Algavas keskeprogrammis tuleb juttu Kopli kandist, stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Kui ma küsisin kolmelt kolmekümnendates eluaastates tallinlaselt, millal nad viimati koplis käisid siis selgus, et keegi neist ei olnud kunagi koplis käinud. Üks ütles, et ta ei ole käinud seetõttu, et tal ei ole seal ühtki tuttavat. Teine pidas seda kanti ohtlikuks ja kolmas ütles, et seal ei ole ju midagi vaadata. Minu meelest Kopli on väga huvitav ja seda kanti ei maksa üldse karta. Ja vaadata on seal palju põnevat ka neile, kes ise sealkandis ei ela või seal kellelgi külas ei käi, nii et mina soovitan küll neil tallinlastel, kes seal ammu käinud ei ole või ka mujalt Eestimaalt Tallinna sattunud inimestel vahel sinna minna. Kui pikk on kopli, kui Tallinna linnaosa ajalugu? Kopli kui Tallinna linnaosa ajalugu algab suhteliselt hilisest ajast kuskilt 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest. Enne seda oli Kopli poolsaare tipupoolne osa suhteliselt tühi ja pigem oli ta selline Tallinna-lähedane looduslik koht, kus siis suured saksad käisid vahel ka nõnda öelda Grünnetamas ehk tegid sinna väljasõit ja pidasid piknikku. Ja koplis kasvas päris palju metsa, nii et linn pidas seal metsavahti veel 19. sajandil Ki. Seal oli palju selliseid tamme salusid, praegugi võib Koplis siin-seal näha suuri tammepuid ja on siis andmeid, et kirikuõpetajad on kurtnud, et eestlased käivad veel ikka oma paganlike kommete kohaselt hiies. Ja siis Tallinna lähedal on ühe sellise hiie Saluna nimetatud just seda koplitammemetsa. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkab see olukord muutuma hakkab muutuma just selles suunas, et Koplis hakkab kujunema tihedam hoonestus ja hakkavad kujunema tööstusettevõtted. Juba enne seda mõningad looduslikust ümbrusest eristuvad kohad olid olemas. Üks neist oli siis Kopli surnuaed, mis oli rajatud 18. sajandil peamiselt baltisakslased, matsid sinna ja kujunenud oli ta siis pärast seda, kui kuulsa Katariina teise ukaasiga oli keelatud kirikut sesse ja kirikute lähiümbrusesse matmine. Ja pärast seda hakkasid kujunema uued surnuaiad, siis vanalinnast kaugemale. Kopli surnuaed oli väga ilus surnuaed, regulaarse teedevõrguga ja paljude baroksete klassitsistlik haua kabelitega. Lisaks terve hulk ilusaid baltisaksa perekondade hauatähiseid. Aga Kopli surnuaed, nii nagu kalamaja surnuaed likvideeriti nõukogude ajal. Kalamaja läks nii-öelda buldooseri alla pisut hiljem, 60.-te aastate algul, aga Kopli surnuaed juba 50.-te algul, kõige karmimalt Stalini ajal. Nii et üsna vaikselt, suurema ühiskondliku käratas Ta, sest loomulikult toona ajakirjanduses sellistest probleemidest ei kirjutatud. Kopli surnuaed lihtsalt suurelt jaolt lükati lagedaks hauasambad, siis kas lihtsalt kaevati maa sisse ja toodi uut täitepinnast peale või siis osa veetiga kuhugi rannikualadele pinnasetäiteks, kus siis merd täideti näiteks mingite kaide ehituseks või sadamarajatiste ehitamiseks, aga surnuid maetud mõned üksikud eesti kultuuritegelased maeti sealt siis muudesse surnuaedadesse ümber. Aga üldiselt kõik need baltisakslased, kaasa arvatud mitmed tuntud kunstnikud, teadlased, poliitikud ja teised olulised avaliku elu tegelased, meid keegi ümber matma ei hakanud. Kas see surnuaedade likvideerimine nõukogude ajal oli niisugune teadlik Rahva mälu hävitamise kampaania? Millega kalmistute likvideerimist põhjendati? Ettekäändeks toodi seda, et surnuaed on pooleldi mahajäetud ja hauaplatsid on hooldamata Ta mis Kopli surnuaia puhul võis muidugi mingil määral ka tõsi olla. Kopli surnuaeda, nagu ma ütlesin, oli maetud palju sakslasi ja saksa perekondade järeltulijad olid valdavalt 1939. aastal Eestist lahkunud. Nii et seal tõesti oli palju hoolduseta jäänud haudu. Aga selle asemel, et siis näiteks linn oleks hakanud seda ala hooldama, siis toonaste arusaamade kohaselt peeti lihtsalt vajalikuks laiali lükata. Teine niisugune oluline koht Kopli kandis, mille juured ulatuvad tagasi, võib-olla koguni keskaega ja kindlasti varauusaega on kopli telliselööv, see on siis see, mille järgi tegelikult Kopli on ka oma nime saanud hiigelkoppel tellise kopli. Tellise Koppel oli siis see ala, kus suurtesse kuhjadesse põletamata toortelliseid kuivatati ja selle järgi siis hiljem see nimetus kopli laienes kogu piirkonnale. Seal olid sellised suured saviaugud, kust siis seda savi ammutati ja sellest põletati telliseid. See kopli savi ei ole olnud väga hea kvaliteediga, nii et ega need nüüd väga head tellised ei olnud. Aga varjatud fraktsioonidesse sobisid hästi ja sellest on Tallinnas ja üldse mitmel pool Põhja-Eestis päris palju maju ehitatud ja näiteks ka paekivist majadel siis üksikud osad, mis tehakse tellisest seal akende ja uste ümbrused, seal näiteks on palju kasutatud seda kopli tellist. Hiljem sellest kopli telliselöömist on kasvanud välja mitmed tööstusettevõtted, kaasa arvatud siis ehituskeraamikatehas, mis kaua aega koplis asus ja Tallinna keraamikatehase mingil määral töötab seal siiamaani. Nii et tegelikult, et see on Eesti kõige pikema ajalooga püsivalt töötanud tööstusettevõte üldse. Mis siis võib peaaegu et keskajani oma eelkäijate ajalukku tagasi lugeda. Veel hiljaaegu seal selle tehase kõrval asus hiiglaslik savikarjäär, kust siis nüüd viimati sõdadevahelisel ajal ja nõukogude ajal oli savi võetud, aga siis 90.-te lõpust alates suleti ja hakati seda täitma prügiga. Ja praegu on siis seal niisugune suur tühi ala, mis siis on hoonestamata Ta, sest et kuna ta on prahiga täidetud, siis ta seal võib vajuda, seal võivad igasuguseid prügigaasid tekkida, seetõttu veel mitu aastakümmet sinna peale midagi ehitada ei saa. Aga siis seda suurt lahtist saviauku, mis oli niisugune naljakas, efektne asi Tallinna linnas linnaruumis enam sellisel kujul näha ei ole. Nagu öeldud, siis nisugune linnalikum asustus hakkab ikkagi kujunema 20. sajandi algul 19. sajandi viimastel aastatel ja algul on see asustus ka väga hõre. Üheks niisuguseks suuremaks keskuseks kujuneb sitsi mäel. Nõndanimetatud sitsivabrik ehke balti puuvillamanufaktuur, sitsi, mägi, sitsi tänav ongi ju selle vabriku järgi nime saanud ja veel terve hulk teisi tänavaid seal ümbruskonnas, mis viitavad sellele tekstiilivabrikule niidi tänav ja lõime tänav ja nii edasi. Sitsivabrik rajati 1899 ja hoonetekompleks ehitati välja 1999 kuni 1905. Seal on siis tehase peahoone, mis on siis Tallinna üks suuremaid ehitisi, disi tollest ajast üldse peaaegu 200 meetri pikkune punastest tellistest maja. Lisaks sellele aga tehase asula, kus on siis uhke direktori villa, Meistrite majad, töölisbarakid ja see on kõik seal üldiselt väga ehedad, siiamaani säilinud. Tõsi küll, osa neist majadest on praegu ääretult kehvas olukorras, ennekõike just need endised töölistemajad. Seal elavad sellised inimesed, kellel on väga piiratud majanduslikud võimalused ja kes ei ole suutnud neid maju kuidagi mõistlikul viisil korrastada ja seal on elamistingimused väga kehvakesed ja üldiselt see sotsiaalne olukord ka päris masendav. Nii et ega ta väga rõõmus kohta ei ole see endine sitsi, vabriku tehaselinnak aga mõned majateid, endised meistrite majad, kus on suuremad korterid ja kus ka tänapäeval on natukene teistsugune elanike kontingent, need on rõõmsamad ja annavad päris ilusasti edasi siis seda kunagist tehase asula miljööd. Lisaks silla tehase asulasse ehitati saun ja Vene õigeusu kirik ja veel terve hulk selliseid avalikke hooneid. Hiljem eesti ajal ehitati juurde veel üks niisugune kohaliku tarbijate ühisuse poemaja, mis ühtlasi oli ka klubihoone, kus oli saal avalike ürituste tegemiseks ja siis ehitati sinna ka veel koolimaja tsaariaja lõpus, mille projekteeris tuntud juugendarhitekt Jacques Rosen, Baum ja see maja Kopli tänava sitsi tänava nurgal on ka seniajani alles ja võib-olla selle tehase asula kõige ilusam maja. See tehase asula oli siis kõige esimene koplisse rajatud tööstusasula, aga neid tekkis sinna hiljem veel. Sest toona üldiselt oligi selline komme, et suured tööstused rajasid omale niisuguse tööliste asumi koos siis avalike funktsioonidega tehase lähedale sest ajal, mil sidevahendid ei olnud arenenud, neid veel ei olnud või kui siis olid mingid telefoniliinid, siis võib-olla näiteks direktori korteri ja tehase kontori vahel, aga kaugeltki kõigil inimestel ei olnud telefoni ja ühistranspordiga ka oli nagu oli, siis oli loomulikult kõige parem ja mugavam, kui inimesed elasid võimalikult töökoha lähedal. Nii et kui näiteks midagi juhtus kedagi, oli vaja pol tavalist tööaega töökohale kutsuda, mingit masinat ümber seadistama või midagi tegema, siis oli seda võimalik kohe teha, sest inimese kodu oli kuskil vabriku lähedal ja ka lihtsalt tööl käimine oli niimoodi võimalikult mugav. Ja samuti siis nendes tehasemajades olid üürihinnad tavaliselt odavamad kui eramajades linnas. Nii et need töölised, kelle tööpäevad olid ju toona erakordselt pikad, 10 tundi isegi 12 tundi ja kelle palgad olid väga väikesed, said siis seal soodsalt korterit üürida, mida nad võib-olla linnas kuskil ei oleks üürida saanudki. Nii et tehastesse tööle ja tehase asulatesse elama tuli ka palju just maalt linna tööd otsima tulnud eestlasi, noori vallalisi inimesi talupojaseisusest, aga muidugi tuliga inimesi Venemaalt. Sitsivabrikus töötas palju naisi. Kuidas tol ajal selle peale vaadati, et naised vabrikus tööl käivad? See oli toonases ühiskonnas üsna ebatavaline, sest toona üldiselt oldi veel harjunud sellega, et naised tööl ei käinud ja perekonna sissetulek sõltus enamasti peamiselt ainult mehest ja naised olid siis pühendunud perekonnale ja kodule. Ja siis natuke pilkavalt. Rahvas kutsus neid iseseisvaid naisi sitsi litsideks, sest kahtlustati, et ju neil ikka kerged elukombed peavad olema. Kõige suuremad muudatused koplis leidsid aset 20. sajandi algul tuhandekümnendatel aastatel, esimese maailmasõja eel ja esimese maailmasõja ajal, kui Tallinn valiti balti laevastiku peabaasiks ja Tallinna rajati seoses Peeter suure nimelise sõjasadama ja hiljem Peeter suure merekindluse rajamisega Tallinna ja Tallinna lähiümbrusesse ka suured laevaehitustehased. Üks oli siis Noblessneri tehas, mis oli kõige peenem ja spetsiifilisem, kus ehitati allveelaevu. Ja see ehitati nüüd kalamaja surnuaia kõrvale kalamaja ja Kopli kandi ülemineku kohta mida kutsutakse ka karjamaapiirkonnaks mere äärde Tööstuse tänava äärde. Need hooned on seal siiamaani säilinud. Noblessneri mõnedes endistes tööstushoonetes korraldatakse tihti igasuguseid kultuuriüritusi, tõsi, nii et soovitan kindlasti kõigil seda endist allveelaevatehasekompleksi vaatama minna. Tegemist on siis 1913 asutatud ja 1914 15 välja ehitatud suured tööstuskompleksiga väga sugestiivse hooned, osa siis traditsioonilised paekivist väga võimsad ehitised, osaga juba moodsad raudbetoonkarkass, hooned omas ajas väga innovaatiliste ja insenertehniliselt huvitavate konstruktsioonidega. Allveelaevade kui väga moodsa tuse ehitamine Eestis jääb üheks Eesti tööstusajaloo Apokeeks vaieldamatult. Jaa, väga oluline on see ka, ütleme Eesti niisuguse insener ajaloo ja kaadri kujunemise osas, sest et sinna kutsuti mitmelt poolt välismaalt, küll Venemaalt, aga Inglismaalt ja Hollandist tööle terve suur hulk allveelaevaehituse spetsialiste ja üldse niisuguseid väga kõrge kvalifikatsiooniga insenertehnikuid kellest osa hiljem lahkusid küll Eestist pärast Eesti iseseisvumist pärast esimest maailmasõda ja vabadussõda uues poliitilises situatsioonis allveelaevu enam ei ehitatud, sest et Eesti väikesel vabariigil ei olnud neid ju oma laevastikule nii palju vaja ja mujalt Euroopast loodetud suuri tellimusi ei saadud, sest et need laevatehased olid ju orienteeritud ikkagi suurele Tsaari-Venemaale. Siin oli jõutud välja õpetada ka terve hulk oskustöölisi peenemate metallitööde tegemiseks, samamoodi siis meistreid, insener tere ka kohalike inimeste hulgast ja suurelt jaolt just selle Noblessneris välja õpetatud kaadri najal töötasid Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal kõikvõimalikud kohalikud masinaehituse ja metallitööstuse ettevõtted. Kui palju oli Noblessneri tehases töölisi? Noblessneri tehas oli küll kõige peenem ja niisuguse erilisem oma allveelaevaehitusega, aga mitte kõige suurem, seal oli kõrgajal võib-olla natuke üle 1000 töölise ja mis on muidugi tänapäeva mõistes väga suur ettevõte, aga tolle aja mõistes isegi mitte nii väga. Aga lisaks sellele rajati Kopli poolsaarele siis veel teised ja tunduvalt suuremad laevaehitustehased Beckeri ehk Loode-laevaehitustehas, mis rajati siis Kopli poolsaare läänerannikule ja Vene-Balti laevaehitustehas. Need laevaehitustehased rajati kõike väliskapitali toel Noblessneri tehase, millest juba juttu oli. Selle allveelaevatehase rajas Skandinaavia firma osalt just Taani kapitalil põhinev Nobeli lesmer. Allveelaevatehase asutanud Nobel oli kuulsa Alfred Nobeli vennapoeg. Need, teised laevaehitustehased Bekkeri ja Vene-Balti tehas olid prantsuse kapitalil põhinevad Bekkeri tehase, asutas kuuluse prantsuse laevaehitusfirma. Ostan normaand ja Vene-Balti tehase snaiper kuresoo. Need olid mõlemad prantslased juba mõnda aega eksisteerinud, olulised laevaehituse ja sõjatööstuse firmad, tegelenud ka torpeedod ja miinide tootmise ja muu selletaolisega, mis siis nüüd kaasates muidugi ka vene ärimeeste kapitali. Siia uued aktsiaseltsid asutasid ja nende laevaehitustehaste rajajateksaid. Bekkeri tehas Kopli poolsaare läänerannal, mis tegeles põhiliselt miiniristlejate ehitamisega, ehitati välja ka 1112 13 üsna suurejoonelise kompleksina, kus siis ka on see tehase tootmisala jällegi väga huvitavate hoonetega. Seal on siis selliseid punasest tellisest ehib siin näiteks omaaegne turbiinid Sass aga siis ka niisugusi, moodsaid raudbetoonkarkass, hooneid ka väga huvitavalt klaasist katuse laternatega, millega ruumidesse valgust antakse omaaegsele tööstusarhitektuurile omaselt ja lisaks siis säilinud ka omaaegne niisugune laevade kokkupanemise ja vettelaskmise tee või niisugune betoonist slipp. Nagu selle kohta laevaehituses öeldakse, väga huvitavad rajatised insenertehnikaajaloo seisukohalt lisaks siis sinna juurde kuuluvaga tehase asula, Meistrite majad, inseneride majad taga, siis ka direktori villa ja siis ka niisugusi, avalikke hooneid, millestki kõik ei ole säilinud, aga järel on näiteks puidust omaaegne politseijaoskonna maja ja väga elegantse ehitisena veetorn ja ma arvan, et see Bekkeri tehase veetorn on üks meie ilusamaid sarja aegseid raudbetoonehitisi ja kindlasti ütleme võib-olla Tallinna vesilennukite angaaride kõrval üks meie kõige huvipakkuvam maid varase inseneriarhitekt tuuri näiteid 20. sajandi algusest. Kas on teada ka need inimesed, kes Bekkeri tehase projekteerisid? Bekkeri tehase projekteerijaid me ei tea, sest tehasearhiiv on suuremas osas kaduma läinud. See veetorniprojekt on küll olemas, aga sealt on raske aru saada, kes on seda projekteerinud, seal on suured teolt neil projektidel nii palju, kui neid Eesti arhiivides on peal niisuguse ettevõte nagu aktsiaselts Shelleshobeton templid, aga arvatavasti see võis olla ehituse pea töövõtja tänapäeva mõistes ja ei ole kindel, kas nad ka sealsele söe Šobet tonni enda projekteerimisbüroos on projekteerinud. Ma isegi ei tea, kas need on siis nüüd Peterburis projekteeritud, mis võib nii olla, ja sellel betoonil oli oma projekteerimisbüroo ja päris silmapaistvat insenerid võtsid osa ka näiteks vesilennukite angaaride projektikonkursist. Aga võib-olla need võivad olla ka näiteks hoopis Lääne-Euroopas kuskil projekteeritud, sest et rahvusvahelised firmad ju olid selle tagaosa projekte on ka näiteks hoopis niisugused, mis puudutab näiteks seda dokkide ala ja slipp kus on pealkirjad paralleelselt prantsuse ja vene keeles. Nii et võimalik, et ka mingit ehitised on sealt tellitud hoopis mingilt prantsuse inseneribüroolt. Muide, küllalt silmapaistvad on ka need inseneride ja tehase juhtivate ametnike elamut Kopli tänava ääres, mis on osalt ka siiamaani alles mitte nüüd nii palju tehniliselt, vaid pigem arhitektuurselt. Väliselt on nad üsna lihtsad hooned meenutavad Peterburi äärelinnamaju. Huvitavad on interjöörid, kus siis on hiljem uuringute käigus välja tulnud põnevad interjööri maalingud, sellised juugendlikud trafaretti maalingud, aga mitte siis sellised kitsad trafaretti ribad nagu tavaliselt trepikodades on vaid sellised laiad, võimsad, uhked ja mitte ainult siis trepikodades, mis oli toona tavaline, vaid ka näiteks korterites sees ja seal ka korterites sees lagedel on väga uhkelt stuki rosetid ja on selge, et neile valdavalt siis Peterburist, aga võib olla ka Lääne-Euroopas paar suurlinnadest siia Koplisse tööle kutsutud inseneridele siis 20. sajandi alguses püüti pakkuda selliseid elutingimusi nagu toona niisugusele jõukale kodanlikule klassile olijatele ja nagu nad olid harjunud ja selles mõttes need on olnud omal ajal väga esinduslikud majad. Hiljem muidugi Nõukogude, seal on need hästi suured, viie-kuue toalised korterid suurelt jaolt ühiskorteriteks jagatud ja tänapäeval ka osa neist on siis nüüd taas suure korterina ühe perekonna käes, osalt aga nad jagatud ka väiksemateks ja seal majadesse elu ei ole enam nii uhke ja roosiline, võib-olla kui ta tsaariajal oli, aga jah, need on siis omal ajal küll väga jõukad ja esinduslikud majad olnud samal ajal töölismajad, millest praegu on järel ainult seal Bekkeri asulas, mõni üksik olid taolised kööktubadega mingis mõttes need laevaehitustehaste asulad on just huvitavad illustratsioonid ka sellisele poliitilisele ajaloole. Rääkides tõesti niisugustest jäikadest, klassivastuoludest, mis tollases ühiskonnas eksisteerisid, kus siis erinevatele inimeste gruppidele olid juba a priori etena tehtud, väga erinevad elutingimused väga erinevad elumaailma, et kuigi need võisid paikneda praktiliselt kõrvus, nii nagu seal tehase asulates on, et need töölismajad ei ole nendest uhketest juhtkonna majadest sugugi kaugel. Kui me siin tänapäeval oleme hädas, et meil on palju sotsiaalseid probleeme ja kihistumist siis see on ikkagi kõik, mis tänapäeva ühiskonnas toimub, väga leebe selle kõrval, missugune see 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse klassiühiskond välja nägi. Kõige suurem laevatehas Koplis oli Vene-Balti laevatehas ja selle projekteeris nii tehase tootmishooned kui ka tehase asula kuulus Peterburi arhitekt Aleksandr Dmitrijev. Tema võib-olla kõige tuntumaks tööks on nahhimovi nimeline sõjakool, mis siis on niisugune suur sinine, uus barokne hoone Neeva kaldal ja ta on teinud veel Peterburi olulisi avalikke ehitisi ja ka mujal Venemaa linnades projekteerinud teatreid ja klubihooneid ja raamatukogusid ja palju elamuid. Tema loomingusse kuulub aga ka tööstusettevõtteid mitmel pool Venemaal ja ilmselt just selle tõttu. Et aga Peterburis ja teistes Vene linnades oli tehasehooneid projekteerinud, kutsuti ka Tallinnas seda, seda Vene-Balti laevaehitustehast kavandama. Tehasehooned on hästi mastaapsed ja suurejoonelised, sest nad oli tegemist kõige suurem, aga nendest laevaehitusettevõtetest ja siin siis kõrgajal töötas üle 7000, koos ehitustöölistega aga koguni üle 10000 töölise. Selle tehase arhiiv on päris hästi säilinud. Ja kui vaadata nüüd neid kaadri nimekirju, mis on ka kõik olemas, siis seal on hämmastavalt palju eesti nimesid. Nii et tegelikult seal tehases töötanud inimeste hulgas ikkagi noh, umbes pooled olid ikkagi tegelikult siis kohalikud, kas siis maalt linna tulnud või siis teistest Tallinna ettevõtetest natuke suuremate palkadega üle meelitatud töölised see tehas lisaks neile väga uhketele tööstushoonetele rajas suure tehase asula ja seal on siis nüüd niisugune suur võimas administratiivhoone, mis jagab selle tehase asula kaheks pooleks ühele poole jääb siis administratiivhoone taha tootmisala ja teisele poole siis tehase asula ja seal administratiivhoones olid kontoriruumid muidugi raamatupidamine, direktori kabinet, asedirektorite juhtiv inseneride tööruumid, aga siis ka suur tehniline raamatukogu ja ülemistel korrustel võimsad joonestussaalid, kus kavandati siis arhitekt Dmitrijevi juhtimisel tehasehooneid. Dmitrijev ise käis Peterburist korduvalt siin ja vahepeal ka pikemat aega viibis Tallinnas, et tehase projekteerimist juhtida, aga kavandati ka neid tehases ehitatud laevu. Nii et tegelikult seal töötas ka üle 200 joonestaja. Selle administratiivhoone torn on olnud siis tehase veetorniks ühtlasi, et kui Bekkeri tehases rajati eraldi veetorn, mis on siis elegantne šampanjaklaasikujuline betoonehitis, siis siin nüüd see administratiivhoone ise kujundati ka niisuguse torniga ehitisena, kus siis seal tornis paiknes ka veepaak. Aga sinna administratiivhoone teen, kavandati siis tehase asula, mille Dmitrijev kavandas ka väga uhkelt, kus siis tehase adminn töötajate ja juhtiva kaadripool on lahendatud sellises aedlinlikus miljöös suure pargi ümber. Ja sinna pargi taha jääb ka direktori villa, mis oli tõeliselt suurejooneline, selline läbi kahe korruse ulatuva keskse aatriumiga ja need majad on seniajani küllalt hästi säilinud nii oma välimuse kui ka interjööri osas, seal on olnud siis hästi suured ja hästi ilusate interjööridega korterid ja paljudes majades on üht-teist-kolmandat nendest omaaegsetest ilusatest intervjueeridest siiamaani järel. Ja nii nagu Noblessneri Beckeri tehasega läks ka selle vene balti tehasega, et 1900 kahekümnendatel siis kui see suur tsaaririigi turg ja need tsaaririigi sõjalised tellimused, mille täitmiseks tehas oli rajatud, siis tsaarilaevastikule sõjalaevade ehitamiseks oli tagant ära kukkunud siis tehast sellisel kujul enam ei vajatud. Algul püüti suure laevaehitus teha, seda küll jätkata, aga 1920.-te keskpaigaks jõuti praktiliselt pankrotti. Nii et seal tehti midagi tänapäeva mõistes ettevõtte saneerimise laadset. Seal tehti veel üks eraldi isegi Eesti vabariigi valitsuse tasandil seadus nende vene palka varade korraldamiseks ja siis mingis osas ta lastigi pankrotti ja midagi säilitati, aga jagati mitmeks väiksemaks ettevõtteks, nii et suurt laevaehitustehast enam olemas ei olnud. Ja siis sinna peahoonesse mõne aja pärast pandi õppeasutus tused, nimelt Tallinna tehnikum. Ja miks ma ütlen mitmuses on see, et seal vahepeal eksisteeris nohu kaks Tallinna tehnikumi erineval tasandil üks oli nagu siis tänapäeva mõistes keskeriteine, pigem kõrgem õppeasutus tõus ja sellest kõrgemast Tallinna tehnikumist kasvas välja hiljem Tallinna tehnikaülikool. Nii et alates 30.-test aastatest kuni 1960.-te aastateni oli see endine Vene-Balti laevaehitustehase administratiivhoone, Tallinna tehnikaülikooli või nõukogude aegse nimega polütehnilise instituudi peahoone. Hiljem siis instituut rajas omale uue hoonetekompleksi mustamäele, nagu teame, aga mõned teaduskonnad jätkasid seal Koplis kuni 21. sajandi alguseni ja praegu on see Eesti mereakadeemia peahoone nendesse majadesse, kus siis varem olid elanud tehase insenerid ja raamatupidajad, juhtivad ametnikud pandi elama tehnikaülikooli põhijõud, meile anti siis sinna korterid ja seetõttu see ala siis on saanud ka professorite küla hüüdnime. Nii et praegu siis seal tegutseb ka professorite külaselts ja see professorite külaselts on ka väga palju aidanud Gazas Kopli piirkonna taas ärkamisele ja taas väärtustamisele Nende majade pärast väga muretsema ei pea, seal tänapäeval on inimestel erastatud korterid ja nii palju, kui siis võimalik on olnud, on need ühistud püüdnud majade eest ka hoolt kanda ja muidugi on seal natukene niisugusi koledaid asju, mõnedel majadel koledaid plastaknaid ja sobimatuid profiilplekist katuseid, aga midagi väga hirmsat seal ei ole. Seevastu tunduvalt õnnetum on see osa, kus elasid tehase lihttöölised töölisi oli seal väga palju ja jällegi nüüd selleks, et oleks mugavam ja parem neil tööl käia ja et neil oleks võimalik leida odavaid kortereid, siis tehas ehitas eraldi sellise töölisasula kus siis olid natuke paremad majad, mis olid algselt mõeldud perekonnaga töölistele selliseid kivitrepikojaga majad, mida hiljem rahvas hakkas kutsuma kandilisteks majadeks kuhu siis tegelikult pandi elama rohkem meistreid ja natuke kõrgemapalgalisi oskustöölisi ja siis olid sellised pikad barakid, mis olid mõeldud vallalistele töölistele, kuhu tegelikult majutati ka perekonnaga töölisi, nii et iga perekond sai siis elamiseks sellise pisikese kööktoa. Ja see on siis nüüd see ala, mida algselt kutsuti Vene-Balti tehase asula ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks koloniiks nimelt seal maapind juba looduslikult laskub selliste suurejooneliste terrassidena mere poole ja Dmitri seda ära kasutades kujundas siis kolm sellist tehase töölismajade kogumit aga mida hiljem on hakatud siis tundma Kopli liinide nime all. Tegelikult liinideks nimetati need tänavad alles 1951. aastal Peterburi Vassili saareliinide eeskujul. Varem seda nimetust siis ei tuntud. Aga millised nende inimeste aadressid siis varem olid? Seal ei olnudki tegelikult aadresse, vaid majad olid lihtsalt järjest valmimise järjekorras nummerdatud näiteks nii, et keegi elab Vene-Balti majas number 86 korteris number 12, aadressid seal siis tavamõistes tekkisid alles viiekümnendatel aastatel. Lisaks siis neile majadele oli seal veel kaks selliste ühiselamutaolist kasarmud, kus olid kahekordsete naridega väga askeetlik elutingimusi pakuvad ühistoad. Mis siis nüüd tõesti olid neile kõige noorematele vallalistele, töölistele üksis naistöölistele ja teine mees töölistele esis, olite tehasesse töid tegema tulnud enamasti siis Venemaalt ja muidugi oli seal siis kool, klubi, oma tuletõrjemaja, oma politseijaoskond nagu õliga Bekkeri tehases, sest et need vallalised töölised kippusid suuri pidusid korraldama ja kaklema ja siis üheks tingimuseks, et üldse lubataks need suured tehased rajada. Linn seadis selle tehased peavad pidama ka üleval oma politseimeeskonda rajama oma politseijaoskonnad, sest linna korrakaitsekomando ei oleks suutnud tagada avalikku korda nendes tehase asulates. Ja loomulikult, siis oli seal ka rahvamaja ja söökla, mille juures tegutses ka õigeusu kirik ja siis oli veel luterlik kirik juba Eesti ajal see rahvamaja põles maha ja siis rajati eraldi ehitistena uus õigeusu kirik ja imeilus puitehitis, mille kavandas Aleksander Vladovski Venemaalt Eesti ajal siia tulnud tuntud akadeemiline arhitekt ja eraldi ehitisena siis uus rahvamaja 1900 kolmekümnendatel aastatel, mis ehitati arhitekt Elmar Lohu projekti järgi. See tehase asula oma algse funktsiooni kaotas juba kahekümnendatel kolmekümnendatel, sest nagu öeldud, suure ettevõttena alates 20.-te keskpaigast tehas jätkata ei suutnud. Selles tehase asula töölispooles juba siis elas igasugust kahtlast seltskonda. Nii et see Kopli liinide ala läbi aegade on olnud problemaatiline ja mitmete asjaolude tõttu on see praegu jõudnud siis niisuguse kulminatsioonini. Enamik neist majadest kuulub linnale, linn on sealt elanikud välja kolinud, sest et linn ei suutnud seal tagada normaalseid elutingimusi ja teisalt oli plaan see vala siis arendajatele maha müüa. Aga kuna sealt nüüd neid elanikke on järjest välja viidud, siis majad on tühjad. Järjest lähevad sinna sisse kodutud majad, järjest põlevad. Majade ümbruses on väga palju prahti, aga kui seal ringi kõndida, siis tegelikult see algne, väga suurejooneline ja õnnestunud planeering ja selle koha looduslik suurejoonelisus annavad sellele paigale siiani mingisuguse ilu- ja tähendusrikkuse. Nii et sealt on täiesti võimalik aimata seda kunagist arhitekti mõtet ja seda, et kui peaks näitama mingisugused lahendused, kuidas selle asjaga edasi minna siis niisugust arengupotentsiaali, sellel mereäärsel paigal oleks väga palju. See, kuidas need liinide tänavad lähevad sinna alla mere suunas ja kuidas eriti seal endises alumises koloniis meri on seal tänava lõpus annab sellele kohale kohe niisugust suurt joont, mida Tallinna linnaplaneerimises üldse nii väga palju ei kohta. Lisaks neile tehase asulatele on koplis olnud veel terve hulk igasuguseid huvitavaid alasid ja huvitavaid piirkondi. Näiteks seoses Peeter suure merekindluse rajamisega 20. sajandi algul, mis oli siis suur kindlusehitiste süsteem, mis seoses siis pealinna Peterburi merekaitse uuendamise ja arendamisega Soome lahe mõlemale kaldale ja millest suur osa paiknes siis ka Eestis Tallinna ümbruses ja üldse siin Põhja-Eestis laiali. Siis seoses sellega rajati ka sinna Koplisse mõningaid ehitiste kogumeid, ennekõike siis üks niisugune sõjaväehospidali linnak, mis paiknes seal Kopli liinidest natuke linna pool, ütleme Kopli liinide ala ja keraamikatehase vahel ja see eksisteeris veel ka Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal. Tegemist oli siis ka sellise puidust kasarmulinnakuga, aga siis praeguseks neid kasarmuid alles ei ole, seal oli nõukogude ajal ka küll üks sõjaväeala, aga siis need puitkasarmud on siis kas maha põlenud või hiljem lammutatud. Aga seal on alles üks Punane kunagise veetorni alus, mida nimetatakse punaseks torniks Koplis. Ja mis siis meenutab seda kunagist sõjaväeosa. Lisaks hakkasid siis Kopli kanti Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal endistele tühjadele aladele kujunema ka hoopis teistlaadi linnaosad. Nimelt sinna hakati rajama niisugusi teadliku planeeringuga aedlinnu. Üheks kõige varasemaks sai siis Neeme tänavale rajatud nõndanimetatud meeme aedlinn, kus siis on ka Eugen Aabermanni ja arhitekt Johansoni projekteeritud maju. Tõsi, enamik neist majadest on küll hiljem ümber ehitatud, teine oli 30.-te aastate lõpul kavandatud suur aedlinn siis endise Bekkeri laevaehitustehase asula ja Kopli kalmistuvahelisele alale. Varem oli seal olnud juba üks kaluriküla, mille ajalugu ulatub ka tagasi, ilmselt isegi kesk- või varauusaega Meeruse kaluriküla. Aga nüüd siis sinna endistele heinamaadele rajati niisugune uus üsna tihedalt teineteise kõrval paiknevate ühe- ja kahepereelamutega aedlinn, millest tegelikult välja ehitada jõuti siis ainult üks tänav sirbi tänav mis on ka niisugune kummaline aed, linlik oaas selles muidu tööstuslikus Kopli piirkonnas ja pakub niisugust absoluutselt teistsugust miljööd võrreldes kogu ümbritseva alaga. Aga tegelikult eesti ajal see hoonestuskoplis jäi siiski niisuguseks katkendlikuks, nii et olid siis need tehase asulad, olid need aed, linlikud alad. Lisaks neile nimetatud kahele aedlinnale kujunes veel üks selline aedlinna piirkond ka niidi tänava kanti aga nende vahel olid ka siis sellised suuremad hoonestamata maatükid. Kas võsastunud alade heinamaatükid, kus paiknesid ainult võib-olla mõned üksikud majad või ei olnud üldse hooneid ja nendele aladele hakati siis maju ehitama alles nõukogude ajal ja ühed kõige huvitavamad majad on võib-olla nõndanimetatud rahvakorterite majad, mis ehitati esimesel nõukogude aastal 1940 41, kui siis nõukogude võim soovis näidata, kuidas ta hoolitseb töörahva korteriolude eest ja hakkab ehitama uusi ja paremaid maju Tallinna töölistele. Ja need on siis sellise eestiaegse kivitrepikojaga Tallinna maja omalaadsed, edasiarendused, kus siis nüüd, aga see kivitrepikoda on ka laudisega üle kaeda tehtud ja need majad on siis niisugused ühesugused tervete ridade kaupa. Neid ehitati palju Pelgulinnas, aga ka mõned Kopli kandis lõime tänava alguses ja, ja nüüd on siis niisugune esimese nõukogudeaas Ta omal moel natuke kurioosne, aga ka põnev kihistus eesti arhitektuuris, mis siis nüüd näitab seda, kuidas ka läbi arhitektuursete vahendite uus võim püüdis ennast kehtestada ja kuidagi siis Eesti inimestele naha vahele pugeda. Lisaks sellele on siis ka hilisemast Nõukogude ajast Koplis väga põnevaid hoonestus kihistusi näiteks terve hulk sellist stalinistliku hoonestust, mis siis moodustab selle Pelgurannalinnaosa, ütleme vanema niisuguguse stalinistliku osa. Pelguranda ei ole enam päris kopli, ta on nagu eraldi linnaosa seal Pelguranna nimega Stroomi ranna servas, aga siiski ka üsna hästi suhestub Skopligandiga. Ja selles mõttes on ka kopliga seotud, et suurelt jaolt selle Pelgurannalinnaosa majad asustasid ka sellesama Vene-Balti tehase töölised. Nimelt kui eesti ajal see Vene-Balti tehas oli suurelt jaolt lakanud olemast, siis niipea, kui Eesti liideti Nõukogude Liiduga taas teist maailmasõda siis kohe 1945 46 hakati sõjas kannatada saanud tehasehooneid uuesti üles ehitama ja neist paljudest väiksematest ettevõtetest pandi uuesti kokku, kui üks suur laevatehas, mis hakkas nüüd siis kõigepealt remontima sõjas kannatada saanud Nõukogude laevu nii sõjalaevu kui kauba ja kalalaevu kui siis ka ehitama mitmesuguseid uusi laevu ja see tehas arenes kiiresti ja eriti edukas oli viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel, tegemist oli siis salajase, otse Moskvale alluva numbritehasega. Nii et kui te võtate näiteks nõukogude aegse telefoniraamatu, siis sellist ettevõtet olemas ei ole. Kuigi tegemist oli Tallinna ühe suurima tööstusettevõttega sarnane Dvigateli ka, mida ka näiteks ei ole toonaste ametlike andmete kohaselt olemas, kuigi kõik teadsid, et see on olemas ja just selle tehasetöölistele, keda siis nüüd jälle Venemaalt palju sisse toodi. Suurelt jaolt rajatigise Pelgurannalinnaosa, muidugi mitte ainult seal ka mitmeid ehitusorganisatsioonid ehitasid sinna maju oma töölistele ja nii edasi, aga just nende Bly mitmete ettevõtetega on Pelguranna rajamine seotud. Ja siis, kui see Vene-Balti tehas pandi kokku kokku üheks suureks laevaehitustehas, eks siis Bekkeri tehase endine territoorium jäiga nõukogude ajal jagatuks mitmete ettevõtete vahel oli seal siis tarbeklaas, näiteks oli seal mõnda aega osa Marati tehasest oli seal Põhjala tehas, mis tegeles kummitoodetega ja veel mitu-mitu ettevõtet, nii et oli, oli nõukogude ajal ka oluline tööstuspiirkond ja ka need erinevad tööstused on siis rajanud koplisse oma töölistele elamuid, nii et Bly, hilisemad arengud Nõukogude ajal ongi just seotud paljuski nende tööstusettevõtetega, sest tihti need suured tööstused nõukogude ajal olid ka nagu riik riigis. Lisaks neile tööstushoonetele, mida ka muidugi aina juurde ehitati ja elumajadele neile kuulusid ka oma lasteaiad, siis sööklad, klubid ja igasugused muud sellised ehitised, aga oma kooli neil ei olnud. Venemaal tunti sellist asja Tallinnas üldiselt. Tehastel oma koole ei olnud, koolid olid siiski linna ühtses süsteemis, aga Koplisse ka nõukogude seal on mitu koolimaja ehitatud ka toonaste tüüpprojektide järgi. Esimene uhke koolimaja ehitati koplisse ju juba Eesti aja lõpus, seda ei saadud aga eesti ajal valmiseda, ehitati lõplikult valmis alles esimestel sõjajärgsetel aastatel. See on praegune Kopli kunstigümnaasium, aga hiljem on siis nõukogude ajal ehitatud koplisse veel mitu niisugust tüüpprojekti järgi koolimaja, jah, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel näiteks seal karjamaa kandis semis oli 15. keskkool nõukogude ajal ja et asi on ju ka selles, et Eestis oli ju see eripära, et koolid tuli kõik ehitada topelt, tähendab ühte piirkonda tuli ehitada nii eesti kool kui vene kool. Samamoodi lasteaiad, seetõttu on palju selliseid imelikke situatsioone, millest on tänapäeval raske aru saada, kus näiteks kaks tüüpi lasteaeda paiknevad täiesti kõrvuti. Aga no üks oli siis Eesti lasteaed ja teine venelaste aed. Nii et selles mõttes Kopli piirkond on väga huvitav just seetõttu, et ta on selline põnev illustratsioon Eesti ajaloo, mitmesugustele poliitilistele, sotsiaalsetele ja demograafilistel protsessidele. Ja sellisena on minu meelest väga huvitav ja väga suure arengupotentsiaaliga piirkond Tallinnas. Ma ei tea, kas minu silmad seda näevad, võib-olla need arengud hakkavad seal aset leidma alles kuskil 21. sajandi teisel poolel, kes teab. Aga ma arvan, et, et tuleb selline aeg. Kui see Kopli poolsaar paiknevates suhteliselt kesklinna lähedal ja olles samal ajal oma mereäärsete alade Tartu linnaehituslikult väga atraktiivne, kujuneb selliseks tõeliseks väärt piirkonnaks Tallinnas. Kuulsite keskeprogrammi Kopli kant. Saate tegid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Nii ei küll nõus ja Leisid. Puude latvade laskub päiksegi. Ki. Meenuma ja see soojust.