Londoni King's Grupi mees reedeebis eile ürita tavaliselt niisama, tema laulutekstid on tihtigi, vihased ja kriitilised. Talle ei meeldi see, mida ta ümber ringi näeb. Depressioonis ühiskond on kokku varisemas, kuid meedia pasundab vaid staaridest, jonäridest ja moest. Parlament teeb mõttetuid reforme ja kohtud lasevad kurjategijad ja mõrvarid rahulikult vabadusse. Kaunist rõõmsast rohelisest Inglismaast. Arest hõbedases meres, mida valitsevad oma troonilt üllad, kuningad võib vaid unistada. Nii laulab revideeris. Tema kriitika võib paljuski tõele vastata ja terve suure maailma kohta käia, kuid sa ei mõtle sellele, kui jalutad mööda toreda Londoni linnarahvast täis tänavaid. Sa avastad ja leiad otse südalinnas Trafalgari pärija rahvusgalerii kõrval kulgeval pikal Saint Martin slainil Maiesteetliku uhkelt kaunistatud hoone mille suursuguse torni tipus seisab otsekui raudsest lõngast punutud õhuline kera. Seda kannavad turjal poolpaljad, hiiglased ja sellel on tähed, mis moodustavad sõna kolisseum. Suur teater. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid. Ja algaski seekordne. Huumoriga. Ta on seal vanni ja Figaro aida Violetta ja Karmen, kõik nemad ja lugematu hulk teisi ooperiklassikategelasi astub õhtuti Colosseumi lavale, sest see on inglise rahvusooperikompanii teatrihoone. Kui aga läheme ajas tagasi aastasse 1904, mil teater avati, siis tollal kõlasid lavalt hoopis teistsugune muusika. Õieti tahaksin küll ajas veelgi kaugemale tagasi minna, sest mulle ei anna rahu too maakera moodi pall teatrihoone torni otsas, mida hiiglased turjal kannavad. Muidugi, see oli atlas ürgne titaan vanakreeka mütoloogias, kes kandis turjal tervet taevavõlvi. Täheteaduse ja meresõidu. Titaan, kes sõdis koos oma venna, Minoietiuse ja teiste hiiglastega jumalate Zeusi enda vastu. Kuid Taanid lüüa said, karistas Zeus atlast sellega, et pani ta seisma maajumalanna Gaia kõrvale ning hoidma oma õlgadel taevajumala Duranast, et nood kaks ei saaks jätkata oma igipõlist embust, millest olid sündinud titaanid, kübloobid ja sajakäelised hiiglased. Ümarat taevavõlvi õlgadel kandev atlas on uhkelt kunstilukku jõudnud. Teda võib kohata näiteks Austraalias New Yorgis, Rockefelleri keskuses Hispaaniasse Jaagude kompost ela katedraalis. Jaga hadas asuvas budistlikus kloostris. Londoni kolisseumi teatri kõrge torni otsas on taevavõlvi kanderdid. Tahan endale abilisi saanud kuid kunstiteose tiiv tundub ikkagi iidsest kreeka müüdist pärinevat ja see uhke kuppel muudab kogukolysseumi hoone veel põnevamaks, kui ta juba nii on. Teatrihoone ajalugu on samuti päris sündmusterikas. I ämbriseen võileib, plats k, jou, box. Austraalias sündinud ja Inglismaale kolinud Osvald Stol pidi edasipüüdlik ja andekas mees olema. Teater oli tema kirg. Ta lõi oma teatrikompanii ja sai kogu Inglismaal tuntud teatrimänedžeriks, kes asus 1902. aastal ellu viima oma ammust unistust ehitada Londonisse pealinna suurim teatrihoone varieteeteater. Tänapäevasemad inimesed pole seda sõna kuulnudki. Varieteeteater variety show nimi ongi tulnud sõnast väga, õieti mitmekesine. Niisiis varieteeteater tähendas mitmekesiseid meelelahutuslike numbreid, mida juhatas sisse lõbust tseremooniameister. Laval näidati koomilisi sketše silma moondajaid ja tsirkust, akrobaat, žonglöörija, kõhurääkijaid ja teinekord tegid ka loomad oma trikke. Hästi palju oli muusikat ja laulu. Selliste etenduste hiilgeaeg oli Victoria ajastu Inglismaal, aga need olid ka mujal päris levinud ja püsisid päris kaua ning jõudsid ka uuematel aegadel juba televisiooni kus nad mõnel maal ja pisut muudetud kujul tänase päevani alles on. Oma pool sajandit tagasi näidati sedalaadi segadust teinekord ka Eestimaa lavadel tihtigi estraadinime all. Aga Victoria-aegsel Inglismaal oli varietee üks üpris hinnatud ja rahvalike etendus. Ja varieteeteater oli mänedžer Oswald Stolli unistus, et pakkuda rahvale nalja ja meelelahutust. 1902. aastal ostis Osvald Stol kokku hulga hooneid Saint Maarten Sleini lõunapoolses otsas muutes need ning sai niimoodi uue teatri ehitamiseks piisavalt suure krundi. Siis asus tööle üks Inglismaa tuntumaid teatri arhitekte Frank matšem, kes on projekteerinud vähemalt 80 teatrihoonet ning kelle plaanide järgi ehitati ümber samuti oma 80 diaatrit. Lisaks jõudis ta sajandivahetuse ehitusbuumi ajal projekteerida ka hulga pubisid, kinosid Dell Nadžem patenteeris mitmed oma leiutised. Esimesena hakkas just tema kasuks terasest konsoole. Seinatugesid teatrirõdude toetuseks lendasid eelmiste teatri arhitektide kasutatud sambad sammaste. Vabas teatrisaalis oli nähtavus igalt poolt väga hea ja istekohti hoopis rohkem. Kõik Frank Medžemi kavandatud teatrid olid täiesti unikaalsed, neid sai kiiresti ja kokkuhoidlikult ehitada ning Osvald toll palkas ta hea meelega 1904. aastal oma uue varieteeteatri kolisseumi projekte tegema. Ning sai teatri, mis ületas igas mõttes kõik teisel Londoni teatrid. Ka senise suurima kuningliku juurilleini teatri. Kolisseumi tohutusse saali mahtus 2000, vot 358 inimest olid põrandakohad ja kolm rõdu. Kuid erinevalt teistest dollastest teatritest ei olnud siin paika, mida kutsuti bit. See oli esimese rõdu all asuv eraldi tagumine parteri osa, kus olid odavad kohad lärmaka, alamklassi publiku jaoks. Osvald Stol ei tahtnud niisugust paika oma varjata. Tee teatrisse ta tähtis, et tema publik tunneks end mugavalt ja turvaliselt mitte nagu mingist tavalisest tollases Music hoolis gospitis istuv rahvas. Etendust oma vahelehüüetega segas ja lavale juurvilju loopis Osvald Olli varieteeteater kolisse õmm mille põhimõte oli pro bono publiku kõik publiku heaks pidi igati korralik riiklik asutus olema ja küllap ta seda oligi. Ühelgi Londoni teatril polnud nii uhket ees lavakaart. Lava sügavus oli ligi 30 meetrit ning see oli ka esimene keerulise ehitusega pöördlava Londoni teatrites. Ka elektrivalgust polnud siis veel õieti üheski pealinnateatris. Kolisseumis aga oli moodne asi nagu lift, viis peenemat rahvast katuseaeda ning arstid ja teisedki tähtsad tegelased said etenduste ajaks oma nimed ja kohanumbrid teadete büroosse jätta. Nii et kui keegi peaks helistama ja neid otsekohe vajama, leiti nad teatri sõjaliste üles. Rahva meelelahutuse paleeks nimetas mingil ajal sööri tiitli saanud Osvald oma kallis, see on teatrit, mille ehitamine tallaga kõvasti maksma läks. Tol ajal oli see paik liiga uhke oma rikkalikult kaunistatud terrakota, fassaadi tohutu saali ning ilmatu pöördlavaga. Kuid 24. detsembril 1904 avatud teater tuli kaks aastat hiljem kinni panna, sest publikut oli liiga vähe, aga 1907. aasta lõpul avati maja uuesti ning sellest peale läksid etendused juba täissaalidele. Londoni nädalaleht-i ei kirjeldab oma 1904. aasta seitsmeteistkümnenda detsembri numbrist põhjalikult uut kolisseumi teatrit. Seda kirjeldust võib usaldada ka tänapäeval, sest aastal 2004 avati kolis. See on pärast põhjalikku restaureerimist päris sarnasena 1904. aasta hoonele, ainult et 2004. aastal oli juba tegemist ooperiteatriga, kuid avamise ajal 1904 oli siin teadagi rõõmus varietee. Ajaleht kirjutab, et teatri ehitusstiil jäljendab itaalia renessanssi. Ühest fassaadi otsast tõuseb taeva poole nelinurkne torn, mille otsas on kuppel. Tänavakorrusele avaneb graniitsammaste vahel mitugi Maarjat sissepääsu. Suurim neist on kuninglik sissepääs, nagu ajaleht ütleb, mille kohal laiub tore laineline, klaasist ja rauast. Tõeliselt kuninglik baldahhin. Järgmisel korrusel on väiksemate nelinurksete akende rida. Nende kohal kõrguvad aga taas uhked sammastega eraldatud rõdud. Ja rõdudele avanevad suured ka aruksed. Kõrgemal korrusel on katus, aia Maiesteetlikud, teeruumid kuningliku sissekäigu kohale. Tõusebki Too vägev. Kaunite proportsioonide ning silmatorkavalt oma pärase ülesehitusega nelinurkne torn. Umbes keskusest algab palus traadi taga kulgev julge ümarvõlvkäik mida piiravad kõrged sambad ja nelinurkset. Torni järgnevates nurkades seisavad lausa paarissambad. Kaksiksammaste ette paigutatud allegoorilise skulptuurid kujutavad kunsti, muusikat, vabadust ja arhitektuuri. Järgmine palustraad korrus kõrgemal. Ja ongi ümara torni taanduv lõpuosa, mida ehivad ümarad aknad ning nišides valvavad kivised lõvid ja torni krooniks saab uhke ümar kuppel, mida hoiab oma turjal kaheksa kuju. Koppel see tohutu raudvitstest gloobus käib ringi ning sellel on suured elektrilampidest tähed kolisse onu pöörlev ja sädelev kuppel paistab miilide kaugusele, kirjutatakse nädalalehes ja ei 1904. aastal kolisseumi varieteeteatri avamise puhul. Aga mis see on, mis on teiste 20. sajandi alguses ehitatud teatritega võrreldes mõndagi uut, jätkab ajaleht. Ei, see on pidulik paik ja õhtu veetmine. Siin jääb inimestele meelde ainus teater kogu Euroopas, kus liftid viivad külastajaid terrassi peentest CD saalidesse ning seal teenindab neid hulk pikkades valgetes põlvedes toimekaid naisi. Siin on ridades valgete linadega kaetud laudu. Letid on täis kooke ja saiakesi ning ruumid on tõeliselegantsiga sisustatud. Suurest salongist pääsevad daamid läbi kahedrapeeritud kaar käigu kaunisse, leedide, buduaari ja muidugi ongolysseumise eriruumid. Kuninglike külaliste jaoks. Sisenevad oma kuninglikust uksest, astuvad rikkalikult ja mugavalt sisustatud kuningliku ootesaali. See teistest eraldatud ruum sõidab pehmelt mööda põrandasse paigutatud rada suurde fuajeesse, kust avanevad uksed otse kullaga kaunistatud ja punase samet valdahhini all seisvasse kuningliku looži ootesaal jääb kogu etenduse ajaks loosi eesruumiks ja sõidab etenduse lõpul taas peaukse juurde ning kuninglik seltskond saab väljuda ja ootavatesse tõlgadesse astuda. Ilma peakski kohtuma ülejäänud varietee publikuga. Nädalaleht IR-i kirjeldab kolisse omi diaatrit päris põhjalikult laiali tunniltrapeeritud Kaarused eraldavat suurt salongi hoone uhkest marmorist peatrepist, mis viib avarasse suitsetamisruumi. Rõdul on teeruumid, maiustuste müüjate letid ja baarid. Igas teeruumis on ka kiosk, kus saab järgmistele etendustele pileteid osta. Saalis ja rõdudel on mugavad ja pehmed toolid. Iga päev antakse kolisseumis neli etendust. Kell 12, kell kolm, kell kuus ja kell üheksa. Iga etendus kestab kaks tundi. Esimene ja kolmas etendus on ühesuguse kavaga, samuti ka teine ja neljas etendus. Tunnise pausi etenduste vahel täidab terrasside ruumis esineb orkester. Nii olid lood siis Londoni Colosseumi varieteeteatris. Detsembrist 1904 kirjutas tollane nädalaleht i Hay. Londoni karisseum tegutses varietees aastast 1907 kuni 1931 ning selle pika aja jooksul jõudsid seal esineda peaaegu kõik tollased kuulsad varietee kunstnikud. Kuid aprillis 1931 otsustas koolisseume juhtkonda, et igat sorti meelelahutusnumbreid sisaldavate varietee etenduste aeg on ümber saanud ning kohale tuleks tuua midagi hoopis konkreetsemat. Nii et hüvasti, tsirkus ja kõhurääkijad. See konkreetne etendus Colosseumi laval pidi nüüdsest olema muusikal. Tollal nimetati niisugust juttu, laule ja tantsu sisaldavat kindla süžeega etendust pigema perettiks. Esimene selline lavastus koolisseumis oli valge hobuse kõrts. Väga uhke etendus, 160 osatäitjat, kolm orkestrit ja ilmatu suur koor. Valge hobuse kõrtsi mängiti kolisseumis 651 korda. Järgmine lavatükk oli sama vägev Johann Straussi Casanova. Ehtne Casanova libekeelne meelitus. Selle etenduse jaoks ehitati Colosseumi lava põhjalikult ümber. Uue eeslava külgedele kerkisid Veneetsia rõdud ja sammaskäigud. Lava kohale ehitati aga tore kõrge kergelt kaarjas seed, mis oma sammaste ja teravkaartega meenutas Veneetsia tooside palee teise korruse peent elegantset sammaskäiku. See uhkesi, see oli päris kapitaalne ehitis, mida oli liiga keeruline maha võtta, nii et ta jäigi kolisseumi lava kohale seisma. Kuni aastani 1951 kassanõuet mängiti 429 korda. Ma olen Ka. No ma. Sensatsiooniline lugu juhtus Casanova viimasel etendusel laupäeval, 28. jaanuaril 1933. Ja osa Casanovat olid kogu pingsa etenduste aja jooksul mänginud kaks näitlejat. Alguses Charles meisju ja hiljem afarfie viimase etenduse lõpus, kui näitlejad ikka ja jälle plaksutamisega tagasi kutsuti. Läki kaks kasa noovat, sest Melchior arvas, et ka temal on õigus tulla Casanova kostüümis publikuga hüvasti jätma. Oli ta ju oma neli kuud igal õhtul. No vana laval olnud mees hiljem asendanud Aasorfäär ilmselt niimoodi ei arvanud. Ja kui eesriie korraks sulgus, läksid näitlejad käsipidi kokku. Naispeaosa mänginud Marie loor astus kahe mehe vahele ja suutis neid teineteisest eemal hoida. Sel ajal, kui eesriie taas tõusis. Aga kohe, kui eesriie sulgus, olid mehed jälle teineteise kallal ja Marie püüdis neid lahutada ning seisis kahe vihase Casanova vahel, kui eesriie taas tõusis. Teadagi ei tahtnud publik viimasel etendusel näitlejaid tükk aega lavalt ära lasta. Eesriie muudkui tõusis ja langes ja kogu lavatagune halenaljakas stseen kordus ikka ja jälle. Marja Thor teatas hiljem ühe sellise mas intervjuus, et ta oli täiesti vapustatud ja lõpmata väsinud. Aga õnneks oli tema lavakostüüm tugeva ja laia puusa krinoliiniga. Kaks käes on hoovad kahel pool teda lihtsalt ei ulatanud teineteiseni, kui ta nende vahel seisis. Päris naljakas lõpp oli kolisse ummik, Casanova etendusel. 1933. aastal hakati kolisseumis rahvarju lõpuks ka uusi imeasju helifilme näitama. Seda esialgu küll ainult ühel aastal ja suurimaks sensatsiooniks film Kinkong Järgmistena tulid repertuaari pantomiim, etendused, siis taas muusikalid. 1947. aastal lavastati kolisseumis vorming Berliini Anni orgaan kuulus Broadway muusikal, mille peategelaseks oli metsikule René showga liitunud täpsuslaskur õukli ämm. Lugu meeldis London lastele ja inglastele nii väga, et seda mängiti Colosseumi laval tervelt 1000 ja 304 korda korda. Kõige rohkem kogu senises teatri ajaloos tõepoolest vääris Novilines like show business. See vorming pöörleni laul ongi anni muusikalist pärit ja selle etenduse menu oli nii tohutu etcolysseumis asutigi nüüd Broadway muusikale lavastama. 1900 viiekümnendatel tuli neid lausa järjest, kuni publik ka neist lõpuks tüdines. Siis prooviti teatris õnne klassikalise operetiga. 1958. aastal tuli lavale Franz Lehari operett, lõbus lesk. Jaa, aga sedalaadi meelelahutus oli 1960.-te aastate alguseks Londoni Colosseumi teatris samuti oma aja ära elanud. 61. aastal tegi filmikompanii MGM teatriga lepingu ning selle uhkes saalis hakati hoopis filme näitama. Esimene seal 61. aasta juunis linastunud film oli klassikatuulest viidud, kuid kolisseumoli ometi teater Paikus tuli mitte kino näidata, vaid etendusi lavastada. Teatriks sai see hoone uuesti pärast remonti ja restaureerimist aastal 1968. Siis ehitati laua etega suur orkestriruum, nii et kolisseumiga lepingu sõlminud särlers võõrlusi. Ooperikompanii sai siin esinemisi alustada. Korraldada. Oota. Ma. Ei paranda. Contadori kaneelimarkerid. Mozart on mu jumal, on öelnud too vapustava häälega itaallane Illebranda targaanižela teosama Mozarti Don Giovanni oli Saller Suessi ooperi esimene etendus kolisse teatris 21. augustil 1968 ja nii edukas, et kompanii lavastas järgmistel aastatel siin pika rea terves maailmas tuntud oopereid, ballete näiteks 1973.-st aastast on aga kolisseumi teatris kuni tänaseni inglise rahvusooperi kodu. Kindlalt seda väita ei julge, aga võiks arvata, et ka hiljem Rando narkannizela on Colosseumi laval paljude külalisesinejate seas üles astunud kas või näiteks sigarana. Turba. Nartsissid. Rajal turvariba. Villak jooma Jabril. Joonud. Nartsiss. Joome. Variaabri. Nartsiss. Teatri nimi Londoni kolisse muutus 20. sajandi keskel koolisseumi teatriks. Teise maailmasõja ajal oli siin linna kaitsva õhutõrjepatarei peakorter ja Winston Churchill pidas laval ka kõne. 1968.-le aastal, kui särlerzuellusi ooperikompanii siin esinema hakkas, sai teatrist uuesti Londoni kolisseum ja seejärel juba Inglismaa rahvusooper. Aastal 2000 alustati hoone põhjalikku restaureerimist ja aasta jooksul sai koolis see on tagasi oma algse kuningas Edwardi ajastu välimuse muuhulgas ka arhitekt Frank märkhemi projekteeritud ilmatu uhke paraadtrepi. Ja aastal 2004 täpselt sajand pärast Söör Oswald tolli rajatud Colosseumi varieteed. Teatri avamist avati pidulikult Uuscolysseum kus oli detailideni taastatud eelmise sajandi alguses loodud hoone. Muidugi oli sellele lisandunud mitmeid 21. sajandi ooperiteatri tegutsemiseks vajalikke ruume ja tehnilisi võimalusi. Tähistagem siingi seda pidulikku avamist Verdi Travjaata, sessile partoli ja Luciano Pavarotti ka. Suursuguse muusika jaoks on siis ka suursugune teatrihoone tõeliselt suursugune saal, mida on raske kirjeldada, aga peab vist proovima. Ees lava kohal kõrgub tohutu ümarkaar. Otsekaare all paikneval tumesinisel pinnal looklevad kuldsed ääristega lained ja keskel seisab kuldne embleem, millel sõna kolisse õmm. Aga eesriie on samuti tumesinisest sametist mõlemal pool tohutut avaseisab rõdude kõrval kaks pidulikku loosi keskmise rõduloosid tunduvad eriti pidulikud, sest neid katavad säravad poolümarad ballachinid. Rõdude uhkelt kaunistatud ääred moodustavad ilmatu suurt sädelevat valgustatud poolkaart. Colosseumi seal on üleni suur. Teatrisse mahub ju ligi kaks ja pool 1000 inimest. Pehmeid Toole katab teadagi traditsiooniline punane sametpunane ja sinine samet, kuldsed ornamendid, skulptuurid ja pastelsed maalingud kaunistamas lava kõrval olevaid seinu. Ja, ja pidulikus. Klassikaline teatraalsus valitseb Londoni kolisseumis Inglismaa rahvusooperis. Ometi on siin veel midagi, mida teistes teatrites harva leida võib, kui üldse. Saali lae moodustab. Kõrge helekuppel koosneb 16-st lainelise äärega sektorist ja selle kõrgemale tõusnud lausa kirikut meenutav taevas. Keskosas tundub osa neid sektoreid säravate ornamentidega ehitud akendena, millest päikesevalgus läbi näib paistvat. Uhke saali. Kõrge Kroon. Inglismaa on teadagi traditsioonide maa ja Londoni kalis sõõm on traditsiooniliselt pidulik ning kaunis teater, mis toob pidulikkusega su hinge. Argipäev jääb selliste hoonete ukse taha. Kaarest. Vääna jõe olla.