Tere, ilusat pühapäeva kõigile kuulama saadet Klassika-see on imelihtne. Ja me räägime ja mängime muusikat sellises mõnusas pühade-eelses toonis, sest on ju need üsna varsti meil ukse ees advendiaeg juba käimas ja mõtlesin, et võiks sobida pühade aegu, selline kergem muusika võib olla mingisuguses muusikaanalüütik üldises mõttes, aga kindlasti mitte väga kerge sisu poole pealt, sest see sõnum, mis on kätketud nendesse muusikažanrites, see, mida me täna teile valgustame, on kindlasti väga sügav. Nimelt Me räägime šanssi ronist ja romansist ja muust selletaolisest muusikast. Ning mul on väga hea meel tervitada siin stuudios kõigepealt Diana klassi. Trent ja Jüri Aarma. Tere. Ja see, et nii-öelda paaris rakendina siin stuudios olete, ei ole selles mõttes ka mitte juhuslik, et aeg-ajalt astutega koos üles just sedasorti muusikaga näiteks õukonna romansi nime all ja nii edasi. Nii see on jah, ja mitte ainult õukonna romansi nime all. Nii et aitüma kutsumast saatesse. Natuke võiksin muidugi joriseda selle sinu praeguseks juba täitsa kuulatava seriaali pealkirja üle. Klassikas on imelihtne. Julgen sulle öelda avalikkuse ees, eraklassika ei ole lihtne, klassika ei ole ka imelihtne. Ma ei teagi üldse ühtegi asja maailmas, mis oleks imelihtne. Ma tõesti ei tea, aga siit peavad ka lõppevad minu Torisemised sinu valitud pealkirja osas ja veel kord aitäh kutsumast siia saatesse, muuseas, imelihtne ei ole ka shansooni ega romansside ettekandmine, ammugi neist rääkimine, nii et palju jõudu ja jaksu sulle selleks. Ma täiesti usun ja ausalt öelda, mul endal selles mõttes jalg võdiseb, kuna ma just selles muusikas kindlasti mitte kindlalt ennast ei tunne. Aga seda suurema huviga kuulama seda, mida on auväärt saatekülalistel rääkida nii muusikast kui ka muusika ümber toimuvast. Selleks kutsuda nende kahe auväärt külalise asemel veel palju rohkem teadjamaid, kasvõi näiteks Silvi Vraidi kasvõi näiteks Lauri Leesi kasvõi näiteks mõne meie venelasest kaasmaalase või kaasmaalanna. Sest et ega Roomas ja, ja šansoone ei ole tegelikult Eestile nii väga igiomased asjad. Näppude peal saab üles lugeda ehtsaid noh, ütleme siis sinna lahtrisse mahtu vaid Eesti päritoluga asju. Võib-olla tipp on ehk varis kõrveri kirjutatud suhteliselt viletsaks opereti Ardi Liives tekstile äsja meie hulgast lahkunud Helend Peebu ettekandes kõik roosid ma kingiks sulle, vot minu arust see nüüd on just see lihtne ja ilus, nagu ütles kunagi Toomas Kall. Sealt võib-olla hakkab selline romansi klassika pihta, aga eestlastel ei ole omane, nad laulavad kas siis Stalini ajal tööst või või rajal rahast. Diana Hansoni. Ma arvan küll jah, kuulasin siin praegu pealt ja mõtlesin, et et alati olen imetlenud Silvi Vraiti, kuidas ta meid šansoone laulab. Aga minu esimene nii-öelda eeskuju, kelle järele mina üldse hakkasin šansoone tahtma laulda. Nõulla, kes laulis Tallinnas Viru varietees kummaniver, välispäike tüdruk, ma käisin kaasas oma isaga kuulamas teda laulis laulu sadanud vee sel hetkel repertuaarist. Ja see nii lummas mind tundus mulle nii põnev keel. Nii, nii šarmantne pärast eesti keeles ta laulis ka, see tundus nii huvitav imagaid nagu armastuses, samas on mingi teema sees põnev, niukene tavapärane ja sealt hakkas minu huvi son suunide vastu ja Ülle Ulla oli ka see inimene, kes viis mind kuumadele rääkisin, et mulle õudselt meeldis shansoonid. Kuigi noh, minuvanustele tollel ajal meeldisid hoopis teist laadi muusikat. Viismid Lauri Leesi juurde kes lasi mul hästi palju muusikat, rääkis mulle sellest prantsuse tsoonidest ja siis mõtlesin, et mulle nagu meeldib, kõige rohkem, kõige rohkem meeldib ja tema ütles mulle tookord, et et mulle sobiks nagu rohkem laulda, krid, kood võib-olla. Aga et Beachi võib ka nagu proovida ja lindistas minu esimesed lindistused on ka tema juures kodus. Et noh, vot see mulle meenus praegu. Aga mängimegi ühe muusikapala, kuhu lauri leidsin, eestikeelsed sõnad kirjutanud nimelt meri ja selle esitab meile Diana klass koos teiste tublide muusikutega, nagu näiteks Toomas Lunge, Indrek Kalda, Jaan Sööt Ja kuu mu selle rada Maaluid Rudusel. Pilvede allõismaa. Uut. Valgu siia. Mu annavad käes. Ja tundestu kuule ei. Meer. Ärkama. See oli siis imekaunis lugu meri, mida laulis Diana Klas. No see lugu andis väga hästi edasi seda igatsust või imetlust selliste vääretute asjade suhtes, nagu on meri, või on ka armastus, eks ole, millest kahtlemata sedasorti muusika kõneleb, millest me siin täna räägime. Eestlane on nagu rohkem natuke sellel metsarahvas, et ma ei tea, ta nii väga seda väärtust ei igatse ega otsi võib-olla sellepärast ka nagu see maailma natuke eestlasele kaugeks jäänud. Või on see äkki see asi ka, et noh, et see on pigem nagu linnakultuuri muusika või midagi sellist. Eestlane üldse liiga enesesse sulgunud romanss, šansoone ja muud sedalaadi lembelaulud nõuavad ju kuidagi hinge pahupidi pööramist ja oma tuksuva südame väljatoomist laval. See ei ole meile omane. Võib-olla see on üks meie allesjäämise valemitest, aga igal juhul on see kindlasti halb valem südamlikke ja südamest tulevate laulude loomiseks. Et selle puhul me lihtsalt oleme sellised, mina keeleb parata, ennast muuta ei saa. Šansson romansi tüüpi asju, me peame nagu neid liiga kerglaseks ja võib-olla ainult purjus eestlane tuleb teisele pihtima, sellest. Sest vanasti ei olnud siis niiviisi, mina olen mõelnud niiviisi, et vanasti olid meie eesti laulud nagu ilusamad, kui ma olen kuulnud mingitel vanemate inimeste pidudel, kus ma olen käinud esinemas, kus on pandud raadio mängima või kassett mängima vanade eesti lauludega. Kuidagi olnud südamlikumad ja melu stiilis ja too näiteid, mida sa praegu silmas kaks kuhugi, et kasvõi on mingid vanad on, ta on ju päris mitte Arne Oidi, mitte minu lapse lemmikmuusika, aga meieaegne tset tollel ajal olid kuidagi need sõnumid ja meloodiad ja kõik. Ja see on õigus, muidugi ega, ega eurovisioonist ei leia enam romanssi, sest Eurovisiooni üles enam miski muu tümps, rütm, nägemine, show, pikad, ilusad jalad ja veel parem, kui need jalad kuuluksid mõnele poisile. Nii et kõiges muus jäävad need ilusad meloodiad kuidagi jah, aastakümnete taha, aga Diana, kuidas Eesti kuulaja reageerib, kui talle esitada selline laul, kus noh, põhimõtteliselt see sõnum on ju see, et sa paned nagu südamekandikul vaatamiseks välja. Arvestada tuleb vastu, ma arvan, et oleneb vanusest, igale vanusele, looma oma oma muusika. Kui mina kuulen jõulude ajal Vello Orumetsa jõululaule siis minul poeg samas teises toas kuuled mingit tümpsu, eks ja tema ei saa üldse aru, miks mina oletan, keera vaiksemaks ja ta mõtlebki reise vaiksemaks võtta, mida sina kuulad. Mis aga, et kui sa tood oma südamekandikul lauale, siis ma loodan, et vähemalt meieealistest mingi punt veel ikka seda kandikut ikka veel vastu võtab. Aga kahjuks sealt edasi juba nii-öelda need nooremad põlvkonnad otsivad midagi muud. Võõrad suled heas mõttes ju alati käidavad ja kui praeguse Eesti publikuna ette astub mõni laulja või lauljanna lauldes adekvaatseks vene keeles või siis loodetavasti adekvaatseks prantsuse keeles inglise keeles inglise keel on ennast tänuma veisik English asendile suhteliselt devalveerunud ja inglise keeles uskume, laulame kõike. Kuule, me kõik arvame, et see ongi üks, üks laulukeel tüseda on. Ta ei ole üldse hästi lauldav keel, aga ta miskipärast on üle maailma vastuvõetav ja pange edasi. Aga prantsuse ja vene keel. On tunduvalt shansoonilikumad, romansilikumad, lauldavamad ja kui siis selles keeles mõni etteastuja tuleb, siis need suled sobivad talle sellest publikust, sest seda ei kuule päev. Aga kuulaks nüüd ka ühte eestikeelset laulu, et kas see ka samasuguse muusikaga kokku kõlab. Esitaja on suurepärane, komposiitori on suurepärane ja see laul ühtlasi tõestab ära, et see eesti romansi ajalugu on ka juba pikem kui 100 aastat. Nimelt võiks meile järgmiseks kõlada Arturiga p romanss, just nimelt Karl Eduard Söödi tekstile seal metsateel, noh, ma arvan, et see on ühtlasi eesti soololaulurepertuaari selline kõige tuntum pala, see on üks väga ilus ja võimas romanss. Kogu oma keerukuse juures vastab tava valemilt täiesti õigele ilusale romansile. Seal on üks äratuntav meloodiajupp, millega sisulist lugu algab, mida praktiliselt on võimalik juba järgi laulda pärast kahte-kolme kuulamist, siis läheb asi natukene keerulisemaks ja jõuab tagasi uuesti selle ilusa lihtsa motiivi juurde ja peale selle on väga valuline. Kuulame ja siin tuleb veel öelda sedagi, et kui meil tavaliselt on kujutlus Artur Kapilt kui sellisest monumentaalsust tõsisest härrasmehest, siis see on ka noore Artur Kapi üks kõige esimesi selliseid tuntumaid heliteoseid. Nii et selline nõtke ja, ja igatsev, nooruslik, otsiv, mida kõike selles on. Georg Ots laulab meile. Artur Kapi laulu metsateel esitasid meile laulja Georg Ots ja pianist Eugen Kelder. Georg Ots tundub mõnikord olevat isegi liiga liiga hea, et laulda sedalaadi justkui mõnede arvates kergekaalulist repertuaari kammerlaulja, kas ta, kas ta šansoone romanss üldse laulda tohiks, seal peaks olema pisut kähiseva ära suitsetatud või mine tea, millest kähisema jäänud häälega mees või naislauljat, siis tuleb see õige armastus nagu paremini välja, et kui siis selline üks-ühele klassikaline hääl laulab armastusest, et justkui nagu pole õige, aga tegelikult et ots on siin õnneks harv erand unustada ära tema hääle kvaliteedi jälgimise ja hakkad kuulama, milles ta jutustab, mida ta räägib, kui valus tal parasjagu lauldes on või, või kuidas ta seda valu edasi annab. Nii et aga noh, eks otsas talle nii palju räägitud ja lõpptulemusena on ikka kokku lepitud selles, et veerand harm, komeet meie Eesti muusikataevas ja aitäh selle käest, et ta saagi oli. Neid oli ja oma repertuaari valikul oli ta kahtlemata sellistest oma aja stampidest palju vabam ja, ja oskas oma repertuaari väga värske pilguga ja avara pilguga valida selliseid väga vahvaid lugusid, millest on tõesti siiralt hea meel täna, et ta need sisse laulnud. Aga kõik see romansi sanktsioonimaailm, millest me täna räägime, võib kindlasti öelda ei ole sugugi mitte ainult prantslaste ja venelaste pärusmaa, vaid siin on väga häid tulemusi näidanud nii nagu Georg Ots, nii ka paljud teised paljude teiste rahvaste juures. Et see on ikkagi selline osa kogu sellisest õhtumaisest, kultuurist, mida saavad nautida ja kaasa teha väga paljud rahvad? Jah, enamasti küll naised, miskipärast arvan mina, ma võin jälle valesti arutleda ja lõpuks ma ei olegi mingi apoloogiaga mingi analüütik. Aga mulle sa ise näiteks laulan lauljad mehi välja. On küll, mulle tundub, et et naisel on võime ja võimalus siin elus mõnda asja inimkonnale selgemaks teha, kui mehel. Minu arust on mehel üldse nahk natuke paksem, hoolimata sellest, et naises voolab näiteks vähem verd kui meestes, küsisin meditsiini inimeste käest. Veri tuleb rutem välja või, või, või on see nahkmehest ka? Ja kindlasti. Kõik oleneb, vaata näiteks prantsuse šansoone lauljad, šarlasenamuur kui kirglikult, kui südames armeenlane, armeenlane, prantsuse šansoone suurkuju noh, ilmunud tegi seda kergekujuliselt, laulis kergemaid laule, ta ei võtnud nii väga hingega, toimiks väike nali. Puuri kohta nemas istudes jätsime me küsimusele vastamata, sest ma ei osanud vastata. Ta käis vana mehena veel Armeenias ja loomulikult võib arvata, kuidas ta seal vastu võeti, avati tema mälestussammas ja ta kirjutab sinna külalisteraamatusse. Ei ole kunagi nii suure rahvahulga ees nii riidest lahti ennast võtnud ja küsiti Me käest, mis puhul see lause ei osanud vastata, aga tuli välja, et ausamba avamise puhul tõmmati tema elusuuruse kuju pealt riie ära. Vana vana prantsuse džentelmen. Oskas midagi nii ilusat selle kohta öelda, aga. Vabandust, teemast ilmselt hingega ja kooris ennast täiesti paljaks oma hinge. Et palju seda verd seal, neid rohkem või vähem olnud. Jacques prell. Plaan jah, aga ikkagi šansoone, laulja kui südamest ta laulis, mõni naine ei suudagi südamest laulda, nagu laulis sealt veel, nii et see on ikkagi suhteline mehed-naised, vahet pole. Aga võib-olla siin nagu Jüri, su mõtted on ka see taga, et enamasti naist ei usutakse rohkem kui ta midagi niimoodi. Vähe sellest, et siin on veel midagi taga puhtalt minul kui rääkijal mulle lihtsalt naised meeldivad rohkem mulle ka. Ja naistele meeldib jälle rohkem, kui mees laulab kurba laulu, et näiteks ära jäta mind ja kõik orgia ja valab paar pisarat, tal ei olegi mihukene, karu läheb, läheb mul on kõik ükskõik. Siis tavaliselt noh, kui me oleme koos esinenud eriga, siis Jüri laulab midagi niisugust südamlikku. Issand, kui hästi sa laulsid, naised tulevad, Vik fantastiline. Lõbusa laulu puhul nii ei olegi, aga siis mees avab nagu oma hinge, see meeldib naistele. Meil on siin juttu olnud nii-öelda Prantsusmaa kontekstis, välismaalastest, kes tulevad ja kõige paremal moel prantsuse šansoone laulavad. No tegelikult üks hea näide on ka enamus koori tegelikult ju kreeklanna hoopis suurepäraselt kõigepealt hääldab prantsuse keelt ja laulab meid prantslase laule, mis on aastasadu olnud prantsuse kultuuri osa. Nii nagu näiteks kas või selline laul nagu ple, siirda muul, mis tegelikult, et noh, ta on pärit kuskilt sealt 18. sajandi lõpust. Tekst on jah, prantslase boviidilt, aga viisi on sellele kirjutanud saanud pool martini, kes tegelikult sündis Saksamaal puhtalt saksa nimega. Vähe sellest, kui ma nüüd ei eksi ja andke mulle Lauri Leesi andeks, kui ma talle liiga teen, aga minu arust valis härra lütseumi direktor selle laulu oma lütseumi peaaegu hümniks Prami prantsuse lütseumi, nii et juba varakult teises esimeses, kolmandas klassis, lapsed peavad harjuma mõtetega, mis on armurõõm ja peavad vastu võtma selle sõnumi, et armurõõm kestab ainult momendi, armuvalu kestab terve elu, peavad küll, midagi ei ole teha, sisse tuleb anamus, kuuriga. Sul on niisugune nägu peas, saatejuht, sa tahad meid üllatada järjest uuemate ja, ja värskemate romansi või shansooni või, või sedalaadi laululiikidega ja näen su laual praegu siin plaadi peal nelja kirjutatud tähte fado ja fado on üks kummaline, ühe kummalise, ilusa ja ootamatult paljurahvuselise võitleme siis palju-palju rahvuliseks seda nimetada ei saa. Portugali rahvast on tegelikult ju vähe, aga et nad keeleterjeri Brasiiliale vist makaale ja kus veel andnud on, nii et seda keelt räägivad miljonid ja miljonid inimesed maailmas, aga, aga Phadowist jääb ainult portugali piiridesse. Ja see on tõesti midagi arusaamatult armast, võõrast, põnevat, kadestamisväärset alates selle hääle tekitamisest, millega tõelised fado lauljad, ega need ei ole tavalise estraadilauljad, need seal käisin eelmine aasta sealmaal ja, ja huvi pärast natuke sukeldusin ka sellesse ööja fadoellub, see hääletämber on hoopis midagi muud, seda lauljat või lauljanna saadab reeglina muidugi eranditega ka orkestrit ka. Tavaliselt üks portugali kitarr, see erineb oluliselt meie jaoks tuttavast laene kitarrist. Ja siis teine on siis see klassikaline Hispaania kitarr, kaks kitarri ja siis laulja oma ilutsev peenutsevas armastuse õhinas ja iharuses. Ja nad on hullud oma lauljate järgi oma fado lauljate järgi kummalisel kombel piirid muutuvad, tuleb lähemale hispaania fado nõidus kaob, Itaalia vaadad sisuliselt itaallaste jaoks ei ole olemas, neil on omad asjad, aga Portugalis on mingi selline selline needus või nõidus. Hästi põnev, minulgi on üks huvitav kogemus ühest lihtsalt poni täissuitsetatud kõrtsist, kus üks no ma arvan, et tal oli aastaid üle 80, aga ta oli selline tõeline fado, diiva laulis meile, pani kogu oma elukire nendesse lauludesse, mida ta laulis, selline sirge seljaga, ääretult väärikas. Ja siis, kui ta sai teada, et eestlane on saalis, siis ta uhke hoiakuga teatas, armastan sind üsna puhtas eesti keele lao. Pärast tuli meie lauda ja ütles, et natukene rääkis, et tal oli olnud väikene aga selle eest väga mõjus, kuigi ajaliselt õige armastuslugu ühe eesti soost noormehega ikka tolle teise maailmasõjajärgses Segadikus, mis Euroopas oli, aga sinna ta jäi, ent mingi killuke eestimaad jõudis sellega inimese hinge. Jumal tänatud. Ja küllap laulmise kaudu ka teistesse portugali kuulajate südameisse. Kuulame nüüd ühe sellise üsna tüüpilise fado laulu, mille laulab meile üks tuntumaid fado lauljaid Maria Daffy. Diana Klas kas Eesti kuulajatele meeldib ja nii-öelda läheb peale paremini prantsuse või vene, selline lüüriline soololauldud muusika? No oleneb olukorrast üldiselt prantsuse, aga kui me oleme käinud esinemas pidudel ja on võetud juba teine kolmas vokaal alkohoolset jooki, siis hakatakse tellima millegipärast v romansse. Ehk see on nii nagu eestlaste suhtlemine lätlaste leedukatega, et alguses püütakse, need ei, korrektselt ja viisakalt inglise keelt rääkida, aga siis natukese aja pärast minnakse nagu vene keele peale üle ja siis kohe tempot tõuseb ja kõige lõpuks veel läti keele peale. Et siis just sellised 40 50 aastased. Hakkavad nõudma neid vanu vene romanss vene laule ja siis need pisarsilmi kuulama. Aga miks neid kohe alguses tellita, kas seal mingi valehäbi? Vot ei oskagi öelda. Ma arvan, et see on jah, vale valehäbi ja ega selles valehäbi sind ainult eestlased süüdi ei ole, ise ma pean ennast eestlaseks ehkki mingil määral vene põhjaga. Bolševike värk tegi meile ikka uskumatult palju haigete, liiga ja lihtne inimene, kelleks ma ennast pean, samastab väga tihti reziimi Nende vahenditega, millega seda reziimi meile peale sisse suruti ja antud juhul suruti seda reziimi sisse vene keele abil. Vahendid oli päris mitu ja siis ei taha nagu tükk aega mõelda, et et vene romanss oli ammu enne bolševike ja ükski Lenin ei saa armastuse vastu. Ja nii edasi, see tuleb äkki meelde tõesti pärast teist kolmandat pidi kaine peaga, muidu laseme natukene Läänemere laineid ja, ja jää vabaks, Eesti meri ja kõiki muid asju, aga siis kuidas keel nii põnev ja prantsusekeelseid arusaamatuid, sisuliselt laule, aga edasi, kui hing hell. Ja siis see kontingent, kes vene keelest veel aru saab, see kontingent järjest väheneb, kahjuks. See hakkab siis nõudma ja et laulases otsis jorna ja, või, või korrigeerima seda või põhiliselt ikka rõhutakse, otsid seal kolm pitsi sees ja siis otsitakse seda. Ja tegemist ei ole tegelikult ju mitte niivõrd Veneromanssiga, kuigi. Me ei tea täpselt, kelle suu läbi täpselt sündis, vähemasti mina ei tea. Aga noh, seostatakse seda siiski mustlas, romansi ka. Aga see ei takistanud kuulsašerjaapiline seda plaadi peale laulmast veel ilusas vanaaegses tsaarikeeles, kus töötab, uudsid surnu ja otsis. Jaagita laulaga töötasin Lanthimos rajusse jah, ta ei olegi nagu ise seda on, eks ikkagi Veneromanssed muskastest. Luiminia vegan laulus. Et tihtipeale laulavad naised naistelaule mehed meestelaule ja vastupidi, see vist nii oluline. Seda laulu on laulnud isegi Louis Armstrong. Nii et igasuguseid üllatavaid esitusi vene keeles või mina ei tea, ta on oma sellises New Orleansi murrakut vene keelt mis on muidugi väga kintsakalt välja kukkunud, aga see tema hing seal tagasi korvab muidugi kõik. Aga mõned kroonikud väidavad, et tegu ei ole jah mustlastega seotud muusikaga vaideid, et selle viisi on keegi pealt kirjutanud Florian Hermanni nimeline helilooja Valsina, millele siis pandi peale Jevgeni krid jonka nimelise ukraina soost poeedi sõnad ja aastal 1843 literatuurne Gazetas need sõnad esimest korda ikka ilmunud. Nii et sealse otsid Journe ja, aga ma küsiks seda ka, et kas romanss on selline muusik ka, mis vist ideaalis peaks minema esitajalt silmsidemes otse kuulajani, et seda nii väga massimuusikaks ei olegi mõtet teha? Alles nii parem oleks? Võib-olla ainult ühele kuulajale, kuigi eks me ole kõik oma elus midagi väga pihtimusliku esitanud ka ainult ühele kuulajale. Kas siis lauldes või rääkides ükskõik. Mõtlesin, et mida väiksem on auditoorium, seda rohkem märkavad nad ju laulja lauljatari silmade sära ja ega linnahallis keset areeni seistes, nüüd võid ju enam-vähem kindel olla, et sinust on näha ainult pupu jupukest ja väärt olevat suured. Nojah, tänapäeva ekraanile. Ja see on ka muidugi jah ja, ja ikkagi televiisorit vaadata ikkagi üks asi on ekraani silma sära ja teine asi on see, kui sinust kuue meetri kaugusel, kas siis fadolaulja või romansi laulja võishansooni laulja vaatab sulle otse silma. Ekraani silm ei vaata sulle silma, ta vaatab kaamerasse, on kaks ise asja, aga kodus televiisorit just, aga kui sulle otse silma vaadatakse, sel ajal midagi imeilusat, öeldakse, lauldakse, siis võtab õrnema soo, eriti kui järjekordne kleesias siia saabub. Ega ikka jalad nõrgaks, jah. Aga me nägist või teile sellest utsid Sournaie ehk mustad silmad nimelisest laulust. Sellise kohutavalt imp personaalse variandi, kus bolševistliku tekkelooga Aleksandrov, punaarmee ansambel, mis ansambel ta on õige, palju neid mehi seal lava peal koos Leningrad kau poisiga Helsingi senatini tori kontserdil laulavad sele. No kuidas selline sügavalt impersonaalne esitus meeldis? Mina ei oska, järeldan. Mina eelistan natukene, võib-olla niisugust intiimsemalt ja teist segasemad ma üldse teist tüüpi inimene, noh, kihvtid mehed olid, laulsid lahedalt. Meloodia on ju selline, mida kõik teavad, eks ole, ainult et ta tõenäoliselt ei puuduta mitte kellelegi hingekeeli, kes seal suurel väljakul nagu seda lahedalt, aga jah, kui ma kodus väikse napsuklaasi tagaiste on, siis ma olen kuulanud mõnda teiste esitest. Karas minu arust Jeltsini aegse riigiAga, Leningrad kauboi, umbes sinnakanti ulatub korrumpeerunud riigi veel rohkem korrumpeerunud armee kõige rohkem korrumpeerunud laulu ansamblites markade ja talkarite järgi joostes oli mundris valmis kõigeks, kaasa arvatud nelja mõnusa soome jobukaku taustal laulma vene tegelikult ilusat võimustaseks, kõik ilusat slaavi romanssi. Senati toorilla Helsingis, paras. Nii et nalja saab, aga, aga loomulikult on jah sellest laulust ka teisi ettekandeid, mida me kõik eelistame. Räägime romansi kultuurist, siis see vist on Euroopas tervikuna ikkagi vanem kui siin paarsada 300 aastat. Ta vist on pihta hakanud juba sellest ajast, kui rüütlilaulikud käisid mööda Euroopat ringi ja oma südamedaamidele laulsid. Ja Mul on selline tunne, et ta tõenäoliselt on seotud ka selle perioodiga, kui ma uurid, hispaanias tegutsesid igal juhul, mõned allikad väidavad, et see sõna romanss ongi nagu eelkõige sealt Hispaaniast pärit. Ja selline sentimentaalne laulmismaneer. Laadoga äsja just testisime, et see selle poolsaarega seotud kindlasti on, aga järgmise lauluga Me natukene testikski seda, et kas see romansi kultuur võiks siis ka niimoodi väga otseses seoses olla ja ma arvan, et see on päris hea näide, mille kaks lauljat teile ette kannavad. Kõigepealt algab seal selline traditsiooniline armastuslaul, mida tuntakse üle kogu Põhja-Aafrika ja mida laulab sealne laulik Lamy advendi või ja Talle sekundeerib Kreeka lauljanna Savina Jenna too, kes siis noh, nagu pakub selle Põhja-Aafrika traditsionaaliga, aga samas pakub välja juba tuntavalt sellise euroopaliku lähenemise, mis sugugi ei ole kaugel sellest romansi maailmast, mida me oleme siin enne kuulanud ja jumal tänatud, et kaks maailma niimoodi põrkuvad, mitte teistmoodi, nagu mehed tihti omavahel teevad. Ja igal juhul loo nimi on, miks väike linnuke sai, laulab? Meil on tegelikult selle aasta viimane saade ja sellepärast on üks võlg kuulajate ees ka vaja õiendada. Nimelt suure ringi küsimus sai siin kuuvahetusel välja käidud. Ja see oli nimelt selline, et milline Eesti orkester tähistas 2000 seitsmendad sel aastal oma sajandat aastapäeva. Ja väike vihje oli, et selle orkestri ees on seisnud ridamisi väärikaid dirigente, nagu Otto Hermann Adalgat, Virkus, Raimond Kull varasemast ajast. Ja õige vastus oli, et see on Rahvusooper Estonia sümfoonia orkester või siis natuke teise nimega on ta ka olnud ajaloo jooksul Estonia teatri orkester lihtsalt nende inimeste hulgast, kes õigesti vastasid, neid on üksjagu. Loosime välja, et plaadi saab nele Tõnissoo Jõgevamaalt ning plaat on Cyrillus Kreegi reekviemi ka ning selle esitab just nimelt usama Estonia sümfooniaorkester koos Ellerheina, tütarlastekoori ja Estonia ooperikooriga juhatab Arvo Volmer. Nii et saadame selle plaadi siin ära. Ja mis muutubki? Ja siis see tütarlaps, kes selle plaadi saab, pöörake tähelepanu minu arvates kolmandale osalisele sekre, mis kummalisel kombel on helilooja selle üles ehitanud Londoni Big Beni kellatornikellamängu motiivi motiividele. Üllatav, miks ma siiamaale veel ei tea, aga tahan kunagi väga teada saada. Vabanduste teeksite aga siit ka nagu mingit uut suure ringi küsimus välja ei käi, sellepärast et aasta alguses, millal järgmine saade meil eetrisse jõuab, hakkab see olema natukene uues formaadis. Ehk siis kuulame ja kogeme koos igal juhul soov on selles saates edaspidi võimalikult palju muusikat mängida. Aga meie tahame oma selle romansi ja shansooni saate lõpetada taas prantsuse muusikaga, kes võiks prantsuse muusikat meile viimasena esitada. Mida sa nimetad prantslase muusikaks, kas armeenlast, uuri, kas itaallast Montaani, kas juuti, kood Laamlasega slaavlast prell i või siis lihtsalt Falcofilise muusikamaailma esindajaid. Siis on asi iseasi, minu arust noh, lipulaev lipule, laevuke on ikka too jälle valesti nimetatud nii perekonnanimest kui ka hüüdnime Sarysi varastades. Ja peaf ei ole mingi varblane prantsuse keeles, on pigem mõne Pariisi murdes, mängis jõuts või suliline värvuline aparaat raskele siis natuke teistmoodi. Ja perekonnanimi ei ole ju üldse peafaid. Okei, midagi muud. Langas Jädid Iowangaktsioon on tema kodanikunimi ja et siis peaks loomulikult nagu kogu maailm seda tunneb. Millal sa, tema fenomen üldse sõit? Ta tuli lavale pisikene tilluke naine mustas kleidis jalad harki ja karjus oma valu oma laulu välja. Iga šansoone nagu näitemäng, see ei ole nagu isegi mitte mingi laul. Karjus selle välja niisuguse valu ning kihvti olemusega need silmad eriti ahvi silmad, kui ta laulab, näed, kuidas ta see kõik kokku oli nagu üks mingisugune müstiline etendus. Ei oskagi öelda, et ta oli midagi, midagi niisugust, midagi niisugust powerit, mida ma. Seda üldse ta vist oskas sündida, õigesse ajastusse, igal juhul ta oli väikest kasvu, kui ta suure lava peal sadadele inimestele korraga laulis, siis on selge, et kuskil tagapool istujad ei näinud tema silmi, aga neid ülesvõtteid vaadates tundub, et nad tunnetasin väga tugevalt. Jah, Ameerikas nõustus ta laulma ainult sellepärast pärast uudise teadasaamist, et tema ainus armastatu, nagu ta tollal arvas see poksi maailmameister, mis ta nimi oli? Seal, seal taan, sai lennuk lennuõnnetusel surma. Ta nõustus laulma järgmisel õhtul Ameerikas. Aga ühel tingimusel, et keegi plaksutatakse, hankisid, kes hirmkalli pileti ostnud. Nad on hoopis teisest kultuurist pärit ja siis tema tahab teha, mis tahab, teebki, aga ei teinud selles mõttes, et ei makstud. Kasvõi seegi on juba mingi selline nõiduslik. Tema hääles Su selline elatud eluslepe on see hääles kõik sees. Sansuuni lauljal peab see olema. Üks asi veel äraspidine laul ja selles mõttes, et kui tavaliselt üks hea ja ilus ja andekas, kena häälega laulja või lauljana läheb mõne laulu juurde, siis ta võtab selle laulu omaks ja laulab seda laulu ja teistele meeldib Beachile kirjutati. Vot see ei ole ka ju. No muidugi on esinenud maailmas teisi asju ka niimoodi spetsiaalselt kellelegi. Aga peab, ise ju ei teinud suurt midagi, talle kirjutati laule. No igal juhul me mängime teile saate lõpetuseks laulu, mille bioff olevat pühendanud prantsuse võõrleegion neile, kes selle salvestamise ajal just Madistas seal Alžeeria sõjas. Ja, ja eks ta oli üks keeruline aeg. Ja see laul kannab pealkirja. Ei, ma ei kahetse mitte midagi. Saates olid täna Jüri Aarma, Diana klass ja meile jääb saadet lõpetama. Eriti jah, me soovime teile häid pühid, kõike head.