Tänases saates räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro paidest. Paide kui omaaegne kreisilinn on väga hästi säilinud mõnes suunas linn ei olegi edasi arenenud kuigivõrd palju. Kui te Tallinna poolt paidesse sisse sõidate, siis peaaegu kohe sealt, kus üldse linnahoonestuse algab, algabki vana ajalooline Paide ja ka seal jõe pool ju lind lõpeb enam-vähem seal ka tänapäeval, kus ta varasematel sajanditel lõppes ja linnasüda on üllatavalt terviklikult säilinud. Lisaks uhke Vallimägi seal keskel. Nii et selles mõttes minu meelest niisuguse eheda maakonnalinna miljöö 18.-st 19.-st sajandist on paides väga intensiivselt esil ja just sellisena on ta väga vahvat. Kui me räägime paidest kui ajaloolisest keskusest, siis Paide puhul ju ikka tuleb meelde Paide vallimägi ja linnus. Paide linnuse ehitusloo kohta on erinevaid andmeid ja oletusi keskajast ju meil graafilisi materjale siis plaane või ülesmõõtmisjooniseid või midagi selletaolist Eestis praktiliselt olemas ei ole, nii et kõik põhineb ehitus arheoloogial ja säilinud ehitusjäänuste vaatlusel. Ja me ei oska tegelikult tänapäeval öelda, kas Paide linnuse ehituslugu on täpselt selline, nagu seda varem on ette kujutatud. Et kõigepealt ehitati siis üksikuna see nõndanimetatud Berg, Friidi tüüpi peatorn ja hiljem siis selle ümber ringmüür ja peatorni külge ja siis teised kindluse ehitised või tundub hoopis sedamoodi, et koos peatorniga kohe on ehitatud ka selle külge midagi konvendihoonetaolist, et see torn päris üksinda ei olegi kunagi seisnud. Võib-olla oli ringmüür juba olemas enne seda, nii et tegemist oli algselt hoopis sellise kastellidi linnusega kuusisse, peatorn koos konvendihoonega, hiljem lisandus selle kohta on nüüd siis tänapäeval ka uusi teooriaid ja uusi oletusi Paide linnamaastikul linnaruumis. Loomulikult see keskaegne linnusevare on keskseks aktsendiks. Sedavõrd, kui me seal keskajast siis rääkida saame. Sest et praegune vallitorn, kõige uhkem asi, mis seal vallimäel seisab, on ju tegelikult täiesti uus. Vallitorn oli varemetes nagu kogu linnus Liivi sõjast saati, aga lõplikult vallitorn hävis teises maailmasõjas, kui see lihtsalt õhku lasti. Ja praegune vallitorn on ju ehitatud 1990.-te aastate alguses koopiana sellest, mis sellel kohal kunagi oli. Ja muidugi tema ülemised osad on suurelt jaolt ka fantaasia rekonstruktsioon, sest ega me täpselt ei tea, mismoodi need keskajal välja võisid näha. Sest hiljem ju ta seisis varemetes, nagu öeldud, ja ainult alumised osad olid säilinud. Nii et tegelikult ehtsat keskaega näeme me seal pigem nendes teiste ehitiste müüri õppides, mis vallitorni ümbritsevad. Muidugi hiljem ütleme, seitsmeteistkümnenda sajandi algul ju Paidet veel täiendavalt kindlustati, nii et ordulinnuse ümber tekkisid ka uusaegsed, kindlustused, bastionid, aga jah, alates siis 18. sajandi teisest poolest sai sellest Paide jaoks selline puhkeala või jalutuspark. Muidugi oli seal ka ehitisi rohkem kui praegu pargi paviljonid, uhke puitpitsiline kõlakoda, mida ka enam olemas ei ole. Ja veel mitmeid selliseid vaba aja veetmise-ga seotud väiksemaid ehitisi mis on Paide puhul ka intrigeeriv küsimus paides vanemast ajaloost on see, et kas lisaks siis sellele linnusele linna enda ümber ka mingeid kindlustusi oli. Me teame, et juba keskajal ka Paide mingil määral Linnamäe eksisteeris, oli muidugi ka siis Eesti linnade seas üks väiksemaid ilmselt valdavalt puust hoonetega. Üksikud kivimajad võiksid ju ka olla, aga on hiljem kõik hävinud, kui neid ka oli. Keskaegseid hooneid meil paides ju ei ole, aga selle linna ümber arvatavasti pigem olid mingid muldvallid puitkindlustused viimaste teooriate kohaselt siis linnamüüri kui sellist niisugust kivist linnamüüri nagu Tallinnas või Tartus ilmselt keskaegsel paidel ikkagi ei olnud või kui, siis ainult mõnedes lõikudes nagu iga linna puhul üheks keskseks ehitiseks pidi olema kirik algul siis ilmselt mingit laadi puukirik. 16. sajandil on tegelikult mainitud ka juba kivikirikut aga Liivi sõja ajal see kirik olevat siis õhitud. Midagi temast ilmselt jäi siiski ka alles, nii et nende müüride peale siis ehitati uus kirik 1786. aastal. Praegune Paide kirik tegelikult suuremas osas pärineb 19. sajandi keskpaigast 1847.-st 48.-st aastast. Osalt on seal ära kasutatud ka siis varasem, 18. sajandi lõpul veel varasemate müüride peale ehitatud barokne kirik, aga seda on siis täiendatud. Nii et kokkuvõttes see hoone on niisuguse Eddie klektilise ilmega on seal midagi barokset, midagi hilist klassitsistliku natuke hakkab juba kahistaritsism peale tulema. Torn paikneb hoone suhtes natuke ebatavaliselt niimoodi ühel küljel. See kõik tulenebki siis sellest, et tegemist on väga mitmes järgus ehitatud hoonega, kus iga järgmise etapi juures on jälle ära kasutatud varasemast ajast jäänud müüre. Ka praegune sisustus, sealhulgas altar ja kantsel pärineb suuresti just sellest, 1840.-te aastate teise poole ehitusetapist. Kirikut on ümber ehitatud veel ka 20. sajandi algul aga viimasel paaril aastal on seal ka tehtud arheoloogilisi uurimisi mingil määral ja leitud ka senisest rohkem märke selle kiriku varasemast minevikust paides on lisaks sellele luterlikule kirikule, mis siis on linna peaväljaku ääres ja moodustab selle peaväljaku peamise aktsendi olemas ka olnud õigeusu kirik. See kirik põles ära kuskil 90.-te algul, nii et mina, et ta on seda hoonet, paiknes vallimäel ja oli sinna ehitatud 1263 kuni 65 siis kui tulid need eestlaste õigeusku mineku lained ja muuhulgas siis ka väiksemates linnades mitte ainult maamaastikul, vaid ka linnades hakati senisest rohkem õigeusu kirikuid ehitama. Sest varem juba mõnel pool olid olemas õigeusu kirikut küll, sest olid mingid õigeusklike kaup meeste kogukonnad või, või olid sõjaväelased, kes siis olid õigeusklikud. Aga nüüd, kui siis eestlased hakkasid õigeusku minema, siis õigeusklike koguhulk Eestis kasvas väga kiiresti kordades ja sellest siis ka vajadus uute kirikute järele. Aga mitmel pool ka linnades, näiteks Viljandis õigeusu kirik oli puitehitis Paide linn ise seal ümber on selline madaltihe või paiguti isegi ma ütleks madal hõre valdavalt siis ühe kahekorruselistes puumajadest koosnev väike linn olnud tänapäeval muidugi ka muid maju ehitatud sinna sekka, aga ajalooliselt siis on see linnapilt olnud selline kivihooneid väga üksikuid. Ja võib öelda, et isegi kahekorruselised puumajad paides jäid erandiks, nii et valdavalt ühekorruselistes majadest koosnev pigem sellise alevi taolise ilmega linnake. Lisaks siis tänava äärde paiknevatele elumajadele, millest paljud on just siis sellised ka vana balti või Uurbaltis tüüpi raske pool või murdkelpkatusega hooned, millest oleme mitme väikelinnaga seoses varasemad saadetes rääkinud. Lisaks neile siis terve hulk abihooneid mitmetel kruntidel muuhulgas väga meeleolu aidad, päris mitmed säilinud siin ja seal annavad sellist arhailist miljööd linnaruumi paljudel kruntidel ka laudad, tallid. Väga sage oli veel 20. sajandi alguses Ki Paide linnas loomade pidamine, rääkimata siis varasematest olenditest. Üldiselt, ega Paide noh, oma hoonete hulgalt ju võrreldes kas või teiste maakonnalind andeka, väga rikas ei olnud seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, näiteks paides oli 52 maja, teadaolevalt sealjuures krunte oli rohkem, aga suur osa linna Sarase sisse jäävaid krunte tegelikult olid kasutusel põllu maadena. Põhjasõjas paide hävis peaaegu täielikult, kui me räägime sellest puithoonestusest ja taastus Põhjasõja järel suhteliselt aeglaselt. Nii et 1783 elas linnas 440 inimest. Tõsi, 19. sajandil hakkas linn mõnevõrra kiiremini arenema. Nii et 1862 elas linnas juba 1169 inimest ja 1890 kuskil 2500 inimest. Paide oli üsna pisike linn, kus kõik elanikud olid omavahel tuttavad. Ja valdavalt oli tegemist siis saksakeelse elanikkonnaga, kelle hulgas aga kindlasti oli üsna palju ka kadakasakslasi, ehk et siis saksastunud linna eestlasi. Paide linnastruktuur on säilinud üsna arhailise kujul, üsna palju on selliseid kõveraid, pööravaid, tänavaid, mis annavad sellele vanalinnale kohe sellist erilist meeleolu ja üsna palju on ka säilinud suuri kinnistuid, kus siis on peahoone ja abihoone taga selle taga veel suur aiamaa ja puuviljaaia osa. Mõned küll on siis ka sellised krundid, kus juba tsaariaja lõpus või siis Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal kahe maailmasõja vahel on kinnistut jagatud ja ehitatud sinna uusi hooneid juurde. Mõned aga tõesti siis säilinud just ka sellise, ilmselt juba 18. sajandil välja kujunenud suurusega, kus küllalt suur osa krundist on hoonestamata. Paidel on minu meelest väga ilus ja stiilne peaväljak, mida ka hilisemad nõukogude aegsed lisandused on väga vähe rikkunud. Seal siis lisaks kirikule tuleb esile tõsta mitmeid väikesi puumaju, mis tõesti nagu annavad edasi selle linna niisugust kunagist hoonestus, mastaapi, hoonestuslaadi miljööd, Paide raekoda ei ole nüüd teab kui vana maja. 1913 osteti üks keskväljaku võinud turuplatsi või laadaplatsi äärne puumaja Paide linnavalitsusele. Ja see ehitati ümber 1920.-te aastate alguses. Toona oli paides linnapea Purphelt, kes oskas mingil määral ise projekteerida, nii et tegelikult tema projekti järgi on see ühekordne maja siis nüüd kahekordseks raekojahooneks ümber ehitatud natuke kentsaka, natuke amatöörliku, neobarokse vormiga. Ta on projekteerinud ka kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel mitmeid puitelamuid paidesse keskväljaku äärde, lisaks siis sellele raekojale jääb ka veel näiteks kaubahoov taas kord selline kogu vene impeeriumi väikelinnadele omane arhitektuurižanr või arhitektuuri tüüp ehitatud praegusel kujul ka mitme varasema väiksema hoone kokku või ümberehitamisel 1849. aastal Hangot müülenhauseni projekti järgi muide todasama Münchausen oli tuntumaid paide ehitusmeistreid 19. sajandil ja just samal ajal tegeles Paide kiriku ümberehitamisega. Kõige tuntum ta ongi tegelikult kirikute projekteerijana, mida ta on teinud üle kogu Eesti. Aga siis see Paide hästi lihtne klassitsistliku sammaskäiguga kaubahoov on selles mõttes ka oluline, et neid kaubahoov, mida mitmel pool linnades ehitati nii Eestis kui Venemaal on ju üsna harva meil säilinud näiteks Tartu kaubahoov, kõige uhkem nendest on hävinud. Alles ongi Paide ja Kuressaare kaubahoovid, mis siis ka lihtsalt esindavad ühte selliste 19. sajandi väikelinnadele omast. Hoone tüüpi. Nüüd peaväljakust eemal asus selline, nagu öeldud, pigem madalatest hoonetest koosnev üsna ühtlaselt kulgev linn, kus selliseid silmapaistvamaid teiste seast esile tõusvaid hooneid kuni 20. 100-ni. Meie alguseni oli üsna vähe suuremad, siis mõned kahekorruselised kivimajad ka äriruumidega allkorrusel hakkasid tõesti tulema alles 20. sajandi algul Paide linnamaastikule. Aga muidugi mõned avalikud hooned, mis linnaelu korraldamiseks vajalikud olid, paides siiski olid ja ühe olulisemana tuleb kohe linna sisse sõites Tallinna tänava ääres Tallinna poolt tulles paremat kätt esile tõsta kreiskohtuhoonet Paide siis 18. sajandi teisest poolest alates oli ka ju üks kreisilinnadest maakonnakeskustest kus pidi olema kohtumaja ja siis ühtlasi see oli ka kreisi administratiivasutuste hoone. See on ehitatud Johan Christian moori kubermangu arhitekti projekti järgi 1790. aastal. Sama projekti järgi on ehitatud tegelikult ka kreiskohtu ja kreisiasutuste hoone Rakveres, millest oleme Rakvere saates ka rääkinud. Ja tegelikult ka Haapsalus see pikka aega toimiski paides kohtumajana hiljem on tal olnud veel mitmeid funktsioone. 1924 kuni 25 kohaldati see arhitekt Tõnis Mihkelsoni projekti järgi koolimajaks ja selle käigus tehti nii siseruumides ümberehitusi kui muudeti fassaade, nii et tegelikult näiteks need baroksed väikeseruudulised aknad olid sealt vahepeal hoopis ära kadunud. Akende kuju ja aknaraami jaotus oli muudetud koolimajaks kohaldamisel. Nii et see missugusena me seda kreiskohtuhoonet paides praegu näeme, on tegelikult suuresti nõukogude aegse restaureerimise tulemus, kui ta niimoodi baroksemaks tagasi restaureeriti. Teine, 18. sajandi lõpust paides säilinud ja ka selline kreisi linnale omane hoone on magasiait Vallimäe all vilja magasi näljaaegadeks, kus taga näiteks ka sõdurite toitlustamiseks vajadusel vilja jagati. See oli ka siis niisugune kreisilinnadele kohustuslik arhitektuurižanr ja eesti linnadest, Paide oma on ka üks kõige paremini säilinuid. Selline massiivne, kõrge katusega barokne ehitis. Ja loomulikult ühe ajaloolise linna juurde kuuluvad koolimajad. Paide vanemad koolimajad olid üsna tagasihoidlikud, puitehitised vaevalt eristatavad elumajadest, aga uhked koolimajad hakkasid kerkima paidesse 20. sajandi algul, kui siis hakati ehitama üldse väikelinnades silmapaistvamaid avalikke hooneid. Üks on siis nõndanimetatud Posti tänava koolimaja ehitatud 1908 kuni 1910, kus siis tegutses Paide esimene eestikeelne gümnaasium ja teine umbes samal ajal ehitatud maja on siis Pärnu tänava koolimaja, saksa tütarlaste gümnaasiumi maja kus juba alates 1950.-test aastatest tegutseb paides haigla. Sealjuures need majad on umbes samal ajal ehitatud, aga huvitav on see, et Posti tänava koolimaja on märksa vanaaegse selline history tsistlik oma sümmeetrilise fassaadiga isegi natuke tuim ja kroonulik samas, kui seal Pärnu tänaval pargi sees praegune haiglahoone on oma kergelt asümmeetrilise mahuga ja sellise Haimatliku laadiga palju moodsam hoone ja arvatavasti siis noore Erich Jacoby projekteeritud, aga seda me täpselt ei tea, kas see niimoodi on üks hästi omalaadne maja paides võrreldes ka võib-olla teiste linnadega on paidesse Eesti ajal püstitatud rahvamaja siis puitehitis, mille ehitusloos on huvitav see, et tegelikult see on üks vana mõisahoone, mis võeti lahti palkhaaval ja toodi paidesse üle küll mitte päris üksüheselt, aga pisut muudetuna. Nii et üldiselt iseenesest eestiaegne rahvamaja kui niisugune. On ju ka Eesti väikelinnades ja alevikes 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel üldlevinud arhitektuurižanr või arhitektuurne tüüp. Aga oma ehitusloolt on see küll Eesti linnade seas kordne olid muidugi linnas veel mõned avalikud hooned on, näiteks, võib esile tõsta käsitööliste seltsimaja Posti tänava nurga peal, mis siis on põhiosas puumaja. Aga hiljem on sinna kivist saali maht juurde ehitatud. Aga ega väga palju niisugusi muust linnamaastikust esile tõusvaid silmapaistvamaid või arhitektuurselt huvitavamaid avalikke hooneid paides 20. sajandi alguses ei olnud linna maastikuajaloolistest osadest. Ma tahaks esile tõsta seda linnaruumi lõiku Pärnu tänaval vanast raudteejaamast edasi Türi poole sõites kuni surnuaiani, kus on väga ilus Al-Lee ja sellest alleest kahel pool siis aedade sisse peitunud valdavalt 1900 kahekümnendatel, osalt ka veel kolmekümnendatel aastatel ehitatud puitelamud. Sellised traditsionalistlikud kõrge katusega, sageli sellises Haimat juugend liikus, laadis mõned aga esindavad juba moodsamad, 1920.-te traditsionalismi ilmselt suuresti kohalike ehitusmeistrite projekteeritud aga omal moel väga stiilsed majad ja nende juurde kuuluvad suured aiad ja rohke haljastus teeb selle linnaruumi lõigu minu meelest väga meeleolukas ja ma ütleks, et Paide vanalinna kõrval on see kindlasti üks väärtuslikumaid kvaliteetsemaid elukeskkondi selles linnas. Õnneks on ta praegu ka väga hästi säilinud. Nendel majadel on suhteliselt vähe plastaknaid, rauduksi plastvoodrit, imelikke ümber- ja juurdeehitusi. Ma loodan, et Paide inimestel on võimekust ja mõistust seda ka edaspidi niimoodi hoida. Biden on olnud ju ka raudteelinn. 1900. aastal hakkasid paides käima rongid. Algselt Türi Paide raudteetransport oli väga oluline ja siis kitsarööpmelise raudtee juurde rajati mitmeid selliseid kõrvalharusid ja vana raudteejaam oli lihtne puumaja raudteevõrk arenes ja tegelikult paidest edasi. Tamsaluni ehitati raud tee 1915. aastal algul sõjaväe raudteena. Seda hakkasid ehitama siis vene sõdurid. Esimese maailmasõja ajal jätkasid sakslased siis lühikese saksa okupatsiooni ajal aga lõplikult valmis see Paide Tamsalu lõik alles 1920. aastal juba tsiviilraudteena ja reisirongid, siis sõitsid Türi-Tamsalu liinil läbi Paide ja see mõjutas ka laiemalt kogu maakonna arengut. Raudtee äärde tekkisid mitmed raudtee alevid, millest võib-olla kõige stiilsem ana on säilinud reani Esna raudteealev kus elu on nagu täiesti seisma jäänud ja ta on sellise muuseumilaadse keskkonnana konserveerunud. Aga muidugi see mõjutas ka Paide linnaehituslikku arengut, elanikkonna kasvutööstuste tulekut linna ja nii edasi. Kitsarööpmeline raudtee suleti 1972. aastal ja 1173 74 juba alustati ka raudtee ülesvõtmist. Nii et kogu see 62 kilomeetri pikkune Türi-Tamsalu raudtee mõne aja pärast lakkas olemast. Raudteetamm on aga enamasti siiamaani jälgitav ja paljudes kohtades tänapäeval kergliiklusteena korrastatud. Vana puidust raudteejaama kõrvale ehitati 1938. aastal uus jaamahoone ja see raudteejaamahoone on seniajani alles. Praegu on ta paides bussijaamana kasutusel väga ilus silikaattellistest modernistlik maja. See on see ajastu, kui silikaattellist osati pidada väga ilusaks materjaliks ja seda meelsasti ka avalike hoonete fassaadidel eksponeeriti hiljem nõukogude ajal, kui see oli eriti just eraehitajatele üks väheseid kättesaadavaid materjale üldse siis ta kuidagi nagu Leyerdati ära või muutus selliseks igavaks ja justkui inetult utilitaarseks materjaliks. Aga 1000 kahekümnendatel kolmekümnendatel oli tegemist moodsa ja pigem isegi omal moel elitaarse materjaliga. Lisaks siis jama hoonele endale on seal säilinud mitu vahvat puidust raudteelaste elamut sellise raudteearhitektuurile omase rikkaliku sae lõikedekooriga ja siis ka üks üsna massiivne ja küllalt võimas paekivist pagasikuur või pagasiait. Nii et kuigi raudteed ennast ei ole, siis raudtee oma kunagist kohalolu raudteele tüüpiliste hoonete näol siiamaani annab tunda. Paide linnas ja ka seal raudteejaama ümber on näha jaama lähedusse kerkinud natuke uhkemaid puitmaju, millest mõnegi puhul on näha, et selles majas on kunagi kauplus olnud eksjaama ümbrus ka niisugune küllaltki elava liiklemise ja kauplemisega kant oli. Paides on tegelikult eesti ajast veel selliseid toredaid väikevorme ka, millest mina esile tooks, eriti näiteks ühe vana alajaama, mis paides on seniajani säilinud. Ilmselt siis 1920.-te algusest, kui elekter hakkas linna tulema. Paide vanemast linnamaastikust rääkides peame muidugi arvestama ka sellega, et üks niisugune oluline aktsent, mida me näeme paide vanadel piltidel näiteks on täiesti kadunud või puudu. Nimelt Pärnu jõgi siis oma ülemjooksul, mis läheb paidest või nagu seda paides kutsutakse. Paide jõgi oli tegelikult vanasti linnale palju lähemal voolasse peaaegu kohe Vallimäe all. Seal on praegugi veel säilinud näiteks ühe kunagise uhke vesiveski õige armetud varemed, mis on küll eraldi mälestisena kaitse all, aga kahjuks ei ole kuidagi aidanud kaasa nende korrastamisele. Aga see siis näitab, kui lähedal vanasti jõgi linnale oli. Hiljem on jõgi suunatud uude sängi ja tänapäeval voolab linnast kaugemal, kui me näiteks paides suvel tahame ujuma minna Paide tehisjärve äärde, siis tuleb kesklinnast päris tükk maad kõndida, aga jah, vanasti, siis jõgi oli linnale lähemal ja selle võrra ka linnamaastik tükk maad Meeleoluka või aktsendikam paides on mõnedes aedades järel tiigikesi, mis on siis jõest jõe kõrvalharudest vallikraavist jäänud mõnel pool lihtsalt siis ka sellised niiskemad lohud ja see vana jõesäng on tegelikult paljudes lõikudes täiesti jälgitav ja ma arvan, et see on ka päris suur väljakutse edaspidi Paide üldplaneeringute tegemisel ja Paide linnaruumi ütleme, arengu kavandamisel. Kas ja kuidas me seda vana jõesängi saaksime kuidagi ära kasutada või edaspidi rohkem esile tõsta või linnaruumis eksponeerida? Muidugi, selle teeb üsna raskeks meie erastamise protsess, kus osa vanast jõesängist on tänapäevaks erastatud. Paide teises maailmasõjas väga palju kannatada ei saanud. Kõige traagilisemaks oligi siis vallitorni õhkulaskmine, mis oli linna üheks kõige olulisemaks sümboliks. Ja kõige tuntumaks ehitiseks kindlasti ka ülejäänud Eestimaa jaoks. Nii et selles mõttes Paide linnaruum ei saanudki võib-olla nii ulatuslikult kannatada, aga kannatada sai Paide eneseuhkus ja identiteet. Muidugi olid hävinud maju, aga võrreldes mitmete teiste linnadega olid need sõjapurustused suhteliselt väikesed. Küll aga on olnud üsna drastilised need muutused, mis toimusid Paide linnaruumis hiljem eriti just siis nõukogude aja teisel poolel nimelt paidesse. Juba 1974. aastal moodustati kaitsetsoon vanalinna kaitseks ehk siis muinsuskaitseala aga üsna pisike ja osa ajaloolist hoonestust, eriti siis see, mis kulges mööda Pärnu tänava äärt vana raudteejaama suunas jäi sellest kaitsetsoonist välja ja seal olid tegelikult juba varem alanud ulatuslikud lammutused, mis jätkusid seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Nii et praegu siis sellel suunal on ajalooline linnaruum suures osas hävinud, hakati paidesse siis ehitama ka uusi elumaju. Paide elanike arv seoses ka tööstusettevõtete tulekuga linna kasvas arvatust kiiremini ja vajadus uute elamispindade järele oli kaunis suur. Nii on siis Paide kesklinnas näha ka kõiki erinevaid nõukogude aja arhitektuuri kihistusi. On seal päris kenasid stalinistlike maju on, Joffgasid, on suuri viiekorruselisi paneelmaju on nii nagu ikka, väikelinnadest kesklinnas kipub olema ka suur kõrge veetornelamu. Paraku paiknevad nad ajaloolise linna suhtes kaunis kaootiliselt ja õnnetult püüti siis tegeleda liiga hõredate kvartalite tihendamisega. See tähendas siis vanades kvartalites uute majade ehitamist, mis halvendas alles jäänud vanade majade elukvaliteeti, sest inimesed ei taha väga kõrgete majade akendest nende aedadesse, vaadatakse. Mõnedes kvartalites on sissegi läbi niisugusse stalinistliku Peri metraarset planeeringut ja modernistlikku vabaplaneeringut. Nii et niisugust kvaliteetset linnaruumi isegi nõukogude aja mõistes paidesse tekkis üsna vähe. Tõsi, õnneks kaunis ohter haljastus aitab seda mõju leevendada. Ja ka tegelikult, et vanalinna ehitati mõned niisugused vanalinna olemusega mitte sobilikud ehitised näiteks üks suur laohoone, millega siiamaani siis Me paides hädas ollakse ja mõeldakse, mida sellega teha, mis ääretult ebamastaap sõna on muidu selliste väikeste ühekorruseliste puumajadega tänava äärde nõukogude aegse jõhkrusega pandud silmapaistvamaid avalikke hooneid, nii nagu kahe maailmasõja vahel siis Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal paidesse kuigi palju ei ehitatud, ei ehitatud meid kuigipalju ka nõukogude ajal lihtsalt tsaariajast, koolimajad ja muud seesugused olulised avalikud hooned olid tegelikult olemas, mis siiski kerkis. Nendest võiks esile tõsta peaväljaku äärde ehitatud kaubanduskeskuse Koidu Lassmanni projekt 1964.-st aastast mis oma ribilise fassaadiga oli väga ehe, ilus, modernistlik, 1060.-te aastate arhitektuuri esindaja haakub siis umbes samasse teemasse nagu Tallinnas oli raadiomaja uuem osa või siis näiteks luigekohvik Kadriorus. Selline pikkade püstribidega liigendatud klaasfassaad omas taas väga moodne näitamas ka seda, et meie arhitektid teadsid, mis toimub muu maailma moodsas arhitektuuris praeguseks küll natuke ümber ehitatud, aga ühel või teisel määral algne arhitektuurikeel siiski loetav. Ja vaatamata sellele, et ta väga radikaalselt nii oma arhitektuurikeelelt kui mahtudelt eristub varasematest hoonetest Paide keskväljaku ääres. Minu meelest ta päris kenasti täiendab seda ansamblit. Teine silmapaistvam hoone nõukogude ajast paides pärineb päris perioodi lõpust 1980.-test aastatest ja see on nimelt Paide kultuurimaja Hans Kõlli projekt, mis on siis 1186 87 ehitatud postmodern kultuurimaja, kus siis lisaks välimusele tuleb esile tõsta ka väga stiilsena säilinud interjööri koos tervik, interjööriga, disainitud valgustite, mööbli, vitraažidega ja kõige muuga. Ja see dolomiidist massiivne ehitis tegelikult ilmselgelt meenutab Raine karbi selle aja loomingut või on tema siis suurehitistest inspireerunud. Eriti oluline on minu meelest see maja just Sakala keskuse lammutamise järel kus Paide kultuurikeskus, olukorras, kus Sakala keskust meil Tallinnas enam alles ei ole ja me seda kaitsta ei saa, võiks olla siis selline nii-öelda asendus Sakala. Ta ei ole nii uhke ja kunstiliselt nii kõrgetasemeline, kui oli Sakala keskus, aga on siiski üks silmapaistvamaid 1980.-te aastate kultuuritempleid Eestis. Õnnetus on muidugi see, et natukegi kantomaan ehk et ta on Paide jaoks pööraselt suur ja loomulikult on raskusi selle maja kütmisega ja korras pidamiseks, aga Paide on siiski üsna hästi seda eluga täita. Ja me õnneks võrreldes paljude teiste nõukogude aja lõpuehitistega on siin tegemist ka küllaltki hea ehituskvaliteediga. Nii et väga hullus olukorras ta praegu ei ole. Ja minu meelest see oleks küll selline hoone paides, mis võiks ka tulevikus väga hästi arhitektuurimälestiseks kandideerida. Et kui me nagu mõtleme, et mida üldse nõukogude ajast võiks paides kaitsta või alles jätta, siis ma arvan, et see on küll ainuke maja, mida ma esile tuua oskaksin. Ta tõesti väärib seda ka oma sisulise kunstilise taseme poolest ehituskunsti mõttes ka Üle-Eestilises kontekstis. Ja ma loodan, et Paide linnajuhtidel ja paide elanikel on jaksu seda hoonet ikka ülal pidada ja mõistust temasse hoolivalt ja hoidvalt suhtuda. Paidesse nõukogude ajal ehitati ka kvartalite kaupa Papa eramaju, nii et linn tunduvalt laienes, enamasti tüüpprojektide järgi. Nende hulgas on ka väga häid maju, on üksikuid eriprojekte tüüpprojektide kõrval ja on selliseid maju, mis on ehitatud küll tüüpprojekti järgi, aga kus see tüüpprojekt on kuni detailideni väga kvaliteetselt teostatud. Ja mis kindlasti esindavad meie niisuguse nõukogude aegse elamis tuuri ja eramuehituse paremikku. Ja muidugi nende eramajade juures on väga ilusasti kujundatud aedu. Nii et Paide on selline roheline linn ja sellist heakodanliku idülli nendest ka nõukogude aegsetest eramaja rajoonidest leiab küll ja küll. Samas ma pean ütlema, et kui nüüd need mõned avalikud hooned kõrvale jätta, siis see, mis Paide kesklinnas on toimunud, on muidugi suhteliselt õnnetu. Nii nõukogude aja teisel poolel kui, kui ka 1900 üheksakümnendatel aastatel. Omaette teema on siis veel see, mis juhtus selle peaväljaku ja kultuurimaja vahelise alaga. Nimelt seal siis, nagu juba öeldud, sai puumaju hästi palju lammutati. Kui vaadata veel 70.-te aastate fotosid, siis tegelikult ka selles ruumi lõigus oli päris palju vanu puitmaju alles, tõsi küll, siis juba hilisemate paneelmajade ja muude ehitiste vahel, aga need siis üldiselt likvideeriti, aga selle asemele midagi väga mõistlikku ehitada ei suudetud. Ja 1900 üheksakümnendatel aastatel Läks linnaruumi planeerimine veel kaootilise maks. Nii et tegelikult see Paide kesklinn selles lõigus on täis ehitatud, noh, erinevaid kaubanduskeskuse kast on seal ka üks uus spordihoone, mis aga tänava suhtes paikneb kuidagi imelikult otsaga nende vahel suured parkimisplatsid. Nii et tegelikult ütleme keskväljakust sinna tuurikeskuse poole minnes see kogu see vahepealne linnaruumi lõik, mis peaks siis olema nagu niisugune uus moodne Paide süda ta ei ole noh, eriti niimoodi jalakäija seisukohast kvaliteetne või seda ei ole meeldiv läbida ja ta ei moodusta niisugust loogilist, keskLindliku tervikut, vaid on pigem üsna kaootiline kummaliste ehitiste ja parkimisplatside ja imelikult organiseeritud liikluse sõlmpundar mida oleks võimalik kindlasti edaspidi ütleme haljastuse kaasaegse tänavaruumi organiseerimise linna skulptuurid noh, kõige sellega nagu parandada või, või kaasa aidata, et ma arvan, et see on ka üks suur väljakutse Baibele. Et kuidas see osa kesklinna, mis vanalinna muinsuskaitsealast välja jääb, ka normaalseks kaasaegseks kesklinnaks muuta, mis puudutab muinsuskaitseala, siis see on ka niisugune noh, nagu ta just on erinevad majad erinevas seisukorras on väga hästi korda tehtud maju, mis tõesti rõõmustavad iga linna külastaja silma ja on siis ka niisugusi, natuke õnnetumaid, maju, mis siis juba pikemat aega seisavad tühjana või kus elatakse ainult mõnedes eluruumides ja ja kui see maja on kaunis kehvas seisus, nii et neid paidele omaseid ühekorruselisi puitelamuid on selliseid ja teistsuguses olukorras see käib muidugi kõigi Eesti väikelinnade muinsuskaitsealade ja linnasüdamete kohta, aga eks see on siis nüüd ütleme küll, selline muinsuskaitse ja linnaplaneerimise valdkonna väline probleem, mis ikkagi puudutab meie niisugust regionaalarengut ja regionaalpoliitikat üldiselt. Et kas ja kuidas me siis suudame tagada selle olukorra, et üldse püsiks mingisugune stabiilne elanikkond väikelinnades. Et seal oleks ka tööealisi inimesi, töövõimelisi inimesi oleks tasuvaid töökohti, nii et seal, eks ka üldse selliste elanike kontingenti, kes suudaksid ja tahaksid hakata neid vanalinna puumaju korda tegema ja suudaksid toime tulla, noh siis kõigi nende tehniliste probleemide, muinsuskaitseliste piirangute ja muude väljakutsetega, mida need vanalinna hooned pakuvad. Sest et tegelikult niisugust restaureerimispotentsiaali on seal küll ja küll ja Paide suurte aedadega madalad tillukesed majad on tegelikult minu meelest just täpselt selline elukeskkond, mis sobiks näiteks noortele lastega peredele väga hästi elamiseks. Ja kindlasti ma ütleks, et Paide vanalinnal on ka suur turismipotentsiaal. Ta on väga ehe ja meeleolukas 19. sajandi Väikelinna näide. Ja Paide peaks kõvasti mõtlema sel teemal, kuidas saavutada seda, et nii siseturistid kui välisturistid paidest ainult poole tunniga läbi ei jookseks, nii nagu see tihti kipub olema, et turismibuss peatub kuskil Vallimäe all. Ja siis käiakse korra vallimäel ära, vaadatakse, roni heal juhul käiakse ka seal sees, kus nüüd siis tegutseb see ajakeskus, Öeldakse ahah-ohoh ja sõidetakse kohe edasi. Paide külastuse juurde peaks kindlasti lisaks Vallimäevaatamisele, mis loomulikult on oluline ja kus saab jutustada siis Paide varasematest tandite küllalt põnevate sündmusterikast ajalugu kuuluma ka kindlasti jalutuskäik Paide vanalinna vaiksetel kõveratel tänavatel. Minu meelest on hästi tore see, et paides on jõutud selleni et näiteks ühel vanalinna tänaval võeti asfalt üles ja pandi munakivid tagasi. Sest et sellised asjad, ka näiteks Gatendid, mille peal me kõnnime, väga tugevasti mõjutavad seda tegelikult, kuidas me linnaruumi tajume. Niisugused väikesed asjad, ka haljastus, piirde, et kõik see annab väga palju linnaruumile juurde. Kuulsus saates esines arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.