Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian Burt sexpyriga ühte aega. Filosoof Thomas hops püüdis aru saada maailmast ja eriti siis inimese rollis selles. Ja ta sai aru, et loodusel on omad seadused, mida ei saa rikkuda. Sa võid ju proovida, aga see lihtsalt ei õnnestu. Näiteks ignoreerida gravitatsiooni ja kiru, keda või mida tahes, aga puhas kukub endiselt põrandale ja läheb lisaks veel katki. Sammas eksisteerivad seadused, mida saaks rikkuda. Aga ei tohi. Need viisid siis mehe mõttele, et mõned olulised seadused on vist inimese loodud. Selliste seaduste rikkumisel võib isegi surma saada. Ja otsuse täideviijaks on ühiskond. Pops arutles umbes nii, et kunagi ammu oli elu sõna otseses mõttes jube. See oli aeg, kui kõik olid kõigi vaenlased ja igapäevaselt oli peamiseks tundeks hirm. Sellises olukorras oli välistatud kunsttööstus ja kõik muu, mida kõrgelt väärtustame. Tollase inimese elu oli üksildane, vaene. Inetu, ning lühike olukorrast pääsemiseks oli vaja sõlmida kokkuleppeid. Nii sündisid sotsiaalsed kokkulepped, mille sisuks loovutavad indiviidid osa oma õigustest ja sünnib kollektiivne poliitiline asjade seis ehk siis riik, mis oma põimub kõigi üle. Lisaks tagamaks, et kogu süsteem toimiks ilma tõrgeteta kõigi kohal veel. Suveräänne autoriteet Libjaatan hopsi kuulsa teose tiitellehelt leiabki kujutise mägede tagant kerkivast hiigelsuurest, kuningakrooni ja valitseja sauaga mehest. Ja tähelepanu tegelikult vaadates koosneb tema omakorda pisematest inimestest, nendest sotsiaalse kokkuleppe sõlmijatest. Seejuures keegi ei käsi kellelgi kokkuleppes osaleda. Aga arvestades, milline oli varasem olukord, on täiesti ratsionaalne ja igaühe huvides sellest süsteemsest kokule. Naiste osa võtta hopsile viitamise eesmärgiks oli luua paralleel kaasaega, milles enamus inimesi osalevad teatud uute kokkulepete täitmise kaudu. Meie ajastu suures libedad. Tõnis ehk internetis esialgu paistab kõik minevat õiges suunas ja inten Eston saanud loodusseadus, õigemini siis inimõigus mida ei tohi rikkuda. Mis viib omakorda arutelu budisti suhaku Okumura juurde, kes kogus kokku loogilise kaasa ja peegeldused lisaks endale veel kahelt eelmisel sajandil elanud olulised Sembudistilt. Panekutest võib olla kasu omaenda maailmapildi lippimisel. Esimene tähelepanek kulub kodu sabakile ja algab tõdemusega, et inimesed on idioodid. Põhjendus on lihtne. Esmalt näeme kurja vaeva enda targaks. Tegemisega, et asuda seejärel sooritama rumalusi. Teaduse arengust hoolimata oleme kaugel väärikalt suursuguse iseloomu. Saavutamisest ja nii kaugele, kui mäletame, oleme alati omavahel sõdinud. Põhjus on selles, et ükskõik kui kaugele meie teaduse saavutused kai ulatuks või ükskõik kui olulist südamega ei peaks ning mingist suurest tsivilisatsiooni võidust ei räägiks. Oleme oma vaimust tühised ning väetid olevused kes elavad lõputud kassi ja koera elu. Kosso bussijaama soovitab aga eristada inimese arengut teaduse arengust. Tema kasutab väljendit grupi rumalus. Mis seisneb masside imetuses kaasaegsete saavutuste üle ainult et need massid ise ei ole arenenud, sest nad on arenenud masinat. Masinad. Mille abil tahetakse saavutada kõike, ilma et peaks ise midagi tegema ja selle viimase nimel ollakse valmis võitlema. Paraku. Kui ei tee see arenenud masin midagi muud, kui toob inimese arenematuse kiiremini päevavalgele. Mistõttu ongi vaja eristada inimese arengut masina omast. Johaku Okumura ise pinaliseerid teeb siis meenutusega lapsepõlvest, kui ta koolis, koolis ning vanematelt selgitusi, nagu oleks kõik kannatused ning hävinud põhjustatud teadmatusest ning maailm muutub teaduse arenguga aina paremaks. Ning siis ühel päeval saavutab teadvus taseme, milles kõik hädad Lakkavad olemast, seni aga peab lihtsalt pidevalt õppima ja õppima. Võib-olla just tänu õppimisele või siis selle kiuste märkas ta ka vanemaks saades, et suurte hädade põhjuseks on ülbus, uhkus, solvumised, vihavimm ning solvangud. Ja mitte keegi ei paista teadvat, kust need pärit. Juhul kui keegi kauga ja tagune. Punakas, aga meie aega üllatuks ta kindlasti senise tehnoloogilise arengu üle aga ka selle üle, kui vähe on samal ajal muutunud inimene. Eni, jõuame hopsi juurde tagasi. Sest kas sa tõesti tahad öelda, et arvutiga inimese elu? Ei ole üksildane, vaene, inetu ega ka lühike.