Sametine loom. Mutt. On basseini veerel. Ajanud roosad sõrmed laiali. Ja surnud. Kehake nagu keelemärk lubab meil lahkelt kõnelda. Kas ametiselt kui vaja? Tere, Maarja Kangro. Tere. Sul on ilmunud kaks luulekogu. Üks ilmus ülemöödunud, kus tal ja selle pealkiri on kurat õrnal lumel. Ja teine kogu ilmus eelmisel aastal ja selle pealkiri on tulema koopasse mateeria. Ja ühes oma intervjuus oled sa öelnud, et tegelikult oma esimese trükiproovi oled sa teinud ajakirjas täheke. Et miks need kogud nii hilja tulid. Ma arvan, et väga paljud, kes on tähekeses kunagi debüteerinud sellest diabeedist, ei olegi kaugemale jõutud, nõnda et selles suhtes on kaduma läinud sealt võib olla väga palju talente ja ka mina otsustasin siis päris hea hulk aastaid hiljem ikkagi oma luuleloominguga avalikkuse ette uuesti tulla. Ja miks ma seda nii hilja tegin. Võib-olla sellepärast, et kõigepealt ma olin väga enesekriitiline aga teiseks ka seetõttu, et tõesti pärast niisugust keskmist kooli iga ma enam suurt midagi luule vallas ei kirjutanud, pigem küll mingisuguseid jutukesi ja proosat, aga luule tundus mulle väljendusvormina veidi võõras. Ta tundus ühest küljest tohutult paljastav enese eksponeerimine oma psüühika ühtlasi nii kõigile lagedale kiskumine, mis, mis oli ühest küljest ülbe minu jaoks või niisugune, nõudis soengu tohutut Colombia ja minus tekitas natukene võõrastust. Ja teisest küljest oli võib-olla sellel luuletamisel ümber ka mingisugune aura, mis minu jaoks tundus minu isikuga mitte just väga sobivat ka aega. Kuna mu ema on ka kirjanik ja luuletaja, siis lapsest peale nägin luuletajaid ja kirja inimesi päris palju. Ja nende seltskond oli muidugi sümpaatne. Ühest küljest oli ta erriteeriv ja teisest küljest nad mõjusid ka väga naljakalt, et ma mäletan sellises ülbes teismelise eas keskmise õega või isegi enne teismeliseiga isegi ütleme, niisuguses noores kooli eas meid ajasid looja pretensioonidega inimesed tohutult naerma. Neid oli väga põnev kõrvalt jälgida, vaadata, mida nemad siis kujutasid ette, et nad võiksid olla see roll, mida nad täitsid. Ja taotlus luua, midagi suurt, olla, midagi suurt rääkida, midagi tõsist ja tähtsat tundus meile õega kuidagi niivõrd hale ja habras. Ühest küljest. Ja ma mäletan, et kui me olime vast nii 10 11 aastased, siis üks meie lemmik meelelahutusi oli vanematega koos kukus söömas käia ja kui seal hakkas neid loojaisiksusi edasi-tagasi voorima, siis meil oli õudselt naljakas neid jälgida kõrvalt ja kogu aeg kegi müksasime teineteist. Kommenteerisime. Et see natukene muutis mind ennast ka iseenese suhtes kriitilisemaks. Selles võib näha ka mingisugust aususe, püüdu või vaadete terviklikkuse või sidususe taotlust, et kui sa teiste looja pretensioonide üleni naeran tahad, siis ei saa võib-olla endale ka seda lubada ja, ja eks ma siis tükk aega kõhklesin jah, et kas minna seda teed või mitte. Aga noh, ega see iseenda tekstides sinu kui autoripositsioon ei ole ka just nagu väga surmtõsine, mida sa ise siis endast karvad Ma arvan, et minu jaoks iroonianiks väheseid aus olemise võimalusi Alati olnud irooniliselt inimesed irooniline, väljendas väga sümpaatsed, see tähendab ju seda, et sa ei pea ainuvõimalikuks sedaviisi, kuidas sina asju näed kirjeldatud. Ja annab kogu aeg ühtlasi märku sellest, et sinu olemise kõrval on võimalikud ka väga mitmed teised. Ja ma püüan oma loomingus ka välja pakkuda niisuguse iroonilise, maailma nägemise võimaluse, mis ühtlasi on ka siiras ja loomulikult taotleb mingeid asju päris tõsiselt ja, ja sellise tugeva tungiga. Aga teisest küljest on võimeline ka seda kõike kogu aeg distantsilt nägema ja ja ka selle üle naerma. Sa oled päris palju tõlkinud inglise keelest ja itaalia keelest ja saksa keelest ja ka vene keelest salongi filoloogi, haridus, inglise filoloogi haridus. Mis asi see tõlkimine sinu jaoks on, et kas näiteks mingit õit, Itaalia luuletajat, keda sa oled tõlkinud? Tekstide tõlkimine on aidanud sul endal ka iseenda tekst kirjutada või mis suhe sul selle tõlkimise ja enda teksti loomisega on? Tõlkimine oli alguses minu jaoks muidugi raha teenimise viis, keskkooli lõpul ja ülikoolipõlve all küll. Aga mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem on mul olnud võimalust ise neid autoreid valida. Ja ma olen seda muidugi teinud niisuguse maailma vaata järgi ja hoiaku sümpaatsuse järgi. Ja võib seda öelda küll, et tõlkimine autorite tõlkimine ja kes tingimata ei ole 100 protsenti aimu, sugulased annab ometi mingisuguseid lihvi igale kirjutajale, ma soovitaksin neist igale kirja inimesele vähemalt mingisugust tõlkekogemust ei tuleks igal juhul kasuks, ta annab ka teatava vaatia tehnika, kuigi selles on, on vees paradoks, aga sellegipoolest sa õpid sisse elama teise inimese mitte ainult hoiakus nii maailmanägemist, vaid ka sellest kuidas ta kasvatab sellest mingit plaani, väljendused ja ühesõnaga poetele nii nii lähedale naha alla, kui, kui see tekstides võimalik on. Ma arvan, et näitleja, kes interpreteerib mingit teksti, valan, teeb sedasama. Ta saab sellele selle inimese vaimu ja meeleliikumistele suhteliselt lähedale. Aga need autorid, kelle ma olen ise välja valinud tõlkimiseks nendega on küll olnud, nii et esmalt on see olnud suure äratundmine, et keegi on mõelnud sarnaselt või kasutanud eesti võõrast. Sellegipoolest ütleme siis idee ideede poolest ja hoiakuliselt nagu sedasama keelt võib nii-öelda. Teisest küljest muidugi on see omakorda mõjutanud mind ennast, see suur äratundmine, et mida enam olen tõlgitava inimese maailma sisse elanud seda enam oleme avastanud ril uusi võimalusi, et kindlasti on, on sealt väga palju tulnud uut energiat, uusi ideid ja uusi võtteid ka, mida saab ära kasutada. Ei tahaks öelda, et oleks kedagi otseselt plageerinud, aga igal juhul mingisuguseid isegi mõttesuundi, võib-olla oleme avastanud, mis mis mulle niivõrd meeldinud, et ma olen nüüd kuidagi assimileerinud ka oma loomingusse. Ei, mina küll ei ole tõlkinud midagi ühtegi teksti, aga ühtegi ilukirjanduslikku teksti, aga aga mul on lihtsalt selline tunne, et sina, kes sa oled tõlkinud nii proosat omad kui luulat. Et draama ja proosa tõlkimine on sealse tõlkija positsioon on kuidagi tagasihoidlikum, aga et luule puhul sa justkui enda tõlkega lood selle uue teksti või uue luuletuse, et sinu kui tõlkija positsioon on seal suurem, et oled sa sellega nõus. Oma puhul noh, ma arvan, et kõige tähtsam on see, et panna see tekst taas kiiresti toimima teda kuuldakse ainult ühe korra ja ta peab kohe kohale jõudma, et mõnes mõttes on see niimoodi olnud ka näiteks muusikateoste tõlgetega ooperitõlgetega kuule puhul, loomulikult on tõlkija autorlus palju tuntavam. Erinevate luuletuste tõlked nähtavasti lahknevad tohutult palju rohkem kui näiteks lepingutekstide erinevad tõlked, mis arvatavasti vaevalt üldse erinevad. Noh kui ajas terminoloogia muutub, siis tekivad mingisugused muudatused. Ja proosa puhul noh, kindlasti ka seda tõlkija autori kätt tunda, aga eriti nii missugusest luules, kus arvesse tuleb võtta hästi mitmeid parameetreid, et kus on kasutatud ka mingisuguseid vormivõtteid, kindlat meetrumi, riime kus ei ole võimalik teha või võimalik muidugi Öelda on, alati on võimalik teha sellist sõnasõnalist tõlget lihtsalt sisu tõlget. Aga kui tõlkijal on see pretensioon, et ta tahab peale sisuplaani alles hoida ka neitsi vormilisi võtteid sarnast väljendust ja riime kogu seda seda stiili ja seda, kuidas öeldakse, peata sama tähtsaks kui see. Ja ütleme osaks sellest, mida öeldakse, siis ta loomulikult peab hakkama ise autoriks, kes kasutab siis sarnaseid võtteid nii palju, kui see tõlkija neid suudab tuvastada või kui nii palju, kui ta neile siis seda rõhku oskab panna. Iga tõlkija kõigepealt vaatama, mida siin on öeldud, mis sellest tuleb tingimata millised kujundid, ma pean igal juhul alles hoidma, mis ei tohi sellest sõnumist nii-öelda kaduma minna ja siis järgmiseks peab ta tegema otsuse, et kui palju see vorm on osa sellest samast sõnumist ja kui, kui tähtis see on näiteks, et mingisugune sõnum on see siis esimene irooniline, pateetiline ja või mistahes, et ta on pandud just sellisesse värsimõõtu ja et seal on just nende kohtade peal riimid. Ja seda ei ole peaaegu kunagi võimalik teha päris üks ühele, kuigi vahel on selliseid suuri õnnestumisi ka mõni tekst tõesti justkui sellise imelise pettumuse puhul lubab ennast päris hästi tõlkida. Aga kuna see ei ole sugugi tavaline juhtum, siis selle uue teksti loomise üle otsustab ikkagi tõlkija ja erinevad luuletõlked. Tõepoolest lähevad üksteisest päris palju lahku ja seda on alati huvitav vaadata. Huvitav jälgida seda tõlkija isiksust ja tema mõtte liikumist sealt tagant. Keele puhtuse deklaratsioon eesti keel nagu nuga, nagu võrk, nagu kirves, nagu giljotiin, nagu vilet, nagu klaasikild. Nagu metallist link, talvel kisub lõhki, teised loodevad, keeled ja kehad kargab kõrri valesti, käänajale, kargab kanda ära jätjale lõikab randmesse, võõraga nakatajale. Tegelikult oli mõõk ju Kalevipojal ja milline mõõk. Jalad ei leidu piisavalt kiiresti ent puhtuse kujutlusest purju jäänult. Nõuame vihinat. Tat Stad etteütlus. Kalevipoja mõõk. See on hästi selge, et keel on sinu jaoks hästi oluline, noh sa tõlgid kirjutada sinna enda luuletekstides on ka juttu sellest keelest. Sa võrdled näiteks keelt ka autoga. Et mis asi see keel sinu jaoks on? Ai, see on üks igav, igavene suur ja lai teema, keele teema, et sellest on nii palju räägitud ja ma ei tea, kas mina oskaksingi nüüd anda sellist teistest kuidagi eristuvat uudselt mõjuvad definitsiooni. Eks see keel on meie maailmamaterjal ja vorm või vähemalt suure osa meie maailmast vormib keel, mitte muidugi päris kõike ja ja ma ei ole päris nõus näiteks sellise Wittensteini väitega, et minu keele piirid on ka maailma piiril, et ma arvan, et seda selle võiks pöörata hoopis vastupidi. Minu maailma piirid on küll eestlasi üle piiri taga, aga on ka midagi, mis jääb sellest keelest välja, pooled on ju palju niisugust kogemust ka, mida, mida verbaliseerida. Maailm oli olemas enne keelt ja arvatavasti saab midagi olemas olema ka pärast keelt? Ei tea selle üle võib spekuleerida, et kui universum ei paisu lõputult ja lõpuks ta tõmbub ta ikkagi kokku, jõuab jälle laarsus, see käib see suur krõmps, et kas, kas keel peab selle hetkeni vastu. Verbaalne keel ma eriti ei usu. Aga keel muidugi määrab minu elus väga valjult. Vahel on mul tunne, et keel on see ka, mis otsib erinevate inimeste kaudu iseennast, nii et mul on tunne, et vahel on just sarnase keele ja sarnaste nagunii Saaremaailmakirjelduste kasutamine see, mis mis inimesed üldse kokku viib. Et sa rääkisid sellest keelepiirist tihti üldse luuletusi lugedes selline tunne, et noh, kõige parematel juhtudel luuletaja suutnud väga täpselt just nimelt ükskõik missuguse siis kogemuse või mõtte panna luulatusse, mis on nagu ülimalt täpne, täpse sõnastusega ja annab seda kogemust väga hästi edasi, et see, et kas sinu jaoks luuletamine on ka midagi sellist Ja kindlasti on enne, kui ta keeles seda vastet ei leia, mis tõeliselt toimiks nagu ellu ärkaks, enne ei olevast mõõdet teksti valminuks lugeda, teda kindlasti mitte avaldada, anda kuhugi. Muidugi see ja luulematerjal ei joogi alati keelest pärineda, et ma ei arva, et ma oleksin läbinisti või isegi suuremas jaos keele luuletaja, mind ideed huvitavad võib-olla rohkem kui lihtsalt mäng tähistajaga keelevõimalustega, mis muidugi ka moodustab suure osa mu tekstides. See on alati väga huvitav, kui keel ise annab kätte mingisugused mõtlemisvõimalused ja keele pööramistest. Jaa, jaa. Väänamistest lõhkumistest painutamistest tekivad nagu uued sobistused, kust juust kui Harneks tohutult tähendus ja nii edasi. Aga jah, on võib-olla tekstimaailmaluules, kus selgelt on, on saanud luuletuse alguse mingisugusest visuaalsest pildist näiteks või mingisugusest psüühilisest liikumisest ja siis talle on hiljem leitud see keeleline vastajana. Luuletus muidugi sünnib alles siis, kui sa tõesti oled leidnud selle täpse vaste ja sa tunned, et nüüd nagu oleks mingi uus organism ilmale tulnud uus olend ellu ärganud vahel nõnda et inimene on tõesti justkui tahtnud midagi väljendada, aga aga keel ei, ei ole tahtnud talle alluda ja nii on sündinud midagi niisugust poolikut selline toode, mis on kah kuidagiviisi olemas, aga kuna seda kogemuse täpsust seal sees ei ole, siis, siis on selle tunnevad paraku ka teised ära. Noh, kui vaadata sinu luuletuste liikumist, sest mõtlesin, lugedes neid ületa tihti, algavad nad kuidagi väga realistlikult, hästi vaikselt ja ulmeliselt, isegi muidugi teistsuguseid näiteid sa kindlasti ütleksid, et ei ole nii, mõtlen seda ise juba eta, aga, aga siis nad kasvavad üle millekski võib-olla isegi veidraks müstiliseks, et tulevad mingid kujutlused, mingid teised hääled siis kogu see lugu omandab mingisuguse müstilise mõõta või sellest, et sa istud siin laua taga ja räägib minuga juttu ja, ja tegelikult ta akna taga on mingisugune poolsurnud inimene ripub või midagi sellist, et paned sa seda ise nagu tähele, seda liikumist. No eks see niisugune ehmatamine ja väikeraputamine on mulle alati meeldinud, mitte ainult tekstides olid võib-olla ilus õitse sellised kreisid situatsioonid, neid on ikka tore tekitada, aga mulle meeldib viia võib-olla väikestest piltidest alguse saanud tekste selliste suurte ja ootamatute üldistuseni, et ma arvan, et üks toredamaid tegevusi ja üks liigub oma panevamaid tegevusi luuletamise seejuures üldse on analoogiate leidmine. Leiad äkki mõttemaailmas, vaimumaailmas ajaloos, kirjanduses, mingisuguse mõnele olmelisele, pildikesele või mingisugusele ükskõik kas või loodusnähtusele esemele või siis vastupidi, leiad mõnele suurele mõnele ideoloogiale äkki väga tabava vaste argielust või füüsilisest maailmast, siis see tekitab alati niisugusi, ahhaa-efekti elevuse tunde tahtmise kirja panna. Kui sa usud, et äkki teiste jaoks see võiks ka samamoodi toimida. Lisaks nendele analoogiatele tegeled sa ka kontrastide, kui just nimelt vastandustega ka, et üks läbivaid teemasid või kujundeid näib olevat millegi Ekamine, millegi, mis on justkui suureks ja mahlaseks kasvanud. Selle raiskamine või suremine või mädanemine. Ja niisugune tärkamine ja, ja siis äkki Käima minev mädanemise protsess ja selle justkui paratamatus või siis see küsimus ka, et kas see on paratamatu, see ta vist on päris paljudes tekstides küll ja ja eks see ole, eks suur elutraagika. Teinekord tekitab ju niisugust tohutut kahetsustunnet ja ükskõik millise väikeseigi asja kadumise ja hävingu pealt vaatamine inimestest ja suurtest loomadest rääkimata. Siis muidugi võib see sedasama näha suuremat inimkoosluste puhul ühiskondade vaimuliikumiste, stiilide, mille tahes juures ja esitada endale ka selle küsimuse, et kas see sentimentaalne kurbus või lausa sügav traagika tunne, mida see tekitav, et kuivõrd see on juba naljakas, kui, kuivõrd On täiesti loomulik ja, ja kuhu tuleks tõmmata need piirid ja kus tuleks ennast emotsionaalselt ohjes hoida. Aga eks see, eks see ole üks vana teema on muidugi see sind elu ja surm ja kuivõrd on vana teema, siis ta kindlasti on väärt ka naljategemist. Pehme Apot teos. Ülekaaluliste hulk maailmas ületab nüüd nälgijate oma. Ilmub malbe teade ekraanile. Kaisutab vägisi öö ajal ärevaid. Kujutlege pehmet tühistus jõuga rasva. Juba ammu väitis geid, et elavaid on rohkem kui surnuid. Ela, oh, elav Endast kasvamas tühistav täidetus, rasvane pluss. Pehmuse Apoteoos meie eluajal. Suurem osa maailmast on ümmargune ja elus ilus ja ümmargune. Ühtlustatud mäluga veeremi üürikeses unastuses mitte olemise ja olemise pulmas. Hõissa ja aamen. Aga siis. Kui palju sa üldse minu meelest kasutad küll ja päris palju viiteid ja tsitaate teistele tekstidele mingitele tegelastele ja teistele autoritele. Et kuivõrd tähtis minu kui lugeja jaoks on või noh, sinu enda kui autori jaoks Maarja Kangro, et et need inimesed Oota, mida sa sinna sisse põimitud, neid välja loeks, või ei ole see sinu jaoks üldse oluline? Ideaalis muidugi ei tohiks raadioid tsiteeriti, autori mittetundmine seda luuletuse lugemist takistada. Ma tahaksin küll, et oleks alati olemas ka võimalikult laialt pinnaline tasand, millel ükskõik, kes sellest tekstist aru saab või kus ta enda jaoks midagi tabavat, noh olgu see kasvõi siis niisugune meeleline kujundlik tasand. Muidugi selles teises kogus on päris palju ka neid tekste, mis on lausa üles ehitatud mõne teise autori luuletusele näiteks ja mul on seal üks luuletus kitsest, mis on kasvatatud itaalia luuletaja Umberto tavakitse luuletuse peale. Milles siis Waba jalutas aasal ja nägi vihma käes kitseja savali juudi luuletaja ei, kitsehabemega joodi näos, ta tundis äkki ära kogu maailma valu, kõigi teiste elude valu tundis, et tema ise ka märgitakse justkui selle kitsega kaasa. Ja siis sellest kitsast edasi ja mina kirjutasin luuletuse pull. Mis oli siis niisugusest jõmakast tüübist, kes võrdlemisi ülbe olekuga läheb üle ja mina seisan autoga foori taga ja vaatan teda ja samas tema, sellises arrogantsus mölakas olemises tunnen iseennast ära ja ühesõnaga siis tema ja õmbluses kajab vastu tema õmblusega tahaks ka minu hinges mingisugune osa nii-öelda kaasa mühkid. Pull. Itaalia luuletaja Umberto saaba Rääkis vihma käes kitsega. Tips näegis märjalt. Luuletaja sai haiget. Jään foori taha seisma. Sajab. Ja seal ta ongi. Jämeda peaga apaakse pilguga pull. Tahab üle tee parklasse avarasse autosse no ja ja sealt edasi. Hämaras küll, aga aina edasi. Umberto saba vaatas kitse sümpaatse pilguga. Hoian sidurit tall ja vajutan gaasi. Lism tiheneb. Jookse jäme pull. Jookse, universaal. Maarja Kangro, ma mõtlesin, et ma küsin väga konkreetselt mõned kujundite või, või tegelaskujude kohta, mis su luuletustes on. Et esimeses kogus kurat, õrnal lumel esimeses tsüklis leidsime igasuguseid putukaid, puugid, ämblik, rohutirtsud valged ussid, äädikakärbsed, liblikad, sipelgas ja neid putukaid oli veel. Aga siis järjest tulid edasi kassid ja koerad ja kits ja pull ja neid loomi on nagu hästi palju. Ja linde ka. Et mis sul nende mutukatega asi on. Nojah, see kogu ilmus muidugi juba kaks aastat tagasi ja võib-olla natukene olen sellest mõõduka maailmast nüüd kaugenenud, tegelikult et minu meelest inimene niiskub oma loodust eemale tohutu tempoga, olen vähemalt enda puhul seda tähele panna. Aga eks nende mutukatega oli jah, plaan kuidagi seda mikro ja makro maailma viie samale tasandile, et näidata kui naljakad ja kummalised võiksid tunduda mingisugused meie maailma ideed, kui me viime ta nagu pisemale tasandile, kuigi tegelikult ega see inimese ja putukavahe nii väga suur ei olegi. Ma just lugesin mõni aeg tagasi inglise matemaatilise füüsiku Roger Penrose raamatut Kaheksandast Moonland Hiiumaal, Maindia, seal ta oli päris alguses toonud välja niisugusi ajaskaala. Niisiis läks kõige pisemast võimalikust või kõige kõige pisemate mõttekast ajalisest mõõtühikust, mis siis oli see planki pikkus kuni universumi elue Taani ja mis on siis seal oli see pandud tähistatud sekundites, oli 10 aastat, null 20 inimene oli seal kohe väga lähedane. Fennous nentis sealjuures, et näed, me kõik peame oma elu nii efemeerse lühikeseks, aga tegelikult me oleme peaaegu sama vanad kui terve summ. Ja tegelikult aasta oli ka kohe seal ülemises otsas ja samamoodi päevad ja nädalad. Selles suhtes ütleme seda planki hea ühikut mahub tohutult suuremal hulgal putukaelusse kui, kui putukaelu inimelusse selles suhtes inimene, putukas on võib-olla isegi suhteliselt lähedased tegelased, aga mis mind huvitas, selle pisikese maailma juures oli inimese hoiak selle väikese plaanilisi eluka suhte, et alati on huvitav vaadata, kuidas inimesed suhtuvad nendesse ussikestesse ämblikutesse, kuidas meie unistame nendele juba mingeid reaalseid ja eetilisi omadusi. Teatud putukad on justkui hea, tunduvad meile lausa õiglasemad, õilsamad ja teised mutukad, jälle on sellised vastikud justkui tahaksidki halvanud tunduvadki meile ebaõilsate kavatsustega olevat. Ja noh, mind on alati huvitanud, et milline võiks olla see kõige väiksem ühik, millele inimene juba omistab mingisuguse eetilise kaalu või mingi väärtuse, kust maalt algab see tema jaoks hea või halb või ilusa inetu. Hoopis midagi muud läbi asi on auto ja see on tõesti väga palju on juttu sellest, et sa sõidad autoga või auto lihtsalt on noh, enne ma juba mainisin seda võrdlust keele ja autoga ja, ja liiklusmärkidega, et täna tulid ka siia autoga, nii et, et noh, et mis asi sul autol on? Jah, aga on üks huvitav, olen. Autojuhiload on mul juba 12 ja pool aastat, muide ma just eelmisel nädalal olen juhuslikult avastasin, et mu juhiluba oli kaotanud kehtivuse veebruaris. Ma täna peaksin siis selle uue kätte saama ja õnneks kuna tegu ei ole otsesaatega, siis võib ka öelda, et terve selle nädala olen sõitnud siis ja veebruarist saadik. Ma olen eneses teadmata sõitnud kehtivuse kaotanud loaga rinny. Aga auto vist oli juba, Sa ei näeks hästi tähtis objekt. Nii minu kui mu noh, vähemalt on keskmise õe jaoks. Oletan, et me uurisime neid autoraamatud, kuid mis, mis 80.-te algul olid välja antud, üks oli vist 100 autot kast siis valisime välja kuldse Saabi mudeli ja siis oli õliks vist idasakslase raamat, auto minevik ja tänapäev. Ja tegelikult juba varasest lapsepõlvest ma mäletan seda, et see automaailm omamoodi juba tähendas mingeid võimusuhteid, et ma mäletan, kui me olime päris pisikesed, veel kooliski käinud, siis oli meile, kuidas on tähtis see, et maanteel sõites meie isa sõidaks oma autoga kõigist teistest mööda ja tajusime seda isikliku alandusena, kui keegi ei taha sõita. Aga iseenesest muidugi on seda päris õudne mõelda, et näiteks 50 või sajakilost inimkeha veab edasi tonni poolteist tonni või rohkemgi, et loomulikult ma tahaksin tegelikult ja rohkem näiteks rattaga ringi sõita või siis ka jala käia, jah, ega lauda annab siiski võimalused liikuda suhteliselt kiiresti, ühest kohast teise ja annab muidugi selle sõltumatuse ja muidugi samal ajal demokraatlikult, andes kõigile selle võimaluse ja liikuda kiiresti ühest punktist teise, jõuame välja sinna, et istume kõik ummikus ja jõuaksime märksa kiiremini edasi. Autosõit on täiesti omaette maailm. Teinekord on huvitav seda tähele panna, et tekib mingisugune transiseisund, eriti pikkadel distantsidel keha justkui teab, mis ta teeb, aju annab mingeid käsklusi, aga see teadvusest enam üldse läbi ei jõua, et pärast ei vaata, mis seal täpselt selle sõidu jooksul oled teinud, sa hõljud oma teadvuses kusagil hoopis mujal. Juba teisest küljest on autosõit ma tohutult selline ideoloogiat peegeldav tegevus, minu meelest. Väga huvitav on jälgida inimeste hoiakuid. Üks on muidugi see jumaka hoiak, selline vend, kes leiab, et korrake oma munen siin mahun siia vahele küll ja saab ennast sulle kuskile. Nad ei räägi ette. Ja mine, hoiak on jälle niisugune vagur ilma ja elu ees tohutud hirmu tunda. Need, kes sõidavad tasa-tasakesi, on sellise sirge seljaga peaaegu rooli kohal kummargil ja suhtuvad siis maailma või millessegi, mis, mis aeg täis ohte ja, ja mees tuleb igaks juhuks vaikselt kõrvale tõmbuda kuskile. Minu jaoks on alati olnud väga väga huvitav seda jälgida. Milline on sinu luulataja roll või positsioon? Ma mõtlen seda luuletust kirjutades, mulle tundub, et, et osad luuletused on sul sellised, mis on kirjutatud selliselt võtta ja, või kõrvaltvaataja positsioonilt. Ja siis on osa luuletusi, kus sa sekkud või justkui lükkad mingeid asju käima ja paisud kuidagi niisuguseks väga suureks ja ja, ja maatiliseks, et kas teadlikult mänginud sellega, et kes sa oled sellel hetkel, kui sa kirjutad luuletust? Jah, no luuletus annab ju võimaluse võtta endale mitmeid rolle seda maskimänguga varastada. Ja teinekord ongi hästi raske mingisuguseid mõtteid selliselt noh, nii-öelda nulltasandilt välja käia püüda rääkida neutraalselt iseenesehäälega, et. Pigem on mingisuguste mõõdete väljakäimiseks ja edasiarendamiseks ja võib-olla lõhki ajamiseks. Parem see rollimäng ja olla see suur universaalne looja, kes on siis juba niisuguseid kõiksuse juhtija positsioonil, see on ka muidugi tore, aga olen püüdnud seda alati teha, nii et säiliks ka just irooniline moment. Et asi ei läheks jutlustamiseni või isegi, kui tekib teinekord tahtminejutlustada, mis loovisikutel sageli oijah, mõnel sagedamini teisel harvem. Aga, ja tuleb ka niimoodi ära markeerida lugeja jaoks, et lugeja näeks nüüd temasse suhtutakse respektiga. Muidu näiteks kehastuda ümber lubab luuletus palju paremini, kui ütleme näiteks siis see või proosa muidugi võimaldavad seda samuti, aga proosa, need protsessid on kõike ja pikaldase maad ja seal on just seda mahtu liiga palju. Luuletuses saab haledalt olla see või teine asuda kas või muidu ühiskonnas või sinu kogukonnas nõmedaks peitu pooleli ja käia sealtpoolt välja mingisuguseid seisukohti. Luuletus Luubab rohkem ots, tee lahti jätmist ka lihtsalt küsimuse paiskamist õhku. Missugune see siiski eeldab mingisugust järeldust. Sa kasvõi formant reaalselt juba pead justkui kuskile välja jõudma ja mingisuguse seisukoha või omapoolse lahenduse või lahenduse suuna välja käima, aga luuletuses sa võid lihtsalt rapsakuva tõmmata selle mõttelise vaiba jalge alt ära. Vastutusest õudusfilm üks mees või naine, lühem on küll mees Läks tuppa, ise uskus, värske toa seinal rippus kellegi portree. Näe sina vihmastele võõrustaja, ei ole mina, ütles mees ja naeris. Ta teadis, et tal polnud sellist nina või silmi, kulme, lõuga, juukseid poiski. Tol kunstnikul ei olnud temast aimu. Mis kurat, hüüdsid elanikud, sa peeglid ikka oled näinud, tüüp. Ja tuppa tõid ja rõdule ja aeda. Nii palju asju, mis kõik peegeldasid. Mees võpatas. Jah, nina, silmad, lõug. Sa vaata kaugemale. Kõik need tornid ja kõhnad tüdrukud, katkised poisid, sukkpüksid taeva all on sinu psüühe. Mis jama, ütles vaikselt, mees. Mis jama, mis peegeldus, sai tulla enne mind? Ta pole pilti päris omaks võtnud ja püüab liigset nägu vältida ja vaadata. Kas saab veel hakkama. Sealjuures loodata ehk olla kena. Ma tahtsin veel küsida meeste kohta sinu mõlemi, luulekogu tule mu koopasse noteerija ja kurat õrnal lumel. Mees, kes on mingisuguse sinkjasmusta, värvi või tahmaga koos ja kuidagi veidratest poosides, et ta nagu otseselt ei kanna lennata. Ta ei ole selline õilis ja, ja maskuliinne mees mingi jõujuurikas ja, ja teiselkogul. Aga mees ja ta on looteasendis, mis mees see seal on? See on tegelikult üks täiesti konkreetne mees, see on minu hollandlasest eks boyfriend Martens nüüd kes on ühtlasi mu kunstnikust ja eks lemmikmodelle. Kuna alguses esimese kogu puhul oli plaanis kasutada fotosid ja just nimelt mehe fotosid, siis sai mõeldud selle peale, kes modell võiks olla ja muude Kirke leidis, et see Martin oli just häält niisuguse kehaga, millel on lastud ka niimoodi mõnusalt olla, et millel on parajalt liha peal, mis ei ole liiga kiitsakas, aga ei ole ka liiga üles musklite pumbatud, et niisugune maalne mehe keha, kes on, on mõnda aega mõnusalt maa peal elanud. Ja esimese kogu jaoks vaene noormees, poseeris 15 minutit väljas 12 10 kraadise külmaga, ta on üle võõbatud helesinise kas värvi iga või oli see mingi muu värv, igal juhul ta neile siniseks maalitud seal ja ja ta kujutabki endast siis võib-olla seda nimi, luuletusi, tegelast, sellist omaette hulkuvad kuradit ja teise ja luulekogu jaoks Taboseeris ja mu õde maalis tema fotode järgi need mehe pildid siin-seal. Jah, on ta rohkem sellises looteasendis ja tähistab võib-olla siis niisugust inimese orgaanilist materiaalsed olekut, kus ta, kus ta tahab taanduda mingitel hetkedel võib olla sellisest tähendavast maailmast ära, tahab taanduda täielikult füüsilisse materiaalse sfääri. Võib-olla mingil määral võiks seal leida ka viiteid sellisele ema ühiska põgenemisele, aga mehe kuju sai valitud sellepärast, et noh, kõigepealt minugi naisautori jaoks on mees ikka baidilisem ja trantslendentsem ja huvitav. Ja noh, võib-olla ta siis ka selliseid Jaanliku psühhoanalüüsi järgi tähistab seda animust naise hinges naise teadvuses teadvustamatuses toimivat meheliku alge, funktsiooni. Loojangueelses kohvikus mängib paks pianist traagilist poppi. Hiire-laadne koer klähvivad küpsete daamide peale. Kardan sulle otsa vaadata, armas poiss. Mu ahvi pilk võib ära muljuda või katki kraapida. Õrnad sädelevad silmad. Aga ainult läbi nende saan ma siit edasi. Ainsas ilusas suunas soojavalgusse ja eesmärki. Ana külmavärinas gorilla. Ela igavesti armas, kiiresti hingav poiss. Sinu terviseks. Tõstan pilgu. Sa oled kirjutanud mitmeid oopereid, libletosid ja tõlkinud Libretosid ja olles kuulnud, kuidas iseenda luuletusi esitad ja ka niisama paberi pealt lugedes on kohe hästi tuntavad, seal on mingi Rütt või, või noh, see rulli asi, et kes seda siis esitab ja selline music reaalsus on seal sees on see kuidagi teadlik, et noh kui sa kirjutad seda luuletust, et see, see asi kõlab või et tal on mingid omad rütmid, noh niikuinii, aga et see musikaalsuse küsimus Mul on muidugi hea meel, kahe kui sa ütled, et nad jätavad sellise musikaalse mulje sest suures osas see on taotluslik, tõesti, see kõlaline tasand on minu jaoks tekstide juures üsna tähtis, et see on üks niisugune vahetult meeleline omadus, mis minu meelest peab kunstil ka alati olemas olema, eksaeda juba esteetikale aist seisis ise, tähendab meeletaju või ja, ja kui, kui seisult ära võtta, siis siis ta lihtsalt ei, ei püüa, eks ole, ei ole seda konksu, millega ta kohe haaraks lugejat või vaatajat või kuulajat. Aga teinekord muidugi tekib see oht, et kui mingite tähelepanu on just osutatud kõladele aga see ei ole ainus, siis ometi suulise ettekandes see võib jääda ainsaks, mida, mida kuulaja üldse tähele paneb milleni ta siis kaevuda viitsita selt sügavamale sageli siis ei lähegi, ta vaatab, ahah, see on niisugune suuliseks ettekandeks mõeldud tekst ja ja see, mis ma praegu siit kätte sain, see ongi kõik see, mis seal on. Mõned tekstid on mul tõesti võib-olla mõeldudki kohe kohale jõudma ja noh, seal see edasikaebamine võib-olla ei viiski väga palju kaugemale, aga samas on on väga palju teisi, mida ma olen proovinud niimoodi üles ehitada, et seal Aleksei esmane akustiliselt kõlaliselt ka vahetu psühholoogilise emotsionaalse efektiga haarav tasand. Aga sealt edasi näiteks silmadega lugedes leiab ka midagi muud. Naer kase all. Kollasega seal naeris mees. Naeris valjusti väga valjusti. Jälle vaiksemalt. Siis valjusti. Kuulasin teda aknast. Kask, õõtsus ja mees naeris. Korralikult. Kultriides mees ei teadnud, mida ta naeris. Aga tundsin, kui õhuke on sügisel maailm. Päise päeva ajal tulevad õudusjutud hoolile. Kas tahaksid kellegi käest midagi küsida? Maarja Kangro. Aga siis ma küsin Hasso Krulli käest, kes kirjutas ka oma eepose põhjal Monica Mattiiseni libreto ja kellest on kasvanud Libratist. Hasa, kui sa oleksid helilooja, siis kes sa maailma heliloojatest olla tahaksid? Vaata ka ütleme nagu vaat või õieti tööli või Mozart. Nendega on kõigiga, no niisugune lugu, et räägitakse elu, nad elasid, ei olnud alati eriti mõnus. Ja teiseks seal nagu valmis ka isegi tahaks olla mingi selline helilooja kellegi teise juba elatud elu uuesti elada ei taha. Siis ma mõtlesin, et võiks ehk pilgu pöörata selle traditsioonist nalja poole. Aga siis tuleb kõigepealt kohe mõelda, vaata et Maudes hom. Ei tekkinud ülbikuid alguse, muuseumi võrdumi lonkab ja tekkis ruum ja mateeria mullegi natuke liiga palju. Ma jumalanna jumala Ma ei tahaks. Nüüd jääb üle see, et on olemas niisuguseid instrumente. Üldiselt on vähemalt pärimusega antud millega saab igasuguseid helisid. See, kes kunagi teinud on, on selles mõttes. Ja ta andis nende õlide öeldasid. Kõige madalam, tundub trumm. Aga noh, ma kahtlustan, et seal olla mingid jumalad, mängud, siis ma mõtlesin, et ma tahaksin olla see, kes tegi esimese parmu külge. Te kuulsite saadet luuletajaste tõlkijast Maarja kangrost. Tema küsimusele vastas Hasso Krull. Luuleta esitasid Katariina lauk ja Maarja Kangro ise. Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tombachiya toimetaja Urmas Vadi. Suured tänud Külli tülile abi eest. Kuulake Inemise sisuga netist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.