Hiljem ise sisu. Saade sisukatest inimestest. Mulle vahetevahel tundub, et maid karda surma. Ja vaata, vahel tundub, et ma kardan surma, et, et see on siiski asi, mis on sügavalt meis kuidagi kartusena sees. Ma arvan, et ma kardan surma. Täna on külas vanalinna hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja Markus Järvi. Mina olen saate toimetaja Jaan Tootsen. Mul on vist peaaegu kõikidel inimestel, kes selles sarjas on käinud, küsinud seda küsimust. Mind väga huvitab see mõtlemise algus just nimelt lapsepõlve peale tagasi vaadates ütleme, suured inimesed oskavad kuidagi rohkem targutada või sõnastada paremini, aga mulle tundub, et lastel on mingisugused teatud hetkel on just sellised eksistentsiaal laadsetele küsimustele mingeid kanaleid väga-väga lahti. Hiljem võib-olla unustatakse need olulised küsimused ära, aga siis kui natuke suuremana tagasi vaadata, siis tuleb jälle meelde, et sina ei ole kuigi vana, sa oled 28 aastane praegu. Et sa võid julgelt vaadata nüüd 20 aasta tagust Marcus Järvit öelda, kas sul oli mingisuguseid selliseid põletavaid küsimusi sel ajal? Mulle tuleb meelde, et kindlasti olid mul olemas elu küsimused, aga esimesed sellised kogemused või elukogemused tunduvad pärinevad kuskilt, et kuskilt lapsepõlvest ja mina nimetaks neid iluküsimusteks eelkõige sellised hetked, kus mingisugune üksik iluhetk lõikab sisse ja tekitab elus sellist peaaegu väljakannatamatult igatsust millegi poole. Ja oli küsimus, mille igatsus see on, mis, mis asi see on, mida me elus igatseme. See oli väga akuutne, see igatsus ja, ja nii palju, kui ma mäletan, ma olen nagu alati muidugi mälu valikuline, aga aga nii palju kui ma mäletan, olen ma alati kuidagi küsinud millegi millegi järele, tähendab teiste sõnadega miks. Ma olen, miks, kuhu poole ma pürgin? Samas alati kuidagi teades alateadlikult või tundes ära, et ma pürgin kuhugi poole, pürgin millegi poole, mis on kõige-kõige ilusam, kõige hüvelisem. Plaat on ja, ja Sokrates, tõsi, Aristoteles räägivad väga palju hüvest. Hüve on selline mõiste, mis ei ole loomulikult ainult materiaalne, kui ta on ainult materiaalsena võetud meie ühiskonnas, see näitab meie ühiskonna väga tõsist piiratust. Isegi traagilist piiratust, nagu näiteks voorused on konkreetsed abivahendid, mis pürgivad mingisuguse vaimse hüve poole. Mingisugune hea harjumus, mis, mis pürgib inimest tegema paremaks või inimene selle kaudu pürgib hea ja Parema olemise poole. Resoteles ütleb, et niimoodi inimene tegelikult pürgib iseenda õnne poole. Et kõik siin maailmas pürgib täiuse poole. Iga asi on teel täiuse poole, nõnda alustab Aristoteles oma oma Nikomachose eetikat. See on väga võimas, selline alglause, selline bigbänd tema tema eetikale. Et kogu maailm on tegelikult teel hea poole, et see on selline asi, mida tegelikult kuidagi vahepeal nagu unustatakse ära. Et meil on nagu maailm, mis, mille eesmärk on, on, on hüve. Ja see, et maailm tervikuna pürgib hüve poole, eksist täiuse poole, mingisuguse algse, täiuse poole. See on, see on müstiline kogemus, see on, see on midagi, mis, mis peaks meid meid panema imetluse seisundisse. Aga nüüd, kui sa oled vanalinna hariduskolleegiumis, sa õpetad filosoofiat, veel ka ajalugu ja kunstiajalugu, võtame sellesama filosoofia kõigepealt, kui sa õpetad koolis filosoofiat, et mida sa siis ikkagi õpetad? See on väga, väga tõsine küsimus, eks ju, filosoofiaõpetajale. Mina üritan õpetada eelkõige mõtlemist viie inimese noore inimese noore hinge nagu mõtlemise lävele, mõtlemise lävepakule. Et ta võiks sealt kuidagi edasi minna. Sest filosoofia, suured küsimused või filosoofiat, suurtemaatika on selline mõtlemise, vitamiin juba iseenesest, et kui kord juba intellekt saada, kellele siis sealt ta saab ise toit ja mida rohkem ta toitu saab, seda rohkem ta nälgib. Veel. Et siin on avatud mingisugune horisont, mida seni minu elus ei ole avatud. Et siin on avatud mingisugune pilt, igaviku pilk, tõe maailma, kus, mida me ennem ei ole, ei ole näinud, see on huvitav, et juba tegelikult Aristoteles ja kõik muud filosoofid on rääkinud sellest, et filosoofiat ei ole teatavas mõttes vaja. Et filosoofia on asi, mis, mis ei teeni mingeid praktilisi eesmärke. Filosoofia on vajalik filosoofia enda pärast. See on asi, mis on, mis on nagu tavamõistusele või, või tavalisele eelkõige meie, meie ühiskonna, sellisele nagu ragmaatilisele vaimule äärmiselt võõras, eks ju, tehakse asju võetakse, et mingisuguseid vahendeid, mis on alati millegipärast eksju. Aga filosoofia, filosoofia on filosoofia enda pärast filosoofia tarkuse pärast, et saada saada targaks, et areneda, et jõuda, et jõuda tõeni, jõuda tõelävepakku. Aga sa ise oled õppinud ju roomasa katoliku seminaris, et see oleks võinud ju sama hästi minna näiteks Inglismaale, Oxfordi või et miks sa valisid just dioloogia tee. Et kas sellest filosoofiast üksi ja siis kuidagi väheseks? Väga hea küsimus tegelikult mulle tundubki just nimelt, et filosoofiast jäi natukene väheseks. Et filosoofia viib välja mingisuguse nagu ma siin juba korduvalt olen öelnud, lävepaku nii, kuid sealt edasi tuleb minna nii öelda astuda lifti, mis viib üles teiste sõnadega. See ei ole see, see punkt, kuhu võiks välja jõuda tõepoolest ainult filosoofia filosoofia välja jõuda lifti ukseni. Aga siis tuleb siis tuleb nagu tõus, eks ju. Ja siis kannab sind keegi teine, et see täius, filosoofia, inimmõistuse täius on tegelikult kuskil mujal kui filosoofias ja Sophie otsinud filosoofia on, on teatud mõttes filosoof, on muidugi ka leiab vastuseid mingitele küsimustele ja väga olulistele küsimustele. Aga filosoofia, võib-olla kõige olulisemale küsimusele, mis on tõde, mis on see, kes meid on loonud, kes on eksju? Sellistele küsimustele filosoofia võib. Filosoofia võib puudutada neid, aga ta ei jõua selle küsimuse sisse veel, ta võib seda näha kaugelt, aga ta ei jõua veel sinna juurde. Ta ei jõua veel sellest asjast arutleda ja see oli, ma arvan, see, miks nagu mulle tundus, et, et just nimelt tuleb teha see samm, mida ma tegin, ehk siis läksin vaimuliku seminari. Et filosoofia, teoloogia saaks kokku just nimelt eluga saaks kokku praktikaga. Üldiselt, kui sa ütled, et sa oled katoliiklikust perekonnast ja kasutatud selliseid mõisteid nagu Hiiumaal ja, ja armastus ja ma arvan, et üsna paljudel inimestel juba seesama sõna jumal kasutamine lööb mingisuguse bloki ette, nüüd jälle mingisugune jumalamees on saanud kuskil lastud mikrofoni juurde, eks. Et kuidas jumal sinu jaoks siis tähendab ma just täna mõtlesin selle peale hommikul, kokkusattumus on see ilmselt jah, sa olid helistanud, et teeme selle saate ilmselt mõtlesin, et tuleb ka jumalast jutt, no ja siis ma mõtlesin selle peale, et kuivõrd tegelikult kogukul tuur on alla käinud, kui me ei saa rääkida vabalt sellisest mõistest nagu seda on jumal. Et miks me võiks rääkida jumalast niimoodi nagu filosoofiliselt poeetiliselt, miks me võiks rääkida transendentsist puhtalt niimoodi, nagu me räägime? Miks me räägime, ma ei tea, siin majanduslikust kasvust pidevalt kogu aeg, mis me võiks rääkida jumalast selles mõttes, et see on ju inimkonna ajaloos üks võib-olla kõige olulisemaid mõisteid ja olulisemaid tunnetuslike pärandeid üldse. Miks me ei või seda teha selles mõttes, et alati tuleb meelde see jutt, kui räägitakse suurte kirikukogude ajast idakirikukogude ajast, edesuse ja kalkedoonia ja, ja muud kirikukogud siis kirjeldatakse seda perioodi sellise perioodi, nagu turuplatsidel arutatakse, Kristuse loomuse üle, räägitakse, kas, kas kristlus oli jumal nii edasi arutatakse selliseid bioloogilisi küsimusi ja siis mul alati tekib selline tunne, et, et õnnis on kultuur, kes arutab turuplatsil Trazentaalsete väärtuste üle ja, ja julgeb sellise väga sügava tunnetusliku ja väga sügava horisondi tuua igapäevasesse diskussiooni selles sellises nagu jumala mõiste eitamises ja jumala mõiste, kuidas öelda mahavaikimise meie tänases kultuuris. Selles on midagi väga-väga, kramp, pliku, midagi väga-väga ebatervet minu jaoks. Et kui tegu on tõepoolest nagu keegi mainib sõna jumal, et siis ta on nagu lihtsalt mingi jumalamees kuskilt mingisugune pastor, kes tuleb ja hakkab ajama mingisugust iba, eks ju. Et, et miks mitte nagu üritada seda jumala mõistet kogu seda ilu armastuse mõistet tuua, tuua üldisesse foorumisse, tuua sinna sinna turuplatsile, et see seal võiks kuidagi kuidagi kasvada. See on muidugi tõsine töö ja ma ei üritagi siin seda nagu teha, aga aga mina lähtun sellisest veendumusest. Ma lähtun sellisest nagu isiklikust sügavast veendumusest, et seda võib teha, et, et see ei ole ebakorrektne. Loomulikult ma üritan igatpidi olla igasuguse poliitilise korrektsuse vastu, kui on mõttetu rääkida jumalast, siis ma üritan just nimelt seal seda teha. Vaidlen selle natuke vastu, et tegelikult see jumala mõiste on ju toodud turuplatsil, et noh, kui jälgida neid erinevaid kommentaariumi foorumeid, mis on siis erinevate ajalehtede juures või noh, näiteks kas või kui delfis ilmub mingisugune usuteemaline artikkel hetkel, siis vaatamata sellele, et 90 protsenti inimestest kas on ateistid või siis usuvad midagi umbmääraselt on ju tuhandeid ja tuhandeid vastukajasid. Kuigi samas pole majanduskasvule ja isegi ka poliitikale ei reageeri keegi nii kirglikult kui erinevatele usuteemadele. Tõepoolest, ma olen seda ise ka pannud tähele, et kui on tõepoolest, kui on mingi mingi artikkel, siis meie äkitselt selline usuleige Eesti hakkab tegutsema, ei hakka väga sügavalt, nagu argumenteerima hakkab, hakkab tekkima. See on selline huvitav fenomen, selline aktiivne jumala heitus, äärmiselt huvitav fenomen. See on huvitav, et ateist ei saa hakkama ilma jumalata, ta peab pidevalt juba määratlevas termini, sõnas on sees. Jumal A teist, eks ju, ta on, mitte jumala usuline, mitte teist, tema olemuseks on jumala eks ju, et sellepärast ta peab kogu aeg olema suhtestuma selle ei jumalaga, seda on tegelikult väga hästi väljendanud Nietzsche Nietzsche sai sellest tohutult hästi aru. Ta ütles, et ateistlik, võib-olla ühiskond ainult siis kui enam mitte keegi ei diskuteeri jumalast kui see on täiesti ükskõik. Kui on, ükskõik, see, kas jumal on olemas või, või mitte või milline ta on, võiks kõik, tähendab selles mõttes, et see ei oma mingit relevantsus ühiskonnas. Tundub, et meie ühiskond on siin veel ikkagi ikkagi kaugel sellest veel, et me viibime sellises sügavas nihilistlikus faasist sõnadega. Me üritame kogu aeg eitada asju olmeeituse faasis. Aga midagi siis ikkagi jõudnu inimestes kipitab või et mis asjad on siis kunagi ütles bioloogia professor Evald Saag, et, et mingisugune usk oleks justkui inimestesse ikkagi sisse istutatud. Täpselt samamoodi, ma arvan ka, et selline mingi baas religioossus on olemas inimese salatit, ta püüd teispoolsuse poole on alati olemas ja kuigi kuigi see võib-olla ei saa nagu adekvaatseid väljendusvorme. Kui inimene ei kummarda tõelist siis ta kummardab alati midagi, mis on puuslik, see on, see on, see on paratamatu. Kui inimene ei suhtestu igavikuga, siis ta suhtestub ajalisega suhteliselt suhtestub ajalisega sellisel moel, nagu ta teeks seda igavikuga sellise kirglikkuse, sellise andumusega nagu ta teeks seda igaviku suhtes, et seal väga huvitav ja see on seal kõige tragikoomilise tegelikult, nagu vaadata, millise kirglikkusega näiteks Cosmopolitani lugevalt tüdrukud suhtestuvad dieeti või, või miniseelikuvormi ja pikkuse, sest see on, see on, selles on midagi sellist ühtviisi traagilist, samas väga ruumiliste, eks ju. Tõesti tõesti paradoks, nagu. Et see on ju väga-väga selge otsus, see minna Itaaliasse vaimuliku seminari vistega sinu ajal ega praegugi mitte ühtegi eesti soost meest ei õpi seal praegu on meil katoliku kirikus on üks munk Prantsusmaal tsid linnas, aga jah, vaimulikus seminaris aktuaalselt praegu ei õpi mitte kedagi. Tõepoolest, siis tähendab see otsus liitus loomulikult sellise sügava sisemise. Seda võiks nimetada ärkamisega. Ma olen ise sündinud katoliiklikus perekonnas ja juba varasest lapsepõlvest ristitud aga mäletan just nimelt nagu selliseid hetki oma lapsepõlvest, kus need tõehetked ja need uskliku sellise mõtte ja põlemise hetked olid väga-väga teravad. Siis tuli vahele selline kaugenemise periood, kus ma tahtsin katoli kirikust välja astuda ja üldse kõik maha jätta. Ma mäletan, et kui ma sain 20, siis oma sünnipäeval astusin ma uuesti kirikusse sisse ja see tunne, mis mind valdas, oli, oli äärmiselt ilus. Sealt hakkas peale senine tee, mis mind viis üpris kiiresti sellele otsusele, et, et ma lähen vaimulikku seminari õppima. Aga misasi on see kutsumus? Kutsumusega on tohutult palju erinevaid. Võib-olla noh, ütleme sellises katoliiklikus traditsioonis on kutsumusi kolme suurt erinevat tüüpi, ütleme nii, et on olemas perekonna inimese kutsumus, on olemas munga või nunna kutsumuse alanemas preestrikutsumust, sellise pühendunud elu kutsumus. Aga kõik seal sees vaheldub, kõik seal sees keeb, pulbitseb, muutub ja, ja võtab erinevaid nägusid, niipalju kuivõrd on inimesi iga kutsumuse ees märkiga kutsumuse siht on jõuda sinna, kuhu inimene peab jõudma, ehk siis igavese armastuse sülelusse. Aga siis selles mõttes nagu vaba tahet ei olegi, et ma endale meeldib see näide nendest põhjarahvaste šamaanidest kes saavad kutsumuse, noh, kas siis läbi unenäo, et nad peavad hakkama šamaaniks kes ei allu sellele kutsumusele, kes ei taha saada samooniks jääb siis sellesse shamaanihaigusesse ega pääse sellest painest siis ennem lahti, kui ta hakkabki samaniks oleks sinul võib-olla ka mingis mõttes võrratult lihtsam olla lihtsalt siinsamas maailmas, mitte nagu anduda sellele sisemisele tundele, et sinust võiks saada näiteks preester. Tõepoolest, alati on see võimalus, tähendab, et inimene võib, tähendab, õnneks jumal ei esita kunagi kutsumus sellise nagu matemaatilise valemina, kus võib olla ainult üks õige vastus. Inimese kutsumus on pahatihti selline hämar, see nõuab pingutust, et sinna jõuda, see nõuab pingutust, et saada üldse selgusele, mis võib olla tunda ära katsumused läbi tunnetad oma elu jooksul see, mida jumal minult tahab. Et see on selline selline küsimus, mis tõesti-tõesti on väga nagu väga valus isegi võib-olla nendele inimestele, kes, kes on tõepoolest kutsutud olema täiesti pühendunud jumalale ja mitmeid näiteid, muuseas on kiriku pühakutest, kes on olnud kutsutud, nad on teinud läbi väga-väga võib-olla isegi kirju elu olnud väga kaugele, isegi jumalast üks, võib-olla kõige paremaid näiteid on pühaku stiirus. Kuietumest, koor, Meum toone, pindee ütleb ta. Otsetõlkes, mida siis rahutan mu süda seni, kuni ta ei puhka sinus. Ütleb ta lõpuks oma pihtimustes. Ja tõepoolest, Püha Augustinus pöördus kirikusse 40 aastaselt, üle 40 aasta oli ta vana, olles elanud üpris lustakat elu enne seda. Kas see kutsumus on tingimata seotud kirikuga. Mõtlen näiteks seda, et et mingisugune vana krobeline bluusimängija, see, kes kuskil silla all mängib oma oma laule, laulab, et tema on käinud ka väga kirju elutee ja tema silmis võib-olla selline suurem ja ja kohalejõudmise rahu kui mõnel valge särgiga õpetajal või õpetlasel. Absoluutselt, ma arvan sedasama, et see ei pea olema selles mõttes seotud tud alati alati konkreetselt nagu vaimuliku või, või, või ordu kutsumusega, mis tähendab seotud kirikuga. Aga et tõepoolest inimene võib teenida armastust igas igas eluvaldkonnas ja see ongi, see ongi selline, kuidas öelda tohutult võimas mõte, mis tegelikult avab armastuse iga inimese ellu. Et, et just nimelt seal silla all pluusi mängides, kui, kui see on tõesti see, mida, nagu inimene peab tegema siin elus, siis ta teeb seda ja kui ta seda teeb, siis ta silm särab võib-olla tõepoolest rohkem kui kui kellegil, kes valge särgiga käib ringi kuskil tähtsas kohas. Tuleme tagasi sinna seminari aega, noh, sinul see mingis mõttes ju veel isegi nüüd on ta läbi, eks viis aastat on läbi. Mida see õppimine seal katoliku seminaris tähendas? Ütleme muidugi seminare, katoliku kirikus on tohutult palju, peaaegu igal piiskopkonnal oma seminar ja mina siis olin ühes sellises rahvusvahelises seminaris, mis oli, oli Roomas. Mis olid need suured üllatused, mis sind seal koolis tabasid? Võib-olla esimene oli, oli kindlasti see, et kui ma olin Molidaan instituudis ja siin elades harjunud sellise siiski kogukondliku eluga, aga, aga ma võisin iga hetk sellest välja astuda ja elada eraklikult ise siis seminaris, selline asi oli võimatu. Meid oli pandud nimme kokku kõik pead-jalad koos, mina olin kolme-nelja-viie inimese tubades iga aasta erinevas toas erinevate inimestega ja see oli üks selline tõeline katsumus sellises tõeline selline kool, et aktsepteerida teist, aktsepteerida iseennast, kui sa ei aktsepteeri ja nii edasi. Pidev foorumis olek oli tõepoolest midagi, millega ma pidin harjuma vähemalt üks, paar aastat, isegi hetkel, kui ma seal olin, tundus olevat täiesti võimatu välja kannatada ja, ja igasuguste muude kannatuste nagu allikas. Aga tagantjärele mulle tundub, et see oli väga vajalik, väga tervistav. Igasugune kannatus on tavaliselt üpris tervistav. Aga leidsid sa sealt, et nende õpetajate või siis kaasõpilaste seas ka neid, kes on sind kuidagi mõjutanud väga oluliselt. No kindlasti oli seal väga toredaid inimesi igati, et eelkõige mind puudutas nende paatrite selline, kuidas öelda täielik teenindusvalmidus, et kui keegi üleüldse tuli mingisuguse probleemiga või mingisuguse sooviga või midagi, siis oldi kohe-kohe valmis, näidati tegelikult seda eeskuju, mida preester peab tegema. Oleme alati tee valmis teenindama, preester on tegelikult jumala rahva teenindaja. Loomulikult jäid meelde ka nagu sellised, kuidas öelda, head sõbrad, head õpingukaaslased ja ma olen millegipärast seda seda perioodi kuidagi võrrelnud, kuigi ma ei ole kunagi käinud sellises asutusega võrrelnud nagu sõjaväeakadeemia ka, et seal tekkis selline teatav relvavendlus, et koos olles arenes sõprus ja mitmed inteni inimesed oli suureks eeskujuks oma ääretu töökusega või, või muude heade omadustega, nii et et väga palju mõjutati vastastikku, mõjutasime teineteist. No kui palju seal oli neid hetki, sa mõtlesid, et sikuteks säält kohvri uuesti lahti ja pakiks asjad tuleks ära Jakaks tavaliselt elu elama. Peab ütlema, et pea igav päev käib ikka meelest selline mõte, et paneksin kohe kohvri kokku ja läheks noh, alguses esimene aasta eriti nagu ma mäletan, kui ma tulin lennukist maha ja maandusin, roomas seal seminari, siis ma mõtlesin, et, et kas ma olen nagu täiesti segi läinud või lihtsalt natuke segi läinud, aga segi? Ma olen läinud igal juhul, et sellisesse kohta nüüd olen tulnud oma ja ma ei oleks eales uskunud, et ma elus võin kunagi siin nüüd maanduda Rooma linnas, et selliste isegi sellist unistust mul ei olnud mitte kunagi elus, ma pean tunnistama et see oli sihuke tõsine, kuidas öelda. Tõsine katsumus seal alguses muidugi hiljem lihtsalt harjub ära, kui, kui päevakord on väga kindel ja selline nagu sõjada koolilik, siis päevad hakkavad kulgema ludisema väga kiiresti, nii et mida sa seal õppisid, mis oli see, mille võrra sa said rikkamaks pärast seda viite aastat? Ma õppisin seal tegelikult väga-väga palju, aga, aga võib-olla kõige kõige tähtsam asi, mida ma õppisin, oli, oli iseenda tundmist. Elades kogu aeg niimoodi külg külje kõrval, vendadega koos, kes on sulle nagu peeglid sinuni vooruste kui ka pahede peeglid. Ja sa pead kuidagi reageerima sellele. See reaktsioon ei ole alati kõige parem, kõige eesrindlikum. Siis inimene õpib, õpib tundma ennast, lisaks sellele pidev lakkamatu küsimine oma elukohta. See on äärmiselt priviligeeritud aeg on olla, seal on tõesti väga, väga soodus aeg kõigeks mõttes, et senine nagu kuidas öelda vaim töötab nagu ikkagi täiesti kõvadel tuuridel, vahest isegi ületuuridel, aga, aga aga ta töötab kõvasti ja see on see, kus nagu mitmed asjad iseenda seest hakkavad avanema, hakkavad selgeks saama. Ja loomulikult, kui nad hakkavad selgeks saama, siis tajud alles seda, kui palju on veel mida peaks selgeks saama, kui palju on veel seda, mida ei ole üldse puudutatubki. Kui suur müsteerium on tegelikult inimene? Preestri kutsumus. Kuivõrd noh, valides selle tee pead sa millestki ka loobuma, sest noh, iga valik eeldab ka ju teatud loobumist. No kindlasti võib-olla üks võib-olla Eesti kultuurikontekstis ja tänapäeva kultuurikontekstis üldse kõige sellisem selgem loobumine on, on loobumine perekonnast. See on üks asi, mis on, on peaaegu skandaal reaalne tänapäeva maailmas, kuidas keegi võib elada elu, mis ei keskendu nagu soojätkamise ja, ja tänapäeval võib-olla isegi mitte enam niivõrd soo jätkamise, kuivõrd naudingu väärtustele. Ja see on siis asi, mis tõepoolest siis inimesi paneb kisklema küsimusele üleloomulikult tuleb loobuda veel paljudest teistest asjadest, aga ka see, kes läheb abiellu, peab loobuma kõikidest teistest maailma naistest peale ühe. Et seal on nagu omaette paralleel ja paljudest muudest asjadest, kui tulevad lapsed. Armastuse nimel loobumine, ma arvan, et see on igati teretulnud ja annab inimesele palju jõudu. Tegelikult see on see, mis, mis inimest toidab. Loobumine perekonnast see siis on selle nimel, et sa suudaks hoida oma fookuse sellel kogudusel nagu laiemalt just nimelt jah, et ütleme, selline katoliku teoloogia on alati näinud just nimelt, et preestri preestri abikaasa on kirik tervikuna kogudus ta peab pühenduma sellisele kirikule ja kogudusele sama, samavõrd tuliselt, kuivõrd üks abikaasa pühendub teisele mees naisele ja naine mehele. Et abielu kutsemastab samamoodi on kutsumast teenimisele, teineteise teenimisele, teineteise armastamisele. Seda on ka preestri kutsumus, ainult et kiriku teenimisele jumala teenimisele läbi kiriku on tõepoolest siis preestri fookuses on hingede päästmine hingede heaolu. Ja seda teha jumala suurimaks auks, nii et see on siis see, mille nimel preester elab. Mida tähendab see, et, et ma nagu sündisin katoliiklikus perekonnas, see on mulle selgeks saanud tegelikult alles nagu hiljem just nimelt selline katoliiklik tunne või, või selline viis tunda maailma tunda jumalat ise ennast näha. See on kuskil tranitsionaalsetes katoliiklikest maades veel palju teistsugusem, kui, kui meil siin teise põlve katoliiklastel. Et sellised asjad näiteks nagu teekonnalisele öömaja pakkumine, mis on nagu üks väga-väga konkreetne tegu või preestri toetamine, tal sööki viimine tähendab sellist väga-väga lihtsad asjad. Need on kuskil katoliku maas niivõrd loomulikud, et, et aga mille vastu sa siis sõdised, kui sa olid teismeline ja sa ütlesid nagu lahti kirikust olid lausa selle vastu. Ma pean tunnistada, sõdisin kõige konventsionaalse traditsionaalse vastu, üritasin jõuda kuhugi puhtale ta juurde ja üritasin seda teha ka nagu Kristuse piires. Ma üritasin jõuda nagu sellise, kuidas öelda alge kristluse juurde. Mulle tundus kogu ajalugu on üks suur veristamine, üks suur, mine, et sellel ei ole mitte mingit mõtet, et meie ühiskonnakord on vägivaldne ja nii edasi. Üritasin seda seda kuidagi välja elada. Nägin katoliku kirikus sellist, kuidas öelda kes tõsist vastast oma põhimõtetele. Kas näiteks jumala olemasolus oled sa kunagi kahelnud? Ma pean tunnistama, et jumala olemasolus, ma ei ole mitte kunagi kahelnud. Sa oled kahelnud selle kiriku kui institutsiooni vajalikkuses. Jah, jah, ma olen kahelnud kiriku kui institutsiooni vajalikkuses ja paljudes teistes asjades, aga aga et oleks olemas nagu trantsendentset oleks olemas ülim olend, et oleks olemas igavene armastuse ilu. Selles ma ei ole mitte kunagi kahelnud, ma ei ole osanud seda teha. No vot, seesama vahendaja küsimus, see on vist ka mis väga paljusid kuidagi ärritab, et Uku Masing on kirjeldanud seda eestlase usku. Et eesti mees läheb metsa suure puu taha, räägib seal oma jumalaga, noh, et milleks on vaja seda kirikut, seda pappi, et see on kõik üleliigne, et jumal on olemas seda nagunii, aga miks seda kirikut siis seal vajan. Ja tõepoolest tundub väga, väga eestlaslik, kuna Masingu kirjeldus on ka tuttav. Inimene läheb puu taha ja palvetab seal. Aga katoliiklikus ja miks mitte katoliiklikus ainult ortodokside oli täpselt samamoodi on selline teistmoodi lähenemine selles mõttes, et nähakse jumalat, mitte sellena, kes on nii-öelda Väga vägev olend, jumala ei ole mingisugune selline kes elab naabruses ja, ja annab kommi, kui talt paluda. Jumal on hirmus. Jumal on midagi, kellega ütleme niimoodi, selline igapäevainimene tänavalt võib-olla ei tahakski kokku puutuda, ausalt öeldes. Jumal on tuli, mis põletab. Kuigi ta on armastus, on ta ka, on ta ka igavene õiglus, eks ju. Selline lähenemine mis ilmselt pärineb sügavalt läbitunnetatud müstilisest pärandist, mis kirikus on tuhandete tuhandete pühakute läbi tunnetatud pärandist kuivõrd väike on inimene ja kuivõrd suur on jumal. Sellest tuleneb tegelikult vajadus vahendamise järgi ja võib-olla kõige kõige selgem vahendaja roll on loomulikult kristus ise kes on oma loomusest täiuslik inimene ja täiuslik jumal. Sõnaga tema on see, kus inimlike jumalik täiuslikult kokku puutuvad temal see uks, kust sisse astuda, sisse astuda, igavikku. Müstiline ühinemine jumalaga. Sepoja riita Teinanen oma raamatusest kirjeldanud seda, et kui mistahes inimene nagu teaks, et kui valuline on see ühinemine et miks see ühinemine siis nii valuline on? See on valuline tõepoolest. Siin võib-olla aitab aitab meenutada sellist kristlikku doktriini, et inimene on ära kukkunud oma algsest täiusest, on ta on pärispatu võimuses, et sellest üle saada, et sellest nagu vaikselt niimoodi jumala armu ja oma vaba tahte abil jõuda täiuseni. See on väga valuline protsess. Minu vaimne isa, vaimulik isa seminaris ütles alati, et vaimne elu on nagu operatsioon silmad lahti ja ilma tuimestuseta, et see on selline tõeliselt hirmus asi. Et seal on vaja nagu enda seest ikkagi väga palju mustust välja rookida. Ja see kipub sinna tagasi sadestuma jälle. Et see protsess on, on terve elu kestev. Jaga valus. Praeguses maailmas eriti seda kannatuse osa ei peeta millekski, et noh, me oleme harjunud sellega, et kui me läheme hambaarsti juurde, et siis me saame kolm tuimestust kui vaja või et meie teed on sillutatud hästi siledaks. Aga miks on seda kannatust vaja või miks me peaksime sellega leppima? Mulle tundub, et see on lihtsalt üks elu paratamatu osa, et meid on kuidagi tehtud niimoodi et tõelised võidud saavutatakse läbi kannatuse. Et tõelised väärtused võideldakse kätte ja seda tehakse läbi läbi tõsiste valude. Nad ei olnud tunne, et inimene peaks olema see, kes ta on, või selles mõttes, et inimene peab jõudma välja sinna, kes ta tegelikult on, tähendab, Asju saab parandada niimoodi, et neid kinni mätsitakse või lihtsalt kuidagi nagu pannakse ilusa kile sisse. Ja siis esitatakse nagu maailma kõige parimat kaupa. Kui sisu on mäda, siis on mäda. Ja kui on mäda, siis on vaja tegeleda sellega selles mõttes siis on vaja kuidagi võtta see asi kätte ja hakata hakata tegema midagi, et, et kui, kui inimene on, on, on selline olendada, kanna. Inimene on loodud siia maailma nimetata, kannad vaimselt ja füüsiliselt. Loomulikult ma ei poolda siin mingisugust sellist filosoofiat, et me nüüd peaksime loobuma igasugustest tuimestust vahenditest, eks ju. Et kellegil operatsioon siis ei tehta tuimestust, aga aga üldiselt või niimoodi, kuidas öelda? Printsiibis mulle tundub, et inimene peab või on sunnitud siin elus vaatama sinna kesta, on vaatama sinna, kust ta tuleb, seda ei saa kinni mätsida kuidagimoodi see on selline asi, mis on vaja läbi elada, läbi kogeda ja sellega kaasneb kannatus, selle kaasneb paratamatult kannatus. Kas on mõnda olulist asja üldse ilma kannatuseta tehtud, tahaks küsida, mulle tundub, et ei ole. Et igasuguse loomise, igasuguse sünnitamise, igasuguse päralejõudmise tasuks on kannatus, nii lihtsalt on. Ja tuleb, tuleb seda aktsepteerida, tuleb selles hakata suhestuma, mis on nii, nagu ta on mitte seda kinni mätsida või üritada teha nägu, nagu seda ei oleks. Mulle tundub, et selline realistlik projekt realismi projekt elus on, on oluline selles mõttes, et et me jõuaksime välja sinna, et asjad on nii, nagu nad on, tuleb nüüd hakata kuidagi see. Ütleme näiteks, et kui kirik on kaotanud mõju ühiskonnas, no see on fakte, et siis mis võiksid olla nagu selles maailmas need abivahendeid, mis aitaksid inimestel saada rohkem nagu inimesteks. Kohe saate alguses küsisid minu käest, et kas mul on olulisi elukogemusi mida ma tahaksin siin nagu esile tuua ja siis ma ütlesin, et on olemas ilukogemusi. Ja ilu on selline sõnumitooja. Ilu on selline, kes haavab inimest. Kuid ta haavab niimoodi, et inimene tunneb tohutut igatsust ilu järgi. Aga ilu ise on midagi sellist, mille kogu olemuses on öelda ainult üht. See ei ole mina, keda sa tahad. See ei ole mina, kelle järgi sa igatsust tunned. Ma olen ainult sõnumitooja. Ma olen nool oma läkitajalt. Mind on teele lastud sind haavama. See on selline haav. Kui ta on kuradima inimesse löödud siis sealt võib väga palju valgust siis hakata paistma kui sa räägid näiteks usust või armastusest, et nüüd on hästi abstraktsed mõisted kasvõi sedasama mõiste armastus. Et kui sa suudad seda kuidagi lahti pakkida, et mida see siis tähendab, mis asi on armastus? See tähendab hea soovimist, tahtmist teisele kes on ju hästi loomulik, et see on ju ikka ema soovib head lapsele. Härra soovib head sõbrale. Ja ongi loomulik. Peabki loomulik olema, et, et väga hea, et on loomulik selles loomulikkuses. Tegelikult peitub tohutu saladus. Selles loomulikkuses peituv saladus on see, et head tahab keegi, palju kõrgem meile või lihtsalt meie naaber või ema. Et ema, kui ta tahab head, siis ta on tegelikult täpselt samamoodi. Ta on täiuslik kujund, see, see kujund on täiuslik iseenesest, sellepärast et ema armastus lapse vastu midagi, mis on eesmärk iseeneses. Aga ta on kujund millestki veel suuremast, millestki veel põhjavamast. Kujutad ette näiteks ühte Ühte memme kusagil metsa sees, kes on, kes kumab läbi sellist armastust, headust. Ja tal ei raadiot ega telekat, võib-olla ei suhtle üldse välise maailmaga. Et seesama memm, kes elab seal metsa sees, et ta ei vaja mitte mingisugust kirikutega religiooni ega asjata, lihtsalt elab oma õige. Jah, ja kui ta seda on teinud, siis ta on teinud väga hästi ja kui, et kui nüüd rääkida nagu sellisest konkreetsest kiriklikust, positsioonist või kiriku teoloogiast siis vanast ajast peale on tunnistatud seda, et kui inimene elab loomulike vooruste täiuses ja püüdleb vaimsete hüvede poole oma elus vähemalt nende poole, mida tal tal on teada ja ta teeb seda ustavalt ja hästi, siis seal ei ole mingisugust probleemi. Teda ei jäeta maha. Aga et see on selline kiriku kiriku teoloogiline aspekt sind kui sa oled 80 aastane, kuidas sa kujutad ennast siis ette, milline mees sa siis oled? Ma arvan, et ma olen, tahaks arvata, et ma olen selline mees, kes on jõudnud sinna, et ta võib öelda, et tore oleks nüüd lävepakule minna ja sealt edasi. Nüüd hakkab tõeline varsti väga varsti. Läheb väga huvitavaks. Ja et ma ei kardaks seda. Aga praegu, kas sa kardad surma? Mulle vaata, vahel tundub, et maid karda surma. Ja vaata, vahel tundub, et ma kardan surma, et, et see on siiski asi, mis on sügavalt meis kuidagi kartusena sees. Ma arvan, et ma kardan surma. Miks peaks surma kartma? Surma ei peagi kartma. Peab kartma iseennast, kes ei ole surmaks valmistunud, et lõplikule teekonnale astuda. Aga kuidas ma saan surmaks valmistuda? Hästi elades? Kogu filosoofia ei ole mitte midagi muud kui surmaks valmistumine. Senine Sokraatiline mõttetera kindlasti peaks olema. Meie kultuuris väga palju rohkem esil, ma arvan, me kultuur üritab kogu selles mürglis ära unustada ühe ühe väga võimsa tõe. Et Me oleme vajalikud, üritab seda kinni mätsida, selle ilusti ära pakendada. Ta üritab seda teha niimoodi, et kui me teleka lahti lööme siis igas filmis ei ole mitte midagi muud kui ainult surm praktiliselt sureb iga iga minut keegi, kuskil keegi lastakse maha. Aga see ei meenuta meile millegipärast meie surelikku loomust, meid ümbritsev surmakultuur siis nagu maskeerib seda, seda päris suremist. Nüüd see ei tuleks lihtsalt meelde, et meil oleks võimalik kunagi ära surra. Just nimelt surmakultuur, mis tab tõelist surma, eitab selle kaudu ka tõelist intiimsust. Eitab seda konditsiooni, kus, kus me oleme surelikena. Herman Hesse on rääkinud sellest isapoolsest verest ja emapoolsest verest. Et üks on selline kaine arutlev, selge, klaar, intellektuaalne siis teine on sellised tumedamad salajasemaid tungide tahtmised. Et see tee, mille mingi inimene siin elus valib, et see võib hästi kummaline olla. Et tihtipeale see maailmas olek ei ole sugugi kergem kui kloostris olek. Et tihti see kloostrielu võib mingis mõttes olla ka lihtsam kui, kui, siis elu maailmas kindlasti. Ja ei saa samas välistada seda, et just nimelt nendel meestel, kes seal nii-öelda maailma silmis poolinglitena oma elu veedavad, peavad sellise verega mis sümboliseerib siis tunge ja sellist pimedalt poolt väga tõsiselt kokku puutuma, nad peavad selle kuidagi väga sügavalt läbi elama. See on selline asi, millega nad on silmitsi väga-väga tõsiselt, ma arvan. Seda kogesin ka mina isegi nii väikse aja jooksul kui viie aasta jooksul. Et see, kes ma tegelikult arvasin olevat, on on hoopis hoopis pinnaline nägemus iseendast. See lihtsalt on niimoodi, et iga inimene, kes hakkab iseendaga tööd tegema, seisab nende nende tumedate vetega hingesügavuses silmitsi ja, ja peab nad läbi sulatama ja peab nendega hakkama saama. Lihtsalt kõige õnnetum positsioon inimesel võib-olla on siis, kui ta tõepoolest lihtsalt p, midagi siin maailma, seda ei tea, mida ta teeb, ei tea, mille nimel ta neid asju teeb. Et kui minna hakata ennast kuhugi väga kindlasse suunda viima, midagi endas arendama, siis senine silmitsi seismine on paratamatu. Kõneles vanalinna hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja Markus Järvi. Saate valmistasid ette Maristomba, Jaan Tootsen.