Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Tänane stuudiokülaline on Wiedemanni keeleauhinna vastne laureaat Tartu Ülikooli emeriitprofessor Matti Erelt. Temaga kõnelesime juba möödunud laupäeval. See saade leidis kuulajate seas head vastukaja ja kellel huvi? Mati Erelt tdi keele tähelepanekuid kuulata. Need võivad seda teha vikerraadio kodulehel keele kõrvarubriigis. Aga täna jätkame juttu Matti Erelt iga keelest, mentaliteedist, keelekorraldusest ja keeleelujõust. Ja saate lõpetame meie ühe keeletundlikuma luulet taia Tõnu Õnnepalu tekstidega. No võib-olla ma räägiksin veel paar sõna suhtlusetiketti muutustest, see ei ole niivõrd niivõrd lauseehituse muutumine, kuivõrd juba selline mentaalsus ja Hitlemises, nii kindlasti kõik. Me teame, et sinatamine, suurem sinatamine. Meil on gaasianal ühiskonna temakratiseerumisega, sellele vanemale põlvkonnale on tihtipeale see üsna ebameeldiv. Aga kui, kui noorem Senatab vanemat ja vanem, siis häbelikult ei, jätab nooremat. Aga seda kohta tõesti palju. Nii et selline solidaarsus sinatamine on kahtlemata juba soome mõjul meile tulnud, aga aga eks need mõjud ole ka mujalt. Muidugi siis kõnetlus, sõnad, uued kõnetlus, sõnad või mis uued nad enam on, eks ole, äratamine, prouatamine. See on nüüd 90.-te aastate paratamatu muutus, aga. Mulle tundub, et me ei ole siiamaani õppinud neid kõnetlus sõnu kasutama. Ilmselt me ületähtsustame mõnevõrra neid sõnu, need lihtsalt ei sobi igal pool kasutada. Ja teiselt poolt Need on sellised üldised kõnetlus, sõnad. Kui inimesel on mingi tiitel, kui inimene näiteks kindral, siis ei sobi talle ju öelda härra härra, et vaid vähemasti ametlikus situatsioonis vaid ikkagi kasutada natukene kangemat tiitlit. Üldise kõnetlus, sõna- ja tiitli vahekord, see on natuke ähmane inimeste teadvuses. Mis siis veel? Mulle tundub, et meie ühiskonda on paranud teretamis maania, nii väga huvitavatele päeva pole vaja ja kuidas nüüd tekkis, ma ei tea, aga nähtavasti mingi osa on ehk selles ka sellised suhtluses, kui kassaneiu siristab teil alati tere. Kui te kassasse lähete, siis tere, ma ei tea, kas sealt, aga võimalik, et ka sealt osalt on muutunud selliseks üldiseks pöördumissõnaks. Et kui me vanasti alustasime kirju kuidagi nii, et armas Jüri või lugupeetud härra, see ja see või midagi selliselt, ühesõnaga me nimetasime nime, siis nüüd on selle asemele tere. Jah, see on ka meilides, ma mõtlen ka teiega kontakti otsides, Juuma kirjutan ikka ka alati. Tere, Mati Erelt. Ja meile, see on veel niimoodi, et, et kui ma saan, ütleme ühelt ja samalt inimeselt päeva jooksul viis meini, siis kõik need meilid algavad sõnaga. No mida ma teretanud teda päeva jooks. Nii mitu korda päevas, aga see ei piirdu ainult meilidega. Mulle tuleb üks ja sama inimene päeva jooksul 10 korda vastu. Ja kui ta noorem inimene, siis ta ütleb mulle iga kord. Tere. Ma ei saa sellest aru. Teate, mis maan ja tõepoolest on meie ühiskonda haaranud, on nagu käega vehkimine või Hei ütlemine, aga noh, mis sinna parata on nagu on. Ja mis siis veel silma hakkab, on, on uued lahkumissoovid, see on minu isiklik maitse, ma ei taha kellelegi peale suruda, aga ma pean ütlema, et et mind häirivad need võõrmõjulised lahkumissoovid nagu eriti häiriv on mulle kena päeva jätku. No jumal hoidku, miks me peame siis soomlasi ahvima, milleks ei jätku, seal peab olema kena päeva päeva, hea küll, seegi on natuke võõrmõjule nagu ükskõik. Aga see jätku sinna otsa, riputas seda natuke palju. Hüve, päimen jätku, need on ka teatud mõttes sellised automaatsed ütlemised kirjutamised. See nagu ei mõtle enam selle sõna tähendusele on loomulikult venna ja tõesti ise olen ka täpselt sedasama teinud, lihtsalt siis nagu rohkem vaheldusrikkust või mida keelemees soovitab. Vaheldusrikkus kindlasti ma tahaks siiski korrigeerida. Tere. Ma ei, ei tee seda maha, aga see on puht isiklik maitse ja mind tõepoolest häirivad sellised telediktorite ja pangatöötajad. Ma ei tea, kelle veel kenam päeva jätkuv kena päeva jätku. See päev jätkub kenasti nagunii, see on isiklik maitse ja ma ei taha tõesti kedagi kritiseerida. Aga ise ma ütleksin lihtsalt head aega. No mühakas nagu maal ütleksin tõesti head aega või või midagi sellist, mida me alati oleme öelnud. Kas seda asja võiks nagu võtta ühisnimetajaks, et selline familiaarsed maks, muutumine on selle asja nimi, ameerikalikku maailmapildi ja selle minapildi loonud. Nojah, ilmselt see selline solidaarsuse suurenemine on, on tõesti põhjus. Kuigi ma ei tea, mulle tundub, et, et see on selline väline kest, et ühelt poolt on ühiskond ikkagi äärmiselt indiviidi realistlikuks muutunud, eks ole. Ja teiselt poolt siis seda kuidagi püütakse kompenseerida sellise solidaarsuse keelelise näitamisena. Aga, aga võib-olla siin sotsioloogid oskaksid paremini selle kohta vastutuse, mina näen ainult seda, pealispindasid. Aga võib-olla on asi selles, et inimesed on ära õppinud pinud mingisugused käitumismallid, et nad käiduvadki selliste noh, mingite mudelite alusel. Kiirelt pead sa saama koolitatud, sa pead kohe tormama eluvõitluses, siis sa, sa võtad, need mudelid ei ole enam ka oma keeles oma mõtlemises oma suhtlemises loominguline. Ja kindlasti see on nii teatud kindlat vormelit, mudelid tulevad käiku ja, ja sai tajugi nende väärtust, tegelikult noh, me teame väga hästi, et kui ameeriklane küsib sinu käest, et kuidas sa elad Ta ei oota vastused Toyota rääkima, kuidas sa elad? Kui sa ütled, et sa elad halvasti, siis ta hüüab ikkagi fain maavallad. Selle peale. Ta ei, kuula sind ikkagi te olete väga kaua selle eesti keele noh, kas nüüd just korraldusega ka ikkagi selliste süvauuringutega ka rinda pistnud ja nende pealt on ju kirjutatud ka see eesti keele käsiraamat mis nüüd kolmas trükist välja tuli, eks ole, ikkagi see eesti keelekorraldus on olnud ka üks osa teie elutööst. Kui optimistlik te olete, et selles korralduses, et kui palju on ikkagi sellel korraldusel jõudu noh, võiks ju provotseerida teil seal tööd, aga laseme kõik nagu vabaks, las läheb isevoolu teed. No ma kõigepealt ütleksin seda, et ega see keelekorraldus nii kõige lubaja ei ole, keelekorraldustaktika on, on olnud teistsugune viimastel aastakümnetel kui varem, et kui varem oli sellised ranged käsud ja keelud rohkem, siis tänapäeval ei ole, ei anta vitsa inimesele, kui ta midagi kehvasti teeb vaid soovitatakse kasutada. See keelekorraldus on, soovid, duslik, kõik normid, kõik on paigas, aga soovitatakse. Nii et last ei saa ka karistamisega õpetada, vaid ikkagi eeskuju ja soovitustega on põhiline ja selline tee keelekorralduse taktika on palju õigem kui selline käskiv keelav taktika. Mis minu tegevusse puutub, siis noh, esiteks põlema mingi keelekorraldaja. Ja teiseks süntaksi või lauseehitusega on üldse niimoodi, et ega siin nii rangeid reegleid esitada polegi hästi võimalik. No mis me teeme, uurime keelt, vaatame, mis on selles keeles tüüpiline. Ja rakendame seda siis ka oma soovituste andmisel. Aga lisaks siis sellele. Me lähtume soovituste andmisel veel ütlemises pragmaatikast. Missugune lause on lihtne, selge, kuidas öelda nii et mõte jõuaks kiiremini pärale. Teiseks, paneme juurde natukene esteetikat, eks ole. Et ei oleks seal kordusi palju ja kohmakusi, Stampe ja nii edasi. Ja mis me veel teeme, on, on see, et paneme natuke seda rahvuslikku uhkust ka juurde. No milleks me peame hüve päeven jätkuva ütlema vaid püüame ikka öelda, nagu eestlane tavaliselt ütleme ühe sõnana püüan vältida neid võõrmõjusid, olgu see rektsioonis, olgu see ükskõik kus need on asjad, mida ma olen, olen püüdnud ka rakendada. Aga jah, süntaks, siis ei ole see nii terav see õige ja väära või soovitatav, mitte soovitatava piir, nii terav kui ütleme näiteks seal morfoloogias ja üldse kaugemale sõnast seda vähem on, on piiranguid, alati on nii sõnas on ju morfeemid ka kindlas järjestuses, eks ole. Aga võtke lause, seal ei ole nii kindlat järjestust ära. Et mida suurem on see keeleüksus, seda vähem ranged on need piirangud tekstis on veel vähem piiranguid, tekstis on veel rohkem neid vabadusi. Eesti keeles ühelt poolt ei ole meil sellist kindlat sõnajärge lauses, aga kas te nagu tajute, et see on nagu tuled? Kolm eesti keel on tõesti niinimetatud vaba sõnajärjega keel, aga vabadus tähendab seda, et lauseliikmete järjestuse ei ole määratud. Ühesõnaga lause liigendus ei määra sõnajärjes. Inglise keeles on näiteks subjekt alati esimesel kohal, eks ole, meil midagi sellist ei ole, meil võiks paikneda kus tahes. Meil oleneb sõnajärjestus suuresti, aga mitte täielikult sellest, mis on tuntud, mis on uus. Nii-öelda teate struktuurist, oleneb see sõnajärg. Samas on siiski ka teatud piirangut sellised struktuurilised piirangud, näiteks see, et et meil kehtib reegel, siis tavalises jutustavas lauses kehtib reegel. Et verb paikneb teisel kohal, seda nimetatakse V2 sõnajärjeks. Mõned sellised struktuuri piirangud on, on meil küll olemas ja neid on veelgi, aga üks suurem piirang on siis v2, aga seegi absoluut. Nii et meil on suhteliselt paindlik sõnajärg, me ei saagi öelda päris nii, et meil on vaba sõnajärg, vaid meil on suhteliselt paindlik sõnajärg. See ei olene niivõrd lause Lipp metest, vaid lause infostruktuurist, võitjemaatilisest struktuurist. Mida, mille kohta me öelda tahame? Teie elutöös üks oluline etapp oli eesti keele grammatika koostamine, et nii nagu me peame mõne põlvkonna järel uuesti tõlkima, mõned raamatud kas grammatikat peab ka ümber tegema, kui. Kõik kõik muutub siin ilmas ja loomulikult teatud aja tagant peab kõue grammatika tegema. Sellest eelmisest või viimasest selle grammatika ilmumisest on siis umbes 15 aastat möödas, kuigi koostamisest on rohkem möödas, nii et arvestame peaaegu et 20 aastat, 20 aasta tagused seisukohad on siis selles viimases grammatikas kajastatud. Ma arvan siiski, et me peame veel natuke ootama, enne kui uut grammatikat ehk et tegema hakata? No esiteks see aeg 20 aastat või ikkagi natuke ehk vähem, noh, see pole ka nii väga pikk aeg. Muidugi võiks ju teha, kui võimalus ei oleks, aga aga mitte tingimata. Aga ma arvan, et me lihtsalt praegu ei ole võimelised uut tegema. Me ei ole võimelised tegema uut tervik, grammatikat, mis kataks kõik, kus oleks kõik grammatika osad sees lihtsalt puudub selline meeskond, kes seda teeks praegu. Ja mis veel tähtsam ei ole piisavalt eeltööd selleks tehtud. Kusjuures olukord ositi on erinev. Ma olen kuulnud, et, et varsti peaks valmis saama uus foneetika samas ütleme seal sõnamoodustuse morfoloogia osas ma nii kindel ei ole, kas on nii palju tegijaid, kas leidub selliseid tegijaid, kes uue morfoloogia või sõnamoodustuse nüüd kibekähku valmis teeksid? Süntaks vajab veel eeltöid, kuigi süntaksialal on, on need tehtud päris palju mis meil täiesti mitte täiesti, vaid väga paljus puuduvad, on kõnekeelealased uurimused. Viimasel ajal on küll Tiit Hennoste ja teised ju koostanud kõnekeele korpust ja teinud kõnekeelealaseid uurimusi, aga siiski seda kõike veel väga vähe. Uues grammatikas peaks kindlasti olema kirjakeele allkeeld, ütleme seal ajakirjanduskeeleteadus, keele ilukirjanduskeele nii-öelda kõrvutav analüüs. Seda on meil väga vähe tehtud, nendest eeltöödest kindlasti piisa uue grammatika jaoks. Nii et lihtsalt meil ei ole praegu piisavalt seda seltskonda, kes uue grammatika koostaks ega ole piisavalt uurimusi, et nende põhjal uut grammatikat teha. Loodan, et üks kümnekonna aasta jooksul. Me jõuame nii kaugele, et võiksime seda koostama hakata, mina vast mitte, aga küllap küllap siis noored. Ma näen noorte hulgas ikka väga palju selliseid tublisid keele uurijaid, kes võiksid seda teha. Eesti keele elujärg, milliseks ta võiks kujuneda ja kaua me siin seda keelt räägin. No see on nii raske küsimus, vastate tõesti raske ja aga mul on, mul on niisugune tunne, et, et kui kui need keelehoiakud, mis meil praegu on, mõnevõrra positiivsemaks muutuksid. Loodan, et need muutuvad. Et siis ehk oleks perspektiiv helgem. Praegu on küll nii selline olukord, kus eesti keele prestiiž on kahjuks kahjuks natuke madal ja, ja kirjakeele prestiiž siis eesti keele sees nii-öelda on, on samuti madal. Aga ma loodan, et et see muutub ja selleks, et see see muutuks, ei piisa nüüd küll keeleinimeste tegevusest. Ma usun, et keeleinimesed punnitavad nagunii. Et siin tuleks ikkagi seda rahvustunnet tervikuna püüda muuta. Ma ei tea, mismoodi see muutmine peaks toimuma, aga loodetavasti ta kunagi toimub. Aga nüüd mis sest eesti keeles saab, ma kardan, et see rahvusvahelistumine ikkagi oma teatud mõju eesti keele tulevikule avaldab? Ma ei ole päris kindel, et eesti keel jääb nüüd süvateaduse keeleks Q humanitaaria välja arvata, kus, kus minu meelest muud võimalust ikka pole. Aga seal. Füüsika, või, või tuuma, tuumafüüsika või ma ei tea, mis ala kihiline loo ja nendel aladel teadlased paratamatult on inglise keeles kirjutanud, jäävadki, jäävad ka edaspidi inglise keeles kirjutama. Et sinna ilmselt midagi parata pole. Aga mida tingimata peaks tegema? Ja ma loodan, et tehakse on see, et tuleks hoida kõrgharidus eestikeelsena. Et siis on ka terminoloogia, siis see keelevõime väljenduda selles oma oma oma erias kindlasti. Ja ja kõrgharidus kuni magistriõppena välja peaks ikkagi olema eestikeelne või vähemalt valdavalt eestikeelne. Sest kui meie hakkame koolitama kehva eesti keele oskusega spetsialist ja siis need lähevad rahvale, et need on need, kellest pile anud rahvas eeskuju võtab. Ja, ja siis me jõuame varsti selleni, nagu siin Tallinnas mõni tark linnavalitsusest kuulutab, et lähme inglise keelele üle asjaajamises. Ma loodan, et kõrgharidus jääb ikkagi eestikeelseks ja, ja seda lootust kinnitavad ka paljude meie kõrgharidusjuhtide sõnavõtud. Seni. Eks paistab. Stuudios oli Wiedemanni keeleauhinna vastne laureaat, Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Mati Erelt ja teda kuulamas küsimast toimetaja maris Johannes. Aga täna on ikkagi Eesti vabariigi 90. sünnipäeva laupäev. Seetõttu lõpetame oma pidulikumalt. Kõlama jäänud jääb Eesti ühe keeletundlikuma kaasaegse luuletaja kirjaniku Tõnu Õnnepalu tekst. Loeb Rain Simmul. Inimesi korterites kõrvalmajas elab inimesi, mõnel neist on koer. Ma näen neid jalutamas. Paljudel on auto, neid on vähem. Autoaknaid mööda voolab vihmatuled, pimestavad pimedas. Öeldaksegi auto sõidab, mitte inimene sõidab autoga. Autod seisatavad valgusfoori taga, inimesed näevad kõrval autodesse. Trammist paistab bussi, teisi reisijaid. Trammis mõni inimene haiseb. Mõni lõhnab hästi. Kaubamajas kassas istuv inimene ütleb tere. Kuigi sa ei tunne mitte midagi kuigi sul on ükskõik, kui ta sureb või et tema sees on peidus kannatused, kristus, buda nagu sinovski. Võib-olla. Õhtul kodus paistab inimesi kõrvalmaja aknast söövad laua ääres lähevad teise tuppa. Televiisorist, kus mõned peavad sõda, mõned rahu mõned mingi asja eest või nimel, ennastohverdavad. Mõned kohtuvad ja arutavad Kirjut plastik Ausid, ämber like mütse Adidase dressid võltsinud. Neid on tuldud ülesfilmina. Selle puhul tapavad nad lamba, keda mida pakutakse. Teise kanali peal näidatakse loomi, nende elu, nende kannatusi, haigust, võitlust, surma kolmanda peal jälle inimesi. Filmis seriaalis raamatutes voodis lugedes on inimesi ikka kannatavaid. Üksikuid ükskõik, sõid täpselt nagu mina. Mis rõõmutu elu ei suuda luuledki lugeda, ikka kipun urgitsema iva otsima, vigu märkama, kadestama räägin nii, sest mäletan varem oli luule suur jõgi mina madalad, kaldad kareda, luharohuga õõtsuvad kõrkijatega kaldad mille vahel selges sügistaevas kandusid kollased lehed allavoolu. Tulitall. Lõi jõe plaksti jäässe. Luha vedas tuisu viiruliseks. Piirgudest said noodijooned, kuhu kuuvalgeid öid jäi valgejäneste jälgi. Min paisus ulgumiseks tuisk kustutas kõik. Ja algaski kevad. Ühel kaikuval õhtul tõusis jõgi luhale ohise tahab part tide rääksumist. Oi seda Havide mängu suurt kirjut külgede Havide mänguheinad märganudki, et vesi aeglaselt alaneb otsides teed tagasi jõkke. Ikka vaevalisemalt. Ikka mudase maid, son. Roopaid pidi nõrgudes. Suve poole sai jõgi tasapisi endiseks. Aga luht. Luht ootad vihma, sooja, valget, sadu, mis heinana langedes Uhakstab puhtaks kevade savistestsetest. Tule mulle vihmaks.