Tere, siin toimetaja maris Johannes. Alustame keele kõrva uut hooaega ja esimese saate külaline on emakeele seltsi keeletoimkonna vanem, kogenud keeleteadlane Peeter Päll. Avasaates räägime keelekorraldusest ja saate lõpus nagu ikka. Udo Uibo. Etümoloogia minutid. Suhtumine keelekorraldusse on väga kirglik. Osa inimesi arvab, et korraldust pole ollagi, vabameelsus lokkab ja on jälle teine osa, kes leiab, et keelekorraldus pitsitab nende vaba mõttelendu ja piirab keele fantaasiat. Aga alustama ajaloost, kui pikk on olnud üldse eesti keelekorralduse traditsioon. Peeter Päll. Selle üle on vaieldud ja seda üle võib ka edasi vaielda, sest ajaloost võib välja tuua mitmeid erisündmusi, mis meie keele korraldamisel keele arendamisel on olnud tähtsad alates sellesse, et eesti kirjakeelde, kes ju juba mitu sajandit tagasi ja esimesed tõlkijad muidugi küll ei olnud eestlased, aga see keel, mille nemad kujundasid, on ikkagi aluseks ka tänasele kirjakeelele, nii et neid tähtpäevi on mitmeid, muuhulgas ka see, et 19. sajandil hakkasid eestlased ise keelt korraldama ja Eesti kirjameeste selts oli üks esimesi kogusid, kus sellel teemal arutati, aga tänavu on selles mõttes ehk tähtis mainida aastat 1908, kui tapal said kokku kahe tollase seltsi, siis Eesti Kirjanduse Seltsi ja Tallinnas olnud Eestimaa rahvahariduse seltsi esindajad selleks, et arutada kirjakeeleküsimusi ja seda on siis hiljem hakatud nimetama Tapa keelekonverentsiks ning seda on peetud ka muuhulgas üheks kollektiivse keelekorralduse algustähiseks. Tõsi, need küsimused, mida tookord arutati, võib-olla tänase pilguga, tunduvad suhteliselt kõrvalised, arutati seda, mis oli enne aastakümneid olnud pikk vaidlusteema kas õige pea või päev hea või hea ja leiti siis kord üks kord, teine lahendus. Tapal lepiti kokku, et üldiselt hoida alles käe näiteks hääl, aga pea ja hea siiski diftongiga arutati tookord ka Kiili tekkisid kirjutamist mitmed liidete vormistust ja need teemad täna tunduvad võib-olla kõrvalised, aga nad olid üks osa sellest pikast arengust, mida kirjakeel läbitegi sajandi alguses, kui uuesti hakkas ju eesti keeles toimuma mingil määral kooliõpetust, vahepeal oli see koolidest eesti keel kõrvale tõrjutud ja siis oli vaja neid kokkuleppeid ja see on ka aeg, kui hakati väga usinalt tegelema oskussõnade arendamisega, nii et sajandialguse tagasi mõteldes. See on nüüd üks tähtis verstapost. Nojaa, 90 aastat möödub ühest tähtsast raamatust, selle ilmumisest. Sellesama Tapa keele konverentsi tulemusena tegelikult võib ka öelda, see läks edasi, neid keelekonverentsi peeti veel hiljem Tartus ja Tallinnas kokku neli konverentsi ja mõnel hilisemal konverentsil arutati ka põhimõttelisi küsimusi, mitte üksiksõnu. Johannes Voldemar Veski andis nende konverentside tulemusena välja niisuguse kirjakeele reeglite kogumikku. Sealsamas sündis ka uue sõnaraamatu idee. Mis oleks siis niisugune normiandev sõnaraamat ja Eesti Kirjanduse selts alustas selle koostamist. 1908. aastal peeti siis mitmeid koosolekuid ning ta ilmus lõpuks 1918. aastal Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatuna. Selle puhul võib siis öelda, et see on esimene ja tõenäoliselt ka viimane täiesti kollektiivselt ja mõnes mõttes anonüümselt koostatud sõnaraamat, kus kus siis iga sõna ükshaaval läbi arutati kollektiivselt ja 153 koosolekuid peeti selleks, et, et neid teha ja, ja tegelikult sõnaraamatu maht, kui me tänase pilkusele vaatama ei ole üldsegi suur. Siin on 150 lehekülge, täpsemalt öeldes, aga sellest võib lugeda ka meie õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni mis jätkus kahekümnendatel aastatel kolmeköitelise sõnaraamatuga. Hiljem ilmusid niisugused tähtsamad õigekeelsussõnaraamatut aastal 60 ja 1976. Ja 1999 2006 ja nüüd järgmist. Ootame vahest aastal 2013. 20. sajandi algus ja keelekorraldus, kas me võime tuua mingeid paralleele ka selle tänase sajandiga ja selle algusega, kui me võrdleme neid sajanditaguseid ponnistusi? No ajastada siiski nii erinevad, et neid on raske võrrelda, sest 20. sajandi alguses oli eesti keel ütleme nii, et kujunemas kirjakeeleks, arenenud kirjakeeleks ja väga palju tegeldi sel ajal niisuguste uute sõnade loomisega kirjakeele reeglite korrastamisega, sellega, mida tänapäeval me enam tegelema ei pea. Tänapäeva ühiskonda on tõesti võib-olla isegi keeruline kirjeldada, aga mida meie praegustes aruteludes saab välja tuua, on see, et me võrdleme tegelikult praegust olukorda mitte niivõrd 20. sajandi algusega, vaid 20. sajandi teise poolega ja sellega võrreldes muidugi meie ühiskond on kõvasti muutunud, seda kajastab ka keel. Et me näeme seda, et keel muutub järjest mitmekesisemaks. Keelde tuleb erinevaid stiile ja registreid. Ja kohati on, on väga raske nendes orienteeruda, inimesed kasutavad neid ka läbisegi. Ja siis tekib ka vahel mulje, nagu oleks selline ühtne keskne kirjakeel ohus. Seda aeg-ajalt ka ajakirjanduses avaldatakse. No me peaksime ikkagi arvestama seda, et kus üht või teist keelekasutust vaja lähedusest. Nagu öeldud, ühiskond on meil demokraatlik. Avatud igalühel on vabadus keelt kasutada ja keele kasutamist ei saa väga rangelt inimestele ette kirjutada. On meil ju varemgi räägitud kõnekeelest argikeelest igapäevakeelest mitmesuguseid terminit selle kohta kasutatud. Aga praegu me näeme muidugi seda, et see nii-öelda kõneldud keel saab üha enam nähtavaks kirjalikul kujul alates kunagi sellest, mida me nägime meilides elektronkirjades, mida me näeme SMS-ides need nii-öelda varem lahus olnud keeletasandid on tänapäeval raskesti omavahel läbipõimunud ja seetõttu võib tekkida tõesti mulje, nagu nagu kirjakeele oleks ohus. Aga. Ma peaks ütlema, et, et siiski kirjakeele tuumosa selle järele on ühiskonnas täiesti objektiivne vajadus olemas ja seda minu meelest keegi ei saa eitada, meil on, on halduskeel, meil on koolisüsteem, mis vajab korrastatud kirjakeelt, meil on teaduse ja tehnikakeel, mis vajab täpseid väljendusi. Tarbetekstid, mis on inimestele suunatud ja peavad informatsiooni andma, need peavad olema enam-vähem sellises ühtses keelevormis. Ja avalik keelekasutus on see sfäär, kus ebakindlus on kõige suurem ajakirjanduses. Need erinevad vajadused põimuvad, asetatud võib tunduda, et selgus kaob ära, aga ma arvan, et sellesse mitmekesisusse tuleks suhtuda väga rahulikult, et nii nagu meie ühiskondki suhtub eri nähtustesse rahulikult, et nii ka keeles eksisteerivad eri stiilide registrid kõrvuti koos ja nagu öeldud, et mõned objektiivsed vajadused jäävad endiselt, mis meid sunnivad ikkagi sellist korrastatud, kes ka kasutama ja me kunagi ilmselt ei hakka eeldama, et õiguskeeles pääseks mõjule niisugune argikeelne lodevus või lohakus see olukord, kui me eeldame keelel, et korrastatud, et see sõltub täiesti ühiskonna vajadustest, kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas omal ajal hurjutati meilide keelt see, seda, mida inimesed omavahelises suhtluses kasutasid, et niikaua, kui seal inimeste omavahelise suhtluse keel nii kaua see võis tõesti tõsi olla, aga tänapäeval meilid üks osa tunnustatud kirjavahetusest ja me näeme juba täiesti korralikult heas kirjakeeles moodustatud lauseid nendest meilides, nii et see ei ole tegelikult probleem selles vormis, kuidas keel esineb, vaid just nendes, mida me keelelt ühes või teises olukorras eeldame. Kindlasti seda muljet keele risustamisest tugevdada ka see, et meil on tänapäeval sõnavabadus, meil on tsensuurivaba keel, igaüks räägib seda keelt, mida ta oskab ja keegi seda väga palju hooldada sellises ehedas vormis ei saagi. Enne nii ei olnud, et see keel, mis avalikkuse ette jõudis, oli juba päris mitmes kohas üle vaadatud ja seetõttu ka see mulje oli teistsugune, aga tegelik keel oli seal tookord ka suhteliselt teistsugune. Jah, neid filtreid tänapäeval vähem, aga ma usun, et objektiivselt see keel, mis tollal oli võib-olla oli natuke teistsugune, aga ta nii nii oluliselt parem ei olnud. Tänasest keelest. Üks suur valdkond on oskuskeel. Märkisite juba, et 20. sajandi algus nõudis uusi sõnu, et seletada uusi nähtusi. Meie aeg ju ka täpselt samamoodi, kuidas te iseloomustaksite meie oskuskeelepoliitikat? Eesti oskuskeel on arenenud väga pika aja jooksul ja nagu öeldud, 20. sajandi alguses hakati sellega süstemaatiliselt tegelema ja eriti palju läks oskuskeele korraldust aja 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, kui eestikeelne haridus laienes ka kõrgkooli tasemele ja paljud erialad oskussõnu. Tegelikult see põhi, millele tänapäeva eesti oskuskeel kujuneb, rajati just nendele. Ja teine niisugune olulisem periood oskuskeele arengus on kindlasti 1009 kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad, kui uuesti tuldi sellele teadmisele, et, et oskuskeel on mõnevõrra eriline keeleregister, mis ei ole iga kord alata kooskõlas ka üldkeelega ja vahel tekib nende vahel vastuolusid oskus. Teadlased vajavad oma mõistete väljendamiseks sageli täpsemaid väljendeid. Kui üldkeeles me seda teeme, et see on täiesti loomulik ja selles ei ole midagi imelikku. Praegu me oleme selles arengujärgus ilmselt, kus me jätkame seda senistele põhimõtetele tuginevat oskuskeelekorraldust. Midagi revolutsioonilist toimumas ei ole, aga loomulikult oskuskeel on võib-olla sõnavaraliselt kõige kiiremini paisuv keele osa. Uusi termineid vajatakse pidevalt ja nende suhtes peetakse nõu. Meil on Eestis üsna toimiv oskuskeelesüsteem, meil töötavad mitmed terminikomisjonid. Terminiloomet toetatakse riiklikult ja sellest aastast on ka eestikeelse terminoloogia toetamise programm käigus, mis loodetavasti jätkub. Kindlasti on praeguse asjaolu, et meil on muutunud need mõju keeled, kindlasti on praegu väga tähtis inglise keele mõju terminite loomes. Aga eestlased ei ole kunagi tahtnud olla väga ühekülgselt ühele keelele orienteeritud, et me näeme ka kõigi teiste keelte termineid ja saame seda arvesse võtta. Nii kui ajalooliselt oli, eks ole see saksa keel nii-öelda eelmiste perioodide terminite aluseks. Jah, ja saksa ja inglise keel ei ole sageli omavahel nii-öelda terminoloogiliselt kooskõlas seda või paljude sõnapaaride puhul ju tänapäeval näha, kust on tekkinud ebaselgust näiteks tehnoloogia tehnika helistamises, mis on meil seni olnud saksapõhjaline, aga nüüd kipub väga palju inglise mõjusid juurde tulema. Selleks, et eriala inimesed üksteisest aru saaksid, seda terminoloogiat vaja on. Mis me seda eesti keelt ikka edasi pusima, et saame kõik ühes keeles räägitud, meil on inglise keelt. Kus sõnad on üks osa ja väga tähtis osa keeles siiski, ja kui me selle jätan munarulle, siis me üsna pea leiame mitmetes valdkondades eesti keel, kui väärtuslik funktsioneeriv keel ei toimi. Ja see niinimetatud valdkonna kaotus meid võib ähvardada tõesti, kui, kui me selle poole jäta munarule. Loomulikult me ei suuda oskussõnu luua nii massiliselt, kui seda maailma areng meile ette kirjutaks. Aga oma põhivajadused, et me saame üht või teist eriala inimestele õpetada, selgitada, populaarselt käsitleda sellel määral, me peame olema suutelised seda sõnavara arendama. Oskuskeele puhul kirjeldasidki seda sõnaloomet, millised sõnad mängu võetakse, kuidas keelekorraldajad siin vahele astuvad ja asja süsteemsemaks muudab? Nagu öeldud, oskussõnaloome tegelikult käib meil ees, et erialade kaupa ja erialainimeste endi aktiivsel osalusel siingi ele inimeste aktiivset rolli eeldada ei tule. Keeleinimesed oskavad nõu anda sõnavormi vormistuse kohta ja nii-öelda õigekirja soovitusi, aga sisu osas on kõige pädevam muidugi eriala inimesed ise. Meil on kindlasti neid igavesi teemasid, mida terminikomisjonid alati arutavad, et üks on kas kasutada võõrsõna või oma sõna, kui palju lubada terminites variant, et ja, ja palju muud. Siin ma tahaksin esile tuua, et eelmisel aastal ilmus Tiiu Erelt terminiõpetus, mis on just mõeldud vastama nendele küsimustele ja kõigile oskuskeelehuvilistel. Seda raamatut võib soojalt soovitada, seal on ka seletatud kõigi nende vaidlusküsimuste tausta, kõigi nende lahenduste voorusi ja puudusi nii-öelda. Sest tegelikult ei saa öelda ju kunagi, et me eelistame ainult oma sõnu või eelistame ainult võõrsõnu, kummalgi lähenemisel on oma plussid ja väga sageli on eesti keeles ka nii et me kasutame mõlemaid, nii võõrkui oma sõna paralleelselt. Keeleteaduses on see tavaline, et me räägime omastavast, käedest, genitiivist, see ei tekita probleeme. Ja selline paindlik lähenemine on tingimata vajalik. Mis puudutab slängi. Et siis lõng on nagu teada niikuinii selline rühmaidentiteedi tunnus ja, ja see släng avaldub mitte ainult vanuserühmade kaupa ja piirkondlikult. Släng esineb ka tegelikult oskuskeeles, nii nagu ka Tiiu Erelt selles raamatus kirjeldab, et oskuskeeles hammas läinud, mida arstid omavahel rääkides kasutavad ja see on lihtsalt nagu ka üks keeleregistreid. Kas on ka selliseid märke, kui sellest längist juutaksegi juba vormistatud terminini? Jah, kui slängis mõni termin, mis on hästi suupärane ja keeleliselt sobiv leiab kasutust, siis see ei ole sugugi võimatu, et see ka kirjakeel tuleb, sellise vastuvõetav terminina. Et slängis tuleb sõnu kirjakeelde, see on ka varem olnud ja see ei ole midagi enneolematut. Oskuskeele kõneldes märkisime seal inglise keele mõju selle teise keele survet ju eesti keelele me mingil määral tajume, kõik on siin mingisugust ohtu, siis ühelt poolt oskus, kellel teiselt poolt üldkeelele, mida kostate Oht on pigem selles, milline on keelekasutajate endi hoiak. Tegelikult ei saa ju kunagi öelda, et üks või teine keel eesti keelt ähvardab, et ähvardavad ikka need eesti keele kasutajad ise. Pea kaotavad ja hakkavad näiteks arvama. Teine keel on väljendustest täpsem ja see prestiižsem, seda tuleb kasutada ja nii edasi. Selles mõttes ma väga tegelikult ei muretse, sest eesti keel on lõpuks riigikeel. Üks Euroopa liidu ametlikke keeli, tal on tunnustatud staatus ja teda kasutatakse väga laialdaselt. Et on otse uskumatu, kui palju näiteks eestikeelseid tekste tekib meil Euroopa Liidu asutustesse, et nendele ilmselt ei jätku kõigile tarbijaidki. Ja kõige tähtsam on see inimeste endi hoiak ja kahtlemata ka see, see keel ei, ei ole niisugune muuseumikeel, see kindlasti muutub ja seegi on paratamatu too et keelekorraldajad aeg-ajalt vaatavat keelt üle täpsustavad ja uuendavad neid keelekirjeldusi. Keelekorraldaja ülesanded ja milliseid ohte keelekorraldaja ise nii-öelda seestpoolt näeb, et mis selle liigse korra pidamisega juhtuda võib? Keelekorraldajad tänapäeva ühiskonnas näeb oma ülesannete eeskätt selles, et ta selgitab keele kasutajale neid võimalusi, mis keeles on. Neid rikkusi, mis keeles on ja ka nende erinevaid väärtusi, ta kirjeldab seda, mis kuulub sellesse korrastatud kirjakeelde ja mis ei kuulu sellesse keelde. Ja keelekasutaja ise saab otsustada, kas ta ühel või teisel juhul vajab seda kirjakeelt või võib ka väljendada teisiti. See ühtne keelekuju, millest ma nüüd räägin, see ühtne kirjakeel on ju ühtlasi ka inimesele võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus, sest ta annab kõigile ühiskonnas toimetulemiseks võrdsed võimalused. Ja mis veel keele kuradil rolli kohta võib öelda, et ta peaks hoiduma ja ta hoidubki tänapäeval üldiselt keelamisest käskimisest, sest selleks on tõsise vajaduse korral mõni teine ametiasutus Eestis olemas. Veel tuleb öelda, et keelekorraldus Ta ja peab leidma ka sobiva tasakaalukeele kui suhtlusvahendi muutumise ja keele kui ühiskonna mälu hoidja püsimise vahel. Nagu öeldud, keelekorraldaja oma põhiülesandeks peab just keelekasutajale nõu andmist ja suunamist ja soovitamist. Üldiselt on ka hea meel tõdeda, et neid keelenõuandeid ka hea meelega kuulatakse, aga mis keelekorralduse puhul on kindlasti vahel probleem on see, kuidas teda avalikkuses tajutakse ja teda sageli võrdsustatakse niisuguse, mida võib nimetada korrektorluseks, ehk siis vigade tagaajamisega. Selline hästi must-valge lähenemine keelekorralduse ülesannetele kahtlemata ei ole õige, kelle korraldaja näeb keelt palju mitmekesisemalt, kas see võib olla ka tõsi, et aastakümneid tagasi keelekorraldajad on olnud natukene jäigemad ja väljendanud sellises mustvalges skeemis, aga nagu öeldud, tänapäeva keelekasutus meil on hästi mitmekesine, seda tuleb tunnustada ja selles ei ole ka midagi imelikku. Keelekorraldajad on ka eksinud ja sellist subjektiivsust kahtlemata ei saa kunagi täielikult välistada. On niisuguseid reegleid ja soovitusi antud varem, mida tegelikult et elu on näidanud, et ei oleks pidanud andma neid suudetud rakendada ja nad on olnud suhteliselt meelevaldsed näiti. See ei ole ka meelevaldsus, et see on lihtsalt näide sellest, kuidas sõnade kirja, kui on kujunenud meloni võõrsõnades selline eri ajastutel kujunenud põhimõtete, mingis mõttes põrkumine, kus ühel ajal on leitud, et kirjapilt sõltub sellest, kuhu me paneme, sõnas rõhu ja samas keele areng on viinud need sõnad tegelikult kõik ühesugusteks, aga me tänapäeval kirjutama apelsin ühe hiire mandariin kaheiga ja kabinet ühe teega ja mina ret kahet teega. Ja sellest tegelikult ei teki probleemi, sest inimesed on põhimõtteliselt valmis, et nad kontrollivad sõnade õige kirjandust aeg-ajalt sõnaraamatu põhjal üle. Sõnade kirjapildi muutumine tänapäeval ilmselt ei ole enam päevakorral, et seda võib ka näha, et niisuguste teiste keelte sõnade ülevõtmine eesti kirjakeelde kipub muutuma üha sagedamini selliseks, et kirjapilt ei muuda, kuigi see praegu on tegelikult vastuolus meie kirjakeelereeglitega. Me kasutame sellisel juhul tsitaatsõna, ortograafiat kursiivi, aga niisugust muganud, et tõenäoliselt väga palju enam keelde juurde tule. Aga siin on, tekib küsimus jah, seal tsitaatsõna kirjaviisi kasutamise kohta, seda paljud peavad ilmselt kohmakaks ja, ja on näha, et siin tekib tulevikus probleem. Kunstnik võib endale subjektiivsus lubada keelekorraldaja, kuidas ta ennast distsiplineerib. No nagu Tiiu Erelt on öelnud, et keelekorraldaja vead, kui neid on, on tegelikult ühiskonnale väga rasket kanda, sest et ühiskond vajab ju niisuguseid soovitusi ja juhiseid ja kui need juhised on mõnes osas ekslikud ja siis võib-olla väga halb nagu riigijuhtimise sky vead võivad minna väga kalliks maksma, nii on ka keelekorraldusesse kele korraldaja saab ennast ikkagi distsiplineerida tagasisidega, keele kasutajatelt ja see on ka üks põhjuseid, miks meil keele korraldamine ja keelehoole on väga läbi põimunud. Kes tegelevad keele korraldamisega, annavad ühtlasi ka keelenõu näiteks meil ja selline tagasiside kasutajatelt on meil igapäevaselt olemas. Meile helistatakse pidevalt ja niisugused rasked küsimused, mis keeles on tulevad nende küsimustega, võtab väga selgesti välja ja kui on niisugune reegel, mida on raske rakendada, siis seda saab keelekorraldaja oma igapäevasest kogemusest ka selgelt öelda selle seda väga palju küsitakse ja ja siis on vahel põhjust üle vaadata need reeglid. Kuidas te sellesse suhtute, kui järjekordselt küsitakse, et kas üks või teine sõna riivab, on vastuolus nii-öelda hea tavaga sõnale vahele antakse selline kaal, mõttemaailm kirjutab mingisugused asjad ette ja siis peab see keelekorraldaja või keeleekspert olema see nii-öelda see viimane kohtuinstants. Oleks küll väga hea, kui keelekorraldaja ei oleks viimane instants, sellepärast sõnade nisusesse stiili väärtuse hindamine on hästi keeruline ja sõltub ju väga palju ka kontekstist, sest see, kuidas me üht või teist sõna kasutame, määrab ka selle stiili väärtuse. Iseenesest niisugust sõna, mis igas kontekstis solvab, on väga vähe. On palju rohkem niisuguseid sõnu, mis üldjuhul on objektiivselt kirjeldavad terminid, aga paljudes lausetes kedagi riivavad ja see põhjus, miks nad riivavad, ei oled sageli keeleline. Kuidas ta toimetatakse, siiski vaadatakse seda esinemist või neegriprobleem on selline natuke kauge, kui sa siin Eestis elavad muulased, probleem, sellega oleme ikka hädas, et kuidas siis neid eestivenelasi nimetada. Ma usun, et sõnade solvavuse üle arutamine tegelikult on teema, mis kuulub kogu ühiskonnale, et see ei ole puhtalt keeleinimeste öelda, aga mis sõna võib solvata, et siin tuleb kuulata tegelikult kõigi seisukohti ja. Ma leian, et kui mõni rühm usub, et mõni sõnada solvab, et siis tuleb seda nii, nagu demokraatlikus ühiskonnas on, tuleb ikkagi võimalust mööda arvesse võtta. Siin ei ole ilmselt lihtsaid lahendusi ja kui me räägime eesti muudest rahvastest, siis on päris palju mitmesuguseid väljendit, mida saab kasutada. Kui kuid, kui teile tundub, et see mullane võib kedagi solvata, et see sõltub väga palju sellest, kellele see tekst on suunatud, mis kontekstis need väljendid esinevad ja paljustki muust. Mõned konkreetsed näited aastast aastasse, nad esinevad kuhugi, nad ei kao, aga kordama siis neid, olgu. Raadio kuulajatel on siin mõningad tähelepanekud seoses selle gruusia konfliktiga, mina räägin gruusia, mõned räägivad Georgia. Me saame tegelikult üksteisest aru, aga no nii-öelda nimeteadlasena arvate. Mõlemad nimekujud on eesti keeles ka varem kasutust leidnud ja seetõttu on nad mõlemad korrektsed. Keeletoimkond on pannud esikohale gruusia kui nime, mida on mõnevõrra pikema traditsiooniga kasutatud, aga nagu öeldud, vastuvõetavana mõlemad ja eks kui kui on näha, et see ülekaal muutub teise sõna kasuks, siis tuleb seda seda soovitust ka üle vaadata. Võib-olla selle Georgia puhul tuleb lihtsalt meeles pidada, aga et siis me räägime ka Georgia keeles tekki Orglastest see ahel peaks siis olema täielik mitte Georgias, elaksid grusiinid ka selle koha, nime poliitika kohta ei ole ju midagi rohkem öelda, kui et me oleme siingi küllalt pikkade traditsioonidega seotud ja nimesid, mida me oleme traditsiooniliselt kasutam, ei ole põhjust ka kõrvale jätta. Loomulikult, kui me räägime välismaa kohtadest, siis me eeskätt kasutame nende omi kohanimesid aga see on hästi palju läbi põimitud ka poliitikaga, paratamatult, et seegi tuleb arvesse võtta. Uus konflikt Moldova ja Moldaavia. See ei olegi väga uus, on tegelikult juba juba suhteliselt hästi eesti keeles minu meelest juurdunud, et me räägime Moldovast ja ka Moldaavia on jäänud tegelikult sõnaraamatutes võimaliku variandina alles, aga pigem siiski Moldova kui see nimekuju, mida nad rahvusvaheliselt rohkem kasutavad. Peterburi ja Sankt-Peterburg. Eesti keeles on Peterburi selle linna tavaline nimi, nagu Pihkva on teise linna tavaline nimi ja Sankt-Peterburg on selle linna vene keele nimi mis ei ole eesti keeles kindlasti viga, kui seda soovitakse kasutada, aga aga nagu öeldud, et siin tuleks paralleelsust näha selle Pihkva nimega, et kui osake Peterburg, siis sinna konteksti peaks ka minema. Puškov kui. Kui venekeelne nimi sind tuleb lihtsalt valida. Originaalkeelne nimi ei ole eesti keeles tingimata viga. Aga traditsioonilisi nimesid me tavaliselt kasutame sel kujul, nagu nad eesti keeles on kujunenud. Selle näite toon ma ise. Inimene ei taju enam vabandust, paludes selle teo mõtet ja iga kord, kui midagi untsu läheb, ütleb ta. Vabandan. Ta on tulnud kindlasti lohakas tõlkest mõnest teisest keelest, sest näiteks vene keeles on enesekohane tegusõna. Ma palun ennast vabandada ja Sveniaajus eesti keeles vabandan. Kui te vaatate sõnaraamatut, siis tähendab andeks andma. Tähendab see seda, et kui mina, palun vabandust, siis Peeter Päll on võimalik vabandada. Jah, nii see on mõeldud ja sõnaraamatutegija probleem on tõesti selles, et kui ta nüüd peaks sõnaraamatusse tulevikus hakkama andma sõnale kaks risti vastupidist tähendust, et vabandama tähendab nii andeks andma kui ka andeks paluma, siis on see väga keeruline, sellepärast et kui inimesed solvuvad, siis on ju väga tähtis, kes keda vabandab ja, ja seetõttu ma väga lihtsat lahendust siin ene argikeeles on väljendid, ma vabandan, ilmselt arusaadavad, sest me ei eelda, et see on pigem vastupidise tähendusega, aga niisuguses korrektses keeles tuleks seda siiski vältida. See igavene järgi ja järele. Võib-olla kõige lihtsam on meeles pidada järgi tähendab millegi põhjal millegi alusel, et järele on rohkem niisugune ruumiline, ruumilise tähendusega aga samas on ka kindlad väljendid, mille puhul seda kasutaks nagu järelevalve järele vaatama, järele, uurima, seal seda ruumilist tähendust alati ei tajuta, et need on eesti keeles sarnased ja lähedased vormiga sõnad. Aga. On võimalik, et näiteks, et kunagi see tähendusnüanss hoopis kaob ja domineeribki, see üks variant Ma seda hästi ei kujuta ette, sest võib juhtuda, et mõnes lauses on siiski see oluline eristada, kas me mõtleme seda ruumilist sisu või mõtleme sellist eeskuju millegi järgi midagi tehakse, aga jah, sageli igapäevakeeles muidugi need vahet kipuvad ära kaduma. Sest noh, tegelikult ongi ju tendents selles, et see igapäevakeel ja keelemuutus hakkab pisitasa suulisest pääle ja jõuabki, jõuabki kirjalik. Nojah, ja keelekorraldaja raske ülesanne ongi siin ka hinnata seda, et kas need suulises keeles või igapäevakeeles toimuvad muutused kirjakeelt kuidagi kahjustavad või vaesjastavad või mitte kas seda saab aktsepteerida või mitte. Samas midagi ületamatut siin ei tohiks olla ja nende sõnade niisugust kirjakeeles soovitatavat tähendust ära õppida ei oleks ka võimatult raske. Minu meelest. Üks küsimus, mis on veel kerkinud üles, on see eesti keele ainsus ja mitmus nähtuste puhul nagu pulmad, matused, jõulud, mis see siis oli, vanasti kehtinud nad tükk aega ja siis on neil nagu selline kõnekeelne mitmus, kuigi ainsus on ju ka tegelikult sõnaraamatus olemas. Pulmad, sõna pulm on täiesti olemas, aga millegipärast me kasutame ikkagi seda mitmuses. Kas siinse mitmuse kadu on ka mingil määral noh, nagu meie keele omapärale nagu halvasti mõjub, kuidas kommenteerite nähtust? See, et me kasutame mõnede sündmuste puhul mitmust, on tegelikult lihtsalt traditsiooniline. Seda väga. Võib-olla tõesti võib põhjendada sellega, et sageli kestsid mitu päeva. Samas on, nagu te ütlesite, pulmade pulm või matused ja matus on mõlemad võimalikud ja sammas mõned teised näiteks Katšikud rist, et marsruut, kus me võib-olla seda ainsat seda eriti ette ei kujuta ja. Aga käendus, Meie kujutame seda ette, käisin katsikul ja käisin pulmas. Jah, see on huvitav iseenesest jah, siinse mitmuse ainsus peaaegu sisu ei muuda, et mõlemaid kasutatakse suhteliselt vabalt. Aga jah, kindlasti käsen pigem matusel kui matustel, kuigi võib ka matustel käia, aga pulmades käimist ja ei kujuta ette. Kas see kuulub ka keelekorraldaja töömaile või, või, või on see pigem mentaliteedi uurijat asi. Kui maailm muutub järjest demokraatlikumaks, siis ühelt poolt sinatamine ja teisalt see esimene kasutamine, mis tõrjub välja selle ees ja perekonnanime. Need ei käi tingimata baaris, et võib ju ka kasutada eesnime ja inimeste heietada, et see tõesti ei ole vist puhtalt keeleinimeste küsimus, et niisugune ühisühiskondliku kokkuleppe küsimus rohkem, millega ollakse valmis leppima ja milline on selline lähenemine, mis inimest võib-olla kõige vähem riivab, sõltubki väga palju sellest, kuidas inimesed omavahel sellega kokku lepivad, et siin on raske, et kirjutada midagi, ma siiani ikkagi usun, et selline vähem riivav on võõra inimese poole teie vormis pöördumine ja võib-olla ka täieliku nime kasutamine aga neid olukordi on hästi palju. Erinevaid ja niisugust üldist retsepti anda on raske. Kas sedalaadi küsimusi esitatakse keelekorraldajale siin keelenõu telefonis ka? Ikka esitatakse neid küsimusi, mismoodi viisakas pöörduda inimese poole ja kuidas salga kirjutada ja kõike seda, et me saame anda siin tõesti niisuguseid väga üldisi soovitusi ja inimene ise peab otsustama ja oma konteksti sobitama. Selle lahenduse soome keelekorraldaja Pirjo hiidema on öelnud, et Ta meis igas ühes on peidus keelekorraldaja ja selles mõttes ei saa seda kuidagi eitada, et meil igalühel on õigus teha otsustusi otsuseid keele osas ja mida tõesti meie saame teha, on anda inimestele valida ja seletada, millised on ühe või teise valiku voorused ja puudused. Iga inimene peab tõesti ise otsustama sageli keeles, mis, mis talle sobib. Niimoodi mõtiskles Eesti keele Instituudi vanemteadur Peeter Päll. Aga jätkame saadet etümoloogia minutitega ja Gordon Udo Uibo käes. Selle rubriigi valmimist toetab Eesti Rahvuskultuuri fond. Eksikombel sündinud sõnade. Oleme kõnelenud eri viisidest, kuidas sõnad on meie keelde tulnud. Üheks uute sõnade tekke põhjuseks võib pidada ka inimliku eksida tõst. Stiihiliselt arenevas rahvakeeles on tavaline, et murdest murdesse liikudes muutub sõna seetõttu, et ta on tundmatu ja selle edasiandmisel tekkib tõrkeid. Vigu. Oleme ühes eelnenud saates rääkinud rahvaetümoloogia eest, mille puhul arusaamatut sõna püütakse ümber mõtestada tuntud sõnade toel. Nii on näiteks peterselli saanud petersell, Kadalopist, Kadali Salbeetist, salluret ja nii edasi. Sedagi võib pidada inimliku eksituse tulemuseks. Niisuguseid eksikombel tekkinud sõnu on aga käibele tulnud ka kirjakeele kaudu ja püüamegi mõnda neist nüüd vaadata. Erialakirjanduses on kõige rohkem juttu olnud sõnast tuvastama tähenduses kindlaks tegema. See on päris uus sõna, mis toodi käibele kahe maailmasõja vahel õigusteaduse terminina. Sellel sõnal saamislugu on tänu Huno Rätsep ole üsna täpselt teada. Kui loodi Eesti vabariik ja Tartu ülikool läks järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Tekkis vajadus omakeelse teadusterminoloogia järele kõigis valdkondades. Oskussõnade soetamiseks loodi eriteadlaste ja keeleinimeste osalusele suur hulk terminoloogiakomisjone. Üheks selliseks oli ka õigusteaduse oskussõnade komisjon. Selle komisjoni koosolekul soovis üks juuraprofessor eestikeelset vastet saksa verbile, sest Ellen ehk kindlaks tegema tolleaegne juhtivkeelekorraldaja Johannes Voldemar Veski kelle kaasabil on sündinud suur hulk eesti oskussõnavarast pakkus välja verbi turvastama. Turvastama on täiesti reeglipärane tuletis, mis on seotud sõnaga turvaline ehk kindel. Professorile sõna meeldis, ta märkis sõna üles ja lubas kasutuselevõtt. Mõni kuu hiljem kuulis Johannes Voldemar Veski oskussõnade komisjoni koosolekul. Too juuraprofessor kasutab oma jutus tundmatut sõna tuvastama. Järele uurides selgus, et professor oli sõna turvastama valesti kirja pannud selle oma loengutel ekslikult kujul kasutusele võtnud. Et sõna oli erialainimeste hulgas juba mõneti tuntuks saanud, siis seda enam parandama ei kiputud ning tuvastama jõudis ka 1934. aastal ilmunud õigusteaduse sõnastikku sealtkaudu aga teistesse kisena raamatutesse. Eesti botaanikaterminoloogias on kindla koha sisse võtnud sõna viirpuu. Rahvakeeles sellise sõna olemasolu kohta andmed puuduvad. Esmakordselt kirjakeeles esineb viirpuu 1732. aastal ilmunud eesti keele õpetuses mida on kombeks omistada Jüri pastorile. Anton Thor, kellele selle keeleõpetuse sõnastiku osa tugineb tegelikult Pärnu ja Tori pastori Saalomon Heinrich Vestringi hoopis mahukamale käsikirjale mida on kärbitud keeleliselt redigeeritud ja mõne sõnaga täiendatud. Vestringi käsikirjas sõna viirpuu ei leidu. Küll aga on seal olemas Lääne-Eestis tegelikult tuntud viherpuu, mille esiosa võib ilmselt samastada soome sõnaga vihre tähenduses. Roheline haljas. Thor Hellekeeleõpetuses on viherpuu langenud redigeerimise ohvriks ja sellest on saanud rahvakeeles tundmatu viirpuu. Siin pole tegemist juhusliku trükiveaga, vaid päris kindlasti sõna- sihilikult parandatud. Aga millest redigeerimis Elon lähtutud jääb täiesti segaseks. Seda enam, et enamasti on Thor Hellekeeleõpetuses vestringi sõnastikku parandatud tegelikule rahvakeelele lähedasemaks. Veidi pikema ajalugu on kirjakeeles sõnal pikk ker. Ka selle kohta eesti rahvakeeles puuduvad usaldusväärsed andmed ja kogu selle domine lähtub sõna ühekordsest esinemisest Urvaste pastori Johann kutslaffi 1644. aastal välja antud saksakeelses teoses lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud jõest Liivimaal vahandus. See teos kirjeldab 1642. aastal Võrumaal toimunud sündmusi kus rahvas pidas Võhandu jõge pühaks vihma või kuiva ilma saatva piksehalja asupaigaks. Kui 1641. ja 42. aastal viljasaak vihma tõttu ikaldus pidas rahvas selle põhjuseks Võhandu jõele ehitatud veskit. Talupojad tungisid veskisse, põletasid selle maha ja hävitasid jõele rajatud paisu. Sellega seoses on ära toodud Erastvere talupojalt vihla Jörgenil kirja pandud piksepalve, mida hiljem kasutanud Veljo Tormis oma piksel itaania loomisel. Piksepalve tekstis esineb ühel korral sõna- piker ja ühel korral sõnapik. Kännu. Viimane variant esineb ka kutslaffi 1648. aastal ilmunud keeleõpetuse sõnastiku osas. Orjandi piker puhul aga on tõenäoliselt tegu trükiveaga, ehkki põhimõtteliselt oleks niisugune siis eesti keeles täiesti võimalik. 19. sajandil rahvuslikul ärkamisajal, kui hoolega eesti rahvusliku olümpus sisustati sinna haarasid Rõugutajaid teisi jumalaid välja, mõeldi peetiga Pikrid, muistse piksejumala nimeks ning Matias Johannes Eiseni sulest sündis koguni lugulaul Goya piker. Nõukogude ajal kandis spikri nime Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kirjastamisel ilmunud satiiriajakiri. Nagu toodud näidetest selgub, pole sõnade päritolu nende tegeliku kasutamise seisukohal vähimatki tähtsust. Sõna võib-olla oma vôi võõras genohinne või laenatud reeglipäraselt tuletatud või hoopis eksikombel sündinud. Peaasi on ikkagi see, et rahvas selle omaks võtaks ja kasutama hakkaks. Stuudios oli Loomingu toimetaja Udo Uibo. Ütlemioloogia minutid valmivad tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.