Tänases keskeprogrammis räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro Valgast. Sel suvel saab linn 400 kolmekümneaastaseks. Valga linnal tõesti on sel suvel põhjust juubelit tähistada, sest 11. juunil 1584 Poola kuningas Stefan patori on andnud Valgale Riia linnaõiguse aga muidugi tegelikult Valgata asulana või asustatud kohana on mainitud juba 13. sajandil väidetavasti 1266. aastal ja keskaegsetes allikatest kõige varasematel aegadel on siis mainitud mitmeid inimesi, kelle puhul siis on öeldud, et nad on pärit kuskilt walki või valku nimelisest kohast, millest on ka arvatud, et see on Valga, kus see asula nimi on tulnud, on üsna segane, on arvatud, et mõnest vanast eestikeelsest sõnast, mis tähendas valget on seostatud ka hoopis mingite lätikeelsete sõnadega. Aga ega me nüüd täpselt seda ei tea ja jäägu see keeleajaloolaste pärusmaale. See nimede päritolude lugu on üks omaette peen teadus. Aga hilisematel keskaja sajanditel on Valga olnud väga oluline koht, sest asudes Vana-Liivimaa keskel on teda kasutatud maapäevade pidamiseks. Seal on siis käinud koos aadliseisusest inimesed, kes siis on olnud, et noh, niisuguse otsustava kogu liikmed, kus siis arutati kõiki olulisi Liivimaaelu küsimusi, nii et peaaegu võib valga uhkustada sellega, et nad on olnud natukene nagu Vana-Liivimaa pealinn. Kui siis 1584 Valgale Riia linnaõigus antakse siis ilmselt mingi linnalaadne asula pidi olema seal tekkinud tõenäoliselt kivist linnamüüri või tõsisemaid linnakindlustusi, ei ole seal olnud ja pigem oli see asula siis ikkagi ka midagi suure küla või alevi taolist. Ja hiljem on neid privileege siis korduvalt üle kinnitatud. Sealhulgas siis tuleb arvestada, et õige pikalt ju Lõuna-Eestis kestis Poola aeg. Alles 1626 läks Valga Rootsi riigi koosseisu ja kui ta siis Rootsi alla läks koos selle ülejäänud Liivimaa lõunapoolse osaga siis Gustav teine Adolf kinnitas ka need Valga linnaõigused või linna privileegid uuesti ära. Ja 1764 keisrinna Katariina, teine veel kord kinnitas üle need Valga linnaõigused. Kaua aega oli ta tõesti selline suhteliselt väike ja tähtsusetu linnake, mille ütleme arhitektuur, sest ilmest või varasemast välimusest me palju ei tea. Aga Valgas üht-teist hakkas muutuma. 18. sajandi teisel poolel 1783 Katariina teise gaasiga moodustati Valga kreis. See oli osa laiemast protsessist. Toona oli käimasse suur Katariina haldusreform, kui moodustati need asehalduskonnad ja sellega seoses tehti ka uusi maakondi ehk reisija juurde. Me rääkisime siis Võru puhul, et seal nagu jäi üks kreisilinn puudu, polnud lihtsalt suures piirkonnas ühtegi linna ja siis teadlikult asutati täiesti uus linn, millest sai Võru linn. Valgas oli selline linnatuumik olemas, mida sai kasutada ka uue halduskeskusena, see maakond või kreis moodustati tegelikult Läti poolele, tänapäeva mõistes tookord muidugi mingit riigipiiri olemas ei olnud, see oli kõik siis vene impeeriumi ääreala, eriti keskvõimu poolt vaadates, kelle jaoks ka see keelepiir, mis umbes samas kohas toona küll juba enam-vähem välja kujunenud oli, eestlaste ja lätlaste vahel erilist rolli ei mänginud. Ja selles mõttes see on oluline ka võib-olla tänapäevapalga ja palgahilisemate arengute seisukohalt. Et ajalooliselt see tema maakond, mille keskus ta on olnud, on olnud pigem seal Läti poole peal see on võib-olla siis ka üheks põhjuseks, miks selle tänapäeva suhteliselt hilist tekkelise Valgamaakeskusena Valga võib-olla nii hästi toimida ei taha, kui mõni teine maakonnalinn. Millised majad on alles sellest ajast, kui Valga kreisilinnaks sai? Sellest kreisilinnaperioodist on praeguses Valga linnapildis üks vahva kreisiasutuste hoone. Kui me Rakvere puhul ja Paide puhul ka natuke rääkisime nendest kreisiasutuste hoonetest, mis siis seal olid sellised suured võimsad kahekorruselised kiviehitised ehitatud lausa ühe tüüpprojekti järgi, mille siis kubermangu arhitekt, moor sinna nendesse Eestimaa kubermangu linnadesse tegi siis Liivimaa kubermangu väikelinnades olid need 18. sajandi lõpu kreisiasutuste hooned pigem tagasihoidlikumad. Ja Valgas ka ilmselt algselt oli ta ühekorruseline Illimon ehitatud osaliselt kahekorruseliseks aga siis see selline suur kivist kõrge murdkelpkatusega maja, kus on selgelt selline barokiajastu hingus tunda on Valga kesklinnas seniajani säilinud. Hiljem on teda kasutatud küll kohtumajana, küll koolimajana on seal olnud sees veel mitmesuguseid kasutusi ja ega tal praegu õiget funktsiooni ei olegi. Valka rajati ka linnakool, see maja on ka hiljem tunduvalt ümber ehitatud ja muidugi kõige tähtsama hoonena 18. sajandi lõpus, siis tekib Valka uus kirik, väiksem, ilmselt osaliselt puust, osaliselt kivist kirik on Valgas olnud muidugi enne ka, aga nüüd siis täiesti uus suur luterlik kirik mis on siis Eesti kirikute seas üsna ainukordne ehitis ehitatud 1787 kuni 1816 üsna pikal perioodil, enne kui ta päris valmis sai. Ja Christoph Haaberland, Riia arhitekt, on selle projekteerinud ka sellise kõrge murdkelp või mansardkatusega ja siis selline nagu tsentraalehitis või sellise polükonaalse vormiga. Eemalt paistab peaaegu ümmargune üldse mitte siis traditsiooniliste pikihoonega kiriku moodi vaid sootuks teistsuguse ülesehitusega oma kõrge katusega veel meenutab selgelt rokiajastut. Aga dekoori osas hakkab lähenema varaklassitsismi-ile ja siis ühes servas ka kõrge torn, mis toimib siiamaani Valga kesklinna peamise maamärgina. Ja ka oma interjöörilt on tegemist siis üsna kauni ja rikkaliku ehitisega. Sealjuures ma tooksin siis esile eriti ka neid kirikuruumi seinal säilinud mälestuskirju või epitav. Kui me Tallinna suurte uhkete kirikute puhul nagu toomkirik või Niguliste räägime sellistest asjadest nagu aadlike vappepitaažid, suured dekoratiivselt kujundatud vapid, mida on kunagi kantud matuserongkäigus ja mis siis hiljem, seitsmeteistkümnendal 18. Islandil on kiriku seintele kinnitatud siis väiksemates kirikutes tavaliselt nii uhkeid vappepitav ei olnud, aga olid nii-öelda lihtsalt epitafid, ehk siis niisugused väärismetallist vahel ka lihtsalt metallist, hiljem vahega emailitud sildid lahkunu nime ja eluaastat, aga vahel ka mingi mälestussalm. Missis kiriku seinale kinnitati. Tavaliselt need siis ka on seotud jõukamate inimestega kes on teinud suuri annetusi kirikule ja kelle matuste puhul ka leinajad on teinud veel täiendavalt kogudusele annetusi. Paljudes kirikutes on need hiljem maha võetud, aga Valga kirikus on nad siis siiamaani uhkesti seinte peal olemas ja annavad tunnistust sellest, millised ka paljude teiste kirikute interjöörid 19. tasandil välja nägid. Valga linn tegelikult edasi arenes ka üsna tasapisi ja rahumeeli muidugi vähehaaval kasvas, aga ka 19. sajandi algupoolel ja veel keskpaigaski oli tegemist üsna väikesel hinnakesega. 1881 oli Valga linnas tegelikult 4200 elanikku ja isegi eesti mastaabis see oli ikkagi üsna pisike linn. Valga hakkas väga kiiresti kasvama just 19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20. sajandi algul. Ja Valga kõrgaeg saabus 1000 üheksasajakümnendatel aastatel ja 1913. aasta andmetel on Valgas elanud 16000 inimest. Peame nüüd arvestama Valga see pool, mis on praegune Valga ja too pool, mis jääb siis Läti aladele Valka kokku. Ja 1939 Eesti vabariigi esimese iseseisvusaja viimasel aastal elas Valgas ainult 10000 inimest. Ehk et siis tegelikult Valga elanike arv võrreldes tsaariaja lõpuga ka ei kasvanud sugugi, vaid hoopis kahanes. Ja 20. sajandi esimesel poolel see on Eesti linnade hulgas ka üsna ainukordne areng ja tegelikult ka nii kiiret tõusu kui 19. Nende viimastel kümnenditel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel Valgas. Üheski teises linnas ei olnud tegelikult nüüd samasuguse elanike arvuni nakku Valgas oli tsaariaja lõpus ja siis ütleme ka sellise linna majanduselu, kultuurielu aktiivsuseni jõudis Valga alles nõukogude aja teisel poolel, 1900 seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel ja 1989. aastal siis juba nõukogude aja päris lõpus, laulva revolutsiooni aegu on Valgas loetud 17700 inimest. Mis oli siis kvalgastleme selline kõrgaeg, kui Valka oli ehitatud palju paneelmaju, oli ka suuri tööstusettevõtteid, kuhu siis ka mitmelt poolt mujalt olid inimesed tööle tulnud. Sealjuures siis umbes üks kolmandik Valga elanikest. Mõni protsent siia-sinnapoole oli ka siis muukeelseid, põhiliselt Nõukogude ajal muidugi venekeelseid, aga ka Valga situatsioonis mõistetavalt lätikeelseid inimesi. Sealjuures siis on ikkagi loetud seda eesti poole Valgat eraldi ka nõukogude ajal eksisteerisid Valga ja Valka sisuliselt eraldi linnadena, kuigi muidugi toona, kui piiri vahel ei olnud, toimisid üsna hästi ka koos, aga võrreldes siis mitmete teiste Eesti väikelinnadega see mitte-eesti rahvusest elanikke hulk oli Valgas suhteliselt suur. Ja Valgas on erinevatel aegadel olnud võrreldes muude Eesti linnadega suhteliselt rohkem. Näiteks mustlasi on küll olnud ka vahepeal perioode, kui nad on mitmetel põhjustel Valgast peaaegu ära kadunud. Aga näiteks ka 19. sajandi statistikasse kajastub, et ka sel ajal oli Valgas üsna palju mustlasi. Kui vaadates Valga tänavapilti, siis on säilinud lisaks neile mõnedele avalikele hoonetele, mida me siin mainisime, mõned sellised, võimalik, et 18. sajandi lõppu või 19. sajandi algupoolde dateeruvad nõndanimetatud Uurbaltiš majad. Need on siis see majatüüp, millest me oleme tekkinud siin varasemates saadetes, ka need niisugused raske poolkelp või murdkelpkatusega keskse mantelkorstnaga maadligi ühekorruselised majad, enamasti nüüd seal küll Valga omadel mantelkorstnad ei ole säilinud või on need majad vähe hilisemad, nii et mantelkorstnaid pole seal olnudki. Aga see üldine niisugune tõsine tüüakas justkui barokne uur Baltiš ehk siis nii-öelda vana balti põlisbalti majatüüp on äratuntav, on siis ka selliseid klassitsistlik, tüüpfassaadide ajastu näitajaid 19. sajandi esimesest poolest või keskpaigast ja ka nendest siis välja arenenud hilisemaid 19. sajandi teise poole majatüüpe, mis on siis ka sellised ühekorruselised kas siis otsaga tänava poole või siis ka pikema küljega tänava poole, sellise kõrgema kahekorruselise keskosaga majad sealjuures Valgas torkab silma, et seal on palju selliseid puumaju nii ühe kui kahekorruseliste seas kus on rakendatud siis nõndanimetatud Drempel või Nivendi seinaga ehitusviisi, on tegemist siis niisuguse majaga, kus pööningu või siis ka pööningukorruse, kui seal on ruumid välja ehitatud ja esimese korruse või kahekorruselise maja puhul teise korruse vahelagi ei paikne täpselt räästajoonel, vaid sellest allpool. Nii et moodustub Me ülemise korruse akende kohale, selline kõrgem nagu tõstetud või väljavenitatud seinaosa. Et maja on nagu pisut venitatud proportsiooniga, nii et sinna akende ja räästajoone vahele jääb justkui liiga palju seinapinda. Seda on igal pool, aga Valgas on neid maju palju ja Nadki iseloomustavad seda linnapilti ja näevad välja natukene sellised nagu hea perenaise saiataigen oleks kerkinud, nagu see katus oleks kuidagi niimoodi iseenesest ülespoole kerkinud pisut kummalise proportsiooniga ja Valga elamupildis loomulikult väga selgelt eristub siis 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, kui Valga väga kiiresti arenes ja Valga kesklinnas on terve hulk selliseid tornidega Erkeritega väga elavalt kujundatud maju, nii et see, kuidas järsku see linn muutus hästi jõukaks ja hakkas hästi kiiresti arenema, on väga selgesti nähtav. On ka mõned sellised puitpitsilised, töödeldud Šveitsi stiili esindavad majad, kus on hästi palju selliseid sae lõikedetaile, akende ümber räästapitsi siin ja seal vahel ka uhked puitvarikatused. Seesuguseid maju on muide ka seal Valka poole peal Läti poole peal mitu tükki, hästi dekoratiivseid. Valgas on väga ilus raekoda puithoone. Millal see ehitati? 19. sajandi keskpaigas aga säilitas siis ka 20. sajandi alguses oma rolli linna ühe keskse haldushoonena kohe kiriku taga ja praeguse ajani Valgas raekojana kasutusel. Ja on siis hästi ilus, selline väike puitraekoda ja väga hästi sobib selle linna enda mastaabiga. Valga raekoja puhul tuleb veel ära märkida seda, et Valgas ju ühe esimesena said eestlased linnavalitsuse enda kätte juba palju varem kui Tallinnas. 1902. aastal ja esimene eestlasest linnapea oli Johannes Märtson. Kuulame nüüd jutu sekka vahelduseks muusikat, kõlab Sander Karu kandlelugu Valga, Valgamaa. 20. sajandi alguseks oli Valgas kujunenud jõukas väike linn millesse jõukus tulenes. See tulenes tegelikult sellest, et Valgast kujunes oluline raudteede sõlmpunkt, kus siis kaupu maha laaditi, peale laaditi, see andis tõukega tööstustele ja lõplikult, see kujunes välja siis 1903.-ks aastaks, kui Valgast Harglast siis neli erinevat raudteed, et lisaks siis praegu Valgat läbivatele raudtee liinidele oli veel olemas kitsarööpmelise liine, mis on ammu maa pealt kadunud. Aga siis seal toimus see ümberistumine, kitsarööpmelise rongid, laiarööpmelise vahepeal võis olla seal ka pikk aeg, mida siis inimesed linna peal veetsid, käisid söögikohtades, käisid kauplustes ja Valga hakkas toimima kogu laiemale piirkonnale sellise olulise tõmbekeskusena ja just suuresti tänu sellele temast nõnda õitsev väike linn, 20. sajandi alguseks kujunes praegune raudteejaam palgas on teise maailmasõjajärgne hoone, aga enne seda on olnud Valgas ka päris vägev raudtee ja selline pikk kivist maja puust juurdeehitustega küll, aga mis põles ära teises maailmasõjas, nii et seda me saame ainult vanadel piltidel näha. Aga alles on mõned raudteetööliste elamud seal raudteejaama kompleksis natuke kunagisest ringdepoost ja siis on olnud ka Valgas suured raudteetöökojad. Nendest vanadest tööstushoonetest on siis ka hilisemate ehitiste vahel natuke midagi säilinud. Ja 1913. aastal Valga raudteetöökodades töötas üle 500 töölise, nii et tegemist on olnud Valgas ka väga olulise tööandjaga sele raud süsteemi näol läbi aegade ka nõukogude ajal tegelikult Valgas külmvagunidepoo ja üldse kogu see raudteesüsteem oli oluline, seal töötas palju inimesi, see mõjutab väga tugevasti linnaelu enne raudtee rajamist juba Valga oli ka toiminud sellise transpordi sõlmena mingil määral. Ja seda mälestab Valga linnapildis klassitsistlik postijaam ka päris ilusasti Valgas säilinud ehitis mis on oluline ka selles mõttes, et meil on küll maamaastikul säilinud mõned postijaamad, aga ega linnade postijaamasid ju väga palju alles polegi. Tegelikult ka paljudes väikelinnades on selline hoone tüüp ajalooliselt olnud iga vanalinnapildis muidugi on oma roll koolimajadel. Valgas on siis ka nagu öeldud, säilinud mõned veel vanemad koolimajad kaasa arvatud siis see üks ilmselt juba 18. sajand lõpus ehitatud maja, aga uued vägevad koolimajad kerkisid Valka just siis ka 20. sajandi alguses näiteks tütarlaste gümnaasium, mis tegelikult algselt oli mõeldud haiglahooneks ja väidetavalt siis haiglahoone pidi algselt projekteeritama hoopis Viljandisse selle projekti järgi siis ta toodi millegi tõttu üle Valka ja kui ta valmis sai, siis ta hakkas tööle hoopis koolimajana, algul oli mõeldud ajutiselt koolimajaks, aga tegelikult see vene saksa tütarlaste gümnaasium sinna sisse jäigi ja ja tegutseb ta koolimajana seniajani. Pisut hiljem aga ka veel tsaariaja lõpul jõuti sinna siis uus saaliploki juurde ehitada. See on väga efektne geomeetrilist juugendit esindav hoone, et me tegelikult ei tea, kes on selle projekteerinud, arvatavasti keegi Riia arhitekt, aga ka kogu toonases eesti arhitektuuripildis laiemalt on tegemist oma arhitektuurselt tasemelt harukordse ehitisega. Valka projekteeriti ka teine suur koolimaja arhitekt kiisel bash. Aga arvatavasti on seal siis ka olnud mängus kuulsa Läti juugendarhitekti laupäev käsi, kes siis on teinud tööjooniseid, teinud järelevalvet seal ehitusel. See on siis Kuperjanovi tänava alguse suur valge koolimaja, algselt siis poeglaste gümnaasiumi maja mis esindab ka sellist omas ajas väga moodsat juugendklassitsismi. Kuigi esmapilgul ei ole võib-olla nii efektne kui see tütarlaste koolimaja. Ja lisaks sellele on Valgas veel mitu tagasihoidlikumat, tsaariaja lõpu või eesti aja alguse koolimaja näiteks seal Kuperjanovi tänavat mööda edasi minnes üks tuntud Tartu ehitusmeistri from Holt Kangro poolt projekteeritud maja. Kuigi need Kangro projektid on natuke kahtlased, et ei ole päris selge, millised neist on tema projekteeritud ja millised võib-olla ainult tema ehitusettevõtte poolt ehitatud või tema poolt ehitusjärelevalve tehtud. Selliseid ise projekteerinud ehitusettevõtjaid oli tolles ajastus veel, kellest ei ole siis selge, mida nad ise projekteerisid ja millal nad siis projektidele ainult järelevalve teostajad oma allkirja andsid. 20. sajandi alguse 19. sajandi lõpu Valgas kerkis veel terve hulk küllalt silmapaistvaid ehitisi, näiteks roomakatoliku kirik. Varasemast oli Valgas olemas üks väike katoliku kabel, aga nüüd siis terve uus neogooti vormides ja küllalt selline elava arhitektuurikeelega katoliku kirik ja siis ka uus õigeusu kirik. Õigeusu kirik on ka selline vana vene stiilis üsna rikkalikult dekoreeritud ehitatud 1897 kuni 98 arhitekt Lunski projekti järgi. Ta meenutab neid Eestimaamaastikule sel ajal projekteeritud õigeusu kirikuid, mis on ehitatud tüüpprojektide järgi aga siis Valgale, kui linna kirikule on tehtud tüüpprojektist natukene selline edasiarendussiiski mingil määral eriprojekt tegemist siis traditsioonilise viiskupel kirikuga, millele lisandub veel torniga eeskoja maht ja tõesti üsna kaunis ja rikkalik, aga samas muidugi Eesti arhitektuuri kontekstis selgelt võõralt venepärane ehitis, mis siis märgib ka seda 19. sajandi lõpu venestusajastut Valga linnapildis ja avalikest hoonetest 20. sajandi alguse Valgas tuleks veel kindlasti ära nimetada muidugi Säde seltsimaja gaasis juba juugendajastusse kuuluv. Ja sellest pärineb sellest ajast, kui Valgas tegutses mõnda aega linnaarhitektina Georg Hellat keda me tunneme näiteks Tartu Eesti üliõpilaste seltsimaja projekteerijana, mis asub Tartus Kuperjanovi ja kastani tänava nurga peal. Aga kes siis Valgas on teinud terve hulga mitmesuguseid maju, elumaju ka pangamaju kauplustega, elu- ja ärihooneid, mida siis 20. sajandi Valgas mitmeid ehitati. Kõik sellises juugend liikus aga omal moel sellises pehmes laadis päris elegantsed majad. Aga see Säde seltsimaja on neid siis võib-olla kõige silmapaistvam juugendhoone ehitatud 1909 kuni 11 olnud seal see suurem saali maht siis osaliselt ka elukortereid, siis igasugused seltsi, ürituste korraldamise ruumid, seltsi administratiivruumid, mitmesuguseid äriruume, see maja on mitu korda põlenud, nii et siis originaal interjöörist seal väga palju järele ei ole, aga Valga kultuurielu keskusena on ta olnud tõesti läbi aegade tähtis. Mõnda aega on seal tegutsenud näiteks koguniga professionaalne teater, mis siis pärast teist maailmasõda natuke aega Valgas oli, aga siis jälle tuli üks tulekahju, see teater likvideeriti ja seda enam kunagi ei taastatud. Praegu seal majas on näiteks Valga muuseum, nii et niisuguse olulise kultuuriga seotud hoonena taon Valgas siiamaani tegev ja see on siis üks nendest majadest Valgas, mis on kenasti hoitud ja korras. Valgast teatavasti on paljud neist 20. sajandi alguse majadest kaunis kehvas seisus praegu ja Valgas siis nende 20. sajandi elamutes ja lisaks siis eelnimetatud sellistele puumajadele on ka terve hulk suuremaid kivimaju, nii et tegelikult Valga juugendarhitektuur suuresti ongi siis kivist või siis ka mõned krohvitud puitelamud. Ja tegelikult juba enne juugendi ajastut Valgas olid ehitatud juba mõned suuremad kivimajad näiteks kohe seal peatänava ääres arhitekt Carl Schmidti poolt kavandatud mõned silmapaistvamad hooned meenutavad selgelt Riia või Peterburi Sistorid, sismi aga on mõnevõrra sellest väiksemad. See maja, mis oli Valgas pioneeride maja nõukogude ajal oli tegelikult siis ühe ärimehe Schenkeri villa K 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest, kuskilt sealt sajandivahetuse kandis selline uhke torniga neorenessanss villa. Seal ilmselt ka Karl Schmidti tehtud arhitekt Schmidt oli tegelikult oma ettevalmistuselt ikkagi insener, tehnik vahel on ekslikult arvatud, et tegemist on selle kuulsa Peterburi arhitekti Karl Schmitiga, kes teatavasti Eestisse on projekteerinud neeruti mõisa. Nagu hiljuti selgus, see Valga Schmitt ikkagi tunduvalt tagasihoidlikum projekteerija. Aga et me Eesti mastaabis siiski küllalt hea Historitismi ajastu arhitekt. Aga jah, siis tulevad edasi juba juugendajastu hooned, millest mõnesid juba siin mainisime seoses Hellatiga näiteks Valgas Aia tänaval pangamaja ja, ja veel mitu sellist elu- ja ärihoonet. Aga siis ka näiteks Kuperjanovi tänava alguses doktor Morelli villa, mis nüüd ei ole küll ilmselt Hellati tehtud, sellele on alla kirjutanud üks kohalike ehitusmeister, aga võib-olla siin on tegemist siis hoopis kellelegi Riia arhitekti projektiga mille juurde kuulus omal ajal ka väga silmapaistev aiakujundus, millest küll vähe alles on Kuperjanovi tänavat mööda edasi minnes nõndanimetatud doktor körtsi maja praeguse aadressiga Kuperjanovi 12, mis on üks rikkalikuma juugenddekooriga maju võib-olla Eesti tolle aja arhitektuuris üldse seal siis ka sellised dekoratiivsed looma pead ja niisugune kahhelplaatidest friisi taoline triip katuseräästa all ja hästi uhke rõdu sellise kaarduva poolümara rõduukse raamistusega peafassaadil hästi ilus ja rikkalike elementidega maja. Praegu kaunis kehvas seisus on siis ka mõned sellised eravillad näiteks Petseri tänaval Valgas, mis on siis ka meie juugendarhitektuuri ühed kõige dekoratiivsemad näited palgajuhendi puhul just siis terve hulka selliseid elemente, mida juugend mujal maailmas, sealhulgas siis näiteks ka Riias või Peterburis palju kasutas, aga mida mujal Eestis näeb haarava nagu kahhelplaatide kasutamine välisviimistluses või glasuuritud telliste kasutamine välisviimistluses? Selles mõttes on see valga juugend tõesti erakordselt rikkalik ja kaunis ja moodustab ühe täiesti omaette peatüki Eesti 20. sajandi alguse arhitektuuriajaloos. Ja see on tõesti see, mille üle Valgast tuleb uhkust tunda ja millest võib-olla Eesti arhitektuuri üldkäsitluses on seni pisut vähe räägitud, aga mis vääriks kindlasti rohkem tähelepanu. Isegi kui need hooned on võib-olla pisut provintslikud, pisut vanamoodsad, siis tegelikult on nad ikkagi Meie arhitektuuriga üldises kontekstis väga silmapaistvad. Ja Valgas on siis ka üks näide sellisest juugendiga paralleelsest või juugendjärgsest sarja aja lõpu uusklassitsismi-ist kus siis segunevad sellised neoklassitsistlikus ja juugendlikud arhitektuurivormid, see siis on see pangamaja peatänava ääres, mis siis tegelikult on ka Riia ühe arhitekti projekteeritud. Aga mille projekteerimisest on osa võtnud veel enne kuulsaks ja tähtsaks eesti arhitektiks saamist Noor Herbert Johanson. Ja mis on kahjuks neid maju Valgas, mis on praegu kenasti korras? Kui palju ehitati Valgas Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal? Esimesel iseseisvusajal Valgas tegelikult väga palju ei ehitatudki. Sellepärast et Valgas oli tsaariajast nii palju uhkeid hooneid, et väga palju ei olnudki vaja juurde ehitada ja lihtsalt kasutati neid metsaari ajast jäänud hooneid, millest osadele Antiga uus funktsioon. Mõned tsaariajal pooleli jäänud avalikud hooned ehitati siis lihtsalt ka täiendavalt valmis. Mis on oluline, on muidugi see, et seni ühe tervikuna toiminud linn jagati kaheks pooleks ja osa siis Valga kultuuriloos olulisi institutsioone, noh näiteks kas või õpetajate seminari ja mitmed muud sellised hooned jäid tegelikult sinna Läti poolele. See jagamine ei olnud sugugi nii lihtne ja valutu. Pikalt Eesti ja Läti vaidlesid selle üle, kuidas siis seda Valgat jagada või kummale riigile see linn peaks kuuluma. Kuna ajalooliselt see maakond oli olnud nagu Läti poolel, siis tegelikult lätlased pretendeeriksid ka tervele linnale linnas aga selgelt oli rohkem eesti elanikkonda, Valga inimesed ei tahtnud tervenisti Lätti alla minna ja moodustati lausa üks rahvusvaheline komisjon. Selleks et kuidas seda Valgat jagada. Ja kuna mingile muule kompromissile jõutud, siis tegelikult linn jagatigi kaheks pooleks. Ja tekkis esmakordselt niimoodi kaks linna, Läti, Valka ja Eesti Valga kumbki oma linnavalitsuse ja oma administratiivkeskusega. Sealjuures aga see vana Justisklase Historitsismi juugendi ajal külluslikult välja ehitatud linnakeskus tükkis raudteejaama, aga jäi siiski Eesti poolele. Ja ka siis Valga niisugune ilus puhkeala Pedeli jõe ääres jäi ka suuremalt jaolt Eesti poole. Üht-teist siiski Valkaga Eesti ajal kerkis näiteks ehitati lastekodu, mis siis oli selles mõttes oluline, et Valgasse pärast esimest maailmasõda 1900 kahekümnendatel aastatel, kui Eestis olid suhteliselt vaesed ajad, siis niisuguses Valgas kui suures raudteesõlmes kippusid ka kogunema kodutud lapsed ja see probleem oli suurem kui teistes Eesti linnades. Aga hiljem, kui see probleemsis leevenesi ja lastekodu järele ei olnud enam nii suurt vajadust, siis sinna hoonesse pandi hoopis haigla ja kaua aega kuni nõukogude ajani. See maja tegutses Valgas haiglana ja ehitati uus saun, mis oli siis ka üks esimesi selliseid funktsionalistlike maju Valgas funktsionalism väga tugevat jälge Valga linnapilti ei suutnud jätta. Mõned uued elamud tõepoolest. Ja siis see saunamaja ja saun on tõesti päris vägev funktsionalistlik maja ka niisuguse Valgale omase nurgatorniga sauna puhul oli, seda veepaagipanekuks vajab. Ja see saun meenutab natuke Nikolai Kusminni projekteeritud pargi tänava saunatart, kus aga tegelikult selle Valga sauna projekteerinud hoopis üks kohalike Nathan kavandaja Georg saar kes on mõnda aega olnud maavalitsuse teenistuses ja tegelikult Valgamaale päris mitmeid maju, küll koolimaju ja muid avalikke hooneid projekteerinud, millest küll osa näiteks need, mis ta kavandas Antslasse, kus kogu kesklinn on teises maailmasõjas peaaegu tervenisti hävinud. Et need on siis ka selliseid, mis õige pea pärast valmimist juba ära hävisid. Nii et tema loomingust paljusid asju ei ole järel ka tõrvas näiteks mõned asjad on, on hävinud, mis ta jõudis teha. Aga Valga saun on siis võib-olla kõige silma paistma Tom Georg saare kavandatud maja, mis on seniajani olemas. Ja siis Arturi irvet soni projekti järgi päris eesti aja lõpus, 1940. aastal ehitati Valka tööstuskoolimaja, mis on siis selline päris huvitav hoone, niisuguse omalaadse kaaristuga, mille kohta arhitektuuriajaloolane Mart Kalm on öelnud, et siin on nagu selgelt näha selline fašistliku Saksamaa või ka siis fašistliku Itaalia totalitaarse arhitektuuri eeskuju. Aga siin siis sellises väikelinnas, väikeses mastaabis teostatuna see arhitektuur ei mõju kuidagi liiga pompöösselt üles paisutatud, vaid on üsna vastuvõetav. Kuigi eksis sellise itaaliapärase kaaristu motiiviga, Ta natuke eksootiliseks linnukeseks meie arhitektuurimaastikul jääb ja päris lõplikult valmis maja ehitati ka alles pärast teist maailmasõda. No teise maailmasõja ajal hävis Valgas väga palju hooneid. Kesklinnas häving oli üsna ulatuslik, arvestades selle linna enda mastaapi ja lisaks siis suurele hulgale puitelamutele tegelikult ka päris mitmeid Jugendlike ja Historitsistlike Maiu arhitektuuril küllalt silmapaistvaid, nii et tegelikult see juugend, history Disney pärand, mida me praegu Valgas näeme, on ainult väike osa Valga oma aja uhkusest võib olla umbes kolmandik neist ka silmapaistvatest hoonetest on tegelikult hukkunud seda purustatud linna hakati kiiresti üles ehitama ja silmapaistvatest hoonetest, siis sõjajärgsest ajast tuleb Valgas kindlasti nimetada raudteejaama, kus on tegemist siis Vene arhitektide projektiga. Arvatavasti on segakorduvkasutusprojekt, et Venemaal on tõenäoliselt kuskil seda projekti veel rakendatud, aga Eestis siis mitte teadaolevalt mujal Baltimaades ka mitte. Kõrge torniga selline stalinistlik jaamahoone sees mitu uhke kujundusega ootesaali kindlasti Stalini-aegsetest jaamahoonetest Eestis võib-olla Narva jaama kõrval kõigevägevam tegelikult Valga sõjajärgsete hoonete hulgas ka kõige silmapaistvam, nii et ta tuletab meelde võib-olla veel korraks seda 20. sajandi Valga niisugust õitseaega ja väljendab lootust, et järsku see Valka niisuguse väga silmapaistva raudteekeskusena taastub, mis tegelikult päris sellisena enam pärast teist maailmasõda aset ei leidnud. Seniajani Valgas raudteejaamana kasutusel ja, ja noh, Jumalale tänu päris kenasti korras. Ta on muidugi tänapäevapalga jaoks natuke liiga suur, see on päris tõsine nuputamisülesanne, mida kõike siis sinna sisse panna või kuidas tagada selle hoone kasutuseta, oleks selline jätkusuutlik. Aga jah, üks väga võimas ja eriline hoone Valgasse on, on Valgas ka mõned stalinistlikud elamud, aga nende hulgas siis ei ole ühtegi väga silmapaistvat, tavaliselt on siin kasutatud ka tüüpprojekte, niisiis on ülevenemaalisi, kui on kohalike näiteks ka Alar Kotli poolt välja töötatud tüüpprojekte, aga muidugi siis on Valgas palju hilisemast Nõukogude ajast pärinevaid maju Stalini ajal suurelt jaolt jutti ainult varemed lammutada ja linna keskus jäi taastamata. Ja seda jutti hakata taastama alles 50.-te teisel poolel kuuekümnendatel aastatel ja jätkus veel ka seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel ja see on võib-olla ka üheks põhjuseks, miks Valga linna keskus on selline natuke õnnetu. Et sinna jõuti ehitada vabablaneeringuliselt terve hulk hrushovkasid ja siis ka hilisemaid paneelmaju, mis kuidagi selle varasema linna struktuuriga ei haaku ja paiguti ka elavad väga kummaliselt, siis varasematel puumajadel seljas. Ilmselt oli siis plaan need puumajad hiljem lammutada, see kunagi aset ei leidnud ja nüüd siis ongi nii, et on selliseid pisikeste puumajade read nende taha endistes aedadesse on aga ehitatud siis nõukogude aegset, siis kas paneelmajad või rushovkad sisse ja võib-olla kõigist Eesti linnadest Valgas on selliseid situatsioone kõige rohkem. Kus need linnamustrid sellises üsna konfliktses olukorras kokku saavad? On siis ka mõningaid selliseid silmapaistvamaid hooneid Nõukogude aegsest Valgast võib-olla ühena varasematest pärast Stalini aega võib nimetada 1960. 61. aastal August Volbergi projekti järgi ehitatud Tarbijate kooperatiivi maja terrassid krohviga kaetud kõrge katusega hoone, mis siis on Volbergil projekteeritud? Umbes samal ajal, kui ta projekteeris Tallinna Kirjanike maja Harju tänavale ja selgelt esindab sarnast arhitektuurilaadi hiljem siis näiteks veel veetornelamu jälle selline hoonetüüp, mida näeme mitmel pool terve hulk tööstushooneid, millest võib-olla siis teraviljakombinaat ja leivatehas on nagu kõige silmapaistvamad olnud ka arhitektuuri mõttes ja ka Valga linnapildis olnud küllalt. Domineerivad Arnold Matteus kuulus Tartu arhitekt, nii enne teist maailmasõda kui pärast teist maailmasõda olnud Tartu linnaarhitekt. Väga pikka aega on Valka projekteerinud kinokultuurimaja, mis on aga praeguseks tundmatuseni ümber ehitatud. See oli siis niisugune 70.-te aastate alguses selline Matteuse vana hea projekt, niuke modernistlik lihtne kast, mis näitab, et vana arhitekt suutis väga hästi kohaneda uute oludega ja ka küllaltki kõrgetasemelised ja elegantselt sellist Nõukogude modernismi projekteerida. Aga kahjuks jah, siis kunagisest välimusest ei ole peaaegu mitte midagi järel peatänava servas, kohe selle eelnimetatud juugendklassitsistliku pangamaja kõrval on üks uus postkontorimaja, mis siis on arhitekt kott Komissarovi projekti järgi ehitatud ja mis minu meelest on ka päris huvitav Nõukogude modernismi arhitektuuriteos, kuigi seda osaliselt siis selliste plekk fassaadidega maja Valga inimesed on alati kasti koledaks pidanud. Nõukogude aja lõpul jõuti hakata Valgas ehitama ka näiteks uut haiglat, mida päris valmis ei jõutudki. Ja siis on Valgas tegelikult nõukogude aegsetest hoonetest päris huvitav veel näiteks kunagine Säde hotell, niisugune mitmetiivaga nagu ühe keskme ümber koonduv peaarhitekt, Liive projekt ja Valgas on siis ka natukene selliseid 80.-te aastate uusi arhitektuuripüüdlusi näha, kus siis näiteks sinna, Kuperjanovi tänava algusesse ehitati üks päratu suur uus korter, kortermaja, mis aga püüate esindada just sellist eriprojekti ja eristuda nendest tuimadest Nõukogude elamuehituses, tavalistest paneelikatest või rushovkad tüüpi majadest ja kuidagi haakuda ka selle Valka juugendi, jahistoritismi ajastus elavalt liigendatud ja vormirikaste majade laadiga. Aga noh, kuna ta on nii hirmus suur, siis need, sellised postmodernismi ajastule omased arhitektuuritaotlused tegelikult ei hakanud tööle ja ta natuke kohatu kolossina seal Valga kesklinnas ikkagi mõjub. Peab ütlema, et tegelikult ega see nõukogude aja arhitektuur Valgas ei olnud ka sugugi nüüd nii väga õnnetu. Aga jah, need, need toonased vabaplaneeringulisi linnaplaneerimisideed muidugi on üsna kõvasti seda Valga omaaegset linnasüdant räsinud, mille tulemusena ta ei ole nagu ei üks ega teine tegelikult terve hulk, kui päris huvitavaid nõukogude aegseid hooneid on hoopis lätlastel Valka poole peal ja siis ka teise maailmasõjaeelseid hooneid. Praeguse aja palgast rääkides tuleb öelda, et ega nüüd taasiseseisvumise järel Valgale ei ole olnud väga head ajad aga ega Valga ei pea nüüd palju põdema, et neil oleks midagi nüüd väga palju halvemini kui teistes Eesti väikelinnades. Keskmisest rohkem muidugi on Valgas tühje maju ja on just ka selliseid maju, mille puhul siis nende seisundi ja väärtuse suhe on väga halb. Kus tühjana seisavad lausa kesklinnas. Sellised tõesti arhitektuurilt huvitavad ja, ja ka väga hästi kuni detailideni säilinud hooned, mille restaureerimispotentsiaal võiks olla väga kõrge, aga kahjuks ei ole keegi nende vastu palgasuvi tundnud. Ja kas siis ütleme selline kuvandi muutus, tus, mis teistes linnades on olnud väga tugev, ei ole Valgas millegipärast aset leidnud, kui näiteks Haapsalus väga palju just reklaamitakse ennast välja selle kaudu, et me oleme selline väikeste ja Haapsalu ja, ja seal on väga palju selliseid imeilusasti korda tehtud pisikesi puumaju just kutsutakse inimesi, et tulge, vaadake, kui ilus selline arhailine puu, linn meil on, kus on nii tore jalutada siis Valgas aguli likumad linnaosad on, on tihti niukses hästi kehvas seisus kus on palju väga rääbakas korras maju või siis selliseid kaunis odavalt neetult korda tehtud maju, kus on palju plastaknaid ja plastvoodrit ja kummalisi, ilma ehitusprojektita tehtud ümberehitusi viimasest paarist aastakümnest, mida natuke kurb vaadata, samas on selge, et inimesed on püüdnud oma kodusid korrastada just nii, nagu neil on võimalusi olnud, et ei saa ju seda ka ette heita. Aga jah, et võib-olla sellist nagu siis ütleme, on olnud Haapsalus või osalt ka Pärnus või või näiteks Tallinnas näiteks kalamaja või Pelgulinna linnaosades just sellise 19. sajandi lõppu, 20. sajandi alguse vana puu, linna taasärkamist või ausse tõusmist, kus seda nähakse ka kohaliku identiteedi seisukohalt olulisena Valgas väga ei ole olnud. Ja selle kõrval isegi jah, silmapaistvamaid Historitsismi ja juugendajastumaju ka neid kivimaju ei ole sugugi kõiki suudetud väga hästi korras hoida või korda teha. Aga loodame, et palgale hakkavad tulema ka paremad ajad. Sellist potentsiaali ja ilu on Valgast tegelikult küll ja küll ja, ja ka seda, mida turistidele vaatamisväärsusega välja pakkuda, on Valgas tegelikult võib-olla palju rohkem, kui me seni oleme teadvustanud. Selles mõttes Valgale ei ole oma ajaloo ja oma ajaloolise arhitektuuri mõttes küll midagi häbeneda. Kuulsite keskeprogrammi Valgast rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.