Tere, siin toimetaja maris Johannes, kas te olete mõelnud, kuidas kirjeldada suulist kõnet ja me kõik räägime, see on imelihtne. Aga kirjeldada seda niimoodi, et arvuti aru saaks, selleks on vaja teha palju tööd ja küberneetika instituut, Tuudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris. Sellega just tegeletaksegi õpetatakse arvutile inimkeelt. Selleks, et see arvuti inimkeelest aru saaks, peab olema palju baasuuringuid, näiteks tuleb uurida aktsenti. Teisalt on aktsendi uuring muidugi vajalik ka keeleõppe jaoks. Meie tänane saatekülaline on küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labori teadur, liia meister. Alustamegi siis sellest, mis on aktsent. Definitsioon kõigepealt. Nonii, kui me räägime aktsendist, siis me tegelikult räägime hääldusest ja aktsenti, siis võibki nimetada kui süstemaatilist kõrvalekallet keelele omasest normhääldusest. Ja samas võib öelda, et ka aktsent on hääldusviga, aga siis tuleb kindlasti lisada, et see ei ole mitte juhuslik, hääldusviga ühekordne, vaid see on süstemaatiline hääldusvigade kogum. Ja, ja kindlasti tuleks lisada, et aktsent Ta on eelkõige täiskasvanud kõneleja probleem. Kui hakatakse väga noorelt õppima võõrkeelt, siis tavaliselt omandatakse see emakeeletasemele aktsenti. Ei ilmne et see on siis täiskasvanud keeleõppija probleem, aga kuidas tänapäeva keeleteadlane suhtub sellesse aktsenti, sest järjest rohkem on meil nii-öelda võõrkeelset suhtlemist järjest rohkem, me ise räägime aktsendiga, et see kõrvalekalle vaatad, kipub varsti juba nii-öelda normi kuju võtma, ma lisaksin juurde, et, et ega see aktsent ei olegi mingi probleem. Kui me kõneldes inimesega saame kõigest aru, tähendab kõne on piisavalt loomulik, siis ei ole aktsent probleem. Kui me räägime keele õpetajast, kes räägib aktsendiga, siis me võime küll öelda, et tegemist on probleemiga, aga noh, see on natuke teine küsimus, et kust need häid keele õpetajaid, et see on nagu teine valdkond, aktsent ei ole meditsiiniline nähtus, mitte mingil juhul ei ole ta puue ja need inimesed väärivad tunnustust, kes räägivad, olgu ta siis aktsendiga, et meie küll suhtume nendesse inimestesse ääretult posid tiivselt ja julgustama aktiivselt keelt kasutama. Mina olen nagu põhiliselt uurinud vene aktsenti eesti keeles. Et need teised keeled on nüüd juurde lisandunud, küll aga põhjalik uuring veel puudub. Nii et niukesi tulemustest saab rääkida siis vene aktsendi põhjal. Aga siis, kui rääkida aktsendi uuringutest, siis kõigepealt tuleks öelda aktsendi uurimine toimub alati kommunikatsiooniprotsessis. Kus on siis kaks osapoolt on kõneleja ja kuulaja ja oluline on ka märkida seda nüüd, et seda järgnevat nagu paremini mõista. Et aktsendi uuringud ja häälikuid üldse uuritakse, siis kolmest aspektist on siis artikule toorsest, akustilisest, Jabertseptiivsest ehk taju aspektist. Ja need aspektid on omavahel kõik väga tihedalt põimunud, uurides ühtne, peame arvestama teist ja nii edasi. Rääkides aktsendist peab sellele nagu tähelepanu pöörama. Keelekõrvas on pahatihti olnud esinejaid, kelle emakeel ei ole eesti keel ja alati on nad leidnud meie kuulajate seas sooja vastuvõtu. Kõrvi harjub aktsendiga ja peamine on ikkagi jutu sisu. Aga aktsendi teema sissejuhatuseks oleks ju päris mõistlik meenutada mõnda meie külalist alustav kirjanik Jelena Skulskaja. Ülikooli te olete lõpetanud, mida te seal õppisid vene filoloogiat ja peale Tartu Ülikooli, ma olin kaks aastat, et vene keele õpetaja kahekümnendas keskkoolis eesti koolis siis lee kuuenda klassi õpilased rääkisid minuga ka eesti keel. Kui ma käisin ükskord Tallinnfilmi stuudios, räägisin toimetega. Tema ütles, et telefoni kaudu ta mõtles, et ma olen kuue või seitsme klassi õpilasi, et selline keel mul oli, et sõnad ma käsutasid ja kui minu lapsed käsutasid Jätkame eestikeelset vestlust ja partneriks korea noormees. Eesnimi on mul eri ja perekonnanimi ja no ma olen Tartu ülikoolis jaapani keele õpetaja. Ja kui pikk? Teie eesti keeles taas alustasin 1991. aastal olen päris task, ema hakkasin Jaapanis tema Eesti elus ja ka eesti keele elus, mis on olnud teie enda jaoks kõige keerulisem, millega kohaneda? Ma arvan, et see ei ole mitte enam puhtkeeleline, sinna tuleb ikka muu muid sotsiolingvistilisi või siis kultuurist uid, kommetest, igapäevakommetest kinni. Võib-olla ma alati alati ei mõista, mis seal ühe või teise öeldu taga, et mis, mis tagamõttega seda öieti, mis tooniga, mis alatooniga, seda teda taheti mulle öelda või siis väljendada. Ma julgen öelda, et ma vahetevahel sellest valesti aru, kas siis meie rõõmu kurbuse või huumoritunne on teistsugused, siis rõõm ja kurbus on ikka üliinimlik, eks ole, et huumor on ikka huumor, aga nagu see, et, et võib-olla tähendab midagi natuke kriitiliselt öelda, siis võib-olla ma saan ma toonist aru. Võib-olla tahetakse natuke küüniline olla, ma võtan selle tõe pähe võib-olla. Noh, ma ei oska öelda. Või vastupidi, et kui mina tahan küüniline olla, siis seda veeta nii küüniliselt nagu tahaksin. Minu vene ja jaapani vestluskaaslastel keeleprobleeme ei tekkinud. Aga aktsent, see oli kuulda. Katsume siis selgust saada, millest see tekib ja kuidas aktsenti uurida. Liia meister. Võib-olla siis alustaks inimese sünnist lausa pihta ja hääldus mallidest väga hea. Kui inimene sünnib, siis tegelikult on ta valmis ja omandama ükskõik millise keele. Kõik eeldused on selleks olemas, aga kui nüüd see imik kuuleb päevast päeva oma ema emakeelt, siis kujunevad tal välja emakeele hääldusmallid, kõigepealt siis tajumallid ja siis hääldusmallid, sest on ju teada, et imik oma esimesel eluaastal ainult kuulama. Aga see ei ole mitte passiivne kuulamine, vaid ta omandab kõigepealt siis kõne, rütmi ja prosoodia struktuuri, see tähendab, ta eristab väga hästi hääle tugevust, hääle kõrgust, kestust. Ja kui imik kõnelema hakkab, siis tegelikult see prosoodia kõne rütm on tal juba välja kujunenud ja hakkab siis lisanduma lihtsalt seda artikulatoorset poolt. Kui laps võib artikuleerida 10 sõna, siis ära tunneb ta juba 60 sõna, nii et see vahe on täiesti olemas, et algul siis arenevad välja need tajumallid ja siis hääldusmallid. Ja samas peaks ütlema, et kui need hääldusmallid ja tajumallid välja kujunevad, siis kõrval täkib kurtus teiste teiste keelte häälikute suhtes. Et see on ka üks oluline selleks, et hõlbustada selle ühe keele omandamist, on kuidagi niimoodi välja kujunenud jah, kindlasti hõlbustada ja see, et ta kuuleb kogu aeg ja neid kinnistuvad see, mida ta ei kuule, see kinnistus ja, ja nüüd, kui rääkida aktsendist, siis valdav osa aktsendinähtudest ongi siis tinginud tud oma emakeele, keelesüsteemi, üleelementide ülekandmisest, Sis õpitavasse keeld. Ja see toimib siis kõikide keelte puhul, kui laps on mitmekeelsest kodust, need mõlemad keeled hakkavad siis nii-öelda ema, kui isa keel hakkavad oma teed selle lapseni leidma, nii et sealt siis ka see võime rääkida aktsendivabalt mitmes keeles. Jah, aktsendivabalt küll, aga no mina isiklikult ei ole seda teemat nagu väga uurinud, aga kirjandusest võib öelda, et on kahtepidi arvamusi, mõned küll ja see oleneb muidugi inimesest, kuidas ta omandab seda keelt, mõni omandab väga kiiresti, hakkab kiiresti rääkima, aga teine hakkab väga hilja rääkima, hakkab küll kahes keeles korraga rääkima, aga samas võivad tal tekkida probleemid, et ta isa õigekirjaga hakkama ja nii edasi tähendab, seni ei ole üheselt, et nüüd ta saab mitu keelt ja korraga. Häälduse mõttes küll jah, aga, aga muud parameetrid võib-olla ei ole paigas, nii et see niuke lahtine küsimus, mis see kõige parem on, et sõltub siis ikkagi selle lapse enda andekuse, kui paljudel on nii-öelda looduse poolt kaasa antud ja ta on kahtepidi variante, et ei üheselt ei saa öelda, nüüd ühelt poolt, siis on lapp see see lapseeas omandanud tud hääldusmall? No teisalt, kaua see laps on laps või, või mis ajal lõpeb siis hääldusmallide õppimine ja millal see aktsendi oht hakkab tulema? Ja see on väga õige küsimus, keeleteadlaste arvates on puberteediiga see kriitiline aeg, et kuni puberteedi eani võib omandada võõrkeelt aktsendivabalt, aga peale seda on juba väga problemaatiline ja, ja nagu ma juba eelpool ütlesin, täiskasvanud keeleõppija, kui alustab võõrkeele õpinguid, siis aktsent on paratamatu nähtus, iga mängib väga suurt rolli. No aga ikkagi, kui ma olen selles uues keelekeskkonnas, siis, siis minu eeldused ikkagi nagu seda oma hääldust kuidagi korrigeerida on, on vist suuremad või? No kahtlemata siin ei ole mingit küsimust ja loomulikult keelekeskkond omab väga suurt tähtsust, ilma selleta ei kujuta ettegi. Ja samas tuleb öelda, et, et on ju selliseid õppijaid, kes õpivad klassiruumis ja väljaspool klassiruumi seda keelt enam ei kasuta. See on muidugi täiesti vale võimalikkust, palju viibida keelekeskkonnas ja muidugi aktsendim tekkimist mõjutavateks. Teguriteks võiks veel nimetada eelkõige muidugi motivatsiooni, sest vägisi saa õpetada andekust kindlasti, aga väga suurt rolli mängivad kõnetaju kuulmistaju. Palju paremini hakkavad rääkima muusikalise kuulmisega inimesi, see on ka fakt. Ja, ja muidugi omavahel on seotud keeletase ja aktsendi suurus. Mida kõrgem keeletase, seda väiksem on aktsent. Muidugi on erandeid, aga see on väga tihedalt seotud. Aga see, kas üks keel teisega suguluses on sellised nii-öelda keelelingvistilised sugulussidemed ka mõjutavad aktsenti, et meil on võib-olla soome-ugri keeli kergem aktsendita, rääkida? Ei jah, see on nüüd kahe otsaga asi, see sarnasus tegelikult isegi nagu takistab. Me ei pane tähele, et see häälik on tegelikult teises keeles natukene teistmoodi ja me tõmbame nagu magnetiga enda ema, kellele selle lähemale ja, ja kasutame seda kui oma emakeelehäälik. Ja, ja võib-olla isegi ei pane tähele, et me räägime aktsendiga, nii et see sarnasus ei, ei ole alati positiivne. Et vastupidi, nii et aru saada eesti keele aktsendi eripärast, uurime oma hääldusmalle oma keele hääldusmalle ja seda, milliste, milliste parameetrite järgi siis need hääldusmallid kujunevad. Igal keelel on oma sisemine struktuur tegelikult, mida, mida nagu teise keele kõneleja ei pruugi omaks võtta või üldse tajuda. Ja eesti keelel on siis ka oma struktuur ja omad iseärasused. Näiteks me oleme väga uhked, et meil on väga vokaalirikas keel, üheksa vokaali aga see tähendab seda, et neid vokaal on väga täpselt hääldada, aga keeltes, kus on vähem vokaale, siis nad ei, nad ei pruugi nii täpselt hääldada. Ja loomulikult vokaalide kvaliteet siis olenebki sellest, kas, kas teises keeles on neid vokaale näiteks see on ju ka kõigile teada, et välismaalastele või võõrkeele õppijatele teeb ikka kõige suuremat raskust nende ö ö hääldamine kui nende emakeeles ei ole, näid ja samamoodi. Eks intonatsioon mängib väga suurt trolli, igale keelele on oma intonatsiooni mall eesti keelele on omane laskuv intonatsioon isegi käskhüüd ja küsilausete puhul. No tegelikult ega ka see tõusev intonatsioon ei ole eestlasele võõras. Ta kui ta küsilauses ei kasuta sõna, kas siis ta hääldab seda tõusva intonatsiooniga. Aga üldjuhul jah, reeglina on laskuv intonatsioon, samas on tajuda seda, et nii-öelda võõrkeele mõjul meie oma keelde hakkab ka tulema. See intonatsiooni muutus just selle tõusva intonatsioonina. Jah, aga see on siis juba aktsendi ilming. Kui me võtame omaks mingi võõra keele hääldusmalli, mis, mis tegelikult meile omane ei ole. Aga no ütleme siis, et kõikide keelte fonoloogiline süsteem on erinev. Ja need põhjused aktsendi põhjused tulevadki sellest, et see süsteem on erinev. Ja kui me nüüd ükskõik millist keelt hakkame uurima, siis esmane ülesanne on ikkagi kõrvutada neid fonoloogilisi süsteeme. Ja, ja siis on nagu me võime juba eeldada, millised vead tulevad ja kui me salvestame, siis me näeme aha, need read tegelikult esinevadki, nii et me saame nagu ette juba määrata, mis need vead võivad olla. Nii et fonoloogiliste süsteemide võrdlus saame me mõne näite ka tuua, milline siis on see Eesti fonoloogiline süsteem, et, et õpetada natuke kuulajad kõrva teritama ja ma arvan, et need on päris head näited ja samas võiks siis öelda vene aktsendi kohta, et millised need tüüpilised vead on siis, mida venelased teevad eesti keelt kõneldes. Ja kõige tüüpilisem viga temporaalsuse struktuuri viga, see on siis kestus, millega kaasnevad ka siis vältevead ja ma laseksin siis kuulata nüüd normhääldusega ja kõrvale, siis kuulame aktsendiga häälduse, et kas me siis tajume seda erinevust. Kassad kassad. Kuuleme, et teise vältesõnu hääldatakse kolmandas vältes. Kassid kassid, täpselt sama lugu. Tütar, tütar. Ja siin on siis kaks viga veel hääldusviga, et see esimese silbi vokaal on pikenenud ja lisaks siis hääldatakse kolmandas vältes mõttes. Nii sõnarõhk eesti keeles ja vene keeles on sõnarõhu korrelaadid erinevad vene keeles, sõnarõhk tähendab kestust, automaatselt kestus pikeneb. Aga eesti keeles. Sõnarõhu korrelaadiks on põhitooni sagedus ja intensiivsus. Teisisõnu seda hääldatakse tugevamalt. Jaa, kõrgemalt. Ja siia veel tahaks ütelda, et sõnarõhuvead on ka tüüpilised nendes sõnades, mis on kahes keeles sarnased ja kiputakse hääldama ikkagi emakeele malli järgi, nii et see sõnarõhk on vales kohas ja kestus pikeneb ja nagu ma juba mainisin, on väga tüüpilised vead siis vokaali kvaliteedis ja põhiliselt siis nendes vokaali kvaliteetidest, mida vene keeles ei ole. Need on need ja. Jääle jälgi ei jää ja leia indie ja. Siis võiks tuua veel klusiilide helilisust eesti keele lühikesed klusiilid on helitud venelastel helilised ja mõned näited. Köögis on mingi mögin, kirjes on mingi mögin, mine magama, mine magama. Nii palatalisatsioon eesti keeles, seda esineb tunduvalt vähem kui vene keeles ja siis tihtilugu juhtub see, et seal, kus on palatalisatsioon, siis seal ei kasutata seda ja vastupidi, kus ei ole siis kasutatakse. Ja siin on just sellised näited. Jonnakas jonnakas anonüümne autor, anonüümne autor. Nii eesti keeles on lühike pikk vastandus, mis võib siis ka muuta nagu sõna tähendust. Nii ja siis võib-olla kuulaks veel intonatsiooni mall ja nagu ma ütlesin, eesti keeles on siis reeglina laskuv intonatsioon vene keeles on tõusev. Vene keel on nagu jah, põhiline, mida me oleme siiamaani uurinud, aga hetkel on meil käimas siis üks riikliku programmi projekt mille raames meil valmib siis aastaks 2010 2010 lõpuks aktsendi korpus, mis siis sisaldab erinevate emakeel, kõne näiteid. Võib juba öelda, et meil on salvestusi soome, prantsuse, Läti, Jaapani, Vene-Saksa, kohe on tulemas Ungari, udmurdi mari, Poola emakeelega kõnelejate salvestused, nii et see pidevalt täieneb. Eesmärk on salvestada 100 inimese kõnet, kus oleks siis esindatud 20 emakeelt, noh, see on eesmärk, kui me saame rohkem, on väga tore, aga, aga mis edasi, et milleks seda tööd siis tehakse, lõpuks me saame küll oma emakeele kohta üht kui teist teada hääldusmalle, võib-olla teiste vigade kaudu, aga see vist ei ole eesmärk omaette. Jah, selle aktsendi korpuse eesmärgiks on siis aktsendinähtude akustilist foneetilised uuringud ja eelkõige seda muidugi on vaja rakenduseks keeldub pes kassis hääldusmetoodika või kõneõppe metoodika väljatöötamiseks. Muidugi õpetajatel oleks see väga hea materjal hääldustreeningu jaoks, samas meie labor tegeleb ka kõnetuvastusega. Minu hea kolleeg Tanel Alumäe tegeleb sellega aga praegu toimib see kõnetuvastusstandart häälduse põhjal eesti keele standardse häälduse põhjal aktsendiga kõne tuvastamine raskendatud ja see materjal oleks siis ühtlasi ka väga heaks akustiliste mudelite treenimiseks, mida siis kasutatakse tulevikus kõnetuvastuses. Nii et kui lihtsalt ära seletada, siis on vaja arvutile väga suurt hulka ka hääldusnäiteid ette mängida, et ta siis neid oleks võimeline ära tundma, et teda nagu imikut õpetada sellise rääkimisega? Jah, just, täpselt nii see ongi. Me võiksime ka kuulata, me kuulame näiteid, aktsendi näited eri emakeelega inimesed lausuma, jah, no me püüame siis ära mõistatada, mis keelega tegemist. Ta on. Siin on mõned näited, lause on kõigil üks, palun saada talle artikli koopia, kõlab see siis eesti keeles ja siis on mõned näited, palun saada talle artiklit Kuopio. Tegemist on soome keelega, siin pole mingit kahtlustki. Kui me kuulame uuesti sõna koopia, näiteks siis kui on ühekordne klusiil, siis nad hääldavad seda natukene nõrgemalt kui eestlane. Et kuulame veel korra ja pöörame tähelepanu. Palun saada talle artiklit koobio, palun saada talle artikli koopia. Siin on tegemist prantsuse keelega ja ilus põrisev r. Palun saadat olla artikli koopia. Tubli rääkija on, aga saksa aktsendiga on tegemist. Kuulame veel kord. Palun saada tolle artikli koopia, palun saada talle artikli koopia. See on jaapanlane ja kui nüüd keegi teraselt kuulis, siis tuleb välja siin fonoloogiline aktsent. See tähendab seda, kui emakeele häälikusüsteemis puudub mingi häälik näiteks jaapani keeles puudub L. Ta ei suuda seda produtseerida väga korralikult, seda nimetatakse fonoloogiliseks aktsendiks ja võiks kohe tuua siis kõrvale näite, mis on foneetiline aktsent. Foneetilise aktsendi puhul on küll need häälikud mõlemas keeles aga neid produtseeritakse natukene erinevalt ja kui me kuulame uuesti, siis me paneme tähele artikli see l nagu kostuks tegelikult Errina. See tuleb just sellest fonoloogiliste süsteemide erinevusest. Palun saada talle artikli koopia. Palun saada talle artikli koopia. No tegelikult on see üsna hea kõneleja, saan lätlane. Aga kui me nüüd teeksime akustilist analüüsi, siis kindlasti me leiaksime ka sealt need aktsendi. Hälbed ka üles, aga üldiselt see on hea hääldus. Palun saada talle artikli koopia. See oli nüüd vene keele näide, kuidas te neid aktsenti püüate, ühelt poolt siis on etteantud laused, te kutsute nad siia oma stuudiosse ja inimesed siis loevad neid tekste. On veel mõni moodus? Jah, no ma veel lisaksin nende lausete juurde, et tekstikorpus on siis koostatud niimoodi, et kusagil 150 lauset on ja ka need on etteantud laused ja sellel on oma põhjus, sellepärast et me tahame, et kõik fonoloogilised kategooriad oleksid esindatud, siis nad on küll sinna ära peidetud. Aga seal on siis kõik vokaalid, konsonandid, konsonantühendid, diftongi, intonatsioon, ühesõnaga kõike, mida on võimalik eesti keeles uurida, on sinna sisse pandud, sellepärast ka selline hulk lauseid. Aga uuringuteks on väga oluline ka spontaanne kõne ja nüüd, et seda spontaanset kõnet välja meelitada, siis tuleb rääkida endast natukene tutvustada ennast, oma perekonda, mis seos on eesti keelega ja nii edasi. Ja siis salvestuse lõpus on kolm Niukest naljakas pilti kus nad siis saavad ka kasutada oma sõnavara ja igaüks räägib nii, nagu ta tahab, et siis on see just see spontaanse kõne näited, kuulame siis. Pildil pildis on siis ka meelel pargitud kahe uue suure auto vahele. Seal on bensiinijaam ja kolm meest autode taga ka näib olevat Iisraelis. See siis oli soomlane ja, ja, ja tegelikult oli see ju väga-väga meeldiv teks, tähendab, et me saame ju tegelikult kõigest aru. Kes langevad aadressi? Näha, et. Poolas toimub suvel. Sellepärast õitsevad lilled ja kasvavad palmid. Tegemist oli siis vene keele aktsendiga ja võib-olla lisaks seda, et kui me teeme neid salvestusi, siis tegelikult on oluline selle keelejuhi, nii me neid nimetame keeletase, et see keelejuht peaks olema vähemalt kesktasemega muidugi, et, et muidu ta lihtsalt läheb võib-olla natukene raskeks nende lausete lugemisega või või piltide kirjeldamisega. Kas teie uuringutest on täna keeleõpetajatele juba ka mingit praktilist kasu? Siiamaani konkreetselt keele õpetajatega me küll suhelnud ei ole, mingil määral on jah, Tallinna Ülikoolis tehtud hääldustreeningut salvestuste põhjal. Peab ütlema, et Eestis üldse puudub selline süstemaatiline hääldustreening võõrkeele õpetamise juures tegelikult see ei ole sugugi hea, see on võõrkeele õppimisel ikkagi väga vajalik. Ja, ja kindlasti on põhjus ka selles, et ei ole materjale olnud. Kui me midagi suudame siis keeleõpetajatele pakkuda, siis, siis see on veel töö algus ühesõnaga tulevikus kindlasti hakkavad nad kasutama väikesed nagu ütleme, prototüübi algatused on juba tehtud häälduse harjutuste näol. Aga, aga jah, põhiline töö on ikka ees veel. Kas siin hääldusõpetuses, me peame lähtuma inimese emakeelsest taustast, sest see, mida näiteks rõhutada Inglisekeelse emakeelega inimesel eesti keele õpetamisel on vist teine. See on väga õige tähelepanek ja, ja tihtilugu keele õpetajad eksivad selles suhtes, et õpitakse ainult seda võõrkeelt, aga alati keele õppimisel on vaja lähtuda emakeelest ja see aitab palju kaasa, kui me kõrvutame ikka kahte fonoloogilist süsteemi, sest sealt tulevadki need kitsaskohad ju välja. Tegelikult keele õppimise juures on väga oluline veel see, et me tajuksime erinevaid hääldusvariante. Et tihtilugu keeleõpe toimub niimoodi, et, et kuulatakse seda õiget hääldust ja siis püütakse järgi hääldada. Aga tegelikult kui ta hääldab ja ta ei tea, ta hääldab valesti, siis kasutegur on üsna väike, tähendab alati keele õppimisel on oluline, et inimene kuuleks kahte erinevat hääldust, õiget hääldust ja valet hääldust ja et ta saaks neid kõrvutada, ta tõesti eristab. Sest mul on selliseid kogemusi inimestega suheldes, kes kuuleb kahte varianti, seda õiget ja aktsendiga hääldust. Ja ta ütleb, et ta ei tee vahet. Vaat kui ta vahet ei tee, ega siis ta ei saagi treenida, seda õiget tähendab kõigepealt peab palju kuulama, peab kuulama niipalju, et ta saab aru, et on kaks erinevat hääldust ja kui ta hakkab neid eristama, vot siis saab hakata juba paika vanemad, mida ta selleks tegema. Et, et õigesti hääldada, sest kui tal on välja kujunenud emakeele hääldusmallid, siis on ju väga raske ja neid paika panna nüüd teise keele jaoks, sest need on nii kinnistunud. Ja kui me anatoomiast teame, hääldamisel võtab osa umbes 100 lihast ja kui me oleme treeninud lihased teatud häälikuid Nende jaoks ja nüüd tulevad meil täiesti uued häälikud siis, siis need lihased peavad ju ennast kuidagi ümber mängima võtma teise asendi, sest kõne hakkab tegelikult kõneplaneeringus. Tähendab, kui me hakkame rääkima ükskõik siis emakeelt või võõrkeelt, siis me ju kõigepealt mõtleme, mida me tahame ütelda, me võtame selle tasendi, kõneorganid võtavad piltlikult öeldes toimub ju väga palju protsessi, enne kui me selle välja hääldame ja kui viga tehakse juba seal planeeringus ja kõneorganid võtavad selle valestardi, no siis ta tulebki valesti. Tahan veel kord rõhutada, et väga oluline, et inimene oskab samastada ja eristada, siis võib öelda nii, et see mitmes keeles kõnelemine, see ongi nagu mingi kümnevõistlused iga igas keeles on sul nagu oma töö sellel lihastel teha, et see, mida sa teed ühes keeles võib-olla teivast hüpates, siis teises keeles joostes ja kolmandas keeles siis kuuli visates, jah, just täpselt niimoodi ja, ja nagu ma juba ütlesin, et kui täiskasvanu asub elama mingisse teise riiki parima võõrkeelse on ju kõik väga tore, aga me peame leppimata. Aktsent Ta on ja me võime seda uurida ja aidata inimest. Ets aktsent väheneks ja see on ka teretulnud, sest ma tean paljusid inimesed, kes ütlevad, et jah, ma, ma saan aru, et ma hääldan valesti, aga mul ei tule kuidagi õigesti välja. Et alati saab aidata inimestel seda aktsenti vähendada. Aga jah, me ei suhtu sellesse kui mingisse probleemisse uurinud ja seda ei ole, aga kuidas teie oma intonatsiooni pealt tunnete, kas see, kui näiteks eesti keelt kõnelev väga palju aktsendiga inimesi, kas see võib kuidagi mõjutada ka meie oma Eesti emakeele mingid hääldusmalle? Jah, kahjuks ma peaks ütlema, ma olen kuulnud päris palju selliseid inimesi, kes on viibinud teises keelekeskkonnas ja kummalisel kombel jääb see kõik nendele külge, üks tüüpiline viga on lühikesi helituid klusiile hääldatakse helilistena ja teine, mis silma torkab, on intonatsioon. Ja, ja loomulikult, mis veel on rõhk. Eesti keeles on rõhk tavaliselt esimesel silbil, välja arvatud siis võõrsõnad, hüüdsõnad, aga millegipärast kiputakse ka võõrsõnades, kus me oleme harjunud hääldama seda esimesel sildi või siis oleme harjunud teda veel hääldama, nii nagu ta on võõrkeeles. Siis teda mugandatud taks eesti keelde ja hääldatakse rõhuga esimesel silbil, mis on eestlase kõrvale väga võõras. Aga seda me kuuleme pidevalt. Et võib-olla kunagi see rõhk muutub ja siis me oleme juba selle sõnaga harjunud, aga torkab silma küll, et jah, need rõhk ka on see, mis siis nagu tekitab justkui aktsent. No keelel on ka murded, neid kõnelevaid inimesi Vistaktsendis süüdistada ei saa? Ei jah. Me võime ütelda, et see on ka aktsent, miks mitte, see on ka aktsent. Aga tegelikult on niimoodi, et aktsendist. Me räägime tavaliselt siis, kui me räägime võõrkeeltest. Aga eesti keele puhul me räägime siis jah, murret tõest ja me võime ju kuuldeliselt väga kähku ära tabada, kust see inimene on pärit kas Lõuna-Eestist, Põhja-Eestist või saartel, et jah, see on ka seesama aktsent, ainult et me siis kasutame sõna murded, oleme kuulnud siin mitmeid hääldusmalle ja inimesi, kes räägivad eesti keelt, aktsent juures. Küsimus selles, et kuidas te neid leiate ja kui juhtub mõni raadiokuulaja meie keskel olema, kes vastab nendele parameetritele, eesti keelt, kõneleb suhteliselt hästi, sõnavara on olemas, nii-öelda keeletase on aga aktsent ka, et kas temast võiks olla teile abikast, oleksite huvitatud sellistest inimestest? Ei no see on väga hea juhus praegu, et ma saan siis sellele vastata ja siis ka kutsuda inimesi ülesse. Et jah, me oleme ääretult tänulikud, kui sellised inimesed leiduksid. Sest seda tööd me teeme ise ja otsime eelkõige keele, õpetajate, ajakirjade, raadio vahendusel, kui me kuuleme, et räägib inimene, kelle emakeel ei ole emakeel, ei ole eesti keel, no võtame kohe inimesega ühendust ja, ja ühesõnaga see on vaevarikas ja aeganõudev töö. Ja, ja kui nüüd tõesti kuulavad inimesed, kes kas ise räägivad mõnda võõrkeelt, aga oskavad ka eesti keelt, kesktasemel pöörduksid siis meie labori poole või siis on nendel tuttavaid, tahate tuttavaid, et me oleksime selle üle väga tänulik, sest see projekt Meil kestab veel kaks aastat, nii et salvestusi me teeme kahe aasta jooksul lepime kokku just nii, kuidas nendele inimestele see sobib. Ajaliselt ja aega võtab see umbes pool tundi kõiku, kui et kui selliseid inimesi on, siis oleme siiralt tänulikud ja pöörduda võib siis emaili aadress on siis liia, Igrakuga on punkt i otsee e aga kui see meelde jäänud, siis küberneetika instituudi kodulehelt leiab üles foneetika ja kõnetehnoloogia labori ka kontaktandmed. Ja kui seegi läheb meelest ära, siis alati hea meelega. Keelekõrv on see vahendaja ja kontakt. Nii et võib kirjutada ka minu aadressil. Maris punkt Johannes R. Kõnetehnoloogiast rääkis küberneetika Instituudi teadur, liia meister. Aga meie jätkame oma traditsioonilise epidemioloogia sõnastikuga. Stuudios on Loomingu toimetaja Udo Uibo ja see saatelõik valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Kits ohu ja õhumõõk. Looma nimetus kits kuulub eesti keele tavasõnavara hulka. Selle meie keeles üpris tavalise sõna ajalugu on aga üsna huvitav. Sama sõna on kujul kitsi kirja pandud isuri keelest ühes soome keele põhja murrakust. Teistest lähisugulaskeeltes niisugune sõna puudub. Geograafiline hajaesindatus peaks kohe tekitama kahtluse, kas tegemist on ikka vana ühissõnaga. Tõenäolisem tundub, et see nii ei ole. Sõna kits puhul ongi arvatud, et isuri sõna on laenatud eesti keelest vahetult saami keele naabruses asuvasse soome keele Ruija murrakusse. Aga saami keelest soome keelde sõna kitse laenatud skandinaavia keeltest, kusjuures laenuaega pole võimalik täpsemalt määrata. Skandinaavias sõna- kiide tähenduses kitsetall kirja pandud juba viikingiaega ulatuvast vanapõhja keelest. Selle vasted tänapäeva skandinaavia keeltes on Islandi giid Rootsi ja Norra giid, mis tähendab samuti kitsetalle. Skandinaaviast on sama sõna laenatud inglise keelde, kus giid tähendab kitsetalle üle kantult kõlast. Inglise keeles on sellest moodustatud rahvusvaheliselt tuntuks saanud liitsõna giidneb ehk siis giid näppama inimest röövima. Kui heita pilk Eesti murrete sõnaraamatusse, siis selgub, et see Skandinaavia sõna on laenatud ka eesti keelde. Murretes esineb ta kujul Gide giidi kiidu Gido kellele tähendab kitse kitsetalle ja kitsemeelitushüüdu. Seda sõna pole kasutatud mitte ainult Lääne ja Põhja-Eestis vaid ka Lõuna ja Kagu-Eestis, kaasa arvatud Setumaal. SÕNA levikupilt lubab oletada, et tegemist pole mitte uuema rootsi laenuga vaid juba vanapõhja või vana rootsi perioodil. Laenatud sõnaga kujul kides või keetes on sellel tõenäoline vaste ka soome ja karjala keeles. Eesti murdevariantidele Gide giidi, Tiidu, Gido ja keede liitub veel elliga variant kile mida tunneme laste laulu, värsireast, Kitskile, karja. See ei tähenda midagi muud kui kits. Kitsekarja tee asemel esinev Well kajastab siin Skandinaavia keelte tuletussüsteemi sõnale giid liidetud L häälikut sisaldav Deminutiiv ehk vähendusliide. Nii et on tekkinud häälikuühendteel. Mõnikord nagu näiteks norra, sõnas Kiidla, on see jäänud püsima. Vahel aga on häälikuühend Teeell muutunud elliks, nagu näiteks rootsi sõna skill'e murdetiga killa mis tänapäeva rootsi keeles tähendab poissi, aga mille vanem tähendus on kitsetall. Seeelliga variant on tuntud soome murretes kujul Killi killa kilu isuri keeles kujul kili kiloni ja karjala keeles kujul. Kili. Eelneva põhjal peaks tunduma usutav, et eesti sõna kits on seotud sellesama germaani sõnaga giid jääb aga selgusetuks, miks on, sõnas häälikuühendtees. Nagu mäletame, on seesama häälikuühend olemas saami sõnas kitse. Ja sellest laenatud kitsa levikuga põhja soome murdevariandis aga pole kuigi usutav, et see sõna oleks suvatsenud lapimaalt ja Põhja-Soomest Eestisse jalutada. Eesti sõna kits on laenatud keskajal ülemsaksa keelest või siis hoopiski friisi keelest, täpsemalt alamsaksa keele alal paiknevast idafriisi murdest. Tänapäeva saksa keeles tähendab sõna kits või kitse kitsetalle, eriti metskitse või mägikitsetalle. Ja see sõna on saksa kirjakeeles registreeritud alates üheksandast sajandist. Häälikuühend Teeess on siin iseloomulik ülemsaksa nähtus, mis on tekkinud varasemast tugevast teest. Tugev tee on aga kõnealusel juhul tõenäoliselt sõna- afektiivse hääldamise tulemas. Ka idafriisi. Teeessiline sõnakuju näib olevat ülemsaksa laen, ent pole asjaga lähemalt tegelenud ja jätan siia väikese küsimärgi. Ülemsaksa laene on eesti keeles ohtrasti, aga need on enamasti väga noored. Rahvakeelsed ülemsaksa laenud on eesti keelde tulnud üldiselt alles 18. sajandi lõpust alates. Eesti kirjakeele andmed lubavad aga väita, et sõna kits on laenatud juba keskajal ja see on kaunikesti erandlik. Sest keskajal oli siinmail valdavalt kasutusel Põhja-Saksamaal kõneldud alamsaksa, mitte lõunapoolsetel aladel kõneldud ülemsaksa keel. Erandlik ei tähenda siiski enneolematu, sest keskaegseid ülemsaksa laene võib eesti keeles leida teisigi. Sellised on näiteks reha, Kress ja üks naise suguelundit tähistav sõna, mida ma Siipsuse huvides raadioeetris mainima ei hakka. Idafriisi murdest võib aga pärineda sõnatuust, mida ühestki teisest, germaani keelest pole registreeritud. Keskalamsaksa keeles sõna kits ega kui eespool loetletud Teeessita murdeevariandid laenatud olla ei saa sest keskalamsaksas pole seda sõna, ei sellega teisel kujul dokumenteeritud. Sõna kits, vanust eesti keeles võib niisiis hinnata kõige enam kolmveerandsajandile. See sõna on eesti keelele iseloomulik uuendus, millega ajapikku asendati vanem kitse nimetus mis mõnes meie sugulaskeeles on säilinud eesti keelest aga loomanimetusena peaaegu jäljetult kadunud. Soome keeles on sõna pohi isuri keeles vooghi Vadja keeles vahu rohkem otseseid vasteid etümoloogia sõnaraamatut ei esita. Tegelikult on seesama sõna veel seitsmeteistkümnendal sajandil olnud Lõuna-Eesti murretes kasutusel kuid jäänud keeleuurijatel kahe silma vahele. SÕNA mõttes Vohu tähenduses. Metskits toob ära 1648. aastal ilmunud Urvaste pastori Johannes Kuzzloffi koostatud eesti keele õpetus. Sedasama liitsõna on ta kasutanud oma vana testamendi tõlkes mida pole paraku seniajani tervikuna trükis avaldatud, ehkki teos on eesti keele ajaloo seisukohalt üliväärtuslik. See sõna soome vooghi isuri vooghi vadja Vohu ja eesti vana kirjakeele vahu on läänemeresoome keeltes väga vana balti laen, millele balti keeltes vastavad leedu uuris letti aasis ja välja surnud preisi keeles Moose balti sõnadel on olemas reeglipärased vasted India ja Iraani keeltes albaania keeles ja tuletisena kirikuslaavi keeles. Tõenäoliselt kuuluvad nendega kokku Slovja germaani sõnad, mis ebaselgetel põhjustel on muutunud ka alguliseks, sealhulgas Venegaa saa kits ja koosa nahk mis esialgu tähendas kitsenahka balti keeltest läänemeresoome keeltesse. Laenamisel asendati sõnasisene heliline svee, mis läänemeresoome keeltes puudus kõige lähedasemad häälikuga ehk siis faaga, mis hiljem muutus, nii nagu teisteski sõnades. Haaks. Meie haa, häälik pärinebki, varasemast saast ja muutus oli täiesti reeglipärane. See vana balti laen Vohu on eesti keeles pisut muutunud kujul siiski säilinud. Ja nimelt üldtuntud toime nimetuses võhu mõõk, mis ei tähenda midagi muud kui kitsemõõka. Soomlasele on selle vaste pohhemmieka tähendus seletamatagi selge sest neil on sõna vooghi kitse tähenduses säilinud. Eestlasele aga vajab see sõna arusaamiseks juba keele ajaloolist selgitust. Kevallast jagas selgitusi Loomingu toimetaja Udo Uibo. Ei aitäh Eesti Rahvuskultuuri fondile stipendiumi eest kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.