40 aastat tagasi võis Eestimaa küla võrrelda plahvatusohtlikku vulkaani ka. Kuigi jah, tuld pursata polnud kuhugi. Kogunes tohutult pingeid, tekkis konfliktsituatsioone kuni ekstreemsuseni välja. Üleliidulise partei keskkomitee otsuse kohaselt 1947. aastal alanud põllumajanduse kollektiviseerimine ei vastanud siin välja kujunenud eeldustele oli vägivaldne ja toimus võõrsilt pealesunnitud snittide järgi. Me oleme juba rääkinud sellest, et siinse juhtkonna ärksamad tegelased eesotsas EKP keskkomitee esimese sekretäri Nikolai karutamega mõistsid situatsiooni pikkust ja püüdsid omalt poolt kõik teha protsessi õiglaseks reguleerimiseks. Kuid selleks ei antud neile mahti ega võimalusi. Kuidas asjad kujunesid, selle kohta. Põgus ülevaade. Majandusteaduste kandidaadid Edgar. Tõnuristit siin on üks keskkomitee büroo otsus 23.-st juunist 48 kus juba arutati kloosel loomisolukord vabariigis ja sellest võttis osa ka üleliidulise kommunistliku partei keskkomitee liige. Ahoolov keskkomitee büroo otseses on ka märgitud, et oleks tarvis saavutada niisugune olukord, et 1948. aasta oleks igas vallas üks kolhoos, noh, tollel hetkel oli need küll ainult 57 veel olemas. Kui see juba näitas seda, et tõesti püüti kiirendatud korras neid kolhoose nagu hakata siiski rajama. 16. juulil 1009 48. aastal võttis Eesti NSV Ministrite nõukogu vastu määruse töö organiseerimise alustest meie kolhoosides, kolhoosid olid olemas. Aga isegi kuidas seda tööd organiseerida neis kolhoosides ka see oli üsnagi veel segane, ähmane hakati ka ka seda ma ütleksin täitsa nii ülepeakaela tegema, põhilist võeti aluseks kõik see, mis oli varem juba rakendamisel ja mingeid nii-öelda loovat algatus seal selles dokumendis mina küll ei näe. Siis 15. oktoobril 48 toimus Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee pleenum, kus esimees seltsimees Karotamm ettekandega seal rõhutatud Nad on juba jõudnud nii kaugele, et meil on olemas 224 kolhoosi. Valdasi oli 236 ja 109. Kallas oli selleks perioodiks olemas juba kolhoosist, kuid üle pooltes valdades veel ei olnud. Ja see näitab jällegi ka seda, et siiski vähemalt karotame poolt püüti üsnagi rahulikult seda ka kiirendatud tempos kolhooside organiseerimist jätkata. Kui iseloomulik on ka siin õieti see, et juba hakkasid tulema esimesed signaalid selle kohta vaata, kus räägiti et on tehtud vigu kulakute maksustamisel teatavasti rakendati sellel perioodil nende nõndanimetatud kulaklike majapidamissuhtes kõrgendatud põllumajandusmaksu. Kusjuures väga paljud Talupidajad, keda õieti kulakute nimekirja ESC oma proteste kuni liidu organiteni välja, aga väga palju neid laekus ka Ministrite nõukogusse ja vaatasime Karotam toobki sellise arvu, et et neid avaldusi on üle 3000 ja ta räägib seda, et sellest kolmest 1000-st avalutuses rahuldati, tähendab, leiti olevat alusetud. Et need võeti nimekirja 28 protsenti, talupidajaid enam kui neljandik kuid üksikutes maakondades ulatusi kuni 50 protsendi näiteks tol ajal paistis eriti silma see ülepeakaela kulakutaks tegemisega Saaremaa mingil määral ka Virumaal ja ka siin rõhutati, et neid nimekirjas ei, tuleb väga hoolega vaadata, jällegi fikseerida ikka, millised on nõnda kulaklike majapidamise tunnused. Muidugi neid tänapäeval ei, ka need enam minu arvates ei ole nagu päris objektiivset tol perioodil olid nad seaduseks. Ja siis toimus 15. novembril 1948 Eesti kolhoosnike esimene kongress, kus toodi siis Stalini. Kas üks sõnavõtt 1933.-st aastast ma tsiteerin seda, on ainult kaks teed, kas edasi mäkke, uue korra kolhoosikorra juure või tagasi allamäge vana kulaklike kapitalistliku korra juure. Vot sellisena püstitati tookord küsimus. Mingeid vahepealseid võimalusi ei nähtud, 1949. aasta jaanuariks. Oli vabariigis. Ma ei ütleks, et eri tormilised kolhooside arv suurenenud kuni 455 kolhoosi 7710 majapidamisega kuid õhkkond oli juba üsna närviline. Hakas esineb loomade huma volilisi tapmisi. Siis toimus üsnagi märgiline sündmus, nimelt seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1949. Nikolai Karotamm tegi ettekande Stalinile. Ja selles ettekandes ta rõhutas, et me võime kiirendada kollektiviseerimise käiku, kuid ka ikkagi seadis terve rea jällegi asjalikke tingimusi. Kõigepealt rõhutada seda, et on vaja tugevdada masina-traktorijaamade tehnilist baasi, see oli tõesti tol ajal väga nõrk. Teiselt poolt on jällegi siin rõhutavad seda et me võime täieliku vabatahtlikkuse alusel kollektiviseerimise viia lõpule kahe diree kolme aasta jooksul. Kusjuures jällegi selles kirjas on öeldud, et 1949. aasta lõpuks võiks olla kollektiivmajapidamiste arv võrreldes üksi toomata umbes 25 30 protsenti. Selles kirjas oligi või ettepanek, et on saabunud aeg kulakluse kui klassi likvideerimiseks tehti ettepanek kaaluda kulakute, aga samuti ka saksa fašistlike okupantide käsilaste ja nende perekonnaliikmete väljasaatmise küsimust kõigis kolmes balti vabariigis. Märtsikuu lõpul see see toimuski. 20. aprillil 1000 949. aastal oli juba kolhoosidesse astunud talupoegade protsent 64, esimeseks juuliks samas aastas 71 ja vabariigis oli siis 2947 kolhoosi. Noh, ühes ettekandes ma lugesin, avaldati isegi paremusjärjestus, kes millise kohapeal on kollektiviseerimise käigus esimeseks juuliks 49. Siin oli esimene kohal Virumaa 93 protsendiga Hiiumaa 90 protsenti, noh, maha ei ajaks, oli Võrumaa 66 protsenti, siin saab ainult ühe järelduse teha, nimelt Võrumaalt saadeti suhteliselt vähe välja inimesi. Me võime igatpidi tõlgendada toda tolle perioodi poleviviseerimise käiku. Jah, see kõik toimus dokumentide järgi täiesti vabatahtlikul alusel, iga üksiktalupidaja, isegi tema perekonnaliige täiskasvanud andis avalduse kolhoosi astumiseks, kuid astumise ajendiks oli loomulikult hirm. Ja seda tõde ei saame kunagi ehitada. Me oleme. Ajalooraamatutest lugenud ja tarkadest kõnedest kuulnud, et kollektiiviseerimise initsiaatorid olid ja kolhoosikorra eest võitlesid aktiivselt kehvikud ja uusmaasaajad koos keskmike ärksama osaga. Kuidas aga lood tegelikult olid, ehk kõgendame sellegi asja ära. Ajaloo kandidaat, tants, Ruusmann. Paar kõige esimest kolhoosi olidki niisugused, kus kehvik talupoja kas olid enamuses Lucca osatähtsuse moodustasid, kuid siin juba varsti hakkas ilmnema täiel määral niisugune tendents, kus keskmikud kolhoosidesse astumisele edestasid kehvikuid. Muidugi nüüd see massiline kollektiviseerimine, mis toimus 49. aasta märtsi lõpul ja aprillikuu kuuseselle tõukejõud on ju meil ilmselgelt teada, tähendab, see on seesama väljasaatmine. Kuid sellest lainest jäi siiski kõrvale umbes üks kolmandik talurahvast. Mai lõpuks oli kaks kolmandikku talurahvast kolhoosides, aga üks kolmandik oli ka siiski veel välja pool ja selle ühe kolmandiku moodustasid põhiliselt need, kes olid vaesemad, kes ikkagi arvasid, et nende pihta niisugune ära küüditamine ei, ei juttu ja ka need, kes olid maksude poolest soodustatud ja mul on siin isegi parajalt huvitavat, arvutab ühe kuni kümnehektarilisest taludest, oli massilise kollektiviseerimine käigus kolhoosidesse astunud pooled aga pooled olid veel välja jäänud 10 kuni viied, teist hektarit. Suurustest taludest oli kaks kolmandikku kolhoosis üks kolmandik väljas. Viieteist-, kuni 25 hektarilise puhul oli see näitaja kolm neljandikku ja üle 25 hektari suuruste puhul neli viiendikku. Nõnda et mida suuremaks talude grupp läks, seda kõrgem oli kollektiiviseerimise protsent. Siin ongi huvitav märkida, et nüüd nendest üle 25 hektari suurustest majandites, kes olid väljapoole kolhoose jäänud, oli üks kolmandik niisugused, kes olid normides vabastatud, aga kuna meil oli tol korral ikka arusaamine nii et mida rohkem talurahvast kolhoosist, seda parem on ja sajaprotsendiline kollektiviseerimine suureks unistuseks. Alates 51.-st aastast ma tegelikult ikkagi puhtmajandusliku sunnivõtetega suunati see ülejäänud üks kolmandik ka kolhoosidesse. Ja nõndaviisi me võime ka lõpuni välja öelda, et ega niisugust ausat vabatahtlikust meil sellesse kollektiviseerimine poliitikas oli ainult võib-olla niikaua, kuni veel ei olnud lausa massilist kollektiviseerimist või nii-öelda kõige alguste alguses. 40 aastat tagasi hävitati Eestimaal talud mida peeti kõigi kapitalistlike pahede allikaks. Nüüd tahame talusid uuesti luua, kuid midagi olulist on jäädavalt minevikku jäänud. Ja see on eesti küla hoopis teistsuguseks muutnud, kuid mitte niisuguseks, nagu seda kinnitatakse peokõnedes ja peegeldatakse klantspiltidega albumites. Jutt on põlisküladest, mitte uutest majandikeskustest, kus puudub sootuks põlisküla hõng. Viimastel nädalatel olen ringi käinud mitmes vanas külas. Õigemini küll nende külade varemetel, kust viimnegi eluhingus peagi kaob. Näiteks olin ma Varbolas, kus küllap kuulaja seda teab, asus muinaseesti suuremaid linnuseid kui mitte kõige suurem. Aegade jooksul on see kant alati rahvarohke olnud, sest ega muidu nii suure ühisettevõtmisega poleks toime tuldud. Rahvarohkust tõendab ka kunagiste mõisate tihedus. Mõisa ei saanud ju tekkida, kui poleks talupoegi olnud. Varbola oli ikka vana Harjumaa suuremaid valdu kuid nüüd oleme ohu katsu külas. Miku talus. Vana pererahvast enam ei ole. Perepoeg August kisast on pärast sõda saanud linnamees, kuid ta pole unarusse jätnud ka oma vanematekodu. Temaga koos tegime kogu külale ringi peale, et nüüd siis taluõuel jalgu puhata ja pisut juttu ajada. Talusi oli palju, aga need on siin aegade jooksul hävinenud ja järgi on jäänud ainult mõned üksikud eakad talud. Ja üldse oli, väed on siin kehvad ja tänud võiks nimetada niiütelda keskmises jõukuses 40 40 viiehektarist ja vaiksemaid ja kuidas kõiki on ühesuurused. Käisime koos seal ühe suure talu varemetel, võiks niimoodi öelda. Kas see oli niisugune erandlik talu? Mõne jaoks kohapeal siin üks suuremaid Tanusi kaksada hektari umbes karuke talu põllumaad ja karjamaad kokku ja seal oli umbes räägiti 60 lüpsilehma olnud ja kuidas niisugune jõukas mees siia siis tekkis, kuidas mu kuulnud oma isalt, Ta olevat ostnud sealt väikseid talusi juurde ja siis maid riisi, tavavanadest aris nüüd ülesse ja tegi neist viljakandvad põllud, nüüd on jällegi maha jäänud ja laostunud täielikult majast ei ole ta midagi jälge või noh, ainult suured puud tähistavad seda kohta. Kuidas see siis nii jäljetult sai kaduda? Kõik on see aastakümnete jooksul, seal oli vahepeal laenustus, punkt pandi sealsesse, võõrad maja ei hooldanud ja eks ta nii jooksu lavineski. Pererahvas ise sai pererahva, sest ma tean ainult ühte inimest veel kuus, nad on siin saanud, mina ta vahepeal siin ei olnud kohapeal ja ei tea ka peremees on surnud, elas kaunis vanaks aasta ringis küüditati neid klotsid taga ja õnn sel ajal, kui need sõnad olid, kuidas need kättesaadavad Ma ei ole sellega kursis. Ära suri ta siin ära, suri siin ja onu tütre juures Pärnus. Teie talusin see Miku talu keskmine talu või võib-olla Viljandimaal oleks ta veel küla kehvik olnud, aga siin kohapeal oli nii-ütelda keskmine või või natuke varem. Kas te oma isa pidasite ka heaks põllumeheks ja isa, mul olid need, kes aris uudismaid ja kõik seal talu siis seda oma raha ja kulutas meile eriti võõrast tööjõudu ei olnud ainult paranduspuude juurimisel, seal oli päiga töölisi, aga mingisugust palgalist tööjõudu ei olnud. Sellepärast meil omal oli siin oma perekonda omad lapsed ja tegime tähendab igasugust ühistud tekkisid siin ka maaparanduseks ja piimaühistut ja kas siinkandis ka oli v ühingud olid ja jõge süvendati ja selle tagajärjel siis oligi võimalik kõiki neid maid ja parandada meie kodu lähedal üks kilomeetrit meie külast oli meierei, Sindlikkur võeti ära välja ja siis viidi Varbolasse ja piimad saadi jälle tagasi ja jah, loomatoiduks ja nii, nii see asi käis sel ajal niimoodi olijat ikka masinaid saadi osta ja välja tuldi ja vajalikud põllutööriistad olid köik kõrvul võtmise masinad, loorehad, paljudel hobuseid oli hobusenimesid, kui kolhoosikord tuli koos Varssade selgusega noor hobustega kuus. Ja umbes 30 ringis või niimoodi talu suurus oli 45 hektarit. Hektar oli vana põldu, 10 hektarit karjamaad ja uudismaad nüüd juurde, siis võib-olla tuli kokku seal oma 30. Tööd oli ikka palju, aga ega meie elu kergem. On olnud ka põõsas, tööjõudu meil ei olnud, sellepärast otseselt kulakuks teha ei saanud, aga no mis seal rääkida. See on kõigil teada, kes selle aja üle elasid ikka läbi raskuste ja, ja viletsuse põllumajandusmaksud olid suured ja isa ja ema nägid ikka siin väga viletsust ja kolhoosiajal kolhoosi loomad, vasikad lasti siia taluaeda. Need hävitasid õunapuud, närisid puud paljaks, sügav künniga olnud, põllud ära rikkunud, meie põllud kividest nii puhtad, et üldsegi võiks öelda ei olnudki, aga nüüd on nad nii kui kivipuru. Ja seda on teinud kõik see sügavkünd, mida omal ajal Sangiste taganenud ja selle taga on siin masinatega töötamine on raskusi, kartulid. Masinaga Ta ei saa. Põllud nagu paistab, on ka nii umbrohtu läinud, mida üks korralik peremees poleks kunagi lubanud. Jah, selle kohta võiks küll öelda, aga nii palju, kui mina mäletan, põllud olid umbrohust puhtad ja aga kujunet külas, siin inimesed on siis kadunud. Noh, need on siin ära läinud ka surnud ja valjult läksid mobilisatsiooniga tagasi ei tulnudki enam ja, ja kuidas keegi, nii et siin mõned üksikud on järgi jäänud ja ja kuni lõpliku hävinguni veel, kui nii edasi läheb. Ümbruskonnas on kokku võtnud siin 36 majapidamist, mis on hävinenud ära, millest enam järgi midagi ei ole. Ja kas osa on läinud siis ka võõraste inimeste kätte? No need on kolhoosimaadeks läinud ega sinna Tallinnast linnamehed ostnud ja selle tõttu nad on veel säilinud, keda muidu poleks nii et ka läinud. Aga nendel peredel kõikidel on ka järeltulijaid ikkagi siin ja seal jakk, kas neil mingit huvi oma kodukoha vastu on? Huvi oleks ju olnud, tal oli see aeg, kui ei saanud selle seda ei aidanud midagi, tulid võõrad sisse oma kodu ja nüüd, kui on juba ära hävinenud, need need kodukohad ja nüüd ei ole enam midagi parata, et niimoodi paljud põgenesid linnadesse, kus keegi omale koha leidis. Tagajärjed on näha, maantühjaks jäänud ja siis kohale tulevad need rändrahvad kellel kindlat asupaika kuskil ei ole, ühest kolhoosist teise vaevalt et niisuguse tööjõuga midagi head korda saata, saada, mul alati tulevad pisarad silma, kui ma veel pean ära minema. Meenuvad kõik need möödunud mälestused võiks ilus aeg, mida elus võib-olla ei kordu enam. Kuigi August kisa on aastakümneid linnamees olnud, on ta oma kodumaja korras hoidnud sinna isegi juurde ehitanud ja ehitab veelgi. Ta on sellest kujundanud omalaadi muuseumi, kuhu on kogunud rohkesti esemeid ja raamatuid talurahva elu kohta. Ka on ta kohale vedanud omapärase kujuga kivirahne pannud õueväravat valvama humoorikad, puuskulptuurid kõik omaenda kätetöö nagu Kabstraktoritki, mis täiesti töökorras. Isaisade töökus elab tema sedasi. Ja veel teiseski külas käisin seekord vanal Läänemaal täpsemalt endises kullamaa vallas kurevere külas. Teatud mõttes äärekülas, kuna ta asus Märjamaa ja Vigala valla piiril. Vaevalt Turevere küla inimesed ohu kotsu rahvast tundsid, aga ometi oli neil ammuilma midagi ühist. Nimelt jõgi, mis ure vere lähedalt läbi läheb, saab alguse ohukutsu lähedalt. Ka Urevere on surev küla. Varem oli seal 31 talu. Kunagise koksi talu ahju lae peal kasvab suur saar, ahtama asupaika meenutab vana tamm. Kui härma talus on varemeid veel näha, siis kõvasti ja pritsutalu kohtagi pole märgata. Endised külavaheteed on tsungitaks kasvanud paljudel põldudel võsa või siis noor mets. Leidsin külast neli vanainimest. Kolm endist talu perenaist, üks elupõline teenijatüdruk. Viiendaga sillaotsa teedega ei õnnestunud kokku saada. Mida nad rääkisid. Kangro Salme 69 aastane. Aga üldiselt siin on viljakandvad kõik hästi, ta on ju kannakene teost, haridust saavad ja väetised käsevad. Siis lauda, väetist, põllule, moi. Tõnissoo Heili endine taluteenija, 74 aastane Neil on head, vägisi kedagi tüür, Barcrikamaksid maksid ja minul oli palju, vaata mälu, kui mina olin taluteenija minule muret minule kütusest muret tegin oma töö ja sõin kõhu täis, leidsin, magab oma palgast, osta võisite, siis kõik sai, ennem oli ja niisugune asi, et sa võisid alasid minna laadale ja tulid sealt, kui seal raha olid, tulid seal riides tagasi. Aga vaata, et sa saad ühte koti selga kohe selle või isa. Liidu Salme 78 aastane Siin oli ja kui palju siis oli, vahepealkiri oli kõiki ja töötaja tahtis ennem see sai, elad ja ei viitsinud. Oli küll, oli küll, suur talutöid oli, siis meil on kolm, kaks hektarini. Noh, üle poole oli ikka põldu, me tegime põlluks meil karja maali põlluks ja ja heinamaa oli juba järgia. Paljude loome, kuidas mul oli ikka neli lehma ja neli hobust ja vahest jah, ikka meil ei ole võõras, ainult kui lapsed olid pisikesed, siis oli mul hea mees ja ei võtnud viinaga ei suitsetanud ega riiduga, pahandusi meil ei olnud ja nüüd ta on juba 12 aastat, saab ära, olen üksi olnud. Kaasiku Benita, kaheksakümneaastane. Küna nisu ja siis puussepa, need olid ju ikka suured talud nagu Tõnis ja seal oli kaks talu küll koosse kangru ja Tõnis olid koos. Ja siis peremees, see oli niisugune linnas mingi ehitusettevõtte ja ehk mina ei olegi näinud seda mees, mina olen ikka siia sisse tulnud. Aga veenene pidas seda talu ja siis olid tal sulaarsed ja poeg oli tal ülikoolis ja kaks tütart oli, mina olen, ütleme üle 50 aasta olen siin kõigest olnd, millesse talumees seesama rahvas oli siis, noh, eks ikka kasvatas loomi ja palju neid oligi, smilia meisid, neid oli ikka vähe, tema ikka söötis loomale ja Sissaid sigadest ja ja loomadest ja viimasel ajal oli piimiba nagu tõniisulli on, seal oli ka üle 10 lehma, noh, seal sai ikka piim, koor, piim läks korjama. Piim on ikkagi kallis olnud, alati nagu müüdia. Kas põllumees ikka tehnikalt juba kakas muretses? Vähe oli, vähe oli Eesti ajal ikkagi tehnikat, Nopteeruvusele oli üks mänd, seal oli Sistraator ja siin Arnu võrrel ja ja siuksed suurematel, nagu juba mõisameestel, nagu Arno verel oli, ju, tegi. Ja siis tulid kolhoosid, kõik läksid sinna. Pidime minema keskele, tahtis minna nälboli vanaks ja kopiks raha ei saanud ja mul oli hea lehm ja pidasin siga, vana villa oli veel ja see aitas ja tütar oli koolist. Isa ütles ikka üks laps, aga ma annan sandile kopikaid. Paljusid ühelt lehmalt ikka saab edasimüügiga süüa saada. Ja tänu sellele, et oli vana järge ville ja sain siga pidada, müüsime ikka sea ja nii korjasime. Ja kõiki ei ole, on sellepärast küll jumalal, tänu et riie on olnud, minul oli riide järgi ennem tugev ja. Ma püüdsin jälile jõuda, kuidas suur küla ikkagi välja surema hakkas. Ja üks asi oli see noori ja õieti väga palju ju siukse taastamise töödele ju kuloosist äravad maal oli rabas veel nendel oli siin naisolevus või turbarabasse ja sinna-tänna aeti neid ja ja viimaks inimesed noored palka ei saanud. Noh, mis nad siin tegid, majapidamiskus oli ikka nii mitu inimest, ütleme nagu minulgi siin olid kolm last koolis ja ma ise ja üksainuke Lehman, rohkem sa pidada ei tohi. See lehm oli see ainuke toitja, kolhoosist ju palka ei saanud ju. Eesti esimesed aastad veel sai natukene viljaga, hiljem ei saanud ju mitte midagi, noh, aga milles see noor inimene elab, ta läkski, ta pidigi ära minema. Ja siis oli sedamoodi siinses üks puussepa talu, see on ka suur talu seal keset küla ja selle tütar oli siis enne abielus ja läks mehele käraga mehega lahku ja tema siis oma lastega tuli siia tagasi. Aga vaata, ei antud emale omaette lehma ega ei antud siis selle tütrele omaette. Et peavad ühe lehma, Kela tütrel oli kolm poega ise noor inimene, kumb siis kumbagi peab toitu. Tütar ütles, mina ei tohi, ta ema ema ütles, mina ei toida tütre peret, käed, tütar läks jälle minema, siit ei saanud olla. See alguse asi oli ikka niiväga imelik sele see kuloosi asi, oleks ta olnud selline nagu praegu, küllap siis oleks olnud inimesi, oleks olnud. Mõtlen nüüd tagasi nendele vanainimestele, kellega kohtumiseks sai hulk kilomeetreid läbi käidud. Autoga Juligi pääse, sest kus pole küla, enam pole ka teed. Arvan, et need töökad inimesed polnud külla ära teeninud neid aastakümneid kestnud näguripäevi vintsutusi, ebaõiglust, esiisade töökus, ratas metsadesse ja rabadesse. Põllud pani need vilja kandma. Andis paljudele põlvkondadele elu perspektiivi. Vähem kui ühe inimja kestel olnud kõik lagastatud ja mitte ainult nendes külades, kus mina käisin. Neid on Eestimaal sadu, isegi tuhandeid. Kas me tõesti peame kellelegi tänulik olema, selle eest?