Esimesel septembril 1948 helises kell 1948. 49. õppeaasta alguseks. See oli viies kooliaasta pärast saksa okupatsioonist vabanemist. Ajalehed tuttasid sel puhul, et algaval õppeaastal on Eestimaa üldhariduskoolide õpilaste arv suurenenud 156000-ni. Mul ei ole praegu käepärast Eesti vabariigi aegset statistikat, et võrrelda, kuid õpilaste arvu kasv pärast sõda oli kaheldamatult tõsiasi. Õpilaste arvu suurenemiseks oli tekkinud terve hulk objektiivseid tingimusi, mis tõepoolest juhtusid muutunud olukorrast. Oli tekkinud terav vajadus haritud inimeste järele, sest loodi järjest uusi asutusi ja paisutati administratiivkoosseise. Eesti tööstus liitus üha tihedamini Üleliidulise tööstusega ja sinna vajati rohkel hulgal väljaõppinud töölisi ja keskastme spetsialiste. Tublisti suurendas õpilaste arvuga seitsmenda klassi juurde lisamine põhikoolile. Sellesse klassi muide astusid ka päris täiskasvanud inimesed, sest varasem kuueklassilise algkooli lõputunnistus ei andnud edasiõppimise õigust. Vägagi iseloomulik nendele aastatele oli seegi, et varasemaga võrreldes hoopiski arvukamalt asus maa noori õppima keskkoolides ja keskeri joppas Dustes. Ühelt poolt oli see tingitud eesti küla ammusest haridussõbralikkusest, teiselt poolt aga asjaolust, et kollektiiviseerimise järjest jõhkram pealetung riisus maha inimeselt perspektiivi oma põliskutsealal edasi töötamiseks. Ja lõpuks, eks õpilaste arvu kasvatasid ka migrandid, keda noil aastail eriti rohkelt tuli Kirde-Eestisse. Mis aga koolide endi seinte vahel toimus? Oma jälje oli jätnud muidugi see, et enamus õpetajaid ja vanemaid õpilasi olid töötanud või õppinud Eesti vabariigi aegses koolis. Neid oli selja taga ka okupatsiooniaastate kool. Eks seetõttu Eesti Nõukogude kooli kasvuaastate tee oligi kaunis okkaline rada, milles nii õpetajal kui ka õpilasel oli raske õiget otsa kätte saada. Paljud asjad pöördusid teistpidi või nagu mulle toimunu olemuse väga lihtsalt selgeks tegi. Hiiumaalt pärit naine aliasaster. Kui teise klassi läksin, siis oli juba teine riigikord ja esimeses klassis oli meil veel ikkagi usuõpetus tunniplaanis. Teises klassis meil usuõpetust enam ei olnud, algkool oli meil kolmeklassiline paabel õpetajaks õpetaja varendi ja ütles meile siis niimoodi sügisel, et noh, lapsed, meil enam usuõpetust ei, tulejumalat meil enam ei ole. Möödunud aastal oli meil veel jumal, aga tänavu meil enam jumalat ei ole. Võima viiekümnendatel aastatel töötasin mõnda aega maarajooni haridusosakonna juhatajana ütles üks vana õpetaja mulle täiesti otsekoheselt. Mis maailmavaadet saab õpetajal olla. Üleeile kiitsime lastele patsu, eile Litzmanija mäed, täna kiidame nõukogude korda. Aga mis me ise mõtleme? Tegelikult me ju kogu aeg petame lapsi, räägime üht ja mõtleme teist. Tookord ma tänasin teda avameelsuse eest ja pidin endale tunnistama, et olukord on drastiline. Küll jätkab pensionär pärija Karolin, keda ma Viljandis külastasin. Tema pedagoogitee algas 1944. aasta sügisel Võru tööstustehnikumis. Tol ajal oli haridusosakonna juhatajaks Eerika Siilivask ja meie olime päritud ühest külast ja olime endist tahes tuttavat, juba temal oli õpetajaid vaja peale sõja väga ja tegi siis ettepaneku. Aga ta teadis küll, et mu vanemad on küüditatud. Käskis vaikida ja mitte ankeeti panna. Ja niiviisi siis viis mind ise sinna Võru tööstustehnikumi kohale ilusti. Aga mis te arvate, kui oleksite ankeeti pannud need asjad sisse, kas siis oleksite kaua lastud töötada seal? Kuidagiviisi oli ikka läbi imbunud midagi, mina ei tea, kui palju või midagi, no lõpuks ju, egas see võru ei olnud, kui kaugel mu kodukohast Verioral ükskord kutsuti parteikomiteesse komitee sekretär nõudis ja kastika siis oli juba eelkes, ei oska ära läinud, kes tahtis õppealajuhatajaks panna, laske töötada, reaõpetajana ärgitada, edutage, ja nii ma siis töötasingi veaõpetajana õppejõud olid seal kõik vanaaja inimesed ikka nagu rohkem ja nemad tegid südametunnistuse järele, tegid õieti, esialgu oli see kontroll veel väga-väga nõrk, nii koolikontrollija, need revisjonit ja kõik ja. Aga, aga kui juba hakati tihedam sõel hakkas, siis olime me juba vilunud. Kõik läks normaalselt ja kõik läks hästi. Ma mäletan väga hästi esimest inspekteerimist. Tuli ajaloo tundi oli tädimutt, Tallinnast oli ja mina siis seal muidugi räägin ma üldse olen väga noh, nii kirjandusinimene ja ma ajaloo sidusin väga kirjandusega ja see tegi asja õpilastele huvitavaks ja nad armastasid seda õppeainet siis noh, nii sellega seoses vaatas mind nii heade silmadega. Ja see on väga hea, kas sind vahitakse kriitiliselt või irooniaga või, või hea näoga? Läks nii, ladusasti hinnati viieks ja, ja see oli mul esimene revisjon. Ja pärast nii palju, kui neid täis, siis hiljemas elus ka ikka öeldi, et noh, väga emotsionaalne. Aga tol ajal õpilasperre, tolleaegne õpilaspere oli suurepärane. Need olid elu näinud inimesed, nad tulid vaeva näinud inimesed, nad olid kannatanud inimesed ja sisse võeti neid. Kontrolliti vanemaid ja kõiki ja kes, kelle laps on nii ja oh, me õpetasime neile, kättetükk oli nii ja naa ja ja üks poiss oli, ei saali kinni ja ema oli, siis ütlesime, tütred, surnut on. Ja tema ütleb, kahed, surnud on maetud on poiss hakkas, kogeleb, Viloscanditest huvisa maetud ei saanud, siis. Aga pärast sokutasin ta ikka sisse. Niiviisi töötasime, õpetaja vaist, see ütleb ära kõige paremini, mis on õige, mis on vale. Noh, muidugi eks me olime ühel nõul kah ja mind nagu kahtlustati algul seal tehnikumis. Noh, selle tõttu, et see haridusosakonna juhataja, kommunist ja noh, oli sõber ja tuttav ja siis arvati. Aga pärast muidugi oli kõik nii ilusti. Pool on ikka olnud ühiskonnaelu peegel ja õpetaja on pidanud võrdselt kõigiga kõike läbi elama. Kui pisikesed rõõmud kõrvale jätta, siis raskusi taluma ülekohut tundma. Ei jätnud õpetajaid puudutamata ka arreteerimised ja küüditamised, rääkimata hundipassist. Edasi meenutabki üks kannatanutest, praegune pensionär Enn Kiviloo, kes 1944. aasta sügisest alates töötas nõmmel lastekodu kasvatajana kuni end arreteerimiseni 23. veebruaril 1945. Varem oli ta töötanud kaheksandas koolis ja selle likvideerimise järel endises Westholmi gümnaasiumis. Sealsed õpilased külastasid teda veel ka siis, kui ta juba lastekodus töötas. Jah, sealt tulid just vanemate klasside õpilased, mul kuuendas klassis oli matemaatika seal ja, ja kehaline kasvatus oli ka ja need õpilased tulid külla ja, ja kui nad kui siit siis oli vist mingi vahejuhtum olnud kuskil seal Falkpargi tänavas, kus poisid saatsid oma tütarlapsi koju ja vistiks. Vene ohvitser oli vist Miksanud, võtsin tütarlast ja vist midagi halvustavalt ütelnud ka. Ja poiss oli vist tulistanud, sest ta oli Saksa sõjaväes olnud ja tal oli relv niisuguse vahejuhtumiga. Nüüd seostati kamin, kuna nad olid minu juures vahetevahel külas käinud, seostati siis, et mingisugune grupp, kuidas seda sõnastada, neid terroristlik või midagi niisugust asja ei ole olnud ega ei tea niisugusest asjast üldse midagi. Ainult niisugune pinnapealne suhtlemine nii nagu. On ikka õpetaja ja õpilaste vahel. Et nad nüüd nii sagedamini mind käisid vaatamas, no ma ei või sellest midagi ütelda, et sellest midagi niisugust halb oleks olnud või või et see mingisuguse organisatsiooni järel oleks lõhnanud. See oli just 23 armee aastapäeval asjade rakette ja oli ilutulestik ja umbes kella 12 poole ühe paiku võib-olla, et Jeltsin, et sammud tulevad treppidest üles anti meie uksekella, ema läks ja avas siis. Kaks meest sisenes, üks jäi ukse taha Öeldi, et passikontroll passi kontrolliti ja öeldi, et minul puudub nõuetekohane sõjaväeline. Passis minu teada oli kõik dokument täiesti korras, väga piinlikult püüdsime jälgida kõiki neid eeskirju, kästi kaasa tulla, ma läksin siis kaasa ja ütlesin emale nägemist ja arm maja edasi eemal seisis üks auto, kästi mind sinna autosse minna ja sõit läks siis mööda Paldiski maanteed ja sealt jaamast läbi pagari tänaval pagari tänaval juhatati teisel korrusel ühte tuppa, kus otsiti läbi. Asjad võeti ära, kõik, minul oli üks sõrmus oli mingi image kuupalk, väga tagasihoidlik, üks pelikan täitesulepea ja ma ei tea, mis seal veel. Ja siis lükati ühte ruumi sisse ja öeldi ütlazispaat siis sel korral ei teadnud. Üldse, tähendab sellepärast, et ma vene keelt absoluutselt ei osanud, oli nii rusutud ja, ja meeleheitel kohe lausa. Mulle mõjus see väga raskesti, sest ma ei teadnud, milles asi, seisab. Kui hakati ülekuulamiskohe räägiti sellest õpilaste grupist. Õpilasgrupis tõi räägitud kõige vähematki ja nagu ei nimetatud, seda räägiti ainult, et kas minul ei ole relvi ja, ja kas ma tunnen neid ja neid? Ma muidugi pidin tundma, sellepärast et nad olid ju minu õpilased. Aga mul ei olnud kõige vähematki aimu, milles asi võib-olla sellepärast, et mina tundsin ennast täiesti puhtana, süütuna stes anti tribunali alla sõjaväetribunal mingisugune number 41, mis asus Toompeal. Igatahes sinna viidi meid. Ja see oli siis 45. aasta lõpul vist detsembrikuu, muuseas toimus kohus, kirgas ja külm öö oli, läksime sinna paar pinkide rida oli, kästi istuda sinna ka kolm meest oli seal, üks oli sõjaväevormis ja üks oli siis sekretär. Mingit ta advokaat ega midagi meile ei olnud vaja. Kõik asi oli küpse, selge, kas sa siis süüdi tunnistasid või ei, mina igatahes ennast süüd ei saanud milleski tunnistada, minu kohta oli kohtuotsus 10 aastat töökasvatuslaagrit pluss kolm pluss viis viis aastat vist õiguste kaotamist ja kolm aastat vist asumisel või kohtuotsus on langetatud, viidi meid jälle autosse, kinnisesse autosse ja viidi ära patareisse, aga siis mitte enam sinna kambrisse tagasi, vaid siis juba tapikambrisse, kus meie siis selle oma aja ära istunud. Oma ära istusin kahes punktis. Esimesed aastad, kuni 49. aasta jaanuarini olin Molotovskis, on praegune Severnaja Finsk suured kuiv okei tamisel ja siis viidi meid Siberisse, kuskilt sealt asjatist edasi Taišeti ja, ja Bradski vahelisel trassil asusid tihedalt laagrid. Seal siis esialgu ühes laagris ja pärast seda oli nulli üheteistkümnendas laagris mis asub paratskist üks 50 kilomeetrit siiapoole. Niimoodi olid lood ühe mehega. Mulle on teada vähemalt paarikümne koolmeistri represseerimine. Neid oli kindlasti palju-palju rohkem, sest piirkond, kust mina teavet sain, oli võrdlemisi kitsas. Aga siia juurde mälestuskild taas hiitlaselt alia Sasterilt, kes esimestel sõjajärgsetel aastatel oli veel koolilaps. 44. aasta sügisel kuskil kooliõpetajat popsi tulistati koolimaja õues ja selle tõttu ta muutus täiesti invaliidiks, koha tal oli parem õlg läbi lastud ja ilmselt need närvid vigastatud. Ta oli kaua haige ja siis tal see parem käsi oli täiesti valge ja elutuda hoides seda alati klassis selja peal, teise käega kinni. Ja ta oli väga närviline ja ta närvisüsteem oli nagu kannatada saanud. Ja selle tõttu ta ei olnud meil üldse võimeline enam matemaatikat andma. Ma mäletan, seitsmendas klassis jäi matemaatika kursus praktiliselt läbi võtmata ja kui kevadel tuli eksamite aeg, siis oli niimoodi, et igas aines oli eksam ja matemaatika eksamiülesanded, siis saadi alles hommikul teada, kuid haridusministeeriumi kiri tehti lahti. Ja kui meile siis kirjutati tahvli peale need ülesanded, siis meie ei olnud klassis mitte ükski võimeline neid ülesandeid lahendama ei olnud üldse selliseid näinudki, võiks öelda. Mitte keegi ei suutnud seda matemaatika eksamit ära teha ja päästis siis välja meid hädast. Õpetaja Espenberg, kes oli nii kena, tegi meile spikri, lasksime selle spikri siis klassis läbi käia. Õpetaja Pops käis muidugi ise siis klassis ringi ja ma ei tea, kas ta sai aru või ei saanud aru, kas see oli tema teadmata või tema teadmisel tehtud, mina seda ei tea. Aga kus oli see, et me saime kõik matemaatika eksami viie välja arvatud vist, kui ma ei eksi kaks õpilast, kes olid siis mahakirjutamist teinud vea need said siis neljad, kas sai selgeks ka, kes seda õpetajat siis tulist rahvas rääkis, et et sõdurid olid tulistanud? Aga noh, eks neid juhuseid oli seal küllalt, kus lihtsalt niisamuti lastikumine maha. Saate lõpuosas tahaks rääkida kuritegelikust aktsioonist Eesti pedagoogika suurmehe Johannes Käisi vastu. Et käis, oli progressiivne kooliuuendaja, seda teavad jälle paljud, kuid möödus hulk aastakümneid, kus tema nimi ja tööd kästi ära unustada ja seda partei keskkomitee otsusega. Kõigest lähemalt räägib Ferdinand Eisen, kes loomulikult tutvustamist ei vaja. See oli niuke täiesti niisugune ja sündmuspedagoogi tollal. Aga tal on oma sisemine loogika ka kui nii-öelda dollar hea kohta, sest parajasti oli ilmunud NLKP keskkomitee otsuses ajakirja Leningradis vest A kohta nii-öelda kodanliku mandunud maailma ees kummardamisest tembeldati paljud asjad ja ja nüüd siis oli leida ka vaja vabariigis näide, sest et noh, kuidas siis keedus oli, nii, aga tolleaegsetes nõu pidas, kus ma osa võtsin ikka rõhutas, et kas siis meil on kõik korras või? Meil peab ka midagi olla, meie muidugi leiti. Parajasti oli 46. aastal jõutud välja anda Käisi valitud tööd, mis sisaldab kõigepealt tema tööde valimiga, mis oli ilmunud Eesti vabariigipäevadel ja sinna juurde lisatud artikleid, mis ta oli kirjutanud juba nõukogude ajal ja ta nõukogude pedagoogika sealhulgas ka marksismi-leninismi klassikute pedagoogilise vaadata. Oht toimetas haaret. Muidugi, et oma eessõnas ütles, et see on nõukogude pedagoogikavaramu praegu kuigi oleks pidanud vast ütlema, et see on eesti pedagoogika progressiivne pärandus. Peamine süüdistaja oli Aleksander pink, kes töötas Tartu Ülikooli pedagoogikakateedris ja kaasa leidjale väga agaralt tolleaegne Rahva hääle toimetaja Max Laosson. Kaks nisus meestiteesi, väiksemaid kaasalööjaid oli ka vil pintkes enne seda, mis mõned kuudki alles veel või poolaastal oli avaldanud, ülistavad artiklid Käisi ja tema tööde kohta ja tema pärandi kohta tuli nüüd korraga välja väga raevukalt ka mõist artikliga ja selle siis lausung raba ääres trükkis ära ja panin oma nimedele alla. Ja mis on siis süüdistati, vaadake, käis, propageerib sedalaadi pedagoogilisi ideid, mida meie partei juba 1930.-te aastate algul on hukka mõistnud. Ja nüüd tuleb nende kodanlike ideedega Nõukogude kooli, et soovitatakse neitsi. Vot see iseseisev tööjuhendite järgi töö ja Käisi rühmad on, et see on ju õieti see sama brigaadiline meetod, mida partei selle hukka mõistis ja mis, mis nõukogude koolis õpilaste teadmised alla. Tegelikult see ei ole nii. See individuaalne tööviis siniindividualistlik kasvatamine ka meil on vaja kollektiivism kasvatada. Peale selle õpetaja osa tunnis täis rõhutas seda, et õpetaja tunnis ei ole mitte ainult õpetamiseks ja mitte niivõrd õpetaja vaid õpilase töö, juhtija ja juhendaja. Ja sellepärast niisuguses olukorras, kus töötad individuaalsel tööjuhendite järgi õpilased liikusid ka klassisklus tahvli Rajoy kaardi juur või otsid käsiraamatut ja käisid õpetaja juures. Selles nägi pint niisugust asja, et see on tunnidistsipliinile taastamine, käis laostav tunni distsipliini ja alahindab õpetaja osa tunnis. Aga Keskkomitee otsuses oli üks niisugune punkt kohe sees. Et tund peab olema kõigepealt õpetaja juhtimisel, õpetaja avab tunni, kontrollib, kuidas õpitud. Tähendab uue Ain siis annab koduse ülesande järgmiselt, kontrollib seda ja niiviisi tund sai niisuguse standardse kuju, aga niisugune oli siis arusaamine õpetaja juhtivast osast tunnis. Vot seda käis, kahtlemata ehitas niisugustus ja vot siin ta sai selles kõvasti kritiseerimist. Niiviisi siis tema tööd keelustati. Korjati ära isegi Ta on nagu näiteks tema aabits. Sellest oli teinud 11 trükiilmud. Viimased kaks trüki siiski ilmusid, aga ilma tema nimeta juba hiljem küsitakse. Aga kus siis Eisen oli, ta oli ka ministri ja hulga aega. Meiega tegime katsetada Burast rehabiliteerida veerida, eriti 60. aasta keskel. Siis hakati selle vastu ikka juba õpetajaskonnas ausalt huvi tundma ja, ja 1966. aastal me esitasime rea allkirjaga, sealhulgas ka Eisen, Liimets Viivi Maanso. Ettekamm, mille koopia meil on säilinud kadus nagu vett, siis tema kohta ei saanud, ei, vastulause oli poolt lausetega midagi, nähtavasti selles aparaadis sel ajal ei tuntud, huvi selle vastu hakati viimatise, esitasime uuesti niisuguse esindus keskkomiteesse, et seda asja tuleksid otsast revideerida. Loogilisem mõte, Schumbumine selle otsuse taga on lihtsalt talumatu. Ja sellega siis saime sellise vastused. Käisi võib uurida ja Edward võib kirjutada ja tema tööd erifondist lubatakse välja võtta. Aga otsus siiski ametlikult ei muudeta, see ei olevat kombeks parteid ja siis ennast peale muidugi tema uurimine on laienenud ja praegu tunneb noor õpetajaskond juba oma kokku tulla üsna laialt selle vastu huvi, et andke siis ikka tema töid, millega lugeda. No üks väike kogumik on ka trükiks ette valmistada. Kas seal otsuses oli ka määratud ära seal mõningate inimeste karistamiseks, kes selle käsiraamatu väljaandmisega seotud? Nii palju, kui ma mäletan, parteilise karistusi määratud kellelegi, kellele seal võiski määrata käis, oli parteitu. Aret oli parteitu. Esimene oli küll partei liige, aga kui keskkomitee bürool seda asja arutas, ma ei läinud büroole siis outi tingimata eksimuse üles tunnistanud ja kahetsust, kuid nimed märgiti kõvasti otsuses ära hiljem lehest seda veel värvis eriti kõvasti üle. Kõige rohkem sai küll Eisen seal selle asja eest, et ta nii valesti suhtus. Partei otsustas. Kas käis siis kuskil ennast kaitsta? Kui see ilmus Pindi pik artik kell siis andis Nõukogude õpetaja ruumi, käisime, astu artiklile ja see ilmus ära küll natuke peenema kirjaga, aga üsna põhjalikult trükiti ära ja kui te neid loete, siis näete, et käis ikka peajagu kõrgemal pindi argumentatsioonist. Hiljem talle ema õigustuse sõna minu teada ei antud kuskil. Ta oli pöördunud, lausunud, pole lausunud nüüd saatesõna ainult kahetsus. Käisid oli ka oma ametikoht seal haridusministeeriumi juures ja kas ta pidi sealt ka siis? Tema oli noh, meie mõiste järgi ma ei tea, kuidas täpselt nimetada umbes see, mis on õpikute via metoodikaosakond tegi tegelikult põhiliselt üksinda, hiljem oli seal suur aparraga, haridusminister oli raud sel ajal ja käis, nagu ta mulle rääkis, esines raua ees palvega, et teda nüüd vabastada, ta ei sünni siia tööle ja raud on öelnud talle, et ta jääb rahulikult tööle, töötage edasi. Raud, nii palju kui ma tean, käisid ära kiusama ei hakanud, kuid järgnevatel õpetajate päevadel, kus need ka ei toimunud iga kord tuletades seda diskussiooni, keskkomitee otsus meelde need tena Sargate järjest, kuni ta 50. aastal lihtsalt andis avalduse, läks pensionile ja varsti pärast seda suri. Käisi pea kritiseerija oli Aleksander Pint aga kaks aastat hiljem 1948 eesti bolševike tungisele Pindi raamatule kallale. Minu arvates tungis õigesti ja olen ka Pindi brošüüri kesi üle lugenud üsna keskpärased kahvatut, kokku kirjutatud tööd ja mina tema doktoritiitli granaadi väärilises küll isiklikult Ehinud arvestades veel seda eetilist külge, kuidas ta nii järsku suurest kiitjast ja mõnevõrra isegi ülemäära kiites selliseks ülemääraseks kritiseeriks jõudis, ennast ümber muundada. Oleme nii väga harjunud jalgratast uuesti leiutama, seda ka praegu, kui taasavastame tõdesid, mida käis juba pool sajandit tagasi propageeris. Isiklikult võin ainult kahetseda, et ma seda suurmeest, kui ta 1947. aasta sügissemestril meie kursusele titaktikat luges, küllaltki põhjalikult meelde jätnud. Olin siis veel noor ja roheline. Kõige lõppu aga paar selgitust kuuldud nimede kohta. Aleksander Pill. Ta tuli Eestisse pärast sõda. Hiljem töötas ta pikka aega Moskvas krõpskaja nimelises skulptuuri Instituudis. Isiklike kohtumiste põhjal jaganud täielikult Ferdinand Eiseni antud hinnangut tema kohta. Aret Aulis aret tütar aastatel 1947 kuni 1951 Tallinna Õpetajate Instituudis kateedri juhatajana. Edasi kuni elu lõpuni Frunce riiklikus ülikoolis Kirgiisias. Muide just pindi taolised aitasid ette valmistada EKP keskkomitee kaheksandat pleenumi 1950. aastal mis tekitas korvamatut kahju eesti kultuurile muuhulgas ka Eesti pedagoogikateadusele ja haridusele üldse.