Meie sarja üle-eelmises saates neli nädalat tagasi oli juttu raadiokuulajatelt tulnud kirjadest ja te kuulsite nendest mõnda lõiku. Kui mäletate, tallinlased Urm ja Leedo puudutasid oma kirjas valusalt valekaebuste ja üldse pealekaebajate osa paljude inimeste saatuse kujunemisel sõjajärgsetel aastatel. Lisaks nendele kirjutas meile raadiokuulaja mägi Tallinnast, et see oli ainult jätkuks kaebuste laviinile, mis langes okupatsiooni päevil kaela neile eestlastele aga muulastele, keda mingil moel sai kahtlustada nõukogude võimu pooldamises või aitamises. Ta see paraku oli, ma olen eluaeg oma mälus kandnud minu arvates julma pilti, mis pärit 1941. aasta septembrikuu alguspäevadest. Okupatsioon oli siis Venemaal vaevalt nädala kestnud kui Taebla vallamajja ilmus ootamatult esimese nõukogude aasta parteifunktsionäär Oskar helliste kes oli sellesama valla talliküla väiketalupidaja ja ammu tuntud oma pahempoolsete vaadete kandi pealt. Ta tuli ja andis ennast võimude kätte. Kohapeal ei osatud temaga midagi peale hakata, seepärast otsustati, et järgmisel hommikul viiakse ta hobu küüdiga haapsallu. Minu mälu järgi Oskar heliste üle koduvallas suurt ei nurisetud ja ega teda ka seal vallamajas poole päeva ja öö jooksul eriti ei valvatud. Järgmisel hommikul oli hobuküüt kohal. Helist istus vankrile temaga koos kaks oma kaitsemeest püssidega. Arreteeritud oli teele saatmas tema naine Heleene, kes oli vallamaja juurde tulnud toidu kompsuga. Vanker sai vaevalt mõnikümmend meetrit veereda, kui suure kisaga jooksis maanteele kohaliku kaupmehe proua ja nõudis. Te peate ka heliste naise kaasa võtma, see on veel hullem bolševiku, tema mees. Omakaitse, mehed ja vallaametnikud püüdsid küll seletada, et naine pole kuskil ametis olnud ja koju peab keegi jääma, sest peres oli kaks väikest last. Heleene heliste oli lihtne talunaine, elas nagu kõik teised, tegi talutööd. Pühade ajal käis Lääne-Nigula kirikus talgud, oli tema põhiline seltskonnaelu. Kuid kaupmehe prouat polnud võimalik maha rahustada. Pealegi ähvardas ta kõigi juuresviibijate peale Haapsalus kaevata. Niimoodi sai ta oma tahtmise ja Helene hellistel tuli ka vankrisse kobida. Asi lõppes sellega, et mõlemad, nii Oskar kui ka Helene helliste lasti Haapsalus maha. Seda sündmust Taebla vallamaja juures nägin oma silmadega. Olin küll veel laps, aga teravat ülekohtutunnet, mis siis tekkis, pole suutnud ka aeg kustutada. Räägime kaebamistest nii vale kaebustest kui ka peale kaebamisest. Minu vestluskaaslaseks on täna erualampolkovnik Valdur Timusk, kellel selja taga 33 aastat tööd julgeolekuorganitest. Pärit on ta Tartust, kus lõpetas meditsiinikooli ja oli lühemat aega komsomolitööl ja komsomolitöölt ta julgeolekusse suunatigi. On asja kohta oma vaatenurk kuulakem. Minu kadunud sõber täpsundena tuuli, mitte ise ka lühikest aega Tartus kinni okupatsiooni ajal. Ja abiõieti sattusin Tartu Postimehe ühele numbrile. Minu arvates oli see 41.-st aastast, kus gestaapo pöördub eesti rahva poole palvega vähem kaevalt kuna eesti rahva kaebused just täpselt nii lahtise tekstiga takistavad saksa sõjavõimudel normaalselt töötamast. Ma olen otsinud aastate vältel põhjusi, miks siis ikkagi Eesti rahvas testini palju niukesi seda lugeda. Selles, et see on nii olnud, olen ma isiklikult veendunud mitte ainult paljude valekaebuste alusel, mis minu kätte on sattunud, mis on kannud konkreetsete isikutega, tõlkisin vaid ka paljude anonüümkirjade alusel, mis ilmselt tänini vaatamata sellele, et neid ei tunnistate, satuvad vastavatesse organitesse. Nii palju, kui mina tean. Ja ma olen jõudnud välja rootsi aega. Muuseas allikana tuleb nimetada usuteaduste doktori professor Juhan Kõpu, omaaegse Eesti Evangeeliumi Luteri kiriku peapiiskopi tööd silmus 56. aastal, kui mu mälu ei peta Lundis ja kannab nimetust Eesti kirik ja rahvas kirikuosast eesti rahva palge kujundamisel. Ja seal on toodud selle uga asi, kui nüüd kasutada meie väljendit tekst, kus Rootsi ajal on sisse viidud vööri Möldrit kogudustesse ja nendele on tehtud konkreetne ülesanne. Et nad kohalikke elanikke omavahelisi jutuajamisi pidevalt süstemaatiliselt pealt kuulaksid ja nende sisust ning iseloomus suunitusest ette kannaksid, nii mõisa saksa-le kui ka pastori härrale. Selle eest, kui mu mälu ei peta, on nendele lubatud tasutamatus, kui neid seda tõsiselt võtta, aga mitte tõsiselt ei saa seda võtta seda dokumenti, sest et ta on dokument. Ei vot sealt saab see algus. Sest et eesti rahvas on tõesti kaeba kuigi palju, ma ei ole absoluutselt nõus, Gustav Naan, selles osas ma nõustun, siin on tal kahjuks ja minul kahjuks õigus, sest et kogu see asi käib mitte ainult nende evale kaevujate puhtagata tervikuna eesti rahvast mustama. Ma olen kindel, et kui neid kaebusi oleks olnud vähem, siis oleks olnud arreteerituid vähem ka nendes rasketes tingimustes asjad tarreteeritud, ma kriipsutan alla. Ja asjata välja saadetud. Valdur Timusk asus julgeolekusse tööle 1951. aasta lõpus. Siis oli vähemalt Eestimaal Stalini isikukultuse kõrglainet tus. Kas võis kõik see, mis toona toimus normaalsuse mõistusele õige tunduda? Me olime julgeoleku ministeeriumi täiesti iseseisev. Osakond ja mul ei tekkinud absoluutselt mingit kahtlust milleski. Siis tulid mõned uued toimikud või nagu siis räägiti uurimistoimik või juurdlustoimik. Need mehed olid olnud omakaitses. Vot need olid niisugused lihtsamakoelised, kes olid heinaküüni valvanud okupatsiooni ajal, siis tekkis sisemine mõte. Kas neid tasub puudutada? Mis kahju me võinuks tunda sellest, et ta valvas mingit heinaküüni, kust oletatavasti heinad läksid Saksa fašistlike armee tarvis, kuid nad ei pruukinud sinna jõuda. Ja siin sai selgeks, et kõikidel juhtudel oli tegemist pealekaebamistega. Vaat see tekitas mul esimese küsimuse ja minu kolleegidel Kambjani, ütleme kas seda on tarvis. Ja siis paari kuu jooksul oli mul selge, et kahjuks meil puudub diferentseeritud lähenemine tähendab arreteeritutes. Aga ülejäänud oli minus selge, sest et kõik oli selge, mingit küsimus ei olnud. Kuni detsembri lõpuni või jaanuari alguseni, ma mäletan, see oli üks päikesepaisteline talveilm, kui pärast lõunat kabineti toodi, vanamees rakkus kätega. Ehtne niisugune maamees, tugeva turjaline, hästi tugevate prillidega, millest sai mulle selgeks, et lühinägelik see mulle seletas juba kui vanale tervishoiutöötajale palju, et ta ei saanud ilmselt püssi lasta ja nõnda edasi, nõnda edasi. Mees pani käed lauale, pojaga sul sigaretti olla? Ma suitsetasin, pakkusin priimat. Siis ta ütleb, et vaata, minu südametunnistus on puhas. Ja minul, poja ei ole sulle midagi rääkida. Ausalt öeldes see mees imponeeris mulle tooli tol korral Valga rajooni ühe kolhoosi, millise ma imele aseesines põlid veer oli ta nimi. Teda oli süüdistatud ja süüdistati selles, et ta võtnud osa miilitsat tapmisest. Ühel tee ristil Valga rajoonis 41. aastal peale meie vägede lahkumist enne sakslaste sissetulekud ei pidanud oma talus nõukogude sõjavangi, kellesse julmalt suhtunud, tervitanud sõjavangide üle ja nõnda edasi. Uurimise käigus selgus, et mees ei ole olnud ei kaitseliidus ikka mujal, sest ta sündimisest peale oli niivõrd lühinägelik. Tal oli popsi koht kodanlikul ajal niivõrd vaene ja niivõrd väike meie kehv. Et pidi kõrvalteenistusega hankima endale perekonna ülalpidamiseks vajaliku raha. Ja sellepärast ta töötas Valga raudtee depoos, kusjuures naine siis omades väikest last, tegeles põllumajandusega tollel väiksel maalapil pea tunnistajad, Keila ma nimetan õiged nimed, sulid, siniaas ja Lõhmus ja mida näitasid esimesed ülekuulamised, need näitasid seda, et põld ver tuli sellele vaheajal, kui oli võimule tulnud endised kaitseliitlased ja metsavennad või hea õiendasid arveid Nõukogude aktiiviga, siis põldveer otsustas minna koju, et vaatab, kuidas naise tervis on. Ja kas seal on kõik korras võtnud uued saapad pannud jalga tee peal need ära võtnud, sest et jalad läksid, vill pani selga, käes oli kepp, nii tuli ühe teeristini, kusjuures näeb, et seal on rahvast ja näeb, et mehed valgete lintidega käär juba peksavad mitut miilitsat ta läheb juurde, ütleb, et mis te peksate meid. Kui nad midagi teinud, siis kohus mõistab nende üle kohut. Miks teie neid peksate kurrud Ponomis? Me lööme sulle lõuad sisse, kui sa siin palju põld, ver eemaldus ja nagu selgus nüüd kõikide tunnistajate antud ütluste kõrvutamisel võttis taskust taskuräti nutise, pühkis pisaraid. Aga tunnistajat, sinija see Lõhmus kõnelesid, et nemad olid sellel momendil rukkipõllul umbes 150 meetrit teest eemal kükakil ja nägid, et põldverel oli käes vintpüssi jalutuskepp. Et tal käe peal oli valge lint tegelikult käes oli hoopiski taskurätte, pühkis pisaraid. Küsisin etega, et kuulge, mehed, kui tank läheb üle rukkivälja, siis isegi tanki ruumikute ei ülemineku järel. Rukist tõuseb. Ja 150 meetri kauguselt on üldse võimatu midagi. Näe, sest, et rukis on niivõrd kõrge. Mehed olid suhteliselt väikest kasvu, kuskil 170 sentimeetrit pikad, mina olen 182. Kuidas te seda nägid? Põlvili olles, joome, nägime. Põldre toimik aina kasvas ja kasvas. Lõpuks oli 112 osaline mulla meeles. Me palusime, et ka sõjaväeringkonna sõjaväeprokuröri abi justiitsalampolkovnik kartsa tuleks kaasa. Ta tuli ja ta oli veendunud, et tegemist on süütu inimesega. Ja meile sai selgeks, et Simjaasia Lõhmus on süüdi tahtliku antud valeütluste andmises, mille eest nad vääriksid vastutusele võtmist kriminaalkorras. Meile sai ka selgeks, et kogu see asi oli algatatud põlduri vastu, sellepärast et ta oli kolhoosis nõudlik ja nõudis tööd. Siis otsustati ära mustata. Mis reid puutub sõja vangidesse, siis tõesti, tema talus töötas sõjavang Me leidsime ta üles Leningradist. Ta oli säilitanud eesti keele ära õppinud ja ta avaldas pisarsilmi tänu põldverele selle eest, et ta ellu jäi. Et vastasel korral poleks tema ellu jäänud. No mis puutub nüüd sõjavangide Ülirvitamisesse Valga raudtee depoos, kus Põldre töötas siis sirvitamine jutumärkides seisnes selles, et põldudel teine endale salaja võileiba kartuleid jättis kuskile ja vangid siis sõid. Võtsime siis me kohvile, prokurör oli juba selles grupis, sest et tegemist oli süütu inimesega võtsime kohvile tunnistajad, sest et arhiivi õiendid kinnitasid. Ja need me panime ette. Et nad olid olnud okupatsiooni ajal omakaitses. Aga nüüd nad olid rahvakaitses. Ja ka 40. 41. aastal olid nad tegevad olnud nii, et praktiliselt iga valitsuse ajal, kaasa arvatud kodanlik vabariik, oli nendel vintpüss kodus. Vahe oli ainult selles, et nad olid okupatsiooni ajal teinud haaranguid tähendab parašütistide nõukogude aktivistide kinnipüüdmiseks. Küll aga tähendab nägid oma ülesannet selles, et mustata ausaid töötajaid. Meile sai selgeks, et on tohutu pika ja siis me kirjutasime vastava eriarvamuse. Kohale sõitis julgeoleku minister polkovnik Moskalenko, kes minu teada parteist välja heideti, hiljem praktiliselt sõimas keretäis meile, sest et siniasja Lõhmus olid meie peale kirjutanud vahepeal kaebuse. Et Me oleme kodanlikud natsionalistid ja püüame, tähendab üht kodanlikud, natsionalistid, Põldweri igati kaitsta sõjaprokurör, kes oli sanktsioneeritud arreteerimise, Põlderi vabastamise vastu, samuti juhtkond. Ja ma tean, et põld ver saadeti kui sotsiaalselt ohtlik element kolmeks aastaks asumisele, et meie eriarvamust ei arvestatud. Minu hilisem tööpraktika kinnitab seda, et see ei olnud mitte ühe-kahe ega 10 vaid oli sadade arreteerimiste põhjuseks. Ma toon teise näite. 1969. aastal, mil töötasin Kohtla-Järve linnaosakonnas sain ma läbivaatamiseks Leningradi oblasti prokuratuurilt tonniku ühe algkooli direktori kohta eestlase kohta, kes elanud Leningradi oblastis ja arreteeritud seal süüdistatuna spionaažis 38. aastal. Kuna tähendab peatunnistaja elas Eestis ja nüüd oli tarvis kindlaks teha oli ta tõesti andnud omal ajal niisugused ütlused. Alusel see koolidirektor surma mõisteti, sest need olid täiskasvanud lapsed isa õiguste taastamise küsimuse tähendab, postuumselt üles tõstnud. Ma lugesin toimiku läbi ja mul on meeles, et see peatunnistaja, kes oli olnud viimase Vene tsaari õukonnas, prantsuse keele õpetaja ei annaks ja kes 1969. aastal üles Kohtla-Järve rajoonis otse Peipsi järve kaldal oli ülekuulamisel kinnitanud tõttu kooli direktor on spiooni, et tema teab kõigi Eesti kodanliku vabariigi kindralstaabi teise son luureosakonna töötaja major Varres, kolida ära värbajad kontrollimisel selgus, et tolles osakonnas luureosakonnas ei ole olnud ühtegi major varest ja ühegi luuretöötaja varjunimeks pole olnud vares, siis tekkis teine küsimus, täiesti seaduspärane ka prokuröril. Aga kuidas siis luuretöötaja nii loll oli, et ühe võõrkeelte õpetajanna juuresolekul läks siis koolidirektorit värbama? Ja niisuguste kahtlaste mõtetega suurte küsimärkidega sõitsimegi Kohtla-Järve rajooni ühte külanõukokku ei mäleta praegu, millisesse? Aga see on Tartu pool, leidsin talu üles ja mulle tuli vastu meesterahvas. Ja ma põnetasin teda eesti keeles. Sest et ma teadsin, et see on selle peatunnistaja vend, jätte valdab suurepäraselt eesti keelt. Temaga küsis minult prantsuse keeles, kas ma valdan prantsuse keelt? Mina vastan teie võlda siis inglise keeles, kes Debaldajat inglisekeelne? Sprehkenduse Deutsch. Ma räägin, et üldse ma olen õppinud saksa keelt ja natukene sain aru. Aga meil ei ole mingit vajadust kommejanti teha, räägime siis eesti või vene keeles. No lõpuks otsustasime rääkida vene keeles. Ma näitasin tunnistust ütlesingi noolemiseks, tulin mõne minuti pärast, kui ma olin ruumidesse sisenenud naabertoast välja ilusate siniste silmadega, prillideta väga noorena näiv, 80 kaheaastane ta välimuselt võiks anda, noh, 60 62 küsib jällegi prantsuse keeles. Kas te valdate prantsuse keelt ei valda, räägin inglise keeles, valdate inglise keelt ei võlde rääkimine. Lekkimise toitš, kordan et olen õppinud, aga jätku nähtavasti selleks, et kirja panna Protocol. Ja siis vastu tahtmist nõustuste minuga rääkima vene keeles. Tuletasin talle meelde teksti lugedes ülekuulamisprotokollis tema tunnistuse ja küsisin, et kas ta nüüd on andnud joon küll. Ja siis ta teadis, et jaa et vot selle kooli direktori eluga ta päästis oma elu nimelt kooli direktor olnud ainukene tunnistaja, kes teadis tema töötamise faktist tsaari õukonnas. Ma olen kindel, et see ei olnud ka siis karistatav, sest tegemist oli lihtsalt õpetaja. Aga tema arvanud, et teda võidakse kinni panna ja ta mõtlenud selle asja välja. Ja siis ma vaatan talle otsa. Külvise Jul. Aga näete nüüd lapsed peale isa surmamõistmist ja kohtuotsuse täideviimist, kohtuotsuse jutumärkides paluvad isa õigused taastada. Bio. Mina päästsin oma elu. Hakad, teie kord ja teie seadused on ju teate nii humaanset ETK teie mind 80 kaheaastast vanainimest ei pane kinni. Ühesõnaga, mul on koostatud protokollis ära näitama, et see oli teil välja mõeldud, kas te tundsite kedagi varrest? Heidio? Ma mõtlesin seal selle välja, aga muidugi mulle ta oli ka nõu antud. Millises plaanis ma võiksin, tähendab seda reaalsemaks, seda versiooni teha. Ja ma rääkisin. Aga kui te selle märgite protokolli siis maaprotokollile alla ei kirjuta, nii siis oligi, ma märkisin selle protokolli. Kuid daam protokollile alla ei kirjutanud. Teine näide sellest, kuidas üks inimene püüdis päästa oma elu, mis ei olnudki ohus teise elu absoluutselt põhjusetult ohverdades, andes selleks valetusi. Kui nüüd anda kasvõi nende kahe näite alusel hinnang, siis mulle näib, et kõige suurem möödalaskmine stalinismi ajal on see, et valetunnistajaid jäid vastutusele. Kuigi ka siis paljudel juhtudel selgus erukindralmajor arul räägib ju sellest valetunnist oleks läinud vastutusele võetud, jäänuks niisugused asjad ära üldse. Ja neid poleks olnud ka Eestis, ka mitte pärastsõjaaegsel perioodil. Ma olen veendunud absoluutselt ühes oma praktika ja kogemuste alusel. Et kui taheti Nõukogude aktivistist või lahti saada, siis mindi tema mustamise teed ja seda kasutasid isikud. Kes kas oli tõesti kompromiteerinud ennast nõukogude võimu ees või arvasid, et nende minevik on, tähendab neid mustanud. Seda kinnitas ka hilisem töö komisjonis, kus me vaatasime neid vanu toimikuid läbi. Te siin nimetasite, et noh, et kahjuks oli stalinismiaja möödalaskmine valekaebajaid vastutusele ei võetud, aga kas siiski need valekaebajad ei olnud isegi korvis sel ajal, et noh, et kõiki neid operatsioone läbi viia nagu Stalin kavandas ja ka läbi viis Ilma valekaebajat ette läbi ei saanud, sest et tarvis oli ikka siis millegiga põhjendada välja mõeldud materjalid, et oleks olnud mõeldamatu kedagi represseeritud. Selleks oli tingimata valekaebusi tarvis kaebusi. Ma ei ütleks alati, et inimene tahtis anda valekaebuse. Ta oli veendunud selles, et see, mida ta oli kuulnud, on õigus. Kuid tegelikult see oli vale õhku või käibele lastud jutt teatud kindla eesmärgiga. Nüüd aga tekib seaduspärane küsimus. Aga miks siis organit ei kontrollinud, enne kui otsustada inimese saag? Mulle näib, et peamiseks põhjuseks oli see, et tööd oli palju. Oli tõesti palju tööd ja rasked ajad. Keerulised ajad. Teiseks julgeoleku organite töötajate väike hariduskeeleline barjäär, nõrk ettevalmistus, mõtlen erialast ettevalmistust, mis ei Loonudki võimalust, kasvõi oletatav Kivale tunnistaja ristküsitluse alla võtta. Oma kriipsutan alla, keelebarjäär mängis rolli, sest tol korral oli juba eestlasi organites. Neid oli vähe ja ka nende eestlaste hariduslik tase oli kahjuks suhteliselt madal. Kui aus olla, siis tuleb otse märkida, tähendab peale Nikita Hruštšovi läbi viidud muudatusi julgeoleku organid hakkasid tugevdama oma kaadrid eelkõige muretsete rahvuslikuga kaadrit. Ja hakati pöörama tõsist tähelepanu ka nende Harriduslikule tasemel nende silmal ringi ettevalmistusele. Aga tuleme nüüd veel kord selle Stalini ajastu juurde tagasi melonit praegu lugenud üsna palju neid rehabiliteerimise asju ja oleme teada saanud, kuidas inimeste nii vägivalla teel pressiti välja see enda süüdi tunnistamine. Mina ei ole isiklikult ühtegi peksmist ega piinamist näinud. Aga ma tean. Aga sellise šoviabeeri ajal ikkagi, ega siis need asjad nii väga puhaste kätega toimunut. Ma ei tahagi teile öelda, et nad toimusid puhaste kätega. Ma olen lugenud ise vanu protokolle, ma rääkisin siin sellest koolidirektorist ja tema ülekuulamise protokollid ma lugesin läbi, ühes protokollis oli näiteks märkus. Rätsep irw. Ja siis edasi uurija märkus, postletavu käkk, ta Pinjäämaid, koite õunu, Nooju, Privedjon prisma, nii uus on, ametlikus tekstis on bakas Aussbee tunnis. Ja ta kinnitlebki major varres, see täiesti olematu major varjas, ära värbanud. Aga teisalt ma tahan siiski ühes asjas öelda oma arvamuse, mulle näib, et iga inimene ei ole sigadusteks julmustik suuteline, uskuge mind, selleks peab olema eelsoodumus. Niisama kui igast teisest ei saa pärast teeröövlit. Tollal kaadrite vormistamisel arstlik kontroll oli nõrk, sest et noh kui nüüd vaadata peerija tegevust, ütleme läbi meediku luubi, siis võib panna talle mitmesuguseid diagnoose. Ja kui ütleme, inimene kannatab luulumõtete all, kujutage endale ette kui ohtlik või suurushullustuse all. Või hoopis on tal tegemist ala väärtuslikkuse kompleksiga. Te näete, milleni see viib? Võib-olla see kaader oli just nimme nii valitud, sest nagu praegugi kirjutatakse, et PV oli tegelikult ju Stalini käskude täitja. See võis tõesti nii olla, aga mul on jäänud ka mulje, et tol korral Stalin ja tema administratsioon vajasid odavat tööjõudu. Ehitustel olid ju insenerid laia profiiliga kitsa profiiliga spetsialistid olid ju arreteeritud kes kandsid oma karistust igasugused kanalid ja kunstnikud merre ja suured objektid, need on kõik ehitatud vangide abiga, isegi minu pärast võtame Kislovotskis, siis me näeme, et siseministeeriumi sanatoorium on ehitatud vangide poolt kus siis niisugust tööjõudu tol korral võis odavalt saada ikkagi. Ja ma leian, et, et siin oli kindel arvestus ka nii-öelda väärmajanduslik arvestus ka omamoodi plaanima lisandus ka selles suhtes, ma arvan küll, jah. Nüüd peaks järgnema kommentaar, sest nii üht kui teist oleks vaja selgitada. Kuid teeme seda järgmises saates. Kahe nädala pärast, kui meie vestlus jätkub ja kus on veel teisigi osalejaid.