Tere hommikust, õhus on kevadet südames ka ja alustuseks tahan ma soovida kõige päikselisemat tulevikku oma heale kolleegile ja kaassaatejuhile Margus Saarele, et kellel on täna sünnipäev ja kes on seetõttu mõtlesin loomulikult saate tegemisest vabastatud. Aga jutusaatekülaliseks on täna hommikul ajakirjanik ja kirjanik Aita Kivi. Meie esimene muusikaline tervitus, nii teile, armsad kuulajad, kui eriti kõigile neile, kellel on täna sünnipäev. Tuleb aita valikul. Tere hommikust, aitäh. Tere. No lapsele, ma arvan, pidid sina ka vastama korduvalt küsimusele, kelleks sa tahad saada ja pidid kindlasti ka koolikirjandites sellest kirjutama. Ütle, kas sa julgesid kirjutada, ma tahan saada kirjanik kaks. Ei, ma isegi ei mõelnud selle peale ja ma ei tahtnud. Ma ei tahtnudki ainult ajakirjanikuks saada. Et mina tahtsin hästi, väiksena ma tahtsin saada trammis konduktoriks. See mulle tundus hästi põnev amet ja kindlasti ma olin veendunud, et sel juhul tuleb olla trammijuhiga abielus, et nemad on selline paar. Aga muidugi mitte trammijuhtide pärast, ma ei tahtnud konduktoriks saada, vaid, et siis ma mõtlesin, et see ongi selline töö, et ma kogu aeg ainult sõidan ja küll on tore midagi, muide, tuleb tuttav ette. Ma mäletan, et mina kadestasin trammijuhte sellepärast, et neil oli väga mõnus võtta selline keskpäevane eine, kas sa mäletad, neil oli väike termos ja mina mäletan ühes trammis sõites alati juht, kellel oli kotletiga võileib ja siis ma jälgisin teda ja mõtlesin, et issand, ma pean minema suuskadega pärast koolipäeva suusatundi. Tema soojas kabiinis saab võtta oma termasest teede, süüa kotleti ka leiba. Võib-olla ma siis lõpp-peatustesse, aga ei sõitnud, et ilmselt nad sõid, lõpp-peatustes on ained, aga juba kooli ajal ma tahtsin küll näitlejaks saada ja seda ma ikka tahtsin päris pikalt ja, ja päris tugevasti, nii et teater oli minu tõsine kirg. Ma käisin peaaegu kõiki uusi etendusi, samas kuskil juba kümneaastasena. Ja kogusin teatrikavasid ja ikka ikka nagu tõsiselt olen teatrist huvitunud, aga õnneks mingis vanuses ma sain aru, et tegelikult ma olen natuke liiga arg selle jaoks. Väga paljud arad inimesed on ikkagi lõpuks ennast kokku võtnud ja läinud lavakunstikateedrisse katsetele katsetele läksin, ma läksin alguses Tartu ülikooli matemaatikat õppima, olin niimoodi kolmveerand aastat ja siis sain aru, et see ei ole ikka päris minu ala ja noh, pluss niimoodi olid juba abiellumisplaanid ja siis tulin Tallinna tagasi ja mõtlesin, et ma ikkagi lähen ja proovin, aga noh, ma ei valmistanud ennast ka nii põhjalikult ja õigesti ette, et see oli rohkem nagu proovima minek selle pärast, et ma ei saaks terve edaspidise elu endale ette heita, et aga miks ma siis ei läinud proovima? Et jah, ei, ei jõudnud küll kuigi kaugele, seal aga oma süüga mida sinu vanemad lootsid sinust saavat? Ega ei olnudki sellist kindlat mingit ettekirjutust, et ma õppisin kunstiklassis ja kuna vanaonu oli kunstnik, siis nagu seda oli küll, et ära seda kunsti õppima mine, et see ei ole kerge. Aga noh, samas ega keegi ei oleks ka takistanud, aga, aga võib-olla jah, ma ise hakkasin kahtlema, et kas see on päris see, mida ma tahan teha. Siis ma mõtlesin arhitektuuri peale, lõpuks ma läksin ehitust õppima, lõpetasin selle siis ära ka, et ma olen diplomi poolest ehitusinsener. Sa ripud nagu kuidagi selle humanitaari ja reaali vahepeal saan ma aru, kui sa räägid ehitusest ja matemaatikas, siis see tundub nagu sinu puhul täiesti pööraselt võimatu. Aga need ained olid lihtsalt kerged ja need olid huvitavad ja ma võtsin alati ära kõik reaalainete olümpiaadide noh, näiteks keskkoolis vähemalt ühel aastal olid need kõik kolm ja mul oli kohutavalt piinlik, sellepärast et vanema klassi poisid vilistasid, kui ma läksin juba teise diplomi järgi, siis või aukirja. Ja kui ma veel pidin ka keemia olümpiaadi auhinnaraamatu järgi minema, et siis siis see vile oli juba päris tugev ja, ja noh, ma ei olnud üldse rõõmus selle üle. Aga see lihtsalt mulle meeldisid reaalained, seal oli mingi loogika ja samas näiteks humanitaarainete puhul miks ma ei tahtnud neid õppima minna? Ma kartsin, et ma kukun võib-olla ajaloos läbi. Et nagu pähe jäta endale mällu mingisuguseid inimeste nimed, mingisugused aastaarvud, see oli minu jaoks kohutavalt raske. Et samas ei olnud see probleem, et ma eksamil, kui mul ei ole see valem meeles, et ma sain selle teoreemi ruttu ära tõestada enda jaoks ja saan selle valemi kätte. Et noh, sedapidi küll naljakas jah, aga nüüd on sinu elu ikkagi kaldunud lõplikult vääramatult sellise loomingulisuse poole. Eks jah, on on küll kaldunud ja see läks kuidagi nii, et, et noh, ega võib-olla seda ehitust ka. No ma ei saa öelda, et see oli nüüd minu ala. Et lõpuks ma tundsin, et ma olen leidnud oma kutsumuse, et ei, et see oli ikkagi mõistuse ja tahtejõuga, et lõpuks ära lõpetada üks, üks diplom ikkagi saada, sest sa küsisid ennem vanemate kohta, et põhiline, mida mulle küll sisse süstiti, et haridus on tähtis, et õpi õppima, et ära ära jää kuidagi keskkooli lõputunnistusega. Nüüd on sinust ikkagi saanud kirjanik ja ajakirjanik ja just äsja ilmus sinult järjekordne romaan, mille pealkiri on lähedal. Sellest raamatust me räägime täna veel rohkem. Aga selle raamatuga seoses oled sa rääkinud veidi oma suguvõsast ja öelnud, et sa pärined niisugusest sahtlissekirjutajate perekonnast. Kes need kirjutajad siis olid ja moodi sahtlisse kirjutamine välja nägi sinu lapsepõlves? No kõige rohkem on nii-öelda sahtlisse kirjutanud minu ema, et on küll kirjutanud paksud kladed täis oma oma luuletusi, jutt, et väljamõeldud ja ka päriselulugusid. Ja tema nimi ei ole kivi. Ei tema, mõtlesin, et ma kirjutaksin sinna raamatusse tema sünninime Sirje Espe. Ja siis tema onu ja vanaema vend Nigul Espe kirjutas ka tegelikult mis oli meile kõigile üllatus kui ma ei eksi, nüüd pärast tema surma jõudiski siis ema kätte ja, ja praegu on see minu käes nagu tema kirjutatud romaan. Et selles mõttes sahtlissekirjutajad, et, et ema ei viinud oma asju ei pakkunud kunagi, muidugi see oli selline aeg, et ta noorena need luuletuse kirjutas, et siis pidid need olema poliitiliselt need kuskil oleks avaldatud tema kirjutas ikkagi rohkem tunde ja loodusluulet, natuke mõtteluulet ja, ja mulle miskipärast hakkas tunduma, et noh, võib-olla emale meeldiks, kuni ta veel elus on ja, ja saab ise ka lugeda, et midagi ikkagi tema kirjutatud tuleks ära trükitud. Kuigi me oleme muidugi Mul on neli venda ja õde ja oleme ikkagi rääkinud aeg-ajalt, et peaks ema luulekogu välja andma ise, et mis see siis on, aga noh, samas ei tea ka, et kas emani väga nüüd tahakski seda või, või kuidagi see on nagu paljud asjad jäävad mõtte tasandile idee tasandile. Aga mina siis küsisin ta käest, et kas ta on nõus, et ma kasutaks muned, tema novellid ja midagi tema kirjutatud oma nüüd uues raamatus ära et oli sellega nõus ja, ja see on siis ka seal eessõnas märgitud, et need on tõesti minu pärisema tekstid. Aga muidugi muud mingisugust seost. Nüüd selle minajutustaja emaga minu emal küll ei ole. Seda ma oleksin kindlasti sinu käest õige peaga küsinud, et et kuidas sa üldse hoiad piiri, kui sa kirjutad raamatut prototüüpide ja nende tegelaste vahel, kes sinu raamatusse jõuavad, et on sul elus olnud niisuguseid raskeid hetki, kus kus sa pead tõesti silmitsi seisma mingi inimesega, kes ütleb, et aga miks sa kasutasid minu tundeid või? Ma ju tunnen ennast ära või et, et see on tegelikult ma arvan, et kirjaniku jaoks on päris suur dilemma, kuidas seda teha? Ei, on küll, aga siin ongi see, et tegelikult, et kui on ette heidetud midagi, siis see on absoluutselt olnud juhus. Noh, näiteks ma olen seda näidet varem toonud, ühes novellis oli mul üks advokaadiametit pidav meesterahvas tõesti natuke prototüübiks temast sai siis arst sellise hästi naljaka nimega ja noh, kõik ega sündmusliku suuresti välja mõeldud, aga ütleme inimese mingisugused iseloomujooned, mingid käitumismallid, väärtushinnangud, see oli seal nagu sees. Ja siis, kui see novell oli ära ilmunud, siis, siis mulle keegi helistas ja ütles, et kuidas nagu teil ei ole nagu piinlik nüüd lugupeetud doktori, et isegi nojah, tema nagu karaktereid siin kasutada ja mõningaid tema elusunud sündmusi kajastada, et ja isegi ei ole vaevunud nime muutma, et igaüks saab aru, kellest te kirjutate. No tõesti, ma ei teadnud midagi sellest doktorist, muidugi kui ta mulle ütles selle nime, siis ma sain aru, keda ta mõtleb. Aga mina ei teadnud, ma ei tundnud seda inimest ja, ja ma ei olnud noh nagu, nagu ei tule uneski selle peale ja ka praegu siin selles uues raamatus on nüüd tegelikult kolm õde, aga kaks on need, kes nagu rohkem omavahel suhtlevad. Ja juba pärast raamatuesitlust. Ta ütles mulle üks inimene. Et kas sa tead ka, et kes nagu hästi tuntud inimestest, võib tunda ennast seal natukene puudutatuna ja rääkis mulle loo kahest tõest, mida ma jällegi ei olnud kuulnud, see oli tõeline šoket. See, see on see, mis lihtsalt võtab keeletuks, et tegelikult no mis siis mida nagu näitab, et need karaktereid, mida ma loon või need probleemid, mida me oletan. Et need on päevakohased, aktuaalsed, et neid tuleb ette ikkagi päris palju. Aga sellist, kui sa mõtled nüüd lähedastest inimestest, et keegi oleks süüdistanud üks inimene helistas küll tagantjärgi, et umbes kuus aastat tagasi ta lugedes oli vihastanud, et kas seal ei olnud teda mõeldud, aga tegelikult oli ju kõik õigus. Noh, tegelikult oli sul õigus nii kirjutada ja umbes, et ta ei ole pahane. Aga noh, põhimõtteliselt oleks suhteliselt lihtne kirjutada ju kõik nii-öelda elust maha, et siis võiks tõesti seda teha niimoodi, et kolme kuu tagant raamat, et mikser võtab niivõrd palju aega, miks need pausid on neli-viis aastat, see ongi see, et kui sul tuleb üldse mingi idee et sa ei võta seda ideed tegelikult enda elust, see on nagu minu jaoks küll auküsimus. Ja kui tuleb see idee, et kus alguses võiks hakata nagu tekkima ja hargnema ja siis nagu see konstrueerimine sellise võrgustiku valmis mõtlemine. Et kes seal kõik need tegelased on, kuidas nad satuvad sinna punkti, b millest lugu peab lõpuks algamaks seda punktist A läbi mingi sellise keerulise arengu, et see on see, kuhu läheb nagu meeletult sellist mõttejõudu. Ja muidugi seda ei saa niimoodi teha, eks ole, et ma istun hommikul laua taha ja mõtlen õhtuni, järgmine päev jälle selles mõttes see ongi nii, et et sa sõidad tööle autoga, sa sõidad koju reeglina üksi autos olles ja vot siis mõtled neid mõtteid ja ka võib-olla mitte iga päev ja niimoodi aasta-poolteist. Kas sa teedes mingeid märkmeid vahepeal või ei tee selleks mälu. Ja, ja siis ühel hetkel sa tunned, et nüüd on see idee nii palju küpset, sa võid hakata seda vormistama. Ja noh, see ongi see, et, et need tegelased, kes on välja mõeldud, et võib-olla mõni neist meenutab kedagi välimuselt, keda ma olen tundnud, võib-olla kellelgi on mingi tema elu käigus mingi motiiv, mingi käänak on mingi kolmanda inimese eluga katu. Võib-olla nad elavad või tegutsevad mõnes ruumis, kus ma olen ise viibinud, et noh, oleks nagu pildiliselt kergem nende elu ette kujutada, et nad peavad saama noh, minu peas nagu sellisteks lihast ja verest olenditeks inimesteks. Ja siis, kui ma tunnen, et, et nad juba tõesti on olemas, et nad juba elavad minuga koos või noh, nii-öelda hakkavad mu tegelikku elu segama. Et siis on õige aeg, et, et nad on nii küps, et nad on nii valmis. Ja kui sa siis hakkad kirjutama, siis see läheb suhteliselt ruttu ja teisest küljest siis tekib nii palju ootamatusi, et, et justkui need peas ellu ärganud tegelased hakkavad iseenda eest rääkima. Esiteks, dialoogid lihtsalt tulevad kuskilt, eks ole. Ja, ja ka sündmused hakkavad tekkima, noh, mille peale sa alguses ei mõtle ja siis tegelikult läheb see kirjutamine õieti põnevaks. Sest see oleks ju igav sihukese tükitöö, et ma mõtlen valmis, nii oli, nii oli nii-nii, nüüd on nii ja kirjutan selle kõik maha ja valmis. Aga kirjutamine peab olema minu jaoks, ta on selline nauding, need on need nagu see iseenda premeerimise hetked, kui saab kirjutada, kas see idee küpsetamine, see ole nauding ja see on selline jonka nauding. Nonii, kõik on nauding, jah, et nauding lõpeb siis Eragu raamatu valmis siis hakkab see raskem poole, sest siis siis on see, et esiteks midagi, mis on su elus ikkagi omandanud pika aja vältel olulise koha. Selle asemel on nüüd tühjus, see tuleb millegagi täita. Ja teiseks, see, et, et siis ta on nagu valmis ja noh, siis ta on hoopiski nagu alasti ja sa ise oled nagu alati, vot siis hakkavad need küsimused koostika tegelikust elust, mida arvavad prototüübid, et ausalt öeldes noh see ajab mind nii nutma kui naerma. Ja see on neetult ülekohtune, sest vot veel, kuna siin on nüüd ema mängus ja jaan minategelasel õed ja jumala abiga ei ole tal seekord jumala abiga, ei ole tema abielus. Et vähemalt tema mingeid endiselt need suhted. No mees suhted ikka peavad olema, muidu oleks ju ka iga natuke. Ja et selles mõttes nagu andsin kõigile, andsin oma õele lugeda, andsin emale, andsin vendadele, kes tahab, abikaasa luges, poeg luges. Et kui keegi nüüd midagi arvab, sest ma olen muidugi natuke juba ise hellaks tehtud sellega, et et ma ei taha, ausõna, ma ei taha kellelegi haiget teha. Et või mingisuguseid suhteid klattida, et oleks nagu mage noh, et, et selleks on elus 1000 muud võimalust. Et jah, aga, aga jällegi samasse näide, kuidas inimesed otsivad, et kunagi soli no peaaegu juba 20 aastat tagasi, 17 18 kuskil, kui ilmus esimene novellikogu, et siis tuli mulle üks hästi kirjuks soditud raamat, et vot keegi siis inimene oli arvanud, mis kõik on temast kõik novellid, peaaegu seal olid pooled kohad natuke võimendanud, sullerid allatõmmatud, see on temast seal, temast temast. No ei olnud, parimal juhul üks sellest üheksast oli kus võib-olla natuke oli seda tegelikku elu siis kuidagi. Aga noh, kui inimene tahab ära tunda midagi, ta tunneb seda igal pool. Aga see töö on ta ju päris keeruline ja täpselt samade asjadega põrkadesse kogu aeg kukkuda. Oled Kodukirja peatoimetaja, mis tähendab seda, et kõik ajakirjanikud, kes sinu nii-öelda alluvuses lugusid kirjutavad ja peavad naha ja karvadega vastutama selle eest, et keegi ei saaks haiget ette, ema pilt oleks ilus ajakirjas ja nii edasi ja nii edasi, et sa ei saa nagu sellest tööpäeva vahel ka puhata. Nojah, ega ega töös on see muidugi ju pidevalt, ega selles mõttes raamatuga tuleb see nüüd, vot siis eks ole, kui ta on valmis ja, ja seda ma ju ka natuke võimendan, et see ei ole ju nüüd niimoodi, et jah, pidev mingi vaid lihtsalt, et neid küsimusi küsitakse ja ja et inimesed nagu ei süvenenud. Ma jälle veel raamatu kohta öelda, et seekord ka peategelane oli ajakirjanik, kuna miks ma seda tegin, eks ole, kohtumistel lugejatega, kus ma käin, päris sageli on alati küsitakse, kuidas ajakirjade tegemine käib, rääkige ja siis ükskorduks ta mulle ütles, et aga miks te sellest ei kirjuta, et see on nii huvitav, et tavainimene ei kujuta üldse ette, et pange oma mõni raamatu peategelane, noh ajakirjanikuna tööle ja siin siis tõesti on ajakirjastiili toimetaja, kes siis meenutab natuke ka seda tööprotsessi, kirjeldab jällegi nägin hirmsat vaeva, et jumala eest ei oleks ühtegi inimest, kes võiks ennast ära tunda, et noh nii-öelda meie tegelikust toimetuse elust või nendest toimetustest, kus ma olen varem töötanud. Nii, aga noh, nüüd ma olen juba raamatut päris palju rääkinud, et nüüd selle päris ajakirjaniku töö ja peatoimetaja töö juurde, et jah, sõidame pidevalt, teeme, et inimesed tahavad näha tekste, mis nendest kirjutatakse, tahavad, et neile saadetaks näha pildid, mõni tahab näha, kujundatud lugu. Aga see on täiesti normaalne, normaalne muidugi ja lihtsalt, et see on nagu selline noh, väike lisaaeg ja töö, et, et kui inimesele siis miski ei sobi, et me võtame arvesse, teeme ümber. Et muidugi. D ma räägi nendest inimestest, kes usaldavad meie kätt, oma kodud. Et see on nagu elementaarne, et inimene peab ennast hästi tundma ja ta peab nagu saama selle kindluse, et ilmu ükski selline vaatenurk, mida te näha ei taha. Et kõik kodud on ju sellised, et on sebrad pool ja kuskilt ikka leiab midagi, mis ei näe võib-olla nii hea välja. Et loomulikult sellisel juhul see on nagu normaalne inimene nagu tahab, kõik ei taha ka muidugi on on ka neid, kes ütlevad, et ma usaldan, tehke nagu tahate, ärge ärge saatke, ma vaatan ajakirjast aga mingitel muudel teemadel, et kui on näiteks selline pisikene lugu, on küsitud, mingi väike kommentaar või. Ja siis see inimene hakkab dikteerima selle küsitleja kõnepruuki, mis ei ole üldse tema ei räägi, vaid teine inimene vahendab või, või noh see on nagu teise inimese hinnang millelegi. Et no siis ma kohati nagu tekib see sisemine ja selline tunne, et aga see ei ole ju mingi makstud pind, et see sõnastus peab olema tema oma. Et tähtis on, et me edastame õiged faktid. Aga kuidas nüüd kirjeldaja oma oma, eks ole, mis, mis lausetega ta seda ütleb, et see peaks olema ju nagu autori voli. Aga õnneks seda ei ole ka vägagi, aga sa ei tunne, mina lihtsalt tunne ja sellepärast ma küsin nagu kolleegilt. Mida kuu edasi, küsimus ei ole enam isegi aastates seda hirmunumaks, ettevaatlikumaks ja täiesti õigustatult ka negatiivsemaks muutuvad, et need inimesed, kelle poole meie ajakirjanikena pöördume nendest lugusid kirjutada ma tahaksingi teada, et kas oma kodusid usaldatakse parema meelega ajakirjaniku kätte, kui oma elu. Ekskodud on ju ka eluga seotud ja kodukirjas. Me reeglina konkreetsete inimeste kodudest kirjutades, et on inimesed, kes soovivad jääda anonüümseks ja siis muidugi nende väärtushinnangutest sinna loo sisse midagi ei lähe, ei lähe nende nimedega pildid. Aga lugejatele meeldivad reeglina rohkem need lood ja mulle endale ka kus on ka inimesed pildi peal näha ja kus on ka muust juttu ka sellest, et selle kapi ostsin sealt kiivan, tuli sealt ja, ja noh, nii edasi tantsuline sisustuse kirjeldus, et inimestele meeldib, kui ikkagi tuleb ka selline perepool või poolenisti selline serva, pidi isegi isikulugu seal teinekord välja, et õnneks see, see õnnestub sageli ja too, et ei ole nii väga raske olnud. Et meil on muidugi see kodukonkurss ka, kuhu inimesed ise pakuvad oma ilusaid kodusid ja, ja kõik need, kes seal finaali jõuavad, need kodud. Noh, see oleks nagu imelik, kui nad siis ütleksid Teie, et ma sain küll finalisti auhinnaga, ei tohi minu kodust lugu avaldada või et ma soovin jääda anonüümseks, on küll ette tulnud, mis on ka eriti naljakas, et tegelikult juba avaldatakse kohe ära ju inimeste nimed, kes seal võtsid, kes, mis koha sai, kes said siis lihtsalt auhinnad. Ja siis, kui järg jõuab selle koduloo avaldamiseni, siis äkki öeldakse, teeme, tahaksime olla anonüümselt. Et noh, see on natuke nagu hilinenud, selline soov, aga ka arvestama, et noh, näiteks on nii, et ütleme, võib-olla paar on lahku läinud mees pool või naispool enam ei soovi olla seotud selle kodu või teise inimesega. Kui me arvestame, et mis siis, et keda huvitab, et ta võtab lahti seal mingi vana numbri ja ja leiab, et kes siis tegelikult tollel hetkel, kui see kodu võitis auhinna, ärge seal siis elasid. Jah, aga seda inimeste hirmuse siis ei taju, et tõesti, et väljaandeid on nii palju ja, ja inimestest ikka enam-vähem samadest inimestest kirjutatakse väga sagedasti ja, ja on noh, minu meelest ikkagi täiesti ülekohtuselt haiget tehtud viimasel ajal väga palju, et, et see tekitab nagu sellise usalduskriisiajakirjaniku vastu ja sina, kes sa siis tõesti oled puhta südametunnistusega, pead nii-öelda minema oma kolleegide niisuguste halba tegu heastama või et kogu aeg on nagu selline andekspalumise tunne, kui sa helistad inimestele, et sa ei saa nagu minna rahulikult öelda, et tere, mina olen see ja see, ma tahaksin teist lugu teha, sest vastuse kuuled, et jah, aga just oli mul vot selline selline situatsioon ja kuidas teie kavatsete käituda? Mulle tundub, et see süveneb, ikkagi see see tendents praegu, et sa vist räägid sellistest hästi tuntud inimestest. Isegi enam mitte, mul on tunne, et see on läinud juba see, see piir nagu läheb kogu aeg laiemaks ja hästi tuntud inimesed on nii tühjaks lüpsnud, et nemad ei ole, me ei jõua enam isegi vastupanu osutada enam. Võib-olla jah, et vot kodukirjas on ju neid hästi tuntud inimeste lugusid nagu harvemini, et püüame küll ka, et oleks üks külaskäigu lugu igas numbris ja see siis oleks tuntud inimese juurde, sest ikat lugejaid huvitab see rohkem. Kuidas tuntud inimene elab. Aga et noh, võib-olla midagi jah, sellest jutustada, tuttav ette, aga ma arvan ise, et selle taga on ka suuresti see, et noh, esiteks jah, võib-olla ajakirjanikud, võib-olla kõik algajad ajakirjanikud ei vaevu saatma siis seda teksti versiooni sellele, kellest inimesele, kellest nad on siis selle loo teinud ja ja sealt tekib see või siis ka, et, et kuidagi selle meilivahetuse käigus, vot neid ajakirjanikke, kes lähevad kohale, teevad intervjuu, lähevad uuesti kohale, vaatame koos selle loole, vaatame näiteks kõrvuti üle parandame kõik ei, nii ei sobi. Teeme teistpidi. Et no muidugi uurivat ajakirjandust ei saakski nii teha, aga me räägime siin nüüd pehmetest leebetest väljaannetest, et et võib-olla neid ajakirjanikke jääb kaja vähemaks ja, ja see, et meilitsi, et, et noh keegi ütleb, et seal eelviimases reas see üks sõna paranda ära, see lõik muuda ära, noh, et siis tekib see lihtsalt see lõpmatu mainimine tekitab sellist segadust. Et mina ise eelistan alati ja igal juhul telefonikõnet, helistan vahetut kontakti, eelistan koha peal käimist ja ma helistan alati neid lugusid, mis on tehtud kohapeal käies. Aga ma arvan veel üks asi, et inimesed on ära hirmutanud need kommentaarid, et see lugude kommenteerimise võimalus, see on selline raske teema, et sellest on ju nii palju räägitud ka. Aga ma tean ise paljusid ajakirjanikke, kes iga kord, kui siis tulevad need kommentaarid, kes saavad väga haiget. Ja ma tean neid inimesi, nendest on kirjutatud, need on võib-olla isegi serva pidi mingis loos sees ja hakatakse ajama mingit x asja, mis üldse puutu. Ei seda lugu ei selle antud loona peategelast. Et see on nagu küll pahakassa jaksad ajakirjandust teha veel vahel mõtled õhtul koju minnes. Tore oleks olla lihtsalt kirjanik või tore oleks olla hoopis midagi muud. Ma ei ole nii mõelnud, et tore oleks olla ainult kirjanik, sest et sisse kirjutama ei oleks ju tööinimene peab millestki elama ja ainus kirjutamisega seonduv töö peale ajakirjanduse, mida mina olen teinud ja mida ma oskan ette kujutada, on siis veel jah seriaali teksti kirjutamine. Aga see oli ka ikka sunnitöö, kui sul ikka oli igaks järgmiseks päevaks meil küll õnneks ei olnud igapäevane seriaal. Aga sul on vaja teatud maht teha, no ega siis ükskõik, olete haige või terve või mis tuju sul on, sa pead sellega tegema. Et see on võib-olla veel hullem, raskem töö või see pitson tihedamalt peal kui, kui ajakirja tehes. Et ma olen mõelnud seda, et võib-olla oleks kunagi tore. Võib-olla siiski mitte veel kohe, aga noh, mingite aastate pärast töötada niimoodi ajakirjanikuna sa oled küll kuskil palgal selles mõttes, et vabakutselise ajakirjaniku elu on ka ikka väga raske. Et sa pead ju kogu aeg ise, kui ma sul ei ole mingit tagatist, et keegi selle loo just sellesse numbrisse paneb, et sa saad ju selle tasu alles pärast selle loo ilmumist. Et seda ma küll ei kipuks nagu vabatahtlikult tegema ka niimoodi, et jah, olla kuskil palgal ja et mul on selline väike koormus, et ainult kolm või neli lugu kuus teha. Et tihti olen teinud, noh, näiteks tegevtoimetajana õnnes töötades ikka põhitöö kõrvalt kolm või neli lugu, see oli päris tavaline ja ainult selle eest ma saan ka mingisuguse arvestatava palga, et noh, see, see tundub mulle nagu selline, et küll see võiks olla mõnes mõttes üks tore võimalus. Ma ei ole ka püüdnud, ma ei ole kuskil, esitan neid tingimusi, et ma tahaks olla. Et ja praegu ka, ega ma ei ütle, kodukirjal on läinud nagu kolme viimase aastaga nagu järjest paremini ja kes siis ikka tahab rongi pealt siis vaata, kui hoog on veel sees ja kuigi öeldakse, tuleb siis ära minna, kui on veel lõbus. Ja ega ma ei tea, võib-olla viis, sinu jutu tagamaad võivad olla lihtsalt norimise. Jah, aga ma arvan, et tahaks ikka jaksate veel sedasama ametit ka pidada, et kuigi seal on palju ja neid nüansse, mis et ei saa öelda, et see oleks unistuste amet või töö, mis pidevalt teeb su meele rõõmsaks. Aga näide aita põhjalikkuses teha sellisest kohusetundlikkusest hakkab kõlama koheselt, kui ma palusin ta kaasa võtta kolm, neli lugu nii möödaminnes, mida me võiksime oma saate kaunistamiseks kasutada, siis veetis terve eelmise õhtuplaate kuulates ja lõpetas alles kell üks öösel, sest niisama lihtsalt ei saa ju inimene võtta kolme lugu kaasa. Nii et nüüd tuleb midagi, mis aita siis ööpimeduse katte all välja valis ja ja see on vangelis. Neile, kes on jutusaate kuulamisega hakanud tegelema alles hiljuti teadmiseks, et täna hommikul on stuudios kirjanik ja ajakirjanik Aita Kivi, saatejuht on Margit Kilumets ja me jätkame sealt, kuhu pooleli jäime. Õigupoolest ütlesid sa aita ise tagasi, et uurivas ajakirjanduses ei saa ju nii ja naa ja kolmandat moodi teha, sinu poeg Krister on ka ajakirjanik ja üsna sageli kirjutab ta uuriva ajakirjanduse alla klassifitseeruvad lugusid ja äsja sai ta suure Bonnieri preemia ka ikkagi ju uuriva ajakirjanduse eest. Kas sa näed kõrvalt, temal on raske seda tööd teha? No ega ma tema elu ju väga kõrvalt pidevalt selles mõttes ei näe, et ikkagi juba päris palju aastaid ikkagi üle 10 aasta elab ta ju omaette korteris ja muidugi me helistame päris tihti ja, ja saame ka päris sageli kokku ka noh siis on ka muud teemad ikkagi sageli kõneks kui töö. Kuna tema peab oma lood valmis saama iga nädal teatud kellaajaks. Ja ta on selline hästi loominguline inimene. Et siis kindlasti see, ma kujutan ette, et see, see kindlaks kellaajaks töötamine on tema jaoks natuke raske, et ta, noh, ma lihtsalt tean, et ta on vahel olnud, et saada üks lugu võimalikult heaks, kaks ööd järjest olnud üleval siis see üks päev vahepeal, et noh, selles mõttes sellele mõnikord ma elan sel moel kaasa, et ma tean, et noh, me oleme sattunud lihtsalt helistama näiteks kell üks, siis ta ütleb, et mul on see ja see kõik veel teha. Ja siis ma tean, et ta peab hommikul ju kell üheksa näiteks vähemalt üles saama, et kas nüüd helistada talle või mitte, vahel ma olen helistanud siis ta pahane, sest noh, loomulikult on ju absoluutselt täiskasvanud inimene selliseid emme mängud sinna nüüd ei sobi ju. Aga ta on ka päris kaua olnud ajakirjanduses. Et ma ei oska selles mõttes tema eest nagu öelda, et kas ta nüüd ise väga vaimustunud sellest tööst või, või vaata ka hetki, et võib-olla teeks midagi muud. Aga seda ma võin küll öelda, et see kõlab nüüd nagu ema kiidaks oma last, aga tegelikult ma loen küll tema lugusid lehest naudinguga. Et ma olen selles mõttes uhke tema üle küll no Kristjan on legendaarne mees selle poolest, et ta, ma ei saa vist enam isegi öelda, armastab reisida, aga ta on täiesti nagu nagu pööraselt palju reisib ja lendab just et, et kas sa oled aru saanud, kust see on tulnud või, või kas see oli lapsepõlves juba kajastus temas, et temast saab niisugune reisisell? Põlves ei olnud mingit ohtu, et lenduriks näiteks tahaks saada. Ma ei olegi niimoodi tema käest küsinud, aga ma olen ise mõelnud, et mul on nagu meeles, et ta tuli mingilt noh, juba siis suhteliselt täiskasvanuna ehk siis mingi üheksateistaastasena üle pika aja esimeselt lennureisilt ja ma sain aru, et tal ikkagi oli kaasnenud sellega mingi paanika või hirm, ma võin siin valetada. Võib-olla see on minu ettekujutus, et see nii oli. Ja vähemalt minu enda selline kujutelm on see noh, inimene teeb ju tihti neid asju, mida ta natuke kardab. Tähendab, just ja meelega, et saada oma hirmust üle. Et võib-olla siis ta hakkas endale korraldama alguses seda, seda lendamist sagedamini selleks, et, et noh õppida seda siis nautima igal juhul minu meelest tõesti juba ammuda seda, seda naudib. Ja noh, seal loomulikult mingil moel on ju, reisimine on alati selline natuke iseenda eest põgenemine. Et, aga jällegi siin ma ei saa ju öelda, et see tema puhul nii on, et ma ise küll tunnen, et aina sagedamini üldse ainus võimalus natuke puhata nendest probleemidest ei tähenda küll selles mõttes iseenda eest, et tood oma probleemid ka reisile kaasa, aga lihtsalt nende töö ja võib-olla argieluga kaasnevate probleemide eest, et kasvõi neli-viis päeva olla eemal, et ainus võimalus on sõita kuskile ära kus see siis tõesti ei loe meile ei võta telefoni, et sa oled nagu eemal. Et siin, Eestis ja vähemalt mina oma ametis nüüd 11 aastat küll üle 10 päeva järjest ei ole suutnud endale aja kirjatöö kõrvalt puhkust korraldada ajakiri ilmub teatavasti 12 kord aastas, lisanumbreid veel ka. Ja kui sa oled nii vastutavas ametis nagu näiteks tegevtoimetajana Sa ei oldud, et sa oled ju see, kes jälgib, et kõik sujuks, et lood tuleks tähtaegselt, et kujundus valmiksid, läheks trükitähtaegselt. Teoreetiliselt peatoimetaja tegevtoimetaja saavad rolle vahetada selle ajakirja tegemise mõttes, aga aga kuidagi noh, ma ei tea, võib-olla ma olen selline inimene. Et ma tahan ise olla ninapidi juures olulistel hetkedel, et et aga see ei ole ka, see ei ole mingi kurtmine, see on lihtsalt see, et vahel keegi teine on, kes teeb tõesti see paar lugu kuus ja siis ta nagu olnud kõik need, ma olen nii kurnatud, ma nõuan puhkust, ma pean saama vähemalt kolm nädalat järjest, et siis tõesti kaks kätt südamele, mina ei saa sellest aru. Et siis ma ütlen, et kuule, ma nii palju aastaid ja on alati need jupid ja ma olen täiesti elus ja, ja ma ei tunne kuskilt otsast, et ma oleksin ära aetud või või et ma ei tahaks seda enam teha. See on huvitav. Kas sina oled ka selline inimene, kes kätt südamele pannes öelda, et, et sul ei ole stressi? Ei, mul on kindlasti stress, seda ma küll ei saa öelda, et mu stress ei oleks, aga ma arvan, ma olen seda tüüpi inimene, et kui ma ei oleks peatoimetaja või kui ma ei oleks ajakirjanik, siis mul oleks mingil muul põhjusel stress, põdeja jah, põde ja muretseja ja aga noh, õnneks mitte ilma päris ilma huumorimeeleta. Et ma oskan ise, noh, kui ma kasvõi siin ja praegu sellest räägin, et ma nagu oskan seda võtta natuke kõrvalt natukene iseenda üle naerda ka vahel nendel hetkedel, kui ma teiselt poolt olen nagu hullult pinges või silmitsi mingite probleemidega, et et noh, võib-olla see nagu aitab siis mitte tunda, et, et sa oled, ma ei tea, läbi kõrbenud või mis iganes. Kuhu sa siis reisid, aitaja, kellega sa reisid, kui sul tekib vajadus võtta aeg maha ja ma saan aru, et see on ka üks oskus, mis sul ikkagi on olemas. Ja, ja kas see ongi nii, et et õnneks on see nüüd viimastel aastatel võimaliku olnud majanduslikus mõttes, ütles, et aeg-ajalt niimoodi kuskile sõita ja emal olla, aga kindlasti kindlasti mulle meeldivad reisid pakuvad mulle rõõmu ainult koos abikaasaga. Ma olen käinud ka muul moel, aga see ei ole päris see, mis sinu abikaasa teeb muidu elus, kui ta ei reisi sinuga muidu elus on ta on ta kunstiakadeemias õpetab joonistamist ja ise on ta lõpetanud graafikuna ja illustreerivad hästi palju raamatuid oma elus, ütle siis nimi ka, tema juba ei ole kivi omet latti karpi teha ei ole kivi kivi on minu esimene abikaasa Krister isa nimi, perekonnanimi, aga kuidas sa mati leidsid? Mati, ma leidsin natukene seoses tööga ühest tema näitusest. Läksin lugu tegema ja ja kuidagi üsna alguses oli selline tunne, et, et siit tuleb rohkem kui üks lugu. Ma ei tea, miks, aga tegelikult selliste kohtumiste puhul tihti saavadki otsustavaks need, mingisugused ended, millega inimesed noh, siin on see, et on see siis nüüd saatus või asi on see, et inimene ise tahab kujundada oma saatust ja usub mingeid endeid. Ja siis vastavalt ju hakkab kohe mõtlema ja läheneme suhtuma esimesest pilgust. Et meie puhul oli niimoodi, et see kuupäev, millal me kohtusime, langes kokku ja see oli reede ja 13 augustikuus, et see oli täpselt sama rede, 13 august, kui ma kohtusin oma esimese abikaasaga ehk siis esimese sellise olulise mehega oma elus ja siis ma nagu ise mõtlesin, et äkki see siis nüüd sama kuupäeva äkki ma nüüd kohtun oma viimase mehega ja et mulle väga meeldiks, kui see niimoodi jääkski. Et me jääme elu lõpuni kokku. Kas sa oled selline naine, kes haarab ise härjal sarvist, kui on niisugune saatus, on jälle kandikul sulle midagi ilusat ja ahvatlevat ette lükanud või sa jääd ikkagi ootama, et, et äkki see on kahepoolne. Mind lihtsalt huvitab, sa näed välja selline väga. Ma ei tea, malbe, pehmed, ma ei kujuta nagu väga ette, et see haaraks telefoni helistaksid. Ei, ma võin haarata küll telefoni eelistada, seda ma olen elus palju teinud, tähendab ma ei tea, mida sina silmas pidasin silmas meestele ja meestele, ma olen muidugi ka helistanud, noh näiteks kui on, on mingisugune suhe ja ja see teine pool on väga ära kadunud, et siis selle asemel, et oodata, millal ta ometi mulle helistab, siis ma muidugi võtan telefoni ja uurin ise asja. Et ma ei ole selles suhtes küll see, kes nüüd kuskil lepaks patjadel ja ootaks, aga aga seda ma olen küll mõelnud, et, et igasuguste tutvuste sõlmimisel ka ka naistega. Et kõik need sõprussuhted on nagu alguse saanud teise inimese poolt, mitte minu poolt, et selles mõttes ma olen passiivne. Et just hiljuti tuli juttu abikaasa küsiski, et vot kuidas te ameeriklasega kohtusite, noh üks üks hea tuttav, et mina käisin mingi luuleklubiga esinemas ja tema astus pärast juurde, ütles, et palun, et kas te vaataks minu luuletusi, andis paberlehed kätte ja sai esialgu seepärast ta ütles, et aga ma juba ennem teadsin, et sa oled nii põnev, et ma tahtsin sinuga tuttavaks, sa näed, näed ja ma ikkagi ma ikkagi oli see õige kõhutunne, mis ütles mulle, et sa ei näe välja selline telefoni ja selles mõttes küll jah, et eksju elu jooksul muidugi on ju ette tulnud, et võib-olla mõnda kolleegi ma mõtlen suures majas kuskil teises osakonnas töötavat või koolis mingil teise kursuse või noh, et kedagi ei saa niimoodi vaatasid erilise pilguga ja süda hakkas taguma, kui ta lähenes. Ja kindlasti ma ei andnud sellest märku, et vastupidi, et kui siis inimene sattus mind kõnetama, siis ma olin eriti noh, kuidagi jätsin sellise ülbe või ükskõik, see või noh, mitte huvitatud mulje. Ma ei tea, miks see nii on, see ei ole õige muidugi elus, aga noh, see on ilmselt kaasa sündinud. Et kas sa oled märku andja või ei ole? Mihkel matiga siis lähitulevikus plaanis on kevad, tuleb ja suvi ja kas te sõidate kusagile toredasse kohta ja tegelikult me sõidame juuni teises pooles ja siis ma mõtlesin tõesti, ma olen nii nahaalne, ma võtan kaks nädalat järjest puhkust, saagu mis saab, saagu sellest ajakirjast, mis saata ilmuvaid muidugi ilmub, ei, mul on väga tublid kolleegid ja, ja tegevtoimetaja ka kindlasti on seal väga usinalt siis sellel ajal minu asemel olemas. Et see on kõik selline tühi pabistamine, aga jah, sõidamegi Hispaaniasse ja äkki siis üürime auto ja sõidame natuke ringi ja muuhulgas ka külastame praegu seal madi tütar elab ja, ja maalib, et ja siis nutilapselaps, et kuidas tema ka neid. Ja see on juba tegelikult üsna kohe kohe. See on vist üsna kohe ja kui, kui niipidi matemaatik lõi jälle väljataks arvutama, kui mitu kuud siis tegelikult on veel juunini jäänud või täna on pühapäev aita. Kuidas te veedate tavaliselt oma pühapäevi sisse, ametiajakirjanduse peale ei mõtle või, või kood vaikselt oma neid punud neid järgmise romaani? Ei, ma nüüd tükk aega ei kuuega, ei punu ühtegi niiti seoses raamatutega, et see on nagu selline aju sellest ka nagu puhkama või eemal olema. Aga kõik kevaded, suved ja vahel ka sügiseni ikkagi igal võimalusel käime oma maakodus. Et see on küll selline asi, millest ma olen eluaeg puudust tundnud, et meil ei ole minu suguvõsas inimesi, ela maal, meil on juba neljas põlv, on linnainimesed ja kõigil teistel T noh, lapsena kooli ajal ülikooli ajal, et maale ja maale ja minul ei olnud kuskile kohta, kus sõita. Ja siis me lihtsalt jah, tekkis võimalus. Jaa, jaa, ostsime lõime ise endale selle maakoha, kuhu siis sõita. Seal on küll alati hästi mõnus olla, aga sa ütlesid nüüd ajakirja mõtetest, et vot see ongi see, et ega võib ka ette tulla, et sa oled seal riisud, lehti, varvendad taimi, mida iganes ikka mõtled oma oma tööprobleemide peale, aga no mina ei oska seda asja muud moodi teha kui, sest ega siis see palga pärast sai ikkagi. Saaks ka muidugi teistmoodi. Et see ei ole mitte su palga sees, vaid see on nagu tahtmise või suhtumise küsimus, et et noh, ma olen teistele kujundades minu meelest ajakirja tegemine just, on selline elustiil, et sa oled selle valinud, sa oled nagu mõnes mõttes noh, tõesti see töö on seal siis nagu, et on küsitud, kas töö on sul nagu abikaasa asemel, et ei ole, aga see töö on armukese asemel. Et noh, tihtipeale ütleme armukese suhetesse, mõtled kogu aeg, tema teeb ja kuidas tal on, et vot samamoodi ma mõtlen selle töö peale mitte vastu tahtmist ja mitte hambad ristis ja mitte ennast kirudes, vaid vaid ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mõni teine inimene saab üldse sellest vabal ajal mitte mõelda ja Tiinale näiteks meil oli selline tore koostöö küll, et see oli absoluutselt normaalne, et pool 12 õhtul teine helistas sulle ainult töö pärast ja mitte kunagi ei tekkinud seda tunnet, et jumal hoidku, et tööaeg lõppes ammu ära, mida ta tahab. Ja ma olen ise nüüd aru saanud muidugi, et tegelikult noh, aeg on ka muutunud ja tõesti ei ole korrektne ja, ja ma püüan, et ma oma kolleege ei tülita, vähemalt pärast seitset. Aga minu jaoks on raske. Mul on raske seda mõista, sest see on ju nii põnev, kui mul tuli nüüd mõte, mida või vot selle kodust või teeme nüüd sellise uue, mingi rubriigi või. Kas see lugu ei võiks selles vormis olla, et ma tahan kohe selle mõtte edasi anda, ma tahan, et teine ka ütleks, et oi kui tore või võetakse, tead, see on halb mõte, et noh vot vot see on see minu enda jaoks natuke raske aru saada, et aga see on ju ainult kõigest töö, see ei ole ju elu. Selliseid inimesi on lust kuulata. Kes nii mõtlevad, aitäh sulle, aitab. Ja ma loodan, et sinu uuel raamatul läheb hästi, tuule on tema tiibadesse saanud ja et sulle väga paljud inimesed siis pahuralt pärast ei helista. Tänast jutusaadet jääb lõpetama üks aidaa, suuri lemmikuid. See on Arvo Pärt.