Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tervist, algab Ode vasar Peeter Helme ja mina, Urmas Vadi, läheme täna stuudiost välja ja otsime üles Marju Kõivupuu. Jääge meiega. See põhjus, miks me stuudiost oleme Peeter Helmega välja tulnud ja Marju Kõivupuu teie kabineti on see, et et selle nädala sirbis ilmus teie artikkel, mille pealkiri on kodumaa muld kadunud väärtus ja mis siis räägib surmakultuurist ja praegu mulle tundub, et see aeg on ka täpselt selline, et et sel nädalal oli hingedepäev, siis helloviin oli siis mardisandid hakkavad ringi liikuma ei ole üldse nagu selline kahtlane pime aeg on. Aga samas ma hakkasin mõtlema, et et kas koguse surmakultuuri teemat, kuivõrd aktuaalne ta tänasel päeval on võrreldes mingite eri aegade kultuuridega, kus, kus siis see surm või teispoolsus on isegi palju tähtsam olnud kui meie praegune elu. Ja tegelikult on minu meelest sedasi, et ega me seda surma näeme ja kogeme kas virtuaalses reaalsuses või filmilinal või televiisoris või võimängudes, mida lapsed mängivad, võib olla kordades rohkem kui kunagi varem. Sest mõni aasta tagasi ma olen seda näidet ka varem kasutanud, tegin lapse e-kooli lahti ja sealt vaatas mulle vastu nii-öelda sinimustvalgesse hõlsti mähkunud virtuaalne vikatimees, kes karjatas, et tee ära oma pest ja sa saad teada, mitu aastat sul veel elada on jäänud? Jah, käisin küll huvi pärast, päris lõbus oli, aga, aga ühesõnaga ja aga samas see nii-öelda see surm mis on päris suur ja millega mina puutusin Võrumaa külas lapsest saadik kokku, see on neist jäänud väga kaugele. Ja kolmas teema on see, et millenniumivahetusel umbes 2000.-st aastast jõudis Eestisse ka uus matmiskomme või matmispraktika seal tuvastusmatus ja samuti see, et maapall on jäänud meile väga väikeseks, et me liigume ringi. Me ei ole enam väga seotud paiga ja kohaga. Seab kahtluse alla selle väite, mida me uurijatena mina ise kaasa arvatud kuskil aastal 2000 väitsin, et just kalmistu on selline omalaadne kodupaiga mudel kus saab tõepoolest kokku selline ajaline geograafiline ruum ja noh, kui ma käin oma kodukalmistul Harglas, siis ma seda mõistan. Aga kui vaadata vaata praegusi trende ja seda tuhastus matust ja üldse tuhaga ümbris ümber taimse praktikaid, iseäranis Eesti kontekstis, siis tõepoolest näib niimoodi, et nooremate põlvkondade jaoks saada maetud kodupaiga kalmistul ei ole enam nii oluline. Võib-olla kui minuvanuste jaoks, kes on 50 pluss Et see on seotud ju kindlasti peremudeli muutumisega ka te ise toote need artiklid ka selle välja, et tänapäeva noortele inimestele ei pruugi nende perekond enam olla see, kelle poole vaadatakse traditsioone otsides. Ju see ka, et kui inimene elus ütleme, mitu korda abiellub ja tal on veel seal peres on mitmest eri abielust lapsi ja nii edasi, siis need esivanemad maetud erikalmistutele ja milline koht see õige saabki sisenema olla. No siis võiks ju kobadest Ma põikan ka veel vahel, et, et siis võiks ju olla, nagu on kärgpered, siis võiks olla kärg, surnuaiad. Jah, kärg, surnuaed iseenesest on selles mõttes hästi huvitav termin, et kärg surnajaks võiks vabalt defineerida ka vanu kalmistuid, kus on inimesed maetud eri konfessioonide kaupa. Ühes käes on õigeusklikud ja teises luterlased ja kolmandas need, kes võib-olla määratlevad ennast kui ateiste. Aga kui ma nüüd Peetri poole või nii-öelda püüan vastata, et siis ma olen sellega kindlasti nõus, sellepärast et surmakultuuri mõjutavad väga paljuski just muutused kõigepealt sellises sotsiaalses plaanis ühiskondlikus plaanis ja see kärgperede teema, iseäranis matusekombestikus päeval on üks selliseid nii-öelda suuna muutiaid, kuigi samas eks ole, kui ma siin alati heldimusega meenutan 1941. aastal välja antud ja Rudolf Põldmäe koostatud eesti rahva naljandeid Sis kärgpered olid tuttavad ka tegelikult küll teistel põhjustel ka meie esivanematel ja sellest raamatust pärineb just nimelt see naljand, et kuule, Karla, tule ruttu siia, sinu ja minu lapsed läksid meie lastele kallale. Aga toonased kärgpereliikmed olid ikkagi nii-öelda ühes kirikukihelkonnast ja need kärgpered moodustasid sootuks teistel alustel kui tänapäeval. Ja tõsi ta on, et kui me nüüd matuste juurest liigume näiteks pulmade suunas, siis on tähelepanu pulmakommetes näiteks ka selline topeltrituaal, et pulmad peetakse ühe abikaasa kommete kohaselt ja siis korratakse teise abikaasa kommete kohaselt seda muidugi juhul, kui siis abielu pooled on pärit erinevatest kultuuridest ja erinevatest traditsioonidest. Et selles mõttes just nimelt peremudelid on ka väga paljuski nii-öelda rahvus rahvuskultuurideülesed ja, ja sealt tuleb siis valida endale sobiv või siis kombineerida neid omavahel. Aga muidugi, mis puudutab meid lokaalseid, kärgperesid siis tõepoolest noh, ma loodan, et kuulajad on heatahtlikud ja surmauurijate võllanaljadest saavad inimlikult aru, aga uus trend ongi see, et jagatakse lahkunud uhk omaste vahel lihtsalt laiali. Et noh, see on, Me oleme siin vaikselt bilanud omavahel, et keegi läheb tuhale järele, hakatakse mõõtma, et kesa lähem seal natuke rohkem ja kes on natuke kaugem, sealt natuke vähe, igaüks saab kätte oma portsjoni ja vastavalt sellele siis toimetab, kes matab mingi osa perekonna hauaplatsile, kes leiab, et ikkagi tuleks puistata loodusesse, kes võib-olla säilitab seda kodus, et neil on väga erinevad praktikad. Ja see variaablus on tõesti hästi kirev, Eestis. Kuidas seda tuvastus matuse kasvavat populaarsust seletada, kas võib olla seotud sellega, et surm on üldse järjest kaugemaks Jaanonüümsemaks muutunud meie jaoks, et me ei taha enam tingimata surnukehaga tegemist teha, vaid hea, kui sa midagi niivõrd ebaisikulist kui lihtsalt natukene hallid, uhke. Absoluutselt olen sellega selles mõttes nõus, et, et see niinimetatud kodustatud suurem hakkas ju 20. sajandi algusel vaikselt taanduma kogu Euroopas ja see on üsna tüüpiline suur linlikule eluviisile. Aga samuti ka see, et juba 20.-st pandi algusest on räägitud niinimetatud surija üksilduses. Et vanasti olid suured pered maal koos, eks ole, sündimus ja suremus oli suhteliselt suur, et surm oli füüsiliselt kogu aeg kohal. Aga tänapäeval tan kolinud virtuaalsesse reaalsusse ja ma ise olen ka noh, kasvõi oma lähikonnas kogenud seda, et noh, kui parafraseerida siin seitsmekümnendatel välja antud seda avameelselt abielust, et siis ühesõnaga matusetalitus soovitab see näha nii vähe kui võimalik ja ühesõnaga nii tihti kui vajalik, et väga palju aega sinna ei taheta kulutada. Ja teine asi on muidugi ka see, mis on võib-olla väga valus sotsiaalne teema, aga see on ressursiprobleem. Et kuigi näiteks mõned matus ärib, meil toodavad rahvusmustritega kirste, on võimalik näiteks vöökirjadega selliseid kirste tellida ja kogu see matusetarvikute võib-olla arsenal on suurem ja luksuslikum kui iial varem siis tegelikult väga paljudel puhkudel inimestel jääb selleks lihtsalt ressurssi vähe või samas, kui on tegemist peredega, siis tekib küsimus, et kes ja kui palju peab panustama. Ja samas ma arvan, et perekonnarituaalid on midagi niisugust, mida ei ole võimalik päriselt õppida ka siis, kui sa küsid nõu näiteks mingisugusest sellisest jutunurgast või leheküljelt leheküljele veebikeskkonnas, nagu nad ikka on, eks ole, seal naistekad ja kõikus omavahel, arutatakse, mida teha vaid need on midagi niisugust, ma ise arvan, võimalik, et ma olen eksiteel. Et see on midagi sellist, mille sa saad nagu lapsepõlvest kaasa, et kui minusugune on maast madalast näinud, mida tähendab seda kui inimene surebki päriselt kodus ja teda tulebki pesta, riidesse panna, tuleb ise teha ja sul ei olegi nagu niisugust võimalust, et sa kusagil selle teenuse osta. Ja kui sa selle teenuse ostad, siis on see, kuidas ma seda ütlen. See tundub olevat mitte õige, ühesõnaga et ta on emotsionaalselt nagu vale käitumine, aga linnas praegu praktiliselt ei ole see võimalik, mina elan näiteks seltsimees Hruštšovi ehitatud majas mis on ehitatud niimoodi, et sinna ei ole võimalik kanderaamiga sisse saada ka sellisel juhul, kui on tarvis kiirabiga haige välja tuua. Ja räägime veel sellises puhust, et on tarvis kortermajas. Seal ei ole võimalik näiteks kirstu koju tuua, seal ei ole võimalik ka seda lahkunud viisipäraselt välja välja viia, ma olen nii-öelda seda omaenda majas näinud ja, ja ma ütleks, et see on. Kuidas ma ütlen, minu mõttes on isegi natuke nagu lugupidamatu. Ta tuleb sealt kuidagi välja saada, need viisid ei ole kõige viisakamad. Et on väga palju niisuguseid, kolmanda, neljanda, viienda järgulisi tegureid, mis just nimelt linnaruumis mõjutavad sootuks teistlaadseid, käitumismustreid malle, kui seda on külaühiskonnas, kus leinan kogu kogukonnaga praktika. Kõik inimesed teavad ja tunnevad, aga näiteks kortermajas on see, et mul oli siin oma püstakus. Paari vanainimese ukse peale ma hommikuti koputasin ja kui ta ütles ja siis oli temaga kõik korras, ta palus, et ma seda teeks. Ja kui ta mingil hetkel ei vait vaikib, siis hakkab korteriühistu otsima tema lähedasi ja see võib võtta teinekord paar päeva aega. Näiteks. Oma artiklis Marju Kõivupuu te toote ka sellise näite, kus üks arvatavasti üks noorem inimene tänapäeval kirjeldab enda suhet põrmu, tuhka, ta ütleb, et, et teda ei huvita see, kuhu ta on maetud, mis tema maisest kehast saab. Ja muidugi noh, muidugi seda seda tunnet või seda hoolimatuse tunnet annab edasi veel tema enda sõnastus, mis on ka kuidagi väga tänapäevane, võib-olla ka pealiskaudne. Aga see selleks et te mainite seda oma artiklis, et et tänapäeva massi Pokk kultuur mõjutab väga selgelt seda surmakultuuri ja ka noh, ütleme siis matmiskultuur ja kombestik. Kõigepealt nojah, seda küll, et siin on need intervjuukatked, mida ma seal ka kasutasin, on tegelikult üritanud. Need intervjuud on pärit mõne aasta tagusest kui nüüdiskultuuri uurimiskeskuses. Uurisime üldse peretraditsioonide muutumist inimeste suhtumist niinimetatud siirde liitustesse, mis on seotud sünniga abiellumisega mitmete muude perekonnatähtpäevade tähistamise ja sealhulgas ka surmaga. Ja tänapäeva noored üldiselt kipuvad olemas edasi, et nende surm on virtuaalmaailmas on väga kombeks virtuaalne mälestamine. Rituaal kalmistud on olemas, aga virtuaalse mälestamise kontekstis võib-olla ma tahaks juhtida tähelepanu veel ühele asjaolule. Ja see on see, et kui me paneme tähele, siis viimase 20 aasta jooksul on meie iga eluhetke dokumenteerimine kordades suurenenud. Kui me läheme ajas tagasi, siis kõige rohkem fotosid tehtigi matustel, sest nagu me teame, see on ka selline viktoriiniküsimus, et surnu seisab kõige paremini paigal ja teda on väga ilus pildistada. Aga meie suguvõsa fotod, kui me tahame teada oma näiteks oma sugulaste kohta, Ta ütleme 100 aastat tagasi valdavalt matusepulmafotod, noh, võib-olla veel tehti mõned pildid, kas leer või kool või midagi, aga tänapäeva dokumenteerimine nüsi tõusen hommikul ülesse, teen endast Endli, siis lähen käin tualetis, tähendab, hinne teine endi, kui ma sinna lähen. Välja tuleb samamoodi, eks ole, toit enne seda söön ja pärast seda, et me oleme nii kohutavalt üle dokumenteeritud Eedee, meie mälestused inimesest sealhulgas ka auditiivne, see tähendab hääl ja pilt. Me saame ennast elus taasesitada kordades. Aga kui me läheme tagasi näiteks 50 aastat, sisemälestamise koht oligi sageli füüsiline ruum ja võib-olla kümmekond fotot, mis seal olid. Ja, ja see, kuidas see mõjutab inimese niisugust mõtlemist või filosoofia, et see on täiesti omaette teema, millele võib-olla siin hetkel praegu ongi väga raske vastuseid anda. Ja ühte teemat ma siin ei käsitlenud, aga näiteks on ju veel olemas uus trend, mis samamoodi 2000 tuli on lemmikloomakalmistud. Läheme siitsamast Tallinnast välja Jõelähtme lemmikloomakalmistule, vaatame kuidas missugused kombed seal on, näiteks kui palju ressurssi kulutatakse lemmik koera haua kujundamiseks must marmorhauakivisse raiutud koeraportree ja paratamatult meedias on ka see küsimus, et kas pere lemmik teinekord pere lemmikloom saab palju uhkemad, väärikamad ja luksuslikumad. Matused, peied ja need, tema hauakoht saab palju väärikamalt põlistatud kui võib-olla väga paljud Eestis elavate inimeste oma. Vabandust, et ma niimoodi küsin. Tundub fetish sinu? No põhimõtteliselt lemmikloomakultuur on taas niisuguse suur Lindliku ja võib-olla ka teatud mõttes üksildase päeva kultuuri tunnus, et me siin üliõpilastega just arutasime selle lemmikute lemmikloomakultuuri üle. Et inimene, meie suhted ajas, on äärmiselt haprad, ebastabiilsed aga lemmiklooma, kui seda võtta tema selle lojaalne ja truu ja kui ta hästi tasseeritud, ei hakka ta sulle kunagi vastase, jäta teda maha. Inimene ise tab lemmikut maha ja see lisab teatava turvatunde ja paljudel puhkudel inimese, võib-olla ainsaks seltsiliseks ongi see loom, kellega ta räägib. Et mul tekkis nüüd seos selle lemmiklooma ja inimesega just nimelt selle põrmuga, et võib-olla see inimene on ka siis inimesele väga truu, kui ta on tuha näol olemas. Jah, tähendab selliseid kaasusi paraku anga lipsanud läbi kollasest meediast, siin Jaan Väljaots mõni aasta tagasi kirjutas, kui oli üks kaasus, kuidas üks proua siis tuhaurni pesa käis temaga poodlemas ja võttis voodisse kaasa ja väitis umbes sedasi, et et ma saan temaga nüüd palju paremini läbi, sellepärast et Karla eluajal ikka jõi ja laamendas koledasti, aga nüüd on ta selline armas ja tore, eks ole. Samas ma käisin paar päeva tagasi lugejatega kohtumas ja vanemad inimesed on väga häiritud, et tuhaurn nii-öelda paigutatakse kodus perekonna altarile, mida nii-öelda siis tavapsühholoogia või ka siis ütleme, hingehoiuteemadel me saame nagu rääkida teatamata leinast. Aga, aga tundub, et selge on nagu see, et et see, nii-öelda see siirderiit rituaal jääb nagu pikemaks, et Te seda tuhkanis inimesest järele jää. Seda nii ei samastajate lahkunuga, kui see oleks nii-öelda kirstumatuse puhul, kus tõepoolest kirstus on, on lahkunud inimene. Ma tuleks korra veel tagasi kultuuri juurde, et loomulikult on vaieldamatu tõsiasi, et tänapäeval iga meie eluhetke registreeritakse palju paremini kui näiteks keskaegse talupoja oma, kellest me teame nii-öelda üldises statistilisi andmeid, aga harva midagi ühe konkreetse isiku kohta samal ajal. Irooniline on see, et kui see, kui stepsel välja tõmmata, siis kõik see, meie elu dokumenteerimine lakkab ja lõpuks oleme me ikka täpselt samavõrra olemas nagu keskaegne talupoeg, kellest kõige stabiilsem jälg ongi tema haud. Absoluutselt, ma olen täpselt seda meelt sellepärast et vabandage, aga mina olen nii vana inimene, et minu lapsepõlv möödus elektrita, elektrita külas, et selles selles võlumaanurgas, kus mina sündisin, 60.-te alguses, veel elektrit ei olnud toodud noh, põhjuseks oli see, et liinid olid pikad, eks ole, tuli üle metsade vedada ja seda, mis tähendab petrooleumilambi valgel toimetamine. Et ta on päris hästi ja seetõttu ma ise suhtun kogu sellesse virtuaalmaailma seetõttu oluliselt skeptilisem alt ja seda noh, illustreerivad ka kõikvõimalikud, eks ole, beebinaljad et ühesõnaga, et kõik on väga äge, senikaua kui ühel hetkel on täielik pimedus ja, ja tõepoolest, siis on, siin on täpselt see meister järelekasse kääbas või nagu ma olen tuhastus kombestiku põhjal singa arheoloogidele öelnud. Sama diskussioon muses tekkis Bulgaarias, kus ma selle teemaga käisin ettekannet pidamas, et, et vaadake, surmauurijad saavad veel töödega, mida arheoloogid tegema hakkavad, sest et noh, väga palju see, mida me tegelikult teame eelläinud põlvede kultuuridest lisaks siis ürikutele, mis on säilinud ja tõepoolest üldistavad telekirjastuste kirjeldustele on ju paljutki see, mida maa välja annab, ekseemi, kuidas me lahkunud mulda sängitame, milliseid esemeid me kaasa paneme. Et kas meie kultuur on siis see, mis säilitab endast igasugused laskmas tarvikud alates süstaldiste, lõpetades pumpersitega? Aga kas see tuvastusmatus tulnud on võib-olla kuidagi seotud ka üldise eesti viimast sajandit iseloomustanud niinimetatud katkestuste kultuuriga, sest et kui ma toon näite sellel nädala sirbis ilmunud Olev Remsu loost, kus ta kirjeldab, kuidas Okeaania sattus ta surnuaiale, mida te kõigepealt ei identifitseerinud Ki surnuaiale, ta vaatas lihtsalt üks ilus küngas, kus vistel telgid või midagi sellist kaunistage, selgus, et nad tähistasid haudu ja seal oli tohutu rahvakogunemine. Mis selgus, tähistati ühe mehe neljasajandat, et ei mäletanud, kas seal sünni või surma-aastapäeva ja see räägib ühiskonna tohutu stabiilsusest, kui viitsitakse veel neli sajandit hiljem kokku tulla ja isegi selge see, et me räägime mingisugusest väga juba mütoloogiseeritud sündmusest ilmselt, mis on kvaasireligioosne, eks kui mitte päris religioosne. Aga ikkagi räägitakse suurest stabiilsusest Eestis, ollakse kujuteldamatu. Korjantsusel artiklis ütleb ka. Sageli me ju ei teagi, kes olid meie esivanemad neli sajandit tagasi. Nii see tõesti on ja, ja kindlasti on see, et katkestuste kultuur on kõige õigem sõna, sellepärast et ka tänapäeva noortel ei ole enam vanemate põlvede kombed ja tavad ei ole autoriteet ja seda väga erinevatel põhjustel. Üks on tõepoolest see, et kui me vaatame kas või viimast sadat aastat nii-öelda eestlase loos, siis need katkestusi ja, ja pöördeid on olnud ju üsna õige mitu, kus sinusse minu noh, ühesõnaga ka mina võin öelda, et ka minu enda eluajal on mingisugused väärtused anud mingil ajahetkel tabu. Siis on toimunud ühiskondlik-poliitiline muutus ja nüüd on jälle lubatud. Aga kombed, ei kombed ja tavad ei saa nii-öelda sedasi püsida kui toima, põikan hetkeks soome-ugri rahvaste juurde. Ja sealt tagasi Euroopasse just nimelt selle surmakultuuriga seonduvalt, et kui ma nüüd mõni aasta tagasi käsi Mordvas Solanski ülikooli kutsel ja käisin paaris Sharanski lähedases külas seal vanast ajast jäänud tuttavaid inimesi, käisime ka külakalmistul ja nende kalmistu tava maratone noh lühidalt öeldes et inimene sängitatakse kalmule sinna peale püstitatakse suur mustrist, mis on umbes nii suur füüsilistelt mõõtmetelt, nagu see võis olla selline, kuhu löödi risti Jeesus Kristus. See peab nüüd, kui seal dendroloogiline nii-öelda puurijad on öelnud, et ta püsib seal haua peal umbes 20 30 aastat, võib-olla võib-olla natuke vähem, võib-olla natuke rohkem, aga suhteliselt pikka iga ja senikaua kuni see Ristna lõplikult lagunenud senikaua seda risti seal kohendatakse ka hauaplatsi Meie mõistes nii-öelda ei isikustata, see ei ole nagu omand, vaid ühesõnaga, kui see Ristna lõplikult põrmuks saanud, siis võib seal samasse peale matta. Ja niimoodi on see kalmistu on teatud mõttes ta nagu kalmistu, kui tervik on kogukondlik. Et ta on küll individuaalne hauakääpa mõttes, aga olemuselt on ta ikkagi nii-öelda kogukondlik, ta nagu selline nii-öelda lahkunute küla ja nüüd on tekkinud uus euroopalik trend, kus hauaplatsile tehakse ümber metallpiirdetara, valatakse betoonist trant, pannakse sinna, eks ole, euroopalik hauakivi ja nad on sellest väga häiritud, sellepärast et see privatiseerib teatud lahkunud ja samas teatud osa kalmistust läheb nii-öelda erakätesse, nad ei järgi enam seda kommet, et, et ka nii nagu inimesed on Elo elusast peast külas on kogukond, nii on nad ka lahkunud peast kogukond ja seal nii-öelda on kõik üks. Ja siit ma saan paralleele tõmmata näiteks Saksamaa ja Lõuna-Euroopaga, kus ma tean, et on selline trend nagu niinimetatud anonüümsed matusemetsad praegu, sest kalmistute võtavad enda alla väga suure territooriumi. Jah, me võime võrrelda neid nii-öelda vabaõhukunstinäitustega ja imetleda kalmistu skulptuuri käia, vaadata, mis ajastul, kuidas haug ehitab, millised on, eks ole, ühel kalmistul näiteks süürzisvee kusagil suuremates linnades võid vabalt vaadata väga erinevaid tappe. Aga, aga point on siis või noh, mõte on selles, et selles kalmistu metsas sa saad sinna puistata tuha, aga sa ei tohi seda nii-öelda privatiseerida erastada, selle kaitseb asetad sinna mingisuguse püsiva ajas püsiva mälestusmärgi. Et ta ongi nagu selles mõttes kogukondi viiakse sinna tuhk, jah, sa võid käia seal oma lahkunud lähedasi, eks ole, mälestamas jalutamas, meenutamas võib-olla elusa lille võib-olla panna sinna küünlakesed ja siis oligi selline tore. Mulle sattus pihku üks selline kohalike matusebüroode leht, kus oli tore karikatuur, kus kaks last lähevad, sellised noored lähevad siis sinna kalmistul metsa, hüüavad ema, issi, kus te olete u? Et me teeme tegelikult ühesõnaga mida ma tahan nagu selle pika ja keerulise jutuga öelda, et, et see on nagu selline omalaadne spiraal meie surmakultuuris, mulle tundub. Et ühelt poolt, kui me siin hakkame ka natukene nagu arutlema, et kas võib-olla see niisugune kalmistu kui hauaplats, kui füüsiline ruum, ka ajaline mõõde, et kas enam on meile noh, nii-öelda vastab meie arusaamadele lahkunud esivanemate või põrmude mälestamiseks siis ühesõnaga need tehakse nagu väga erinevaid tiire ja mõnikord on see nii-öelda see üldistus on natuke nagu suurem või see kogukondlik inimlik mõõde avaldub kuidagi teisiti, mitte võib-olla läbi selle konkreetse nagu hauaplatsi ja selle koha Polegi. Läinud. Laevaga. Jaamatavuse. Avatuks jäävad tõuse. Vanad. Mõõgad. Jäävad tõuseb ja tõuseb. Maadeebuse. Haavatavuse tõuse. Jätkame vestlust Marju Kõivupuuga surmakultuuriteemadel. Marju Kõivupuu juures on külas Peeter Helme ja Urmas Vadi. Olev Remsu enda selles artiklis, mida sa Peeter mainisid, mis on ka selle nädala sirbis. Aga küsimus või, või noh, postulaat on see, et meil puudub surma kontseptsioon. Mister Marju Kõivupuu, sellest arvata. Ja ma lugesin ka seda artiklit ja hakkasin selle peale mõtlema, et meil tõepoolest see me ei räägi väga palju surmast, ma usun, et erinevatesse religioossetest ühendustesse kuuluvatel inimestel on see ühel või teisel viisil olemas vastavalt nende religioossete dogmade õpetustele, mis on elu, mis on suurem, mis juhtub sinuga pärast surma. Aga need inimesed, kes ei, ei seo ennast konkreetsete kogudustega. Ma ei pea silmas ainult kristlikke usuühendusi, kes nagu seotud erinevate usuühendustega. Ma usun, et nende kontseptsioonid elust, surmast, vajalikkusest, ajatusest on sellised heterogeensed ühesõnaga, või, või nii-öelda miksitud kokku erinevatest ilmavaatelistest kassis tekstidest või religioossetest praktikatest, et mulle tundub, et see ajalikkuse ajatuse telg äärmiselt individuaalne, et kes, kuidas kes, kuidas sellest aru saab. Aga samas ma arvan, et see teeb inimesele head, kui ta tajub, et elu on vajalik, et võib-olla mäe see läheb nüüd moraalitsemiseks kätte ära, aga minu jaoks on elu mõtestatud tegevus. Ja kui nii kui minna tagasi näiteks rahva parimasse folkloori, siis väga paljude rahvaste hulgas on levinud selline pärimusjutt või selline motiiv. Noh, ala Andrus Kivirähk, eks ole, et kunagi hallidel aegadel suurem elas inimestega koos, noh nii nagu ta tegelikult ju omal kombel elaski, eks ole, siin-seal täna-homme vägagi, eks ole, kusagil ikka keegi suri, eks ole, haigus sünnitas misiganes sõnaga vikatimees elas nii-öelda külasgos elavate inimestega käis, eks ole, vikat seljas, rääkis ühega juttu, rääkis teisegi, patsutas õlale, Sa ütlesid, et kuule, teadmavad siin jah, külvad. No väga hea külmaküna maa sulle umbes siin kolme päeva pärast tulen järele või nädala pärast või midagi. Aga inimesed läksid laisaks. Aga mis ma hakkan seda aeda parandamata tulemusteta kahe kolme päeva pärast järele, eks ole, libistan trepi peal sõpradega õlut või noh, olen niisama, eks ole, mõnus, panen peo püsti, pea need nädala pärast on nagunii minek suurem, vaatas kogu seda lagedust pealt, ütles, et inimsugu läheb ka, eks ole, suurem kui moraalivalvur, et inimesed lähevad laisaks, elavad liiga hedonistlikult, nad ei mõtle enam nii-öelda vajalikele väärtustele, otsustas nii, enam ei saa ja nii-öelda ta tegi, toimus selle kultuuriline EKRE peab, otsustas ta, nüüdsest alates tuleb ette teatamata. Et ühesõnaga, et kogu see elu selle filosoofia kohaselt võiks olla siis ka tõepoolest nagu nagu ettevalmistus lahkumiseks ja, ja ka noh, tavapsühholoogia, sellised naistekad ja, ja muidu selline sotsiaalmeedia meelelahutusliku rõhutab, seda on igasugused sellised sellised plaga pooleks tekstile edela, iga hetke, nii nagu see oleks viimane, siis sa ei või iial teada, millal ukse peale koputatakse. Nii, nii, ühesõnaga noh, nagu ta või noh, ühesõnaga, mida ma tahangi öelda, eks ole, et et nii ta ta paraku niimoodi ongi. Tegelikult me ei tea, millal meid siit ära kutsutakse ja ütles, aga et see aeg, mis meile antud, et ta oleks maksimaalselt kvaliteetaeg Nojah, aga Remsu ütleb enda loos väga targasti, ka seda, et me ju oleme elus palju lühemat aega, kui ma surnud olen meil, nii et seda võib ju vaadata ka niimoodi, et mitte, me ei pea elama iga hetke, nagu see oleks viimane, vaid me peame arvestama sellega, et kui me nii lühikest aega saame siin teadlikult tegutseda ja nii pikalt meid ei ole mitt võib-olla nii pikalt mälestatakse, siis me peame ju iga hetke elama, nii et kogu selle pika Aja jooksul, mil meid ei ole mõeldaks meist hästi. Sõnaga, ühesõnaga, et meid peaks jaguma, hääletame meenust meenutama kordades rohkem aastaid, kui me tegelikult füüsiliselt siin maa peal eksisteerime. Seegi kannab tegelikult seotud sedasama mõtet, et ühesõnaga see aeg on kvaliteetaeg. Et see on see aeg, millal me teeme nimesest, mäletatakse sinu nime, mäleta, võetakse sinu tegusid ja, ja kui vaadata väga erinevaid tekste, siis tegelikult mida inimene kõige rohkem kardab ja mida võib-olla ka need matusekombed peegeldavad, ongi see, et sind unustatakse ja et kui me võtame hingedeaja kombed, eks ole, me kutsume kokku oma või noh, vähemalt vaimus esivanemaid või kui ma võtan näiteks albumi välja, näitan lastele, eks ole, et et, et kes on olnud võib-olla sinu lähemad ja kaugemad sugu sugulased või kui me teeme siin oma sugupuud või uurime seda, siis tegelikult on ju see, et nad on ületanud selle teatava joone, et nad on meie mälus. Me pöördume mingil hetkel tagasi noh kasvõi sedakaudu, kui sa ütled lapsele või lapselapsele, taevas hoidku, sa oled nagu sinu vanaisa, eks ole, sa käitud, ei tee midagi. Et see on ka omal kombel selline mälestamise viis ja selles suhtes olen ma kindlasti rämpsuga nõus, et, et see aeg, mis meile antud on, on ükskõik kui pikk ta, lisaks on ta ikkagi mõõdukalt mõõdukalt lühikene. Mäletan oma lapsepõlvest selline lugu, tuli nagu meelde oli mingi 78 aastane, ma käisin oma käisime vanaemaga surnuaial ja tulime tagasi ja mate maalaps, nagu ma olen, et ega nagu ei kartnud, aga ilmselt ma hakkasin, see, see on see, kus ma naeran. Et inimene hakkas väike inimene hakkas äkki mõtlema ja, ja vanaema avastas mu niimoodi, et ma siis täiesti tõsiselt nutsin. Ja vanaema küsib, et noh, mida sa nutad ja siis ma hakkasin rääkima surna surmast ja sunne käimisest ja vanavanaemaks uurima, et kas ma kardan, surm sind. Ei, ma ei karda surma, aga, aga kujutad ette, ma ei saa kõike seda näha, mis tuleb pärast mind. Ja siis ütles vanaema minu jaoks küllaltki sellised mõtlemapanevad sõnad, et et vaata, et selle ajani, kui surm sulle järele tuleb, Läheb hästi palju aega ja usu mind, selleks ajaks oled sa kõiki nii palju näinud, et sa ei taha enam mitte midagi näha. Et aeg-ajalt tundub küll, et mingisugused mustrid poliitikas, elukorralduses hakkavad korduma, tekib küsimus, et tahaks midagi uut ka. No muidugi üks selline suurem muudatus, kuidas, mis mõjutab ka seda suhtumist surma ja sellesse matustes kadunukest ja üldse on see, et, et ka meie näiteks pensioniiga koguaeg pikeneb ja see on väga konkreetselt minu meelest ja sellega seotud et inimesed elavad järjest kauem kui noh, ma ei tea keskajal või ükskõik mis ajal paarsada aastat tagasi, et, et võib-olla enam ei olegi küsimus selles surmakontseptsioonis, vaid just nimelt nagu igavese elu kontseptsioonis, mis meile tegelikult kogu aeg ka riigi poolt ette söödetakse. Jah, kindlasti tähendab, et see on, see on selline mõtlemisväärt mõte, et tõepoolest, et ühesõnaga, et kas ja kui kaua kesta mäe pensionieaga on samamoodi, eks ole, et meie pigem pigem ütleme, pensionieaga on pigem nagu kommunismi kat, mida lähemale tuleb, seda kaugemale jääb, eks ole. Et me oleme saanud, oleme saanud oma rahva tervise sellise seisu, et me tegelikult oleme ju töövõimelisemad kordades kauem ja meie panus ühiskonda ja endasse või noh, ühesõnaga meie elu on hästi kaua oluliselt aktiivsem. Ja selliseid noh, viie-kuuekümneseid, memmekesi, kes nagu sokki koovad, et neid on nagu suhteliselt vähe. Aga samas on muidugi ka see, et ega me ei oska nagu selle vanadusega ka ühiskonnas päris midagi pihta hakata, et me pidevalt räägime seda, et noh nagu 50 pluss seal võib-olla inimesed, kes kes võib-olla alati ei pruugi enam nii hästi tööturule sobida, et me ei ole väga paindlikud ja ja ma olen käinud nii mõneski hooldekodus ja, ja ma ütleks, et see vaatepilt, mis seal avaneb, ei ole mitte kurb, aga seal masendav. Et kuidas nagu ikkagi saavutada ka seda, et kõik inimesed, nii-öelda kõrges eas tunneksid ennast väärtustatuna ja kuidas ikkagi nende lahkumine siit ilmast oleks, oleks väärtuslik oleks väärtustatud kõikide nende rituaalide kaudu, et ma ise pean seda küll väga oluliseks, et sest ühel või teisel viisil kogu see kultuur, mis meil praegu on, tugineb ikkagi ühel või teisel viisil varasemate põlvede loodule, isegi sellisel juhul, kui võib-olla on mingisugused negatiivsed kogemused. Noh, see on selline natuke algklassitaktikaga, aga see peaks olema just nimelt kriitiliseks analüüsiks, et mitte niimoodi ühiskonnas toimida või näha. Ühesõnaga millised tagajärjed on valedel otsustel. Aga kas, et vanad inimesed või mis, see ei ole isegi küsimus, ma tean, et see nii on, vanad inimesed lükatakse hoolde, kutu ära, see ongi ju märk sellest, et kardetakse surma, kardetakse seda surma lähedust ja. Me ju kõikides näiteks nendes naeruväärsetes pensionireklaamides, kus vanu inimesi kujutatakse selliste teismelistele. Ja aga siit tuleb nüüd küsimus, vaata korra, mainisite juba suguvõsa uurimist mis viimase paarikümne aasta jooksul on üsna populaarseks muutunud. Kas see ei ole ka üks osa sellisest kaudsest nagu surmahirmust, et meile ei meeldi midagi pistmist teha surnuga või, või sellise väga vanainimesega, kes on meie meelest kohe-kohe suremas, aga täitsa tore niimoodi paberi pealt nii-öelda, kliiniliselt puhtana nagu näha midagi oma esivanemate kohta. Maa ütleme niimoodi, et ma isegi isegi nõustun selle väitega, sest kas mitte sageli Mei klammerduda üldse liiga palju Eestis arhiividesse, ühesõnaga meie kuvand minevikus on väga paljuski arhiivide põhinenud suguvõsa uurimise muidugi hõlpsaks teinud digite digiteeritud materjalid, mis on kättesaadavad, aga aeg-ajalt mulle tundub, et me üldse ühiskonnas elame nendel kuvanditel, mida me saame ammutada arhiividest ja me saame neid tõlgendada endale soodsas suunas. Sest need inimesed, kellelt ühed või teised materjalid, arvamused, hinnangud on kogunud, on ammu meie hulgast lahkunud. Yana tegelikult nagu ei saa iseenda kaitseks ka nii-öelda midagi öelda, et kas, kas meie interpreteerinud varasemate sajandite või dokumentidele hinnangutele sealhulgas ka rahvasuust üles kirjutatud pärimusele, et mida need tegelikult peegeldavad, kas nad peegeldavadki niisugust kadunud turvalise aja ihalus nagu näiteks on seega suguvõsa uurimine, et kas see mitte sageli ei ole ka näiteks noh, väga keerulised ajad, nagu meil viimased 20 aastat on olnud ühiskonnakorralduse nii-öelda nii kultuurilist kultuurile majanduslik pööre, et kas mitte see ei ole ka natukene põgeneme tegelikult nende ülesannete eest, et me tegeleme nagu selle mälu konstrueerimisega, tõepoolest, tegeleme selliste puhaste, korralike teemadega ma ei tea, ma ei tea, tähendab, et, aga vaieldamatult see on see, see on see mõtlemise koht küll. Marju Kõivupuu, te ütlete, et selles kalmistul kohtuvad nii inimlik geograafiline kui sotsiaalne mõõde. Ja tõepoolest, kui selle peale mõelda, siis see nii on, aga siis ma hakkasin veel mõtlema, et kas saab veel mingisuguseid mõõtmeid sinna juurde panna. No näiteks kasvõi mingit poliitilist mõõdet, sellepärast noh, võtame meie ühe kõige tähtsama põrmu näiteks Konstantin pätsu põrmu, siis sinna tuleb kohesem, mõõda taha. Kindlasti poliitilis-kultuuriline mõõde tuleb ka lisaks Konstantin Pätsi ja teiste nii öelda suurte surnud, et või suurte surmade haua või kalmistukohtade tähistamise seal nii-öelda mälestamise võimaluse loomise, et need on ju tegelikult rituaal paigad, eks ole aga samas, kui me vaatame meie lähimate ajalugu sisse, kalmistute poliitiline niisugune mõõde tuleb ka selle läbi, kui palju kalmistud on näiteks hävitanud uued võimud, nõukogude võim hävitas väga mitmed kalmistuid. Kopli kalmistust veel nii palju räägitud, kui palju kultuuriväärtusi läks sinna, et see on nagu nii-öelda maastiku üle kirjutamine, et sa sõidad üle kogu selle pühama paiga. Ja ühesõnaga Sa teed sellest, noh, töölisrahva lõbustusplatsi, eks ole, mina kui kultuurne inimene vähemalt pealinnas, selleks ma siiski ei suuda ette kujutada, kalmistul on õllekiosk seal, kuhu veel elavad inimesed mäletavad, kuhu on maetud nende sugulased, pannakse näiteks üles laste karussell või keegi lähe, palun vabandust, eks ole, pärast õlle joomist kuskile põõsasse oma keha kergendama ja võib-olla inimene, kes elab naabruses, teab, kelle haua peal käiakse ja, ja samas eks ole, kui me vaatame veel seda niisugust niisuguste ühiskondlik-poliitilist mõõdet seoses kalmistu kultuuriga, siis teine on ju piiriküsimus. Kas te olete pannud tähele näiteks väga erinevaid aktsioone Tartu rahu sõlmimise aastapäeval Tartu Tartus, kus väga paljude setudest demonstrantide rinnal on plakatid, kuhu on kirjutatud kingite, meie kalmistud ja väga palju noh, ajalookirjutuses just öeldakse, et kuidas mõtestatakse lahti mõistet kodumaa, et kodumaa on see maapind, kuhu on maetud meie esivanemate luud, esivanemate säilmed, matusepaigad, et see võimalus näiteks piirialal, et ei saa käia vabalt oma esivanemate kalmistul mälestamas, mis rahvapärases õigeusus või setude traditsioonis on ülioluline akt, et see kindlasti on ja kahtlemata ühesõnaga matusepaigad karituaalset matusepaigad on poliitilise tähenduse tähtsusega. Võtame kas või näiteks pronkssõduri kaasus siin mõni aeg tagasi Tallinnas, mis oli väga terav, siin on samuti tegemist, oli rituaalse matusepaigaga mis mingile osale elanikkonnast oli eelkõige poliitiliselt sümboli lisse tähendusega, nii et kindlasti on olemas poliitiline mõõde ka, kui me, ühesõnaga tõuseme nii-öelda üks tasand kõrgemale ja vaatame seda, mitte ainult isiku isiku üksikisiku tasandilt või näiteks mingisuguse koguduse tasandilt või inim inimgrupi kogukonna tasandilt. See on huvitav, et tänapäeval on loomulikult surnute mälestamine kahjuks suur selline tsiviilreligioosne riitus, mida kõik riigid ära kasutavad, igasugused tundmatute sõdurite hauad näiteks või või meil ka Konstantin Päts ise mainisid või ka Lennart Meri haud, mis oli väga selline sümboolne. Aga teiselt poolt on täiesti ära kadunud see, mis oli veel uusajal, aga keskajal vaieldamatult hästi oluline, nimelt rituaalne suremine, et sellest prantsuse ajaloolane George Tübii kirjutab enda raamatus sellisest olulisest inglise riigimehest rüütlist, keda siis niinimetatud prantsusepäraselt Joomla Marshall inglise keeles William Marshal, aga ta elas 11. 12. sajandil, ta oli muidugi prantsuskeelne inimene. Tema surres, kui ta oli Inglismaa regent, korraldasin ta suremisest suurespektaakli, lasi ennast mitu nädalat tassida Londonist oma maamõisa, võttis erinevaid inimesi vastu, kinkis oma varandust laiali, tegi nii-öelda erinevaid testament, andis juhiseid ja, ja selline suur etendus, mis oligi mõeldud selleks, et siis ennast iga vihkustada. Absoluutselt, kusjuures ühesõnaga see keskajal oli üsna tavaline rituaalne suretamine, puudutas puudutas keskajal ka natuke lihtsamaid inimesi ja nüüd ma hüppan siit kohe meie kaasaega, see ei ole ka tänapäeval kuskile kadunud. Mälu järgi võin eksida praegu faktides, aga kui te mäletate, siis mõni aasta tagasi üks naine, kes suri. Tal oli vist emakakaelavähk, eks ole, korraldas videos, ta suri otse nii-öelda onlainis, eks ole. Kui ühes artiklis seda mainis, pärand seegi, eks ole, ja, ja see oli veel emadepäeval ja sellel oli ka mitu tähelepanu, et see ei olnud mitte niivõrd ühesõnaga tema isik, vaid ta juhtis tähelepanu sellele teemale, mis tänapäeval, et nii mehed kui ka naised võiksid oma erinevate terviseprobleemidega julgelt pöörduda arsti juurde. Ja kui me läheme tagasi nii-öelda ülikute juures siiasamma talupojakultuuri näiteks, siis rituaalne suretamine on olnud ka meie talurahvale omane, noh näiteks setod on mänginud sinna juurde kannelt ja laulnud ja sõnaga teinud kõik, et see hing läheks välja. Ja see laast vill või see inimese viimane tahe on ikkagi olnud väga oluline, et kui inimese viimast tahet ei täideta, siis see on üks põhjus, miks nii-öelda tekib siis kummitelu või tekivad ebapuhtad, surnud, kes tuletavad noh, see on mahajääjate vaevatud südametunnistusele nad ju teavad, et nad ei ole lahkunu viimast soovi täitnud ja siis ta tuleb, eks ole, hakkab siis erinevalt endast märku andma ja ta rahuneb maha alles siis, kui tema soovid on täidetud. Et tegelikult rituaalid loovad ühelt poolt niisuguse turvalisuse tunde, et noh, põhimõtteliselt surmaga seotud kujutelmi me saamegi nagu jagada laias laastus kolme suuremasse nii-öelda noh, kas sektorisse või, või gruppi, et ongi ju see, et on teatud rituaalid, sümbolid, tegevused, mis tekitavad meil surma suhtes turvatunne, et lähme koju, vaatame, meil on esivanemate fotod seintel, meil on nendelt saadud päranduseks mingisugused suuremad või väiksemad esemed, näiteks surma võib seostada ka hirmuga, olgu selleks põrgu, totalitaarsed, režiimid, kus oma rituaalset tapmised olnud, kui me läheme noh, erinevates kultuurides, et ühesõnaga, et võib kujutada surma nii ja naa ja teisiti, eks ole, surm võib olla ettevalmistus eluks teispoolses, muuseas ka meie rahvalauludes näiteks kiigutatakse las surma poole, sest noh, vanemad on veendunud, et see pisike lühike elu, mis talle antud on, et et ah et eks ole, et kas ta peab kõiki neid kannatusi ja katsumusi oma naha peal tegema, et võib-olla on parem, kui ta suhteliselt noorelt juba pääseb teispoolsusesse. Nii et, et see, see on tähendab see Ridualiseeritud suurem ja just need rituaalid on ka hästi olulised. Ma arvan, inimese psühholoogia seisukohalt. Et, et see on tegelikult ju teraapiline käitumine tänapäeva sõnadega väljenduses, eks ole, et, et kui me teeme kui ma teen läbi kõik need rituaalid, mis on mul tarvis selleks, et, et, et nii-öelda oma leina välja elada, siis ma elan seda välja ka nii füüsiliselt kui vaimselt kui toimingute kaudu. Ma mäletan seda, ühesõnaga, kui ma oma vanaema lahkus, siis veel nuhkis natuke minu lugu teavad, ütlesid, et Marju oli ainult tõsine, umbes, et ta nagu isegi nutnud kalmistul ja mõtlesin, ma ei jaksanud enam seal otsa tegelenud asjadega, ma teadsin, milline oli tema minek. Mul olid kõik need emotsioonid selleks hetkeks oli saabunud juba täielik rahu, et nagu niisugust rituaalset nutmist, et Malex lahastanud mani saanud selle 10 päevaga enda jaoks kõik väga selgeks ja see aitas mul edasi minna. Aga inimesed, kes ühesõnaga, neil ei ole kellegagi rääkida, neil ei ole mingit tegevust. Ja see surm jääb nagu mõistatuseks tegelikult ja võib-olla see on ka see noh, ühesõnaga miks me jõuame, jõuame ringiga võib-olla nende inimeste juurde, kes oskavad meile anda hingeabi, kas need on siis rahvapärased, ravitsejad või teadjad või me läheme professionaalse psühholoogi juurde või me küsima näiteks sõbrannalt tuttavalt mingisuguseid tablette, mis aitavad meil öösel paremini magada. Et see on jälle täiesti omaette teema. Et mina ise arvan, nende rituaali tegelikult on vajalikud. Muuseas, kunagi kirjutasin ühe artikli pojakese nende hukkumispaikade tähistamise teemadel ja, ja mis on nagu näiteks Eesti erinevus, et miks me neid hukkumispaiku tähistame, noh, et kas see on poliitiliselt korrektne ja kas tohib ja kuhu te panete ja mis te teete ja noh, nagu ikka, eks ole, kui on uus komme, et see on kindlasti vene komme, seetõttu see on väga paha. Aga kui me läheme näiteks põhjamaadesse, siis hukkumispaikade kohal tehakse, viiakse läbi leinarituaalid mingil teatud tähtpäeval minnakse sinna tagasi ja ühesõnaga, viiakse psühholoogi või vaimuliku või hingehoidja toel viiakse rituaalid läbi. Aga kui meil siin inimene inimesega liiklusõnnetuses midagi juhtub, ta on ohver, ta tegelikult jääb oma leinaga üksi. Ja, ja need mälestuskivi minu arvates on ka natukene minu jaksad, on, märgivad ka teatud appikarjet. Ühesõnaga, tati tahavad juhtida tähelepanu probleemile, mis ühiskonnas on, on see liikluskultuur halb, on see võib-olla õigeksmõistmine inimesed tunnevad, et, et võib-olla ei ole piisavalt mõistetud süüdi piisava raskusega inimest, kes on seal, ma ei tea, alkoholijoobes või uljusest põhjustanud traagika perekonnas ja nii edasi ja nii edasi. Nii et need rituaalid on olulised, need rituaalid on kolinud netti ja praegu mu veel ma peast ei mäleta, aga minu arvates keegi sakslane tahtis teha kunstiprojekti, kus ta tahtiski eksponeerida surevat inimest, see oli ka mõni aasta tagasi ja siis oli meedias ka, oli dispuut teemal, et kas see on eetiline ja ja kas sellist asja üldse tohib teha, aga noh, point oli just nimelt selles, et juhtida tähelepanu sellele, kuidas inimene meie hulgast lahkub, päriselt. Laast will või see viimane tahe, millest ka teie sellesama sirbi artiklis kirjutate, Marju Kõivupuu on muidugi see meile kõigile väga hästi teada see järjekordne suur surnu Lydia Koidula põrm, mida on siis kroonlinnast siis veetud siia ja ja minule endale tekitab see kuidagi. Noh, ma saan aru, et siin on jällegi kõik need poliitilis-kultuurilised aspektid niivõrd sügavalt seotud, et see ei saa olla ainult selline emotsionaalne, reaalne küsimus, et kas mulle meeldib, kui inimesed nagu ümber mõõdetakse, aga need on juba mingid protsessid, mis mis enam ei puuduta kindlasti. Lydia Koidula ei puudutada oma lähedasi, vaid see ongi nii-öelda kultuuriprojekt. See on kindlasti kultuuriprojekte, kui me rääkisime siin surmaste mälestamisest kui poliitilisest aktist, siis minu arvates tema põrmu üle ümbermatmine oli toona poliitiline akt ja minu isikliku sisu sisu sisemise veendumuse kohaselt oleks siiski toona tulnud ära tuua, ümber matta, sellisel juhul juba terve perekond. Lapsed on veel seal just et ühesõnaga vaat siin on ka see, mida me oleme ka lähiajal näinud, et kui on nii-öelda suured surnud või kui avaliku elu tegelased lahkuvad, et siis ka meedias tekib alati dispuut. Et keda ja kui palju lähedased soovivad matustele ja keda ja kui palju nad soovivad selle viimase rituaali juurde ja kuidas sageli nii-öelda fännid või austajad on nagu häiritud sellest, et nad ei saa kõikidel maalides osaleda, kus nad võib-olla tahaksid, et kus läheb see privaatsuse piire, et mida tulekski ka küsida, et mis hetkel olen mina, kui ma olen omale noh, riigis teinud nime kas loojana või poliitikuna, mis hetkel on mul õigust eraelule, kas ja kuidas peegeldub sega surmakultuuris. Et et noh, nii ta on, et, et kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Lennart Mere viimased hetked kuulusid juga perekonnale mitte laiemale avalikkusele, kui oli tema mulda säilitamine. Ja paljude teiste paljude teiste suurte surmade puhul on, on samamoodi Huvitav on see, et kui Olev Remsu venda artiklit alustab ja lõpetab väitega, et meie ühiskonnas puudub surmakultuur ja teda lugema hakates mõtlesime ise ka, et jah, ma näen sedasama moodi, siis minu meelest praegu jutust tuli täiesti vastu vastupidine välja. Ja ma tahtsin sellele vastu vaielda, et me peaksime kõigepealt defineerima selle, mida me mõtleme, kui surmakultuuri all surmakultuur on täpselt samamoodi olemas. Ainult et võib-olla need surmakultuuriilmingud, mida me käesoleval ajal nii-öelda edastame, mida me kirjeldame, mida me analüüsime, mida me mõistame, mõtestame, ei pruugi kokku langeda nendega, aga mis on nagu minu minu enda isiklikud arusaamad või praktikad, missugune peaks olema see nii-öelda siis kas hea surmakultuur või mida ma mõistan surmakultuuri all ja kahtlemata selliste ühiskondlike pöörete käigus surmakultuuri peetakse küll konservatiivseks, aga eks ta ikka muutub. Ja sellega paljuski, mis tänapäeva ühiskonnas toimub, ma isiklikult ei, võib-olla inimesena ei ole ehk nõus ja paljud asjad ei ole mulle vastuvõetavad, aga ma ei saaks öelda, et surmakultuur ei ole. Et surmakultuur teeb ka praegu väga suuri muudatusi ühiskonnas ka laiemalt, mitte ainult Eestis. Siiski korra küsin veel, et kui Remsu ütleb seda, et tänapäeva vägagi sekulaarne lääne ühiskond on tõesti ennast väga distantseerinud surmast. Meie meil ei ole sellist ühtset kontseptsiooni surma suhtes. Aga kas te olete sellega nõus? Nii, ja naa selles mõttes, et tõepoolest noh, kultuur on päeval üldse minu jaoks selline heterogeensed, et meil on väga individualistlik ühiskond ühesõnaga väga mitmetes eluvaldkondades, sealhulgas ka surmas surmaga seonduva, see on väga oluline nagu isiksusekesksus, et ma tahan silma paista ka selles nii-öelda ainult selles, kuidas ma elan, vaid teinekord ka selles, kuidas ma siit ilmast lahkunud ja võib-olla selline kogukondlikkus, mis on olnud nagu tunnuslik, mulle tundub, et sellised kogukondlikud kartused igas plaanis nagu pigem taanduvad, väga olulised on just nagu selline isikuvabadusega seonduv. Oluline on see, mida ma üksinda teen, noh, me vaatame, eks ole, ka Eestis või mujal ka laiemalt umbes et väga paljudes valdkondades ütleme aga aga see on minu enda asi, ma ise tean, kuidas ma teen, kuidas ma kasvatan oma lapsi, kuidas elan oma peret, et meil ei ole enam selliseid üldkehtivaid raame ju ka muudes valdkondades, meil on väga paljuski need raamid on väga paljuski teisenenud, nihkunud ja kui nad nihkuvad elus, nad nihkuvad ka sellesse nii-öelda surmavallas samavõrd kas just nimetatud täpselt, aga, aga mingil moel kindlasti. Nii meie saateaeg hakkab kohe lõppema, aga ma mõtlesin, et küsiks veel viimase asjana selle tuhakohta ja ka mitte minna sinna viikingite aega tagasi, siis just nimelt meie tänapäeva selle tuvastamistraditsiooni juurde ja tegelikult mu jutu mõte on see, et Marju Kõivupuu äkki te räägite paar anekdooti. Oma artiklis juba teete seda, kuidas üks üks vanainimene sööb endaga lähedase tuhka sisse, arvates et see on rohi. Ja hiljem saad seda teada, et ühesõnaga mulle tundub, et, et kuna see on nagu niivõrd uus eestlaste jaoks see traditsioon, et siis on seal palju anekdoote saadaga seotud. Kaasaegseid urastes matusega mitte, aga see näide on tõesti pärit siis selles nii-öelda raudse eesriideaegadest ja need lood tekkisid teise maailmasõjajärgselt, kuidas siis kodumaale saadeti, vaat seesama see kodumaa muld, eks ole, kui väärtus, ma tahan puhata kodumaa mullas, kas kasvõi tuhana veetakse see tuhatuhk ja siis tuleb see kiri mõni aeg hiljem järele. Et ühesõnaga, ma väga loodan, et kallis papakeni puhkad väärikat meie perekonna hauaplatsile, perekonda, siis haarab paanika siis saadet, pulbrit on igaüks kasutanud vastavalt oma äranägemisele, on püüdnud keeda temast putru või või teha midagi muud, või on ta ära visanud, et arusaamatuses et noh, see on, see on tegelikult ju ka selline kultuurikonflikti näide ja teisalt omakorda ühesõnaga, kuna seda ametlikult teha ei saanud, siis kasutada ei noh, mitteametlike viis ja vorme. Et see peegeldab nagu tegelikult hästi võimsas kõverpeeglis ka tolle ajastu skisofreeniat, et sa ei saa saata. Noh, tänapäeval muidugi Eestis ei levi selliseid anekdoote, ma ei tea, kas ma juri arvavad mind põletatakse ise ära, aga aga ühesõnaga üks selline Euroopast pärit kremo Ekremeerimisega seotud lugu on siis selline, kuidas mees, kes vallab seda kremeerimis ahju nakkus põleb, tuli muuhulgas praegu viinereid ja vorstikesi. Kolleegid ütlevad, et mulle tundub, et John ei võta oma tööd piisavalt tõsiselt. Nii et oskus ka surma üle naerda, tegelikult näitab elutervet suhtumist ja, ja ühesõnaga noh, jah, eks ole, pila, pila, levib, pila levib alati ja igal pool. Vasar tänases saates rääkisime Marju Kõivupuuga surmakultuurist. Saate panid kokku Peeter Helme Maristomba ja Urmas Vadi. Tänase vasara muusikat teeb ansambel kosmikut, kel on muuseas sel nädalal sünnipäev. Palju õnne vasarameeste poolt. Ja kosmikuid võib näha täna õhtul Tartus Genklubis. Kõike head ja kohtumiseni nädala pärast. Nii ei saeraiska. Koidula lastele hauast. Ootus ei ole.