On sündmusi, mis on küll ajalukku jäänud, kuid mida mitte kuidagi ei tahaks ajalooliseks nimetada. Aga paraku on minevikul ka mustad laigud, mida olematuks teha pole meie võimuses. Nii on alles ja meeles seegi, millest 1948. aasta augustis teatas üldsusele tas sõnum algas niimoodi. 31.-st juulist kuni seitsmenda augustini toimus Moskvas Lenini-nimelise üleliidulise põllumajandusteaduste akadeemia järjekordne istungjärk. See kuulas ära akadeemia presidendi Trofimov Lõssenko ettekande olukorrast bioloogiateaduses. Läbirääkimistel ettekande kohta võttis sõna rohkem kui 50 teadlast mitmesugustelt bioloogia teaduse aladelt. Sõna võtnud hulgas oli nii mitt, suurindliku suuna pooldajaid kui ka mid, suurini vastase suuna poolehoidjaid ja sõnumi lõpus kokkuvõte. Mitt suurini suund bioloogias saavutas teenitud võidu, kuna sellel on bolševike partei toetus ning taan tõeliselt teaduslik. Olles rajatud dialektiliselt materjalismile ja andes töötajaile võimalusi plaanipäraselt ja edukalt mõjutada loodust. Lihtsurelikule, ütles see teadaanne ja Lõssenko ettekande hilisem refereering. Väga vähe. Rohkem teadjad peamiselt haritlaskonna hulgast hoomasid sellest uut kampaaniat, lisaks Stalinlikele peksutalgutele kirjanikke draamaturgide, teatri ja filmirežissööride ning filosoofide, kusjuures ja nüüd täienes põlatud inimeste nimekiri vihmanistide mentalistide Morganistide nimedega. Stopp siinkohal Veisman mendel ja Morgan olid ju geneetika rajajat ja selle teaduse silmapaistvad arendajad. Morgan oli 30.-te aastate alguses valitud isegi NSV Liidu Teaduste Akadeemia auliikmeks. Seda teavad täna paljud ja teati ka siis ja seepärast olidki bioloogid eriti üllatunud ja rabatud. Milles siis asi? Palusin täna saatesse selgitusi andma kõigile hästi tuntud inimese. Jaan Eilarti. Eni nimelises põllumajandusteaduste akadeemias oli selleks taks tekkinud omamoodi kriisiseisund nimelt Trofimm Lõssenko, kes oli vahepeal jõudnud kõrvale suruda kõik tõelised nii loodusteadlased klassikalises mõttes kui ka geneetikud oli siiski läbi kõrbenud oma soovitustega Nõukogude maa põllumajanduse edasiarendamise kohta. Teatavasti see soovituste pea tuum seisnes Jarovisatsioonis. Ja rovisatsioon on tõesti ju taimede Stadiaalse arengu probleem. Taimed peavad läbima selle tsükli kõik, aga Lõssenko Läänes tuntud mõiste Vernalisatsioon. Ta on tunnistanud, et ta ei teadnud, et selline mõiste üldse on olemas. Et sellega üldse keegi enne tegelenud nimetas rovisatsiooniks ja hakkas soovitama Vilja salvedesse lihtsalt pangedega veekandmist, enne kui vili läheb külvamisele. Ja see mõistagi viis lihtsalt seemne hallitamisele ei toimunud üldse vilja ülestõusmist ja rovisatsioon oli tekitanud täiendava suure krahhi Nõukogude maa põllumajanduses. Sest see krahh oli enne juba soodustatud ka Stalini kultuse kaudu toimunud pealetungiga nõndanimetatud kulaklusele kõigi vilja rekvereerimisega nendelt ja omakorda siis ime, mida Lõssenko pakkus, ei toonud seda, mida ta lubas. Sellega siis selle kultuse alguseks on minu meelest kaks asja. Esiteks see, et Trofimov Lõssenko tookord veel väga tagasihoidlik Odessa põllumajanduse katsejaama töötaja oli kutsutud teisele põllumajandusseeezzindlaste kokkutulekule Moskvasse ja seal. Ma ei tea, kes talle sele sisendas. Vaevalt et see oli tema enda poolt välja mõeldud. Ta tuli välja teesiga, et kulaklus ei tööta ainult põllumajanduse praktikas, vaid kõige rängemalt. Kahju tekitab kulaklus, kes on poetanud ennast teadusesse. Need on tõelised rahva vaenlased. Olen Pravdast lugenud seda täpsat stenogrammid ja neli-viis korda on Stalin vahele hüüdnud. Braavo, seltsimees Lõssenko, braavo. Sellest alates algas Lõssenko tõus. Seda mõistis tookordne põllumajandusteaduste akadeemia president Nikolai Vavilov, kes oli parteitu inimene ja sai aru, kuhu nüüd ikkagi lähevad soovitused. Ja sealt edasi algas mitte ainult jaht kulakute avastamiseks, vaid rahvavaenlasteks ka teadlaste nimetamine ja esimesena selles krahhis jäi löögi alla. Põllumajandusteaduste akadeemia asepresident, akadeemik Tulaikov, kes koos oma õpilastega lasti maha täpselt nädal aega peale artikli ilmumist, et ta on üle läinud rahvavaenlaste leeri. See on täitsa niisugune isikukultuslikku alus, mis selle kõigi põhjuseks. Minu arvates oli aga teine põhjus. Nimelt kujunes nendel aastatel välja tees, et nõukogude ühiskond loob täiesti uue teaduse, mis on sul sõltumatu kapitalistlikust teadusest. Seda teadust hakati nimetama ka Lõssenko puhul Selemidžuurinduse puhul teaduse kõrgemaks astmeks. Teatavasti aga teaduse aluseks on tema järjepidevus. Me peame kõik hea võtma tervest maailmast ja seda edasi arendama Nõukogude liidus. Kahjuks mindi järgmist teed mööda eitati kõike seda, mis mujal on olemas ja üritati luua midagi niisugust, mida teistel ei ole. Kahjuks läks see paljudel juhtudel viltu, läks viltu ka Lõssenko enda puhul. Nüüd siis pisut lähemalt sellest istungjärgust ja seal otsustatust ja sellest võitlusest, mis toimus bioloogiateaduses. Kõigepealt tuleb ütelda, et enne seda see on nüüd ka hiljem avalikustatud oli väga suured kahtlused tekkinud Trofim Lõssenko enda panuse suhtes nõukogude maa põllumajandusse. Ja ta ise väga hästi seda mõistis. Ja et nüüd uues olukorras ikkagi peale jääda selles ametis Akadeemia presidendina, millisel paigalda vahetas välja ei kellegi muu, kui maailmakuulsa Vavilovi enda püüdis oma positsiooni kindlustada, ta läks Stalini juurde, kaasas nimestik 30-st kuuest inimesest ja Stalin kirjutas nurga peale, Uutwers ta ju. Ja ühel hetkel võeti siis nii palju uusi akadeemikuid juurde. Ja ma tahaksin viidata, et nende akadeemikute mõju ei ole lakanud veel meie päevadeni. Nad teavad, kellele nad võlgnevad tänu selle eest üldse akadeemikuks sattusid. Lõssenko pidas seal oma ettekande sõnavõtud ja kõik on avaldatud ka eesti keeles stenogrammina. Minu meelest on see kõige lühema aja jooksul välja antud Eesti raamat üldse, sest et umbes kaheksasajaleheküljeline raamat tõlgiti paljude inimeste poolt ööd ja päevad käsuga töölistuda ja anti välja sõna tõsises mõttes kahe kolme nädala jooksul sest seda loeti niisuguseks suureks teaduse saavutuseks. Selleks ajaks oli pea ründeobjektiks kujunenud asjaolu, et Lääne teadus täiesti kapitalistidele omaselt räägib asjadest, mida töötajad ei mõista ja neil on tarvis seda rääkida selleks, et töötajaid petta, nende tähelepanu kõrvale tõmmata tähtsamatult probleemidelt ja selle tõttu räägivad nad geenidest mõistagi Morgani ja Mendeli ja Veismanni ja need teooriad, kõik on täielik bluff, nõu kogune, teadus eitab seda ja selle asemel leiab, et keskkond, täpsemini siis substraat, määrab kõik omadused. Siit algas substraadi ületähtsustamine, mis viis hiljem ruut pesiti meetodile ja kõigele muule, sest et sellest tulenes asjaolu, et ei tunnistatud ka liigisisest võitlust, vaid liigisiseselt pidi olema Lõssenko Ko. Termini kohaselt sai Mobomos tähendab, et osa taimi iseenesest tahab soovi välja surra. Kuna tema ideaaliks on, et tugevamad taimed viiksid ikkagi siis geneetiliselt edasi keskkonna poolt antud neid tingimusi selle üle toimus peamine vaidlus. Algul siis ettekande alusel esinesid kõik Lõssenko pooldajad, sealhulgas ka meie rahvusest esindajad õige pea peale ettekannet. Alles lõpupool lasti siis üldise irvitamise ja saalist vahelehüüete saatel ka seletusi anda siis vastaspoole esindajat. Need olid juba inimesed, kes olid sisuliselt kujunenud välja Vavilovi Koltsofi Tulaikovi põlvkonna alusel olid tookord veel keskeas mehed ja nendes kõige väljapaistvam maksma nimetaksin hiljasmaal hausenit mitmekordselt akadeemikut, kes muide on seotud ka Tartu ülikooliga. Ta oli valitud Tartu Ülikooli professoriks ja 48. aasta sessioonil. Tema ränga kriitika alla sattumine tähendas seda. Temast ei saanud maailmas küberneetika Gazaud dollarit või isegi ainuautorit, sest et vastav käsikiri oli tal siis juba valmis. Aga küberneetika kohta kehtis tookord veel Nõukogude entsüklopeedias avaldatud formuleering, et seal kodanlik ebateadustöötajate laiade masside petmiseks. Smallhausen nei raamat ilmus aega peale tema surma ja see, et paljud inimesed 48. aasta sessiooni peale füüsiliselt hetkel hukkunud. Ma loen seda isegi vähema tähtsusega faktiks kui peamiselt seda, et paljud inimesed ei saanud enam teha seda, mida tarvis oli, mida teaduse tookordne tase nõudis nendelt. Ma mäletan, et sellel samal sessioonil ju sai Smallhausen kõvasti võtta, sellepärast et tema on väitnud. Epidžuurin polnud teadlane, vaid oli ainult hea aednik. Jah, Ivanovitš uurini teatavasti avastas Nikolai Vavilov on säilinud foto, kus suurin kõige südamlikumad pühenduse on sellele kirjutanud ja Vavilov mõistagi hindas teda kui sordiaretajad. Seda suunda katsuti toetada Midžuurini toetajad. Muuseas Eesti vabariigis juba viibisid ka Jakovlev näiteks Tartus ja tutvus seal meie Aleksander Kurvitsaga ja tavaliste aednike vahelised suhted kestsid edasi ja keegi meie siiamaale ei pea Aleksander kõrvitsat meie loodusteadust üheks, see ajaks vaid peame lihtsalt väga heaks sellektsionääriks. Aga eks pärast seda istungjärku ju kujunes välja mitmesugused spekulatsioonid bioloogiateaduses. Jah, kahjuks kujunesid kas spekulatsioonid või otseselt ka mõnede vaadet, mitte niisuguseks üldvaieldamatuks muutmised, mis tõi kokkuvõttes teadvusele suurt kahju. Spekulatsioonideks nimetaksin ma kõigepealt allessenkismi ühe alustoe Olga Lepešinskaja tegevust, kes teatavasti avastas nõndanimetatud raku tuutu elava aine. Seda küsimust käis Moskvas selgitamas Tartu Ülikooli enam-vähem Lepešinskaja ka samaealine professor Liidia Poska. Teis tuli tagasi ja ütles, et siin on tegemist värvimismeetodi vale seletamisega. See, mis nad nimetavad rakutuks aineks, on tekenereerunud, rakkude kestad. Seda ta ütles tookord juba välja. Keegi ainult ei mõistnud, et see tegelikult purustab kogu lessenkismi ja alles hiljem võime seda kõiki aru saada. No teiseks absulutiseeriti kõik, mis oli seoses Williamsiga. Williams oli rohumaaviljeluse ja liblikõieliste kasutamise teooria täiesti õigustatud. Põhjendaja ja autor, kuid lõunale rajoonide jaoks mõistagi see tehnoloogia ei sobi. Ja kui Tulaikov siiasamma Vavilovi asetäitja julges selles kahelda, siis sai ta selle eest kuuli kuklasse. Nõnda siis katsud lessenkismi sildi alla tõmmata kõiki neid jõudusid, mis kuidagi näiteks Nõukogude teadust erakordsena võrreldes kõikide teiste maailmateadustega. Minu jaoks on kummaline see, et Nikita Sergejevitš Hruštšov, kes väga paljudele uuendustele käe alla pani, et tema Juštšenkot siiski toetas. Jah, see asi on seotud nende ühise ukraina päritoluga. Akadeemik Nikolai Vavilov arreteeriti kuuendal augustil 1940. Mulle tundub see päev eriti traagiliselt, sellepärast et just nimelt sellel päeval võeti Meie vaba riik vastu Nõukogude Liidu koosseisu ja Me ei aimanud, millised ülemailmse tähtsusega traagilised sündmused juhtuvad sellel samal päeval maailma teaduses. Lihtsalt ekspeditsioonilt arreteeritakse mees, kes jääb paljudeks aastateks tundmatuks ja enne seda eelmisel laval oli Vavilov olnud just nimelt Hruštšovi juures ja ei ole mingit kahtlust, et nendes Vavilovi vastastes mängudes juba esines Hruštšov, kes hiljem teatavasti kuulus Stalini lähikonda Cuncevo suvilas. Õhtuti käisid koos Stalini juures. Ma olen kov Beria, Mikko, Jan jaa, Rushow, hiljem isegi molotovi tohtinud sinna minna, sest tema naine oli ka arreteeritud kui spioon. Nii et mul on selline tunne, et juba sellel ajahetkel aitas Roshoff kaasa Vavilovi kadumisele ja samal ajal Lõssenko edasi toimimisele meie loodusteaduste põllumajandusteaduste juhina. Ja kui ta paljastas Stalini, ei teinud ta väljagi, et tegelikult Lõssenko tõus oli seoses Stalini isikukultusega ja Lõssenko langus algas alles 64. aasta lõpus, 65. aastal tõesti nii ootamatult hilja, mis tekitas veel kord täiendavalt kahju meie teadvusele. Oli ka eestimaalastel kokkupuuteid Lõssenko ka, keda Mixuurini järglasena samuti suureks looduse ümberkujundajaks nimetati. Mõned meenutused nendest kokkupuudetest, personaalpensionär Eduard intilt. Mina õppisin Moskvas kõrgemas parteikoolis 1947 kuni 1950 ja sealt siis otse suunati mind akadeemia edasi õppima. Mõlemad õppeasutused olid üleliidulise partei keskkomitee juures, valmistati ette parteile propagandiste teoreetikuid. Seoses sellega saadeti meile kõiki, kes vähegi tuntud teadlased olid kultuuritöötajad, välismaalased, näitlejad ja nii edasi ja nii edasi, kõiki saadeti, mille esinema kluseliku esimesed tulid meile üllatusena teadsime don geenid avastatud et loomadel ja inimestel ja nii edasi on pärilikkus. Aga Lõssenko esines hoopis uute väidetega. Mõtlesin, et mingisugused geen ei ole, aga kõik areneb, tähendab kõik taimed, loomad ja nii edasi, nii edasi, kõik arenevad edasi, arenevad vastavalt välistegurite mõjule. Ja niimoodi võib, ei tea, kui kaugele sõjaasi või taim või edasi arendada oma viin, ütelda jutumärkides avastusega tegi ta Nõukogude teadusele Nõukogude põllumajandusele tohutult tohutult suure kahju. Seda kahju ei oskagi tegelikult ära arvata, sest ta soovitas lehmadele seal mingi hapet sisse söötaja pullidele teist mingisugust appelist ja et siis arenevad jälle panemat lehmad, õhukesed asi ja see pidi siis Moody doping olema. Subjektid ja doping kollemmannetele loomadele. Hiljem ma töötasin juba keskkomitee teaduse kultuuriosakonna juhatajana. Ta kutsuti Moskva Üleliiduline teaduse, kultuuriosakonnajuhatajate nõupidamine kokku. Seal esines Lõssenko ta poolteist tundi ainult sõimas teisi teadlasi, ainult sõimad sõna tõsises mõttes tasuv autos. See oli vist niisugune aeg, kus ta positsioonid hakkas kõikuma ja ta tahtis, müüd nende vabariikide ja oblastite jääb osakonnajuhatajaid mõjutada, et need mõjupiirkondades või aitaks siis kaasa tema mõju ja nii edasi uuesti taastata. Siis ta viis meid välja, et lähme vaatame põldu, nisupõldu. No tal pidid olema kahe peaga nisu ja ma ei tea, mis kõik seal välja arendatud. Paarkümmend kilomeetrit Moskva külje all oli üks suur põld, ilus nisu kasvas midagi ütelda. Agahte peadma küll kuskil näinud üksainuke pea. Kõrval oli üks teine nisupõldohakat täis ja viletsavõitu. Ilmselt oli vähem sõnnikut, patud ja puhastamata seeme, noh, rohkem ei näinud ta seal midagi. Allušenko ise kõndis tähtsa näoga, näete, kus siin kasvab, on, näete, see jalg, mis kasvab. Praegu tuleb mulle meelde, et olen hargneva peaga nisu näinud. 1949. aasta suvel oli juhus käia Moskvas Ostankinos noorte naturalistide jaama katsepõldudel. Seal oli ka üks lapp hargneva peaga nisukeelust hoolimata napsasin ühe pea kaasa, et noore õpetajana selle ka oma õpilasi üllatada. Mässisin reliikvia hoolega paberi sisse, aga kodus unustasin ta sahtlipõhja paarikümneks aastaks. Ja kui ma unustatud taasavastasin, oli uhkest viljapeast jäänud järele ainult näpuotsatäis puru. Selleks ajaks oli ka Lõssenko likust pettekujutluses loodust vägivaldselt muuta. Ainult tuhk järele jäänud. Needsamad geenid, mida Lõssenko nii väga vihkas takistasid hargneva peaga nisu püsivaks muuta. Edasi lõik huvitavast kirjast, mille mulle saatis Eesti NSV teeneline zootehnik Herta Helle nurm. Lõssenko paasmajand tõuaretuse alal oli korkileninskija, kus ta tegeles ristand pullide aretamisega. Need saadeti siis üle liidu piimatoodangut tõstma. Üks mustakirju ja Chersi tõu ristand nimega Hitleri tuli vabatahtlikult sunniviisil vastu võtta ka meie vabariigil. See, et üks esivanem oli mustakirju, pidi kindlustama piimatoodangu sörsi. Tõug on tuntud ma rasvaprotsendi poolest. Kindlustada ainult keskkond, söötmine ja pidamine ja kõik on korras. Hitleri paigutati Tallinna restoranide trusti abimajandisse Juulikule. Saku näidissovhoosi moodustamisel liideti sellega kajuliku, kust mina sain pärandusena Hitleri pojad, tütred. Pull ise oli juba Tallinna kunstliku seemenduse jaamas ja tema spermat kasutati peale Saku ka mõningates teistes Harju rajooni majandites. Lõssenko pärandust tuli hellitada ja poputada. Pulli järglased läksid teistele majanditele tõu pullideks. Tütardega tuli luua kõrge toodanguga saku piimakari. Loodetu jäi aga saamata. Iga normaalne tõuaretaja teab, kuidas ristandid andmeid edasi parandavad. Neljandik neist oli kohe tapamaja kandidaadid, sest üle 2000 nende toodang ei ulatunud. Pooltega võis kuidagi leppida, ainult neljandik olid päris head. Igal aastal tuli mitu korda Moskvale aru anda, seal ei usutud, kuidas mõned Hitleri tütred nii vähe toodavad. Hakkasid käima igasugused kontrollid, kes kaalusid ja määrasid, aga olematu ja ikka saamata. Siis äkki Moskvast käsk. On vaja teha Hitleri heade omaduste kohta võrrelduna kohalike tõugude ka kandidaaditöö. Akadeemik Aarne Pung võttis kohustuse vastu andes selle ülesande mulle ise juhendajaks. Eksamid tegin ära, aga kuidas töö kokku panna? Teadagi pidi olema Lõssenko teooriat toetab. Ma nägin, mis juhtus nendega, kes julgesid teisiti arvata. Vist 1962. aastal kutsuti kõigi nende majandite, kus olid Lõssenko, pullid esindajad, Moskvasse kokku. Need esindajad, kes Lõssenko mett moka peale määrisid, said kiita. Kes aga kritiseerida püüdsid, need saatis Lõssenko armutult kõnepuldist saali tagasi. Sealjuures polnud ta küll eriti viisakas oma arvamust ütlema. Ja üldse tundus ta täieliku despoodina, kellele kõik on lubatud. Viimasel päeval viidi meid korki Leeninskis Lõssenko karja vaatama. Toodangu andmed nimetahvlil olid võimsad. Iga lehma saba kohta oli üks valges kitlis luua mees, kes korda ja puhtust pidas. Söödaruumide uksed aga olid lukus, nii et ei näinud, mida neile loomadele söödeti. Ka sellekohastele küsimustele ei vastatud. Kuluaarides liikus jutt, et nendele lehmadele toodavat isegi šokolaadivabriku praaka. Minu kandidaaditöö jäi õnneks pooleli. Praegugi on kole tunne, mis siis oleks saanud, kui ma selle töö siiski oleks valmis teinud? Hitleri oli päris kuulus tõuarendajate hulgas aga rohkem naljanumbrina. Muide, Hitleri kohta tehti isegi vemmalvärsid. Nii lauldi eesti mustakirju tõunõukogu kokkutulekul. Sakus tõusis hirmus kära Hitreerikus karjuva ära. Ja nii edasi. Eks natuke pilget ole selleski, kui Juhan Smuul jäises raamatus ütleb. Polaarmeres mõõkvaala kohates pidas ta seda esmalt mitt suurindlikukstel fiiliks. Muide, mõõkvaal delfiini-line ongi, aga loomulikult mitte mitt, suurinlik. Nali naljaks, aga nüüd heaneliartit, mõni sõna isiklikest muljetest, missugusena on Lõssenko teile meelde jäänud. Esimest korda kohtusin temaga 60.-te aastate algul ühe üleliidulise nõupidamise ajal, kui meid viidi ekskursioonile sinnasamasse korki leeninskoje mõisa taha, sinnapaika, kus oli Lenini viimane elu järk tema surmakoht seal taga ta tookord siis tegigi oma koorega vasikate jootmist ja tuletas sellest eluseaduse, nagu te ise seda nimetas tollest esimesest korrast, mul jäi temast, ma ei ütle nüüd tagantjärele niimoodi targana, vaid mul on alati olnud tunne, et ta oli oma käitumiselt ja isegi oma välimuselt mingi meie maa, Hitler, ta räuskas, juuksetukk langes tal ka täpselt niimoodi otsa, et teda ei rääkinud kellelegi ka nii nagu normaalne inimene, vaid tingimata kõike teadja, kõiki otsustaja sõnaga. On selge, et istungjärgule Moskvas pidid ka provintsis järgnema mitmesugused ettevõtmised Lošenkistide suure triumfi äramärkimiseks. Ja need järgnesidki. Eesti NSV Teaduste akadeemias oli sellele pühendatud teaduslik sessioon. Tartu Ülikoolis toimus teaduslik konverents. Konverentsiks kutsuti kokku ka keskkoolide ja tehnikumide bioloogiaõpetajat, millest on meie arhiivis isegi helijälg olemas. Nimelt katkenud Teaduste Akadeemia akadeemik-sekretäri professor Jüri Nuudi kõnest. Sellel juunil paljastati reaktsioonilist voolu viljatud voolu voolu, mis viib ummikusse. Nimelt seda voolu, mida repress helka nimetas väis manistide organisti, mendilistide vooluks. Ja samal ajal sellel sessioonil püstitati õige suunateaduslikuks. Ültseb uurimistööks bioloogia alal. Progressiivsed suundab, loevad vilja kandvat suunda, mille rajajaks on mitsu uurinud Kemira, Aasia viljan, Vishenka ja rida teisi väga nimekaid Nõukogude bioloogiat. Oli printsipiaalne ideoloogiline tähtsus veel selle poolest, et seal kõige teravamalt kujul esile tõsteti. Käilisuse tähtsust teaduslikus uurimistöös ja üldse kultuurilises töö ei saa olla mingisuguseid puht objektiivset teadust, mis ei ole huvitanud mitte teatavatest filosoofilistes alustest, filosoofilisest eesmärkidest, teadust, mis ei ole huvid tatud sellest, kellele ta võitis, ta teadus teeb vaid nii nagu üldse nii mingisugusele ebamäärasel ühiskonnale on alati selge parteiline joon teadvuses emb-kumb siis kas ta on teadustöötavate hulkade jaoks see teadus, mis meie vanad nõukogude maal kultiveerimine, nõukogulik teadvus või on ta siis teadus, mis mõeldud on rõhujate jaoks kapitalistide jaoks, selleks, et nende võim kauemini saaks, pidi ta, et nad paremini mugamin, saaks oma ekspluateerimise joont edasi pidada. Kui ei teaks, et tegemist oli targa mehega. Väljapaistva matemaatiku ja füüsiku Eesti esimese kosmoloogiga, kes oli üksnes ametlike seisukohtade ruupor võiks kuuldud pidada diletandi mõlgutuseks ilma loogikata, teadusväline jutt, teadusest, ebateaduslik, poliitiline traktaat, nagu neid Stalini isikukultuse ajal, palju sündis. Siit edasi Me räägiksimegi lõtšenkismist Eestis. Ma ütleksin niimoodi, et testi põllumajandusse bioloogiateadust juhtisid sellel perioodil juba inimesed, kes hästi olid kursis Lõssenko õpetusega, kes sellele kuuletusid, kui tõsiselt või ausalt, ma ei oska ütelda seda, aga see ilmselt oli ka põhjus, et ei olnud tarvis meil väga palju neid vaenlasi otsida. Noh, aga olen ka noore inimesena ise ikkagi olnud koosolekutel, kus on tulnud lugupeetud inimesed pulti ja öelnud, et nad veetsid unetu öö ja said aru, et senine elu on olnud nendel vääralt elatud ja nüüdsest nad tõotavad järgida Lõssenko pettus, nii nagu see fikseeritud on. Mul on eriti kahju oma õpetajast Johan aulist, kes oli tolleks ajaks juba üleeuroopalise kuulsusega antropoloog ja keda tookord hakati nimetama lihtsalt rassistiks, sest antropoloogia oli nende meelest tookord fašismi põhjendaja kõige suurem kahju oli loomulikult, et seisma jäi geneetika areng, sest see, mida tehti, ei olnud geneetikas, oli pseudo teadustäies ulatuses. Ja see suur mahajäämus, mis meil praegu on, võrreldes teiste maadega, see on kõik selle asja pärand. Ja kolmandaks, ma tahaksin ütelda, mis otseselt ka minu tegevusse puutub, see on see, et Lõssenko võttis ühe suurini lause. Meie ei oota looduselt armuande. Meie ülesandeks on looduselt võtta ja see looduselt võtmise pikaajaline praktika mitmekümne aasta jooksul on midagi niisugust, mida me ei suuda praegu enam kuidagi heastada, mis meie isemajandamise tingimustes perestroika tingimustes on ikkagi veel tohutuks jõuks, mis meile kahju toob. Sest et me ei ole osanud arendada säästlikku looduskasutust, kõik see aeg oleme arvanud, et loodus on meile alluv, mine ja võta, tee, mis sa tahad. Meie oleme nii võimsalt praeguseks, vaat seda pärandit, et me ei ja seda enam niipea.