Tänane keskeprogramm kannab pealkirja võrratu väike linn. Võru. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk. Oliver, millal teie tutvus Võru linnaga? Algas? Minu tutvus Võru linnaga algas ilmselt millalgi lapsena, sest minu isapoolne suguvõsa on ju Lõuna-Eestist pärit ja kui käidi mõnedel sugulastel kuskil külas ikka sõideti läbi Võru linna. Aga tänapäeval on see tutvus ka pisut süvenenud, sest minu isal on Võrumaal üks maja ja siis ikka on Võru linna ka vahel asja. Kui teil tekiks soov mõne oma tuttavaga Võru linnas kokku saada siis millise kohade kohtumiseks valiksite? Võrus on tänapäeval toredaid kohti palju, äsja just avati taas renoveeritud ja korda tehtud Katarina lee ja Võru kesklinnas on mitmeid väga vahvaid toredaid kohvikuid, ilusate ilmadega rannapromenaad väga tore. Aga ausalt öeldes, kui ma pean selliste inimestega kokkusaamisi, härra maa, kes Võru linna väga hästi ei tunne siis alati ma ikka ütlen, et saame kokku Katariina kiriku ees, sest selle koha tavaliselt inimesed ikka üles leiavad. Võru linn on suuresti säilitanud sellise 19. sajandi väikelinna iseloomu, kus siis nõukogude aegset linnaosad paiknevad õnneks südalinnast kaugemal ja ega seal vahetus südalinnas nüüd inimesele, kes linna ei tunne väga palju selliseid selgelt eristuvaid paiku võib-olla ei ole nii, et kui võõrale inimesele peab seletama, kus miski asub, siis ikka kirikud, on need klassikalised maamärgid ja võib-olla ka suur nõukogude aegne veetorn elamu. Et kas siis sellest edasi või tagasi. Võru on ju Eestimaal üks väheseid linnu, mis on teadlikult asutatud linn. Ta ei ole kujunenud keskajast saadik kuidagi linnuse ümber vähehaaval, nagu me saame rääkida paljude teiste maakonnalinnade puhul, vaid Võru ajalugu algab siis üsna kindlal ajal. Kui keisrinna Katariina teise ajal Venemaal viiakse läbi haldusreform ja asutatakse ka seoses kreisireformiga, mis koos selle haldusreformi asehalduskorraga nüüd tehakse ka uued kreisilinnad kreisikeskused ja Liivimaa kubermangus või siis toonase arusaama järgi Riia ase halduskonnas mille kindralkuberneriks on tollal legendaarne George Braun. Leitakse, et on üks suur ala siis praeguses Lõuna-Eestis, kus ei ole ühtegi head keskust ja olemasolevate keskuste ümber Kreiside moodustamisel moodustub niisugune liiga suur kauge ääremaa ja peaks nendest ääremaadest kokku tegema ühe täiesti uue kreisi. Ja nii siis otsustataksegi moodustada Võru kreis ja algul keskus, millest kohe arvati, et edaspidi kasvab ka linn pidi tulema kuhugi vanakoi olla mõisa maadele või mõisakeskuse ümber. Aga siis mitmete asjaolude tõttu otsustati võrumõisa kasuks. Võru mõis oli juba mõnda aega olemas olnud sellest peale, kui Kirumpää linnus purustati ja kaotas oma tähtsuse. Uus mõisasüda kujunes sinna Tamula järve ligidale. Aga nüüd siis teadlikult otsustatakse, et siia saagu linn ja uus halduskeskus. Nii et siis Võru linna algusajaks saabki lugeda 1780 neljandat aastat, kui 1785 tehti esimene linnaplaan, mis hõlmas siis umbes kolmesajahektarilise alamis, eraldati senistest võrumõisa maadest siis see linn joonistati toonaste parimate arusaamade kohaselt sellise regulaarplaneeringuga seal pidi olema 16 kvartalit ja umbes 85 krunti ja kvartalid olid siis kõik sellised kvadraat, tänavad jooksid risti, moodustades sellise regulaarvõrgustiku ja linn siis pidi avanema Tamula järvele olles paigutatud niimodi maaliliselt sinna järve äärde üsna madala nurga all tõusvale nõlvale. Ja see linnaplaan pidi kajastama ka toonaseid arusaamu, mis olid mõjustatud valgustusajastu ideoloogiatest, keegi ei pidanud siis elama kitsaste kõverate tänavate ääres nagu keskaegsetes linnades ja ka ei pidanud olema siis sellist asja, kus siis linnasüda võib olla. Väljaku ümber on selline ilusam ja korrastatum ja äärealad, sellise segase tänavavõrguga isetekkelised, kus on siis kõik erineva suurusega krundid ja väga tihedalt üksteise lähedale ehitatud onnikesed, nagu olid toonastest teistes väikelinnades vaid kogu linnas pidid olema siis sellised ühesugused regulaarselt talid, suhteliselt ühesuguse suurusega krundid ja kruntidele kindlal viisil paigutatud hooned, nii et kogu linnast siis oleks selline kosmiline harmoonia ja terviklikkus. Ja selles mõttes on Võru üks väheseid meie väikelinnu, kus on ka selliste oma ajastu suure linnaplaneerimise joont. Võru linna arenes üsna kiiresti. Kui ta 1784 siis asutati ja 1785 tehti see esimene plaan, siis juba viis aastat hiljem pandi ametisse esimene kolmeliikmeline magistraat. Tõsi, linnast saame me rääkida sel ajal veel tinglikult, tegemist oli pigem sellise suure aleviga, kus plaanitud majadest oli valmis jõutud ehitada ehk umbes 50 maja ja oli kuskil umbes 250 või 240 elanikku, siis 18. sajandi lõpus. Võru tähtsus küll mõnevõrra vähenes. Paul esimese ajal pärast Katariina teise surma, kui Paul esimene, kes teatavasti oma ema riigivalitsemisviise väga valeks pidas hakkas kõike uuesti tagasi muutma ja kaotas selle asehalduskorra ära. Ja mõneks ajaks siis Võru kaotas ka linnaõigused. Linnaõigused saab ta küll peagi tagasi, aga täieõiguslikuks maakonnalinnaks teiste kõrval saab võru alles peaaegu 100 aastat hiljem 1888 aga vaatamata sellele, et siis Paul esimene tahtis selle kreisisüsteemi vahepeal uuesti ära muuta. Päriselt võru oma staatust halduskeskusena ikkagi ei kaota ja ka linnana ta maa pealt ei kao ja vaikselt ja stabiilselt sellise põhiliselt sakslastest elanikkonnaga väikelinnana ikkagi läbi 19. sajandi esimese poole areneb ka edasi. Kas 18. sajandi lõpus ehitati ka mõni väljapaistev hoone? 18. sajandi lõpus ehitati põhiliselt tagasihoidlikke puitelamuid, aga muidugi ühes kreisikeskuses pidid olema ka mõned avalikud hooned ja toonaste arusaamade kohaselt, kui ikkagi eeldati, et kõik inimesed kuuluvad mingisse kogudusse ja ilma religioonita inimeste ei suudetud üldse ette kujutada. Kindlasti ühes linnas pidi olema linnakirik ja varem siis ju selle koha peal kirikut ei olnud. Võru mõisa inimesed kuulusid erinevatesse kirikukihelkondades osalt siis Urvastaja, osalt Rõuge kihelkonda. Aga nüüd siis asutatakse Võrru oma kogudus ja kirik. Missis valmib 1793 ja see on Võru Katariina kirik pühendatud Püha Aleksandria Katariina-le ja on üks meie kaunimaid barokkkirikuid siis sellisest hilisbarokiajastust natuke varaklassitsismi-le, üleminekutunnustega. Kes selle kiriku projekteeris? On arvatud, et selle kiriku on projekteerinud Riia arhitekt Christoph Haaberland, keda me tunneme Valga barokse linna kiriku projekteerijaga ja igal juhul on see Võru Katariina kirik oma niisuguses barokses lopsakuses. Meie selle ajastu sakraalarhitektuuri hulgas väga silmapaistev ja kui see Valga linna kirik maha arvata, siis teistele Eesti linnadele 18. sajandi teisest poolest ei olegi nii uhkeid sakraalhooneid naljalt vastu panna. Loomulikult on ka selle kiriku juures hiljem tehtud mitmeid ümberehitusi, näiteks praegune ka väga barokk sena mõjuv tornikiiver on küll oma kuju poolest sarnane algsega võib-olla mitte päris identne, aga siiski sarnane, aga tegelikult ehitatud alles 19. sajandi lõpul 1879. aastal. Ja samuti on näiteks puudu fassaadi skulptuurid nendest nišidest peaukse kõrval, mis ilmselt seal ikkagi kunagi on olnud, aga praegu neid ei ole. Ja on olnud ka mitmeid selliseid huvitavaid arutelusid, et kui me tahaksime sinna teha näiteks mingid uued kaasaegsed skulptuurid, mida või keda võiksid need kujutada, sest et need missid seal ukse kõrval on juba väga kaua tühjad olnud ja see on päris vastutusrikas ülesanne, kui me tahaksime sinna mingid uued kujud panna. Võru linnakirik ehitati üsna suur niisuguse varu arvestusega nii et algul mahtunud sinna ära praktiliselt kõik linnaelanikud ja lisaks veel muud rahvast ka, sest et arvestati juba ette linna üsna kiire kasvuga. Nii et tegelikult sobiva suurusega kogudus selle kirikuhoone jaoks kujunes alles 19. sajandi lõpuks. Võrru ehitati ka teine kirik, õigeusu kirik sel ajal, õigeusk ei olnud Eestimaal veel väga üldlevinud. See aeg, kui eestlased hakkasid õigeusku minema ja mitmel pool Eestis, sealhulgas ka Võrumaal hakkasid maamaastikule õigeusu kirikud tekkima. Tuli alles 50 60 aastat hiljem, 19. sajandi keskel. Ja õigeusku minek läks veel edasi mitme lainena 19. sajandi teisel poolel, siis talupoegade hulgas. Aga linnadesse ehitati õigeusu kirikuid ka juba varem, 19. sajandi alguses, sest linnades oli ju vene kogukond, kes olid õigeusklikud. Oli haldusametnike, oli vene kaupmehi, kes siis näiteks Pihkvast olid Võrru tulnud ja oli sõjaväelasi. Ja tegelikult need linnade, õigeusu kirikut 18.-st sajandist või 19. sajandi esimesest poolest on tihti ehitatud just suurelti tsaariarmee, soldatite ja ohvitseride jaoks. Kirik valmib 1806. aastal ja esindab siis varaklassitsismi, kui õigeusu kirikute arhitektuur ka pigem sarnanes lääne kiriku või siis roomakatoliku kirikuarhitektuuriga. Nii et kui me teda näiteks autoga mööda sõites korraks autoaknast näeme ja väga ei süvene, mis hoonega on tegemist, siis võib mulje jääda, et tegemist on luterliku või katoliku kirikuga. Kui me täpsemalt ei vaata, et seal on ortodoksi kirikule omased ristid peal et siis selliseid traditsioonilisi sibula kupleid või niisuguste vene pärast arhitektuuri, mis iseloomustab hilisemaid õigeusu kirikuid, kui moeksai lähtumine vana vene kirikuarhitektuurist seal ei ole ja pigem siis see hoone lähtub just siis jah, sellisest klassitsistlikus, vormikeelest selle on projekteerinud ka üks Riiast tulnud Liivimaa kubermangu arhitekt Mattias shows kes on teisigi päris silmapaistvaid hooneid Eestis kavandanud ja jällegi tegemist oli siis omas ajas selgelt üledimensioneeritud või niisuguse varuga kavandatud hoonega. Olukorras, kus selle hoone ehitamise ajal linnas elas võib-olla niimoodi kahe-kolmesaja inimese ringis kavandati siis kirik, mis mahutas kuni 1000 inimest ja jällegi tegelikult siis sobiva suurusega kogudus tekkis sinna 19. sajandi lõpul, kui õigeusklike arv Eestis plahvatuslikult kasvas. Kui seda kirikut remonditi 1999. aastal siis tornimunast leiti üks tore laekakene, kus sees olid väga hästi säilinud dokumendid ja ka mõned ajalehed, ajakirjad Aastast 1854 mis näitab, et siis 19. sajandi keskel 1800 viiekümnendatel oli tehtud suurem remont, mis hõlmas siis ilmselt ka tornikiivri plekk-kate vahetust. Veel üheks oluliseks hooneks Võrukeskuses oli siis vana mõisa peahoone, mis oli eksisteerinud juba enne Võru linna asutamist, aga millest siis nüüd, kui mõisa ümber järsku ootamatult tekkis linn sai esialgu linna esimene haldushoone, kus tegutses siis linna magistraat, aga siis juba 1804. aastal see maja kohaldati kreiskooliks, sest ühes kreisikeskuses pidi ometigi kreiskool olema. Ja hiljem on seal läbi aegade tegutsenud mitmed muud õppeasutused. 20. sajandi algul ehitati siis endisele mõisahoonele, mis varem oli selline raskepärane, ühekorruseline, hästi kõrge kivikatusega maja, mida veel vanadel piltidel sellisena näha võib. Teine korrus peale. Selleks jälle kutsuti arhitekt Riiast arhitekt, diisel pas sest et koha peal siis nii silmapaistvaid arhitekte ei olnud, kellele selliseid suuri avalikke tellimusi oleks usaldatud ja koolimajana on ta hiljem ka tegutsenud ja 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel siis selles taaskord põhjalikult ümber ehitatud ja juurdeehituse saanud majas tegutses kuulus Võru Õpetajate seminar ja seetõttu sealne tänav kannab ka seminari tänava nime. Nii et võib öelda, et see on Võru linna kõige vanem maja. Jah, kuigi sellest päris mõisaaegsest kihistusest on seal võib-olla ainult mõned müürijupid järel, hiljem eesti ajal seda võrus kutsuti valgeks majaks siis, kui seal õpetajate seminar tegutses. Aktiivsem ehitustegevus, võrus tegelikult hakkas aset leidma 19. sajandi teisel poolel. Kuni selle ajani oli tegemist ikkagi üsna unise ja aeglaselt areneva väikelinnaga aga 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses Võru areng kiireneb tunduvalt. Ja kui näiteks 1881. aasta rahvaloenduse ajal elas võruse 2697 inimest see tähendab, et võrreldes 18. sajandi lõpuga oli elanikkond siiski kümnekordistunud siis 1913 elas Võrus juba 4800 inimest. Ja 1900 kahekümnendatel aastatel juba üle 6000 selle aja, et paljud silmapaistvamad hooned on praeguseks tegelikult maa pealt kadunud. Näiteks üheks võru sümboliks olnud Kandle seltsimaja, mis valmis 1901 oli selline puumaja üsna elavalt liigendatud mahtudega naljaka väikese tornikesega kohaliku ehitusmeistriarhitektuur Kandle maja sai mõnevõrra sõjas kannatada ja siis pärast sõda tehti seale suur rekonstrueerimine, kus siis seda hakati jupphaaval ümber ehitama. Kuni see vana maja täielikult ära kadus. Uue kultuurimaja sisse samamoodi terve hulk muid maju. Vana kohtuhoone, mitmed koolimajad, mis olid enamasti võrus, puumajad hävisid teises maailmasõjas. 20. sajandi alguses ehitati Võru linna tuletõrjemaja ja see on siiani säilinud. Väga tore maja linna südames olukorras, kus linnad koosnesid peamiselt puumajadest, toona ikkagi tuletõrjemajad olid linnades väga olulised, sest et suuri tulekahjusid tuli tihti ette ja üldiselt linnakeskustesse ikka igal pool ehitati pritsimaja. Mõnel pool olid ametis juba kutselised tuletõrjujad, mõnel pool see süsteem põhines vabatahtlikel. Aga nendest pritsimajadest, paljud on ka hiljem kas lammutatud või sõjas hävinud või ümber ehitatud, nii et ega lisaks siis näiteks Tallinna vanale pritsimajale Viru väljaku ääres meil neid vanu tuletõrjemaju nii väga palju ei olegi neid 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse tuletõrjemõju. Nii et selles mõttes on väga tore, et Võrus on vana tuletõrje alles kuigi ka on seal loomulikult erinevatest ajastutest erinevaid ehitusi järke ja ta ei ole enam täpselt sel kujul, nagu ta 20. sajandi alguses oli, aga üsna palju. Tema niisugusest ajaloolisest ilmest on säilinud. Võrus on alles ka raudteejaamahoone, mis tõsi küll, asub südalinnast üsna kaugel. Ja Võru on olnud ka raudteelinn. 1889. aastal hakkas võru läbima Valga Petseri raudtee ja jaamahoone ehitati üsna tagasihoidlik tüüpprojekti järgi. Sarnane jaamahoone on veel üsna mitmes linnas, näiteks Elvas siis kõige sarnasem võruga. Elva jaamahoone on praeguseks ilusasti restaureeritud ja annab aimu sellest, milline võiks olla võrujaam, kui keegi suudaks selle korda teha. Ja natuke väiksem oli siis Antslas ja tegelikult üsna sarnane jaamoliga Petseris. Petseri jaamahoone on hävinud. Need olid siis ülevenemaalise tüüpprojektid mõeldud laiarööpmelise raudtee tarbeks. Paraku on lugu nii, et reisironge Võrus enam ju tänapäeval ei käi. 2001. aastal reisirongiliiklus sellel liinil peatati ja kuigi on arutatud selle taastamist, selleni ei ole jõutud sellele asjale, et see võrujaam nii õnnetu ja mahajäetud on muidugi kaasa aidanud ka see, et nii nagu paljudes linnades, nii ka Võrus selleks et raudtee ei häiriks liiga palju linna sellest tulenev müra ja nii edasi ja et raudtee rajamiseks ei tuleks osta kalleid erakrunte ja mingeid maju lammutada juhiti raudtee siis toona tolleaegsest linnast päris kaugelt mööda. Praegu on ta siiski nagu linna sisse jäänud, aga see territooriume liideti linnaga kaunis hilja alles 20. sajandil ja paikneb isegi tänapäeva mõistes Võrus kesklinnast ikkagi suhteliselt kaugel. Ja küllap on ka see üheks põhjuseks, miks ajaloolisele jaama hoonele ei ole suudetud uut kasutust leida võru vanadest headest majadest. Kindlasti tuleb nimetada ka kõikvõimalikke elumaju, mis moodustavad igas linnas loomulikult hoonestuse põhiosa. Ja Võru kõige vanemad elumajad on nõndanimetatud uur, Baltiš majad. See on siis see vana balti ürgbalti. Mina ise olen kasutanud põlisbalti maja tüüp. Meie väikelinnadele omased ühekorruselised raskepärase pool või murdkelpkatusega sageli keskse mantelkorstnaga puitmajad, mis on üldse omased väikelinnadele. Varem oli neid hästi palju ka Tallinnas ja Tartus, kus need on aga üldiselt linnapildist kadumas, Tallinnas järel ainult mõned üksikud, Tartus rohkem, aga ka hästi vähe. Aga neid on alles just rohkem väikelinnades rääkisime neist Rakveresaates. Neid on päris mitmeid ka Pärnus, Viljandis ja on siis ka Võrus. Kohe tuleb meelde Kreutzwaldi muuseum. Muuseum on ilmselt kõige ehedam ana säilinud urbaltiš maja Võrus ehitatud siis teadaolevalt 1793. aastal, nii et siis ka üks võru vanemaid säilinud ehitisi just puumajade hulgas. Neid urbaltiš maju muidu ehitati veel kuni 19. sajandi keskpaigani ja Kreutzwald ise elas seal siis 1833 kuni 1877 nii et ikka palju aastakümneid. Ja Kreutzwaldi muuseum asutati sinna 1941. aastal. Mulle väga meeldib ka see, nõndanimetatud majamuuseumi osa. Praegust ekspositsioonist aitas teha ka silmapaistev sisearhitekt Leila Pärtelpoeg ja suuresti võib-olla ka just tema stiilitaju ja ajalooliste intervjueeride hea tundmise tõttu on seal minu meelest selline tõeline elamise õhk sees. Seal tõesti tekib see tunne, kuidas Kreutzwald seal elas ja milline see ühe eestlasest haritlased kodu 19. sajandi keskpaigas võiks olla. Sest see on üks niisugune aspekt, millest me võib-olla väga palju tihti ei mõtle. Et lisaks siis neile maainimestele, kes meile alati silme ette kerkivad, kui me mõtleme, kuidas elasid meie esivanemad 19. sajandil oli sel ajal ju olemas siiski juba teatud hulk edasijõudnu maid, haritumaid, linna elama tulnud eestlasi, mõned tohtrid, kooliõpetajad, ametnikud ja tegelikult ka toonases eesti rahvuslikust ärkamisest neil linna eestlastel oli väga oluline roll maaelanikkonna kõrval, selles mõttes ta toimib väga hästi, lisaks Kreutzwaldi isikumuuseumile ka sellise linnakodanikumuuseumina rääkides sellest, kuidas inimesed väikelinnades 19. sajandil elasid ja kuidas siis seal segunesid selline selgelt saksa traditsioonile põhinev väikekodanlik, Bürgerlik linnakultuur ja eestlaste maalähedased elamistraditsioonid. Nüüd järgmine oluline linnaehituslik kihistus on klassitsistlik, tüüpprojektide või tüüpfassaadide ajastu. See on siis see aeg, kui keiser, Aleksander esimene soovides korrastada riiki ja ühiskonda sekkus ka arhitektuuri valdkonda. Ja kehtestati siis sellised ülevenemaalised tüüp, fassaadid pidid kõikides linnades, kuna nendest kinnipidamine oli kohustuslik, tagama ühtlasema ja harmoonilisem linnapildi. Ühelt poolt olid selle taga jälle selliseid valgustusajastu ideed, kus siis esteetiline sidusus pidi tasakaalustama paratamatult sotsiaalselt diferentseeritud ühiskonna ebavõrdsust. Teisalt aga ka muidugi vene keskvõimu enesekehtestamis soov kaugetes kohtades sellega mingil moel või määral ka suruti maha kohalikke ehitustraditsioone ja püüti saavutada sellist kõikide Vene impeeriumi linnade linnapildi suuremat Unifitseeritust. Kui vaadata tüüpfassaadide albumeid, mida ilmus trükist kokku neli ja millest siis kõik arhitektid pidid lähtuma isegi lihtsate majade projekteerimisel siis seal need tüüpprojektid on üsna sellised rangelt kõrgklassitsistlikus, dekoorirohked keerulised on muidugi ka tagasihoidlikumad ja lihtsamaid, aga ilmselgelt siiski mõeldud ennekõike kivi elamute tarbeks. Aga tegelikult ju väikelinnades ehitati peamiselt puumaju ja nii tuli neid tüüpfassaade siis tunduvalt lihtsustada ja kohaldada puitarhitektuurivajadustele, kuigi mõnedel juhtudel ka puidus üsna täpselt imiteeriti kiviarhitektuurivorme ja võrusti näeb just selliseid tüüpfassaadide lihtsustatud näiteid. Kusjuures tuleb öelda, et tüpassaadidest peeti kinni vähemalt hoonete üldvormi osas veel ka pärast kinnipidamise kohustuse kaotamist. Alates 1857.-st 58.-st aastast enam ei olnud kohustuslik klassitsistlik tüüp fassaade järgida aga eriti just väikelinnades, justkui inertsist ehitati veel ikka samade üldtüüpide või samasuguse fassaadi kompositsiooniga maju, mis on võrumajade puhul huvitav on see, et seal näeb üksikuid selliseid maju, kus tõesti on selgelt äratuntav lähtumine sellisest klassitsistlikus tüüp fassaadist näiteks niisugused otsaga tänava poole pööratud tud ühekorruselised tarekesed mille puhul ühelt poolt on nähtav vene- klassitsistlik tüüpfassaadide, teisalt aga sellise klassikalise vene külatare eeskuju või siis sellised kõrgema keskosaga majad, mis on äärtest ühekorruselised keskelt kahekorruselised ja tavaliselt siis seda kõrgemat keskosa kroonib selline kolmnurk viil, mis annab majale äratuntavalt klassitsistliku ilme. Aga on ka siis selliseid näiteid, kus see varasem klassitsistlik maja on ehitatud mingi hilisema maja sisse. Nii et näiteks selline ainult keskelt kõrgem nõndanimetatud metso niino korrusega maja on hiljem ehitatud tervikuna kahekorruseliseks. Huvitav on see, et need olid tõepoolest ainult tüüpfassaadid mitte tüüpprojektid, mis oleks hõlmanud maja kui tervikut. Ehk siis reguleeritud oli ainult tänavafassaadide kujundus, samas kui hoovi küljed võisid olla sellised Vernakulaarselt fantaasiarikkad ja seal oli siis kõikvõimalike eelduvaid trepikäike vahel ka eraldi külge ehitatud käimla osad, mõnel majal veranda, mõne majaga liitus hoovi pool hoopis abihoone, kus paiknesid kuurid, isegi laudad, tallid ja selles mõttes Võrus on minu meelest erakordselt käid hoovi ansambleid ja väga vahvaid mitmes järgus juurde ja ümber ehitatud majade hoovi fassaade mis annavad linnale ja väga elava fantaasiarikka ilme. Ja on ka väga palju selliseid toredaid hoovi hooneid. Näiteks mitmed niisugused omaaegsed ulualusega või aidasillaga aidad, mis siis on ka midagi sellist linna ja maa-arhitektuuri vahepealset. Ja mis suuremates linnades on linnapildist kadunud, aga Võrus siin-seal väga ehedena säilinud. Tõsi küll, paljud neist väga halvas olukorras ja on üsna küsitav, mis neist majadest edasi saab. 20. sajandi alguses hakati Võrus muidugi ehitama juba ka suuremaid ja uhkemaid maju. Mõned esimesed, sellised suuremad puidust kahekorruselised üürimajad tulid juba ka 19. sajandi viimastel kümnenditel. Algul on nad siis pigem sellise Historitsistliku puitdekooriga. Aga 20. sajandi algul üsna jõuliselt tuleb sisse ka juugend ja seda nii päris uute majade ehituses kui ka vanemate majade laiendamise ja ümberehitamise näol. Ja Võrus näeb tegelikult väga ilusat puit, juugendarhitektuuri Need majad ei pruugi esmapilgul olla võib-olla nii väga dekoratiivsed ja silmapaistvad, aga kui me hakkame neid lähemalt vaatama, siis seal on erakordselt hurmav, vaid detaile nagu igasugused looma peakujulised, piirdelaudade lõpetused, juugend armastas ju igasuguseid selliseid fantaasiarikkaid, muinasjutuloomade Tiive lohesid, ei muid taolisi muinasmaailmast pärinevaid elukaid ja siis ka lihtsalt sellist peent, elegantset, sae lõikedekoori. Just puidus avalduv provintsi juugend on võrus väga võluv. Võib-olla Valga tõepoolest väga kõrgetasemelise ja dekoratiivse juugendi vastu see ei saa. Aga Eesti linnade seas siiski ma ütleksin ka Võrus 20. sajandi alguse ehituskunst on küllalt silmapaistev, kuigi neid näiteid ei ole väga palju. Ja sellises juugendlikus vaimus maju ehitati Võrus veel ka 1900 kahekümnendatel aastatel. Kui rääkida eesti ajast, siis 20.-te 30.-te aastate ehitustegevus Võrus oli üsna tagasihoidlik, seda eriti esialgu 1900 kahekümnendatel, tsaariajal oli Võrus nii palju elumaju ja avalikke hooneid valmis ehitatud, et ei olnudki vaja nii väga palju juurde ehitada. Linnaelanike arv siiski kasvas ja just vaesemate tagasihoidlikumate võimalustega inimeste hulgas hakkas kujunema teatav korterikriis. Ja selleks, et seda leevendada. Linn ehitas siis linnamaja. See oli siis niisugune linna sotsiaalehitus, mis igal pool oli 1900 kahekümnendatel aastatel väga oluliseks teemaks. Ja eriti just siis ka Saksamaal, Austrias, Madalmaades Eesti linnadesse näeb seda vähem, aga on ka siin-seal. Ja ma ütleksin, et selles mõttes see Võru linnamaja Karja tänaval on ühe suure arhitektuuriajaloo teema 1920.-te sotsiaalelamuehituse selliseks väikelinnale omaseks tagasihoidlikuks näiteks selles mõttes see on väga oluline maja Võrus ja see, et Võru linn konsele natuke hooletusse jätnud. See on päris murettegev, sest tegemist on väga silmapaistva sotsiaalajaloomälestistega. Selle maja projekteeris Anton Soans, kuulus arhitekt 1923. aastal. Rohkem hakati Võrus ehitama 1900 kolmekümnendatel. Sellistest sotsiaalobjektidest võib ära nimetada siis ka näiteks uue Võru haigla Karja tänav seitse mis ehitati 1933. Tähistas siis ka juubelit sel aastal. Ja selle maja siis projekteeris arhitekt Elmar lohk, kes oli sel ajal veel hästi noor, kelle karjäär seisis alles ees. Ja see oli ka esimene Elmar Lohu projekteeritud haigla hiljem, Elmar lohk saigi tuntuks just igasuguste meditsiiniasutuste projekteerijana. Nii veel 30.-te aastate teises pooles siin Eestis kui ka siis hiljem juba Eestist välismaale lahkununa. Nii et see tagasihoidlik Väikelinna haigla avas nii-öelda Elmar Lohukarjääri haiglate arhitektina. Seal on veel üsna sellisesse traditsionalistlikus laadis moodsat funktsionalismi siin veel eriti ei näe, kui võib-olla maha arvata mõned üksikud arhitektuuri elemendid, akende kuju ja nii edasi ja ta rajati vana 19. sajandi haigla krundile, nii et seal kõrval on säilinud siis ka veel see vana haiglamaja, kus näiteks papi Kreutzwald töötas selliste funktsionalistliku kihistust. Seda kolmekümnendatel jõuliselt moodi tulnud ja radikaalselt kogu arhitektuuri esteetikat muutnud modernismi näeb võib-olla võrus kõige ehedamalt maavalitsuse hoones, kuigi see 37. aastal valminud maja, mis ehitati endise hobupostijaama kohale, ei ole ka päris puht kujuliselt funktsionalistlik. Siin näeb ka juba seda 30.-te teisele poolele omast tendentsi, kui arhitektuurimaitse hakkab tagasi tuumavähehaaval traditsioonilise maks. Nii et võib-olla selline väga radikaalne modernism, mida näeb näiteks Pärnus Olev Siinmaa arhitektuuris võrus jäi pigem vahele. Ja võib-olla poleks ka sellise, pigem 19. sajandi ehitustraditsioone hoidva, natuke unise väikelinnamaastikule sedavõrd sobinud 1930.-te teise poole nõndanimetatud ehitus, traditsionalism nagu Mart Kalm on hakanud seda nimetama. Ehk siis just see uuesti. Ajalooliste arhitektuurivormide ja klassikalise ilu poole tagasivaatav arhitektuuri suund avaldub Võru kesklinnas kõige paremini kindlasti pangamaja arhitektuuris. Selle projekteerisid Sis Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans. Sama arhitektide tandem, kes oli teinud näiteks Tallinna radikaalselt uuendusliku hoonena kunstihoone Vabaduse väljaku äärde. Aga siin nad siis näitavad ennast hoopis teises laadis. Eks head arhitekti iseloomustabki, see, et ta suudab erinevates laadides töötada ja ikka jääda väga professionaalseks. See on siis nüüd niisugune, ma ütleks isegi uusklassitsistlik hoone ja sarnaneb üsna Pärnusse samal ajal ehitatud pangamajaga. Need Eesti Panga maakonnahooned olid ka üldse sel ajal väikelinnadele tüüpilised ehitati ju ka Rakveres ja Petseris ja mitmel pool mujal Eesti Panga maakonna filiaalid. Milline tolle aja ehitistele endale kõige rohkem meeldib? Ma arvan, et Eesti ajast üheks Võru kõige silmapaistvamaks objektiks ei ole tegelikult üldse mitte hoone, vaid hoopis üks monument, nimelt Kreutzwaldi ausammas Katariina allee lõpus siis järve ääres, sinna oli juba 19. sajandil kujundatud parkija haljasala. Ja nüüd siis võrulased otsustasid panna lauluisale, kes on olnud Võru linna üheks sümbol, isikuks ja uhkuse objektiks ka väärilise mälestussamba. Ja see valmis 1926. aastal Amandus Adamsoni kavandi järgi. Adamsoni tehtud monumente kahekümnendatel on mõnevõrra ka kritiseeritud või öeldud, et Adamson oli eakas. Oli olnud sellise akadeemilise taustaga õppejõud ja õukonnas skulptor Peterburis saanud suuri riiklikke tellimusi ja sellega ära hellitatud ja selles mõttes tolles ajas nagu selgelt väga vanamoodne. Siis samas ei saa eitada, et ta oli ikkagi ka väga kõrgprofessionaalne. Nii et ma ütleksin, et see Kreutzwaldi ausammas on küll ka tema hilisloomingus üks ilusamaid töid ja oma siis sellise tagasihoidlikult hakatemistlikulaadiga. Minu meelest väga hästi sobib ka selle klassitsistliku Katariina lee lõpp aktsendiks. Vanadest ehitiste kompleksidest Võrus tuleb kindlasti veel nimetada sõjaväehooneid, ehk siis Taara kasarmute linnakut, mis vanasti paiknes linnast väljas raudtee ääres. Tänapäeval jääb siis linnapiiri sisse, sealsamas kandis on ka veel Võrus vanad surnuaiad ja muud siis niisugused taolised asjad, mis vanasti tehti linna taha, aga tänapäeval on linna sisse hõlmatud sinna Taara kasarmute alale hakkas siis sõjaväelinnak tegelikult tekkima juba tsaariajal. Aga need praeguseni kasutusel olevat kivi kasarmud on ehitatud ilmselt siiski 1900 kahekümnendatel aastatel. Arhiivis on säilinud vastuvõtu aktid ja kirjeldused 20.-test aastatest, aga kahjuks ei ole minule ka vihmitega kolleegidel õnnestunud leida ehitusprojekti, nii et arhitekti me ei tea ja seal kasarmulinnaku territooriumil on säilinud ka veel üks puitmaja siis vana ohvitseride elamu ja ka ohvitseride kasiino ohvitseride kasiino ei tähendanud toona mitte nii palju mängupõrgut, vaid lihtsalt ka ohvitseride klubi ja restorani kus käidi siis vaba aega veetmas. Tegelikult selliseid puithooneid oli seal kasarmulinnakus terve hulk veel, kui vaadata näiteks vanu eestiaegseid pilte, mis aga hiljem lihtsalt nõukogude ajal, kui see oli ka sõjaväeosana kasutusel, on lammutatud ja siis muude hoonetega asendatud. Aga Taara kasarmute linnak, mis sellise nime sai siis just eesti ajal kui taheti rõhutada seost muinasaja uhkuse ja meie esiisade sõjalise vapruse ja muinasajasõdalastega on ju siis kasutusel ka praegu, praegu tegutseb seale Kuperjanovi pataljon ja selles mõttes on see Eesti oludes haruldane kasutuse kontinuiteet. Nõukogude ajal käis Võru linnas vilgas ehitustegevus. Kas tolleaegsete hoonete seas on ka selliseid, mis vääriksid esiletõstmist? Ehitati üsna palju, aga silmapaistvamaid hooneid tegelikult toona valminud hulgas ei ole, väga ohtrasti. Muidugi tuleb arvestada, et Võrus oli ka päris palju sõjapurustusi. Kui me tavaliselt teame pommitamisest ja sõjapurustustest Tallinnas, Tartus teame ka Narva väga traagilist saatust teises maailmasõjas siis võib-olla väikelinnade kaotused on olnud vähem esil. Aga tegelikult ka teistes linnades oli küllalt suuri sõjapurustusi ja Võru kesklinnas hävis peaaegu tervenisti mitu kvartalit, nii et hävist ligi 90 hoonet, sõjajärgne ehitustegevus seetõttu suuresti seisneski taastamises. Aga nii nagu teisteski linnades, ka linna äärealadele ehitati palju individuaalmaju toonaste tüüpprojektide järgi niisugustest uhkematest avalikest hoonetest, võrus Nõukogude ajast ma oskaksin võib-olla välja tuua 1955. aastal valminud stalinistliku koolimaja mis siis paigutati tollele ajastule omase ülbusega otse väikeste majade vahele ajaloolises vanalinna õnneks küll tänavast tugeva tagasiastega kvartali sisse, nii et ta väga ei häiri. See on siis tegelikult Üleliiduline tüüpprojekt ja muidugi igale linna külastajale paistab silmaga 1962. aastal linna ühe peaväljaku äärde kerkinud veetorn. Taas kord tüüpprojekti järgi. Need veetornelamud olid siis ka jällegi selline väikelinnadele omane arhitektuurižanr või hoonetüüp. Mida siis ei püütud sugugi niisuguse utilitaar ehitisena kuhugi linna äärde ära peita, vaid püti just välja mängida sellise kõrgema linnaehitusliku aktsendina. Olukorras, kus nõukogude ajal kirikuid ju näiteks ei ehitatud, siis veetornid olidki ühed niuksed, vähesed torniga hooned ja nii siis ka näiteks Narvas ja Haapsalus ja mitmel pool mujal on need veetornelamud ehitatud otse vahetult kesklinna. Ja ehitati terve hulk paneelmaju ja ka tellistest suuremaid korterelamuid. Õnneks enamikus on need vanalinnast eemal, moodustavad eraldi vabaplaneeringulisi rajoone. Aga mõned sellised suured tellistest majamürakad suudeti ehitada ka Võru vanalinna sisse, enne kui moodustati, siis seitsmekümnendatel muinsuskaitseala, aga juba 60.-te lõpus sinna mõned suured majakolakad kerkisid. Mida on peetud ka võru üheks suureks probleemiks, et see nagu lõhub seda ajaloolist linna struktuuri ja vähendab elukvaliteeti nendes väikestes majades, sest et inimesi häirib see, kui sealt kõrgete majade ülemistel korrustel keegi pidevalt naabermajade aedadesse vaatab. Samal ajal ma ütleksin, et väike hea omadus on nendel majadel siiski ka. Nimelt nad aitavad hoida elu vanalinnas. Tänu sellele, et sinna kesklinna on mõned niisugused suured majakastid nõukogude ajal ehitatud, on selle ajaloolise linnasüdameelanike koguarv tunduvalt suurem, kui ta oleks ainult siis, kui seal oleks need ajaloolised puitmajad. Loomulikult igasse linnanõukogude ajal ehitati ka tööstushooneid. Võrus ajalooliselt juba tsaariajal ja Eesti ajal oli mitmeid tõestusi, mille hoonestus oli enamasti üsna tagasihoidlik. Kõige silmapaistvam senini säilinutest on Võru piiritusevabriku kompleks, mis hiljem oli osa gaasianalüsaatorite tehasest või see gaasianalüsaatorite tehase uus kompleks ehitati sinna kõrvale. Aga nõukogude aegsetest tööstustest Võrus. Mina tahaks esile tuua Võru leivatehase umbes samasuguse projekti järgi, leivatehas oli ka Valgast Aado Eigi silmapaistva arhitekti projekt 1974.-st aastast, kompleks valmis siis 1081. Ja vaatamata sellele, et tegemist oli sellise lihtsa ja üsna brutaalse tööstushoonega, selles oli oma ilu sellesse regulaarselt rütmistatud punastest tellistest hoones võis näha isegi nagu mingisugust sellist metafüüsilised ambitsiooni või, või see oli tööstushoone kohta küllalt silmapaistev ehitis. Kahjuks nüüd ma pean sellest minevikus rääkima, sest sinna niisugune kole plekk-kast ette ehitatud. Aga noh, ekstööstuse kui niisuguse areng ühe Eesti väikelinnatingimustes ole ka siiski asi, mida pigem positiivsena näha tuleb. Ja Võrru ehitati nõukogude aja teisel poolel ka suur uus haigla. Sama projekt on ka Viljandi haigla ja mõlemal pool otsustati ehitada haigla linnast välja ja Võrus siis ka kesklinnast natuke eemale. Tegemist on siis sellise tõelise Võru mastaabis. Ma ütleksin pilvelõhkuja ka. Ja loomulikult tänapäevaseks maakonnahaiglaks on ta natuke liiga suur. Aga õnneks Lõuna-Eesti haigla on siiski suutnud kuidagi jalul püsida, koostöös Tartu Ülikooli kliinikumi ka areneda ja selle maja noh, enam-vähem siiski ka tänapäeval meditsiinikasutuses hoida. Mida öelda nende majade kohta, mis on ehitatud pärast Eesti taasiseseisvumist? Väga silmapaistvaid avalikke hooneid Võrru ehitatud ei ole. Õnneks päris palju kesklinna puitmaju on korda tehtud, muidugi on nende kõrvale ka väga õnnetuid lagunevaid hooneid uutest ehitistest ma võib-olla tooksin jällegi esile mitte nüüd hoone, vaid hoopis sellise maastiku arhitektuurse vormi. Nimelt mõned aastad tagasi järve rannas valminud selle nõndanimetatud Tamula promenaadi, mis minu meelest on tõesti väga hästi õnnestunud ja annab Võru linnale palju juurde. Tore objekt on ka minu meelest jalakäijate sild roosisaarele ja selliseid rõõmustavaid arenguid Võrus on minu meelest veel näiteks hiljuti Katariina allee ääres valminud poe maja, mis siis on tekitanud ka vaidlusi, kas ta peab seal olema, kas ta näeb seal hea välja. Aga minu meelest tegelikult päris tore, et kesklinna on ka tehtud üks suur toidupood. Sellepärast et, et tavaliselt need kaubanduskeskuse kastid kipuvad tekkima just linna äärtesse ja väikelinnadesse mõjutab linnasüdant rohkem kui suuremates linnades ehk nad kipuvad siis oma eksistentsi iga suretama seda ajaloolist linnasüdant välja. Et nendes väiksemates kesklinna poodides inimesed enam ei käi ja äri hakkab kesklinnast ära kolima, kesklinna äriruumid hakkavad tühjaks jääma. Selles mõttes on minu meelest tore, et sinna otse ajaloolises linna südames see tuli ka üks pood juurde. Ja tore on ka see, et siis sellisele kaubanduskeskusele on püütud fassaadil puitu kasutades ja üldse eriprojekti tehes anda selline ajaloolises keskkonda sobilikuma vorm samas kui muidu igal pool mujal ehitatakse neid erakordselt magedate tüüpprojektide järgi. Ja linna äärtes on ka muidugi üksikuid, noh, arhitektuurselt ambitsioonika maid eramaju. Aga ma üldiselt arvan, et hea uue arhitektuuriaeg Võru kesklinnas on võib-olla veel ees. Kui näiteks Pärnus, Rakveres võib-olla ka jõhvis on juba alates 90.-test väga palju uusi silmapaistvamaid hooneid kesklinna kerkinud, siis Võrus neid nii palju ei ole. Aga ma arvan, et see ei ole iseenesest väga halb, sest paljudes nendes linnades jõudis raha enne pärale kui mõistus ja ehitati ka selliseid hooneid, mida ei oleks pruukinud võib-olla linna südamesse sellisel kujul ehitada. Võru saab teiste linnade vigadest õppida ja selliseid eksitusi vältida. Ja kui see aeg siis pärale jõuab, et Võrru ka ehk rohkem jõukust tuleb ja hakatakse seal ka aktiivsemalt uusi avalikke või ärihooneid kesklinnas ehitama, sest selliseid tühje kohti, kuhu saaks ehitada Võru kesklinnas, siiski mõned on siis tulevad need ka väärikad ja ajaloolises linna südamesse sobilikud. Kuulsite keskeprogrammi võrratu väike linn, Võru stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk. Näed, Siiri kiirgub. Ka ümblejale tuled? Tule mööda teed ja teed ja teed ja teed ja teed ja teed ja teed. Üles. Buassiga Igasta tuules vene. Veel kulla jätki, tuled. Ja tule mööda teed ja teed ja teed ja teed ja teed ja teed ja tee. Aga huvitav, näete, siin? Käed üles ja näed. Osada Siiri. Kahe sümbrajale tuleb. Tule nüüd teed ja teed ja teed ja teed ja teed ja tee. Lähedale pirukale sirgub ka emakeelepäeva gene. Keele keele keelekere.