Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal aga Isamaa mulle eesti moodi, eesti lugu. Eestlased pärast põgenemist pärast teise maailmasõja lõppemist Saksamaal. See on järgmine saade sarjast eestlased maailmas. Kui Rootsi jõudnud eestlastele põgeniku staatus, nad said paluda asüüli ja neid ei tohtinud kodumaale tagasi saada tahad, siis Saksamaal said põgenikest maa pagulased ehk tiib piid ehk displeist Pössens. Maa pagulast oli võimalik ilma temalt küsimata kodumaale tagasi saata. Nii rääkis filosoofiadoktor Kaja kumer Haukanõmm eelmises saates ja täna on jutt sellest, kuidas pärast sõda võitjate riikide vahel neljaks tsooniks jagatud. Saksamaal eestlaste käsi käis, kes kasutas õigust maa pagulased välja saata, kes eelistas seda mitte teha. Saatejuht on Piret Kriivan. 1944.-na tal põgenes eestlasi ka Saksamaale ja tegelikult põgenes Saksamaale. Kõige rohkem inimesi Eestis. Jah, kõige rohkem inimesi, umbes kõik kokku, see tähendab koos sõjaväelastega arvatavasti 45 kuni 50000 eestlast jõudis Saksamaale. 1500 eestlast jõudis umbes Austriasse ja 1050 eestlast Taani. Nüüd kuidas täpselt, kui palju täpselt sõjaväel see, et on arvatud, et sõjaväelasi jõudis kuskil 10000 eestlast aga kui nüüd kõik need arvud, kui vaadata, kui palju seal jätkas sõjaväeteenistust niikaua kuni Saksamaa langes kui palju Repatreeriti sõjaväelasi ja kui palju oli tsiviilkodanike seas siis neid, kes tegelikult enne Eestist evakueerimist põgenemist tulid sõjaväest ära, siis tõenäoliselt sõjaväelaste hulk ületab 10000 piiri, mida on siiamaani kasutatud. Saksamaale jõudsid siis eestlased ju mööda maismaad minnes nemad jõudsid Poola ja siis Saksamaale kohale sageli varem kui need, kes läksid laevadega. Sest need, kes jäid mööda maad minekuga liiga hiljapeale, need jäid venelastele kätte Lätis, Leedus ja need tegelikult Repatreeriti kodumaale juba enne sõja lõppu. Aga kui me hakkame nüüd vaatama, siis järjest erinevad grupid, kes kuidas sinna jõudis, siis sõjaväelased viidi Saksamaale. Need, kes olid veel jätkasid oma teenistust ja kõik nad koondati 20. Eesti SS-diviisi hulka. See tähendab, et kui need mehed olid siia mobiliseeritud värvatud erinevatesse üksustesse, siis Saksamaal kõik ühendati üheks SS diviisiks. Ja mõnes mõttes avaldab tegelikult mõju nendele nende edasisele käekäigule. Sest kui nüüd pelgalt vaadata seda tegu oli SS diviisiga, siis võis tähendada seda pärast sõda, et neid mõistetakse sõjakurjategijateks. Aga Need, riigid, need inimesed, kes teadsid, mis selle taga täpsemalt on siis nemad edaspidi käitusid nendega mõnevõrra teisiti. Ja need sõjamehed siis saadeti edasi sõtta. Tšehhi põrgusse oli ka tagavararügement, kes oli põhja Saksamaal Taani piiri peal. Ja nüüd, kui mais 1945 Saksamaa langeb siis tagavararügemendi mehed, kes on Saksa-Taani piiri peal, siis neil kästakse relvad maha panna ning Saksamaale kõik sõita. Aga need mehed siis üks osa nendest üritab kindlasti Taani jääda, sest Taanis rohkem toitu ning neid ehk ootab parem saatus kui Saksamaal teiste meestega. Nüüd kõik sõltub, kelle tsooni nad täpselt juhtuvad. Pärast Saksamaa langemist Saksamaa jaotatakse ju nelja tsooni. USA, Suurbritannia, prantsuse ja Nõukogude Liidu tsooni. Ja eestlased üritasid võimalusel siis kindlasti ida Saksamaalt liikuda Lääne-Saksamaa poole, selleks et neid ei ootaks siis Repatreerimine ees ehk siis kodumaale saatmine. Ja see kodumaale saatmine võis tähendada tegelikult Siberisse saatmist, sellepärast et eriti sõjameeste puhul, kui nad on ikkagi Saksa sõjaväes teeninud, siis tähendas karmi karistust. Ja tegelikult nende meeste saatused sõltusid väga palju sellest, kes kuhu sattus, kes millise inimese käe alla sattus. Ja siin on väga, väga erinevad lood, on neid, kes on justkui õnnesärgis sündinud, kes ei, ei kannatanud nii palju on neid, kes lasti koha peal maha sellepärast et nad olid Saksa sõjaväes teeninud. Et see on selline väga rasketundlik teema. Aga nende meeste lood, kes juhtuvad USA tsooni, prantsuse tsooni või briti tsooniga, nende meeste lood lähevad lahku sellepärast, et Saksa sõjaväes teeninud mehed tuli siis kõigepealt paigutada sõjavangide laagrisse. Ja siis tuli oodata, mis nendega edasi saab. Britid lähenesid mõnevõrra teisiti sellele teemale, kui ameeriklased priid teed. Näiteks Halles küsivad venelased, et mis te olete teinud nende baltlastega, kes teenisid Saksa sõjaväes ja britid vastavad, et Me saatsime nad laagrist välja ja ütlesime, et pange tsiviilisiku riided selga ja tulge tagasi ja siis te saate õiguse elada tyypi laagris. Kõigil meestel nii hästi ei läinud. Osad mehed saadeti sõjavangilaagris Belgiasse kus siis ootas neid, et tegelikult väga karm elu ees, aga neid ei antud venelastele välja. Ameerika sõjavangilaagritest on aga teistmoodi lugusid, on Väljaandmisi, venelastele. On lugusid, kus siis eestlased antakse kõigepealt prantslastele ja prantslased annavad nad kätte venelastele ning on lugusid siis nendest, kes on terve see aeg sõjavangilaagrites. Neid hoiti teepäevasel ajal enamasti väljas. Kas oli siis kohutav kuumus või 100. vihma, ükstapuha, Nad nälgisid, nende valvurid viskasid neile toitu ette ja on kirjeldusi, kus need sõjavangid ütlevad. Nell jäi mulje, justkui nad valvurid oleksid nautinud seda hetke, kuidas siis need vangid viskuvat porri selle toiduraasu püüdmiseks ja kuidas nad kaklevad, et see ei olnud kindlasti mitte mingi selline hea kohtlemine või inimlik liitlase kohtlemine. Nüüd on, kui nad poliitiliselt otsustatakse, et tegelikult me saame ju aru, miks nad ikkagi saksa vägedes teenisid ja me oleme nõus neile andma siis tyypi staatuse siis ameeriklased hakkavad looma Saksamaa USA tsoonis vahi ja töökompaniisid, kuhu siis värvatakse endiseid sõjaväelasi ja mälestustes. Need mehed ütlevad, et nad lootsid, et nad saavad sellega inimväärse kohtlemise tagasi. Ja mõnes mõttes seda nad saidki. Nüüd miksis tegelikult miks neid tagasi anti, see on nagu kaks põhjust, üks on just nimelt see, et nad teenisid vaenlase vägedes ja teine on siis, et nad olid ju nõukogude liidu kodanikud. Et nad tuli Nõukogude Liidu tagasi anda. Aga see Nõukogude Liidu kodanikumääratlus oli jällegi selline poliitiline kaval mäng. Nimelt Jalta konverentsil otsustati Nõukogude Liidu nõudmisel siis, et kõik Nõukogude Liidu kodanikud tuleb anda Nõukogude liidule tagasi ja kõikidesse laagritesse, kuhu, kus viibivad Nõukogude Liidu kodanikud on Nõukogude Liidu Repatreerimis komisjonil iga kell vaba pääs. Kui vaadata arhiivis, siis ameeriklaste inglaste ametnike poliitikute kirjavahetust. Kui nad arutavad, millist sõnastus sinna kokkuleppesse siis panna siis oldi teadlik, et see on väga tundlik definitsioon. Jõuti selleni, et seda definitsiooni, kes on Nõukogude Liidu kodanik, ei seletata lahti, et see annab siis võimaluse edaspidi seda tõlgendada vastavalt vajadusele. Ja täpselt nii selle definitsiooniga tehtigi. Kui laagri haldaja leidis, et need baltlased, need eestlased, kes selles laagris on Nõukogude Liidu kodanikud siis võis neid Repatreerida, võis sinna Vene Nõukogude Liidu Repatreerimis komisjon iga kell sisse pääseda. Britid seevastu ütlesid, et Nad ei näe, et eestlased oleksid Nõukogude Liidu kodanikud. Nad on ikkagi endised balti riikide kodanikud. Ning näiteks Taanis ei toimunud. Ta ei olnud võimalik Vene Repatreerimis komisjonidel pääseda laagritesse, kus viibisid eestlased Saksamaatsooni, Suurbritannia tsoonis, neil ei olnud võimalik seda alati ära keelata, sellepärast et üks osa laagreid oli just nimelt nende rahvusvaheliste põgenikeorganisatsioonide kontrolli all ja nad ei saanud lihtsalt sellest keelduda. Aga see näitas jällegi, kuivõrd poliitiline kogu see pagulastemaatika oli. Nüüd tsiviilisikud. Päris palju inimesi jõudis Saksamaale ju laevadega, tegelikult nad jõudsid Poola Kopenhaagenisse või Danskisse. Ja need eestlased, kes teadsid, tundsid mõnda sakslast kusagil Saksamaal, neil oli selle inimese aadress. Sadamasse jõudes olid registreerimispunktid, läksid sinna, ütlesid mingi isiku, mingi linna aadressi ja neile anti siis tasuta rongipilet natuke toidutalonge kaasa ja nad võisid tasuta sõita siis Saksamaale edasi. Nemad pääsesid siis põgenikelaagris olemisest. Rutasin ajas ette, jah, sest tegelikult siin tekibki see perioodi auk. Et kui lugeda põgenike mälestusi, siis nad jõuavad Saksamaal 44. Ja siis on edasi on juba pagulaslaager. Aga 44 sügis kuni 1945, Mai kui Saksamaa on langenud, sinna vahele jääb üks periood. Ja see on siis see periood, kui need eestlased liiguvad mööda seda piirkonda Poola Saksamaa ringi, otsivad endale kohta, kuhu jääda. Tegelikult Nad nimetavad, nad peatuvad ühes kui teises laagris. Aga tõenäoliselt mõistetakse laagrealses ikkagi sellist inimeste gruppi, kes on kuhugile kogunenud. Ja, ja sellised laagrid nagu meie siis silmas peame tyypi laagri all või maa pagulase laagri all, et tegelikult ikkagi tekivad alates maist-juunist-juulist 1945. Oli ka neid eestlasi, kellel oli palju raha ja kes elasid, otsisid endale korteri või elasid hotellides, sest need ei maksnud nagu nii palju. Ja nad ei olegi näiteks laagrites elanud, et need on nagu sellised erinevad laagi laagriperioodid. Aga kuna venelased muutkaga lähenesid, siis kirjeldustest tuleb välja, et kõik nad muutkaga üritasid liikuda lääne poole lõuna poole, sest on põgenikke, kes ütlevad, nad teadsid kindlalt, et Ida-Saksamaa jääb venelaste alla, et siia ei tohi kindlasti jääda. Ja nüüd siis 1945 kevad suvi hakatakse siis neid koondama maa pagulaste laagritesse ja maa pagulaste laagrite loomise puhul siis kõigepealt toimub jällegi tervisekontroll, täisaun ja registreerimine ja registreerimisel siis pannakse kirja, kellega on tegu, mis rahvusega. Ning väidetavalt toimub siis nii-öelda esimene Screenimine, et kes tohib laagrisse jääda kesmit sest need, kes olid siis teeninud sõjaväes, et need tuli kohe siis eemaldada tyypi laagritest tuli saata sõjavangide laagritesse. Aga see info, et küsitakse, kas sa oled teeninud Saksa sõjaväes või mitte, levis väga kiiresti ja kohe õpetati, et ütle, et sa ei ole teeninud. Nüüd alguses ei ole väga palju süüa Saksamaal, sõda on just lõppenud, pommitamine veel käib, hästi palju liigutakse mööda Saksamaad ringi otsitakse, õigemini laagrid alles hakkavad tekkima. Et tegelikult valitseb ikkagi selline suur kaos, pole eriti kusagil elada. Ja rahvusvahelised organisatsioonid, riigid ei tea ka veel täpselt, millega see asi lõpeb. Või siis, et mida täpselt need nende põgenikega pagulastega teha. Definitsiooniga oli neil probleeme, et kes on siis maapagulane ja mida temaga täpselt teha, kes on põgenik, mida temaga teha? Et tegelikult liigutati või saadeti neid põgenikke, maa pagulasi sihilikult ka muudkui aga edasi ja nende elu üritati teha võimalikult raskeks selleks, et nad vabatahtlikult hakkaksid kodumaale tagasi pöörduma? 1945. aastal, siis tegelesid Saksamaale jõudnud maa pagulastega erinevad rahvusvahelised organisatsioonid. Mõni nendest oli loodud enne sõda, mõni oli loodud sõja ajal. Ja need organisatsioonid siis jagasid omavahel piire, kes milliste maa pagulastega tegeleb. Eestlastega hakkas tegelema ühinenud rahvaste abistamis ja rehabilitatsioonivalitsus ehk Unra ja tegelikult seda pikka nimetust kee kasutanud, kõik kasutavad lühendit Unra. Lisaks Unrale tegeleb maa pagulastega sõjaväevalitsus ehk siis saeff. See oli moodustatud siis liitlaste poolt, sinna kuulusid nii ameeriklased kui inglased. Ja toidu ning heaolu eest muretsevad Saksamaal ja Austrias ka veel punane rist kes annab siis neutraalset abi. Nüüd toimub suur võimuvõitlus Unra ja saefi vahel, see tähendab, Sõjaväevalitsused lähtuvad tekkinud olukorrast maa pagulaste küsimuses lähtuvalt sellest, et eestlased on endised Eesti vabariigi kodanikud ja nad tõenäoliselt ei taha pärast sõja lõppu kodumaale tagasi pöörduda. Euroopas lõppes sõda küll mais, aga teine maailmasõda lõpeb ikkagi septembris 1945. Ja nüüd otsustatakse, et Saksamaatsoonis kõik maa pagulaste laagrid, kuhu kuuluvad eestlased on Unra, hallatan aga. Ja Suurbritannia vahel toimuvad suured võimuvõitlused, USA on seal ülekaalus ja Udras töötavad USA poliitikud, ametnikud on üsna Nõukogude Liidu meelsed. Et nad on valmis kõike tegema nõukogude liidu heaks ja nad ei mõista tegelikult, miks eestlased, nii nagu teised baltlased ja idaeurooplased ei soovi kodumaale tagasi minna. Suurbritannia tsoonis on laagreid, mis on siis Undro, konkreetselt ainult tundra all, Jaan laagreid, mis on siis sõjaväevõimude ehk siis saeffi alla. Nüüd on tegelikult Repatreerimis, küsimuses oli poliitikud olid otsustanud nii, et Unra ei tohi ühtegi maa pagulast ilma saefi nõusolekuta kodumale Repatreerida Suurbritannia tsoonis, seega nii läks, aga Ameerika tsoonis väga palju Repatreerimist toimus undra initsiatiivil ja ilmasõjaväevõimude sekkumiseta. Nüüd oluline on veel märkida just pärast seda sõda, suvi 1945 on sest jõujoonte paika loksumine, ET saeff likvideeritakse ja Salfi ülesanded võtavad üle igas konkreetses tsoonis siis vastava sõjaväevõimu ametnikud, kes peavad siis sõlmima uued koostöölepingud undraga. Maa, pagulased ise sellisest võimuvõitlusest ja nendest omavahelistest kokkulepetest tegelikult täpselt ei tea. Ja sellepärast näiteks maa pagulased oma mälestustes kirjeldavad ainult Unrat kõike tegi nende heaks mundra. Et ei olda teadlikud kõigist nendest poliitilistest mängudest. Aga kuidas üldse Saksamaal eestlased ennast tundsid, see tagasisaatmise oht või teadmatuse oht oli suurem kui, kui Rootsis. Näiteks hirmud olid suured, hirmud olid tegelikult väga suured, sellepärast et Nõukogude Liidu Repatreerimis komisjonid kogu aeg käisid laagrites pidevalt toimuvad laagrites Screenimised. Screenimine oli siis nii-öelda sobivuse kontrollimine, maa, pagulaste saadetakse laiali, küsimustikud. Küsimustikud on väga detailselt, uuritakse täpselt, millega sa oled tegelenud. Millised on sinu poliitilised vaated ja vastavalt sellele siis otsustatakse, kas oled sobilik laagris elama või mitte. See kestab kuni tegelikult 1948. aasta keskpaigani, kui on Unra-le välja töötatud erinevad Repatreerimis programmid. Unra tegutseb selle nimel, et maapagulaste probleemid Saksamaal lahendada eelkõige nende Repatreerimisega. Maa pagulastel vähendatakse toidunorme. Neid liigutatakse ühest laagrist teisem ja üritatakse maa pagulaste elu nii keeruliseks ja ebamugavaks teha, et need vabatahtlikult Repatreeruks. Sellepärast et 45. aasta suvel Saksamaa naaberriikides siis Saksamaale saabunud põgenikud maa pagulased on hea meelega nõus kodumaale tagasi pöörduma, välja arvatud siis Ida-Euroopa inimesed ja poliitikud näevadki, et see on nagu selline probleem, mida peavad nemad tegelikult jõuliselt lahendama. Ja poliitikud ütlevad, et seda ei saa teha senti mentaalselt. Me peame lähtuma meie riikide poliitilistest eesmärkidest, mitte sellest, mida need inimesed tunnevad või mis oleks neile hingele parem. Vaatamata sellele, eestlased võitlevad väga aktiivselt poliitiliselt üritavad esitada kõikvõimalike apellatsiooni selgitusi. Me ei ole nõukogude liidu kodanikud, me oleme sõjapõgenikud. Me ei soovi kodumaale tagasi minna enne, kui seal on poliitiline olukord taastatud selliseks, nagu see oli enne teist maailmasõda. Ja Synne alates esimestest päevadest laagrites kuni lõpuni käib nagu väga tugev võitlus. Isegi meeleavaldusi korraldati isegi meeleavaldusi, korraldi korraldati, samas tekitavad uut hirmu järgmised Repatreerimised, järgmised Screenimised näiteks kemptoni laagris, ukrainlaste vägivaldne kodumaale saatmine, kus inimeste pihta tulistada ollakse. Et selline väga suur pidev hirm on. Venelased olid loomulikult väga huvitatud, et nii-öelda tema riigi kodanikud tuleksid tagasi, sest Nõukogude liidul olid väga suured inimkaotused ja tal oli vaja tööjõudu. Ja nad olid valmis selle nimel kõigeks. Näiteks Briti tsoonist on teada, kuidas on Nõukogude Liidu Repatreerimis komisjon saabub laagrisse inimesed, baltlased võtavad neid väga sõjakad vastu, loobivad neid kividega mädade toiduainetega, neil ei lasta rääkida. Nad tahavad rääkida sellest, kui heaolukord on kodumaal, kodumaa ootab teid. Ja kui need venelased hakkavad laagrist välja sõitma, siis nende auto juures plahvatab. Ja selle peale siis teatatakse kohe, et jah, et selle plahvatuse taga on kindlasti baltlased. Et nad tahtsid, et need nõukogude liidu esindajad saaksid surma brittide jääd läbi põhjaliku uurimuse. Ja selgub, et tegelikult selle plahvatusaine olid sinna venelased ise pannud ja selle plahvatuse olid nemad ise provotseerinud. Selleks, et oleks võimalik kõik need baltlased sealt laagrist Eestisse viia või siis Lätti Leetu viia. Ja seda ei juhtunud, seda ei juhtunud, aga iga päev midagi sellist toimub. Unra lubab venelastel luua kõikidesse laagritesse nii-öelda puna nurgakesed, kuhu siis saadeti Repatreerimis propagandat. Toimuvad valju häälditest lastakse raadiosaateid, kus kutsutakse siis baltlasi eestlasi kodumaale tagasi valmivad Repatreerimis propagandafilmid, mida siis näidatakse laagrites Eesti NSV-s siis koju jäänud inimestel palutakse, et nad kirjutaksid kirju Saksamaale, aga ka Rootsi kirjutaksid kerje, kui heaolukord neil kodus on, mida nad kodus teevad, et siis emotsionaalselt mõjutada inimesi tagasi pöörduma. Rahvusvaheliste põgenikeorganisatsioonide andmetel siis ühtekokku Repatreerus nende piirkondadest kogu selle aja vältel natuke vähem kui 1000 eestlast Nõukogude Liidu andmetel Repatreerus kokku aastatel 45 kuni 51 21000 eestlast. Kuidas neil õnnestus see number kokku saada? Ja tegelikult isegi venelaste number on reaalsem sellepärast et sellest 21-st 1000-st ligi pooled on sõjaväelased. Teiseks see läänenumber, mis on sageli käibel, kajastab vaid vabatahtlike räpatriand, aitäh ja nendest piirkondades siis kus need rahvusvahelised organisatsioonid tegutsesid. Ja näiteks Repatriente tuli ka ju Soomest, sest Soome oli kohustatud välja andma eestlased pärast Nõukogude Liiduga vaherahu sõlmimist september 1009 44. Ja need nimekirjad sisaldavad ka neid eestlasi, kes jäid venelastele kätte Lätis, Leedus, Poolas, nii et tegelikult tõesti tulebki kokku ligi 21000 eestlast. Nüüd analüüsitud on täpsemalt ka Taanist Repatreerunud inimeste andmeid. Kuna Taanis, siis britid olid teinud kõik selleks, et tegelikult sellist propagandat ei viidud läbi nagu Saksamaatsoonides siis on näha, et tagasi pöörduvad näiteks üksikemad, mitme lapsega. Nad ei saa lihtsalt, ka neil puudub lähedaste toetus. Tagasipöördujate seas on kindlasti ka inimesi, kellel jäi kogu pere kodumaale kellel oli väga raske lihtsalt hingeliselt oli raske. Saksamaale jõudnud maa pagulased, kes siis hiljem on ümber asunud järgmistesse riikidesse. On laialt levitanud arvamust, et need, kes tagasi tulid, need olid kindlasti Nõukogude liidumeelsed Taanist tagasi pöördunud eestlaste andmeid analüüsides seda kindlasti nii-öelda ei saa. Neid üksikuid selliseid inimesi võis olla, aga see otsus tagasi pöörduda väga palju on nagu just nimelt seda koduigatsust, lähedaste igatsust. Loodeti, et see propagandajutt vastab tõele. Et see ei ole päris nii, et tagasi tulid ainult Nõukogude liidumeelsed. Kes Saksamaale jäid laagrites nende eluolu ja millal viimane laager likvideeriti? Need, kes Saksamaale jäid, need on tegelikult tekib sama probleem, mis oli Rootsis, et kõige raskem on inimesel lihtsalt niisama aega mööda saata ja sellepärast jällegi kiiresti organiseerutakse, moodustatakse eestikomiteesid, palka. D nõukogusid. Rajatakse koolid, lasteaiad, britid tsoonis Balti Ülikool. Tegeletakse käsitööga, teatriga, kunstiga, muusikaga toimuvad etnograafilised, näitused, laulupeod, spordivõistlused. Kõik selline tegevus hakkab väga kiiresti pihta. See meelelahutuseks aja veetmiseks kõige parem vorm. Teiseks on nad peavad ise hakkama Ta oma laagreid valitsema. Valitakse laagri valitsused, kelle ülesandeks on kata teavitama rahvast, millised on ümberasumisvõimalused hakkavad seda organiseerima, et selle väga igapäevane tegevus. Lisaks siis meelelahutusele. Aga millal viimane laager suletakse, viimane laager suletakse. 1951. aasta lõpuks peavad olema kõik laagrid likvideeritud. Nüüd Saksamaale jõudnud eestlased loodavad, et ikkagi õige pea puhkeb kolmas maailmasõda ja Eesti saab taas vabaks ning nemad saavad tagasi pöörduda vabasse Eestisse kuid kogu elu näitab, et nii see ei juhtu ja 46. aasta lõpupoole otsustatakse, et tegelikult tuleks hakata ümber asuma järgmistesse riikidesse. Pakutakse siis esimesena neid võimalusi ja britid kuulutavad välja valgete luikede programmi. Kõigepealt see puudutab siis 21 kuni 40 aastaseid naisterahvaid, kes peada oma terved, tugevad ja vallalised. Kokku ei tule nii palju naisi nagu loodeti ja 47. aasta alguses laiendatakse seda programmi, et kaheksateistaastased kuni 50 aastased naisterahvad, siis 47. aastal käivitatakse ta programm hõissa läände. Mis siis on laieneb ka meestele ja kaevandustöödele, siis kutsutakse mehi. Aga alati oli nõudmine, et ta peab olema noor, tugev, terve ja vallaline. Et, et maapagulased ise on öelnud, et orjaturg tekkis. Et riigi esindajad tulid ja valisid tubli ja noore inimese välja. Ja noored sellepärast, et mitte keegi ei tahtnud inimesi, kelle eest tuleb hakata hoolt kandma see tähendab, et keerulisem oli siis lastega peredele ja vanuritele, invaliididele, invaliididele ja suur osa invaliide tegelikult jäävadki Saksamaale. Ja neile tuleb hoopis koht leida, siis Saksamaale. Nüüd on, ühtekokku asub Suurbritanniasse 5500 kuni 6000 eestlast. Ja kuigi nõudmine oli, et kõik peavad olema vallalised, siis tegelikult jällegi juhtub ka neid, kes on abielus ja kes siis hiljem taotlevad oma pere järgiminemist. Nüüd see elu seal ei vastanud alati sellele, mida lubati ja töö oli väga raske, nii et üks osa inimesi siis pöördus ka sealt tagasi. Nüüd on 47. aasta keskpaigaks, õigemini 47. aasta alguseks on ka rahvusvahelised organisatsioonid saanud aru, et maa pagulaste probleemi ei ole võimalik Saksamaal lahendada nende Repatreerimisega ja et neid tuleb siis hakata ümber paigutama erinevatesse riikidesse. Ja selleks luuakse siis uus rahvusvaheline organisatsioon IRA ehk siis rahvusvaheline põgenikeorganisatsioon, kelle finantseerida jäävad siis kõik need ümber asumised ja Iierroo lepib siis kokku konkreetsete riikidega, konkreetsetes programmides, konkreetselt lepitakse kokku, kes mida finantseerib. Seal oli valikuid, kas toimub siis üksikisiku tasandil ümberasumine või siis grupiga, kes täpselt finantseerib, et see kõik siis lepitakse omavahel kokku. Ja nüüd hakkavad siis need erinevate riikide esindajad käima levitama oma infot tyypi laagrites. Räägitakse, keda oodatakse, milliste tingimustega, neid on nõus vastu võtma. Ja sees inimesed aplikeerud nad täidavad avalduse ja vaadata, nende avaldused vaadatakse läbi. Siis tingimusteks oli vanus, perekonna sees, tervislik seisukord, selleks oli vaja arstitõendit, kopsudes tehti pilt, et oleks tuberkuloosi põdenud haridusosavõtt sõjast sõjaväest poliitilised vaated. Ja mõned riigid soovisid ka politseist kirja, et inimene ei ole Ühtegi kuritegu teinud. Nüüd lisaks Suurbritannia, kes alustab esimesena ümberasumisprogramme 46. aastal hakkavad üsna kiiresti ümber asujaid ootama oma riikidesse Lõuna-Ameerika riigid ja arhiivist teaduskirjanduses tuleb välja, et seda soodustas USA. Nimelt USA soovis vähendada oma investeeringuid Lõuna-Ameerikasse ning soovitas siis Lõuna-Ameerika riikidel hakata põgenikelaagritest otsima põllutöölisi insenere, kes siis aitaksid nende riikide majandusel jalule jõuda ja turgutada. Nüüd on iga riik siis teatab täpselt, millist perekonda nemad on nõus näiteks vastu võtma, näiteks Kanada Austraalia ütlevad, et ootavad eelkõige peresid, kus on kaks last. Kas panemaid tohib olla või ei tohi, see oli fikseeritud ehk siis pensioniealisi. Ja alguses siis kõigepealt oli oodatud perekonnad ilma vanemateta. Kui lihtsalt inimesi ei olnud enam võtta, siis oldi nõus ka, et võetakse koos vanavanematega perekondi. Aga Austraalia ja Kanada hakkavad maa pagulasi vastu võtma suuremas osas alles 48.-st aastast. USA ka avab oma nii-öelda väravad maa pagulastele. 1948. aasta keskpaigast, kui USA-s võetakse vastu tyypi seadus mida hiljem kahel korral ka korrigeeritakse. Algselt on kirjas, et tyypi seaduse raames võetakse 200000 maa pagulast vastu, kellest pooled on siis balti päritoluga ja samas oli ka märgitud, et nad ei tohi olla teeninud vaenlase sõjaväes. 1000 950. aastal viiakse korra sisse muudatus, et tohtis või said sissesõidu loaga need, kes olid vaenlase väes teeninud. Aga varsti see muudeti tagasi. Aga sisseelamine Ameerikas tegelikult näiteks läks hästi kiiresti, et paari aastaga oli suudetud eluks vajalik endale soetada, tehti kõvasti tööd, mitmel töökohal käidi, õpiti väga palju. Et elu alustamine ei jäänud mitte üheski riigis. Neil lihtne tuli väga palju tööd teha, tuli väga palju vaeva näha, tuli millestki loobuda, aga selle eest suudeti endale kodu rajada. Et mida, nagu tegelikult maa pagulastele Saksamaal ameeriklased pakkusid, oli tohutu lootus. Psühholoogiliselt neile öeldi, et jah, igal vabariigi aastapäeval, et me tunnistame Eesti vabariigi iseseisvust. Me jääme oma selle seisukoha juurde. Me toetame teie tegevust. Me pooldame teie võitlust. Aga kui nüüd siis poliitikute näiteks Ameerika USA poliitikute omavahelisi omavahelist kirjavahetust vaadata, siis seal nagunii suurt poolehoidu ei ole näha. Vastupidi, näiteks öeldakse, et Eesti esinduse kolimist New Yorgist Washington DC-s, kus asusid Läti ja Leedu saatkonnad. Me ei poolda sellepärast et siis on kolme balti riigi esindajad kõik üheskoos ning poliitiliselt on nad palju aktiivsemad ja suudavad meid mõjutada äkki rohkem. Nii nagu Rootsis ei antud ka USA-s noorsooorganisatsioonidele ametlikku tegevusluba. Tegelikult ei olnud neil seal sellist kõik ei vastanud sellele, mis mis neile ilukõnedes lubati ja ka Nõukogude liidu kodanikuks määratlemine. Jalta konverentsil oli neil teada, et õigemis Nad teadsid mees, otsuse nad teevad ja teadsid, millise tagajärjega see otsus on. Kõikidesse riikidesse oodati eelkõige lihttöölisi. Ja eestlased tegelikult olid valmis eelkõige ikkagi välja ümber asuma nendesse nii-öelda noortesse. Immigratsioonimaadesse sellepärast et vanad maantee nagu Suurbritannia, seal oli raskem karjääriredelil tõusta. Uued immigratsiooniriigid pakkusid paremaid võimalusi. Samas on teada, et näiteks mõned üksikud teadlased, kes saavad asuda siis näiteks Austraaliasse ülikooli tööle nende töölepingusse kirjutati sisse, et kui ilmub välja briti kodakondsusega sobiv selle ametikohale sobiv inimene siis maapagulane peab selle sellest töökohast loobuma. Et nendel inimestel, kes sinna võõrsil läks, tegelikult ei olnud üldse lihtne. Ja see pilt, mis meil on väliseestlasest või siis pagulasest, on tekkinud tegelikult eelkõige nendest, kes käisid koolis ja kes on lahkunud Eestist põgenenud Eestist lapsena, kes on hästi seal hakkama saanud kellel on majanduslikult kõik korras edulood, edulood, aga meieni ei ole jõudnud need lood nendest inimestest kellel ei läinud nii hästi. Kelle hinge jäi see, et nad pidid oma kodu oma perekonna jätma ja keda võib-olla kogukond ei tahtnud ka oma hulgas näha. Et elu alustamine ei jäänud mitte üheski riigis lihtne, tuli väga palju tööd teha, tuli väga palju vaeva näha, tuli millestki loobuda, aga selle eest suudeti endale kodu rajada. Saksamaa juurde tagasi tulla, siis. Kas mõni eestlane jäi siis Saksamaale ka ikka ja Saksamaale jäi kuni 10000 eestlast ja enamasti siis invaliidid või? No mitte ainult tegelikult ülikoolide juurde need, kes olid saanud sinna töökohad, need jäid ka. Aga jah, väga palju jäi selliseid raske puudega invaliidid, orvud. Kuidas nende käsi edasi käis? Ega me ei tea täpselt, see Saksamaa väliseestlaskond jääb siiski oma tegevusega varju. Ameerika-Kanada Suurbritannia Austraalia eestlaskonna tegevusele. Nendest ei ole väga palju teada. Eestimaa pagulastest Saksamaal rääkis start tuli. Kooli Välis-Eesti keskuse teadlane Kaja kumer Haukanõmm. Saksamaale põgenes sõjakeerises ka eesti pianist ja dirigent Peeter Paul Lüdig. Koorilaulu Koit autori Mihkel Lüdigi poeg Mihkel Lüdigi minia Peeter Paul Lüdigi abikaasa Endla on meenutanud elu Saksamaal põgenikelaagris. Nii. Mina läksin kaasa siis selle ringreisiga, kus nad laagrites korraldasid, kuni ükskord maandusime, kes lingenis seal nii palju artiste oli koos ja siis tuli minu, ma olin oma emaga seal ja tuli siis tagasi, ütles noh, panin korteri kinni kolmele siis kolmele, nii et see oli juba iseenesestmõistetav, et me abiellume, siis ma ise mõtlesin, et see oli siis minu kosi panin kolmele kinni, nii et see kõik arenes kuidagi noh, ütleme sõjaolukorras kuidagi. Ja ma mäletan, ma olin Eevi liivaku kontserdil ka seal ja ta viis mind siis nagu kelle istuma sinna taha ja näitas ka, kui tere tuleb, kust ma pean siis minema keldrisse? Need seal kuulates kontserdi ühe kõrvaga, kuulasid kontserti teise kõrvaga, kuulsid, kus häiresignaalid on, käslangen oli üks huvitav koht tõesti, see oli niimoodi. Et siis noh, see oli ameeriklaste töös õieti Unra tegi seda seal sosinaid Nations organisatsioon. Et siis sakslaste käes võeti majad ära ja nad pidid mööbli kah sinna sisse jätma ja siis andis eestlastele. See oli üks niisugune väga ilus linn, viie orulinn, mäed ümberringi, väga romantiline ja siis anti meile kasutada sealne teatrimaja sabas, sakslased olid siis ikka nii, masinad olid ju sõja kaotanud ja kõige raskem olukord Saksamaal oli pärast sõda, kui sõja ajal oli ikka teatud määral organiseeritud, igas jaamas oli kuidagi niisugune supi töökus minimaalsed, toitu sai ja ikka ühendusid olemas, aga siis olid kõik linnad purustatud ja see organisatsioon oli ka lõputud. Nii et kõige hullem aeg oli siis. Ja siis meile anti siis need need asutada seal need ruumid ja andis teatrimaja, aga kuna nendel ei olnud seda teatrimaja õieti vaja, siis midagi teha. Ega alalist teatrit seal kunagi olnud, isegi praegu ei ole sa past, sinna tulid kogu aeg, need rändtrupid ainult. Ja see oli siis täitsa meie meie käsutuses teatrimaja ja me kasutasime seda peaaegu iga õhtu ja seal õigus, Peeter Paul hakkas siis neid operette tegema. Kolm opereti, Maaritsa, Havai lill ja ja, ja siis Victoria siis noh, inimesed, SAISis kuulsad küülik teeb seal seal teatrid ja, ja kes siis lauljad olid ja, ja natukene opereti tegeles ka inglistsoonist tulid, tulid sinna ja me tõesti oli väga edukas grupp seal ja kõik läks elu läks kuidagi nagu oksast siia ühes väikses Eestis ja huvitavad see siis oli, niimoodi. Ei olnud mingisugust vaenu alguses igaüks tegi niisuguse hooga, seda ma mäletan ikka jälle tuli, mõni on, kuni ma saan nii palju teha, ma seal teha kommunistid oli siis tuli see, kes teda dekoratsioone tükid. Oh, ma sain nii palju pappkarpi, jälle daamide riietus, opereti riietus oli väga ilus, aga see oli tehtud vanades hardinatest ja nii kuidas, kuidas see sai kõik sedasi orkestri moodustamine kah alguses ei olnud ju, ma ei tea, palju neid alguses oli, aga pärast vist oli 30 meest juba koos, noh. Kes kuulsid sellest, need tulid sinna ja Peeter Paul, panin nad hakkama ja kui esimene orkestriproov oli, siis mina küll ehmatasin, mõtlesin, kuidas sellega küll hakkama saad? Küll saada küll saab, ma ei tea, tal oli siis ikka palju energiat küll. Ja siis lavastaja oli kah väga energiline, ütles niimoodi, et asja peab saama ja igaüks oli kuidagi nii nõus aitama. Ja siis meil oli seal üks väga niisugune ilus grupp, seal oli luuletaja, Visnapuu oli siis oli kriitid, barrest oli siis, oli kirjanik Ruslan, oli toimetajana mõtles arvu Kalvus, kes, kes andis mulle julgust. Raamatu kirjutan siis oli seal kunstnik, kõks oli Peterburi. Lätlane ainult kaasas on ja nii, et me käisime koos ja see oli nagu üks niisugune põhikultuurgrupp seal kindel olla, et me kõik töötasime koos, ei olnud mingit vaenu. Rääkis Endla liidik 1997. aastal keskööprogrammis pikemalt lüüdigite elust Saksamaal ja ka sellest, miks ja kuidas rännati edasi Ameerikasse saab lähemalt kuulata vikerveebist kõneks olnud viiuldaja Evi Liivak. 1930.-te aastate imelaps Eestis esines hiljem koos ligi 30 sümfooniaorkestriga lääne pool raudset eesriiet paljudes erinevates riikides. Klassikaraadio saates arhivaarseid avastusi on kõlanud tema ja Bogotaa sümfooniaorkestri esituses katkenud Tšaikovski viiulikontserdist, mis on salvestatud 1900 kuuekümnendatel aastatel. Bogotas.