ette valmistada ka siis neid kohti, kuhu nad siis asuvad ja natuke kergendas. Üldse on sel lühikesel joodil 1906 kuni 1916 mille kohta siis sellist usaldusväärsemad andmed Siberisse siirdunud Venemaal üle kolme miljoni inimese, kellest küll ligi viiendik peatselt on ka tagasipöördunud, sest minejaid oli palju, palju rohkem, kui valitsus suutis, ütleme, nende vastuvõtuks niimoodi korda luua. Ja Eestist on sel perioodil Uuralites taha läinud üle 12000 inimese siin Põhja-Venemaale siis 6000 ringis või nii-nii palju. Ja natukene enam on siis Liivimaalt läinud nendest 12000-st, kes sinna Uuralite taha Siberist kuni Vaikse ookeanini siirdunud on siis kolmandik olnud Põhja-Eestist ja kaks kolmandikku siis ütleme Lõuna-Eestist ja ütleme Saaremaalt. Aga ka nendest on päris palju tagasi pöördunud, ligi üle kümnendiku on, on, on siis ka pettunult kodumaale tagasi pöördunud need uudishimu vaadata, mis on aga nägemata, et sel ajal midagi nii väga kapitaalselt paremad pole kodumaal võimalik niimoodi hakkama saada, siis jah, on selline asi kand. 20 sajandi alguses on siis väljaränne jõudnud ka Vaikse ookeanini Kaug-Itta kus eriti siis eesti Randlased, Hiiu- ja Saaremaalt on valitsuse toel suunatud olemaks siis nagu selliseks valitsuse poolseks toeks kollase rassi vastu ehk hiinlaste asemele teiste sealsete rahvaste asemele. Et eestlased, eestlased, lätlased, eriti siis Randlased, siit on siis vene kolonisatsiooni tööriistaks tahes-tahtmata kujunud ja nüüd ei saa päris mööda minna siiski ka üle riigipiiride ulatuvatest väljarändest, see on Venemaalt välja. 19. sajandi lõpust on, on see siis meil näiteks leedulastel on see juba mitmeid aastakümneid varem alanud ja, ja peamiselt kiust üle ookeani suundunud seal on natuke teised tagapõhjad, aga nüüd hakkas ka siis meilt teistesse Euroopa riikidesse esijoones 1905. aasta mõjul poliitiline pagulus Soome, Rootsi, Šveitsi ja, ja mujalegi aga siis ka põhja kas üle üle ookeani ja eeskätt valiti sellise üle mererände puhul siis asukohad suurematesse linnadesse. Aga Ameerika Ühendriikide ja Kanada puhul ka maale tekkisid Eesti Eesti asundused Kanadas ja USA-s niinimetatud uues ilmas neutraalsed sajandivahetuse paiku ja sinna mindud just niimoodi just nendest Venemaa Eesti asutustest. Inimesed, kes juba on veerema hakanud, veerevad palju kergemini edasi kui need, kes siit alguses peab kohalt lahti kangutama. Ja on just selline edasiränne väga huvitav nähtus ja, ja ka kõikide nende Venemaa eesti asunduste puhul on, on see ränne käinud niimoodi, et on väga palju liigutud ühest asutusest teise, ühest regioonist teise ja edasi siis veel niimoodi hoopis teisele, teisele kontinendile. Ja enne esimest maailmasõda siis arvatakse, et välja rännanud eestlasi Euroopa riikides leidus nii paari 1000 ringis ja Põhja-Ameerikas koguni 15000 ringis. Muidugi siin vast nii täpseid arve meil ei ole. Kui siin riigisisese rände puhul on, siis jah, kulgenud see ränne osalt ka tagasiränne ka edasiränne järjest niimoodi 19. sajandi keskpaigast, eriti kuni kuni siis 20. sajandi esimesest aastakümneteni, kui siis voolud on oluliselt muutunud riigid on teisenenud poliitilised režiimid ja, ja see on siis hakanud juba rohkem mõju avaldama, vahest kui ütleme, majanduslikult teguriks. Rääkis Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg. Mitu vihjet on antud tulevaste saadete kohta, aga lõpetan selle saate nagu lubatud, saate alguses looga sufuumist eestlaste peolt Eesti hümniks saanud Fredrik patsiuse laulu Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Lauldi Johann Voldemar Jannseni sõnadega Eestis esimest korda esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Krimmi ja Suhhumi asunikud korraldasid oma kolooniate asutamise 50. aasta juubeli puhul 1914. aastal ka laulupeod. Ajakirjanik Anton Jürgenstein käis nendel laulupidudel ja on oma mälestustes kirjeldanud lugu, kuidas Suhhumi, eestlased soovisid pidu kontserdi alguses eesti hümni laulda. Laul ei seisnud kontserdi eeskavas ja seetõttu soovitas Anton Jürgenstein kubernerile, kes juba pidu platsile oli jõudnud, luba küsida. Ja kui kuberner küsis, mis sõnad soovitud laulul on, siis Anton Jürgenstein kirjutab. Enne kui keegi vastata sai, pahvatas härra Hiio suure hooga tammuljate satsarja Brava slaavia Isama Terzavia. Seal palvetatakse tsaari õigeusu ja ise valitsuse eest. Väga hea, kostis kuberner ja kuulas eesti hümni, kusjuures eestlased üles tõustes pead paljastasid. Siis kuberner kuulas eesti hümni sõjaväelise auandega, käsi mütsi ääres selles õndsas tundmuses, et siin tsaari õiget usku ja ise valitsust ülendatakse. Niisugune lugu juhtus 100 aastat tagasi sovhoomis Abhaasias eestlaste laulupeol. Nüüd on paras aeg meelde tuletada, millest meie hümn tegelikult räägib ja kas sõnad on ikka peas. Kõige varasem Meie hümni salvestus rahvusringhäälingu arhiivist on pärit 1930.-test aastatest riigi ringhäälinguorkestri esituses. Ringhäälingu sümfooniaorkestri esimese peadirigendi Olav Rootsi dirigeerimisel.