Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Täna soovime palju õnne Tartu Ülikooli emeriitprofessorile Mati Erelt-ile, kes on vastne Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Istuma temaga emakeele seltsis, räägime keelemuutusest, aga kõigepealt rõõmustame ikkagi selle suure au üle, millega on pärjatud Mati Erelt tdi aastatepikkune keele töö. Aitäh kõigepealt õnnitluste eest, see on, ma olen tõesti suur au. Kui rääkida natuke minevikus, siis kunagi noore poisina ma ei tahtnudki sugugi keeleuurijaks saada, vaid läksin tehnikaülikooli või tollasesse Tallinna polütehnilisse instituuti hoopis mehhaanikat õppima ja õppisin tervelt kaks aastat seal. Pärast siiski sai isu otsa, kui, kui asi läks keevitamiseks ja muudeks sellisteks asjadeks, mis enam nii väga teoreetilised ei olnud, tulin või läksin Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Tõsi, maa küll, kogu stuudiumi aja õppisin ka matemaatilisi aineid, nii et ma päris puhas filoloog ei olegi. Nii, aga nüüd, kui keeleelust rääkida, siis võib-olla see kõige tõsisem keelemehe elu algas siin Eesti keele instituudis võid olla siis keele ja Kirjanduse Instituudis, kus ma töötasin grammatikarühmas hiljem selle grammatikasektori juhatajana ja kus me tegime eesti keeleteaduslikku grammatikat, see oli tõesti suur töö ja vist üks suuremaid minu keelemehe elus. Ja saime selle eest ka tunnustust, saime riigi preemia riigi teaduspreemia selle eest. Ja edasi läks juba Helsingi ülikooli külalisprofessor, Tartu Ülikooli professor ja noh, praegu siis Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tartu Ülikoolis sai mulle selgeks, et ainult keele uurijana puhtalt keele uurijana siiski pole nagu päris õige ja hea ja võib-olla oma abikaasa Tiiverati toel, aga, aga ka heade kolleegide tugi oli siin tähtis. Hakkasin ma tegelema ka selliste üldhuvitavate keeletöödega, käsiraamatuid, õpikuid, sõnastikke kirjutama, nii et minu keelemehe töös on nüüd viimane, 15 aastat kogu aeg olnud ühelt poolt siis uurija töö ja teiselt poolt siis selline rakenduslik rahva valgustuslik või kuidas seda nimetada? Tegevus Nonii, see on läinud, ma olen kirjutanud päris palju selliseid käsiraamatuid, õpikuid, sõnastikke, nii et ehk on neist ka natuke kasu olnud. Kui palju te selle aja jooksul olete pidanud ise nagu mingid oma põhimõtteid muutma või kui palju seal on olnud sellist ahhaa kast, avastusliku. Poolt ma ei tea, kas just põhimõtted, aga aga midagi kogu aeg muutub, kogu aeg on selliseid ahhaa-elamusi. On ju loetud raamatuid ja viimasel ajal palju keeletüpoloogia tegeldud, nähtud seda, mis teistes keeltes on, kuidas keeled arenevad ja nii edasi, et ma arvan küll, et kui kui varem ehk on olnud suhtumine mõnesse keele nähtusesse võib-olla liiga jäik, ma mõtlen praegu keelekorralduslikku külge, siis praegu ma olen siiski piss leplikum, võib-olla mõne meelest liiga leplik mõningate keele muutuste suhtes, sest nii palju on täiesti muutunud, et ma ei ole sugugi enam mingi karm kritiseerija, vaid, vaid pigem selline mõista. Tahtev inimene. Ühelt poolt on see arusaadav, sest noh, inimene muutub vanemaks, siis ta muutubki nagu oma vaadetes vabamaks, sest sest pagas taga, mis võimaldab tal nii-öelda aadlimehe kombel nagu laiema vaatenurga alt võtta. Teisalt on kummastav olnud see, et kõik keelekeskkonnas liikuvad inimesed tunduvad, et kaitsevad siiski nagu sellist oma põlvkonna positsiooni või, või et sul on nagu hirm selles, et vaata, see keel, mida sina räägid, mille eest sa oled nagu seisnud noh, kas siis kirjuta Tatjana või publitsistika või ka puhtalt teoreetikuna, et see nagu kaob kusagile nii-öelda see vanade ja uute paradigmade võitlus on seal väga karm, et, et kuidas te olete nagu suutnud sellest, kas siis üle olla või väljas. Ma ei tea isegi, aga tõepoolest te räägite täiesti õiget juttu, ma olen seda samuti tähele pannud, et mida vanemaks inimene jääb, seda rohkem talle see tema noorepõlvekeel kallis kallis on ja, ja, ja ka keeleinimesed siis ma mõtlen, keele uurijaid ei saa tihtipeale sellest üle. Mõned neist ütleme siis, mitte mitte sugugi kõik, nad ei saa mõnikord aru, et noh, et keel peabki muutuma, et see, kuidas nemad kunagi rääkisid, see on üks asi ja kuidas noored räägivad, see on teine asi ja, ja nii peabki olema. Põlvkondadevaheline keele erinevus on täiesti normaalne asi ja seda peaks igaüks püüdma mõista. Mis laadi muutusi nagu teie silmis Nov võiks soosida või, või, või neisse suhtuda nagu arusaamisega ja kas on ka selliseid punkte ja kohti, kus siis tõesti tuleb seda keelumärki näidata? On muidugi nii üht kui teist aga üldse muutustest rääkida, siis ma eelistasin praegu rääkida muidugi oma valdkonna muutustest nimelt lauseehituse muutumisest, mitte niivõrd sõnavara muutustest või või grammatika teiste osade muutustest. Kui nüüd lauseehituse muutustest rääkida, siis noh, siin on selliseid muutusi, mis on väga ammu alanud. Ma helistaksin muutusi, mis hõlmavad kogu lause struktuuri teiselt poolt siis muutusi, mis puudutavad verbi verbi kategooriaid, kolmandaks siis võib-olla mitmesuguseid muid lauseosi lause struktuuri muutustest, lause kui terviku struktuurimuutustest, et peaks nimetama kõigepealt seda, et ilmselt meie Eesti keele lauseehitus tervikuna muutub sarnasemaks. Nagu praegu on moes öelda keskmise Euroopa standardiga. Noh, kui te vaatate näiteks inglise keelt, siis seal on tegelikult üks selge lausetüüp, nimelt niisugune lause, mis algab alusega või subjektiga, mis on siis nimetavas käändes ja kõik moosis järgneb tal. Nüüd eesti keele puhul on olukord teine, siin on ka teisi lauseid, mis sugugi jalga subjektiga näiteks oma ajalause. Mul on ilus maja. See mull on siin lause alguses peaaegu nagu subjekt, aga ta ei ole niisugune nimetavas käändes asi, millega verb ühildub ja nii edasi või näiteks mulle meeldivad koerad, eks ole, mulle on selle lause alguses need on nüüd teist tüüpi lauses või niinimetatud normaal laused, aga eesti keeles on ilmne tendents normaallausete poole juba Johannes Aaviku omal ajal soovitas oma aialausete asemel kasutada selliseid maa oman tüüpi lauseid. Ta leiutas muide isegi teise verbi teise omamisverbi nimel Devima mida praegugi mõnevõrra kasutame. See on siis inglise häv verbist moodustatud, selle eeskujul moodustatud verb. Asi oli selles, et verbin omama oli Aaviku ajal kaks tähendust. Lisaks sellele omamisele tähendab, et aga omandama. Ja et eristada, siis leiutas, tegi sellise verbi, ühesõnaga omamislause algaksis nimetavas käändes alusega maa, oman maja. Nii, mulle meeldivad koerad, Ma armastan koer ja nii edasi. Ühesõnaga eesti lauset tasapisi nihkub normaallause suunas. See on üks muutus. No näiteks veel lause kui terviku muutumisest küsilause muutumine või siis kas küsimuse vähenemine kindlasti olete märganud, et, et selle asemel, et öelda, kas sa armastad mind? Öeldakse tihtipeale sa armastad mind, siis jäetakse see lause täiesti selliseks, nagu ta oli, mängitakse intonatsiooniga, vahel pannakse sinna või, või, või otsa k sa armastad mind või? Sellised keele statistilised uuringud on näidanud, et see oli mingi, kas küsimuse kasutus selgelt väheneb, nii, need on siis kogu lauset hõlmavad muutus seda, kui nüüd rääkida verbi puudutavatest muutustest, noh siis üks vanemaid muutusi on, liitaegade kadumine kaob tasapisi väheneb siis täisminevikku ja ennemineviku kasutus, need liitajad, niinimetatud liitajad, on meil kenad asjad selles mõttes, et nad väljendavad korraga kahte asja. Esiteks mingit minevikku, tegevust ja teiseks siis seda vaateaega või vaatepunkt, mille seisukohalt seda minevikku tegevust vaadatakse. No näiteks täisminevik väljendab minevikku oleviku seisukohalt, kõneleja nagu asuks ise olevikus ja vaatab siis minevikule tagasi minevikus toimunud sündmusel tagasi. Nüüd mis siis toimub, selle täismineviku asemel hakatakse kasutama kas ainult lihtmineviku või juhul, kui tegevus kestab olevikus edasi, siis kasutatakse selle asemel oleviku. No võtame niisuguseid näiteid. Tallinnasse on saabunud, välistada delegatsioon Rootsist, selle asemel, et öelda nüüd niimoodi öeldakse, Tallinnasse saabus välisdelegatsioon Rootsist või ma olen õpetanud eesti keelt 20 aastat. Ma õpetan eesti keelt 20 aastat. Niisugune on siis liitaegadega olukord võib üks muutus veel aegadega seoses või isegi paari muutusteks nimetada. Mass vormi kasutamine kestva tegevuse väljendamisel. Just nimelt ma rõhutan, tegevuse väljendamisel. Näiteks riigikogu on arutamas midagi, riigikogu arutab parajasti midagi. Selline muutus on on toimunud soome keeles just nimelt tegevuse May rõhuta mingisugust aeglast üleminekut selle väljendamist vaid tegevuse. Sellise kestva tegevuse väljendamiseks on siis soomlased ammu oma vastavat konstruktsiooni kasutanud, aga nüüdse toimub ka meil või tulevik. Kolleeg Helle Metslang on meil olnud suur tulevikku või üldse aegade uurija. Tema on kirjutanud siis saama tulevikust ja näidanud, et see saama tulevik, mida me oleme küll aastakümneid väga hukka mõistnud, kui saksa mõjulist polegi nii hull asi ja ja ega see ei levi, keeriti, teda kasutatakse ikkagi ainult põhiliselt ainult olema-verbiga seoses. Noh näiteks seal saab midagi olema, kuulajalt oskavad näitajad kindlasti väga palju tuua. Nii et selles nagu ei olegi midagi, midagi hullu, see ei muutu mingisuguseks. Moeasjaks on nii kaua juba eesti keeles olemas olnud. Ta on küll saksamõjuline, aga mis siis. Mis aga levib, on hakkama tulevik. Mis on nüüd uuem asi. Näiteks reedeti Me hakkame. See ei ole algamise tähendus enam või mitte puhas algemise tähendus, vaid see on selgelt tulevikku tulevikku väljendav. Nii et hakkama tulevik on asi, mis tõesti meil levib. Mida veel rääkida verbist? Üks asi, millest, et on väga palju räägitud on, on see, et eesti keel on muutumas passivi keeleks. Meie tegumood on teatavasti umbisikuline tegumood. Siin räägitakse paljudest asjadest, näiteks on umbisikulise tegumoelause. Umbisikulise tegumoeülesandeks on jätta tegija ebamääraseks. Eks ole? Passiivi lause eesmärgiks ei ole mitte tegija umbisikustamine, vaid mingi objekti esiplaanile seadmine. See objekt tõstetakse lause subjektiks nagu inglise keeles. Vuk voos. Näiteks, ja kuna selle ülesandeks on objekti esiletõstmine, siis tegija võib vabalt selles lauses edasi püsida ja pannakse pannaksegi tihtipeale see tegi siis mai abil sinna lõppu sisse by him. Näiteks nüüd eestlane tegelikult ju ei, ei tohiks nagu seda seda tegijat sinna enam panna, kui on ikkagi ebamäärane tegija, no mida sa siis sinna paned? Nii, aga ometi pannakse, see näitab, et see lause muutub millekski passivi tavaliseks näiteks. See ettepanek lükati valitsuse poolt tagasi, see on täiesti normaalne lause. Normaalne on ta sellepärast, et, et see valitsuse poolt tegelikult on natukene ebamäärane, öeldakse küll, et valitsus on see tegijaga, kes siis konkreetne tegija on selles valitsuses. Sellised laused me võiksime tõesti aktsepteerida, aga aga kui öeldakse, see jutt on räägitud mardi poolt või midagi sellist, eks ole. Vaat see on nüüd küll asi, mida lubada ei tohiks, tähendab, mida konkreetsem on see tegija, seda vähem sobib ta sellisesse umbisikulises lauses. Aga ma arvan küll, et varem või hiljem me enam nii põlglikult sellistesse poolt lausetesse ei suhtu, et varem või hiljem eesti keel muutub ikka tõesti passivi keeleks. Nii mis siis veel verbiga seoses eituse muutumine, jällegi teatud-tuntud asi eesti keeles. Üldiselt on ju nii, et see eitussõna istub verbi ees, eks ole, ma ei tea seda. Nüüd kui tahetakse eitada mingit mingit kindlat lause osa, mis ei ole verb, ütleme näiteks ma ei tee mitte mitte seda, vaid hoopis toda siis kas rõhutatakse seda seda kohta lausest, mida tahetakse ehitada või, või siis pannakse selle osa ette näiteks mitte nagu siin, see on ka selle eituse mõju piirkonna näitamine. Nüüd, mis toimub, toimub see, et kui juba kord pannakse sele mingi lauseosa ette, mis ei ole verb, mitte siis tihtipeale jäetakse verbi juures ehitus ära, eesti keelel on tüüpiline või peaks olema tüüpiline, on tegemist topeltehitusega, ei jääb verbi juurde edasi ja siis selle teise lauseosa ette läheb, mitte, või siis vähemasti rõhutatakse seda. Nüüd eituse nihkumine ainult selle teise lauseosa, et on üks tendents eesti keeles. No mõni näide ka Torontos ma olen, mitte esimest korda. Torontos, ma olen mitte esimest korda. Ma teen seda, mitte esimest korda. Eks ole, peaks õigupoolest ütlema, ma ei tee seda esimest kord või ma ei tee seda mitte esimest korda. Aga see ei lihtsalt sealt verbi juures kipub ära kaduma, see on selline normaalne areng, millest meil pääsu ei ole. Tegelikult, mis meil praegu on. Meil on kolm võimalust. Meil on esiteks võimalus kasutada eid verbi juures Torontos ma ei ole esimest korda siis ainult verbi juures ja esimest korda juures meesis ei, ei kasuta siis me ütleme nii-öelda topeltehitusega Torontos. Ma ei ole mitte esimest korda. See on nii-öelda vahevõimalus või, või see võimalus, mida peetakse kõige normaalsemaks. Ja kolmas võimalus on siis mida tuleks veel tahunida kindlasti? Torontos ma olen mitte esimest korda. See on nüüd asi, millele me peaksime tähelepanu pöörama, mitte seda kasutama. Nii, ja kui nüüd verbi jutu lõpet tuseks rääkida veel ühendtegusõnadest siis tuleks nimetada liiaste ühendtegusõnade kasutamist näiteks õigemini alata sellest peale, et jätkub tendents kasutada selliseid lõpetatust, väljendavaid abimäärsõnu, mille vastu omal ajal sõdis kangesti Aavik. No eestlasele on siis omane öelda mitte niivõrd, ma sõin piruka vaid ma sõin piruka ära ja seda ära kasutada, võtaks ja, ja muid selliseid lõpetajatest väljendavaid abimäärsõnu kasutatakse ikka seal, kus lõpetatus on täiesti selge, kus, nagu seda üldse vaja ei ole ja kus see lausa liiane on. Ja siit tekivadki sellised liiased ühend tegusa, nagu üles loetlema loetlema asemel ja nii edasi. Üks küsimus, mis mind nende näidete puhul köitis või tekitas selle küsimärgi, oli see, et näiteks kas või nendesamade aegade kadumine. Kas me võime öelda, et anda sellist hinnangut, et keel muutub lihtsamaks kasutamisena primitiivsemaks, see on nagu lastekeeleks taandumine naaseda anglomõju sealt ei peaks nii tugevalt nägema, meie ajad ära, kaovad pigem, mul on lihtsalt oskusi vähem, ma ei valda üht ega teist keelt ja siis ma lamestane, teen kõik nagu ühtemoodi selliseks lalinaks. Kuidas te kommenteerite seda? Aegade puhul noh, siin seda anglomõju ei saagi, sellest ei saagi nii väga rääkida. Neil on need ajad olemas, pigem ma mäletan ka vene keeles, ma olin hädas n taju. Ja ma arvan, et selles osas on tegemist keele lihtsustamisega. Aga see on nüüd küll ülemäärane lihtsustumine, sest et tõepoolest, kui me varem saime täisminevikuga ju kahte asja edasi anda oleviku seisundite minevikku, tegevust, siis praegu tihtipeale kipub see nii olema, et me anname ainult ühte asja edasi, see tähendab keele väljendusvõime muutub nigelamaks, nii et ma ei näe selles midagi eriti positiivset selles aegade aegade muutumises, aga paraku viskab. Aga paraku seda tendentsi tüpoloogide väidete kohaselt on, on mujalgi täheldatud nii et see eesti keel ei ole siin mingi mingi erand. Nojah, ega kõik asjad ei muutu paremaks ja keelekorralduse ülesanne ongi jälgida, et sellised kehvapoolsed muutused teoks ei saaks. Kas see on üldse võimalik või on see keel ikkagi selline omaette elu elav organism, sa võid teda seal küll üritada, noh, nagu aednik pisut pügada või anda talle mingit kuju, aga ta kasvab ikka nagu troopika vihmamets. Üht-teist ikka ikka muuta saab. Või tagasi hoida saav noh, mõtleme. Mõtleme sellele, mis toimus möödunud sajandil. Seda nüüd tänapäeval hästi võrrelda ei saa. Kui, kui mõelda sellele, mis toimus siis möödunud sajandi algupoolel, eks ole, suure keelereformi ajal eriti just Aaviku lausa kohutavad keeleuuendused grammatikas nii olulisel määral keelt muuta. See on ikka pretsedenditu ja seejuures tõesti need muutused, mitte kaugeltki kõik mitte aga ikkagi väga paljud ju ju läksid läbi. Aga noh, see aeg oli selline, mis seda kõike soodustas inimeste keelehoiakud tugev elule, jah, ja Aaviku eriline isiksus ja nii edasi siin oli väga palju tegureid, mis selle suure reformi läbiminekut soodustasid. Tänapäeval oleks väga raske midagi sellist teha ja, ja loomulikult ei ole. Ei ole seda mingil juhul vaja. Vahel räägitakse, et kas tänapäeval oleks vajalik uut keeleuuendust, mitte mingit keeleuuendust ei ole praegu vaja, eesti keel on kõrgelt arenenud keel, siin on olemas kõik võimalused, vahendid mis tahes asja väljendamiseks ja mingit sellist suurt keelereformi Pole vaja. Aga jah, tagasi hoida kõiki soovimatuid muutusi on, on tõesti raske. Noh, võtame mõne näite, näiteks. Väga paljud on minu käest küsinud ja mitte ainult minu käest küsinud, kuidas selle, et tänu tänu halvale tujule tegi ta seda ja seda, kuidas sellega siis on, kas siis tõesti kaassõna tänu on õige tarvitada siis negatiivsega seoses? No ega ta ilus ei ole ja praegu me, me tõesti tajume seda tänu positiivsust. Aga kui kaua seda me tajume, on täiesti paratamatu, et see kaassõna muudab lõpuks täielikult oma tähendust ja mingit positiivsust ta enam ei ei sisalda, nii et natuke tuleb veel kannatada. Positiivsuse ja negatiivsuse vastuolu siin. Aga paratamatu on, et varem või hiljem see muutus toimub. Kaassõnadest rääkida siis näiteks läbi paljuräägitud, eks ole, läbi raadio kuulasin läbi raadio oma keelejuttu kuulata seda keele ja ta ütles, et ma selle peale jah, aga paraku see on täiesti seaduspärane keelemuutus ja no kui me praegu hästi lepi sellega, no hea küll, ärge kirjutage nii, ärge rääkige. Aga karta on, et varsti räägime me kõik. No ma ei tea, kas mina räägin, aga tõenäoliselt ikka enamik või võtame näiteks hulga sõnade muutumine, hulga sõnade ühildama hakkamine osad inimesed, enamikud, inimesed jälle palju räägitud asi, tegelikult üsna tühine asi, millest ei tasuks ju nii palju rääkida, aga ilmselt see on väga paljudele silma hakanud ja vanemale põlvkonnale on see täiesti harjumatu niiviisi öelda enamikud, inimesed teevad nii ja nii. Või osad inimesed läksid koju. Aga seda on ju teiste hulga sõnadega kagi toimunud mitu ja mitmed näiteks võrdleme neid. Nii et. Ma kardan, et siin mingeid pidureid peale panna enam küll ei õnnestu. Ja ma ei näe selles midagi kohutavat, kui see, kui see nii läheb. Noh, selle läbi puhul ma ise tajun, et kuna ta viskab nagu kõik ülejäänud väljendusvõimalused üle parda ja ta on lihtsalt nagu parasiit ja seetõttu olen ma tema vastu see positsioonis, aga samas noh, need osad inimesed, ma ei tea, seal ma jälle nagunii tai. Ma saan ju aru, mis sa ütled, informatsioon või see mõistmise tsükkel nagu toimib ja kui seal kõrval on ka veel nii-öelda teisi võimalusi öelda lausuda, et siis seda uhkem, seda kenam. No selle läbi puhul on muidugi see, et temal onju tähendus, eks ole, tähendus on see, mis meile vastu hakkab. Osad inimesed siin on lihtsalt grammatilise muutusega tegemist, siin ei ole, niisugust vastumeelset tähendust ei teki ja muidugi see ülemäära selt sage kasutus ühe väljendusvõimaluse koormuse suur koor on just see on see, mis meiesugustel vastu hakkab, aga ilmselt mitte kõigile. Aga kui veel rääkida sellistest väiksematest muutustest, mis nüüd kogu lauset ei hõlma või ei hõlma siis verbi siis huvitavatest muutustest võiks nimetada näiteks artiklite teke. Nii, mehe keel on siis tasapisi muutumas artikli keeleks. Noh, see, et meil siin see üks kunagi midagi umbmäärase artikli taolist on olnud, see on nüüd üldiselt teada, aga, aga just see just see, see siis määrav artikkel. Sõna, see kasutamine määrava artikli tähenduses nagu siin kolleeg Renate Pajusalu uurimused on näidanud, on levimas noh, näiteks kui me ütleme niimoodi, et käisin teatris vaatamas, seda lendas üle käopesa. Seda lendas üle käopesa, sest see siin ei viita millelegi varem öeldule. Ta ei ole niinimetatud anafoor või tagasi viitav näitav asesõna, vaid siin on ta täiesti puhas artikli funktsioonis kasutada tähendab sõna, eks ole, või näiteks kuhu sa selle emaga nüüd lähed või kuhu sa selle sõbraga nüüd lähed? Jällegi, see, see siin ei viita millelegi varem nimetatule, vaid lihtsalt näitab tuntut, nii nagu määrav artikkel. Üks muutus, mida kõik on kindlasti märganud, on kohakäändes järgarvu asemel nimetavas käändes põhiarvu kasutamine. See hakkab silma eriti kuupäevade puhul, kui me ütleme näiteks keelepäev on 18, veebruar, aga varem öeldi, keelepäev on 18. veebruaril järgarv ja kohakäändes. See on nüüd üks umbes 20 aasta jooksul toimunud nihe ja see on, see on täiesti valdav selline põhiarvu kasutamine järgarvu asemel. Aga iseenesest jällegi täiesti arusaadav tendents. Mõelgem selle peale, et, et ka teised ajaväljendid on tihtipeale nimetavas käändes. Nimetavat käänet kasutatakse ka ajaväljendite puhul sageli, sest see ajaväljend on ise niisugune, mis, mis nagu ise juba ütleb, see sõna ise ütleb, et tegemist on teatud ajaga, eks ole, seda käänet ennast tihtipeale pole ju sinna vaja üldse pannagi, see nii-öelda markeerimata jätmine on siin täiesti tavaline. Aga, ja kui see markeerimata jätmine on tavaline ajaväljendi puhul, siis ta ei pruugi ju mujal olla, aga ometi on ta läinud aja väljenditest ka edasi, noh näiteks nagu Norra oli suusatamises 18. Ma olen küll kohanud nii, et see põhiarvu kasutamine järge arvu asemel nimetavas käändes, see levib aja väljenditest mujale. Kui veel ajaväljendite kohta näiteid tuues, siis aastaarvudega on sama lugu. Näiteks 18 sajand hakkas, keemiatööstus areneb, selle asemel et öelda, 18. sajandil hakkas keemiatööstuse areng, kuupäevad on nagu see põhiline koht, kus see muutus pihta hakkas. Edasi tulid siis juba sajandi ja igasugused järjestused ja nii edasi see on üks silmahakkava tendents ja muidugi on üks väga silmahakkav tendents ju nime kasutamine nimetavas käändes omastava käände asemel sellistes tootenimedes või organisatsioonide asutuste nimedes näiteks krundik, teler või vaal galerii või ei osatagi enam panna nime omastavasse käändesse krundigi teleri Tiit reisid või öeldakse isegi Jan Uuspõldšõu. Ühesõnaga, kus vähegi võimalik, seal kasutatakse, nimetavad see on väga silmahakkav tendents. Noh, nii-öelda selle nimetava juriidiline surve on siis nii suur või mis? No põhiline põhjus on selge, tahetakse näidata nime algkuju, aga selle nime algkuju näitamiseks on olemas ka teisi võimalusi, kui keelereeglite vastu eksimine, eks ole, me võime selle nime sinna tahapoole paigutada, eks ole, telel krundigi näiteks öelda või tõesti siis teatud juhte Lapostroofi kasutada, võid kokku kirjutada, sidekriipsuga kirjutada, võimalusi on palju. Nii et ei pea tingimata valima seda igast võimalus. Head keelenõu oleme oma saadetes andnud võib-olla vähem kui asi väärt. Selles kontekstis on vastse Wiedemanni keeleauhinna laureaadi Mati Erelt esinemine nagu rusikas silmaauku. Jutu sees vilksas näitelause, 18. veebruaril on keelepäev. Tahtsin kohe esinejat parandama tormata. Emakeelepäev on ikka ju 14. märtsil. Aga tegelikult oli lugupeetud professor juba mõtetega Torontos, kus meie keele esindus eesotsas Matti Erelt endaga räägib väliseestlastele eesti keele arengusuundadest ja eesti keelepoliitikast ja Mati Erelt ja kõrval on seal ka Maire Raadik, Helle Metslang, Jüri Viikberg, Jaak Villem ning Jüri Valge ja Eesti riigil on plaanis korraldada keelepäevi ka Hollandis, haagis üheksandal märtsil, Venemaal Peterburis, 19. aprillil, Leedus, Vilniuses, 24. aprillil ja maigus toimuvad Saksamaal Stuttgardis eesti keele kultuuripäevad. Samuti on sügisesse kavandatud keelepäevad Riias ja Moskvas. Aga Mati Erelt, kohtume meiega järgmises saates. Jätkame ikka juttu keelemuutusest, mentaliteedi muutusest ja arutame ka selle üle, kas eesti keelel on tulevikku. Täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.