Arvan, et kuulaja on minuga nõus, et võtab ikka südame kõvemini põksuma küll, kui sulle tänaval tuleb vastu vihane mees, endine kõrge ülemus võtab sul nööbist kinni ja ütleb näkku, et sa oled laimaja. Minuga niimoodi aasta alguses juhtus. See oli pärast 10. jaanuari saadet, milles oli juttu võitlusest pantitismiga sellega seoses ka omaaegsete miilitsate ja rahvakaitse meeste halbadest tegudest Võru ja Läänemaal. Sealjuures kinnitas esitatud fakte kunagine Läänemaamiilitsaülem. Nööbikeerutaja heitis mulle ette südametunnistuse puudumist, poliitilist pimedust ja ei tea veel mida. Eriti pahandas ta rahvakaitse puudutamise üle, kuna see olevat olnud väga vajalik võitlusüksus tõeliselt rahva, oma kaitsevägi, sealjuures väga vapper lahingutes bandiitidega, kandes suuri kaotusi. Kas ma seda oma saates heitasin? Ma ei saanudki seda teha, sest ma pisut ikkagi tunnen, pandi dismi vastu võitlemise ajalugu. Samuti oskan hinnata tõelist vaprust. Olen käinud ka siseministeeriumis, kus on terve saali sein kaetud nende meeste fotodega, kes peamiselt sõjajärgsetel aastatel langesid lahinguülesande täitmisel. See on ülimalt kurb galerii, sest tegemist on ikkagi väga noorte meestega, kes oleks jõudnud elus mõndagi head ära teha. Kuid samas olen veendunud, et nii miilitsas kui ka rahvakaitses oli rohkesti juhuslikke inimesi, kes oma võimu kuritarvitasid rahulike süütute inimeste kallal. See oli küll karm aeg, aga ühtlasi ka hell aeg pärast, et vist mitte kunagi varem Eesti ajaloos ei ole nii pikas ja rõhuvas stressiseisundis oldud. Kogu rahvas oli ja seepärast mäletatakse kuni tänapäevani, nii suuri kui ka väikesi asju. Neil päevil olime Paides ja mul oli jutuajamine sealse teede remondi- ja ehitusvalitsuse maalri haaral daamikuga. Rääkisime elust ja eriti sõjajärgsetest aastatest, mis talle endale ja tema omastele väga rasked olid. Peres, kus ta kasvas, oli kokku 11 last. Isa oli juba 36. aastal surnud. Ja ei tööta ja lõpuks heidu prognoosi suuremaks said, nüüd löödi välja karja ja pärast sulaste põlve ja teenijatakse, need perekond oli kõvasti linna nimekirjas. Linna toetust siis lihtsalt klapid-Venemaale orientatsiooniga siirdasid ja meid oli kolm. Ja sai siis ei tulnud enam ühtegi tagasi ühtki tuld tagasi anda. Ja pärast sõda siis, kuidas emal elu läks emase uriini vaesunud, nagu ta oligi, terve elu ühe pojaga, mis ta sai, toetus tuli tulles värin, kui see oli 90 rubla. Tihtipeale ei saanud midagi ja nende pealt ei olnud mingit teadet kadunud, lihtsalt. Aga selle pealt triivi tuli teade, et liiku Lukislanemis. Kas talle siis linna poolt rohkem tähelepanuga pöörati? Ei pööratud, elasime seal. Panin tänaval, kus meil oli siis tubaja kööktuba lidesse, jumala pime. Pane mudeli Itaalias, tema läks lepingu alusel Saksamaale, tagasi tuleb oktoobrikuus. Aga siis tuli juba punaarmee tuli sisse ja siis ta ei saanudki tulla. Ja sõjakeerises oli ta sattunud siis rooma seadis, abiellusin Itaallasegaja, nüüd siis 45. aastal me saime siis esimese kirja Anis, noh, see on ju teada, et ema, et tütar on elus ja õde on ilus. Aga siis hakkasime üks kohalik käima näiteks parteikomiteest üks vanem naisterahvas oli. Ja see tuli siis päris kohe halvulik ja jutuga ja aga pärast oli siis niimoodi hakkas väevõimuga, et miks ema emale, et miks teie tagasi kutsuma tütarde. Ja masinad, kus kohtame, siis kutsun, et ka minu kutsuda põlema, aga see noorel tütar ja huuled kasvavad jaka. Tütar ütles, et nad, aga kus kohta siia Ultsikusse kutsuda, meil toas pole akent Keyes ja mismoodi siis tema siiatulek siis. Ja noh, siis läks kõneluseks seal ja siis Badendick mutt oli siis niivõrd kange, ütles, et emalik, kui teie oma tütre eest ja ei seisad, siis seisame ise. Ta kutsunud ära, et ilma ettekujutust, mismoodi välismaal pagulased elavad ainult prügikastide najal. Ja, ja noh, siis oligi, läks minema suures ja südametäiega ja tuli üks purjus miilits. Üllar käes lubasime maha lasta. Et kuradi Vassist jah, ja noh, skandaali suur ja lõpuks siis urineerimisel põrandale ka veel. Aga mahalaskmisi on läinud ja pärast kuulsime, et ta ei olevat mitte mingi karistuse saanud ka. Pärast lubastan muidugi ema veel Siberis saad või kust tabelit sellest Kuusatiivsed igal pool siin ja seal ja olid suured tähtsad mehed alati. Muidu siin jahtinud miilitsat käisid vargil ja kätte saadi lüüdi pärast miilits teenistus minema ja nelgid riit järgis nadid enamikku kõikjal niuksed, mõni üksik, mis oli nii. Mõni ehk ütleb, et see oli tühiasi, kõik väikesed huligaansuse, et nii see siiski ei olnud. Me peame ikkagi arvestama seda, et enamasti tehakse ka üksiku põhjal suuri üldistusi. Mulle endalegi on üht-teist meelde jäänud. 1947. aastal töötasin ma Haapsalus Läänemaa rahanduse osakonnas inspektorina. Ehkki väga noor inimene tuli mul korduvalt istuda peremeheta vara hindamise komisjonis. Seal pandi igale asjale hind ja see läks komisjonikaupluse kaudu müügile. Seda vara toodi kokku mahajäetud taludest majadest, aga ka arreteeritute kodudest kusse konfiskeeritud. Väga tihti tuli kallitele esemetele määrata võileiva hind, sest mõni mööbli kardituur, klaver, kasukas või kristall oli kellelegi maakonna ülikutest meeldima hakanud. Vanemad komisjoni liikmed naersid, et mahagon on odavam kui artelli küpsetatud meekook. Kuigi see oli otsene riigi petmine, selle peale vilistati. Ma tean, et juba nimetatud nööbikeerutaja ütleks selle peale aga me ju sõdisime, lõime vaenlase puruks. Kas meil polnud siis moraalset õigust rahva vaenlastel matti võtta? Kui just ei ütleks, siis vähemalt mõtleks nii. Minu vastus, et kellelgi polnud õigust seadusi rikkuda, teda loomulikult ei rahuldaks. Aga mis teha, keerulisel ajal ujub pinnale igasugust elementi. Kui aga ankeet klappis, oligi võimumees valmis. Kuid ükski ankeet ei näita kellelegi moraali kvaliteete ja mis seal imestada, kui rahvas taastagi üldistusi. Pensionär virve arr Harju rajoonist kirjutab, et peale ametimeeste tuli karta ka sõjamehi, kes elanikke kõvasti kimbutasid, mis arvab sellest. Miilitsapolkovnik Eduard Jurna kauaaegne kriminaaljälituse töötaja. Tõesti, neid juhuseid ka tuli meil klaarida, siin tulid küll sõjaväeprokuratuur ja vastuluuremehed tulid meile alati appi. Tõesti, no mina sellest saan nii aru, et kuna sõjategevus on küllaltki ränk ja raske ja viib inimesed teatud määral tasakaalust välja siis see tasakaal Londoni selline noh lahingutegevus jätkus ju nii vales suunas ka, ma saan sellest nii aru ja ei tehtud enam vahet, kus on oma, kus võõras, millal sa võid kuskil ütleme, relva seal kasutada ja võtta midagi, see nagu siin tekitaski, segadust, demoniseeritud sõjaväelaste seas oli täiesti sõjaväes endale oli enda koosseisust oli küllaltki tihti kurjategijaid. Aga nuh, selles saime küllaltki kiiresti jagu, see oli, kestis ütleme 45 48 50 vot sel sel ajal, aga peale selle juba enam ei olnud. Meie eelmises saates esines mäletatavasti kauaaegne julgeolekutöötaja erualampolkovnik Valdur Timusk, kes muide osaleb ka tänases saates. Kaks nädalat. Asi oli meie kõneluse teema peale ja valekaebajad esinemine tekitas ootamatult suurt vastukaja rohkete telefonikõnede ja ka mõne kirja näol. Enamasti kaheldi. Kas ikka julgeolekus üldse oli niisuguseid inimesi, kes pisutki seadusi ja õigluse austasid? On suisa küsitud, kes ja ise tegelikult on ja mis ta ise tegi. Pikema kirja saatis tallinlane A-raja, kes elab lauliku tänavas. Tema saadetist pean tsiteerima. Ta kirjutab esineja netis, et iga isiku puhul, kelle suhtes repressioone rakendati, pidi olema kaebus ja see olevat olnud aluseks. Küüditamise puhul see küll alati nii ei olnud. Siis haarati kaasa ka isikuid, kes nimekirjas üldse ei olnud. Olen ise üks ohvreid, kelle kohta valekaebus esitati. Vend väikese tütrega, keda nimekirjas polnud, aga juhtus meil olema ja viidi samuti kaasa. Tean last, kes tänaval küüditatava sõbratari autol ära tundis ja lehvitas talle. Sellest piisas, et auto peatus ja korjatega tema kaasa seaduslikkusest ei saanud siis juttugi olla. Usutleja küsimusele, kas siis ka kaebuse paikapidavust kontrolliti, vastas küsitatu, et selleks polnud aega, kuna tööd oli palju. Oh õudust nagu oleks tegemist olnud mingite kottide, ühest kohast teise nihutamisega, mitte inimsaatustega. Jah, nii see tõesti oli ja seda ei eita ka Valdur Timusk. Kuid mind huvitab, no kõigepealt see küsimus, et kust tulid need kalgid inimesed julgeolekuorganitesse, kes õhutasid kahtlustamise, pealekaebamise ja inimestesse kuritegeliku suhtumise maaniat on ikkagi tegemist 20. sajandiga, mitte inkvisitsiooniajaga. Mulle näib, et revolutsioonijärgne klassivõitlus ja too kasvatustöö, mis siis toimus, eriti peale Lenini surma. Ei olnud päris õige, sest oli külvatud spioon Omaani, et on ju selge, et ükski spioon ei tunne tuvi ei esimese nõukogude traktori vastu, sest need olid üsna kehvad. Hobuse vastu ei, hobulaenutuspunkti vastu. Aga ometigi tuli välja paberite järgi, et välisluured nende asjade vastu huvi tundsid. Tähendab esiteks spioonist maania külvamine mis oli tingitud sellest, et tookordsed julgeoleku töötajad põhiliselt ei olnudki elusat spiooni näinud. Kuigi tol ajal käis väga huvitavaid operatsioone ka reatöötaja ei olnud seda näinud. Eriksime seda niisuguse näitega. 1952. aastal tõid sõdurite julgeoleku ministeeriumi Tartu osakonda väga korralikult rõivastatud Amy kes, kui temalt küsiti, mis ta surnuaial Raadi kalmistul tegi, hüüdis elagu Nõukogude võim. Nimelt, asi oli selles, et sõdurite tähelepanu köitis asjaolu, et daam käis haua juurest haua juurde ja kirjetes ristitelk ning kaua saatjatelt ülesse nimesid. Ta oli arvel vastavas raviasutuses, otsis nagu ise kinnitas enda sugulasi ja minu arvates oli seni rahumeelne tegevus. Ka noored mehed võtsid seda luureandmete kogumisel on seda rohkem, et see oli sõjaväeosa vahetus läheduses. Ja ma mäletan, kuidas nendele noortele meestele isegi tänu avaldati valvsuse eest, nähtavasti nii ennesõjaaegne, aga pärastsõjaaegne kasvatus kindlasti oli, mõnes mõttes nagu ma nüüd olen hakanud aru saama, inimvihkaja oli noh, kasvõi minul oli 1950.-ks aastaks välja kujunenud kindel veendumus, et kõik need, kes lõid, on kulakuks nimetatud on niivõrd ohtlikud, et nendega ei tohi läbi käia. Et nendega ei tohi üldse suhelda pead, kui nad kuskil on kasvõi sanitarina haiglas, siis on nad kohe ohtlikud. Ja mis seal salata, see arvamus jäi üsna pikaks ajaks. Ma olen kindel, et mitte ainult minul elu ise kustutas ta ajust ära, see näitab, tähendab, kaugel asi jõudis. Asi jõudis nii kaugele, et paljude põhitegevuseks kujunes just vaenlaste paljastamine. Aga kuidas ilma hirmutamise ja valeta oleks Stalini terrorirezhiim püsida saanudki. Jälitamised ja pealekaebamised kuulusid vältimatult selle režiimi olemusse. Juba lapsedki pidid maast madalast kahtlustama ja kaebama olema. Pavlik Morozovi ja julgeolek oli selle terrorirežiimi epitsenter oli selle eesotsas Jaagotta Jesoffibeerija. See polnud tähtis. Hirm oli see, mis pidi igas inimeses tapma, isiksuse muutma kogu nõukogude rahva halliks massiks tahtetuks karjaks, kes pimesi kuuletu külikutele. Ja eks teisiti olnuks autoritaarne režiim üldse kujuteldamatu. Seda poleks saanud rajadagi. Kuid olgu, Valdur Timusk jätkab ja kasutab oma õigust öelda, mis arvab. Minu arvates viga on ka selles, et julgeoleku töötajad ei esinenud siis üldse rahva ees. Ja rahvas ei saanud neile ka seetõttu oma arvamust ühe või teise küsimuse kohta öelda. Aga nad ei ole jäänudki keegi öelda õigeid sekk, kui oleks tulnud kritiseerida kedagi seda oleks julgenud. Ma kardan, et oleks siiski julgenud. Ma olen puruku puud tunud inimestega erinevate inimestega eestikaga, kaasa arvatud sulase niitseni vaimse isa sussiga temaga vestelnud, jah, noh, vestlus toimus veel umbes nii härra Timos, kui mul oleks praegu püstol, ma laseksin teile kuuli pähe. Minu vastus sel juhul ei magaks, ma mitte vaid kardan, kasutaksin relva esimesena. Kui me pool tundi olime niiviisi tekkinud. Peale seda me rääkisime rahumeelselt ja kõik me edaspidised jutuajamised muutusid rahumeelseks, tähendab siiski on võimalik rääkida täiesti. Ja ma julgen öelda isegi Carpenter, kes sushi siis võib-olla lähemalt. Susi oli põrandaaluse uluotsa valitsuse minister. Ta oli ühes laagris sulasenitsioniga, Solse niitsen kirjutab, temast muutus tema vaimseks isaks, advokaat oli ta elukutselt või jurist. Hästi huvitav koloriitne isiksus ja luuüdini marurahvuslane. Ma kasutan seda väljendit marurahvuslane ja noh, nõukogude-vastaselt häälestatud. See on üks ja teine küsimus, väikene haridus. Ja see väikene haridus. Ma mäletan veel minu organitesse tuleku ajal oli väikese haridusega inimesi. Aegade vältel on ju nad ohtlikuks saanud, sest nad ei oskanud parema tahtmise juures õigesti interpreteerida sündmusi. Noh, võtame siin kas või kirjanik Osvald Toominga küsimused. Minu kadunud sõber uuris Osfalt toominga asja ja ta uurimise käigus veendus et kirjanik Osvald Tooming on kristalselt puhas inimaga viga oli siin järgmine esimese vea sooritest tõlk, kes tuli välja, oli skisofreenik. Ja tõlkis okupatsiooniaegsetes ajalehtedes ilmunud Osvald Tooming artiklid ebaõigesti vene keelde. No ja kui väikese haridusega töötajad suvatsenud süveneda asjasse tõlget kontrollida, siis järgneski see, mis pidi järgnema. Selles asjas on mul siiski oma arvamine. Kas siis, kui Osvald Toominga oleksid tõepoolest tegelenud haritud inimesed, oleks midagi teisiti olnud. Sel ajal, kui tema pagari tänavale sattus, ei tulnud sealt keegi niisama lihtsalt välja, olid sa kui tahes süütu? On ju julgeolekubossid ise väitnud, et see, kes on mõned kuud uurimisvanglas istunud, ei saa enam nõukogude korra pooldaja olla ja kes ei poolda seda võimu, on vaenlane. Aga vaenlast võib juba karistada. Niisugune oli Beerjalik loogika. Kuid sel teemal me vaidleme veel edaspidi. Täna aga on mu ees veel üks kiri, mis viib meid hoopiski teiste asjade juurde. Teise aega aga peaks sellest hoolimata huvipakkuv olema. Nimelt kirjutab raadiokuulaja pikalt Tallinnast. 1941. aastal, kui Eesti oli okupeeritud, hakati kohe organiseerima nõndanimetatud idapataljoni. Neid oli minu teada Leningradi oblastis, kolm astuti vabatahtlikult ning teenimise kestuse kohta sõlmiti leping. Olid need, kes sinna astusid. Ühed tahtsid võtta osa loorberite jagamisest võidu korral. Teised tundsid viha ja kättemaksuhimu bolševike vastu. Kolmandal arvasid, et sõjaväeüksused on paras paik sooritatud kuritegude või kommunistliku tegevuse eest retu pugemiseks. Nii palju kirjast. Mind huvitab üks detail ida ehk politseipataljonidesse astusid inimesed, kes olid osa võtnud kommunistlikuks tegevusest. Need pataljonid said teatavasti kurikuulsaks oma hirmutegudega rahuliku elanikkonna vastu. Nii et muututi sõjakurjategijateks. Mis koht neil sõjaroimarid pikas ahelas võiks olla? Ma asetaks siin pingereas need kurjategijad, okupatsiooniaegsed järgmisesse järjekorda. Esimene egotsentrikud, isikud, kes tahtsid iga riigi rajal ja tahaksid kindlasti veel olla sündmuste nabaks. Teine marurahvusliku kasvatuse pannud kõikvõimalike kodanlike organisatsioonide vastutavad tegelased ja isikud kes ise või kelle vanemad või lähedased jäid ilma parandusest peale selle natsionaliseerimist. Kolmandale kohale asetaks, siin ma 1940. ja 41. aastal nõukogude asutustes vastutavatel ametikohtadel töötanud isikud kes ja ka kaasas käisid ilma tõeliste tõekspidamiseta. Või kes leid oma süükoormast süükoormast jutumärkides, sest mis süü võis olla näiteks ametiühingu esimehel võib-olla ainult see, et organiseeris nääripidusid lastele või mis võis olla Kitaatorid oma süükoormast lahti saada. Ja siis kõik järgmised, ma pean ütlema, et see osa kes kannatas põhjusetult repressioonide all 40. ja 41. aastal seal peale nõukogude võimu taaskehtestamisele Eestis oli siiski väga vähe esindatud nende kurjategijate seas, ma võin seda kinnitada. Nii et ma kriipsutasin alla, et eriti ohtlik kategooria on pugejad. Ja meil tuleb arvestada ka tänapäeval, et nad on potensiaalselt reeturid igal ajal ja igal pool. Niimoodi olid siis lood sellel kurjal ajal. Edasi tahab aga Valdur Timusk siiski veel paarimehe lugu meenutada, sest tegemist on tuntud inimestega. Need on lood arstidest, kes samuti sattusid stalinliku masinavärgi pitsitusse. Mul oli võimalus ühingus teadusliinis tutvuda ka Eesti raadio hõbemikrofoni omanud meditsiinidoktor professor Mihkel kasega, kes 1940. aasta pöördeliste sündmuste järel sai Eesti NSV tervishoiu rahvakomissari asetäitjaks. See väljapaistev eesti meedik oli ühel nõupidamisel öelnud tervishoiu rahvakomissariaadi rahvale. Vähem loosungeid, rohkem tegusid tagant jäeti ära, tähendab rohkem tegusid. Käibele läks ütlus maha, loosungid. Ja Mihkel käsk arreteeriti. Ta laagris olles töötas erinevates laagrites, oli erinevates kaevandustes. Ja seal ükskord küsitaks tema käest, et härra professor, mida te siis arvate tulevikust? Professor vastab, et ei arva midagi rohkem kui seda, et tõde võidab. Ja ta sai laagris olles teise karistuse sõbralikus vestluses. Ta avaldas nende isikute nimed, kes olid süüdi tema esimeses arreteerimisest oli nendest teadlik nendest peale kaebajatest. Ta ei kandnud viha nõukogude korra vastu. Jaa, suris kommunistina. Tore, hästi tore inimene, kahju, et temast on vähe kirjutatud. Mul oli au olla sõber Eesti NSV teenelise arsti Vladimir Nikolajevitsh skoobiga. Aastaid töötas Tartusse, keda Tartus hästi tunti. Tarstile päästis 1941. 42. aastal surmasuust ligi 100 nõukogude sõjavangi kes olid Tartu laagrites sõjavangilaagrites. Siis tema kaevati. Ta saadeti tartust välja paidesse. Üheks peale kaebojaks oli hilisem Tartu Ülikooli professor kes okupatsiooniaegse tegevuse eest sai raudristil. See samane mees sai ohtlikuks ka Victoryyunili. Ja on huvitav märkida, et Vladimir Nikolajevitš Pascow, kes oli ideaalselt puhas Nõukogude kodanik tembeldati kaheksanda pleenumi ajal eesti kodanlikud natsionalistid. Eks vaatamata sellele, et ta rääkis eesti keelt nõrga vene aktsendiga, rahvuselt oli venelane. Niisugune märgi oli tal bassil. Miks ta eesti kodanlikud natsionalistid tehti? Sellepärast, et tema, olles Tartu linna ja rajooni tervishoiutööliste ametiühingukomitee esimees võttis osa töötülide lahendamisest ja mitmedki töötu tülid lahendati vene rahvusest tervishoiutöötajate kahjuks, kuna süüdlased olid nemad. Ma mäletan konkreetselt, et peale selle, kui üks töötüliküsimus oli lahendatud Tartu linna sanitaarepidemioloogilise hammas töötanud vene rahvusest personali, kahjuks esines parteiaktiivil ja komsomoliaktiivil hiljem meister tookordne sõjakomissar Tomanski, kes kinnitas, et näete Vladimir Putškov on eesti kodanlikud natsionalistid. Mehel oli hirmuhigi otsa ees. Alustas kirjavahetust, kirjutas Stalinile. Ma olen neid kirju lugenud. Kuid tänu sellele, et tal Tartu linna elanikkonna ka juhtivtöötajate seas oli tugev poolehoid ei järgnenud selle repressioone. Hiljem astuste parteisse, hiljem oli ta ka NSV Liidu ülemnõukogu saadik. Saateaeg läheneb lõpule, ainult hetkeks palun ma veel kuulajate tähelepanu ja ka abi. Nimelt käesoleva aasta augustis möödub 40 aastat kurikuulsast NSV Liidu põllumajandusteaduste akadeemia istungjärgust, kus Lošenkistid pühitsesid oma ajutist suurt triumfi. Kindlasti on kuulajate hulgas neid, kellel selle sündmusega seoses on isiklikke mälestusi. Palun teatage endast aadressil Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 Eesti raadiopropagandasaadete peatoimetus või telefonil 434 470 434 470. Ja muidugi on igasugused muudki soovid ja ettepanekud teretulnud.