Tänases keskeprogrammis tuleb juttu Lasnamäe kandist. Stuudios on arhitektuuri loolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Kui Nõmme elanikud võivad uhkust tunda krahv Nikolai von Glehni üle, kes rajas nõmme ja kelle endistel maadel paljud praegu elavad siis kellega või millega võivad Lasnamäel ased oma elukohast rääkides uhkustada? Lasnamäe puhul on tore see, et Lasnamäed on mainitud juba meie rahvuseeposes Kalevipoeg ja mõned Kalevipoja sündmused, noh, neid on muidugi mütoloogilised sündmused, aga siiski peaksid justkui aset leidma kuskil Lasnamäe kandis Iru kandis, näiteks. Lasnamäe puhul on huvitav ka see, et Lasnamäel tegelikult on oma põnev ja pikk asustusajalugu Lasnamäel asustus ulatub mõnede märkide järgi koguni pronksiaega aga kindlasti varasesse rauaaega Lasnamäe taga, Pirita jõekäärus on meil Iru linnamägi, aga Lasnamäel on ka veel mitmeid teisi selliseid kohti, kus arheoloogilisi märke väga vanast asustusest. Ja vaatamata sellele, et tegemist on sellise tuulepealse klindipealse alaga, kus elamistingimused ei ole väga soodsad on Lasnamäel ikkagi ilmselgelt inimesed läbi sajandite ja läbi koguni aastatuhandete elanud. Nii et tegelikult vaatamata sellele, et justkui on tegemist väga uue linnaosaga enamikul majadel ei ole väga pikka ajalugu. Tegelikult on Lasnamäe väga väärika ajaloo ja kultuurilooga põline asustusala Tallinna lähedal. Sellest vanemast asustusest Lasnamäel räägivad ennekõike kultusekivid nimelt Lasnamäel siin ja seal on arheoloogiamälestistena kaitse all mitmeid kultusekive, rohkem on neid seal Sõjamäe kandis praeguse lennuvälja alal ja raudtee ääres. Ja need on siis enamasti nõndanimetatud väikese lohulised kultusekivid mis pärinevad nii varasest ajast, et ega isegi rahvapärimus nende kohta eriti midagi ei mäleta. Kui mitmete hiiekohtade ja muudes koti looduslike pühapaikade kohta on olemas elavat pärimust, et veel 19. sajandil 20. sajandi alguses on inimesed käinud neid kohti austamas ja neid pühaks pidanud ja rahvaluulekogujaid on seda siis üles kirjutanud igalt poolt Eestist, siis need kultusekivid on enamasti sellised ilma pärimus, et ta on erandeid ka, aga, aga sellised objektid, mis lihtsalt kuskil on looduses, mida arheoloogid avastavad, aga millest tegelikult mitte keegi ei tea, millal täpselt ja kuidas neid austati ja milline see kuld, kus siis täpselt oli, me näeme, et inimesed on sinna mingisugused väikesed lohud sisse uuristanud, mis ei ole looduslikud, vaid on selgelt inimtekkelised ja mingisugust erilist tähendust on meile siis omistatud, sest mingit praktilist funktsiooni neil tõenäoliselt olla ei saanud. On küll oletatud, et võib-olla oli seal tegemist küll ka mingite sündmuste tähistamisega või mingisuguseid kalendri arvestamisega aga noh, täpselt keegi ei tea, milleks neid kasutati või milliste tähendust Need siis muinasaegsete inimeste jaoks tegelikult on kandnud. Aga see näitab, et inimesed on siinkandis juba väga ammu elanud ja lisaks siis sellisele argisele kasutusele on siin maastikele ka tõenäoliselt täpselt me ju ei tea, omistatud ka siis mingeid vaimseid või hingelisi sügavamaid tähendusi, mida on siis kuidagi ka tähistada püütud on ka mõned hilisemad tähenduslikud kivid Lasnamäel nimelt keskajal Tallinna linnasaras ulatus palju kaugemale, kui ainult see asustatud linnatuumik või linnamüüri sisse jääv vanalinn ümber selle küllalt suures ulatuses laiusid linna maad ja ka Lasnamäe kuulus siis osaliselt linnas varase või selle linna territooriumi sisse kus siis olid linnale kuuluvad heinamaad, karjamaad, põllumaad, põllumaid võib-olla vähem, sest Lasnamäe paepealne seda ei soosi. Aga siis nende linnamaade piiride tähistamiseks paigutati piirikive. Ja tegelikult Lasnamäel on siis säilinud ka mõned sellised keskaegsete sisse raiutud märkidega linna maade või linna Sarase piirikivid ja keskaegsetest sündmustest veel Lasnamäel tuleb kindlasti ära märkida Sõjamäega seonduv siis Jüriöö ülestõusu aegne sündmustik, Jüriöö ülestõus, jällegi selline sündmus, mille kohta on väga palju igasuguseid müüte ja mis väga tugevasti elab meie rahvusteadvuses. Aga tegelikult, mille kohta ajaloo allikaid on meil kaunis vähe ja mille kulgemisest me siis väga palju ei tea. Aga siis üks selline selgemalt dokumenteeritud, tõesti suuremaid sõjalise iseloomuga konflikte ilmselt aset leidis, kuskil seal sõjamäe kõrgendikul, mis siis väidetavalt selle järgi on ka sõjamäe nime saanud ja seda on siis seal tänapäeval püütud ka kuidagi tähistada või ära märkida. Kuigi see märkimine on selles mõttes tinglik, et kus täpselt see kokkupõrge ülestõusnud talupoegadega siis aset leidis. Ega me seda nüüd ei tea, aga nende kirjelduste järgi võiks oletada, et umbes selles piirkonnas ta siis oli, kus praegu on see sõjamäe hiis. Nii keskajal kui varasel uusajal Lasnamäel oli erinevates ala servades terve hulk külasid taludega arvestades siis seda põllumaade ja ka karjamaade suhteliselt kehva kvaliteeti seal paepealsel pinnasel enamasti küll üsna väikesed vaesed talud ja on siin olnud siis tegemist mitmete erinevate mõisate vahel jagunenud maadega, osaliselt kuulusid need siis ka just nemad tuia Väo mõisate alla. Ja Väo mõisaga oli see huvitav asi, et Väo mõis oli pikemat aega Tallinna linnamõis ehk siis kuulus Tallinna linnale ja selle mõisapõllumajanduslikust tegevusest saadud tulud. Ühelt poolt läksid linnakassasse, teisalt aga osaliselt neid toiduaineid, mida siis see mõis või mõisa maadel elavate talupoegade abiga mõisamajapidamine tootis. Neid toiduaineid kasutati siis linna, vaeste ja linna hospidalides elavate inimeste toitlustamiseks. Selliseid linnamõisaid tegelikult ka linnast kaugemal oli Tallinna linnal veel õige mitu tükki sellistest vanadest objektidest või piirkondadest. Lasnamäe kandis võib ära märkida veel Ülemiste järve taha praeguse linnast väljuva Tartu maantee äärde mõigu kanti jääva paiga, mida on kutsutud püha mägi ja millest on siis ka arvatud, et tegemist võiks olla muinasaegse hiiekohaga. Hiljem, 18. sajandil rajati sinna kalmistu. Võimalik, et juba enne oli seal mingi matmispaik, aga 18. sajandil võttis ja siis uuesti kasutusse. Nimelt siis, kui Katariina teine oma kuulsa diktiga keelas kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise pidiga toomkogudus hakkama otsima uusi matmisvõimalusi ja sinna mõigu mõisa maadele siis rajatigi, nõndanimetatud mõigu surnuaed ja see oli siis põhiliselt just toomkoguduse, aadli pihtkonna kalmistu, kuhu maeti aadlikke tähendab siis mõisnike ka mõningaid siis linnas elanud teenistus, aadlikke, nende pereliikmeid aga vahel siis ka aadliperekondade teenijarahvast, kes olid Aja jooksul perekondadega nii lähedaseks saanud, et neid loeti juba peaaegu pereliikmeteks ja maeti perekonna juurde. Nii et on sinna maetud läbi aegadega üksikuid eestlasi, aga põhiliselt oli tegemist siis baltisaksa surnuaiaga. Ja näiteks 1910. aastal laulupeoks ilmunud esimeses eestikeelses Tallinna juhis või sellises giidi raamatukeses on soovitatud seda surnuaeda vaatama minna ja öeldud, et see on Tallinna kalmistute kõige aristokraat lisema ilmega sest sinna matab Toompea rüütlite kogudus. Ja öeldud on, et seal on siis väga palju ilusaid hauatähiseid ja hauakabeleid. Kahjuks pärast baltisakslaste lahkumist Eestist 1939. aastal jäise surnuaed täielikult hooldamata ja kuna osade aadliperekondade esindajad olid juba varem lahkunud või olid need perekonnad lihtsalt välja surnud, eks oli juba enne seal palju hooldamata haudu. Nõukogude ajal algas selle surnuaia rüüstamine. Nii et praeguseks on seal alles ainult puudesalu, üksikute hauatähistega ja kaua aega oli see alaga täielikult võsastunud. Aga viimastel aastatel siis Eesti muinsuskaitse selts, toomkoguduse liikmete ja Eesti kaitseväelaste abiga on seal teinud suuri korrastustalguid, nii et praegu see ala on ka päris kenasti vaadeldav ja külastatav. Lasnamäel traditsiooniliseks tegevuseks on olnud paekivimurdmine, nii et Lasnamäe ilmet varasematel sajanditel on kujundanud kivimurrud. Ilmselt esimesed kivimurrud rajati sinna juba 13. sajandil, kui Tallinnas üldse suuremat kiviehitised hakkasid kerkima. Ja eks neid läbi järgmiste sajandite kogu aeg laiendati. Ja tõenäoliselt seal kivimurdude ligidal on olnud siis ka sellised külakesed, kus on elanud kivimurdjad ja kivi raidurid. Enamasti siis eestlased, kes seda füüsiliselt rasket, samas aga vastutusrikast ja teadmisi nõudvat tööd tegid, sest sugugi kõik paekivikihid ei kõlba ehituseks ja peab teadma, milline paekivi, milleks sobib, mida saab kasutada näiteks ainult siseruumides, mida ka välitingimustes Neil paekivikihtidele eriti just Lasnamäe paekivi puhul kujunesid välja oma kindlad eestikeelsed nimed mis on tihti sellised väga vaimukad ja vallatud. Räägitakse seal põhjavalgetest laksu, punastest kirjudest, koertest ja muudest selliste kummaliste nimedega paekivikihtidest. Ja sellest samast Lasnamäe paekivist, tegelikult ongi suur osa vana Tallinna ju ehitatud ja need kivimurrud seal siis toimisid läbi sajandite ka veel 20. sajandi alguses edukalt, aga osaliselt siis veel nõukogude ajalgi kuigi järjest enam hakati seda paekivi kasutama pigem killustiku tootmiseks, mitte enam ehituspaekivina. Aga veokarjäär ju veel hiljaaegu tegutses edukalt ja mingisuguses õige väikeses osas tegutseb praegugi. Nii et tegelikult siin saab rääkida siis sellisest Ühe tegevuse või ühe majandusharu siis kivi murdmise ja kivi töötlemise jätkumisest alates keskajast kuni tänapäevani. Ja kindlasti see on just üks Lasnamäele omane joon ja selline väga oluline aspekt Lasnamäe ajaloos. Lasnamäel ehitati kohalikust paekivist üsna palju hooneid. Eriti hakkas neid juurde tulema siis, kui Lasnamäe äärealadele hakkas kujunema tööstus ja üheks kõige võimsamaks paekivist kompleksseks, mida me tänapäeval näeme, on kindlasti Lasnamäe nõlval nõndanimetatud Sossi mäest üles sõites tselluloosivabrik jääb siis sinna Juhkentali linnaosa lõppu või Lasnamäe linnaosa algusesse, oleneb kummalt poolt vaadata. Tegelikult sellel kohal oli ka juba varem olnud paberiveski ilmselt juba Rootsi ajal. Sealjuures olid veel naha parkalite töökojad ja muud ettevõtted, mida käitati siis härjapea jõe vee jõul mis siis sealkandis Ülemiste järvest alguse sai. Hiljem, 19. sajandil arenes sellest kaasaegne paberi- ja tselluloosi tootmise ettevõte mille hoonestust siis ka korduvalt laiendati. Ja sellised head ja jõukad ajad tulid sellel ettevõttel just 20. sajandi esimestel aastatel, mil siis ehitati palju uusi paekivist tööstushooneid, mis näevad väga efektsed välja. Ja on seal projekteerinud ka väga tuntud arhitektid Ottoshot, Jacques Rosen, Baum Rosen, Tomi kavandatud on näiteks juugendlike tselluloosivabriku tuletõrjemaja ja hiljem ehitati juurde katel keedukoda. Mis siis on nüüd saanud peale klaasist korrused ja mida me tänapäeval tunneme Fahle maja nime all. See nimetus on antud tselluloosivabriku kauaaegse direktori Emil Fahle järgi. Lasnamäe paekivi on kasutatud aga hoopis teisel moel. Nimelt Lasnamäe teises servas, seal, kus Narva maantee üles Lasnamäele läheb, praeguse lauluväljaku kõrval teisel pool teed, on olnud selline huvitav asi nagu Eckersi lubjaahi. Georg Egert oli siis tuntud Tallinna ettevõtja ja esimesi moodsa aja ärimehi, kes vajas Mustamäe tee kanti tuletikuvabriku ja liimivabriku ja tal oli veel siin ja seal üle linna mitmeid ärisid ja ettevõtteid. Aga siis ka sinna Lasnamäenõlva alla lubjaahju, mis oli üle kogu Venemaa unikaalse tehnoloogiaga nimelt turbaküttel köetav lubjaahi sealtsamast ülevalt Lasnamäelt tondirabast sai siis seda turvast ja seal siis põletati osa Lasnamäe paekivi lubjaks. Ja sellest lubjaahjust on seniajani siis hundi kuristikus säilinud maalilised varemed. Aga lubjaahi ise tegelikult tegutses 1800 neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel kõige intensiivsemalt. Ja juba 20. sajandi alguses lubjatööstus lõpetas aktiivse tegutsemise. Aga jah, üht-teist siis sellest omaaegsest tööstusest on, on seniajani seal hundikuristik, kus Narva maantee tõusul näha. Üleval Lasnamäel on lisaks siis taludele olnud varasematel aegadel üsna vähe selliseid suuremaid ehitiste kogumeid. Kui vaadata vanu krabüüre või ka siis hiljem juba fotokujutisi Lasnamäe kandist, siis see ala on olnud üsna lage, põllud karjamaad, siin-seal siis paekivi karjäärid. Aga siiski, neile lisaks on seal olnud ka mõned suvemõisad sinna juurde kuuluvate mõisaparkide või puude kogumitega. Üks neist oligi siis Sõjamäe suvemõis, vaimarshoffiks on seda ka mõnel kaardil nimetatud, mis siis oli kuskil praeguse Suur-Sõjamäe tänavakäänaku kohal Dvigateli tehase hilisemate hoonete taga ja mis praeguseks on maa pealt peaaegu täielikult kadunud. Aga teine, suurem ja uhkem suvemõis oli Karlova või Katleri suvemõis, millest on ka säilinud ainult mõned puud, aga mille hoone oli tegelikult alles veel nõukogude ajalgi ja mille järgi ka siis see piirkond on saanud Katleri asumi nime. Lasnamäe oli linlaste hulgas üsna populaarne väljasõidukoht. Ja Lasnamäe on toiminud ka tõesti sellise väljasõidukohana. On olemas isegi fotosid 20. sajandi algusest, kus siis uhkete kübaratega daamid ja soliidsed härrasmehed istuvad Lasnamäe nõlval ja naudivad sealt avanevaid vaateid Tallinnale. Nii et siis võib-olla kopli ja teiste selliste piirkondade kõrval, mis olid linna lähedale, aga samas ilma sellise tiheda asustuseta ka Lasnamäe 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul toimis ühe sellise kohana, kuhu siis baltisakslased, aga hiljem ka nende eeskujul linna eestlased läksid küünetama ehk siis vabasse õhku jalutama ja piknikku pidama. Lasnamäel tulenevalt selle kõrgest asukohast, kust paistab kaugele, on olnud veel selliseid eripäraseid, siis rajatisi või nendega seotud institutsioone. Ja nendest kõige olulisemad on muidugi Lasnamäele rajatud tuletornid, mis pidid paistma sealt kaugele merele ja aitama siis laevadel Tallinna sadamasse sisse sõita. Ja Lasnamäe tuletornid, mis pärinevad 19. sajandi teisest poolest, on nõndanimetatud sihituled, see tähendab, et on kaks tuletorni ülemine ja alumine mõlemad siis Lasnamäel Nad paiknevad alumine, siis praeguse kunstimuuseumi kumu taga otse Lasnamäe nõlval, Kadrioru pargi lõpus ülemine pae tänava kandis ja mere poolt vaadates teatud asukohas, Need tuled on siis ühel joonel ja see siis tähistab ohutut laevateed. Ja muide, see siht toimib siiamaani, vaatamata kõikidele linna ehituslikele muudatustele, juurde tulnud hoonetele suureks kasvanud puudele on püütud hoida seda sihti vabana, neid on nimetatud ka punaseks ja valgeks majakaks. Sealjuures paradoksaalsel kombel ajalooliselt siis see, mis praegu on punaseks värvitud ja asub kumu juures, on olnud siis just nimelt valge ja kannab siis valge majaka või valge tuletorni nime ja see, mis praegu on valge, see suur kõrge tuletorn pae tänava kandis, tema on olnud punane ja on kandnud punase Majaka nime, nii et see on pisut segadusse ajav, et need praegused värvid on risti vastupidised sellega, mis on olnud need ajaloolised tuletornide välja kujunenud nimed. Tuletornide juurde kuuluvad ka tuletornikompleksid, mis mõlemal puhul on väga ehedalt säilinud kus on olnud siis torni ülevaataja elamu, aga lisaks ka töölistemajad, mitmesuguseid tehnilise iseloomuga abihooned, laohooned, aga siis ka tööliste laudad, saunad, käimlad ja kõik muu. Tänapäeval tuletornid toimivad automatiseeritud ja keegi ei pea väga palju nendega tegelema. Aga varem nende käigushoidmine nõudis tervet meeskonda, kes siis elasid ka seal tuletorni juures. Üsna suured muudatused Lasnamäele toob 20. sajandi algus. Kui hakatakse rajama mitmeid suuri tööstusettevõtteid, millest kõige olulisemaks kujuneb Lasnamäe-Sõjamäe poolsesse serva rajatud Dvigateli tehas Dvigatel vene keeli siis teatavasti tähendab kas mootorit või ka lihtsalt midagi, mis liigub liikurid ja Dvigateli tehast. Tegelikult oligi ehitatud algselt mitmesuguste liikuvmehhanismide, sealhulgas ka raudtee vagunite ehitamiseks aga hiljem on seal ehitatud ka tramme. Selle kõrval juba algusest peale on tehast täitnud ka mitmesuguseid sõjalisi tellimusi. Ehitati seal liikuvsuurtükkide, aga ka muude relvade osi. Ja selles mõttes niisugune seos sõjandusega ja teatud salastatus on selle ettevõtte juurde algusest peale käinud. Kompleksi hakati ehitama 1898. aastal ja jõuti välja ehitada kuskil 20. sajandi alguseks. Projekteerijast täpselt midagi ei tea, ilmselt need vanemad ehitised on seal võib-olla üldse projekteeritud Peterburis. Vähemalt see peahoone näeb väga sedamoodi välja ka tema praeguseks taastatud algsele lähedane värvilahendus kollase ja valgega tuletab meelde Peterburi ampiiri hiljem Eesti vabariigi esimesel iseseisvusperioodil, nagu ikka need tsaariaegsed suured tehased ei suutnud suure tervikettevõttena päriselt ära majandada. Mingi osa säilis sellise suurema metallitööstusettevõttena osades hoonetes tegutsesid aga ka mitmed väiksemad firmad, erinevate tegevusaladega unesid hooneid, kasutati ladudena ja pandi uuesti kokku üheks suureks ettevõtteks nõukogude ajal. Kui sellest kujunes siis salajane nõndanimetatud numbritehas või salajane sõjatehas Tallinna ettevõtetest ilmselt kõige suurema salastatuse astmega ja kõige sõja väelisema struktuuriga. Praeguseks siis kunagine Dvigateli tehase territoorium on kujunemas hoopis selliseks moodsaks tehnoloogialinnaks kuuks, kus tegutsevad mitmed bürood mitmesugused infotehnoloogiaga seotud ettevõtted, aga ka mitmed head restoranid. Paljud inimesed kindlasti on seal käinud, võib-olla mõned kuulajad ise näiteks töötavad seal või on neil sellega mingi seos, sest tegemist on tõesti väga kiiresti areneva alaga, kus järjest tekib juurde uusi firmade peakontoreid ja töökohti. Kui läbi varasemate kümnendite oli tegemist sellise väga rangelt suletud ja valvatud tööstusalaga siis tänapäeval on see ala täielikult avatud, nii et sinna majade vahele saab vabalt kõndima minna ja seal on tekkinud siis ka täiesti uued tänavad, mis siis selle kunagise tööstuse ja selle metalliga tegelemise mälestuseks kannavad ka siis selliseid metallitöötlemistehnoloogiatega seotud nimesid nagu sepise tänav, keevise tänav, sepapaja tänav ja nii edasi Dvigateli tehase kõrvale. Juba 20. sajandi alguses tekib Ülemiste kaubajaam. Nii et ka sellel piirkonnal on selles mõttes vanad traditsioonid, tänapäeval siis on palju arutatud selle üle, et peaks selle rumba jaama kuhugi linnast kaugemale viima sest tänapäeva kauba veostest suure osa moodustavad mitmesugused naftaproduktid või muud ohtlikud kemikaalid, mille ladustamine ja ümberlaadimine ja nende rongide koostamine seal võib olla potentsiaalselt plahvatusohtlik. Aga me peame arvestama, et 20. sajandi algul, kui see jaam rajati, siis esiteks, toonases mõistes see oligi pigem linna taga, mitte linna sees. Ja toona muidugi ka sedalaadi veosed moodustasid ainult väikese osa raudteel transpordid tavast ja pigem seal laaditi peale ja mahapuit do villija ja muid seda laadi kaub Lasnamäe selles kesklinna poolses osas veel ühe väga huvitava paigana, mille hoonestus on ka tegelikult küllalt vana, ulatudes 19. sajandi keskpaika või koguni esimesse poolde. Tuleb ära nimetada vana Lasnamäe vangla Tšernjaagini vangla, nagu seda on ka kutsutud. See hoone paikneb siis ka kohe Lasnamäe nõlval Sossi mäel. Kui siis kesklinna poolt mäest üles sõites paremale jääb tselluloosivabrik, siis vasakule jääb mäenõlvale see vana vangimaja. Praegu juba pikemat aega on tegutsenud seal riigi kinnisvara aktsiaseltsi peakontor, enne oli kohtuhoone. Aga jah, veel enne seda on ta siis väga kaua olnud vangla. Miks seda vanglat Joniaagini vanglaks nimetati? Sellel hoonel on läbi ajaloo olnud mitu funktsiooni, on olnud ta sõjaväekasarmu, aga vahepeal siis müüdud ka eravaldusesse elamuks ja siis ostis selle üks kaupmees Tšernjaagin. Hiljem, kui siis riik selle tagasi ostis, vanglaks muutis, siis jäi sinna külge sellest vahepealsest ajastusse nimetus Tšernjaagini vangimaja on nimetatud teda ka karistusvangimajaks tapi vangimajaks. 20. sajandil on see koht omandanud siis ka niisuguse eriliselt kurva ja sünge maine. Sest et siia koondatiga poliitvange enne nende edasisaatmist teistesse vanglatesse. Nii et siit Lasnamäe nõlvalt algas ka paljude inimeste teekond Siberi vangilaagrite poole. Tšernjaagini vangla taha endiste paemurdude alale hakkas 20. sajandi algul kujunema ka niisugune elamuala. See on siis tegelikult nüüd see osa Lasnamäest, mis elamualadest ongi kõige vanem ja kõige väärikam ajalooga nõndanimetatud sikupilli linnaosa sellise nime siis saanud ilmselt ühe kõrtsi järgi. Ja selles linnaosas siis on üksikuid ilusaid väikemaju ühe-kahepereelamuid, aga enamasti siis sellised Tallinna 20. sajandi alguse töölislinnaosadele tüüpilised Lenderi tüüpi majad, need keskse koridoriga, väikekorteritega, mida võime näha nii kalamajas, Pelgulinnas kui muudes, siis 20. sajandi algul hoonestatud linnaosades. Ma ütleks, et selles sikupilli linnaosas suhteliselt kauges ja kõrvalises, kus siis hilisem võib-olla ka niisugune remondi- ja renoveerimistegevus ei ole olnud nii aktiivne on säilinud just seda tüüpi majade hulgas ka väga palju ehedaid ja väga dekoratiivseid näiteid, mis on meie 20. sajandi alguse sellise lihtsama elamuarhitektuuri väga kujukad ja toredad esindajad ja seetõttu seal päris mitu sellist, näiliselt igapäevast Lenderi tüüpi elumaja on ka arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud ja eriti ma tooksin siis esile paekivi tänava, millele erilise meeleolukas ja annab ka veel selline tänava aeglane keeramine, meenutades just siis sellist iseeneslikult kujunenud või ilma teadliku linnaplaneerimisega kavandatud eeslinna, kus tänavad olidki sellised kõverad ja kitsad, millest tänapäeval on väga vähe märke järele jäänud üldse selles piirkonnas ka tänavanimedes kajastub piirkonna ajalugu nagu katusepapi tänav, mis viitab siinkandis olnud tõrvapapi tehasele, kus siis Tallinna elumajade jaoks ka katusepapi toodeti. Toona ju paljudel lihtsamatel majadel olidki pappkatused. Ja muidugi siis paemurdudele viitavad paekivi ja kivimurru tänavate nimed, samuti Pallasti tänava nimi, nimelt paekivi kasutati ka purjelaevade trummides ballastikividena ja toona ballast kirjutati kõva peega. Kui Eli Saarinen kuulus soome arhitekt hakkas kavandama Tallinna üldplaneeringut 1910. aasta paiku, mis siis valmis sai 1012 siis tema nägi Lasnamäele ette hoopis teist laadi hoonestuse. Ja tema meelest siis Lasnamäel oli potentsiaali kujuneda selliseks suur linlikuks kõrk kodanlikuks või vähemasti keskkodanlikuks linnaosaks. Ja sinna pidid tekkima siis täiesti uued tänavad ja väljakud omaette linnaosakeskusega. Aga sellest planeeringust praktiliselt mitte midagi ei teostunud. Lasnamäe osas. 20. sajandi alguses Lasnamäed veel mõjutab üsna tugevasti Peeter suure merekindluse rajamine, kui Lasnamäe servaaladele tekib mitmeid merekindlusega seotud objekte. Ja ennekõike puudutab see just praeguse linnaosa kõige tagumist osa Pirita jõe ääres Iru kanti kus siis muidugi mingit Lindliku asustust toona veel ei olnud, tegemist oli linnalähedase maakohaga, aga nüüd Peeter suure merekindlusega seoses siia hakati rajama ühte suuremat maa-alust positsiooni mis ei saanud valmis, aga seal Iru kandis on sellega seoses näha mitmed sellised kohad, kus kunagi on kaevatud mingeid maa-aluseid käike hakatud rajama mitmed niisugused kummalised langatuslehtrid, mis viitavad mingitele maa-alustele ruumidele. Ja samuti siis üks niisugune pikem maa-alune tunnel, mis suubub Pirita jõe orgu. Iru-pool, mis tegelikult pidi olema nendest maa-alustest rajatistest vee ärajuhtimise tunnel, mis siis ka tänapäeval seal jõe oru nõlval näha on ja mida tänapäeval tuntakse Iru koopa nime all ja mida paljud inimesed siis ekslikult mingiks looduslikuks koopaks peavad, aga mis tegelikult on siis ka lihtsalt üks Peeter suure merekindluse maa-alustest rajatistest aga Pirita jõe teisele siis linnapoolsele kaldale rajati ka suurem kasarmulinnak. Ja hiljem siis need kasarmud võeti kasutusele Iru hooldekoduna või nagu siis vanasti öeldi Iru invaliidide koduna. Tänapäeval on muidugi hooldekodu jaoks ehitatud hoopis uued hooned, aga seal hooldekodu territooriumil on näha veel ka mõned ümber ehitatud puumajad, mis siis on tegelikult just need Peeter suure merekindluse omaaegse kasarmulinnaku jäänused ja samuti seal hooldekoduterritooriumi taga on veel ka üheda raud sillasambad säilinud merekindluse juurde kuulus ju ka omaette rööbasteedevõrgustik ja ka siis seal üks raudteesild oli Pirita jõge ületamas. Sellel raudteel transporditi siis nii soldateid kui ka ehitusmaterjali, laskemoona, kõike, mida merekindluse administratsioonil siis oli vaja nendel rööbast redel transportida. Eesti lennunduse ajalugu on tihedalt seotud Lasnamäega. Ja lennubaas rajati Lasnamäele juba ka tsaariaja lõpus seoses sellesama Peeter suure merekindlusega pisut siis kesklinna poole, praeguse Vana-Kuuli tänava kanti aga kiiresti arenema hakkas just pärast Eesti vabariigi iseseisvumist 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel kui varasemaid puithooneid hakati seal asendama kivihoonetega. Ja siis kolmekümnendatel ehitati ka juba mõned betoonangaarid ja ehitati siis kastaabi ja kasarmulinnak küllalt efektsed paekivist hooned, millest osa praeguseks on säilinud osa kahjuks hiljuti ära lammutatud Eesti lennundusajaloos, Lasnamäe sõjaväe lennuväli algselt siis tsaaririigi hiljem. Eesti vabariigi sõjaväe lennuväli on küllalt oluline ja seal lennuväe territooriumi servas on mõnda aega tegutsenud ka nõndanimetatud aviotehas kus on koguni lennukeid ehitatud. 1900 kolmekümnendatel hakkab Lasnamäe kanti ülemistele tekkima aga teine lennuväli. See on siis nüüd selles kohas, kus On praegunegi lennujaam ja ka praegu näiteks Tallinnas Tartu maanteed mööda välja sõites võib lennujaama territooriumi jänes näha ühte väikest paekivist maja mis pärineb just siis sellest 30.-te aastate kihistusest, kui seda lennujaama sinna rajama hakati. Aga siis jah, hiljem on seda muidugi edasi arendatud. Nii et praeguse Tallinna lennujaama territooriumil on nii Stalini-aegne vana reisiterminal väga uhke sisekujundusega säilinud. Ja siis loomulikult on sinna ehitatud see uus praeguseni kasutusel olev reisiterminal, mille esimene järk valmis Moskva olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatti puhuks 1980.-ks aastaks. Aga ka see vana sõjaväe lennuväli seal Vana-Kuuli tänava kandis Narva maantee ääres, mille lennurajad ulatusid risti-rästi mitmele poole üle Lasnamäe. Neid betoonplaate võib siin-seal veel praegugi näha, oli ka kasutusel veel nõukogude aja esimese pooleni ja siis sõjaväelennuväljana 1900 kahekümnendad kolmekümnendad. Lisaks sellele lennuvälja rajamisele Lasnamäel väga suuri muutusi kaasa ei toonud. Hoonestus laienes pikkamööda, aga üldiselt seal vana Lasnamäe osas sikupilli kandis jäi domineerima pigem selline tsaariaegne hoonestus, eestiaegseid hooneid, sinna juurde ehitati üsna vähe, mõned muidugi ehitati ka, aga suurem osa Lasnamäest jäi siiski pigem selliseks linnalähedaseks maakohaks, kus olid juba toona mõned vangilaagrid, mõned sõjaväealad, aga valdavalt siis lihtsalt külad, talud nende vahel sellised puudesalud, lagedad heinamaad, loopealsed. Kolmekümnendatel aastatel ehitati Lasnamäele algkool ja see oli ilmselt tolle ja kõige olulisem ehitis Lasnamäel. See koolimaja ehitati 1935 Herbert Johansoni projekti järgi sikupilli linnaosa algusesse Majaka tänava nurgale ja see on selles mõttes huvitav maja, et ta on ehitatud sellest samast Lasnamäe paekivist, mida otse vundamendiaugust murda sai. Siin kasutati osalt ka vangide sunnitööliste tööjõudu nende kivide tahumiseks. Nii et ehitusmeetod paekivist väga traditsiooniline teostub muidugi ka 30.-te aastate just sellise traditsionalistlikuma arhitektuurisuunaga kus ehituskunstist väga oluliseks väärikust ja esinduslikkuse rõhutamist ja just selliste ajatute igavikuliste hoonete loomist. Samal ajal see arhitektuurikeel on üsna moodne, radikaalne lamekatus ja palju teisigi just selliseid funktsionalismi arsenalist pärinevaid stiilivõtteid. Mistõttu siis seda suunda, mida esindab see koolimaja, aga veel mitmed teised hooned Tallinnas näiteks tuletõrje maja, Raua tänava alguses või metsakalmistu kabel mis on kõik siis Herbert Johansoni kavandatud nakatudki nimetama ka professor Mart Kalmu poolt Johansoni pae funktsionalismiks. Kuigi mõned kolleegid on siis ka vastu vaielnud, et arvestades neid traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja seda paekivikasutust seda ikkagi päris traditsiooniliselt modernistlikuks arhitektuuriks ei saa kuidagi lugeda. Nüüd teine suurprojekt 1930.-test aastatest, mis seostub ka just selliste rahvusliku juurte otsimisega ja rahvuslikku minevikku heroiseerimisega, mis just president Pätsi vaikival ajastul väga esile kerkis, on sõjamäe, hiie rajamine. Sõjamäe arvatavate lahingupaika hakati rajama, sellist suuremat mälestusparki tehti ka arhitektuurivõistlus. Olid väga suurejoonelised plaanid, milline uhke monument sinna, kõik pidanuks tulema. Päts isiklikult käis istutamas seal ka Tamme sellesse mälestustammikusse, mis sinna pidi tulema. Olid seal kavas mitmesugused sõjaväelised tseremooniad edaspidi ka skautide ja noorkotkaste tseremooniat pidid seal hakkama aset leidma. Päris niimoodi see ei läinud, see sõjamäe hiis mitte kunagi sellisel kujul valmis ei saanud. Aga, aga jah, väga uhked ja suured plaanid olid. Kui palju sai Lasnamäe kant teise maailmasõja ajal kannatada? Teine maailmasõda põhjustas Lasnamäel ennekõike just siis selles vanas kesklinna poole jäävas sikupilli osas päris palju kahjustusi juba 41. aastal, aga täiendavalt siis ka 44. aastal märtsipommitamise ajal mitmed majad põlesid, samuti sai tugevasti kannatada tselluloosivabrik. Nii et tegelikult Lasnamäel oli ka üsna palju sõjapurustusi. Kui me tavaliselt rääkides pommitamist, kahjudest Tallinnas mõtleme just Harju tänavale või teistele kesklinna aladele siis ka väga palju kahjustusi selle kõrval oli just nimelt ajaloolistes eeslinnades. Ja oli siis ka hukkunuid, nendes pommirünnakutes aga üsna kiiresti hakati seda linnaosa ka üles ehitama ja nii näeme me siin ka vahetult sõjajärgset stalinistliku ajastu arhitektuuri päris palju. Sealjuures on siis niisugusi varaseid, nõndanimetatud raakovi, rahva korterite maju, mis meenutavad neid, mida ehitati Pelgulinna lõpus esimesel nõukogude aastal 1940 41. Ja millega siis nõukogude võim püüdis näidata, kuidas ta hoolitseb töörahva korteritingimuste eest. Aga on ka hilisemaid sõjajärgseid, 40.-te teisel poolel 50.-te algul valminud suuremaid kivist korterelamuid ajastule omases neoklassitsistlikus stiilis eriti just seal, praeguse tuulemäe tänava ja Peterburi maantee vahel on üks väga ilus kvartal, mis valmis 1954. aastal ja need on tõesti küllalt efektsed majad. Siin on kasutatud nii kohalikke eesti tüüpprojekte kui siis ka ülevenemaalisi tüüpprojekte ja moodustunud on üsna unikaalne linnaehituslik kooslus projekteeritud parimate klassitsistliku linnaehituse printsiipide järgi, kvartali nurgad, kõrgemad, kvartali siseosad, madalamad ja nii edasi. Muide ka Leningradi maantee enda rajamine oli üheksa stalinistliku ajastu suurprojektiks, mis pidi sümboliseerima Tallinna ühendamist Leningradiga lähima suurlinnaga üldse otse ühendust meilt siit Eesti NSV-st Venemaale. Nii et selle taga selgelt olid ka sellised ideoloogilised kaalutlused. Lisaks siis laienesid mitmed tööstusettevõtted ja rajati uusi Nõukogude aja algusest pärineb näiteks Lasnamäel seal tööstusrajoonis Leningradi maantee praeguse Peterburi tee ääres külmhoone huvitav paekivist hoone, mis jätkab veel justkui sõjaeelseid arhitektuuri traditsioone. Praeguseks on täielikult kadunud üks suur oluline tööstuskompleks Lasnamäe alguses, nimelt kunagine lihakombinaat, aga oli seal ka paekivitoodete tehas, suure autobaas bussipark ja mitmeid teisi ettevõtteid ja loomulikult siis Dvigatel, mis aina laienes ja kasvas. Nii et selleks, et inimesed saaksid seal tööl käia. Nendes ettevõtetes pikendati Lasnamäele ka trammiliini. Tartu maanteetramm, mis varem oli Sossi mäe all ümber pööranud ja kaugemale ei läinud, hakkas käima siis ülemisteni või nagu toona öeldi, leivakombinaadi, nii nende muude tööstusettevõtete seas oli seal ka üks leivatehas. Selline masselamuehitus, millega Lasnamäe meil võib-olla kõige rohkem seostub, algab Lasnamäel tegelikult ka üsna varakult, 1950.-te aastate lõpus kui Majaka tänava piirkonnas hakatakse lammutama mõningaid vanu puumaju ja nende asemele rajama hrushovkasid. See on see 50.-te lõpule 60.-te aastate algusele omane väikekorteritega maja, kus kõike oli püütud võimalikult optimeerida imepisikesed, köögid, imepisikesed, vannitoad, mis pidi nüüd siis ka vastanduma sellele umbes kümnendi jagu varasemale stalinistlikul elamuehitusele. Enam ei tehta mingeid klassitsistlik kaunistusi. Majad on hästi lagedad, kõike pidi saama, ehitada hästi kiiresti, kõik pidi olema hästi ratsionaalne ja see pidi siis ka arhitektuuris peegeldama kogu seda Nõukogude Liidu moderniseerumis, tuut, majanduspoliitikat ja nii edasi. Lasnamäel on mitut sorti, hrushovkasid on silikaattellistest, aga on siis ka juba näha intust reaalsele meetodile üleminekut, suurplokkidest ehitamist, suurplokid ei ole veel päris suur paneelid, see on üks selline üleminekuvariant tellismajade ja paneelmajade vahepealt. Kõigepealt hakati ehitama mustamäed, siis Õismäed ja alles siis jõudis massiline paneelmaja ehitus Lasnamäele. Lasnamäe pidi siis kujunema nendest vabublaneeringulistest paneelelamurajoonidest kõige suuremaks ja võib-olla tegelikult ka kõige paremini läbi mõeldud, kus püüti rakendada kõige moodsamaid planeerimisvõtteid. Üldplaneeringu ja need üldised hoonestusprintsiibid töötasid välja Mart Port ja Malle Meelak. Üldiselt arhitektid mõtlesid parimat ja on näha, kuidas nad on tõesti püüdnud kujundada seal seda keskkonda siis tolle aja arusaamade järgi mootsalt ja ka nii, et oleks inimestel seal hea elada. Kavandati võimas ühistranspordikoridor Lasnamäe kanali toonase nimega oktoobri tee tänapäevase Laagna tee näol kuhu kavandati siis ka kiirtramm. Muide, esimesena hakati kiirtrammist rääkima juba Tallinna ühistranspordi generaalplaanist tuhandete 168. aastal. Aga siis, kui kavandati Lasnamäe, siis see plaan tehti pisut ümber ja ringliini asemel kavandati sellised üksikud haruliinid erinevatesse linnaosadesse, sealhulgas ka siis Lasnamäele, mida aga mitte kunagi valmis ehitada. See kiirtramm pidi olema muide midagi metroolaadset kesklinnas pidi ta kulgema lausa maa all ja pidid olema maa-alused kiirtrammijaamad. Aga siis Lasnamäele jõudes ta pidi tulema maa alt välja ja kulgema seal kanali keskel. Sellest peatraktist pidid saama alguse mitmed teised siis niisugused transpordisooned, millest kõiki välja ehitada ei jõutudki. Igal micro rajoonil pidid olema oma keskused poodide, apteekide, muude teenindusfunktsioonidega. Paraku see kõik mitte kunagi ei hakanud sellisel moel tööle. Esiteks ehitati valmis peamiselt ainult elamud, suur osa infrastruktuurist jäeti tegemata ja mis kõige olulisem, jätti suurelt jaolt rajamata juste, haljastus, laste mänguväljakud, kõik see, mis siis teeb elukeskkonna meie jaoks vastuvõetavaks. Selleks ajaks tegelikult kui Lasnamäed ehitati kohuseselline vaba planeeringuline, modernistlik utoopia oli moest ära, see oli maailmas juba mitu korda noh, igal pool ära proovitud, sest et selliseid paneelelamurajoone ehitati ju ka igal pool mujal mitte ainult nõukogude liidus või ainult sotsialismimaades, vaid ka Lääne-Euroopas. Ja saadi aru, et tegelikult erinevalt sellest, mida algul arvati, sugugi mitte kõik inimesed ei saa seal õnnelikuks ja tegelikult inimesed eriti ei taha sellistes linnaosades elada seetõttu nooremate arhitektide hulgas järjest enam hakati selliste ehitusviisi kritiseerima. Ja selline skeptiline suhtumine jõudis ka rahvahulka, nii et kui mustamäega algul oldi üsna rahul ja mustamäele isegi taheti kolida, siis Lasnamäel algusest peale oli tunduvalt kehvem maine. Ja see kulmineerus laulva revolutsiooni ajal kui Lasnamäes, muuhulgas hakati probleemina nägema seda, et väga paljuski sinna said korterid just ida poolt tulnud inimesed mitte siis kohalikud Tallinna inimesed. Selles mõttes de laulva revolutsiooni aegne populaarne laul. Peatage Lasnamäe. Ennekõike just tähendas ju seda, et peatage ida poolt tulev immigratsioon mitte ei olnud võib-olla nii palju mõeldud Lasnamäed kui seda füüsilist keskkonda tänapäeval Lasnamäe on arenenud, sinna on ehitatud muidugi uusi maju juurde, kinnisvaraarendus Lasnamäel täiesti toimib, vanu maju on hakatud korrastama. Eriti oluliseks on saanud energiatõhususe aspektid ja majade soojustamine ja vähemalt mingi osa puid, mida siiski jõuti istutada või mingi osa puid, mis looduslikult on seal ise kasvama hakanud. Sellel kehval paepealsel pinnasel on praeguseks jõudnud suureks kasvada. Nii et see kujunev kõrghaljastus on seda keskkonda ka palju inimlikumaks muutnud. Lasnamäe kandist rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Oro.