Nii nüüd hakkas nagu lindistama. Rohelisse majja ja ma sattusin kesklinnas ühte majja, kus siis on pooleli remont ja minu vastas istub oma töölaua taga arhitekt kaalusche. Siin asub siis büroo mille nimi on siis Arhitektuuripärl USA Tuhal ja sinu tuleku puhul me võtsime mõned maketid sinka riiulist alla, et noh, võib-olla tutvustada ja et me jutt nagu võib-olla paremini läheks, siis näidata, mida me üldse teeme, et hinnad siin põrandal ümberringi vedelevad. Raadiokuulajale me ei saa neid kahjuks näidata, aga siin on siis makett jõhvi kontserdimajast ja see teine on läbilõige kontserdisaalist, eks. Ja siin on jah üks Eesti Rahva Muuseumi makett ja, ja siis on hästi palju igasuguseid kaste banaanikaste nagu meie arhiiv. Et saame siin lähiajal remondiga valmis saada. Me oleme siin kuskil kuu aega, oleme natuke üle kuu aja oleme sees, ei, rohkem tegelikult. Aga haridus jaoks on see aeg on suhteline mõiste alati, sest et noh praegu on päris palju pingeline periood, tööd on palju ja siis siis need nädalad ja kuud hästi kiiresti mööduvad. Ja see tähendab muidugi seda arhiiv on ikka veel banaanikastides. Mis öösel või tööd sul praegu käsil on? Väga huvitav töö on Tartu Ülikooli Pärnu kolledži, see on kunagine konkursitöö ja sellest on valmistanud esimene etapp. Ja, ja need on siis lõpuks tellija jõudnud sinnamaani, et meil õnnestub siis see kompleks nagu täielikult välja ehitada. Ja see on ainuke töö või on mitu tööd paralleelselt korraga käsil. Tähendab, ja millal siin teisi toredaid objekt tegeleb praegu Me arendame Arco varaga ta päris uut elurajooni. Mis on Tallinnas, nimetame seda ivalik, sest tegelikult tsellurajoon tuleb mere äärde põhjaväila vahele ja see on ääretult huvitav töö, ääretult huvitav tellija ja, ja kusjuures noh, väga inspireeriv keskkond. Ma just mõtlesin su käest küsida, et sa osalesid selles Egiptuse muuseumi konkursil püramiidide juures, et kas see oli teadlik konkursi valikuna, see nimi on raha või helise ebateadlik. See täiesti teadlik valik, aga tähendab selle konkursi olema, sattusime nii-öelda noh, on päris head saidid kus saab informatsiooni konkursi kohta, mis toimuvad maailmas, üks hetk, mõned päris hoolega sirvisime, vaatasime sellepärast, et noh, aeg oli rohkem ja noh, siis siis oli veel võimalusi võimalust teha. Ja no see oli niisugune kongos, neid sajalis, ma arvan võib-olla noh, ma ei kujuta ette, võib-olla 10 aasta jooksul on juba kord või paar. Esiteks, tingimused olid väga hästi koostatud. Ja see on nagu selline suur tädile pidu, noh ja kuidas sa siis jätad sellest osa võtmata, pluss see nimi, eks ole, kõik kõik need muud asjad sinna juurde, et me käisime ju kusjuures seal kohal ka muidugi pärast siis kui töö oli valmis ja siis sai palju nalja seal, et noh, nimi on selline, noh, juba piiri algse hakati kahtlustama, et kas selline riik nagu Eestigi on olemas, eks ole. Kas sinu vanemad olid siis Egiptuse huvilised? Ei, ma ei usu, et nad ei kitu, suvised on olnud, aga ristiisa tähendabki seda imeväidetavalt. Välja mõtles, oli Omar Volmer Pärnu muuseumi direktori Arvi Ardi isa, eks, ja, ja noh väidetavalt siis vist olid mingid variandina, aga millegipärast minu isale jäi see kõige rohkem meelde, kui teised ununesid ära, siis pandi see nimi. Aga noh, seal oli ka ju see aktuaalne, teemaate Thor Heyerdahl tegi oma sõidudele elatland ja noh, see on üks minu niuke lapsepõlveiidoleid, eks ole. Kuna mu nimi oli selline, siis loomulikult täielik raamatut kapsaks loetud ja siis ma elasin seda sõit üle Atlandi mitu korda aasta jooksul läbinaga. Raamatuid. Parveldamastike muide. Ta vist sõitis kas pilliroo või roo või mis laevadega? Tõlkis pilli robaadiga ta sõitis kaks korda üle Atlandi, eks kord üle vaikse ookeani, kusjuures olevale Vaikse ookeani ta sõitis isegi balsaparvega kasutades hoos ja noh, selles mõttes fenomenaalne tüüp, et noh, minule ta selles mõttes oli eeskujuks. Et noh, eks helge sadama endale midagi pähe ta tahtis tegelikult tõestada sellist migratsiooni probleemi, kuidas inimesed on sattunud vaikses ookeanis Martale tegelikult välimuse geneetiliselt keeleliselt nad on kuidagi sarnaselt just ütleme siis nii, et Lõuna-Ameerikast raha inimestele, eks ole, selle teooria tõestuseks siis ta sõitis, eks, nagu me teame ja siis kõik juhtus, teooriat ei ole keegi, noh, tänapäeval ei vist nüüd ära tõestanud, aga ümbeliga fakt ise seal võimalik muidugi oli väga võimas, eks. Et noh, üks viis ennast teostada noh, ja siis siis sealt siis see nagu see nimi ja ma ei oska öelda, mõne nimi on nimi. Kas on selliseid mõju ka, mida sa Eesti avalikus ruumis ümber projekteeriksid? Ilmselt, kui sa oled Orylex, siis sa kogu aeg ju tegeled majadega ja ja mõned majad sul silma ees karjuvad nii-öelda. Jah, eks ikka on selles mõttes, et noh, ma ei tahaks küll ühtegi nimetada, aga tähendab üldiselt see ei olegi päris minu idee kunagi, kas Andres Alver, arhitektid Andres Alver seda ütles või keegi teine, et et kui ta vaatab mingile mujale peale, kui ta tekib tahtmine isa hakata seda nagu ringidega mari uuesti mingit muud mingit moodi seda preteerivad, siis ilmselt ei ole tegemist. Aga neid kohti on küll ja ja on siin Tallinnas ka ja, aga noh, samas on see nii, et kas nüüd seda maja Brateerid ringi preteerida sinna nagu midagi juurde või kõrvale või, või tekitada see see asi, mis tundub nagu vale ja ta võib ala olla siis kas linnaruumilisest aspektist või siis kuidagi proportsioonis vale või või on seal näiteks mingi noh, täiesti suhtumine asjasse kuidas seda nagu tasakaalustada pigem nagu on küsimus selles tasakaalus või osakaal otsimisega, kuidas nagu luua sellist ruumi, mis oleks nagu parem, eks. Aga no ütleme jah, et kui minu suhtes küsida, siis on jah tõesti, et, et kui ma nüüd vaatan peale, tekib küsimused, hoia taas üks huvitav, kui siia saaks veel midagi niisugust asja teha, sellist sellist sellist esimeselt jaheta siis viltu. Ja samas, kui sa näed mingit asja, mis on täiesti paigas ja täiuslik, siis, siis on selge, et isad vaata teha ja oled õnnelik, kade või. Kas selliseid objekte, mis on sinu silmis täiuslikud, on sinu ümber praegu palju? Täiuslikud objekte, ausalt öeldes, see on selline, ma ei oskagi vastata, sest et ükski asi ei saa siin maailmas olla täiuslik ja selles mõttes noh, igal asjal on mingisugune, me võime rääkida objektidest, mis on nagu lähemal sinnapoole, mida vaadates, nagu sa tunned rahu, seda meelt, et see tõesti on niimoodi läinud ja et see on nagu hästi läinud. Aga noh, mis asi see täiuslikkus on seal ajas niivõrd muutuv ja. Ma ei kujuta ette, mis võiks olla täiuslik arhitektuur, noh võib-olla tõesti gooti kirik, eks ole, mahe sinna sisse ja seal on juba see ajaline perspektiiv ja et noh, ta on ehitatud hoopis teisel aastal teiste printsiipide järgi tal juba nii erinev sellest, mis meil praegu siin on. Aga no kuidagi hästi terviklik ja täiuslik, et noh, võib-olla see võiks olla ideaal, eks. Aga noh, see ei sobi tänapäeva. Milline sinu enda tehtud majadest kõige rohkem sulle sellist rahu ja hea meel tekitab? Ilmselt eelduse ehitamata jäänud. Tegelikult. Kui päris aus olla, siis noh, millest meie bürokunagi alguse sai, et ma vastane võib olla mitmele küsimusele rahale on Eesti Rahva Muuseumi konkursi võitja millema Taneliga võitsime siis 93. aastal lisa ja ma ise mõtlen seda, et maja, aga me saime niivõrd meelata energeetilise laengu vahetatud võib-olla, kui see oleks ära ehitatud, et võib-olla see oleks kõige parem, ma ei oska öelda, et see on siiamaani jäänud nagu mingiks teatud mõttes selliseks nagu Lätiks, et kuhupoole, nagu võiks ütelda, noh tähendab, ma ei räägi sellest programmist ja kõigest sellest noh ütleme, mis seal sees on ja kuidas me seda lahendasime, noh, meil on kogemusega midagi ja see on täielikku jama palju, eks. Aga ess, energia, see mõte sisenedes kuidas asjadega üles ehitada ja noh, ütleme isegi nende ideede nagu kogume paljusus. Et noh, võib-olla see, mis ehitamata jäänud, aga nad ehitatud eit valmis saanud majadest võib-olla noh, eks nad kõik on niuksed armsadeks hätta. Aga noh, võib-olla esimene asi on küll siis klooster, eks ole, sellega sai kõvasti vaeva nähtud ja nagu mitmes mõttes eriline objekt, et et noh, võib-olla see Pirita, Pirita kloostriga ja noh, täitsa sinna tuli niukse suurima, sest et mul tekkis huvi, eks ole, ordu konkreetselt, et seda asja teha ja, ja siis leiti tol hetkel poliitiliselt, et et jah, et see nii on aidata, sest asjad ei sünni kunagi iseenesest, vaid aidata asjale kaasa, et see siis tõesti see sinna tuli, eks. Et noh, see teeb ta nagu eriliseks. Ja, ja ka see, et, et noh, sama taks ka minu. Ma minu sellist sikhi võiks öelda mingeid teatud mõttes maailmatunnetust, sest noh, ma suhtlesin niivõrd huvitavate inimestega ja noh, ütleme see andis palju juurde sellesse teemasse sisseelamine noh, kasvõi see mingi perioodi jooksul. Me käisime Roomas ja Vatikanis oma projekti kooskõlastama, eks ole, ja ja koostöö Bergitiinidega, see oli kõik hästi huvitav Kas sinul on kunagi tulnud Ühes oma töös põrkudes eetiliste küsimustega või eetilise barjääriga, ütleme niimoodi, et on sul olnud kunagi sellist tunnet, et seda võtmina ei saa projekteerida, näiteks on siis kasiino või on sul sellist asja tekkinud või kas arhitektil, see on üldse teemaks? Jah, see on päris huvitav, huvitav teema, kindlasti on eetilised piirid tulevad kohe ette siis kui noh, esimene asi, see, kui sa pead näiteks arendama mingil põhjusel edasi oma kolleegi tööd mis on teatud põhjusel kas siis soiku jäänud või on seal mingid muud põhjused või, või siis või siis lihtsalt noh näiteks arhitelt on noh, võib-olla lihtsalt generatsioonide erinevus, mis iganes tuleb uus omanikust, tellija tahab seda jätkata siis on alati see eetiline probleem, teeme siis tuleb alati autoriga kokkulepe, et see on elementaarne. Aga teine asi on see, kui on niuke, karju vastuolu selle vahel, mis tellis Covid mingite mahtude muude osas kui see, mida siis sa nagu sa tunned või, või või siis sooviksime projekteerida. No me oleme üldiselt alati üritanud mingi kompromissi leida, sest harjunud on suur kompromiss ja eriti siin meie nii-öelda taas noores vihases eesti riigis, eks ole, et kus teatud traditsioon ei ole ju veel nii kinnistunud, aga noh, selles ongi probleem. Ja, ja noh, ütleme see eetikatunnetus kuklas kogu aeg olemas, täiesti olemas. Ja ma tajun seda ka näiteks kolleegide puhul ja noh, aga see on üks selline asi, eetika, vastutus, mis käib lihtsalt arhitekti kutsega kaasas. Praegu on ka omandad objektid, kus, kus tõeliselt tuleb nagu leida mingi kompromiss, et noh, tuleks nagu hea maja, et noh, sageli on see, et tellija nägemuse, sinu nägemus, noh arhitekti nägemus, nadi, jookse paralleelselt ja tähendab sa pead leidma nagu sellise võtmes, sa pead leidma kompromissi, kuidas sellest surnud punktist üle saada. Kuidas sinule paistab see samba jama praegu, mis täna jälle lugesin lehes on jälle uus skandaal kerkimas selle Vabadussambaga. Kuidas sulle paistab, et mina ise olen selle vastu, et see tuleb, aga kuidas, kuidas sina oled? Arhitekt Urmas on see huvitav fenomen, et enamus on vastu, aga on ka täiesti haritud ja kes on selle poolt ja noh, see on selline ühiskondlik diskussioon, mis isegi võib-olla selles mõttes nagu hea kasulik, et ta paneb inimesi nagu ühiskondlikult mõtlema, sest tavalised inimesed mõtlevad kõik noh, ütleme kolm käiku, eks ole, töö, kodu ja, ja nii edasi, eks ole, et noh, samas selleks teema peale poliitika, millega nagu siis tegeldakse eska sealsamas, et sinna tuleb või ei tule noh, tähendab minule raske noh, selles mõttes hinnangut anda, kuna ma tunnen Asseedi millegipärast, et me ei võtnud nagu konkursist osa. Ja, ja üks noh, auväärne inimene mulle ütles ka, et mida te siiski kritiseeritud oleks nagu ise ka osa võtnud. Et kas siis nagu teema ei ole meile tähtis ja noh, mina tunnen, et ma olen nagu ikkagi Eesti patrioot ja selles mõttes noh nagu mõtlesin enda jaoks selle asja selgeks, noh ma olen nõus selle kuidagi esteetiliselt võib-olla ära taluma või alla neelama või noh, sealsamas on kole noh et, et noh, kuidagi ma teen tal endal nagu see endale seetseedilisele. Aga kui seal taga on tõesti Eesti rahva enamuse soov, tahe ja, ja juba siis mõtlen valesti või samas kõrvalt ma nägin, kuidas tõesti hari tädid, minu kolleegid, nagu tegid ühisrinde, on ta väga hindan, et noh, ühiskondlik arvamus ja, ja siis tuli välja, et ikkagi asi lootusetu, et tegelikult on päris paljud inimesed vastu. Ja, ja noh, selles mõttes see on asja üks pool lihtsalt aga samas noh, selgatud kuidagi tekkis nagu mingit patiseis, mis on nagu täiesti jabur, sest et ühelt poolt on ta nagu poliitiline selline monument, eks ole noh, teiselt poolt nagu ei suudetud vastu võtta otsust, et noh, oleks võinud, võtad, mõtleme, veel on samas on ka selge, et kui sealsamas praegu ei tule, ei tule teda pikka aega ja nii edasi nõnda edasi. Ja, ja noh, ütleme see on kõik selline päris suur nagu segapundar ja, ja noh, minu jaoks on seal noh, tegelikult mina tahaks seda autori seisaks sealjuures kogu aega, vastaks minu küsimustele, sest neid küsimusi on palju. Ja noh, esimene küsimus on see, miks nad klaasist teha. Sest nagu minu meelest oli see tee, mis välja valiti, oli ju. Kas minu meelest, kas paekivist oli see sammas või dolomiidi midagi niimoodi ja noh, valitakse selline vormikeel, mis kuulub eelmisesse ülemisse sahtlisse, noh, mis iganes, eks ole. Et noh, võiks nagu selle siis juba välja mängida, et miks siis miks ta niimoodi noh, sama jabur, kui näiteks ratsamonument tehakse, noh ka traditsiooniline vorm, taks, hobune klaasist, eks ole. Et kuidagi nagu vehida fata kes sedasamast nagu väga promorsustel Jüri alaga tema jutust kuidagi ainimale muljet teeks nagu klaasist, et siis on nagu kaasaegse, mille mingisugune vint on sees, aga noh minu vastupidi, nagu tundub, Klaas on noh, ma ei kujuta ette, kuidas ta välja kukub, aga habras materjal ja klaasi haprust seostada Eesti vabadusega nagu veel päris õige tehku kysis ausalt seketimikas sellel ajastul omale noh, mis, aga miks ta nagu lahendus peab olema nagu seal valetatakse või miks, miks ta nagu on, et noh, võiks hääletada ja ja kõik see muu asi sinna jõuda ka, noh, niisuguseid sambad on ju tehtud maailmas küll ja, ja noh, poiss, seal seal Ristoga, noh sageli nad on nagu rohkem sellise nagu hauamonumendi teksti kaks ja noh, selles mõttes. Et aga ma ütlen, et mul on väga raske seda teed ja kuna ma ise ei võtnud osa, ma tunnen, et ma olen, mida ma lobisen, eks ole, et, et oleks võinud nagu töö võib olla teinud midagi ja siis oleks lühidalt selline lahendus oleks nagu selles mõttes vastu, et ma saaks nagu vastu olla selle poole pealt, et noh, ma tõesti tegin, me pakkusime välja mingi kaasaegse väga kihvti lahenduse ja valiti nagu sisse, eks ole, aga noh, praegune kuidagi nagu veider tunne, et eelmisel sel aastal me olime abikaasa luuga, käisime Praha Kvadrenniaalilt on üks niisugune suur teatriüritus teatrisündmus ja teel hotellist kadegnaalile, mis on siis nii-öelda see näitusekoht või kus juba täna toimus säärasele hästi kihvt selline funktsialistik galerii ja täiesti ootamatult Masatasin kahjentuuri silmuse keskele, sest et seal olid väljas nii-öelda siis Tšehhimaa arhitektuuri aastapreemia saanud tööd. Ja tundes noh, tsehhid nagu meiegi tegelevad väga hoolsalt monumentide teemaga, et sa nagu üldiselt sellile meie nagu piirkonnale või noh, ma ei tahaks öelda idablokk, aga aga nagu, nagu nagu oluline, sest otsitakse identiteeti ja asjad ei ole nagu paigas ja kommunism on hukka mõistmata ja nii edasi. Ja neil oli hästi muidugi ideo monument kandis teistsugust sõnumit isegi võib-olla vastupidist nagu sellele, mis meil on, eks ole, vabadussammas nendel oli tegelikult okupatsiooniohvrite kommunism, ohvrite mälestusmärk, see oli läbi viidud konkurss ja vot see oli see, kus ma jäin seisma ja lihtsalt vaatasin, sest et noh, see oli geniaalne asi täiesti. Ja, ja noh, see on üks asi ka, et, et miks mul on kahju, et miks siis Eestis ei võiks sellist asja teha ja võitis, mis tegelikult oma olemuselt hästi lihtne. Tegemist oli sellise suure musta kuubikuga graniittahuga, mille üks külg oli ka siis Liivitud täiesti peegelsile, kes töötas nagu reeglina tekkis hästi palju ja seal oli ka mingi tekst all, mida siis ainult peeglist lugeda, eks. Ja see oli väga hästi proportsioneeritud, see oli arvestatud selle arvestatud maastiku lähedal oleme vist kõik see nagu paigas selle laeva sinna lähenemisele mõelda. Aga sisuliselt kogu mõte on selles, et sa lähed nagu peeglisse, saated nagu peeglit. Kas sa oled ohver või sa oled kurjategija, ükskõik, missioon tähendab suur roll siis oli, see võis olla juba tahtmatu või tahtlik, ükskõik mis sa lähed, sinna, saad ennast. Ja, ja noh, see oli täiesti vapustav minu jaoks beebi kasutamine üldse selline arhitektuuris või noh, ütleme kunstis võib-olla, et noh, see nagu teatud tee teispoolsusesse või või sa ületad mingeid barjääride ja noh, see on nagu täiesti omaette teema, aga saad selles kontekstis ta mõjus nagu võimsates olid mõned pildid ka tehtud, kus tulid mingisugused kommunismi veteranid sinna vaatama. Vaatame, peegeldasid seal, aga siis olid ka mingid vabada sõita ka seitse sambas. Peegel neutraalsed, kõik juba peegeldub. Lisaks mõjutas ta isegi lausa sellist ju kobriku seda filmist pärit musta kassi sn see kosmoseodüsseia 2001, eks ole, seal on ka mingisugune jurakas kastmisgenereerib või noh, kuidagi organiseerida vihanudki ära mingid tõuked, eks ole, tsivilisatsioonile siin. Aga see on nagu üks, aga noh, see oli nagu selline universaalne sümbol, mis siis tegelikult olema hästi võimas, hästi lihtne, hästi geniaalne ja, ja no mida sa näha mööda seal ei olegi midagi öelda, lihtsalt noh, vot see on nagu see küsimus oleks oodanud siin ka sellist ideede ideesähvatust, et praegu lihtsalt tundub isegi niimoodi, et see monument, mis vabadussõja monument, mis meile siin salvistijated lausa tehtud nagu mingi rahvahääletuse korras, et igaüks saadab nagu mingisugusele ideele, et missugune see monument võiks olla ka siis saab vahet täitsa korjavad, et kokku, eks ole, ja siis teevad mingi harju keskmise sellest, et noh, missugune on siis monument. Noh, selgelt on mingi past selgelt on otsas mingil islami sissesaba loomulikult vabadusrist risti keskele paneme muidugi Eesti vappi, eks ole, nagu mingi euromünt, et noh, selles mõttes suhteliselt reaalne, lihtne niukene ses mõttes ei ole mingit nagu sellist puudutusteta võiks olla. Mingisugune noh, seal ei teki nagu mitte mingeid mõtteid, eks ole. Noh, pluss veel see, et on linnaehituslikult suhteliselt hästi ebaõnnestunud kohas ja, ja noh, jumala eest, kuidas monumenti tahtma, oli vahepeal tunnega hüüakse, pange ta sinna, kus saali selleks sobivad tsentraalne ja, ja ta oleks isegi selles mõttes omal kohal, et noh, ta oleks näidanud teatud mõttes nagu sellist riigi hoiakuid ja käitumist, et koristasime selle netotaliosa ära, panime monumendi, lasen siiski siis tulevad ja piklateerivatesse on ka huvitav, et mõtestatud tegevus, eks ole, teemegi nii, aga nüüd ta kuidagi häbelikult pandud sinna nurga peale seisma, kus oleks linnaehituslikult on lavale jana tehingutega hariletide võitlevadki pigem selle eest, et noh, esteetiliselt linnaehituslikult on, ei ole sobiv mittejuhitav kuulge muu asja vastu, et, et see on nagu selle asja point. Et noh, see on minu isiklik probleem muidugi rohkem. Ma ei tea, kas ta nii isiklik on, et minul on umbes samasugune isiklik siis probleem, et selle sellega ka mul on, nagu see probleem ka veel, et et miks on minu meelest arhitektuur praegu Eestis nagu hästi kuum teema? Üks asi samas, aga teine asi on see, et teda on hästi palju ja hästi koledat minu meelest. Et siis ütleme mina kui teise ala inimene, ma ei tohiks sel teemal võib-olla sõna võtta. Öeldakse, et kes teisel nagu teisel selle teise ametikapsamaal nagu väga palju sõna võtab, et seda nimetatakse siis diletandiks, aga aga ma küsin siis nagu, kui dileta, ainult et mina sõitsin linnast välja. Ja linnast välja sõites olen sõitnud Tallinnast siis erinevates suundades ja päeva jooksul ütleme, torkab silma kolm või neli maja siis erineval suunal üldse, mis, mis siis, kus on tunda nagu mingit arhitektiga, et või, või selliste esteetilist või, või nägemust või suhet, kus ei ole sellist kus ei ole klient või tellija ei ole sõitnud nagu sahaga üle sellest arhitektist mõne pildiga majast nii-öelda tahab või millest see tuleb, et sellist nagu sellist raha ja sellist raha, koledust, sellist võimu nagu hästi palju praegu minu meelest. Noh, see on päris hea küsimus, sest et Eesti arhitelt on päris kõvasti materdada ja eks nad saavad edaspidigi talvel kõvasti ott teeta. Aga ma küsiks nagu vastavalt millesse koledas nagu sinu silmades avaneb, et kas see on nagu mingi proportsioon, on see materjalivalik on see maja maht veider või, või noh, mis on maist alati nagu tahaksin, küsi, tahate kõik ütlevad, et on arhitektuur, meil on linnas koledad objektid ja siis kritiseeritakse järsku hoopis näiteks noh ütleme Viru alguses olevat kaubamaja, eks ole, mida mina pean väga heaksmajaks ja kusjuures ma arhitektid on võib-olla siin ka täiesti pooleks või noh, nii palju kui mina neid tunnen või nendega suhtlevad, mõned kiidavad taevani nagu laidavad maha, et see on nagu üks aspekt, aga noh, teine on selge, et kui põrutatakse mingile alale noh näiteks kas või neid papist maju, mis on suhteliselt trafaretselt, mis alanevad tegelikult mingisuguse konsultatsioonilaagriga või noh, lausa kusele veel haljastus ka on hakanud nagu võrsumeks sena kaunis kole välja ja miks need inimesed nagu tahavad sinna minna noh, paremini elada ju sama raha eest saab võib-olla rida majja, õigus, kui korteri, linna, kus see keskkond on ju palju vaheldusrikkam, huvitavam et, et mis siis, nagu need eelised on. Et, et noh, see on võib-olla siis lihtsalt see testima mängus hästi kiiresti püüame teatud etappe läbida, mis, mis mujal nagu läbitud ja otsib noh, teine on nagu see, et Eestis võib-olla see ehitustraditsioon, ehitus kui kultuuri osa, ta on ikkagi suhteliselt ju nõrk ja me väga palju teatud elustiil ikkagi, eks ole, mis läheb ja meiega kaasa tulnud. Noh, ma ei räägi siin rehielamust, aga noh, on ju neid etapi palju, ütleme nii, et kas või Eesti iseseisva staari aasti seisvast nõukaajast tänapäevani välja. Seda on kõik suhteliselt olnud nagu väga sellised sellised ja ei ole nagu järjepidevat arengut selles mõttes toimunud. Et, et ma ei oska öelda, aga noh, samas on ka muidugi see, et kui mingi asi on ikka väga kole arhitekti leiavad, et see on väga kole, siis üldse seda noh, sageli need pildid nagu, nagu kattuvad, et head arvamused kattuvad ja põhjus on noh, lihtsalt see, et siis kas on asi noh, vale asi ja vales kohas ja võib olla ka nii, et õige asjaga vales kohas, et noh, mingite supermarketite suurte supermarketite koht ei ole näiteks kesklinnas, eks olemas, mujal pateeritakse, mujal maailmas kiide täheldanud ja nii edasi, nii edasi, nii edasi, et et seal on koos EXPO-le, et seal nagu nagu väga palju põhjuseid, miks nii on. Palunud. Lausa. Taredaga. Püksi. Mis on selle hoone mõõt või mis on arhitektuuris sissemõõt? Partituuri mõõt on inimene kahtlemata see on kõigedama esimene mõõt teha ja sellega mõõdetakse teda kui, kui tegemist ei ole nüüd jälle mingisuguse tööstushoone või noh, ma idalennukiga mariga, eks ole. Aga selleks on ikkagi inimene, on, selleks on kõik nagu noh, midagi ei ole teha, see, sellel on kõik nagu allutatud ja sealt tulevad need proportsioonid, komeetri ja kõik need muud küsimused ja no linnaruumis on samamoodi, et seal nagu sisse kuidas inimesed seal liiguvad, käituvad, et neil oleks seal hea olla. Ma arvan, et see on nagu võib-olla see põhimõtet. Ma ei mäleta, kas aasta tagasi käisin, vabaõhumuuseumis on mulle isegi üle hulga aja meeldis seal ja ja siis seal ma vaatasin neid taresid. Ja millegipärast ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen kuidagi selles keskkonnas kasvanud või, või harjunud nende nii-öelda siis juba nende koledusega või ma ei tea, kuidas seda peaks ütlema, kuidagi tundus, et kõik nad olid nagu mõõdus, et inimene oli nende mõõti seal ei olnud nagu liigset ja proportsioonis ei olnud pandud puusse. Ja kui ma vaatan olevast palktare, siis sellega on, mis sellega toimub, on katastroof täiesti. Noh, täiesti õige, sest et kõik see, mis on omal ajal ehitatud, noh, see on ehitatud üle oma võimeta ju vastav tehnoloogia, kõik see oli selline, millest inimese jõud, kes üle. Aga noh, tänapäeval on hästi palju muid õuda kapitali, eks ole, väga võimas jõud ja nii edasi, et, et mis siis tegelikult häirib hästi palju ja selles mõttes noh, ütleme või poliitiline tahe või noh, mis iganes. Aga noh, seal tegelikult igal ajastul olnud nii ja, ja noh, samas loodud ju ka väga ilusaid asju ja, ja teistpidi võttes noh, kui näiteks kohatu võrdlus, aga kui midagi Yorki siis, siis noh, seal ronisid koledad, mõnel üldse ei meeldi, aga seal on ka koledaid kohti, aga valdavalt seal hästi inspireeriva kihvt ja, ja selline noh kuidagi vinge energialinn, et ma ikkagi arvan, et asi, asi on nagu selles, aga samas muidugi peab ütlema tahtnud majad ikkagi proportsioon veeritud, kui vaadata neid näiteks noh, ma ei tea, millest see tuleb, seal tegelikult tuleb nagu arhitekti kutseoskusest teha ja kõigest muust ka. Et ikkagi proportsioon, niux, element, reaalsed asjad ja, ja tähendab teatud koha suhtes noh ütleme arhitektuur on väga paljus mõttes dialoog, eks ole, kuidas mingid teatud noh, võtan mingi konkreetse objekti, kui me pluateerimisele kuskile näiteks võtame jõhvi, kontserdimaja tuleb keset parki, siis on ta ühtemoodi erineda linna. Ja, ja meil on seal mingisuguse teatud tihedusega kvartal kriteeriumi, uue hoone, mis haarab endale korraga neli, viis kvartalit oskuslikult hästi teha, et ta mõjuks naeruväärsena. Ja kui me selle hoone teeme sellise suure kaubamaja, kus oli isegi noh, näiteks aknaid inimeste tasandil siis ta naeruväärsena taime nagu, nagu õieti ja kui seesama asi oleks näiteks väljaspool linna kuskil kiirtee ääres noh, siis ta oleks nagu võib-olla omal kohal, et et noh, see mazda, kuidas nad omavahel asjad suhtlevad, kiike suhtuvad ja, ja see Rashia, mingisugune, mis linnas eksisteerivat seal inimeste lehvikud, loomuomane ja inimesed selles ruumis nagu oskavad käituda ja nad ei kaota pead, eks ole, ja neil on see nagu hea olla. Ja lõpuks egoga kõrgeid maju olla ja võib-olla ka madalaid maju, aga siis peavad olema vastavad üleminekud muusika lõpuks. Väga lihtne on tekitada teatavat iso lahenduseni, aga kui need on liiga palju või nad on vales kohas, siis noh, ei ole ka muusikas seda muusikat esitada või noh, ta nagu mõtteta, eks ole. Aga seal Eestile omane, sellega tegelevad absoluutselt kõik arhitektid üle maailma. Seitsmekümnendatel aastatel oli see eriti dramaatiline Euroopa linnades, kus ehitati selliseid. Noh. Me teame, sellised küllaltki noh, nimetatud kui modernistlikke maju, aga, aga lammutati vanu kvartaleid ja ja noh, kus tegelikult paljud linnad, see palju rohkem piht, ahel kui siin Tallinn iganes saanud on. Et mehi, nii ja naa. Pariis, eks ole, kui me võtame läbi ajaloo, eks ole, suured põlluhari, püüamegi Kimetama tegelikult on ju kunagi noh, seal oli vanalinn edasi ja sealt on kõik on nagu kuidagi arengus. Aga ikkagi võib-olla üks asi, mida ma nagu olen ise mõelnud, et mis nagu tekitab sellise tunde, et ei ole nagu harjumuspärane või noh, asi nagu nihkes või ei sobinud see, et noh, võib-olla arhitektuur noh, võib-olla meie traditsioon Suund, mida me kasutame, on tegelikult hästi selline noh, nagu rahvusvaheline see keel või peab olema nagu selles ühes ruumis Sa oled noh, Islandi tuur tegelikult on hea tasemega, et kõik need kolleegid, kes on käinud ja me sinna vahel klirisema tegelikult suures plaanis nagu, nagu noh, ta on täiesti arvestada ja õigeks põhjusel noh, et arhitektuur Eestis tegelikult oli tuuri õppinud kunstiakadeemias sellest oluline. Ja teiselt poolt on nagu see, et tuur on internatsionaalne, noh, ütleme Eesti arhitektid kasutavad hästi palju selliseid võtteid, mida mõõdetakse võib-olla üle teisest kultuuriruumist, noh ütleme tänapäevalgi kasutame selliseid materjale nagu Hollandis või või ütleme, see orje, tuur on nagu võib-olla nagu siseseks porditud natukene ja tal on veel nagu, ei ole harjumuspärane teatud arhitektuuri võttestictakse teatud teatud nagu, nagu asjada. Ma ütlen, et meie seda ei teeks, ilmselt teeme kaheksa. Aga noh, eriti vahva oli vaadata seda, kui mina õppisin, siis oli see postmodernistlik arhitektuur, mis tegelikult noh, oli selline teatud mõttes noh, nagu meie nii-öelda kolhoosi arhitektuuri sisse juurdunud oli ta täiesti aga asi, mis sisuliselt isegi noh, ütleme inimestele arhitektidele, väljastpoolt on mõjunud omamoodi täiesti inspireerivad, kuna ta omandas täiesti uue mõtte ja ei olnud suvel tähenduse. Noh, tegelikult meie mees ostetakse kolhoosnerktuuris, eks ole. Nii ka praegu kasutame mingeid võtteid ja kas on ka väga loomulik, et, et kui me vaatame näiteks, kuidas unktsialistkümnendis Eestisse ja mis kujul ta siin tegelikult tehti, eks ole. Et olete oma mingi pausi maja eestingus realistliku noh, mida me ise arvavad funktsialistlik maja noh, need on ikka päris erinevad, et vormilt solistiks sisustama. Misasi, et võib-olla meelde, et me võtame noh ja võib-olla inimesed ei ole nagu harjunud kasvame orgaaniliselt sellest keskkonnast amordituuriga välja. Et ma küll ei tea, kuidas see peaks toimuma, et noh, võtab aegades arengule järjepidevat, vat selgitab teatud dissonants ühiskonnas ja, ja see märgikeel on nagu harjumatu inimesed ei saa aru noh, Alveri trummal tegid oma Kuressaare majandusel, kasutasid roostes plekki seal Kuressaare kesklinnas näete, jälle kihvt lahendus ja väga hästi sobib mastaabilt kõigelt ja mul elavad seal sugulased Kuressaares ja ma tunnen end hästi ja kes madi paaniliselt vihkavad seda maja, nii et see on see asi, et noh, sellist võttestikkuja materjali kasutatakse nagu täiesti uutmoodi sellises teatud mõttes teises keskkonnas. Šveitsis ma ei oska öelda, seal aside turgudega hoopis teistsugune seal ei olnud, sõduri on, see järjepidevus on olemas kindlasti naridajate, kes seda uurivad, oskavad seda paremini lahti seletada. Aga mulle tundub, et seal on säilinud mingi teatud uuris mingi käsitööoskuse või isegi, ma ei tea, kas puussepa või, või mingisugune selline traditsioon, et detailidesse arhitektuuri kas või arengu kuidagi juberbaaniline. Aga see Urs arhitektuur, mis seal tehakse, on selline kuidagi noh, ütleme ühelt poolt hästi, selline ratsionaalne, hästi ratsionaalne ja, ja samas see tekitab, ma seletan hästi kuidagi inimesekeskne, noh, nii et, et seal on, nagu ma küll ei tea, ma ei ole Šveitsis ise nüüd nii selle asjaga kursis, mida Isamaa-arhitektuurist arvavad. Aga vaadates tundub, et see Artur kuidagi anorgaanika veergu võtame üle hästi palju mõelda. Ja, ja noh, eks me investeerime ka, teeme siin midagi paekivist puidust edasi, aga aga noh, see vormil on ikkagi hästi tugevalt mõjutatud just läbi siis ütleme, meie õppe ja muude asjade ikkagi mõõtudes Taelantuurist. Šveitsi arhitektuur on siis väga igav ja. Ta on, neid on teistsugune, mul tegelikult kohutavalt meeldib see, ta on selline hästi distsiplineeritud ja daniks nagu ratsionaalne, see nagu teatud suund, mida siis samast on väga moderne kaasaegne, sedasama moodi seal on noh, ütleme kuidas öelda, kasutatakse samu materjale, kõike. Aga see noh, vormiloomes kuidagi on kasvanud välja nagu teiselt aluselt, et ah, ta ei ole nagunii formaalne, näiteks kui me võtame Hollandi arhitektuuri siin kõrvale, siis seal oli kõik üks suur lõbu ja eksperiment ja ja, ja noh, on ta, aga samas hästi formaalne, ta nagu lärmakas. Et, et noh, mitu raksu Hollandis käinud, et ahaa, efekt on seal praktiliselt iga nurga peal, aga siis hakkad mõtlema, et mingil hetkel noh, kõik on viltu ja tõrje, noh, et tegelikult seal on väga hea arhitektuuri ka, mis on tõesti noh, ta oli nagu inimesekeskne edasi, aga hästi palju on sellist võib-olla, aga nagu noh, lärmakas defektsemist ja noh, võib arhitektuuri peab olema selline, et mis, mis nagu iga hinna eest nagu ennast lõika välja, eks ole. Vaided noh, mis annab nagu aega mõtiskleda, sisse minna, harjuda ja, ja noh selles mõttes ma ei oska öelda, aga noh, see on väga raske, sest Hollandi traditsioone on on hästi erinev kui meie omas. Nii et, aga ma ütlen, et kui me võtame Hollandi agentuurist midagi üle, võtame kuskilt mujalt, et siis siis me juba loome või toome mingeid killukesi Eestisse. See on nagu mingi uus mõjutas asi, et, et noh, ta formeerub siin, inimesed sellega harjunud ja mõne aja pärast saab sellest juba täiesti ärrituvus, ma ei tea. Aga no võtame Eesti rahvuseks ole kui, kui sellise ja noh, meie ahje tuur on ikkagi ju praktiliselt kas siis baltisaksa arhitektuur või hoopis kuskilt mujalt Tallinna eestlaste Adan, eestlaste ehitatud. Vanalinn ei ole eestlaste ju preteeritud, et selles mõttes noh, et juba siit teatud iseenesest ma ei oska öelda, see on niisugune huvitav teema, siis võiks rääkida kaua aega. Kuidas sulle tundub, et kas seda inimese keskkonda Tallinnas näiteks jääb järjest vähemaks, et kas ruum läheb ahtamaks inimese ümbrid tundub, et nagu osadel investeerijatele on nagu kasulikum see täis ehitada, et kas sul on ka selline mulje jäänud? Tähendab, see on 100 protsenti õige tähendab inimese jaoks Tallinnas ruumi järjest vähem ja nii kahju, kui see ka ei ole öelda minu arust inimese jaoks ruum on andnud, ongi Tallinnas hetkel vanalinnas, sest muu Luum Tallinnas neid ruum on, on jah, pargid, mingid Kõnide värgid, nad ei ole omavahel ühendatud nad loogilises ühenduses ja noh, Tallinnas ikkagi domineerib hetkel, eks ole, noh ütleme võib-olla eraomaniku huvid nagu tundub nii erinevate ja, ja selles mõttes avalikku ruumi pidevalt müüakse maha, linnavara müüakse maha kusjuures mujal maailmas, vastupidi, eks ole, linn osta avaliku ruumi juurde, tekitada seda kvaliteeti ja see on meeletu investeering tulevikku. Sest ka need kõik arendajad, kes elavad sellises keskkonnas sellises linnas, kus on väga kvaliteetne avalik ruum nende kinnisvara on ju ka palju hinnalisem. Praegu täiesti käitumine ei saa üldse aru, mis toimub, kas, kas, kas ja kuidas need arengud edasi lähevad, ei oska öelda, sest noh, meil on kõik sellised kohutavalt politiseeritud ja ja siin ei saa süüdistada näiteks linnaarhitekti linna peaarhitekti, sest tal ei ole mitte mingisugust otsustusõigust. Ei, kodused on poliitilised, me ei tea, kuidas tehakse noh isegi ei arvestata. Noh, seesama paljukirutud Sakala keskus, et noh ei tea arhitekti, mis seal, küllap see on päris huvitav, Raivo Puusepp on väga arhitekt ju tegelikult, et noh et ta peab küll kõvasti pingutama ja vaeva nägema, sest oleks asi ja noh, ega sellest võib tulla, kihvt asi, kui keegi ei vaidle vastu. Aga, aga noh, samal ajal tegelikult ikkagi loovutada suur hulk nagu sellist territooriumi, mis tegelikult meil ei ole distantsi nende olemasolevate hoonega Eesti Pangaga ütleme ikkagi teatriga aegsel Estonia teatriga. Noh, minu meelest sellega päris õige, et, et me peaks nagu detailid nagu paika panema, et ikkagi on see avalik ruum ja kõik see, mis nagu mere ääres on, eks ole. Et noh, kasvõi see asi, et miks ikkagi joogi kaviretit, enamus neist on arvamusel, et Raekoda on linna üks väärikas hoone võiks seal väga väärikas, kui mitte kõige rikkamas kohas. Ja, ja mis on veel tühi, on seesama mereäär, eks ole, see see bassein sel ajal ümbrus. Aga see on lihtsalt omalal noh, huugama mahlad heal ja seal ei ole ka midagi teha ja, ja ei ole seda raha võtta, et seda noh, samas noh, niikaua kui ei ole midagi tehtud, on alati, lohutas aga, aga ma küll hetkel ei näe, mis või, või noh, tähendab ei ole sellist nagu ühiskondliku mõtlemise kvaliteeti sellel poliitilisel tasandil kad genereerida kvaliteetse linnaruumi, mina ei näe seda, kas see võtab aega või mis, kuidas edasi? Et haridus on päris tublid, et selles mõttes noh, nad võtavad sõna ja, ja noh üritavad nagu nagu oma ideid välja käia. Aga noh, esiteks peab seda arvestama, et arhitektid ei ole ju mingisugused mainekujundajad. No me ei ole professionaalid, sel ajal, kui mina juba praegu räägime, seletamist mõõt võib-olla on ka mõnes mõttes täiesti arusaamatu ja ma räägin keeruliselt ja paljude sõnadega selles mõttes tavalise inimesed läks nagu selgeks teha see, et et mis seal linnas nagu peamine, mida võiks vähendada sel teemal oleks kogu aeg pidevalt sellist debatti tõesti, sellega praegu tegeldakse, aga selles mõttes ollakse hiljaks jäänud, et väga suur osa nendest territooriumitest on juba läinud jäädavalt läinud. Ja kas need siis tulevikus saadetakse tagasi või mis neist saab, ei oska öelda. See oleks väga kurb ja see tegelikult on ka väga paljud, kes on käinud külas siin Tallinnas ja seda on ka nagu rõhutanud, et midagi ei ole teha see avaliku ruumi nii-öelda kvaliteet või see ei ole see, mis ta võiks olla, see on õudselt palju algsõna märgata täiesti teistes maades, mis on nüüd asja, eks ole, idabloki riikides täpselt need teemad Lätimaal ükskõik, kuskil leedus noh, hästi palju selline mingi periood. Barcelonas, eks ole, ostab linn praegu tagasi suuri maa-alasid ja investeerib sinna ja noh, muidugi Hispaania rikkamaid piirkondi, aga meil on meelatuurida, Nad tahavad teha Euroopa parimad linna, eks ole. Ja investeerivad kultuuriskulptuurides avalikku ruumi. No kes Tallinnas sellega tegeleb, tähendab, mina arvan üldse liialt. Noh, asi on eriti hull, sellepärast et linn hakkab ikkagi kõigepealt peale sellest, et on mingisugune elementaarne heakord. Ja kui seda ei suudeta tagada, siis, siis noh, võiks nagu okei, kõike ei jõua, noh, mis siis ikka, hakkame nagu step by step, eks ole, võtame väiksed asjad korda. Aga kõik see noh, kui Kadrioru paigist ei, ei, ei hooldata, muru tehakse heina kaks korda aastas, eks ole, noh see on, minu meelest, näitab selle maa minagi kultuuri kohta räägib, eks ole, ja ja kui me käime seal jalutamas, siis me ei räägi, et meil on vaja. Brok parkis, on kihvt nähke, seal seal tehakse muidugi loomulikult seal juba keskosa noh, asjad toimuvad. Aga noh, prioriteete teda liialt, noh, et kõrval on nii, et, et noh, on võililleväli, eks sa lähed. Et noh, võiks teha või teatud perioodil teedid siis paika panna inimesed endast saadikud, et tõesti nende asja nagu tehakse aga kõik silmud nagu mingisuguse sordiini alla, et see oleks nagu vaja rohkem sellist avalikkust ja avalikku tähelepanu ja avalikku diskussiooni ja, ja kõike seda, seda nagu hetkel tundub, et ei ole ja just ka see, et Eesti on kuratlikult poliitiline, isegi mulle tundus talvel lume koristamine, on ka poliitiline silmusetuse minu väikenegi kriitika praegu hetkel. Et võiks nagu vähem seda olla ja võiks olla ka nagu linnajuhtimises mingisuguste. Ma ei oska nii-öelda, kuidas seda saavutada, mismoodi sa teha saad, on meil endal uputada kodanikuühiskond. Milline on sinu ideaallinn, praegu on see planeedil eksisteeriv siga, arhitekt. Projekti järgi teha linnas on selge, tähendab mõttes noh, isegi teatanud mingid nägemused sülitatakse mingis linnas läbi ja mingi uputuja ulmeline ja kõik ma ei oska, tähendab, ma arvan, et ideaallinn on selline, kus mõtlesin veel, et ma ütlen veel, et see on see koht, kus inimesel on hea olla. Aga, aga kui saaks hästi palju kultuurifestivali vaadata ja tegelikult on teiselt poolt see linn ta ele mingi utoopia, mulle väga meeldiks selline linn, mis on kihiline, mis on tegelikult läbikasvanud kus ajalugu ja ütleme siis tänapäev ja võib-olla isegi kõige uuema arhitektuuri mõte on nagu hästi oskuslikult läbi põimitud. Näiteks, kui me võtame mingisuguse täiesti uue foto linna, kas MI lahti sõiduvaisse näeme, et tegelikult noh, see on uus linna ja seal nagu ei ole midagi sellist, mis nagu pakuks pinget või kõik on suhteliselt ühesugune, et tegelikult on ju see mitme kihilisus erinevus, on see, mis kontrastid tekitavad sellise olukorra või et kus me, kus ma oma vaimus nagu saame edasi või mis veel inspireerinud inspiratsiooni ja, ja oluline just see, et kõik need erinevad kihid oleksid siis omavahel kuidagi dialoogis hästi dialoogis nad ei oleks nagu ahistatud. Ja siis ta ülesehitus võiks olla selline, et noh, tahaks nagu muusika. Et ta mingi nagu tehas, ma lähen sinna sisse ja ma saan sealt elamise ja, ja, ja et ma ei tunne seal ahistatuna ja, ja põhiline, et, et noh, et, et kuritegevust ei oleks Et seal oleks hea õlg alla Kas sinul on ka mingi oma stiil või käekiri, olete seda mõelnud või olete püüdnud seda? Oled sa sellele kunagi mõelnud naha on siin nagu ütleme, mis ma sellega silmas pean, näiteks Navitrolla joonistub loomi. Absoluutselt ei ole, Me oleme jube elektrilised ja noh, mõned otsingud on siin käimas, et tegelikult ma ei oska öelda, noh ongi nii, et arhitektide hulgas on maailmas ka, aga on ju palju selliseid, kes on hästi võimsad, tugevad kunstnikud ja Eestis samamoodi, kellel on väga tugev käekiri, väga tugev, väljakujunenud stiil ja siis on need teised, kes teevad niukseid huvitavaid asju ja hüüavad nagu igalt poolt haarata ja ja siis võib-olla siis see noh, elu lõpus sisse Nad saavad härmatise tee või mis siis nagu on oluline, et, et me ei oska küll ennast kuidagi nagu liigitada masin enne kiitsin siin Šveitsi arhitektuuri, mis väga meeldib see liialt, ma ei oskaks seda teha. Mis asi seepärast mulle meeldibki, et ma ei oska seda kommenteerida, ma ei, ma ei tea, tähendab see nõuab niisugust enesevalitsus enesedistsipliini ja võib-olla ja noh, läbi töötajatesse meeletut aega, kas seda kuskilt võtta ei ole ja sellepärast on, mulle meeldib, et ma seda ei oska teha või mida ma ei oska, aga ma ei suuda seda teha või ma ei saa seda teha. Et see on nagu see seks. Ja siis sa näed seda asja, mis seal nagu sulle samas, et nagu ei olegi nii huvitavad. Aga stiili mõttes raske, ma ei oska öelda, mul abikaasa nendesse kübeflektikat pläsku. Ja noh, just sellised noh, kui me võtame näiteks Ahto või, või kes iganes, et kui me näeme teda arengusse protsi protsessis või noh, näiteks file sumptor näiteks praegu siis noh, nendel see Peter vist on, kõigil meist on saksa nimi kirjutatakse skulptor Peter skulptor ja siis nende arhitektuur on selline, et et noh, ma arvan, et see on juba nende kuradit muidugi hetkel muutub oma ideede vangiks. Aga Nathan, juba vanad mehed ja nende arhitektuur on nagu selline kokku võtta või nad on jõudnud mingisse teatud punkti, kus, kus nad väljendavad juba mingisuguseid noh, teatud selliseid tõdesid, kus ei ole enam võib-olla kõige prioriteetsem enam seal isegi ruumiprogramm, või see ütleme noh, sina tudena, muusikud, tellijad ei satugi tulevadki sellised tellijad, kes tahavadki saada sellist asja. Ja nad on oma sellises tegudes kui juba selles mõttes vabad, et noh, need, mis ajaressurss on suurem. Ja, ja siis nad saavad teha midagi sellist olemuslikku, mis on neile nagu omane mis on nende nagu loomulik ja, ja mis on mis on nagu maksimaalne. Et et noh, et kui jõuaks kunagi sinna, et saaks genereerida sellise maja välja, mõõda sellise maja, mis tuleb su olemusest, sul on piisavalt aega ja, ja see selle majaga nagu noh, väljendad ennast või suudab midagi öelda inimestele, et inimesed, kes seda siis vaatama, see peab olema mingi väljakutsuv asi, aga et, et nendel oleks võimalus sinna süveneda, sinna sisse minna, see ei pea olema mingi kahjuks on ka väljapaistev asi, vaid just see, et, et need oleks nagu võimalusele maja nagu kaasa kaasa mõelda ja samaks nagu neil võib olla heal juhul mingisugused kanalid. Näiteks minul, Käspluateeris, Sydney ooperimajas oli see kohe ütleme, pea on nii sassis otsas kohetanud suurest rapson. Ja noh, temast sai ka päris tore, aga film kunagi ammu nägin seda, et ma Sydney ooperimajas kutselt suhteliselt dramaatiline objekt tema jaoks oli sealt enne maja lõppu tulema ja ütles, et ta ahelasse tagasi ei lähe, sest et see töö nagu valitses vaheldus ja nagu ikka, läks kvaliteetseks kätt ära. Ka ise film sellest, kuidas ta oma maja projekteeris ja ja noh, misasja erilist oli, aga vanamees, eks ole, sadu põhiplaan joonistanud ja siis, kui, kui ta töömehed tulid, täida seal Hispaanias hea kliimavein elasi loomulikult paljudesse kohta. Hommikul tuli tõeline tõele, siis teise kogu aeg ringi sa nägid, et, et noh äsja eile valmis saanud värske seina kõrvale on laotud natuke taonaaliseks pudelite rivi, siis nad said aru, et nad peavad selle äsja eile ehitatud seinakütt maha võtma. Pudelid võivad endale võtta, aga selle pudelite rivi kohta hallatava tuues ei näitama. See oli siis niimoodi. Ja noh, seal hobustav asi inimesed, kes on seal käinud, meil on, tabab mingisugune täiesti sihuke katarsise seal. Siis, kui ma ei mäleta, kes seal mingi siin käib, jutt mahvardan, elas noh, ühesõnaga selline asi, et ta on lihtsalt väga lihtsate parameetritega, ma tahaks seda maja muidugi põnev oleks ise raha, kas ta, kuidas ta mulle seal filmis oli ta hästi lihtne, seal olid nagu merele avatud Kadri leitud mingisugused niisugused nagu vaatad, noh, see oli tükk aega tagasi, ma päris täpselt ei mäleta, hästi lappi, midagi üleliigset ja ja selles mõttes noh, kas võiks asja, need võivad välja vana mehena, eks ole, võib-olla et sa, et sa nagu siis tõesti jõuad selle, selle asja ei tea, aga ma olen surmkindel, et kui sa selle ära teed, sa ei ole ikkagi oma teekonna lõppu jõudnud, et seal. Ma ei usu, et ükski Airet saaks selles elus, selle kätte ei saa asja. Sest arhitektuur on nii vastandlik ja sisaldab juba olemuslikult endast nii vastandlik aspekte vetika kokku siduda, et saavutada midagi reaalset. Ei ole selles selles maailmas võimalik. Sõda pole mingi eriti vinge tellija, noh, võib olla näiteks. Ja sa pead olema, siis tõstsin kogu tiimi, eks ole, et seal on mingisugune melatoniin, seen või mingi seegi Ivari tähti, ma ei kujuta ette. Aga kas see on ka siis see sealt tuleb, eks ole, et, et ma ei oska öelda. Sahinad, vaid juhitavaid alatuid, av teevad kuidas ju arhitekt selline noh, natukene üle ekspluateeritud sõna lausalised arhitektid ka need, kes lõpetavad siin, võib olla mingisuguse natuke nõrgema kooli ja siis siis noh, et see sõna natuke nagu temal veerunud või niimoodi, aga aga samas see sisaldab ka teatud sellist ebapositsioon, jätate näiteks noh, need inimesed, kes omal ajal noh, mõtlesid välja näiteks kassikirikuid, gooti ja romaani, ükskõik mis kirikud, kuidas nemad ennast nimetasid ehitusmeistriteks ilmselt. Et ses mõttes renessansi ajal tuli, eks ole, see niisugune noh, ütleme tasutas isiku esiletõstmine ja asja tähtsust sinna juurde. Ja et see on nagu teine aspekt, mis mind alati huvitab, et kuidas siis neid asju, voodi või kas see nagu elikult seal üldse oluline. Järelikult siiski see teave asja maja ehitada, sedagi sisearhitekt olema ennast niimoodi nimetama, eks sa pead selle ära unustama. Võib-olla oleks oleks, see võib olla üks niisugune vanemat, et luua oma ideaalmaja, peab kõigepealt ära unustama selle, et saad arhitekt. Kuulsite saadet arhitekt Raal uksega. Saate panid kokku Maristombach Andri Luup.