Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad. Jutusaade on kolmveerand tunni eetris maikuu viimase pühapäeva hommikul ja minu külaliseks on naine, kellega neid kohtumisi jutusaates neli aastat tagasi alustasime. Tere, Maire Aunaste. Tervist. No me räägime seda juttu salve keset päeva ja sina võiksid nüüd küll öelda, miks otsesaatesse tulemast põrkusid. No, ega siin ei ole ju eriti keerulist põhjust kõika õhtul vaatan ütleme isegi öösel Eurovisiooni, ma tegelen selle ettevalmistusega vaatamiseks ettevalmistamisega terve päeva. Nüüd siit ma lähen, ostan, mõnusaid asju on otsimiseks ja ja et noh, ühesõnaga söögid-joogid, lilled, küünlad, muusikat õnneks ei ole vaja. Ja siis ma ei hakka ju ometi tulema hommikul kell 10 sõitma 20 kilomeetrit, sest ma ei ole ju üldse öösel maganud. Ma ei tea, kas liiga tõsiselt ei võta seda Eurovisiooni. Ei, ma ei võta üldse tõsiselt, ma, mul on hea meel, kui mul on. Mul on aastaid olnud see päev, kui ma kindlalt vaatan televiisorit viis aastat Ameerikas olles ma kuulasin läbi arvuti Raadio kahte, kus oli ülekanne. No niimoodi auklikult ma kuulsin seda, aga ma kuulasin seda alati ja alati ma tegin samade ettevalmistus, et isegi kui ma olin üksinda kodus alati oli see minu jaoks pidu. See oli selline tillukene, niisugune tele või raadiosild Eestiga. Kas see on selline show, kus sa tahaksid ise lauljana üles astuda? Ei, no mis lauljana on teine asi, aga näiteks mind ei huvita kohanemine mind. Mind ei huvita sellised suured kontserdid, et ma lähen ja pidutsen seal, aga ma tahan näha, Lucas võidab näiteks see laul, mis mulle meeldib ja mulle meeldib, kui on selline väikene pingemoment. Muidugi, kui eestlased oleksid, siis oleks suurema pinge, aga, aga ma vaatasin. Noh, ma teadsin, et nagunii kreisiraadio ei pääse edasi ja üldiselt ma ei ole täna kurvem, kui, kui teisipäeval. Aga kui Eesti peaks kordama Eurovisiooni, eks oleks ambitsiooni seda saadet juhtida üle 200 miljoni inimesel. Mitte mind absoluutselt ei, suviti ei huvita sellised suured glamuursed üritused, mille jaoks ma pean viis kilo alla võtma, mõtlema juba neli aastat varem, mida ma selga panen, missugune ma välja näen ja kuidas mind teised pärast arvustavad, mind absoluutselt ei huvita. Kuule, neli aastat tagasi, sügisel, kui me eelmine kord selles saates kohtusime ma ei mäleta, kas ma küsisin pärast sinu pagulus aastaid USA-s su esmamulje, et Eestist. Aga ma nüüd küsin ikkagi, et kas Eesti oli esimestel aastatel selline, nagu sa ette kujutasid või on Eesti suutnud sind ebameeldivalt või paremalt üllatada? Kindlasti ise küsisid ja kindlasti vastan sedasama, mida tookord, et Eesti ei üllatanud mind esimeselgi hetkel, mul oli tookord produtsent Piret Priisaar oli lennujaamas vastas. Mul oli seal minul rendiauto oli juba lohistada toodud lennujaama parklasse, kõik oli mu tulekuks valmis ja me läksime siis Pireti ja jaamu tütre eelisega. Läksime vaatama, et kus vanalinnas süüa saaks, oli hästi ilus ilm, oli ju see päev, kui oli Eesti oli astunud Euroopa liitu esimene mai 2004. Ja ainukene asi, mis mind pani ebameeldivalt üllatuma, oli see, et tegelikult raekoja platsi nii minnes ja raekoja plats kaasa arvatud. Me ei leidnud ühtegi peaaegu et vaba lauda, kuhu tänaval kohvikusse istuda. Kõik oli välismaalasi täis, aga mitte see ei olnud ebameeldiv. Jube oli see, et need hinnad olid sellised, et mina, New Yorgist tulnu sain aru, et siin on ikka natukene kallim elada kui New Yorgis. Maire Aunaste on kunagi öelnud, et isegi ajakirjanik, kuid ei kujutanud ette, kuidas inimesed elavad ja on viimane aeg teha elust rääkiv saade. Noh, sa oled iga hästi palju igalt poolt kirjutatud intervjuusid andnud ka, eksju, ma ei oskagi täpselt öelda, kus ma selle lause leidsin, aga no ikkagi nüüd neli aastat hiljem oled sa aru saanud, kuidas inimesed Eestis elavad. Kilovatt muidugi mitut moodi. Et ma arvan, et need, kes elavad halvasti nei tegelikult, ega see on selline hoomamatu number, et ajakirjanikud seda võib-olla jah, ei tea, et me urgitseme aeg-ajalt mõnda eriti ekstremaalseid olukorda elavaid inimesi, me leiame sellise olukorra. Me leiame selgelt inimesed ja siiski kohivad ja pannakse ajalehtede esikaantele ja aima, ise olen kutsunud oma saatesse inimesi, kes on väga raskes olukorras. Aga kui palju inimesi tegelikult raskes olukorras elavad? Ega me seda ju täpselt ei tea, sellepärast et meie, kes me teenime ikkagi korralikku palka. Need on ju ka väga palju Eestis ja need, kes elavad väga hästi, need on natukene Eestis, aga, aga need, kes elavad niimoodi, mina ei tahaks niimoodi elada. Ma ei tea täpselt, kui palju neid on ja, ja lihtsalt, kui ma kuulan seda ning keskmise palgajuttu ja tegelikult keskmisest palgast, siis need keskmised inimesed teenivad tegelikult vähem raha. Et, et noh, ega ma, mina näiteks hästi tõesti ette ei kujuta kuidasmoodi, minu, minu ema ja tema eakaaslased, kes noh, ega nad ei teeni üle 4000 jälgi. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik ära elada, muidugi oskan seda oma ema näitaja pealt seletada, aga, aga ma ei oska panna ennast sellesse olukorda, nii et kui mina nüüd lähen 10 aasta pärast pensionile, pean elama samas olukorras, sest ma ütlen, et ega me eriti suurkogu ja ei ole. Et ma ei tea, kuidas mina hakkama saan, tähendab, ma saan aru, et ühel hetkel sa pead nagu kõigest loobuma, noh kalamarjasaiast hommikuti ja, ja, ja kalamarjasaiast õhtuti ma lihtsalt räägin seda sellepärast, et mulle jubedalt kalamari meeldib, et need noh, ma arvan, et minu ema ei tea, kui palju kalamari maksab ja ta mitte kunagi ei tuleks selle peale, et seda osta, sest saab ju ka teisiti läbi ja ega ei peagi elama üle oma võimete, aga mulle lihtsalt ei meeldi see või kurb on see, kui kui sa tead, et inimesed on ära teinud oma elutöö ja nad tegelikult ei saa endale lubada midagi erilist kas või seda, et, et üle seitsmekümneaastased inimesed mulle meeldiks, kui nad tõepoolest neil on vaba aega ja nad muudkui reisivad ja reisivad endale isu täis. Aga kuule, isegi meie ei saa reisida nii palju, kui me tahaksime, noh, ma mõtlen nii raha kui aja pärast, aga ühel päeval, kui minul aega on, siis ma ei saaks, raudselt kaob raha pärast reisida, nii et et tegelikult, kui meie räägime või mina räägin siin mingitest väga headest hõrgutistest ja reisimisest, siis praegu suur osa inimesi kuulab, mind ei mõtlevaid, millest ta räägib, et ta on teinud neli aastat saadet meie ja ta julgeb rääkida sellistest asjadest, et meie isegi piima ei jõua enam eriti osta, et kui ma ühel päeval vaatasin neid statistilisi andmeid, kui palju on Eesti peenleib talu või ühe aastaga suuremaks läinud 35 protsenti, siis tegelikult on see katastroof. Mariaga, kas sõidab meie saatesse, lõppude lõpuks hakkasid siis tooma läbilõiget Eestist või pigem neid keskmisi eestlasi, kes siis, aga isegi mitte keskmist palka. Palga järgi ei valinud, ma tegin neid saateid ikkagi selles mõttes, et kui kui kui leidus inimene, kes tahtis rääkida oma probleemi ja inimene, kellel oli see probleem, kui ma sain aru, et see ei ole mitte üksiku inimese probleem, vaid see on tuhandete ja tuhandete probleem, ainult et üks inimene 1000-st julgeb rääkida ja teised ei julge. Et ma täna hommikul tegelesin sellega, et oma meilboksist kustutada ära sõnumeid, mida oli seal 3000, täpselt selle nelja aastaga ja ma olen hästi vähem ära kustutanud ja täna mõtlesin, et kustutan siis ära need, mida ma tõeliselt ei vaja, jätsin alles kõik need, kus oli kirjutatud, et siin üks idee ja, ja siin teine idee ja neid on jube palju neid kirju tegelikult, kus inimesed pakuvad oma ideid ja, ja, ja need on kõik need asjad, mida tegelikult, mis neil tegelikult südamel ja mis, mida ajakirjanikud ei, ei viitsi nagu lahata ja ega mina ka nendest paljusid ei ole veel tänasekski ära kasutanud, nii et muide, ma tahan öelda, et mul oli üks uudis ka, lootes, et just eile rääkisin ma siis Eesti televisiooni programmi peadirektoriga ja siis me Ma küsisin temaga asjad, tema inimene, kes, kes kujundab televisiooni programmi tulevikuks, jaga aastaks 2009. Et sellel hetkel, kui ma lõpetan Euroopas rändamise ära, see on siis detsembri lõpus, et ma. Detox, et ma küsisin, et mida tema näeb, et missugust saadet ma peaksin tegema Eesti televisioonis, et ma olen kõigega nõus, ükskõik, mida tegema tähendab, et ma ei, ma võin teha, tähendab, et täpselt seda saadet, mida televisioonil vaja ja ta ütles, et vaja on ikkagi sedasama meie saadet. Et inimeste jah, et mitte keegi muidu muidu head käinud Maahommik ja Prillitoos, et et seda tavalisest inimesest rääkivat saadeti. Kas see ei tee sind nagu kurvaks, et sind on pannpandud mingisse rolli. Mõni ütleb, et sa oled siin pihiema ja ma ei tea, mis tegelikult sa tahaksid võib-olla teha paari saadet või sa tahaksid juhtida laululahingut saatejuhina, mitte žürii liikmena. Sa tahaksid olla meelelahutaja. Vaat mina olen nii egoistlik inimene, et nii peab olema autori mingisse rolli mind keegi panna ei saa. Ma teen täpselt seda, mis mulle meeldib, et kui ma neli aastat tagasi tahtsin seda saadet teha ja kui ma seda praegu teha ei tahaks, siis ma muidugi seda ei teeks, siis ma võiksin. Meil oli eile seal valida veel kolme võimaluse vahel, kusjuures. Ma võiksin teha nii meelelahutussaadet, nii tooks õud kui ükskõik missugust saadet. Aga ma praegu teen seda sellepärast et ma ei näe mitte mingit põhjust, miks ma peaksin jaanuaris 2009 selle. Meie saate selles vormis ära lõpetama, sellepärast et mul on ikka veel teemasid praegu ka veel vastu kevadet, inimesed kogu aeg pakuvad ja ma ei saa aru, miks ma siis ei tee, kui inimestel on vaja, sest näiteks siinsamas teisipäeva õhtuti, raadios nad helistavad, nad on kuulnud, et meie lõpeb ära ja siis nad ütlevad, et ma ei taha eetris rääkida. Kand räägivad minuga muusika ajal, ütlevad, et Mairaga, aga mida me siis televiisorist vaatame siis, mis need saated on siis, mis meist räägivad, et tehke ikka edasi ja ma saan aru, et ma ei pea hakkama tegema, hambad ristis, otsima endale uut saateformaati või mingisugust meelelahutussaadet siis kui, kui inimestel on seda meie saadet vaja. Okei sa juba ütlesid seda, et sa lähed sügisel Euroopas vähemalt telepildis, tegelikult sa lähed juba suvel, eks ju, kas sa oled eesti inimestest tüdinenud? Need ongi Eesti inimesed, kelle juurde ma lähen. No aga nad on nad Eesti inimesed, nad on ikkagi Soome elavad inimesed, ma ei tea, kus nad veel Saksamaal elavad inimesed. Ja esimeses saates esimene inimene, ühesõnaga igas saates hakkab olema kaks persooni ja ei ole niimoodi, et mõlemad on Soomet, mõlemad on Iirimaal. Et me teeme niimoodi persiooniti, need lood valmis, ütleme seal 24 minutit on ühe inimese stoori ja 20 nii teise oma ja siis me paneme nad niimoodi kokku, et noh, et üks naine, üks mees, näiteks üks on Hispaanias, teeni on Inglismaal. Esimese saate esimene külaline on minu õde. Ma ei pea teda soomlaseks, tähenab Helsingis taon, Hartwalareenal koristaja, ta on eestlane, ta jäi siin töötuks, ta läks sinna tööle, tähendab, seal kolmandat aastat ta on ju eestlane, ta käib ikka aeg-ajalt ju Eestis tema kodu, seal, kus ta elab, Tartu lähedal on tühi ja, ja see ongi selle saate põhimõtet näidata nendele inimestele, kellel on plaanid võib-olla tulevikus ka minna välismaale, et näidata, kui kerge või raske, mis see tegelikult on, et me ei taha hakata näitama mingisuguseid edulugusid ega näidata, et oi, kui tore on välismaal elada, et minge kõik, et siin Eestis on jube vastik. Et vastupidi, et me tahame näidata hästi objektiivselt seda elu, kuidas nad alustasid, muidugi kahe ja kolme, aga võid sa juba jalad alla saada, aga tegelikult eestlus ja koduigatsus ei kaasust mitte kuhugi. Arvad sa juba ette pean, ma ise olen olnud niimoodi samas olukorras. Maire kunagi lauldi üht laulu, et ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hääl nüüd on. Hanna-Liina uusmaal on üks uus laule depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Kas, kui sa käid mööda Eestit ringi, kas Eesti väikelinnades nii-öelda maakohtades elatakse depressiivsete elu, kus teha ei ole mitte midagi, kus suvetuuril käib korraks Smilers ja see ongi kogu. Tead inimesi on selliseid, kes on valinud väikelinnad endale elamiseks, mina arvan, et nemad on läinud sellepärast suurest linnast näiteks ära, et nad olid siin depressioonis ja seal tunnevad ennast väga hästi, aga muidugi on alati üks kontingent ning inimesi, kes on seal sündinud ja kes ei, kes ei taha sealt ära minna, sest neile meeldib aga teine osa neid, kes on seal sündinud ja nad ei saa sealt ära minna, sest nad tahaksid küll ja hakkavad näiteks sellepärast joovad, neil ei ole kas tööd või tulevikku või ei ole midagi teha. Aga nad oleksid sama depressiivseid ka teistes linnades. Nii et töötuse probleem on muidugi üks, aga mina isiklikult seda ei usu, et tänapäeva Eestis keegi töötu on, kui ta ei taha, kui ta, kui ta, tähendab, kui ta ei taha olla töötu, siis ta ei peaks tänapäeva Eestis töötu olema. Sa võid olla küll näiteks tüüri elanik, ma just tegin siin kaks päeva tagasi kahe noore mehega Türilt, kes olid töötud, üks tulid, samal päeval oli Tallinnas esimest päeva taksojuht, ta ütleb, et jah, Türil sellist tööd ei ole, aga et tema jaoks ei ole mitte mingi probleem tulla nüüd Türilt ära Tallinnasse, kui raha vajab teenimist, aga nad mõlemad muide, olid välismaalt tagasi tulnud ja tulnud selleks, et jääda oma kodulinnas töötuks, sest nad ütlesid, et olla välismaal tööline on veelgi depressiivsem kui kodulinnas siin kodumaal olla töötu. Et sa kaotad nende aastatega välismaal kõik oma sõbrad Eestis oma sellised sõpruskonna ja igasuguse nagu kontakti kodumaaga või selle sama kohaga, kus sa elad ja et nad ei kannatanud seda välja. Pärast jaanuaritormi mõnda aega Häädemeeste vald valis sind oma aukodanikuks ja nad umbes ütlesid ka, et kuna sa Häädemeeste inimestest kõnelevatest saadetes näidati neid inimesi otsese, kindlate elus toime tulevate intelligentsete Ena. Kui palju sa saad tagasisidet üldse selle kohta, et sinu meie saatest on nii-öelda maailm paremaks läinud oled sa suutnud muuta maailma. Muutused on iga üksiku inimese tasandil ju loomulikult, kui ühel inimesel läheb paremini, siis on ju maailmas natukene rohkem headust, sest on üks selline lootusrikas ja õnnelik inimene juures, see ongi. Kas sa saad tagasisidet, kust sa tead, et asi on korda läinud, et sa ei ole jätnud inimesi ripakile, teinud, tas saate ära ja ja sinna. Nad võtavad ju ise minuga kohe ühendust, sest noh, näiteks eelviimane saade, kus, kus ma proovisin ühele Kehtna perekonnal otsida kodu või tähendab uut algust, ütleme koos kodu ja koostööga ja vot said kolm pakkumist ja nüüd homme ütleme, täna on, täna on laupäev-ülehomme, esmaspäeval saab see perekond selle, selle inimesega nüüd kokku sealsamas Kehtnas, kes siis pakub neile tööd ja kodu ja, ja nad mõlemad on minuga kontaktis ja ütlevad, et kuidas täpselt läheb ja, ja see Piret, see Kehtnas on igatahes praegu küll väga selline positiivne, ma kuulen, et, et tal on, Ta oli enne, olid sellised depressiivsed mõtted täiedele varjanud, et et on mitu korda mõelnud, et ta ei suuda seda elu siin enam elada. Et ta jätab kõik need oma lapsed ja mehe, kus see ja teist. Aga nüüd on ta hoopis selline rahulik ja õnnelik ja ütleb, et, et ma õpin uue eriala mokkan kuduma, sest see naine, kes pakub neile koduse, see on firma omanikud, teevad vaipu ja, ja see noor naine ütleb, et tal ei ole mitte mingi probleem, õppida uus eriala, kui ainult saaks uuesti nagu julguse elada, sest Eesti inimeste minu arvates kõige suurem viga ongi see, et see elu neilt lihtsalt julguse ära võtnud. Sinu saad kriitikud, ma ei tea, kui palju sa loed, kriitikat saad saate kohta vahel nagu ütlevad seda, et et kuna su saatuse nagunii-öelda tavalised inimesed, tean, et selliseid ei ole olemas, eks ju. Aga noh, nii-öelda tavalised inimesed, kes räägivad oma lihtsa inimese elu, et see on külajuttude heietamise tasemel, on see saade, et neist ei sõltu mitte midagi, kui nad on ise oma saatuse sepad. Aga see saade ei suuda mõjutada poliitikuid, otsustajaid, vallaametnikke inimesi, kelle käes on võim ja raha. Suudab kolm päeva tagasi helistas haridusministeeriumist üks ametnik ja mitte ühegi mitte ühegi konkreetse saate pärast, vaid selle pärast, mis hiljuti toimus Puiatus. Ja nüüd nemad seal selles osakonnas, kes tegelevad erikoolidega. Et nad helistasid mulle ja nad ütlesid, et kas tõesti enam ei ole võimalik sellel kevadel ühtegi meie saadet teha, mis on tõesti hea hooaeg on läbi. Et nad on väga mures selle pärast, mis praegu Puiatus juhtus, see sellel põhjusel, et nüüd on kord kõik erikoolid pandud nagu ühe mütsi alla ja avalik arvamus on selline, et kui on Puiatus, niisiis on igal pool, nii et nendel erikoolidel ei ole nagu seda funktsiooni, mis, mis neil on, et, et inimese nagu paremaks kasvatamine või ümberkasvatamine. Et tegelikult on see vastupidi, et see on niisugune range režiimiga ja ilma igasuguse täiskasvanute poolt ilma igasuguse inimlikkuseta kohade peaks hakkama rääkima, et ikka kuskil mujal on teistmoodi ja et peaks ikka rääkima nende aedeks Kaagvere tüdrukutega, et näidata, kuidas sealt on tulnud korralikud inimesed välja, et neil on tüdrukud, kes julgeksid rääkida, kuidas see kool neid on mõjutanud, muutnud ja mida seal tehakse. Ja ma ütlesin, et tegelikult umbes aasta tagasi ma väga tahtsin just nimelt Kaagvere koolist teha mitte koolist, vaid just nimelt, et rääkida, mis juhtub tüdrukutega siis, kui, kui nad on olnud sellised probleemsed teismelised ja siis satuvad kinnisesse sellisesse keskkonda või koolikorda, et, et mis siis nendega juhtub ja muidugi ma põrkusin kohe vastu seina, mitte kuhugi edasi ma ei jõudnud, aga nüüd, kus tähendab, et kui, kui ühiskonnas midagi toimub, selliste toimub suur tagasiside ja, ja negatiivne, siis hakkavad ametnikud ennast liigutama, sest nad saavad aru, et nüüd tuleb midagi päästa, et tuleb avalikku arvamust muuta ja, ja nad on aru saanud, et see on tegelikult läbi televisiooni võimalik, nii et see, et kõik on ainult külajuttude tasemel absoluutne vale Jutusaatekülaliseks on Maire Aunaste, kuulame vahepeal juba eelpool viidatud lugu depressiivsetest Eesti väikelinnadest. See on Eesti väikelinn. Kus keeleleiba idees jube? Trelli ise vees, nii väike vilin. Neile radisti valed. Ja te saatekülaliseks on Maire Aunaste, me istume siin tegelikult laupäeva keskpäeval, sest Maire tahab täna õhtul vaadata Eurovisiooni Aero joonist. Me praegu rohkem ei räägi. Ütle Maire mulle seda asja, et kui tüüpiline on tänapäeva meedias üldse üks tunniajane jutusaade televisioonis. Sa tead ise seda sama hästi kui mina. Et see ei ole üldse tüüpiline, sest inimesed on niimoodi ära hellitatud, pealiskaudseks tehtud, nad ei viitsi üle 10 minuti ühel teemal. Sa vist ütlesid baari saates seda umbes niimoodi, et umbes niimoodi, et inimesed istuvad närviliselt teleka ees näksivad veel mingid maksa leiba, seisan, maksa lühemaks, Saley maksa leiba, midagi maksad ja ei kannata ja nad ja nad ei kannata vaadata pikemaid intervjuusid kui kaheksa minutit. Miks sa arvad, et see nii on? Nad kannatavad vaadata, aga mitte kaasa mõelda, sellepärast et ma ütlen, ma ütlen, kas ma olen seal, on 100 korda rääkinud jutusaade, mis on 50 minutit pikk, nii nagu mul seal see ei tohiks olla õhtul kella kaheksast üheksani, see on täielikult vale aeg, sellepärast et see on inimese elus ainukene aeg, kus ta lõpuks ometi on kodus, kus ta saab tegeleda oma pere toitmisega laste õppetükkide kontrollimisega. See kõige kiirem aeg siis see on ainukene aeg, kus nad saavad tegeleda tõesti kodus nende asjadega, mis on päev otsa edasi lükatud. Ja nüüd äkki tuleb üks jutusaade, on ainult käputäis inimesi, kes suudavad ennast kõigest välja lülitada, panevad ukse kinni, ütlevad teie, elage nüüd seal toas oma elu või siis üksikud inimesed. Et lihtsalt see aeg on vale. Kõik needsamad Oopra tooks jõud, maailmas on päeval kell neli, aga seal on Ameerika, eks ju, seal ikka. Seal on need koduperenaisi nõnda palju, et on vähemalt vaatajaid. Eestis ei ole neid. Miljonit vaatajat, aga need on need inimesed, kes saavad head tööajast, seda ei vaata ja, ja meil ei ole lihtsalt võimalik päevasele ajalehte panna ja sellepärast on see valel ajal. Et õhtul kaheksast nad vaatavad küll krimiuudiseid, nad vaatavad neid, kus teemat vahelduvad, mad ei vaatanud, on seljaga televiisori poole, nad tegelevad igasuguste asjadega. Ega nad ei pea pealtnägijat ka kogu aeg vaatama, nad kuulavad, millest räägitakse, neil on, et teemad on valmis tehtud uuriva ajakirjaniku poolt, seal söödetakse ette fakte, fakte ja fakte ja, ja inimesel ei ole vaja endal mitte midagi teha. Aga kui sa kuulad sellist minu selliste vestlussaade saadet, siis sa eesmärk on see, et sa vaatad sellele vestleja otsa. Inimene räägib hingest ja ausalt ja pisarad on silmi, sa pead seda nägema, kus seda ei näe, siis sa oled seljaga televiisori Paul ja mõtlen, et mis seal juhtus, et mingi elekter läks ära. Paus on eksju, aga senises saates paus mängibki, sa peadki andma sellele vaatajale täpselt samasuguse võimaluse kaasa mõtiskleda. Kas Eesti televisioonidest siis nendes kanalites kõikides peale meelelahutuse, nagu siis tegelikult meil nagu ruumi millelegi muule ei ole või meelelahutuskoht harimiseks, mõttevahetuseks omase maailma parandamiseks? Haridussaateid ikka ju on, et kõik need foorumid ja Rannamäe saade ja see tegelikult seal ju harutatakse, eks ju. Aga see nad on, nad on vähe emotsionaalsed ja mis kõige tähtsam, sinna ei pääse, tavaline inimene, eks ju. Et seal on ikkagi need, kes, kes on arvamusliidrid ja, ja need arvamusliidrid räägivad ja inimene kuulab ja mõtleb, ahah, ma nüüd pean hakkama niimoodi arvama, nii, osad on teistmoodi, ma ei sunni peale, kuidas arva, ma lihtsalt ütlen, et on aeg hakata midagi arvama. Vaata, see oli tore väljend, mis sa ütlesid, et ma ei sunni midagi inimestele ütlema midagi mida peaksid arvama. Ma annan neile võimaluse aru saada, et igaüks, kui hakkab kaasa mõtlema sellest, on abi, sellepärast et võib-olla homme hakkab tiba tegutsema. Sa oled öelnud seda ka, et maainimeste hulgas on palju avatumaid hingi kui linnas kus inimesed elavad maskidega. Äkki need maainimesed on nagu lihtsameelsemad ja ajakirjanduse mõjuvõim inimeste saatusi edendada ja rikkuda neile tundmatu. See on nii keeruline küsimus, aga miks maainimesed või maal elavad väikelinnades, inimesed on teistmoodi, nad on teistmoodi sellel hetkel, kui ma astun näiteks telebussist välja, kui ma astun välja keset Tallinna linna ja lähen tegema tänavaküsitlust, sellel aastal me võtsime, meil oli põhimõtted, teeme küsitluse, saate alguses Tallinnas tulevad juuksed lähevad halliks, tulevad peast ära selle ühe tunniga, mis kuskil keset tänavat neid intervjueeritavaid püüad, sest kõik saadavad sind jumal teab kuhu kaugelt juba näevad kaamerad ja mikrofonid lähevad teisele poole teed, nad teevad jubedaid nägusid ja üks 10-st on nõus rääkima, sest tal on aega ja ta julgeb, teistel ei ole aega, ta ei taha, ta ei julge, talle ei meeldi televisioon, ta tegeleb oma läheb niimoodi nagu härg mööda tänavat ajab oma asja, aga maainimene, ta ütleb tere, tütja paik, kähiti müüa kalevisse, kaal lõpuks tulite ja tal on hea meel juba sellepärast, et keegi tunneb ta vastu huvi. Sest kellega ta seal ikka räägib ja nüüd lõpuks tullakse, küsitakse tema käest midagi väga harva, maainimene ütleb ära ja see ei ole mitte sellepärast, et, et on lihtsameelne sellepärast, et ta on elule lähemal. Ja ta Jeputa siin linnas on niimoodi, ma mäletan ma hiljuti see siin Moskva kohviku ees ja ja nägin ühe väga tuntud kirjastuse väga tuntud omanikuna ja hõikan kaugelt, et oi, et mul on üks praegu täpselt ma tahaksin just teiega praegu rääkida. On, mõtlen kaugelt karjan selle teemani, ei, selle teema jätan vahele. Mul ei ole praegu sellised riided ka selle maainimene mitte kunagi ei mõtle, mis tal seljas on, kas tal on soeng, kas, mis ta välja näeb, et oi, et no praegu päike on valelt poolt, et ma selle valgusega ei hakka ennast näitama. Maainimene ütleb selle ära, mis tal on hingel, sest ta teab, et kui ta seda praegu ei tee, siis ta ei tee seda kunagi. Ma ei tea, kui palju on meie saates saade tegelikult sinust. Sa oled küsija või seletaja. Kuna see on igast inimesest, siis mul on täpselt nii, küsi, küsi ja kui osaleja muidugi väga paljusid asju ma ei tea vastuseid, ma esitan küsimusi, ma, ma saan täpselt samamoodi, harin ennast kogu aeg nagu need televaatajad, sest sest ma ei ole nende asjadega kokku puutunud. Ja, ja viimasel viimastel aastatel, kui ma näiteks seal ütleme, koman televisiooni, alustasin seal esimesed 10 aastat, küll mina närveerisin. Kuidas ma saan ikka küsida, kui ma tegelikult ei tea nendel teemadel mina midagi, aga miks siis peaks ajakirjanik kõike teadma? Me ei peagi kõike teadma, ma lähen saatesse ilma närveerimata. Ma tean, et kui mul on nii palju oidu, et seda küsijad korralikult kuulata, siis ma saan vastused. Ja kui ma viitsin kaasa mõelda, siis ma sain järgmise küsimuse. Ma ei pea olema mingi eriline erutiib, teha, teha jutusaadet. Sa ei muretse selle pärast, et kas see küsimus küsin, on üks loll küsimus, järsku. Ei muretse selle pärast, et et selliste asjade üle mõeldakse umbes kolmekümnesena, viimati pärast sa saad nii nõrgaks, et saad aru, et inimesed ei pea olema läbi ja lõhki tarkpead, vaid nad peavad olema head inimesed. Reisile sinuga oli sinu jaoks rollimäng, mida sa mängisid just nii nagu saatele kasulik oli. Oled sa jälle öelnud kuskil? Et kas meie ees on nüüd niimoodi, et ma ütleks pigem niimoodi, et vaata, sa oled sa nagu hull naine, et see ei ole nagu niimoodi nagu ei käituta, nagu sina seal saates oled. Ei vehita kätega, ei pööritada silmi, ei sätite oma jalgu, ei mängita hääle intonatsiooniga, et see ei ole nagu normaalne. Mis nendele inimestele nagu ütled, et et, et kas see natuke eksalteeritud olek, mis sa seal saates sa oled nagunii-öelda aktiivselt huvi, huvi, aktsi aktiivselt, kuula kuulab kas pigem järsku peletab eesti moodi? Toyota kahju, null kui ta seda teeb, aga mina ei hakka ka. Ma ei hakka ennast ümber kasvatav, sest kui mina nüüd oleksin. No esiteks on mul selline selline iseloom, et et ka siis, kui ma mingit saadet ei tee, ega ma selline eriti vagur ei ole ja ma tavalises elus ka segan jutule vahele ja ja nutan ja teen nägusid ja vehin kätega, ma olengi tegelikult selline. Ja muidugi kui ma olen üksinda kodus, siis ma. Ma ei, ma ei ütle, et ma oleksin hull ja et ma hüsteeriliseks siin ja ma ei ole iialgi ühtegi taldrikut ega ühtegi teiste asja lõhkunud, et tegelikult ma olen selline kiire reageerija ja vot seda, seda reaktsiooni ma ei saa endalt ära võtta ükskõik, kas vihastamise või rõõmustamise mõttes ja ja kui ma kätega veenduda, ma absoluutselt muide ei tähele ei pane absoluutselt noh, siin praegu hoian käsi enda ümber, siis vool, aga niimoodi saades istuda ei saaks ja ja kolm aastat, kui meil oli teistsugune kujundus seal meie stuudios, kus ma pidin ennast kätega hoidma diivanil kinni, sest muidu oleks kukkunud selili selline seina taha tahapoole kaldu ja siis ma läksin kukkunud, siis ma siis ma mõnikord kätega ei vehkinud, aga kohe, kui ma sain mugavalt istuda, siis ma hakkan liigutama mingi huvita, kui inimene mulle helistab, ütleb, et see on nii nõme. Ega nad ometi helistada. Muidugi helistavad raadiosaatesse, helistavad naised ja ütlevad, et mina ei tea, et tal on nüüd jalad nii pikad fina, mis te peate neid niimoodi panema, muidu, kuidas ma peaksin istuma, hakkas niimoodi? Põlved natukene lai reali valgu nuna või kuidas ma peaksin istuma? Ei tea, kuidas sa pead, mis tema, aga teate, et mulle meeldib naine. Teate, miks mulle meeldib laululahinguasjad, tõesti? Ei tea, aga tal oli, hääled on selline, et midagi head. Teda mulle veidi laululahing sellepärast et teil on seal laud kadel ees. Et noh, et kui inimest tõesti ta ei suuda kuulata seda juttu, nii nagu on öelnud Helju Vals kirjutas Postimehes, et tema ei saa Te saate sellepärast, et ma kogu aeg midagi teen ja et jalad on ja põlved ja et ja et, et ma nõksutan põlvedega, et nüüd ongi tore, ta kirjutab õhtulehe, siis ei pea saadet vaatama, et, et noh, sellistest asjadest minu aru. Sa oled. Ma pean ikka sind tsiteerima täpselt küsida mõned asjad juurde veel, et miks sa ise oled nii lollakalt avameelne nagu sa oled öelnud, et sooled. Kas anonüümsemalt seda asja saaks ajada? Kindlasti saaks seda siis ei ole mina. Näiteks Urmas Ott oskab seda ja arvatavasti oskab seda Kersna mina ei oska. On inimesi, kes pinnivad kõik välja, saavadki vastused endast, mitte midagi. Temaga üht-teist saab, võib laimu nendest küsimustest, mida ta küsib. Esiteks, ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks ma peaksin seda tegema ja siis mul läheks sellele nii palju energiat, et mõelda, kuidas varjata ja ja siis ajada sellist juttu, loba tean selliseid naisajakirjanikke ka hästi palju, kes, kes kogu aeg jätavad endast kohutavalt salapärase mulje, midagi nagu ei räägi, aga et kõik on mul väga hästi, ma ei ole selle žanri viljeleja. Ma ei oska nii olla. Üksindust kõvaldunud loomulikult enamus ajast elust mõrvata. Mitte siis sa oled teadlikult üksinda, vaid just seda, et sul ei ole kedagi. Jah, et. Kuhu helistada, kellele helistada? Ei, ma ei, ma ei tea, kas mul oleks vaja on mul ei olegi vaja kellelegi helistada, kui sa mõtled, nagu usaldustelefoni mõttes, sellepärast et. Ega sellised anonüümsed kuulajad, kes sulle mitte midagi ei tähenda. Nyyd mul vaja ei ole. Ei, ma mõtlen neid. Kas sul on neid inimesi, kes sulle midagi tähendavad ja nad siin hea meelega kuulavad? Jah, mul on neid nii naiste kui meeste hulgas, et ma ei saa öelda, et mul neid ei ole, aga tavaliselt ma ei, kui, kui ma tunnen sellist kohutavat üksildust, siis siis ma ei usu, et teise inimesega mure jagamine saaks mind aidata ennast aidata ainult ise ja ma ei mäleta seda hetked, kus ma no Elis, minu tütar oli ainukene inimene mõlema pursk on kõik välja, teisi selliseid ei ole, kes, kes saaksid nagu mind aidata, vot eelis rahustab mind maha ja ja, ja noh, tema on õppinud ka psühholoogiat, aga ta on nagu sündinud. Ega ta iseennast ei oska ka aidata, aga kohe, kui ta kuulab mind minu halvas tujus või, või noh, kui ma olen sellises lootusetust tujus või, või tunnen ennast ebakindlana, siis Elis on tegelikult minu kõige parem maanteel. Sest ta oskab nagu analüüsida kõiki neid asju ja ma teen asja nii hulluks kui võimalik on ainult selle ühe eesmärgiga, et ma tean, et ma nüüd ootan, et helis lükkab kõik need mu väited ümber ja tema on ainukene, kes seda oskab. Aga ma arvan, et see, et inimene on oma hinges üksinda seen, see puudutab absoluutselt kõiki inimesi, isegi neid, kes mitte kunagi elus saanud võimalust üksinda olla, kellel on kõik kohutavalt hästi ikka nad on hinge üksinda, nii et ma arvan, et see on niisugune rahvale või inimestele kaasasündinud probleem, et me kohe tahame aeg-ajalt ennast haletseda ja öelda, et keegi meid ei mõista, aga samas me ei tee mitte midagi selleks, et teised meid mõistaksid. Sa töötad televisioonis siin kogu aeg nagu jälgitakse, eksju. Sa käisid laululahingus ja siis žürii liikmena, eks ju. Sul on praegu lehes oma kolumn sa kirjutad seal kolumnis, et kihutades laululahingu otsesaatesse peatab sind politseinik. Ja sa ja nagu saadame vabaks räägitud. Et, et ta ei tee sulle trahvi ja nii edasi. Et tore ja niisugune usutav esitus, eks ju. Ja hiljem sa tunnistad, et see kohtumine oli väljamõeldis. Mitte mõni aeg, vaid samal päeval tunnistasin. Et kas see nagu ei karda seda pärast selliseid tegusid võib tõusta küsimus, et millal sa oled päris Maire ja millal sa mängid Maire Aunastet, säravat glamuurset teletähte, kelle elu on põnev. Seal juhtub kogu aeg midagi. Sa oled vaimukas. Intensiivne naine, kireva huvitu eluga. Mäng on inimmese, iga inimese elu üks osa ja minus on seda mängijat hästi palju ja ja näitlemist ka ja ega nüüd lausvalesid muidugi, no see oli nüüd küll. Selline see oli selline, et ma mõtlen, kui tore see Maire, vaata kui tore ta rääkis politseiniku ära ja politseinikud hakkavad ka laulva vorsti ja ja järgmine päev sa viskad neid märja nartsuga vastu nagu uskujaid ja ütled, et see on kõik minu. Lihtsalt õhtulehe ajakirjanik küsis ja mina vastasin ausalt, jah, luiskasin. Ausalt ei küsinud. Aga samal päeval küsis Allikmaa moira, kas oligi niimoodi, mis sealt loomulikult ei olnud, ma ei saa ju ometi öelda, räägin politseiniku ära. Kas see tänapäeval enam ei ole, politsei on meil aus ja kõigi vastu õiglane ja ühesugune juba sellepärast ma pidin selle vea ära klaarima, sest kujuta ette, mida politseis kõik uurisid üksteiselt, aga kes see siis oligi, lauluste kinni peatas ja talle protokolli teen, mis jama see on, eks? Et seda patrulli poolt sealkandis sel päeval väljaski, oli küll haigusi. Ka Ma ületasin tõeliselt kiirust ja kuna ma olin kõigist mööda sõitnud, siis ma ja siis ma äkki näen, politsei sõidab mulle vastu ja siis ma mõtlesin, nii. Nii, ja nüüd kõik need, kes ma sõitsin mööda, näevad, kuidas politsei mind kinni pea, mulle jube piinlik. Aga kas see vastus on siis tegelikult umbes selline, et need, kes tahavad teada, milline on päris Maire Aunaste Nad peavad teadma, et vahelisse Maire Aunaste küsib vahelise Maire Aunaste pärisosa, ongi vahel ka näidelda. Kuule, poeg on sul olnud 50 minutit igal teisipäeval televisioonis, oma saadet, hiljem tuli raadiosaade poolteist tundi. Ja need kolumnis ajakirjades ajalehtedes. Millal auditoorium sinust väsib? Võib-olla ongi juba väsinud, aga õnneks me ju ei tea, ma ei kuule seda, et ma olen öelnud 100 korda. Õhtulehe ma rohkem ei kirjuta, aga kuna nemad ütlevad, et nad ikka ilma minuta praegu hakkama ei saa, siis mai esimesel sellel hetkel, kui öeldakse, tead, enam ei taha. Kohe seda ei teeks. Aga mõtlete sellel hetkel mingi piirist alates, oled sa järsku liiga tüütu? Ma pean see olema selleks valmis, et mind enam ei taheta. Jah, loomulikult, ja eks ma olen ka ikka mitmeid asju Su ära öelnud, sest noh, ikka liig mis liig, kõik on liiga palju siis ühes Õhtulehes olin ma neljal leheküljel. Pildiga no ma ei tea, lihtsalt see, see on liig mis liig. Nii et ma ei taha absoluutselt inimesi ära tüüdata, ainult et et kui ma veel suudan midagi kirjutada, siis tähendab seal peab olema ikkagi midagi värsket, sest ma kõige oma tekstide, oma mõtete, kõige suurem kritiseerija olen nagunii ise, et ma ei suudaks ennast korrata ja kohe, kui mul rahval enam midagi öelda ei ole ükskõik, asisaated või kirjatükist, siis ma seda ei teeks. Praegu sul seda tunnet ei ole, sa ise oled ajakirjandusest väsinud. Et sul, et sa pead kohe puusalt tulistama. Tead, ma ütlen ausalt, see aasta 2007 2008. Ma ei ole mitte iialgi teinud nii palju tööd, see nüüd oli küll. Kõige kõige väsitav on aastal, et ma kirjutasin ju tegelikult kahte väljaandesse naistele ka, et mõist lõpetasin naistele kirjutamise nüüd aprillis. Et. Kusjuures kui kui elu ei oleks nii kalliks läinud, siis arvatavasti ma ei oleks kunagi endale nii suuri koormusi võtnud, aga see nüüd siis see, et ma töötan, ütleme, neljas kohas nädalas. No vähemalt hommikul õhtul on need kalamari veel olemas. See näitab seda, et ma ei taha oma elukvaliteedilt midagi kaotada, mis tähendab, ma pean kogu aeg tegema järjest rohkem ja rohkem tööd. Ja loomulikult see põletab loomulikult läbi, nii et ma hea meelega praegu. Nüüd ma lõpetan ära ju Keerjutamised raadios saadet enam ei tule sügisest ka, et mulle, Läti ainult meie soode ja suures osas asuval. Ma teen ära. Ei, ma ei tee suures osas ära. Suvel ma juulis puhkan, ma sõidan kuni jaanipäevani ja augustist Me sõidame edasi august, september, oktoober, nii et tegelikult tuleb see väga teistmoodi aasta ja ma loodan, et ma sellega puhkan ennast nii Eestist kui ajakirjandusest, kui iseendast välja. On jäänud veel mõned minutid, saate lõpuni. Sa ütlesid, et sa 10 aasta pärast jääb pensionile või vähemalt jõuad sinna ikka. Mida sa veel eluga peale tahad hakata. Ma olen aru saanud, et ma võiksin hommepäev näiteks minna, ma olen otsustanud, et näiteks Indiasse elama mingiks ajaks ja kirjutada lihtsalt raamatuid. Aitäh Maire tulemast jutusaatesse, ma praegu siin rohkem ei pinni. Tõtta koju ja poodidesse valmistuda õhtuseks Eurofessiooniks. Saatekülaliseks oli pärast kolme ja poole aastast vaheaega Maire Aunaste naine, kes jutusaadete sarjas oli kunagi minu esimene külaline ja ühtlasi tänasega ka umbes täpselt 110. külaline, kui mu arvepidamine päris sassis ei ole. Esimesel juunil lõpetab hooaja Margit Kilumets. Tänane saade on peagi vikerraadio kodulehel järelkuulatav ja keskööl raadioeetris kõike head.