Täna, kui see meie vestlus eetrisse läheb, on 24. veebruar ja selle päeva puhul on vikerraadiovend saatepäeva nimetanud sellise lausega nagu ilus oled maa. Hando Runnel, milline on teie esimene assotsiatsioon selle reaga? No minu esimene assotsiatsioon on keegi jälle loominguline, sest alles hiljuti on lauldud kooriga ilus, ilus, ilus on maa, mis on kirjutatud Runneli käega ja siis see, mis võiks olla üleni objektiivne, tuleb, saab subjektiivseks, aga see võib-olla ongi maailmas elu eesmärki, et kogu maailm teha intiimseks ja isiklikuks ei, kõik, mis maas. Ja taevas ja igal pool on, puudutab sind sinu enda elu eluloo läbi. Et see oli mõni aastakümme tagasi juba, kui sai see luuletsükkel teha ja kõige üllatavam oli noor Rein Rannap, riisistas selle ja siis oli pikk ajalooline aukus, sõda ei tohtinud lauldagi, Rannap läks välismaale ja pärast tuli tagasi. Tasapisi hakati seda laulu kooridega laulma ja eriti liigutav oli, kui Miina härma kooli hoor laulis seda ilusat maad, tsüklit mõningaid osasid, siis tekkiski tunne, et see, mis sa oled kirjutanud, on puudutanud väga paljusid ja sina oled kõige kõrvalisem tegelane selle juures olnud ja ühesõnaga, et kui mõni asi sünnib niimoodi, et sa võid selle rahulikult Endast eemaldada objektiivseks asjaks, siis suuremat rõõmu eest ei ole küll sõnakunstnikul. Aga kuhu jääb see kirjaniku ego? No see ego sulab ümbrusesse kuidagi ära ja selles mõttes võib-olla ta isegi läheb võimsamaks, aga noh, võib-olla seal kõrgendatud meeleolu, et sa tunned, et sa oled ennast ülenic kinkinud, kellele küsitakse jälle vot sellesamale ümbrusele või rahvale või need nendele, keda sa oled armsaks pidanud. Rein Rannap tegi sellest ilus ilus olevat maa laulu ja väga palju tõi luuletusi, on saanud lauludeks väga paljude isegi viitate sellele, et luule on justkui laul või laul oli enne luulet ja ega teie kogude pealkirjades on viiteid sellele laulule, mis suhe teil selle laulu ja luulega on? Laul ja luule on neist veidi imelikus suhtes, et ma olen tõepoolest öelnud, et luuletus kui seda võtta nei kirjandusteaduse seisukohast ja teooriate seisukohast on viisi kaotanud laul. Ja siis võiks olla nagu luuletaja püüd kirjutada niimoodi, et see sõnaline osa muutub lauldavaks siis on niisugune sünkratistlik või kõikide meelt, see võimsus on rakendatud. Sest kui mäelt silmadega teksti loeme ja kujutluses loome mingi pildi ja olukorra, siis jääb siia üks oluline meel, nagu kõrval on kuuldav maailm ja kui me teame, kuidas seal toime ei panda linnulaul või või meesterahva kõrvale naisterahva hääl või see on niisugune elav intiimne maa Elmis, mis tungib sinu sisse ja kui siis on ühendatud sõnaline mõisteline küll ka selle ebamäärase emotsiooniga, mis kuulmise läbi tuleb. Liitufiel. Tantsulisus lauldav sõna muutub rohkem tantsuleseks kui, kui niukene kuiv teooria põhjal tehtud rütmiseeritud tekst, ütleme sonett, jah, tal on kindel vorm, kindel rütm, aga kui sellesama asja suudad juba lauluks, tehases luule enda luulelauluks saamine oli niisugune õnnelik aeg. Mõnes mõttes õnnetu aeg oli põhiliselt seitsmekümnendad aastad. Kui pärast Tšehhi sündmusi 68. aastal, kus poliitiline surve jälle Nõukogude liidus ja Enn Nõukogude Liidu ajal ägavates riikides läks nii võimsaks et näiteks meie kõrgluule tipp kuidagi nagu keelati ära või ma mõtlen Paul-Eerik Rummol või Kaplinski Nad tõmbusid tagasi ja siis jäid jäid elama, lihtsamad värsitüübid, kus oli teravmeelsust ja, ja võib-olla veel vemmal värsiliku ehitust, mida oli küllalt hea laulda. Ja siis tulid Runnel ja Jüri Üdi ja noh, hiljem ka teised luuletajad, keda lauldi väga palju ja siis õpiti laulma, lauluks, tegema kõige raskemaid luuletusi. Tepandi laulis Ristikivi luulet ja Underid lault ja Kalju Lepiku. Ja see oli siis ütleme vastukaaluks sellele, et niukene hästi kultiveeritud kõrgluule oli nagu pärsitud olekus laulu kaudu, ta sai uuesti elavaks ja, ja levis, noh, ja kui me nüüd vaatame praegu, kus on luules või kirjanduses hoopis uued ajad ja uued suunad, uued tuuled siis ju see, mida minutaoline võib-olla natuke pilkab, on mingi räpistiilis laulmine, otsatu, sõnade mullistamine, asi on kõik küllalt tantsuline ja kui siin seda veel harrastatakse ja töötatakse välja oma mingisugune Kaananes võime öeldagi oma kaan on siis siis ta saab jällegi täiesti mitte edvistamise eks, ja silmapäästmise asjaks vaid. Ta avab ühe võimaluse ja inimese tõeline olemus selle laulu ja selle sõnastamisega tuleb jällegi välja need, praegu on ta natuke võõras ja võlts. Aga see on siis afroameerika mõjud. Omamoodi huvitav, kuidas, kuidas see ürgne, tantsuline, laululine, musikaalne sõnaline põhi on liikunud, modifitseerinud ennast ja siis tuleb neil. Ja minu unistus oleks, et et ühtegi stiiliga suunda ei tapetakse ära, sest tihti juhtub ju moel suur veel niimoodi, et mõni enne olnu kultuurinähtus. Talupoeglik kuule, anna haavaluulele Hay kellelegi öelda, uus on, see on ju niisugune kehvakene, aga ei olenegi, ta lihtsalt oli oma aja oma stiili maksimaalne avalduse siis tuli, leiti uued mõtted ja võimalused. Kui mõelda näiteks teie esimeste kogude peale, teie esimene luulekogu ilmus 64. aastal ja kandis pealkirja lapsed, see oli ikkagi üsna lüüriline, väga looduse kodu ja maakeskne ja selliseid niivõrd lahedaid või, või ka kibedaid riidu, mis näiteks punaste õhtute purpur või laulud eestiaegsetele meestele, kus on kirjas, et sellest juulist käib ringi legend, et me ise topsi, vend. Et kaste tundsite nende esimest kogude puhul kirjutades neid, avaldades neid, et midagi piirab teid, et ta ei saa nagu neid kibedaid ridu, mida te nendes kogudes punaste õhtute, purpur ja, ja nii edasi ja nii edasi, hakkasite ütlema, et kas ta siis ei saanud või, või te ütlesite teisiti. Kas miski piirasteid? Piiras oskuse puudus, sest ma kasvasin ikkagi maal ja maale, ei olnud kirjanduslikku ümbrust maale ei olnud enam raamatukogusid, kus oleks olnud Eesti keelde kirjandus 30.-test 20.-test aastatest, sest need olid nõukogude aja tulles 40.-te aastate lõpuks 50. olid hävitatud ja siis oli ainult nõukogude aegne kirjandus, ajakirjandus ja õppida selle najal veidi omal käel luulekunsti, see on raske. Kui linlased olid rohkem kokkupuutes või ütleme, kes ülikoolis õppimas käisid. Nendel oli vastastikune käsikirjade vahetamine, nende lugemus rooli oli natuke teine, nende kodudes oli sageli Needsamad, eestiaegsed, entsüklopeediad või või raamatusarjad veel hävitamata, mida raamatukogudes ei olnud, või oli siis erifondis kusagil ja selle tõttu see niukene aeglane arenemine no tõkestas, võtsid eeskuju ikkagi 19. 20. sajandi alguse luulest, mis oli legaalne Anna Haava või ka Gustav Suitsu natuke Visnapuud, aga hilisemad hoovused ei olnud samale ikkagi seal nagu ilma treenerita, sportlaseks õppimine ja kõik teavad, mis tähendab treener. Ja niimoodi on mingid seminarid noortele autoritele ja küpsetavad kiiresti stuudio küpsetab. Ühesõnaga, ma olen ilma stuudio, mitte inimene, kui ma ykskord tundsin, et et ma oskan niipalju, et võin minna kirja anduse korüfeede vahele, pakkuma oma käsikirja, siis esimesed nipsu vastu nina olid kaunis tugevad, ma ikka pidasin asja enam vähem heaks võrreldavaks avaldatu luulega kuuekümnendatel aastatel pärast ma sain aru, et, et isegi kui see raamat 65. aastal kassetivihus trükist ilmus tõepoolest nendel kriitikutel või raamatukokku panejatel oli ikka õigus, kui need leidsid välja sealt käsikirja hulgast üsna palju. Aga siis läksin ma kirjanduslik kui keskkonda ja küpsetas üsna palju ja siis juba linnastumise moment ka tuli juurde. Siis niisugune maaeluline arglikus või alandlikkus. Natuke avardus võtsid juba linna Mil suhteid ka aktiivne kultuuripoliitikaelupoliitikaelu tuli sinu elulukku rohkem sisse, et ennem olid nagu vaatlejana või kannatajanavaid kolhoosnik, eks ole, kõik käest ära võetud ja samal ajal armastad seda, seda Taima ja põldu ja põllutööde loom ja aga kui sa nendest kaugemale läksid, siis nägid Sootšiiumi ja siis avanes sootsium umbes nii nagu maastik. Ja siis sa nägid, noh ja siis julgesid ütelda mitte ütlemise enda pärast, vaid et et suhteliselt tõemeelselt öelda suhete nähtuste kohta, mis oli, mida sobis öelda, sest igal ajal igas ühiskonnas on mingi etikett, see ei ole alati argus, kui ei öelda neid asju. Hädisele või viga selle otse ei hauguta, eks ole. Nii, kui süsteem on tervikuna väga vigane vildak siis kriitiline ütlemine on ka, sa ütled kriitilist, aga samal ajal säilib see kaastunne ka, et peaks kuidagi aitama kuidagi viima oma ühiskonda, oma rahvast, elu ka edasi, aga ei ole sul ka jõud. Neid ei ole tarkust. Noh, ja siis jääb ainult mingi ütlemine, aga ütleme niimoodi, et ei, ei katkesta sidet, vaid jääd ootama, siis vastust dialoogiline ikkagi. Kui selle aja peale mõelda, Aja kohta lugeda, et siis teate nagu ühiselt, kelle poolt olla või kuidas mingeid raamatuid lugeda. Ta ei olnud nagu koos tänapäeval, me isegi ei tea, kas see on nagu kapitalismi mõju, aga, aga et igaüks nagu ajab oma asja. Aga kas põlvkonna kaaslus teie puhul ka täna toimib? No see on ka nii keeruline, ikkagi vanad sõbrad, saad nendega vähem kokku, aga nad on olulised. Ja kui ma veel iseendast räägin ikka sellest tallinnaste korpuse generatsioonist, siis ma pean ütlema, et minu eluloos on nii olnud, et kaotasime vara isa ja kõik täiskasvanu mad, mehed, kes olid autoriteetsemad, need hõivasid kuidagi selle vabaks jäänud isa positsiooni ja noh, kasvõi maailmavaatelt ja hoiakutelt küllalt kauge tüüp, Paul Kuusberg, kui ta oli Loomingu peatoimetaja ja mina, tema alluv, see usaldus, mis meil tekkis või mis, me tekitasime vastastikku. Me teadsime, mis on ühe poliitilised hinnangud, väärtused, mis teisel ja sellest hoolimata me suutsime koostööd teha või siis ühe suure saavutusena. Mida see nõukogude ajal minust vanem generatsioon ja punased nagu nadolid või parteilased ja korpusest tulnud, mis nad tegid, Nad Moskva eeskujul suutsid leiutada Loomingu raamatukogu väljaande, mille kaudu hakati tooma lääne kirjandust, tõlkeid, ja selle eest nad said moskva parteilise ajakirja Aganjoki eeskujul, sest Aganjokil oli seal pildiajakiri. Sellel oli väike Aganjoki raamatukogu ka veidi tõlkeasju anti välja sama retseptiga siis öeldi, et aga miks me ei või Eesti NSV-s teha ka niimoodi ja see oli 58. aastal oli pärast Stalini kultuse murrangut Hruštšovi aja alguses siia, siis loodi Eestis nii palju ajakiri või asju ei eksi, üks mis puhtkirjandust puuduta pooli, Loomingu Raamatukogu tuksub siiani, kuna vabadus on suuremaks läinud, siis on väga raske nüüd Loomingu raamatukogus, mida, mida seal tasub olla konservatiivne või pööraselt progressiivne maailm on juba nii ja, ja nii palju tõlgitud, nii avatud, et enam ei osata seda tähendust võib-olla tähele pannagi, aga see selle saavutuse ees ükskõik kes seda tegid, Lembit Remmelgas oli üks vedaja, muidu paha poissi hävituspataljonist läbi jäänud, mees aga aga tegid ära. Ühesõnaga noh, mis ma tahan öelda, et pagulased välismaal hoidsid Eesti identiteeti, võitlesid vabaduse eest ja arvustasid peaaegu kõiki, kes siin olid. Aga rahvuskeha oli siin orjuses ikkagi püüti teha midagi natuke rohkem, kui, kui argipäev nagu ette kirjutas, ikka avardada, avardada ja no vot, kes uskus, kes uskus vähem, aga aga niisugune eluinstinkt oli. Ja tõepoolest põlvkonnad olid erinevad. Ja mina olin siis just selle tõttu nagu võib-olla vähem radikaalne kui mõned heakaaslased nende vanemate suhtes, et ma olen koostöövõimelisem ja siis et nüüd enam-vähem küsimuse lõppu jõuda vastusega. Et kuidas siis ise endal vanaks jäämine on olnud. Kuidas noorema põlvkonnaga suhted siis vahepeal oli? Täitsa hämmastav lugu, mõtlesin, mis pagana pärast nad on minu peale pahased, aga see oli siis, kui ma hakkasin jääma noorematest seltskondades kõrvale, kui nemad läheksid veel õhtul kuhugi, läheme sealt läbi ja mina enam ei lähe. Ma enam ei läinud pidustustega kaasa ööst õhtuste pidustuste ja siis tõlgendati, et vaat tema ei salli päid. Aga neid, need on lihtsalt ealised. Muudatused, ealised nihked ei jõua enam. On tõepoolest üks üsna vajalik eluliselt vajalik sideme pidamine iga iga pealekasvava lainega meesklased. Enne kahekümnendat eluaastat umbes paarikümne aastastega suheldes. Nad on avatud, tulevad oma ideedega, ehmatad, vaatad, aga samal ajal ka ikkagi üsna üsna vajalik, niimoodi. Ka nemad vajavad. Ka nemad vajavad seda, et vanem põlvkond aktsepteeriks või, või usaldaks või kelle käest, kelle vigadest ka midagi kasvõi õppida või. Ja ikkagi, kui võtta kunsti ja kirjandust ka elava asjana, siis iga elav asi Tal on minevik, olevik peab tulema tulevik ja ükskõik millised kaklused või hälbed. Aga, aga ikkagi uus asi kasvab välja vanas ja katkestuse kultuur kõige kehvem ja see, mida me põeme, ma olen juba öelnud, on see meie äkiline vabanemine, kust tekkis mitmed olulised katkestused ja me peame sõlmima, pole veel 10 aastat midagi, õpime, õpin, õpin, vanad tiivad. Te rääkisite sellest nooremast põlvkonnast ja sellest, et sidemed ei katke. Et kast eranditult kõikide noorte autorite puhul mõtled. Nii ei algaks asi, ma räägin. Kui ma räägin, kui me räägime üldistavalt, siis me räägime üldistavalt ja kui me võtame individuaalselt üksikud luuletajad või roosa mehed või kunstnikud, siis tuleb jutt natuke teine. Sest kui 70 luulekogu ilmub aastas, siis, siis ma võin nii üldistavalt ju ka öelda, eks ole. See on ju ka teada, et maailma algusest saadik vist on olnud loominguline võitlus, võistlus, konkurents ja seal tekivad igasugused sõlmed ja sõlmitused ja. Ebaõiglused või vahel on need poliitilised kelle käes on võim, see võib panna istuma, me rääkisime nõukogude ajast ja teine on, võetakse eesteetiline rünnak. Grupp grupp inimesi võtab ühe mingi uue normatiivi uue, uue normi, Kirjanduse või kunsti hindamisel ja siis lajatatakse ette ja tahapoole. Ja vahel see viib mingi kümneaastasele edule ja vahel on kukutakse kohe kokku, aga vahel hävitatakse üsna palju ära. Alates jällegi kas või Anna Haava ja Gustav Suitsu põlvkonnavahetus oli või Tuglase tulek Noor-Eesti sildi all. Kui tema arvustas, ründas. Noore pahempoolse võtetega heldet ja Petersoni ja see on on kestnud siiani ja tänaseni. Ja kui me Vaatame Runneli mingis kontekstis, eks ole. Me oleme Ilmamaa kirjastuses Ilmamaa kirjastus. Algusest saadik pani oma põhikirja, et kõlvatusi ei, ei taha trikkide ja siis tekib niisugune küsimus alati, mis on veel kõlblik ja mis on kõlvad. Nüüdsel ropendamise ajal on paljud noored autorid võtnud. Roppuse nagu kohustuslikuks ja siis imestavad, kuidas ei tohi, kuidas ei ja maadlen vana talupoja kombel, et et meile öeldi, kas te selle suuga sööte ka? Mida siis noored tüdrukud, lapsed, koolilapsedki juba ajavad tänaval soppa suust välja, no mida me teeme nendega, kas minna kaasa või öelda, et ei, mulle see ei meeldi. Ja siis. Mis Eestit puudutab üldiselt noh, on olnud rida aastaid, kus Runnelit on peetud väga halvaks ja väga kurjaks inimeseks ja üks Üks seletamata ja lahti, rääkimata konfliktikolle, on, on seesama esteetiline ja ja kriminaalne nõukogude aegses. Koodeksis oli loetletud mis, mis teod on kuriteod ja kui me võrdleme praeguseid asju, siis on mõni kuritegu jäänud. Koodeksist välja, seda ei rehkendada, kuritööna on kultuuris olnud ammust ajast niimoodi et kuriteoks loetakse tegu. Teise inimese vastu kui on, on teiste inimeste rünnanud teoga sõnaga või mõttega. Ja praeguses Eestis. Kui me saime vangipõlvest välja, siis öeldi, et sõna on vaba. Ja sõna läbi teise inimese Le haiget tegemine, see on saanud nüüd peaaegu normiks. Kui me võtame ajalehed isegi kirjanduse, ajakirjad ja kirjanduse arvustused siis on mindud seda teed. Et inimesele tehakse liiga, talle öeldakse, pannakse nimi, pannakse tema järele igasuguseid epiteete või iseloomustus, öeldakse seal sõna- ja veelgi toredam. Seda nimetatakse kunstiks, seda nimetatakse luuleks. Kujutavas kunstis on ka kõlvatu asja võib välja panna. Öeldakse, et see on kunst. Sellega on meie õigusekorraldus jäänud kuhugi toppama. Ja, ja. Oli kord katse kas meie õiguse institutsioonid reageerivad sellele, kui mina kaeban, et minu meelest see tekst on laussõim lauskallaletung elavatele inimestele ja siis öeldakse ei ole kuriteo koosseisu ja need kõrvale pandud asjad siis ütlevad, et vaat kui paha on Runnel, tema kaebab, tema otsib õigust. Ja siis tuleb terve plejaad inimesi või teine asi. Et te mõtlete seda Kivisildniku luuletust eesti kirjanikest Noh, kasvõi see, see oli üks esimene asi ja, ja siis aga mis siis hiljem on veel tulnud? 96. aastal oli päris tore murrang nisugune. Iga riik igatsioonst, iga institutsioon. Peab ennast austama ja seda lihtsalt väljendatakse, et igaüks peab oma lippu hoidma ja Me teame vanadest pateetilistest, filmidest, asjadest, et kui keegi hakkas langema, tema käes ellips, siis võeti lipp oli juba prantsuse revolutsiooni ajal maaliti lipuga, naine on Parikaadil. Ja kui mina siis ütlesin, et meie peame segasel ajal oma kirjanduse lipu hoidma üleval siis meie uus suund, meie kirjanikud, kolleegid ja sõbrad paljud said pahaseks ja võtsid Runneli personaalküsimuse üles. Miks ta ei, miks ta ei allu uuele ilmavaatele, mis ütleb, et kunst ei ole ja kirjandus ei ole? Ei tähtis, see oli nõukogude aegne ilmavaade ja see on ainult kommerts, kõik on müüdav. Läks selleni on siis? See on see põhimillele on ka kirjanikkond laskunud oma uue aja vabaduse tõlgendamise juures ja ma olen konservatiiv ja ütlen, et ikkagi nii ei ole, sest ma ei viska nurka, ma ei ole suurusklik, aga seda Eetikat või kõlblust ei ole ma veel nurka visanud, kes ei julge oma lippu ega oma usku hoida, see. Kes need siis olid, kes ei tahtnud hoida lippu kõrgel või kes ei hoidnud lippu kõrgel? Aga noh, ma saan aru, et praegused tuli sellise mõistukõne, aga, aga milles siis asi oli? No, ega ma ei ole ülekuulamisel, mõistukõne on köik kogu elu on mõistukõne, kui luule on mõistugane, see ei ole mõistukõne, kui ma ütlen, Kirjanike Liit, Runnel, Kirjanike Liidu juhtkond, ma ütlen, aastaarvud ka. Kes tahab, uurib, kui viitsib, aga sest see ei ole, see ei ole praegu kohtumenetlus, eks ole. Ei ole, nõuad. Kui. Me tunneme end meie tööliti. Harjuma. Meil võttis toona suits järgi Elus on ikkagi isamaa pale kui sellelt midagi, mis on vale. Et me tunneme, et katsed lina peale Järgi äkki? Järgi Harjumaale? Peaaegu kõik Teie luulekogud räägivad maast, loodusest, rahvast ja, ja keelest ja meelest just seal aa ja looduselähedus, et kas see on seotud ka sellega, et tõesti õppisid EPAs agronoomiat või, või on see just tulnud sellest et teie lapsepõlv on olnud maal. Kui midagi loodusest on, siis ikkagi lapsepõlv on vägev. Ja noh, ma ise nii väga looduse kirjeldajaks ennast ei tea, need on loodus, asjad on loomulikud ja neid on hea sümboliteks. Näen neid. Niimoodi nad kuidagi iseenesest muutuvad sümboliväärseks võtta, pilv, võtta kuu ei võta tuul, kõigil on niimoodi. Siis võiks vaadata luuletajaid vaid roosa mehi. Milline värvimeel on näiteks Tuglasel oli, olid väga värvilised, vahel tunned, et kunstlik, aga ta püüdis sõnadega maalida veidi kummalisi värve. Ja kellel on veel võimsam, on luuletaja Hendrik Adamson, väga värviline. On kuidagi. Ma tunnen teda lugenuna, ma olen nagu Hendrik Adamsoni pilgu läbi hakanud nägema kogu hommikust kõiki hommikusi valgusi varahommikusi, talvised suvised, keegi kõik värvivärvilisus, noh et ma usun ikka, et see on omaenda lapsepõlve või noorepõlve asi ja ma olen. Looduse või ilmastikunähtused või teatud kellaajad näiteks praegu hakkab olema niisugune aeg. Euroopas on nimetatud vist katoliiklikest maades, eriti Angelus tund seal, kus päev lõpeb. Ja õhtu hakkabki ja on niisugune imelik katkestuse koht meeleoludes. Ja Eestis öeldi. Peame videvikutundi, see on see kummaline. Eks pool tundi või tund aega, kus päike on teatud madalus laskunud, on teatud hämarus. Tartu hakkab lähenema, päevatöö on enam-vähem tehtud ja inimesed on avatud ja nende mingisugune eksistentsiaalse olemise tunne on, on kuidagi niisugune liit dev ja sõbralik ja avar ja vot niisugused tunnid ja meeleolud ja ilmingud või vahel mingisuguse kraadi juures talvel lendavad linnud, kuidas nad lendavad aknastki, vaatad linlasena või siis Tartus või Jõgeval vaatad vareste kolooniaid, kuidas mingil kellaajal, kuidas nad käituvad, milline tohutu maailm, see on kummaline. Jõgeva on kummaline selle pääset, varesed on terve linna ära vallutanud, keegi ei suuda neid enam tõrjuda. Ja õhtul Tartus on ju ka hakkide koondumine on vahel ja siis küsib, mis see on? Noh, niisugused on. Taimede tundja ma nimepidi väga suur ei ole ja nii võib-olla kõige enam ma tunnen sidet metsaga sealpool, pragmaatiline, et vaatad, mis sellest metsapuust võiks saada. Taimed on vähem individualiseerunud, aga metsast puu on iga puu on isiksus. Ja vahel ma võin. Fantaseerida, et võib-olla ma olen Nende hulgast eksinud inimeste hulka kogemata, et võib-olla ma peaksin olema puu, kes kasvab ühe koha peal. Ja ta ootab kogu aeg, et ta ise ei lähe rändama. Aga ta ootab, igal kellaajal igal aastaajal, eriti erikülalisi. Kes tulevad, käivad kaugel, kas või lõunamaalt, tulevad jutuks, tahad, mis nägid, aga mis puu siis ei tea? Noh, Järvamaalt pärituna olen kõige enam kasvanud, võib-olla kuusemetsade vahel. Aga kuusikutes on imeliku süngust ja raskemeelsust üsna palju. Ja siis, kui satud niisugusesse piirkonda, kus on no näiteks Põhja-Eestis või Pärnumaal on männikud. Kui satud siis kõrge männiku alla, siis näed, milline jällegi valgus, milline pidulikus ülevas ja siis tuleb meelde mõni prantslane saatobriaal, kes räägib metsast ja pargist kui kiriku või pühahoone või katedraali jätkust. Ma kujutan ette, et kui te oleksite praegu kirjutanud sellest luuletuse, kuidas õhtul tulevad parkides varesed ja terve park on neid varaseid täis oleksite kirjutanud selle praegu 2008. aastal siis võib-olla see üks sellise suure võimsa kujundina, aga kui te oleksite kirjutanud näiteks noh, 30 aastat tagasi siis oleks noh, välja loetud seda kes need varesed on, tulevad meie parki õhtul hämaras ja nii edasi ja nii edasi. Kas te olete tundnud enda kui luuletaja Lotuse muutumist läbi aastate? Noh, ei tea, eriti. Lugejate maitsed on muutunud ja sama laulukultuur on nagu lakanud või neid, kes sinu laule laulsid, neid enam ei ole aktiivses elus nii palju, uued põl. Uuel põlvkonnal on uued laulud. Kui üldse on, natuke ikka on nagu ma ütlesin, kuigi jälle Ameerik keelemega kustutab ka omakeelse laulu ära, aga selles mõttes noh, on nagu. Roll on muutunud ja see, mida kirjeldusest otsitakse natuke diferentseeruma ja noh, viimane 100 aastat on olnud kirjandus Eestis küllalt tähtis just nagu vaimsuse hoidjana ja kandjana. Ja kui praeguse kommertsi ajastul vaimsusest õieti räägitagi ja selles mõttes just nagu meie kõigi kirjameeste roll on on nagu lahjenenud, aga samal ajal päris kaduda ei tohi, siis kukuks hoopis kõik kokku. Et üks osa seltskonnast või ühiskonnas peab ikkagi mingeid moraalseid ja kõlbellisi kõrgemaid väärtusi tunnistama tundma ja, ja kui seda ei ole, siis on ju, no ikka täitsa lapp, võtame kooliõpetajaid, kuidas saab kooliõpetaja suhelda lastega, kes ootab mingit maailmas mingid lapsepõlve elu puhtuse jätku ja kui kõik on küünikud, kõik on irvitavad geene ropud, räpased, mida siis, mida siis toodate sellest rahvast on umbes, ma peaksin küsima niisama nagu Villem Reiman, kes siis aastal 1809 Roland või 1900 ikka seesama, kas me kestame, võime, hävime ja praegu on jällegi seesama ega paljas raha ja, ja paljas tehnoloogiline osavus ei päästa ikkagi inimene on natuke kõrgem olevus ja põld-vares, et ei ole oma kõlblusse ära visanud, aga inimesed mugavuse pärast viska. Kui nüüd hooplevalt öelda, siis tuleks öelda, meie tähtsus on veelgi tõusnud. Aga kui jälle tagasihoidlikum, siis võib öelda, et no ikka on vaja midagi, et ja kui näed usalduslik olevusi endasama nooremate hulgas nad vajavad sellest. Ja muidugi võib öelda, et vaat selle suure kaubanduskeskuse või supermarketi ruumides ja on terve uus põlvkond nagu need õhtused hakid, nad istuvad silmad pahupidi juba, mida nad suitsetavad või võtavad narkootikume? No ega ma seda ka normaalseks ei pea pidama, see on ka õnnetus. Oma raamatus Viru veri ei värise, oleks peatükk ja see kannab pealkirja vaimsuse hoidmine elu kohustusena. Teie tunnete seda kohustust. Selle ma kandsin esimest korda ette Valgas, kus oli oli mingisugune täiskasvanute koolitus. Ja siis mingis meeleolus maalin selle ma kirjutasin kui, nagu mingisuguseid testamendi, et see on kokkuvõte ilma eriti hooblemattaya. Natuke poeetilist liigliha vast on, aga no mis seal teha. Ma arvan, et see ongi niisugune kultuurikohustused. Et väikerahvad elavad natuke teisiti ja kui nad võtavad väga mehaaniliselt suure rahva, on ta vene rahvas haigla või, või Ameerika ühiskond siis me hävime ikkagi väga ruttu ära, meil on unikaalne nähtus, on väike rahvas ja me peame ühest küljest võistlema nende suurtega ja nende käest armu paluma, et nad päris laiaks liitsuks meid, neil ei ole sooja ega külma. Õieti jälle tuleb ikka appi see vana kristlus. Oi jumal on ühed rahvad loonud, see oli hurda tarkus ja Reimanni tarkus. Kui jumal on ühed rahva ühe rahva loonud, siis meie asi on seda hoida ja edasi viia. Aga mitte lõpetada, taastada. Ja sellepärast ka mulle ei istu kunstisuund. Praegu meil on valdav, mida vahel nimetatakse postmodernismi iks teek konstruktivismiks, tee see, ühesõnaga keegi midagi loonud. Me oleme kõvad mehed, me lõhume ära, ma olin koolipoiss ja siis ka vahel loobiti palju, seepärast näiteks telefoniposti otsas neid telefoni kannusid katki, mille küljest traadid olid, kas saab pihta? Nõuat? Tee konstruktsioon on sama vana kui inimkond, kui lihtsalt on võimalik lasta õhk, näiteks Kivisild, rääkisime Kivisildnik, Kivisilla õhku laseb Tornio, lased viljajale vaatorida, Türi raadiomasti õhku, lased meiereid puruks, köik jama inimeste omade kätega, teatud ideoloogia, loogilises pohmell USAst ja meie vabadus tuli ja andis, kallab pohmell, lööme puruks selle selle leeme puruks ka väärtuslikku ilusad kirjanduse. Mõne mehe, mõni sõber on puruks lööjate hulgas. Uskuja aimaks. Rahu tuunto. Üle künka. Ja teeniva jalaluu. Üle veel ja ja tema tööks laavapuuga, rändabraga. Nojah, ta maha ka ka paar. On? OP. Käsipall võib veel ja veel ja. Oma rajama. Ja praegu veel jaa. Te kuulsite saadet luuletaja Hando Runnel-ist. Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tombachiya toimetaja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Palju õnne Eesti vabariigile. Kõike head ja kohtumiseni.